In-between exes

Selle posti oleks pidanud kirjutama enne X-i, aga ei tahtnud oma kaaslasi ehmatada oma suhtelise tegevusetusega.

Igatahes käisin korra Arcticu uisutrennis – seal olin ainult Meemega kahekesi, niet ta sai minuga tegeleda, aga ma eriti ei olnud tegeletav, kuna jalad (ja eriti parem) keeldusid mul mugavast X-hoiust loobumast ja kõikide harjutuste põhialuseks on see, et jalg on pigem O kui X. Käisin paar korda käntsa, naersin palju, õnneks hakkas poole peal vihma sadama. Ma arvan, et pre-x trennina käin ainult sedasama Tabasalu rada nühkimas. Kole tehnika, aga äkki olen sellega vähemalt comfy ja suhteliselt kiire. Sprindis muidugi on tõenäoliselt võistkondi palju tihedamat uisurajal kui Väätsas.

Siis tegin vist ühe Harku 3x15 mäeringi, mis on alati fun ja ühe 15km jooksu. 2 nädalat enne X-i oli Venemäel Klubide Karikas, kus esimesel päeval ma ikka üldse ei liikunud. Kohe stardis mäest alla joostes oli pulss 180. Mõtlesin siis kogu raja musti mõtteid ja jõudsin järeldusele, et talvel on töö tegemata jäänud ja põhi on see, mida tarvis on. Ja teine mõte oli, et võistlusi kaotatakse ja võidetakse juba ette peas (kontekstivabalt). Teisel päeval teates otsustasin lihtsalt vastavalt enesetundele tatsata ja mitte viga teha ja see tuli ka ilusti välja ja noh, tasuks siis klubide arvestuses esikoht. Oma etapil sain isegi parima aja, prestiižikaim skalp oli Mariann Sulg, ma uskusin et ta tõmbab meile kõigile veerand tunniga koti pähe. Ent... Klubide Karika ümbre ehitasin endale ka natuke rattasõitu, et nädvah ei saaks ainult 2 5 km o-jooksuga täidetud. Sõitsin L hommikul rongiga Aegviitu, sealt Venemäele ja pärast võistlust Kuusalu kaudu Tallinna. Päris tore oli, aga Kuusalu-Tallinn ots mööda maanteed mitte eriti. Väga ei punnitanud ka. Kui padukat poleks olnud, oleks viitsinud ringi põhja poolt maanteed pikemaks venitada. Ent....

Siin the cup winning team, ammu pole nelikürituse osavõistlusest osavõtust karmimat hardware’i koju toonud. Erikad, võitjad!
(Pilt Liina kaamerast)

Kuna intensiivne liigutamine oli täiesti out, jätsin vahele Kõrve triatloni ja tegin selle asemel hoopis emergency põhjaehitusnädalavahetuse (idee oli selline). Laupäeval 2 tundi jooksu ja sinna otsa 1,5h ratast. Väga braa, aga pühapäeval enam sama programmi kordama ei kiskunud. Ei ratast ega jooksu palun. Võtsin siis wildcard’i ja läksin Arcticusse pumpa. Aga vähemalt sinna jooksin kodust kott seljas ja kott seljas jooksmine oli RASKE. Tatsasin basically. Pumbas polnud aprillist-märtsist alates käinud ja hüplesin seal rohkem niisama olematute raskustega. Kätekõverdused tapsid igatahes. Pre-X nädal kujunes jälle täiesti tühjaks. Väga hüplikult oli mu koormus nelja nädala peale jaotatud. Võib-olla see lõpupuhkus tuli siis ikkagi kasuks, sest X-l ma peale tavalist kiiret algusesurma enam ära ei kukkunud.

Järgmised 5 nädalat planeerin ka mingil hetkel ära. Täna on veel puhke- ja söömispäev. Ühtegi võistlust ei tohiks enne X-i olla.

Hea multitren Vooremäel

Täna tegime Kristjaniga mõnusa trenni Vooremäel, ta sõitis lisaks sellele veel Tartust rattaga kohale ka. Alguses tiirutasime ratast ca tund ja siis jooksime 1:06 otsa. Martti "kahjuks" jooksis päeval 100 KP'd ja ei saanud tulla niet JÄLLE strateegiakoosolek pidamata. Igatahes Kristjani pulss oli koguaeg -10 minu omaga võrreldes, ainult korra oli anomaalia. Head tempot hoidsime ja motile lisaks on meil nüüd potti ka.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis selle pärast:


See pilt on nüüd üks xdreami päise fotodest. See Ruta kauge sugulane siin pildil on kindlasti õnnelik :D

Teise etapi juhend on hästi kirjutatud. Õnneks loeb sealt välja, et kordagi ei tule ujudes jõge koos rattaga ületada.

ootamatult ekstreemne rattatrenn

ei maksa üldsegi rääkida sellest, et kui ma reedel õhtul koju sõitsin siis sadas lahinal vihma ja kuna nähtavus oli võimatult halb, siis hakkasin esmakordselt tõsiselt mõtlema, kuidas ikkagi oleks vajalik omada vilkuvaid tagatulesid ja mitut esilaternat... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
kuskil kunagi kellelgi tuli idee, et võiks töökaaslaste ja ratastega paldiskist tallinna matkata (no et rongiga sinna ja siis ratastega rahulikult tagasi) ja kasutada selleks seda harku-järve - paldiski märgistatud rada. kuna aga paldiski on ehk meie jaoks natuke liiga kaugel, siis otsustasime next best thing, et klooga-ranna - tallinn. laupäevaks olin ma siis plaaninud natuke rada planeerida või noh vähemalt raja alguse üles otsida ja üldist olukorda hinnata.
kuna ma juba teadsin, et murastest kuni piirivalve koolini on see rada täiesti viisakas ja sõidetav, siis hakkasin seekord liikuma peale murastet. "ooo kui põnev see rada on" mõtlesin ma... peenike käänuline metsatee, kus vahepeal peab ratast üle puude tõstma siis jälle üle väikeste kuid järskude kraavide. vahepeal olid eriti põnevad kohad ning rada liikus vahetult mõõda panga äärt. nii kestis see kuni suurupini... ja siis läks rada veel põnevamaks st sõita enam põhimõtteliselt ei saanud. lõputu ukerdamine liivas ja siis suurte kivide vahel ja siis hüpates rattaga kivilt kivile, et mitte jalgu märjaks teha jne jne kuni finiito türisalus kus pidi tapvalt järsust trepist üles ronima.
aga siis läks rada taaskord mõnusaks... jällegi käänuline metsarada mõningate takistustega ja eriti spets on seal keila joa pargi kandis... selleks ajaks aga oli mul kogu sellest sinivalge märgistusega rajast lõputult küll saanud... (klooga-rannani jäi tagasipöördumise kohast mööda maanteed 10 kilomeetrit)
... kus nüüd algas alles tiksumine:)) üldsegi ei viitsinud enam sõita... ise aina lootsin, et tagant mõnd ratturit ei tuleks... no et maru häbi oleks olnud. kaks kilomeetrit enne kodu hakkas mind üks rotveiler jälitama.. no nii nagu nad ikka seda teevad meeletult hakuvana ja kõrilõikajaliku näoga. ma ei saanud eest ära kaa sõita, sest ma olin parasjagu ametis oma parema jala ülal hoidmisega ja kõigest jõust fuu karjumisega... nii me siis liikusime paarsada meetrit kuniks ta must ära tüdines. kodus ma loomulikult avastasin, et ma olin selle oma niigi hädise parema põlve kuidagi eriti järsku ja imelikus asendis koera eest ära tõmmanud, et sauna kooserdasin longates taaskord... kilometraas (ja see on väga imelik, kuna ma omaarust pool aega tõstsin oma ratast) 48 kilti:)
ps. pühapäevast päeva võib siis sprindi päevaks nimetada... hullult spets on, kui äkitse avastad, et oled ühe võhivõõraga võistlema hakanud:) igaljuhul nii me siis kihutasime mina, martin ja pruuni kiivriga vend... martin võitis. mina aga tegin oma peaaegu sileda maa kiirusrekordi (rannamõisa kiriku juurest alla ja tuul oli kaa tagant aga mis siis) 45 kmh.
pps. ma armastan oma uut kotti... ülemine osa, seljakott, on joogisüsteemi jaoks ja alumine, puusadele kinnitatav, muu kraami jaoks. saad neid omavahel ühendada ja eraldi kanda ja mis kõik veel.
ppps. miski mu rattas teeb tiksuvat häält peale laupäevast hullupanemist

... et siis öö-oost

kuna rutal oli ikkagi eile sünnipäev ja külalised ei tahtnud piisavalt kiiresti ära minna, siis jäime me oma stardiga suht hilja peale... mul tuli täiesti närv sisse, kui ruta juba autos sundis mis pealampi pähe proovima.
esimene punkt tuli kuidagi kobistades kätte (esimese hooga ei saa kuidagi sellele mõõtkavale pihta) aga sealt edasi läks juba libedamalt... jooksime (muidugi mitte siis, kui kaarti oli vaja vaadata, kuna meil kummalgil pole võimet jooksu pealt kaarti lugeda) mändide all ringi ja punktid aina tulid... mõned möödapanekud ikka loomulikult kaa hulka... igaljuhul koostöö meil sujus... ei karjund üksteise peale ega midagi:D
mingil hetkel muutus maastik eriti õõvastavaks ja haisvaks... tunne oli igaljuhul selline, et võid iga hetk kõhuli surnu otsa kukkuda. üks hetk sattusime rutaga peaaegu sügavasse diskussiooni, et kummalt poolt maja oleks targem minna ning järgmine hetk tuli välja, et see oli mingi suvaline kuut, millest oleks võind peaaegu üle joosta:) ja siis kui tõesti oleks olnud mõtekam paremaltpoolt spordihoonet joosta tegime meie hiigelringi ja läksime vasakult:)
kokkuvõtteks joosta oli mõnus... öö ei olnud hirmus (vähemalt kahekei mitte)... ja hooaja esimese kaardihoidmide kohta tuli hästi välja.

