Üritus #4/2008 – 27.04.2008 Xdream 1/4 Klooga!!!!

Ei ole ürituse kui terviku kohta mul veel ikka ühtegi halba sõna, kuigi minu isiklik alapealkiri on, et Kanuukeenjus Strikes Again! :roar:

Aga.. ürituse avalöögi andsime juba kolmapäevasel koosolekul, kus arutasime igat pisimat kui detaili rattaralli tööjaotusest ja kotinisadest kuni punktikäitumiseni ja eesmärkideni. Tagantjärgi paistab, et enamjaolt suutsime me võetud "kohustustest" ka kinni pidada. Protokoll oli 2 lehekülge, tuduu- ja packing listid igaühel isiklikud, minul jälle x lehekülge.

Tallinnast saime väga minutipealt ära. Kohale jõudsime võib-olla tips vara, aga see aeg kulus kõik lõpuks ära. Sest enne starti oli ju vaja teha miljon pisikest asja. Vahepeal muutusime mina ja Ruta juba päris närviliseks, sest Esko kadus nats kauaks metsa ja nii kui tagasi sai, suutis mingi B-raja tiim otse meie auto kõrval oma keti ära lõhkuda, niet Esko kui tubli samariitlane ruttas jälle to the rescue ja meie Rutaga jätkasime paaniliselt küüntenärimist. Ja see oli kusjuures jälle Mercury Viljari meeskond! Eelmise aasta "tänuvõlad" on neil veel kuhjaga tasumata – HRRNK :P! Minu kui FPTH esteetikakomisjoni esimehel oli ka kergendus, et me KÕIK kolm suutsime stardis lõpuks nö tiimivormis olla. Sain veel ainult kakelda, kas Esko peaks jalga panema punased või mustad o-püksid. Selgus ka, et mu "rattaala kasti" kontseptsioon on veel liiga toores ja ajast ees. Selle transportimine oli natuke kohmakas, aga ma eelistan teda kilekotile. Kahjuks jäi ühine pilt tegemata.

Stardist lahkusime rahulikult, kanuu valisime rahulikult ja kohe kaldalt. Kaardikummid juba stardis ümber kintsu - kahjuks küll ümber vale kintsu.
JOOKS 80./kokku 80.

Paadis liikusime ilusti, silmaulatuses olid nii naiste 1. kui Seiklusporr. Siis hakkas Kannukeenjus vasakul õlal üle jõu käivaid (ja kahtlemata muidu lolle) jooksuideid välja käima. Ja kuigi Esko esitas küsimusi, et 'a kui teised sinna lähevad siis miks meie tänna' rääkisime me talle ruttu augu pähe, et JESS, teistest erinemine on COOL! Maandusime paadiga KP3 juures ja ma alustasin oma esimest jooksu KP2 suunas. Debatti oli küll, et kui kuradi sügavalt sealt altpoolt ümber jooksma peab ja kas see pole mitte liiga palju. See oli liiga palju. kolmandiku peal jooksis Randy juba vastu (tema oli vist see, kes ohe stardist raba kaudu ringi jooksu pistis) - tagasi samasse kohta jõudsin ma nii 20 minti hiljem. Polnud just julgustav kaotus 2 KP ohta. Alguses tahtsingi liiga otse minna, aga kõrkjas eriti ei usaldanud kui lai see jõusuue olla võib ja tõmbasin tagasi lõunasse kuiva maa peale. Jõest sain ilusti üle (kanuuga seal küll sõita ei oleks saanud, niet meie võistluseelsed oletused sellest, kuidas rada sealtkaudu Vasalemma jõkke ja edasi merre viib, polnud õnneks realistlikud) ja punni lähedal avastasin, et KP2 legend on 'Ujuva metsatuka keskel'. Dämmit! Juba peab ujuma? "Õnneks" tähendas ujuv ainult seda, et ühendus maaga kõikus kõvasti ja perseni sai poriseks. Tagasijooks käbe - pulss 187. Esko lehvitas juba lagendikul. Sellel etapil oleks jooksul olnud mõte ainult siis, kui kohe oleks jooksma hakanud - valik siis selles, et kummalt poolt järve ja ma usun, et kaardilt vaadatuna paremalt poolt oleks siiski kiirem ja kindlam olnud. Iseasi, kas just meie tasemega võistkond ja minu tasemega jooksja sellist asja tegema peaks. KP3 oli Eskol-Rutal juba mu äraolekul selgeks tehtud ja see oli. Edasi jooksis mul juhe korraldajate kavaluse ja himu kaotust tagasi teha tõttu jälle kokku. Paremas poordis paistis kase otsas KP - ja KP5 legend oli samuti 'kask', siis ma mõtlesin, et kas see ongi KP5? Selle peale maandusime 'kuskil', et seal rongis KP4 joosta. Isegi naiste ISC oli veel siin niet seis polnudki VÄGA paha. Kuna ma ei teadnud, kus ma paadist mahagi tulin, siis leiutasin seal mingeid omi asju ja kui mass vasakule tõmbas, kus KP tegelikult oligi, läksin ma veel rabasügavusi otsima ja olin VÄGA pissed off. Lõpuks sain kätte ja kimasin tagasi ootavasse paati. Siis hakkas juba mõistus koju tulema ja B-raja punkti me võtma ei läinud - kerge kahjurõõm oli peal küll vaadates mingit teist tiimi seda puud ründamas, aga oma vigu oli juba nii palju olnud, et polnud aega sellele tähelepanu pöörata. Edasi läks kõk talutavalt, vahepeal tõmbasime silmad kolbast välja, aga kanuu ei liikunud - väga lõbus.
KANUU 84./84. - Kanuus jäi nagu mulje, et vaatad selja taha ja seal on ehk veel MAX 5 tiimi. Paistab, et polnud nii hull. Samas ei jõudnud me kordagi järele nö "päris meestele", kes meid Jõelähtmel erutasid :D

Jooksu alustasime koos Anniki Inno naiskonnaga. Tema kaaslased usaldasid teda ja nii ka meie, aga nad jäid meist ruttu maha niet sellest ei tõusnud midagi. Midagi eriti põnevat jooksuetapil ei toimunud - selles "kurikuulsas" järjekordadega KP5's olid väga arusaajad B-rajalised, kes lausa omal algatusel meid ettepoole lasid ja tee peal tuldi ka vastu ja küsiti, et mis rada teil ja et kas AAA ja et OOO. Siis kulgesime samade inimestega pikalt mööda kõrgepingeliini - vahelduseks kulus ära etapp, kus me midagi teistmoodi leiutada ei üritanud - altpoolt järve oleks ka saanud minna ja mõned ka läksid. Varemete peale jooksime otse, aga kaart oli nii vana ja usaldamatu, et milleski ei saanud kindel olla - ära me igatahes kaldusime, aga üle minuti see viga ei olnud.
JOOKS 65./81.

Rattaalas oli minul 'Rattaala todo list', mis nägi väga ebamaiste asjade tegemist ette. Võileiva suhteliselt toppisin endale kurku. Rattaralli oli eelmisel aastal üks mu vähim lemmik, sel aastal läks juba päris hästi, polnud ka nii palju pööramisi. Ja mis kuradi kirdesse peatänavale see esimene ots läks? Seda puslesin ma vähemalt minuti - vaatasin ümbritsevate majade kujusid ja otsustasin, et LOODESSE oleks pidanud ikka õige olema. Kuidas küll nii, et keegi pole X foorumis juba sellealast meltdowni korraldanud?? See oli lühike ja mittemidagiütlev ots lisaülesandeni. Kuna teed klappisid, siis tundus, et oleme õigel teel.
RATAS 72./76. - viiest mööda (??)