Kona rattakolmapäevak on lahä!

Konakas oli cool sest:
- sõidetakse mööda pisikesi radu ja seda tuleks enne Jõelähet ju teha. Tehnika oli mul ikka väga purr stardis. Aga nüüd juba julgen rohkem.
- sõidetakse kiiresti!
- viimasel ringil saab xdreami panna ja teha nägu, et kui nüüd täpiks ei sõida, siis kukub esikolmikust välja
- ringid on lühikesed ja siis teab juba teine kord, kus ohtlikum on
- isegi mööda on võimalik sõita ja inimesed on head! Viimasel ringil jäi saldo isegi minu kasuks plussi, muidu olid seal ikka väga 'ärjad koos ja ma pole rattas ju harjunud, et must mööda sõidetakse
- sest eilne post-teisik põlvevalu läks ÄRA (mööndustega)
- mitu korda oleks kraavi sõitnud - ka fun
- vajadus rattakingade järgi on juba karjuv. Jalg ei püsinud abs pedaalil. Tuleb vist foobiast üle saada.
- sõitsin esimest korda Seiklusporru nime all

Paha on see, et nüüd kui trennid on õue kolinud, ei saa enam üldse pärast korralikult venitada.

Paistab, et X-antitsipatsioon on juba laeligi - postitusi tuleb iga päev. Eelmisel aastal me vist postitasime ka umbes kolm korda päevas enne esimest "suurt päeva".

Jään nüüd arvuti äärde ootama Ruta posti teemal "öö-oo on lahäää". Kuigi ta ütles, et meie võtame seda Xdreami asju hoopis tõsisemalt kui nemad. Hähh.

EDIT: Tulemused (PDF) just optimismi ei süsti. Kiirrongi Alari sõitis keskm mint kildile kiiremini, sinna siis jääb koht esikolmikus. Aga ma olen selle eest M30 klassis. Esimest korda elu tunnen ma ennast vanana.


EDIT2: Pildi leidsin ka! Kõik ratturid on nii ühtemoodi ja ma pidin mitu korda teiste sõitjate pilte vaatama ja mõtlema, kas see olen äkki mina. Õnneks mu tuules lotendav sinine püks reedab mind.

Baby steps

Eile pidime Mihkliga ratast tegema. Nö repleissima ärajäänud Kona kolmapäevaku sõitu. Diil oli, et kella 6-st Mihkli juures. Kahjuks aga istusin mina veel kell pool 7 töö juures... Seega jäi mulle öine Tarmak.

See oli selle aasta esimene o-jooks. Roostes värk ikka... Kompass oli nagu mingi mõttetu aksessuaar sõrme otsas, pigistas ainult mu paksu kinda sisse topitud näpu vereringet kinni. Peamine aur läkski sõrme ümber oleva kummi venitamisele, niet kompassi ja kaardi omavahel klapitamine polnudki eriti aktuaalne. Ja nagu 35 minuti valik-o-le omane, taipasin oma kella stopperi ka millalgi enne finishit sisse lülitada. Ma ei saanudki hästi aru mis mu point seal metsas oli üldse, ei saagi öelda et oleksin mingit konkreetset viga seal teinud. Minek ise oli nagu üks suur viga.. Aga õnneks on kõik mu SI pulgad Mihkli käes ja ma jooksin laenatud pulgaga, seega mu kohutav o-põrumine ei lähe õnneks minu nimele. Aga no tore ikka. Sport ja nii..

Kompenseerimaks ärajäänud rattasõitu, otsustasime Margitiga täna pikema ringi teha. No et Tabasalu ja nii. Oh kui ilus, päike.. tuul tagant, kahekesi nii tore sõita, kolmkümpi koguaeg sees, nii palav, et riided kõik vastu kere kleepunud. Seda kõike jagus siis täpselt selle hetkeni kui me otsustasime et edasi enam ei sõida. Olime suures eufoorias Tabasalust edasi sõitnud, Vitini. Ja sealt tagasi siis läbi Muraste (on üldse sellised kohad või? nii räägitakse?). Igatahes tagasisõit oli põrgu, tuul vastu, päike kadus ära, riided ei kleepunud enam keha külge ja varbad ja sõrmed külmetasid. Hea kui vahepeal 17-ga sai sõita, muidu venisime seal 15 piirimail. Ainuke mis alles oli, oli see et olime kahekesi.. Aga trenn sai hea. Tunne oli täpselt see mis on X-il kui sul on kaardilt valida kas otse läbi soo ja võssi või ringiga mööda asfalti keset lagedat ja tuul on vastu ning sa oled valinud viimase ja ainuke mida sa mõelda suudad on - tahaks võssi.. Aga esimese rattasõidu (Margitil vist teine) kohta hea küll - 48 km.

Võõrutus suusatamisest on hoos. Kuigi kohe kui koju jõudsin helistasid Komeedid et nad lähevad Piritale suusatama, õnneks mu jalad olid selleks liiga pehmed.

MÄRTS

Mul oli vist esimest korda elus kuu, kus ma regulaarselt sain ilma häirimata trenni teha. Nii kui 31. kuupäev kukkus, kukkusin ka mina ja nüüd vappekülman öösiti 3 teki all ja nean saunu ja ujumist ja oma geene. Ma igatahes loodan, et varsti olen jälle kapabiilne. Täna käisin Arcticu EasySpinnis, aga eriti punnitada ei viitsinud ja iga 5 minuti tagant tahtsin pooleli jätta. Selline surm on lihtsalt sees. Esikolmikust kukkusime ka kole napilt välja :(

Eelmisel laupäeval tegin selle kevade esimese rattasõidu, loomulikult ilm oli eelmise nädala kõige rõvedam. Soov oli teha paar Harku suusaringi, sest meie Harku maastikurajalt ma ei lootnudki, et ta lume alt väljas on, aga raisk parklast vahtisid juba mingid "suusatajad" vastu ja keerasin Bioloogia peale. Kokku sain Tabasalu-Kakumäe kaudu koju sõites 29km kokku. Ratas käitus täiesti korralikult, kuigi mu varase sõidu eesmärgiks oli tegelikult leida põhjuseid, miks ta hooldusesse viia. Korraks panin Kakumäe vahel jääle sattudes külje ka maha, aga see ainult lisas funni.

Tol päeval tegin ka õue-sise multitrenni. Peale ratast tegin Arcticus 30 minutit ujumist pluss otsa selle jalad-käed masinaga 40 minti, kuna joosta ma veel ikka ei julge. Väga positiivne päev.

Sel nädalal kavatsen tagasihoidlik olla. Täna spinn, laupäeval uuesti EOK koolituse jooksutehnika trenn ja pühapäeval ÄP maratoonarite 3-tunnine spinn. Ehk saan selleks ajaks terveks ka. Käin igatahes kahe mütsiga. Värdjad.

Kuu kokkuvõte igatahes.
MÄRTS 2009 kokku 23H
Pikim trenn 79 min rattasõit, üldiselt ongi siin 45-50-minutilised spinnid ja pumbad, lisaks tegelikult soojendusena kirja minevad sõudmised, aga kuna ma kasutan neid taastumisindikaatoritena, siis on nad mul trennirida summas kirjas.

spinning 4 korda 174m
bodypump 8 korda 385m
ujumine 3 korda 89m
ratas 3 korda 129m (sh 2x25m siseratast)
jooks 5 korda 101m (siin vist sees 1 55-minutine jooks Nõmmel ja 1 25-minutiline sisetriatloni 25 minutit, ülejäänud jälle suusoojaks mõõdetud)
jõusaali ringtrenn 3 korda 108m
käe-jala kardiomasin 2 korda 80m

Aprillis tahaks juba sisespordi miinimumi tõmmata.

Ja nagu X registreerunud võistkondadest aru saab, olemegi kirjas kui Seiklusporr koosseisus Kristjan, Martti ja mina. Lisaks on ka nö Medisofti-Porry võistkond, kelle võitmine meil siis tõenäoliselt põhieesmärk on. Ma ei tea, kas ma oma võistkonnakaaslasi enne üldse näengi. Kristjan on 18. aprillini reisil, aga muljed kirjutavad, et ta käib seal isegi jooksmas. Martti koha pealt on mul teadmatus, aga me vist läheme kõik ilma selge agendata sel aastal iksima. Kokku on siis sel aastal A-rajal 5 FPTH-affiliated võistkonda - Porr 1 & 2, Ruta tiim, Esko tiim ja Tõnu tiim. The race is most definitely ON.

Mitmekülgne treening, Libahunt. Alar Sikk. EOK liikumisjuhendajate koolitus.

Oktoobris enrollisin ma nagu sajad teisedki lambad ennast Arcticusse, sest õuetrenn on ju sucks. Elu on seal väga glamorous, aga korra oli oktoobris vaja minna ka kesklinna MyFitnessi ja ausalt, sealne elu oli veel rohkem glamorous. Ja glamorous spordielu is what we aim for.

Igatahes on seoses kluppi astumisega mu trenn esiteks alanud ja teiseks mitmeküljestunud (?). Oma motivational letteris klubile kirjutasin, et mu eesmärkideks on talvel ennast ka aktiivsena hoida, ehitada enda kondi ja naha vahele veel mingi kiht kudet, laduda vastupidavuspõhja kevadeks ning oma rühti parandada. Põhiline magnet mu jaoks oli spinning, aga ujumine on ka pluss. Nüüd olen käinud juba ka BodyPumbas ja vaikselt hakkabki iganädalane rutiin paika loksuma. Vastupidavuse ehitamiseks on tõenäoliselt kõik sealsed trennid liiga lühikesed. Sellepärast otsustasingi veel sügisel ratta ikkagi hooldusse viia ja ka kord nädalas jooksmas käia. Esimene 'kord nädalas' paar nädalat tagasi läks kergelt aia taha, aga nii kui põlv on nüüd kõvasti koormust hakanud saama, on ta ka palju tublimalt vastu pidanud. Spinning pole ju üldse põlvesõbralik asi, aga ta on mul ikka veel alles. Ptüi x3.

Libahunt oli jälle tore matk, seekord olime Keiduga kahekesi ja kuna Katrin päris eelmisel Libahundil Alar Siku jaoks Tingalingu nime, viisid nemad ka seda traditsiooni edasi, meie olime Häda mõistuse pärast. Loomulikult oli päeva highlight karjäärist 'aarde' otsimine. Kaugelt nägime juba, kuidas stardist sinna praktiliselt otse tulnud TB juba korraliku kratri kaevanud olid. Üldiselt oli ülesanne just selline, et Xdreamil ajaks ta närvi päris krussi. Meie igatahes leidsime! Ma arvan, et ma oleks seda ülesannet kiitnud ka siis, kui me ei oleks oma asja leidnud. Agenda oligi meil teha maksimaalselt palju lisaülesandeid. Lõpuks jäi tegemata ainult kivi ümbermõõt kaardi ülaservas. Tulemustes jäime lõpuks nii TB kui Rogaini MMi paarilise Taneliga võrdsete punktide peale. Väga aus. Siia sobib pilt mu kanuuvedamisest. Fookus on ka kergelt paigast ära, niet ma näen suht corpse välja. (Keidu pilt - Keit oli tüür ka.)


Kunagi suvel oli Alar Siku matkaseiklus, kuhu rääkisingi esimest korda sotsioloogiatibidele augu pähe ka seiklusüritusele minna. Nad olid seal väga tublid. Meie olime ka tublid. Ei olnud meil Eskot ja nii leidsimegi asenduseks Sixteni. Sixten oli vahetult enne meie võistlust süstas elanud paar päeva. Ujuda sai palju - ma arvan, et meie ujumislõige oli ka õige samm. Hiljem veel tiikides ja järvedes plätserdamist ka. Siis Ruta katkestas ja me tegime lõpu rattakaare kahekesi. Finishis oli meil võib-olla mingi koht, aga võtsime ennast maha, kuna noh, reegleid me ju ei täitnud. Mõned punnid olid metsas ikka legendaarselt valesti. Ühe kanuupunni jätsimegi võtmata, sest kammisime seal koos mingi 3 tiimiga ja kõik klappis peale punni. Pärast vihjati meile, et me olla vales kohas otsinud, aga kahjuks kohast, kus meid väideti olevat, sõitsime me täiesti kaardis olles mööda ja panime ennast enne randumist paika. Boo! Ja loomulikul see mäesuusataja punkt uhtorus. Geniaalne töö. Legendipilt oli suusataja, kaardil punkt keset sügavat orgu. Kammisime Piia tiimiga seda üles alla, Piia oli v.pahane. Lõpuks marssisime siis suvaliselt 300m punnist lõunasse ja sealt isegi leiti see punn üles. Ruta jõudis finishisse parasjagu samal ajal kui Piia ja kuulis kogu maailma sõimu ära. Mitte keegi ei julgenud iitsada ega talle otsa vaadata, kohe oleks vastu tulnud 'Mis vahid? Molli tahad vä?' (See on kõik Ruta jutt loomuliult :rolleyes:). Aga lõpuks polnud keegi pahane. Auhinnaks saime leiba. Õhtul läksin veel Seiklusporru Kadri sportlikule sünnipäevale, aga oma trialtoni tegid nad seal nii salaja, et ma ei leidnudki neid üles. PS Kaardid, koos kunagi augustis peale kantud läbimisega, on posti põhjas (kui õnnestub).

Oktoobri trenni on kohe eriti mitmekülgseks teinud EOK liikumisjuhendajate koolitus. Eelmisel nädalal oli 3 päeva - teemadeks spordiklubide rühmatreeningud - sh igast süvalihaste asjad ja pilates jms, jooks ja jooksutehnika, palju suvalist üldteoreetilist, kepikõnd ja ujumine - viimasest kahjuks ainult teoreetline osa. Erinevaid treeninguid saime kõvasti - esimesel päeval vedelesime SP Kristjaniga kõigepealt 3 tundi Inga Raissaare pilatese jms aelemises, õhtul käisime veel myF bodypumbas + sinna otsa pool tundi Stretchi. Kokku selline mõnus 4,5-tunnine päev. Järgmisel päeval oli igatahes liikumisega raskusi, sest jalad valutasid täies pikkuses. Teise päeva ainuke praktiline osa oli kepikõnd ja see oli ka päris tõhus- Kristjan oli Tamsalu Suusakooli vestis ja sai pidavalt mingeid suusatajate pihta käivaid märkusi. Kolmandal päeval oli hea Martin Moosese jooksutehnika trenn. Ma üritasin meie soojendusjooksudel ka uut modi astumist õppida, see lõppes sellega, et järgmisel päeval olid jalad juba täiesti mõttetu ballast. Aga huvitav ja väga kasulik. Eriti jube oli rattakoolitus - Jalgrattaspordi alused - OK, paberil väga kasulik minusugusele algajale. Aga seda loengut andis meile rattamatkade (kahtlemata self-proclaimed) guru Rein Lepik! Saime teada, kuidas Kirgiisias rattamatkata, kui lollid on politsei, riigi- ja autojuhid, milline on Euroopa rattateede tulevik, kuidas järjest rohkem sakslasi avastab enda jaoks Eestit kui rattaparadiisi ja mitu piknikupeatust võiks ühte päevasesse rattamatka mahutada. OHMYGOD! Ok, pool rahvast hoidis saalis asja mõttetusest pead kinni ja mõnel ("naljahambal") oli lõpus veel ka huvi küsida ikka teemakohaseid küsimusi ka, mille peale tuli enam-vähem vastuseks, et 'ahh mis nüüd mina'. JOY. Asi läks lõpuks veel veerand tundi üle ka. Oi kui magus on teda nüüd vastu poriga loopida. Tahaks tõesti sama loengut nüüd mõne professionaalsema alatundja poolt uuesti kuulda. Järgmise nädala 2 viimases päevas on veel suusatamine ja jõutrenn ja toitumine, niet lõpuks võiks juba päris pädev olla, iseasi kas midagi meelde jääb. Rein (Jalak, mitte Lepik) lubas koolituse materjalidest igatahes raamatu kokku panna ;)

Ujumises olen ka nüüd proovinud rinnuli tehniliselt õigesti teha. Tuleb tuleb.

Täna käisin Tarmakul. Nende uus paaris-valiksuuna nipp oli väga lahe. Hoidsin ühtlast tempot ja lõpuks sain 6,9 rajal ajaks vist 43. Ilus mets muidugi ka. Korraga uut jooksutehnikat ja kaardilugemist ma küll teha ei osanud, jätsin esimese siis pikemate teeotsade jaoks.