Lisaülesanne-1. Kauguste hindamine! Ahh, happy days. Siin oli nats paha see, et rattaga ei saanud päris punkti sõita, mida legend tegelikult nõudis. Ja see segas tegelikult ka punktist väljumisel, mille peale me veel 2 minutit viga tegime. Aga LÜ1 ruulis! "Laseme täpselt, suusatame kiiresti"TM. Meie kombinatsioon oli 275+725+660=1660, õige vastus oli 370+640+590=1600, niet meil vedas, et kahe esimese suht suured möödalaskmised üksteist ära nullisid. Aga vähemalt kuna kellelgi meil ei olnud oma teaduslikele alustele põhinevat metoodikat, siis võtsime demokraatlikult arvamuste keskmise. Nulliga paberi saamine pani hõiskama, sest seda oli meile VÄGA vaja. Kuigi rattaalas paistis veel ka päris mituteist ratast, olin mina oma peas ikka veel kuskil võistlejate sabas.
LÜ-1 10./71.

Rattaralli teise osa alguses läks kuidagi sassi see, et ümberpöörd pidi tegelikult juhtuma KP's aga meie rattad olid praktiliselt teeristis. Sõitsime siis tagasi stardi poole ja kuna ühtegi sobivat teed nagu õige koha pealt ei keeranud, puslesin meid siis uuesti paika nii, et õige tee läks hoopis LÜ maja tagant otse metsa. Õnneks klappis - üks tiim läkski kuskilt väga imelikust kohast, teine küsis, et 'Kas seal oli midagi?' kui me tagasi tulime, me vastasime 'Ei olnud', aga nad jätkasid samas suunas. Rohkem me neid ei näinud. Ei teagi, kust see Fair Play piir tõmmata. Siin osas ei olnud midagi põnevat, vähemalt saab hammas-hamba vastu aru, mitmest möödud, mitu sinust mööduvad ja see saldo oli tublisti meie kasuks. Saime ühed sappa, kellel kolme peale 1 kaart oli (??), aga asfaldil ei pidanud nad enam vajalikuks koos meiega sõita. Esko lükkamised aitasid tegelikult päääris kõvasti, sealt sai hea hoo sisse, mis motiveeris pedaali veel kõvemini sõtkuma. Enne LÜ-d saime kätte Oolo Tamsalu ETP meeskonna + veel ühed. Kas kellelgi oli rattaga mingeid jamasid, ei saanudki korralikult teada - jälle oleks ju VÕINUD küsida, et ALRIGHT? Pärast LÜ juures nimetas Oolo oma tiimi 'ebaõnne sõduriteks' - seda terminit vist kasutavadki ainult suusatajad? Suusakommentaatorid?
RATAS 63./67. - natuke rohkem oleks nagu pidanud tõusma. Ju siis alguses, kus me veal olime, läks paar mööda, kellest me hiljem möödusime.

LÜ2. Ruta ei jõudnud õnneks/kahjuks eriti kaugele ja tuli juba esimese redeli pealt ära. Mina olin oma soorituse üle väga üllatunud. Seal oli torne, kust ma küll ei uskunud, et mul on rammu ennast üles tirida, a ju siis on irregulaarne talvine jõutrenn mingi märgi jätnud. Kasvava trepi takistused oid ka sellised, kus ma eraelus ei hakkaks küll nii julgelt riskima, aga olukord nõudis ja it was all good.
LÜ2 33. (!!)/67. Siit siis edaspidiseks 15 minutit trahvi, mis sundis ennast rohkem pingutama ja oma nähtamatuid kõrvalsõitvaid konkurente püüdma.

Viimane jupp rallit oli juba loogiline ja ilus ja üleminek ratta-o'le ei olnud ka nii valulik. Etapiaeg on küll suhteliselt üllatav, aga võimalik et enamik tiime võttis uisuraja alguspunkti uisku alustades.
RATAS UISKU 25./64.