Nüüd siis ei juhtu niipea mitte midagi. Medisoft alustab järgmisest nädalavahetusest oma talvetreeningute seeriatega. Miks mina ja Esko isegi nende 4. pier'i ei mahtunud, on mülle täielik müstika. Ju me oleme siis need, kes "On treeningul käinud, kuid kuna nad olid värdjad ja ei teinud siis ka nknii tervet rada, järelikult me neid enam ei kutsu. Ja üldse ei naerata nad meile metsas nagu näiteks Maret ALATI teeb". Eksole. Aga sel pühapäeval tahaks minna küll, isegi kui peab ainult jooksu tegema.


Start ratastel, alustasime paremalt poolt ringi. Enamvähem kõik punktid olid mingis looduskaunis kohas või siis matkarajal, paras ekskursioon-matk. Siis ruttu kanuusse edasi.


Vales kohas oli siis KP45. Sõitsime kellapidi. KP44 oli ka v.lõbus. Kõigepealt ragistasime enne KP'd võssis ja soos ja ronisime puu otsa, et näha, kuidas ja kas need kraavid siin nüüd lähevad. Kokkuvõttes oli KP nats edasi täiesti kuiva maa peal paadisilla juures. Tore.


Algatuseks ujusime risti üle 31-49, seal aitas meid kohalik, kellega käisime siis koos vabarnapuhmastest punni otsimas. Väga fab. KP51 oli mingi kaardilt puuduva tee peal.

Pühapäev peaks ikka idüll olema onju?

Jaa, nädalavahetusel kaks trenni. See on juba peaaegu nagu aprill vms. Momentumit on vaja ainult nüüd hoida. Eilsele 22-le lisasin täna 35. Väga põhjapanevad distantsid, ma tean. Hommikul sadas nii retsi vihma, et panin igaks juhuks porilauad, aga eks see vesi imes ennast sekundiga maasse, sadanud polnud vist päris ammu?

Igatahes sõitsin Lakist Kadaka pst lõppu, sealt läbi Laagri Paldiski mnt'le Tähetorni tn pidi Harku metsa ja sealt sama lõpp, mis eile - teise osa mäeringist ja suusarada pidi altkaudu tagasi Nõmmele ja Ehitajate tee mäest veeremine koju. Kõik oleks jälle pidanud jolly olema, kui see kuradi värdjas ratas poleks jälle vanduma pannud. Viimati viisin raipe A&T hooldusse, sest 7. käik ei püsinud see ja ragistas ennast kas alla või üles ja käis muidi närvidele. Koogutati ja noogutati seal hoolega, täna ei püsinud enam pooled käigud sees. Sõimasin nii kus torust tuli ja kujutasin ette, kuidas ma selle neile tagasi viin ähvarduste saatel. No tõesti, pühapäeval ei tohi sellist asja juhtuda! Noh, tegelikult ei ole mõtet niisama viia, ega ta raibe peab jälle enne soojenema kui sitta keerama hakkab. Lähen teen nädal peale X-i tiiru ja ootan, kuni värdjaks kätte läheb ja sisi viin otse sinna, kuhu kõik see A&T raudvara jooksis - Fixor vms? Tõesti AT'sse ei taha enam oma raha viia ja räägin ka kõigile, kes vähegi kuulavad, et fuckraisk, boikott! Mida ma ise teha saan, et sellist käiguvahetaja sitta vältida, ka mulle keegi ei ütle.

Ja nagu sellest ei piisanud, oli keegi tore keenjus meie Harku kitserajametsa lemmiktõusu üles kaevanud ja sinna hüpeka teinud. FFS! Elasin ennast siis välja seda laiali lõhkudes, et mitte ainult minul sitt päev ei oleks. vat nii nõme olen. Mitte et sealt teine kord nüüd üles saaks, sest paras liivahunnik on nüüd tõusu alguses. Aga selle asemel leidsin õnneks kohu juurest veel pikema, kuigi mitte nii järsu niet rahunesin.

Teoreetiliselt võiks nädala sees veel korra ratast teha, aga pole mõtet tuju rikkuda. X on nknii rohkem vormitäide. Ja joosta ei julge.

Kuidas rattasõidul varvaste külmumist vältida?

Kas trenn tuleb tagasi?

Täna töötasin ratta kallal - üritasin talle Polari vidinaid külge panna, aga kumbki ei võtnud jalgu alla. Jään siis vana moe juurde.

Kella ja jalgade testiks tegin rattaga 22km tiiru, kus sai nii rada kui asfaltti kui 115m tõusu. Uus kell oskab seda arvutada, aga enam ei oska kätt rihma juurde tõstes vaheaega võtta. Igatahes jäin ma rahule ja üritan järgmisel nädalal jälle minna. Ei tea ainult, mida külmemate ilmade jaoks rattasse selga panna. Kõik Trimmu-asjad on nii suvised. Osta ei tahaks küll midagi.

8 päeva X-ni :P

Rattatrenn Harku metsas

Tegime täna rattatrenni Nõmmel. Ma ei tea, ma kohe üldse ei jaksanud/viitsinud. Juba algusest peale üritasin ma Mihklist lahku minna, aga ikka ta jokutas ees ja ootas mu ära, kas vahepeal sai isegi tsau-pakaa öeldud?. Pmst üritasin ma igale kirjutes riietes kihutavale tüübile Mihklit sappa sokutada, aga no ju siis tiimivärk nagu, et ta mind ikka ära ootas. Aga mul selle vastu midagi polnud ka, niikuinii ma oleksin üksi ära eksinud. Esialgne plaan oli teha 16 km-st Nõmme-Harku ringi, aga jäime pärast Nõmmet ainult Harku peale. Küll aga valisime sealt magusamaid mägiseid kitseradasid. Tegime mingit 5 koma millegagi ringi 4 korda ja ühte totaalselt igal korral ebaõnnestunud ja üldse mitte niiväga suurt tõusu võtsime 2 korda, kuigi ka seegi kord ei tulnd puhtalt välja ja arvesse ei läinud. Mihkel küll väitis, et temal oli esimene kord puhtalt mäkke jõudnud, olgu usume. Mingi hetk tekkis minul hullem lobisemise isu ja ma oleks pigem igasugu teemadel (X-i foorum, Alar Sikk, Elion, öine triatlon) vatranud kui et seal jalakrampide hirmus tõuse võtnud. Krambitama kiskus küll hirmsasti, ajan selle rattakingade kaela. Ma pole neid teab kui ammu jalga saanud ja oii kui vastik oli nendega täna... Jalg istub seal sees ja üldse liigutada ei saa, mul oli juba kodust paar km välja sõites hullem krambieelne tunne...

Mul tuli koos kojusõiduga 47,5 km. Aega ei teagi, 2:30 äkki umbes. Vbl Mihkel teab paremini numbreid. Igatahes kella ja spidokat sai mitu korda nullitud, Mihkel on üldse pärast X-i kellatu (loodame et ajutiselt), niet numbritega ei olnud üldse hästi. Margus Hallik sõitis meist mööda nagu postist, isegi mingil sirgel lõigul kus me 31 km/h kihutasime. Aga ta tsekkis mu kaardihoidjat! See on nagu selline hetk, et jaa, me oleme erilised.. Nagu selles reklaamis, et ma tean mida te tunnete.

Igatahes peaks iga nädal sellise rattatrenni tegema, teisipäevakutest ei piisa. Loodan, et järgm kolmap on Mihklil vaba. Ma muide ei mäletagi et ma oleks peale Kärstnat midagi peale nädalavahetuse 7 km-se jooksu teinud. Uhhh, laiskus...

Ja see kuidas ja kuhu tuleb EMV-l SI-kepike (keegi ütles ju nii?) kinnitada, selgubki vist alles enne starti.

Aga teine, palju olulisem teema kui tänane trenn, on see, et "FPTH otsib superstaari" on jõudnud finaali. Aga sellest räägib Mihkel.

Draama Nõmme seikluspargis

Nõmme seikluspark tundus hea idee, et panna proovile minu ja väidetavalt ka Esko kõrgusekartust. Noja pealegi sa ju kunagi ei tea, mis nöörirajad ja köierippumised X-l ette võivad tulla. Mihkel oli varem oma vennaga seal käinud, kuigi esimesed 3 rada ainult läbinud. Need nö 'lastekad'. Paar minutit peale kokkulepitud aega helistas Mihkel Eskole, et noh kaugel oled. Tuli välja et kodus on. Terve päev oli meeles olnud ja just siis õigel hetkel meie ühine turnimine ununenud. Natuke mossitamist ja minu vingumist, et ah ei tee üldse, lähme laiali. Pealegi tundus see rada mingi jube lastekas, sest kaugemale puudevahele ma ei vaadanud ja arvasin et seal madalal me seda läbimegi... Mihkel muidugi mingit tegemata jätmist kuulda ei võtnud.

Mihkel tegi kõike esimesena, siis pidur ehk mina ja pärast mind veel 3 noort, kes koguaeg sabas olid ja minu järelt ootasid. Mihkel oli oma pikkade käte ja jalgadega väga graatsiline ja ta ei olnud isegi verbaalselt nii vali kui ma oleks arvanud (jaa teda kuuleb alati kaugustesse). Ja kuigi ta pidas seal mõndasid 'etappe' rõvedateks, tundus et ta seda kõike väga naudib.

Kui ma seda praegu kirja panen, siis ei tundugi see üldse hirmus, isegi eile õhtul ma ei mäletanud, et see oleks väga kole kõik olnud. Aga tegelikult oli.

Telefonipilt minust. Puud ja tiik on hästi näha.

Kõik etapid, va see võrgus kõndimine (oh miks seda ainult alguses oli), läbisin ma kohutavas hirmus ja keha oli nii krampis et mul oli juba siis valus. Täna muidugi valutab mu kere kõikvõimalikest kohtadest, isegi varbaid on imelik liigutada, rääkimata valutavatest õlgadest, kätest, kõhulihastest. Mida suuremale rajale me läksime, seda rohkem mul hakkas see asi ära viskama. Alguses mulle lihtsalt ei meeldinud. Aga 3. raja lõpus hakkasin ma juba loobumismõtteid mõlgutama, olin Mihkli peale vihane, et me pidime seal olema. Tema muidugi ajas kõik Esko kaela :) aga Esko tundus mulle sel hetkel kõige normaalsema inimesena. Mingi hetk avastasin et olen oma käekella ära kaotanud, seega 3.nda ja 4.nda raja vahel otsisime me seda. Ka seda tahtis Mihkel Esko süüks panna. Kella leidsin katkisena ja mingi jupp oli puudu, seda juppi mul muidugi otsida ei lastud. Algas 4. rada. Rõve. Kui esimestel radadel tundus, et atraktsioonid on kõik samad, lihtsalt kõrgus lisandub iga rajaga, siis tegelikult hakkasid ka atraktsioonid minema pikemaks, keerulisemaks ja 'kust-ma-kinni-hoian', 'miks-ma-seda-tegema-pean', 'edasi-ma-ei-tule' teemalisteks. 4 raja sündmuste hulka kuulus muuhulgas karjumine, nutmine ja Mihkli rattakinnastesse nuuskamine, meie taga oleva noore kuti minust kinnihoidimine (sest muidu ma ju kukun platvormilt alla), all jooksvate lastega õiendamine, otsustamine katkestada ja tagasi sinisesse võrku minna, tagasiminemise suhtes ümbermõtlemine ja ikka edasi minemine. Kuni lõpuks ma otsustasin et nüüd edasi ma ei lähe, ja kohe tõsiselt. Tegu oli 3-e rippuva nö kiigega, milledel olid nii suured vahed, et ma lihtsalt poleks ulatanud sealt minna. Natuke draamat ja juba läkski Mihkel instruktorit otsima, kuna otseteed alla nendelt puudelt ju ei ole, sa lihtsalt pead läbima raja. Tuleb tagasi ja ütleb, et tuletõrjeauto kutsutakse. Haa haa... Ok, see oli nali, siis me veel naljatasime teemal, et 5 autot sõidab välja, lisaks kiirabi ja politsei, kes tuleb Nõmme seikluspargi tegevusluba kontrollima, pluss lisatakse meile 200.- tunnist arvele. Pisarad kuivasid ära ja tuju läks nii heaks, sest ma teadsin, et kohe mind aidatakse imekombel alla.. Yea right. Instruktor tuli ja ta tegi seda mida ma kõige rohkem vihkan, hakkas seal, et tule ikka edasi, see ei ole üldse raske, isegi väikesed lapsed on seda teinud (selline võrdlus alati aitab. NOT!), näitas tehnikat kuidas kõige lihtsamini saab. Noja kuidas ma ikka nii idioot olen, et seda tegema hakkasin. Ma ei jõua ära kahetseda. Igatahes sain ma selle keskmise pulga peale kuidagi ja sinna ma ka jäin. Keha oli nii krampis ja ma ei ei oleks mitte kuidagi suutnud ennast liigutada. Instruktor muudkui vehkis all ja näitas kuidas samm ja käsi korraga ja ongi olemas. Aga mina oma kätt enam nöörist puht füüsiliselt lahti ei saanud lasta. Keha tõrkus seda tegemast sest hirm ja paanika olid liig suured, teadmine, et ma olen karabiinidega trossi küljes kinni, omab 0-effekti. Ja nii ma seal olin. Jalalabad hakkasid ära väsima sest hoidsin neid kuidagi krampis, varbad kokkupigistatud (sellest ka see varbavalu täna), käed olid väsinud, õlad...Selleks et instruktor minuni jõuda saaks pidi ta selle 4-nda raja algusest alustama. Jõudis siis minuni ja ma muidugi ei tea mida ta seal mu taga tegi, igatahes kinnitas mu karabiine ja rullikut kuidagi trossi külge ja üts et ma end nö rippuma laseks. Mõte oli mind tagasi platvormile tirida et siis mingid teised vidinad tuua, milelga mind sealt alla saaks lasta. See oleks nii tülikas instruktorile olnud ja mul oli kohutavalt piinlik niigi. Õnneks tuli Mihklile mõte, et mind hoopis edasi järgmisele platvormile lükata, sest lõpuni oli jäänud 2 atraktsiooni, millega ma tõenäoliselt hakkama oleksin saanud. Nii tehtigi, lõpetasin raja edukalt ära. Lõpus kui Mihkel 5-nda peale läks siis nägin, et ma poleks seda niikuinii ära teinud, sest seal oli selle rippuva kiigega puuvahe, mitte 3 lüliline vaid võiks juba öelda et 3 meetrine. Mina ei oleks seda suutnud. Küll aga tegin läbi 5.nda raja lühiversiooni - ronisin platvormile, sealt 2 lihtsamat asja ja oligi finishisse liuglemine.

Kokkuvõttes võin öelda, et see ei ole füüsiliselt raske ja kõik on teostatav, sest näha oli et teistele ju meeldis ja sellega saab hakkama. Asi peaks vist olema selles, et see kõrgus on just see mõnus lisaboonus, mis muidu igavale turnimisele väikest ärevust lisab. Mul aga halvab selle lisaboonuse hirm kogu keha ja nii ma ei saagi seal normaalselt funktsioneerida. Samas ei ole ma üldse pettunud, ma teatud hirmuläve ületasin. Noh, et olen natukene vähem hädapätakas kui enne seda Nõmme rada. Vbl kunagi teen 5. raja ka otsast-lõpuni läbi.

Millest kahju on:

* Sellest, et Esko oleks kenasti jõudnud kui ta oleks kohe pärast helistamist tulema hakanud. Rajale ettevalmistamine, asjade kappi panemine (ühe korraga ju ei saa), instruktsiooni kuulamine, rada ise, kella otsimine, minu päästetööd, võtsid kokku kenake hulk aega ja Esko oleks kenasti meile järgi jõudnud. Pealegi broneeritud kella 5-st gruppi meile peale ju ei tulnudki.
* Et ma nii sitahäda olen, ja selle sitahädandusega meile X-il potentsiaalseid trahviveerandtunde võin tuua, sest mingite asjadega teatud kõrguses tuleb mul piir, millest edasi ma sooritada ei suuda. See olukord tuleb lihtsalt lahendada sellega, et ma ütlen kohe ära kas ma suudan või ei. Igast mangumised ja kannustamised võivad viia veel jaburamate olukordadeni (tulebki 5 tuletõrjeautot kutsuda, kiirabi ja takkaotsa võetakse X-i korraldajatelt tegevusluba ära :)
* Et mu fotokas sai enne tühjaks kui ta Mihklist poe ees tehtud foto mällu salvestada jõudis. Seda lihtsalt ei saa sõnadesse panna kui koomiline oli Mihkel kui ta mu riidest poekoti, kus oli tema pealamp suures karbis, endale seljakotiks selga ajas ja see talle turjale suure väljaulatuva ristkülikuna selga jäi. Ah ok, see oli nii mööda seletus praegu.

Tulevik

Editisin korralikult meie eesolevate võistluste nimekirja - seda küll oma maitse järgi, et mul endal oleks siit hea viidata kus ma mingil nädalavahetusel olen. Paar clashi jäi sisse - Harku järve jooksule ma Jukola tõttu ei lähe, aga jätan teistele kirja. 12-13. juuli tuleks ka otsustada, kas jääda põhja ja sõita Mägede külas ratta-o eestikatel või teha lõunas Pühajärve jooks & Elion Cup. Ratta-o'st ma ei usu erilisi positiivseid emotsioone sündivat, samas peaks ma valima, kas minna 5.-6. juuli Valga Stamina üritustele või lõunasse hoopis nädal hiljem sõita. Mõlemad on natuke liiga steep. Praegu panin julmalt clashima ka Soome ja Kõrvemaa rogaini. Ilusad kohad mõlemad, aga paistab, et Soome-sõiduks ei saa massi kokku ja 31. maiks tuleks juba registreeruda kui odavamalt tahaks. Teen veel promotööd - ma nii tahan, et Ruta saaks ka Soome maastike laksu kätte. Kona kolmapäevakud arvestasin sama tähtsateks kui teisi-, esma- ja neljapäevakud ja ei pannud eraldi kirja. Hooaeg lõpeb Libahundiga 26. oktoobril - mina tõenäoliselt jälle TB-xx'ga.