Uisualas läks meil päris kaua - mina koorisin jalgu lahti, et plaastrite alla näha, aga nendest polnud enam hoidjat ja siis ei pidanud sokke väga kõva sõimu saatel vahetama. Sõit oli vaikne ja meie koht sellele vastav. Tuleks lugeda, mis juhend ütleb koosliikumise kohta - Skike tiim saaks ruttu minema, ma vahetan aeglasemalt, aga sõidan kiiremini ja kas peaasi on, et KP võtta väiksema vahega kui 5 minutit? Sama ka viimasest KP'st lõppu, mida me juba seekord testisime, aga ma üritasin sõidu pealt jalgsi-o'd lugeda ja seda ei saanud just kiire tempo pealt teha. Tee oli nats sitt, muidu mulle meeldis. Hetkeseisuga on uisu-o kõige üksluisem osa X'st, aga siin eriti valikut vist korraldajatel ei ole. Hea oli see, et Skaikkijad ei pidanud oma vahetusjalanõusid kaasa tassima. Tassisid siis minu omi.
UISK 86./66.

Panga peal turnimine oli ilus. Vaated, tilgad, kivid. Ruta rääkisime alla igast mäest. Juba ette lugedes paistis põhdilemma olevat, et kas KP23'st tulla üles tagasi või minna altkaudu. Just KP juures oli raisk kallas nii joostav, et läksime alt. Siin veniski asi nii kaua ja igavalt, et uni tikkus peale ja tekkid isu juba "kuuenda tunni dopingut" Shleehikut võtta. Aga täis polnud veel viis tundigi, niet lükkasin edasi. Kui korralik ronimine hakkas, hakkas ka Xdreami maitse suhu tulema. Kaardilt eriti pruunil ja mustal järsakul vahet ei teinud - teoorias tekkisid pähe päris kahtlased teevalikud, aga õnneks hoidsid nii tegelik olukord kui massid meid enamasti kursil. Ruta tutvus lõpuotsa joostes veel Firmaspordi meestega. Mulle jäigi kogu see suhe segaseks.
"COASTALEERING" 56./62. - stardis ma arvasin, et tuleb ikka retsim ja nii 20minti/km.

Rattaalas olime nüüd nobedamad - polnud enam eriti midagi teha. Lisaülesande tee oli selge ja lasime nii kus torust tuli. Rattaid tundus alas olevat lausa 50. Päris positiivne boost, kuigi kergelt paisutatud ;)
RATAS-LÜ3 58./62.

LÜ3! Happy days! Ülesanne nagu Esko metsikumaist unistustest maha kopitud. JUST see, mis B-rajal puudu oli. Pulss oli kõige kõrgem just redelist ronides, üleval oli juba elu ilus. Allatulek ka samailus, kuigi ma polnud varem midagi sellist teinud. Oma tehnikale ei saanud ma just kõrget hinnet, aga vähemalt sain alla kiiresti ja ühes tükis. Oolo EPT'd nägime siin veel viimast korda, nendega sõitsime lõpuni 10-minutise vahega ja üsna võrdselt.
LÜ-3 60-/48. See metsik tõus on tõenäoliselt mingi computer glitch.

Mid-pikkusega ots järgmisesse LÜ'sse. Kuna uisuvahetusest sõitis nii palju võistkondi läbi, ei olnud mõtet ka ise vahepealsetel teedel oma variandile minna ja kimasime ringi. Kõik oli jolly. Tuulikulaba varju liikumine üle pea oli huvitav. KP32 tegime paar teeotsaviga, max minut.
RATAS-LÜ-4 29./62. - noh 30 hulka sisse sõita lubav loom on meil siis äkki sees? Aga krt teab, see eelmise etapi glitch võib ka siin sees olla. Mööda saime küll vähemalt ühest. Hmm.

LÜ-4. Nagu aegki näitab, oli see tnäoliselt meie kõige vähem stellaarne LÜ. Ehitasime enda oma just ekstreemi tellistorni kõrvale ja see pigem FRUSTREERIS kui MOTIVEERIS. Üks tüüp jooskis küll metsast alguses tellisega välja, aga sinna uusi otsima minna tundus na kauge.
LÜ-4 75./63.