Mõnes kohas olen ette näinud rattamaratoni laupäeval ja jooksuvõistluse pühapäeval või vastupidi. Sellisteks combodeks valmisolek selgub tõenäoliselt peale esimest niimoodi sisustatud nädalavahetust. Mulle nii meeldib, et praktiliselt kõik nädalavahetused on mingi spordiga täidetud.

Kogu kalenderdamine on inspireeritud sellest, et käisin eile Harku rattaringi sõitmas ja sain välja nii keele kui pupilli. Mõnus oli "treeningradadele" naasta. Ilm oli palju kaunikesem kui siis kui me Rutaga 3 ringi sõitsime. Eile tegin 2 ja ringid 42.56 ja 41.29. Eelmine kord oli vist keskmine aeg tunni kanti, aga tähtsam kiirusest oli see, et sain jälle hasardi tagasi. Kurviga Nõmme nõlva tõusust ei saanud ma ikka üles ja silla kõrval olevast sain ainult ühe korra - selles osas siis areng tilluke. Täna jooksma. Suvi käes, enne õhtul kaheksat ei luba ilm kuidagi õues ennast liigutada, eile alustasin ka alles 20.30.

Ei mingit puhkust

Ma olen sellest juba Rutale rääkinud, seetõttu ei viitsi hästi uuesti tippida, sest exclusivitety (vms) on juba niikuinii läinud. AGA.

Eelmine nädal oli puhkusenädal. Aga kuna pead tõstis tarvidus sõita Lõvna-Eestisse, tuli ka nädalavahetus paksult üritusi täis ehitada - nagu ka eelmine kord, aga siis tuli lumi maha. Seekord piirdusid plaanid kahe uisutrenniga ja Ilves-3 2. päeva avatud rajaga.

Ükshaaval. Esmaspäeval testisin post-X vaba päeva, aga nagu juba mainisin, oli see suht mõttetu. Massaaži proovisin enda peal esimest korda ja see oli ka mõttetu. Tibimassaažlad on ikka hoopis muudeks eesmärkideks ehitatud isegi siis kui nad asja sportmassaažiks nimetavad.

Reedel sõitsin Tartus otse Lauluväljaku uisuletti. Alguses ei saanud vedama! Alati on mingid hullud rajal, kes veel kiiremini sõidavad. Shudder. Märtsis sõitsin 12 ringi 49 minutiga ja parim 3.35 - nüüd sain parima ringi 2.31 ja kokku 15 ringi 44m - üle 3m ring oli ikka tõsine puhkus. Ja mulle nii meeldib ja tehnika osas on nii palju arenguruumi! Tallinna Uisusõitu täitsa ootan, kuigi asfalt nknii kordi sitem ja võõrad kurvid ja kohad, kus peab pidurdama kärbivad kindlasti tiibu. Ja see, et oma tippkiirusel võistlen ikka viimases viiendikus. Loodan, et juhtub sama, mis Jõelähtmel.

Laupäeval pidin siis avatud rada jooksma, sest ei olnud reg.tähtajaks veel kindel, kas mu kand elas X üle v mitte. Elas ilusti. Hargla on muidu ilusa mäega koht, aga mu rada oli 60% just selles igavamas soises osas. Kaardi lugemisega sain hakkama, kuigi ühes kohas sattusin paralleelsituatsiooni ja hängisin vale mäe otsas ja skoorisin 5-minutise vea. Terve rea mingeid H16 poisse sain endale sappa, kes kõik usinalt mind usaldasid ja ei jooksnud must kiiremini ka. Väga uhke tunne. Peale oma vigade tegemist sain lõpuks jalad ka orralikult perse alt välja, et mingeid selgasid enne viimast punkti püüda. Lõpusirge tegin Jürtsile 6 sekundiga ära ja seda pole ma kindlasti kunagi saavutanud :) Piidu-pidu. Mercury laagri eest pidin loomulikult max-tempoga mööda jooksma, et demonstreerida oma Jukola-valmidust. Ja erinevalt külaüritusest Klooga Xdream, tehti siin must isegi 2 pilti! Täispikkuses, fokuseeritult! Kokkuvõttes sain siiski Taavi Nurme järel 2. koha - võitsin teda kõikidel etappidel peale nende 3, kus ma viga tegin - ebaaus.

Pühapäeval käisin õhtul enne Tallinna-sõitu veelkord uisus, legendiks oli 20 ringi tunniga, aga kuna aega oli ainult 45 minutit, siis ei oleks see kuidagi võimalik olnud. Sõitsin siis nii 2.40-2.50 tempoga kuni 13. ringil mingi väga loll laps ei suutnud sirgelt sõita ja ma pidin ta pärast võssi sõitma. Hea pehme võss oli, laps ka asflaldi peal siruli. Sõimasin teda sõnu valimata, ühel uisul raisk üks ratas kiilus kinni ka. Aga no laps oli ka tõesti loll, ta juba enne tõestas seda keset rada pikutamisega. Ma ei tundnud ennast üldse halvasti. :$ Kui üldse millegi pärast halvasti tunda, siis selle, et üks hull sõitis ~3 ringi iga mu 2 ringi peale ja tehnika veel koledam kui mul. Iu. Igatahes nädalavahetus taastas mul trennihuvi, elu sai nädalaga nähtud piisavalt. Ma loodan, et ma sellega Rutat-Eskot ei ehmata - nad tahtsid kindlasti jaanipäevani lebotada. Nüüd teen juuni alguseni ainult jooksu, et Jukola tasemel olla, siis hakkan jälle ratast sisse pikkima. Libahundile lähen nüüd ka ainult mina üksinda. VÄGA SUUR pettumus. Kadri läheb samal ajal Mona-X'le - isegi tahaks.

OK, eks ma siis järgm esmaspäev kirjutan jälle.

Multiteisipäev

Täna tegime teisipäevakut. Eraldi. Kuna Mihklil oli mingi koolitus ja minul bizid ajad tööl, siis mõlemat ala justkui teha ei jõuaks ja otsustasime individuaalselt osa võtta. Täna siis Mustamäe kaart. Sain Komeetidega sinna, tee peal veel oli valmidus teha ükskõik kumba, kas jooksu või ratast, aga kohal otsustasin ratta kasuks. Tegime Kaleviga koos. Muidu nagu ok, ainult sillapunkti (KP35) me ei näinud. See lihtsalt ei paistnud ja me ei suutnud kuidagi aru saada mida me valesti olime teinud. Hajevil seal ringi vahtides nägime lõpuks et teised jooksjad ja ratturid ju ometi peatuvad seal sillal. Aga see selleks. Finishis aeg 46 minutit kopikatega ja selline tunne, et sellest jäi väheks. Vingusin seal veidi, Kalevile kindlasti tundus et ma suurustan, et pfff mis trenn see 46 minti ka on. Aga no tõsiselt, me vist viimasel ajal polegi teinud midagi tunnist. Igatahes harjumus on juba, et teha midagi ekstra.

Auto juurde minnes aga avastasin, et Rain, meie endine kapten Oranzkapsas oli tulnud orienteeruma! Jehuu, hea mõte, kuna Komeedid niikuinii ootama jäid, et teda pärast koju viia, siis avanes mul võimalus ka jooksurada teha. No aga minge koos, pakkus ema-Komeet, Ruta õpetab ja puha... Ei no koos siis koos. Võtsime 6,6 km raja. Stardis pidime veel 20 minti külmetama ja kedagi tulematut Mari-Liisi ootama, Raini B-raja tiimi nais(!)liiget. No ta muidugi ei tulnud. Okei, jooksime siis koos. Rain pani eest lõikama ja ma seal üksi taga nagu ka ei hakanud mingit o-tehnikat õpetama. 7 punni jooksime nii enamvähem koos, Rain paarkümmend meetrit ees. Siis keerasin mina natuke õigemast kohast ära ja ülejäänud 8 punkti jooksin siis üksi. Kui ma lõpupunne võtsin, siis korjati juba punkte metsast ära. Aga no jutu mõte selles, et ma sain ikkagi 2 ala teha, mis on hea!

Homme siis tiimikoosolek (mul on päevakava isegi tehtud, ma võtan väga tõsiselt seda üritust) + mõned õlled.

Kloogani 5 päeva.

Hahahahahaa! Böö! @ Skike mafia

Lugesin Ruta superlatiividega üle ujutatud posti ja suunurgad kiskusid väga kõveraks. ALLAPOOLE kõveraks! See tähendas, et mina olin automaatselt uisuetapi kõige aeglasemaks relegeeritud ja see olukord ei meeldinud mulle mitte üks TEPS. Tuli siis tänasel puhkepäeval uisud alla ajada ja trenni minna. Ilm oli (on siiani) väga kaunis ja nii ma higistasin siis koos tuhande ratturi ja rulluisutajaga Kakumäel kaks ringi. Ja mulle nii meeldis! Keel väljas suust, veri ninast! Alguses kakerdasin, aga lõpus liikusin juba miski 3.15 kildile tempoga, mis oli vääga nauditav. Ei hakanud ma enam suure kiiruse pealt tippima, ega keppe tahtma, ainult lükkasin hoogu juurde. See ring, mille ma enne viimase lume tulekut 33 minutiga, sõitsin täna juba 24.45-ga. Ainuke pisike mure oli see, et sokk oleks võinud pikem olla. Pulsi sain tõusul isegi 183 peale, mis tegi ka rõõmu.

AGA! Positiivse poole pealt veel see, et superpidurdajad nagu Ruta & Esko nüüd on, saavad nad mind igal laskumisel püüdma hakata ja kurvidest mind õrnalt kätel kandes sujuvalt läbi viia. Elu on nii ilus. JA! Kaarti ei kavatse ma ka lugeda, sest uisutades on mul nknii pea all põlvede juures ja lõõtsutan samme lükata. Ma ei tea küll kui punktirohked eelmiste kordade uisuetapid olnud on - või on need ainult edasi-tagasi tiirutamised olnud? Skike-tüübid peaks kuskilt suusa-o kaardihoidja laenama ja selle siis u-etapi algusesse jätma. Siis vähemalt on neil ka midagi teha sel ajal, kui ma uiske tund aega jalga ajan. Või noh, järgmisi o-etappe saab ka ette lugeda.

Homme Jõelähtme. Legendi juba trükin. Kloogani 8 päeva.

Üritus #2/2008 - X treening Männikul

FTP Hemohe (sest nii riimub paremini?) astus täna siis sammu lähedale ühisele võistlemisele Xdreami ametlikul treeningul Männiku ja Saustinõmme kaartidel. Mulle meeldib küll alati värskelt muljetada, aga praegu ei ole nagu rohkemat huulel, kui et uberlahe oli ja kõik lollused, mis me tegime, olid väga vajalikud edasiseks arenguks.

Alguses tahtsime muidugi kõiki kaasasolnud riideid selga panna, aga mingi hetk kanuus selgus, et polegi nii hullult külm. Esimese hooga kaarti vaadates paistis, et nohhh siin pole üldse mingit lõikamisvõimalust, aga juba teel esimesse tulid meelde kaks kuldset kanuureeglit ja jooks võis alata. Paaris kohas õnnestus vahetu konkurent üle kavaldada, teises kohas jälle saime ise koti pähe - aga kuna kanuutamise võimalust ei tule enam enne esimest võistlust, siis oli targem meil koos kanuusõitu harjutada, kui mõni minut koguajast paar etappi joostes võttes. 5678 töötas pisitasa ja teised sõiduõpetused tulid ka vaikselt meelde. Tarvis on veel natuke arendada kaardihoidmismetoodikat ja sõudmissünki ja peale lahkuminekut kokkusaamist.

Jooks oli suhteliselt igav ja debattisime teemadel milline tempo sobiks pikemale rajale kui käesolev 3,7km. Mina kreivisin kaardilugemismonopoli. Selle jaoks on küll jahedamat pead vaja, aga keskmiselt vaiksema tempo palt on ka kaardilugemine palju lihtsam. Rattas ongi meie tempo juba sellise piiri peal, et hästi enam pisikesi radu välja lugeda ei jõuagi. Siin oli meie põhimure see, et me Rutaga debattisime vahetpidamata, kuidas teha teevalikuid ja ei jõudnudki lõpuks lahenduseni - kuidas jõuda kokkuleppele, et etapp läbitakse just NII, jättes samas ruumi ka plaanide hoo pealt muutmiseks. Porisel sihil sõitmine oli mu selle aasta kolmas keel suust väljas thrill moment - täielik trenni highlight. Tark oleks kõrva panna ka see, et rataste tee äärde jätmise korral oleks ka kena teada, kus kaugel see punn olema peab, kuhu me parasjagu silkasime ja teistele tuleks vähem tähelepanu pöörata (Vautsikud tegid meie ees väga põnevaid tiire ja meie minu juhtimisel loomulikult järgi) ja julgemalt joostes punne võtta. Rattarada oli nii palju parem kui teisipäevakute rajad. Lõpus tuli juba hirm peale, et jääme ööseks, aga lõpus hakkas jälle ludinamal minema.

Mina annaks kokku meie saavutusele ok nelja. Kerge miinusega ehk. Vast jagavad teisedki tiimiliikmid oma muljet ja hinnet. Teoreetiliselt peaks kõik lollused olema välja juuritavad, aga võistlusolukorras tahes-tahtmata tahad mingit sekundit võita ja hakkad lahmima. Esimesel osavõistlusel peaks me lihtsalt minema rada läbima ja mitte niiväga võistlema põhirõhuga vigade vältimisel ja vastupidamisel. Täna oli meie aeg 2:49 ja lõpetamisel parim aeg 1:56 - roughly 45% kaotust, mis 5,5-tunnise võitja ajaga rajal teeks meile parasjagu 8h. Kusjuures ma arvan veel, et meie tempo (kui kanuu välja arvata) oli pigem juba meie oma tulevane A-raja tempo ja need, kes kiiremaid aegu tegid, võtavad pikemal rajal juba tempot märkimisväärselt madalamaks, sest see tänane ürtitus oli ju puhas supersprint? Puhas mu luul muidugi, aga kena oleks kui me väga palju üle 8h metsas ei oleks.

Polnudki selle aasta pikim trenn :) Eelmise pühapäeva Nõmme-Harku rets rajupime külmas vihmas sõit Rutaga kiskus koos kojusõiduga 3,5-tunniseks mõnuralliks. Nüüd meil kahel pühapäeval ees #3/2008 Jõelähtme matkarada, järgmisel nädalal teeme vist kõik koos v eraldi vähemalt ühe päevaku, kolmapäeval võtame ühise peolaua ümber launtšš-õlli, laupäeval testime veel viimast korda uisuvarustust ja pühapäeval siis ongi talv otsa oodatud üritus käes. Pärast Kloogat tuleb tõenäoliselt märkimisväärne antikliimaks kallale, sest kohe ei viitsi järgmiseks etapiks ettevalmistusi tegema hakata. Kõik elu, mis veebruarist alates elamata on, tuleb ju ka tagasi elada. Nüüd on 10 päeva jäänud. Peaks igasse päeva ühe countdown-posti tegema. Who's next?

Tulemused: http://www.xdream.ee/files/results.htm

Kes on Ruta? AKA pühapäev Pirital

Eile, pühapäeval, oli meie kauaoodatud privaatkanuusession Mišaga. Nagu alati, ühest asjast meile ühte päeva ei piisanud ja nii kogunesimegi kell 9.40 Lükati silla juurde, et kõigepealt Kose-Lükati kaardilt tund aega mingeid vanu punne otsida. Tegime siis seda tund aega. Väga hulle kalasid ei mäleta, motivatsioon oli madal nagu varahommikul ikka ja eriti kiiresti ja süvenenult nagu korraga ei viitsinud. Suunaga joostes kaldusime alati ära :) Mingi hetk metsas tuli meelde, et see on esimene kord, kus me kolmekesi koos oleme ja siis jäime kohapeale pikemaks ajaks heldinult debattima, et kuidas seda tähistada ja too punkt jäigi võtmata. Kokku silkasime 52 minutit. Pulsiga ja puha.

Jõudsime parasjagu Miša saabumisajaks parklasse tagasi. Jutu käigus selgus, et kanuus on tagaistuja hoopis kapten, mille peale ma nina kirtsutasin ja tundsin kuidas muidu nii magus authority seest välja voolab. Ja mis kõige hullem – selgus, et muidu Kehana tuntud Esko oli nüüd nii Tüür kui Kapten. OK, mina saan väljaspool kanuud veel ülbitseda, aga Ruta tiitel vajab nüüd kohe kindlasti uuendamist. Keha Ruta ei oleks nagu aus. Naine Ruta? Selgub, et meie meeskond on juba ka piisavalt ühtne üksus, kus polegi Keha, keda me alguses otsima hakkasime. See on vist hea. Fantastiline, ütleks mõned :P Aga soovitused on oodatud! Teooriaosa oli päris tark tegelikult, aga niipea kui me vette saime, oli see kõik läinud, sest kohe algas kiljumine ja kõikide reeglite eiramine. Me olime juba hommik otsa seda sillaalust veevoolu vahtinud ja mõelnud, et no siia meid küll ei aeta, algajad ju. OK, esimesest kurvist saime läbi ja tundus, et hull osa on möödas kui hakkas minu ja Ruta paaniline kriiskamine, sest päris korralik laskumine oli ees. Õnneks Eskol oli pea jahe ja nagu kapten peab, andis käsu kätte – tundus küll ebainimlik, aga polnud aega vaielda. Kanuu oli veel see ebastabiilsem ka nii, et kui natuke tagumik juba keskjoonega ühes joones polnud, siis paat võbeles vahetpidamata. Siis tiirutasime veel Pirita jõe lopema osa peal tunni ja saime endale paar head oma tehtud taktikanippi selgeks. Sel nädalavahetusel läheme neid siis Viitnasse testima.