Ratas lõppu. Siin oli paar intrigeerivat etappi ja paar intrigeerivat kaardikeeramist, mida ma enam sõidu pealt ei tahtnud teha. Panin kohe pisikese jupi oma plaadile ja lubasin suuremeelselt teistel teed juhatada. Punnis tegime tillukese vea sellega, et jätsime rattad alla ja alles punnis otsustasime, et läheme siit üles pangale. Minut? Kaarti vaadates oleks muidugi võinud ka altkaudu minna, aga paremad teed vist ikkagi andsid edu, sest helesinises Craftis vene meeste tiim jõudis meist KP35 hiljem ja 34 võtsid nad vahetult enne meid. KP35 majast tahtsid Ruta & Esko juba välja tulla, kui üheski nurgas tähist polnud, aga õnneks helkis päike SI-jaamalt minu sissetuleku ajaks nii õige nurga alt, et me ei loobunud. Ei saanudki aru, kas need, kes õues hängisid, olid juba maja mitu korda läbi kamminud või jõudsid meiega samal ajal? Nüüd oli jälle vaja pangast üles saada. Kohe punni juures oli NATUKE liiga järsk ja edasi polnud ka mõtet minna, seega tagasi. Proovisime paarist kohast ja loobusime ruttu, kuigi keegi üritas oma põõsavägistamisega meile eeskuju näidata. Sõit oli piiiikkkk. Poole peal saime kätte Lennubaasi Kotkaste ühe liikme, kes liikus väga väga kurvalt. Selleks ajaks kui me maanteelt ära keerasime, oli meie vahe juba üle 400m ja ta kaks ülejäänut veel meist üle 100m eespool. Ruta juba valmistas tänitust ette, sest meil oli sellest kolmandast nii kahju! Ta oleks võinud ju ära eksida! Midagi Ruta neile ütles ja peale LÜ'st lahkumist olid nad seda ka tükk aega seedida saanud ja saime vastuse ka lõikamise ja kõige aeglasema sõitja ja pika nina ja iluoperatsioonide teemal. Järjekordne Ruta rajasuhe, mis mulle segaseks jäi.
RATAS-LÜ-5 46./59. - see 46. panebki meie rattajõu suht reaalselt paika, ma arvan.

LÜ-5 - kirves. Puhas skilliala, seega Esko soolo ja WOOP esimese korraga sees. Enne lõppu uued tiivad - kedagi füüsilist püüda ei olnud, aga trahvi 15 minti sundis ikka liigutama. Kokkuvõttes jäi küll meie ette 2-minutine vahe ja selja taha samuti, polnud seal enam midagi võita. Ei tulnud meil siit aga alavõitu, isegi täpsusvahtimise koht jäi kõrgemaks!
LÜ-5 20./58. - korraks tekkis hasart mingitest trahviringi tüdrukutest mööda saada, a need oli B-rajalt ja trill kadus noppe.

FINIŠ 39./58. sama teed juba korra joostud. Kõik kontrolli all. Kergendustunne finišis kesine. Oolo-raisk jõudis rutem kui meil vaja oli.