Kanuud pakitud, jätsime Mišaga hüvasti ja ta andis meile liiga kergekäeliselt lubaduse kedagi meist Xdreamil asendada juhul, kui selleks vajadus peaks tõusma. Ha ha ha.

Siia tegime veel ühe niisama jooksu juba tuttavaks saanud nõlvadel ja siis veel ratta seljas ka samas metsas üles-alla. Esko õpetas meid natuke üles-alla sõitma. Mu rattal oli juba kuu ajaga kett rooste läinud. T­-t-t-t-tore. Pilti tegime ka.

Ja see polnud veel kõik! Uisud olid kaasas ja oli PATT nad kasutamata jätta! Ruta ajas kõik oma sõrad vastu, aga käisime ja liuglesime siis Merivälja teel natuke. Ma jagasin neid teadmisi, mis ma ise oma senise kahe ruisutrenniga välja olin mõelnud ja WOOP Ruta isegi liikus lõpuks ja oli lõpuks väga optimistlik.

FPT Hemohes-i ametlikku launtššüritust me õhtul veel ei pidanud, aga enne esimest X'i peaks selle ikka ära tegema. Mõne lahja õlle ja rasvavaba sardellikesega.

Ma tõesti oleks pidanud eile ja kohe kirjutama, kui emotsioon veel värske. Suureks üllatuseks olin õhtuks paras laip, kuigi me tegime aktiivset ligutamist kokku ainult miski 2:40 vms. Vihma sadas muidugi kõige mõttetumal ajal – siis kui meile tund aega loengut peeti ja me tuule käes istuma pidime. Haigutamine hoidis vähemalt soojas.

Eelmisel nädalal saime ka riided kätte. Suht sexable on, kuigi särgid on nats lühikesed (minu arvates).

Täna käisin mina Tarmakul. Vette tuli astuda kaks korda :( Hästi palju lollusi tegin ja muidu oli ka naljakas. Lõpus Heitiga segamini tõmbasin endal kopse kurku, a polnudki NII hull ja isegi pea jagas veel nats. Sellist koridor-o'd ja eelmise korra valge kaardi o'd on tuttaval kaardil mul suhteliselt mõttetu teha, sest ma ei sunni ennast piisavalt asja trennina võtma, vaid tahan ruttu ühele poole saada ja jooksen sealt, kus ma tean, et on teed vms vms ja vaatan kaardilt ka pigem, et ahhaa, see punn on seal kossuplatsi juures, kuidas siit sinna kõige paremini saaks. Suht ei aita pikas perspektiivis, a mis sa vanast peast ikka enam muudad ennast.

Ruta jälle käis täna meie ainsal X koolitusel – tõenäoliselt kõige mõttekamal ja popimal. Ootan huviga tundi, mil kuulen ta leidudest. Homme peaks me kõik tegema teisipäevakul nii ratta- kui jooksuraja. Logismika ei ole veel paigas.

Sellel nädalal mul plaan puudub, vaatan tunde ja aja järgi. ET ja P on ainukesena paigas. Vahepealsesse nelja päeva võiks vähemal 3 asja mahutada. Esimese etapini on ainult 20 päeva!

Alternatiivne liim, kokkuvõtted, plaanid

Ei olnud minugi laupäev eriti koherentne. Nõmme maanteejooksu MV, mis oli meie Stage One, tulemused on nüüd siin paremal menüüs olemas. Ma plaanisin joosta kogu tee pulsiga alla 160 ja sättisin isegi kella vastavalt piiksuma, mis polnud eriti tark tegu, sest nüüd ta piiksus terve tee. Igatahes lõpusirgel sain nii umbes 4 min/km tempo juures südamest 200 kätte. 200 po vstrechnoi. Mitte eriti optimismi süstiv näitaja. Kokku aeg 23 minutit millegiga, mis oli parem kui ma ootasin, aga mu ootused olid ka 160 pulsi peale ehitatud. Võistlussituatsioon ei sobi mulle ikka absoluutselt ja A-rajal jõu jaotamise juures pean ma ennast vist päris tugevalt distsiplineerima, et mitte selgu püüdma hakata ja ennast kohe alguses seina tõmmata. Ma loodan, et mu võistkonnakaaslastel on aru rohkem peas ja jätkub osa mullegi.

Stage Two oli pisike suusaring Harkus kohe peale jooksu lõppu.
Stage Three oli juba kirjeldett rattatiir.
Stage Four oli Tarmaku öine joon-o, kus ma tahtsin igas teises punktis katkestada ja ei jõudnud isegi Tiit Koppelilt eest ära joosta. Ohhh. Kaardiga liikumine on mul praegu nii vastunäidustatud.

Koju jõudes vihkasin kõiki.

Pühapäeval puhkasin ja eile tegin Nõmmel-Harkus jooksutiiru. Rahulolu, kuigi koss pigistas talla alt. Täna ratas. Topeltteisipäevakud alates järgmisest nädalast. Huvi asja vastu on juba vähemalt paberil naasmas.
Märtsi kokkuvõtet ma ei saa teha, kuna kogu info on mitmes kohas eraldi ja ei viitsi seda kokku kirjutada. Mingit kümmet erinevat spordiala tegin lõpuks. Aprilli loodan mingit regulaarsust tuua- plaanid suht sarnased Ruta omadega, va Jüriöö jooks, X-koolitus ja Tallinna MV ja TON ja .. sel pühapäeval on siis meie võistkonna oma isiklik kanuulesson Pirital. Sinna ümber tahame ka mingit liigutamist ehitada. Ega üle ühe korra nädalas me vist kampa kokku ei saagi. Hea seegi. See nädal siis: E - jooks 11k, T - ratas 30k maantee, K - jooks 11k, N - ratas 30k maantee, R - jooks 11k, L - puhkus, P - kanuu+

Uisutamise koha pealt olen ma jah optimist, sest mulle ta lihtsalt meeldib - uisutamine ja kanuu on sel aastal ainukesed asjad, mida ma tõesti keel suust väljas teinud olen, sest need on lihtsalt nii põnevad olnud. Muu on ainult puhas nühkimine.

Õhtune trenn ehk kuidas ma liimist lahti olin

Hommikul seadsime plaani, et teeme enne öist Tarmakut ratast. Ma olin veel selle õhtuse rattatrenni pärast Arturit mangunud, et ta meid päevasele Nõmme jooksule autoga viiks, siis ei peaks ma kaks korda Nõmmele ja tagasi sõitma. No nii ma vähemalt arvasin, kuidagi oli meeles, et Tarmak on ka Nõmmel. Päeval, pärast Nõmme jooksu tuli jutu sees muidugi välja, et öine toimub kuskil mujal, Mihkli kodust kvartali kaugusel, aga ega ma rohkem täpsustanud, koos pidime ju minema.

Leppisime siis kokku, et 19.45 Rannamõisa tee alguses bussipeatuses kohtume. Muidugi tund enne seda kui ma minema pidin hakkama avastasin, et lambi aku on tühi, ratas ehtimata (helkuritu ja lambitu). Välja minnes oli veel ükshaaval vaja maha ununenud asjade järgi käia - kindad, si-pulk, raha. Jõudsime kohale 15 minutit hiljem. Vabandust! Noja siis oli sadul liiga kõrge ja siis käis rattalukk vastu jalga ja lükkas porilaua paigast, mistõttu mu tagumik läbimärjaks sai. Sõita ka ei jaksanud. Üldse olin täiesti liimist lahti. Vabandust!

Tegime 2 Kakumäe ringi ja edasi ma ei teagi mis sai. Mihkel sõitis ees, mina järel, siis keeras ta Rannamõisa teelt vasakule Paldiski maanteele ja pani aga mööda seda edasi. Vahe meie vahel oli päris pikk ja hüüdmisest mingit kasu polnud. Ma ei saanud üldse aru kuhu me sõidame, minu meelest asusid kõik loogilised kohad teisel pool. Maanteeäärt pidi sõitsime, mina kartsin, tee äär oli auklik, hessugi ei näinud, autod kimasid mööda. Vaatasin, et teiselpool teed on lumise maapinna vahel mingi tumedam piklik ala, ma arvasin et see on jalakäijate tee. Oli ta jaa, mingi mudane rohi oli. Aga seks ajaks kui ma teisele poole teed end olin saanud ja sinna mülkani jõudnud, oli Mihkel kadunud. Ja ma ei saa ju talle helistada!!! Ja ma ei tea kuhu ta läks. Tarmaku starti ma ka ei teadnud, ainult seda, et see on 1 kvartali kaugusel ta kodust :/

Sõitsin koju. Tegelikult on mul isegi hea meel, et nii läks. Sest mu varbad olid täiesti külmunud, käed ka. Ja tagumik oli ka märg. Noja liimist olin ka lahti (seda ma juba ütlesin). Vabandust!

Aga päevane trenn oli OK.