Meeldis/ei meeldinud/tähelepanekud/ideed
- ei meeldinud hiiglaslik kaart. Selle sõidu pealt voltimine keset rattarallit ei olnud fun, eriti veel sellist materjali. Sinna jätsin ma oma pikima jada hüütud roppusi peale kanuu KP4 otsimist.
- meeldis A-rada ja selle rohkem relaxed õhkkond. Kuigi takistusribal keegi kibeles meist küll häälekalt mööda kui me esimesel redelil Rutat nõustasime, siis üldiselt keegi teiste järel ootamise järel närviliseks ei muutunud. Natuke lihtsam oli ka jõudu jagada kui teadsid, kui palju veel täpselt minna on.
- Natuke kahju oli, et mingit surma finishis peal ei olnud. Käärikul olime ainult tund aega kauem metsas, aga ei suutnud pärast ka tund aega liigutada. Öö? Ümber Pühajärve jooks?
- Kanuujooksud tuleb realistlikult läbi mõelda ja lisaks kokkusaamiskoha kokkuleppimisele on tähtis ka teada, kuhu me üldse maandusime. Kui kanuu pole avaala, on seda aega tundide kaupa varem teha.
- Sööki jäi jälle nii palju üle. Aprikoose sõin pühapäeval hommikuks, 2 kaasas olnud müslibatooni on siiani alles. Eks öine erineb esimesest etapist, aga midagi ikka kõrva taha panna saab.
- Kahju, et 'tuumajaamas' mingit lisaülesannet polnud :(
- Ja kas tõesti oli Helle see, kes Kaido maha võttis!? :O
- Naiste arvestuses 2. koht! Aga A-raja naised pole vist ka päris need, mis B-raja naised :/ ISC-le kaotasime lõpuks üle tunni.
- Lisaülesannete õnnestumine mõjub väga hästi! See Türi kuubik hoidis meie huuled veel Mooste etapini viriliad!
- Ise ootasime aega üle 8h, tuli puhtalt 7:30. kaotus võitjale natuke alla 50% - see teeks öiseks ajaks meile 1,5x nii palju - 11:15!
- Ma kardan, et meist ei teinud keegi teine ka pilti :(
- Vaheaegu ja tehtud vigu vaadates võibki öelda, et 40. koht oleks meie absoluutne maksimum. Võib-olla mingi loophole, kust me edu saaks, oleks näiteks parem vastupidavus öisel etapil, aga kas meil on parem vastupidavus? Enne Klooga starti tundus hästi tähtis osata jõudu jagada nii, et lõpuni jagub, aga eriti ei tulnud ette kohti, kus me oma maksimumtempos EI liikunud. Mingit lebotamist eriti ei olnud.

Noogutused ka AT Spordi 6 kummiga müüjatetiimile & Oranzkapsale B-rajal ja Taavi Kala võistkonnale A-rajal. Kõik vaheajad jms on kirjutatud esialgsete tulemuste põhjal ja need on tõenäoliselt ilma trahvideta.

Järgmine üritus - minul tõenäoliselt Ilves-3 avatud rada 2. päeval, Rutale jääbki alles Libahunt ja kui sedagi, sest see on nii ohtlik. Esko läheb Tartu Jooksumaratonile. Rutaga me mõtlesime, et peaks ka mõnele rattakolmapäevakule minema, aga trenniga tõmbab mais vist vähe koomalemale niikuinii.

Ja X-etapp ei ole midagi sellist, mille kohta teised meeskonnakaaslased ainult kommentaaridesse midagi kõkutavad - ootan põhjalikku ülevaadet teiltki!

Jõelähtme pildid

Sellistega pidime võidu sõitma - milline keskendumine! Kõik on kahtlemata profiklubide esindajad...

Uber-Trimmu in the house and VERY keen!

Jaa! Näen pettumust silmis, et eelmine finish oli palju glämmim! Who are these people and why do they keep repeating my name?

Kahju, et Arturist ühtegi ei olnud - tänasesse päeva oleks võinud ikka üks positiivne asi ka mahtuda. Peale soodus24 ma pole rohkem pilte leidnud. Eilsel koolitusel tuli ka miskipärast spordijutt üles ja kuigi ma ei tegelenud selle Magnus Freimuthi Extreme asjaga, sain multispordi Xdreamile ikkagi reaktsiooniks, et 'Aa, see on see hirmus raske!'. Ahhh :p

X-nädal - E-T

Mu X-nädal on alanud väga sinusoidselt. Esmaspäeva hommikul olin 'on top of the world', käisin Tarmakul mälu-o'd tegemas - kuigi ühe punkti unustasin ära, siiski olin rahul, et suutsin ühe portsuga isegi 6 KP'd järjest teha ja samm oli ka päris kiire. Tulemuseks siis TÜHIST. Korjasin juba teise trofee sellel aastal - Jõelähtme diplomi kõrvale sain ka Tarmaku 2006. aasta Nõmme Sügise Pika Raja Härrade Teise Koha klaasplaadikese. Väga French Open! Mul on tollest aastast veel terve hunnik Tarmaku medaleid vist saada. Saan Ruta medalijahist juba täitsa aru.

Teisipäeval teisipäevak. Kuna ratas on hoolduses, tegin ainult jooksu. Ja kuna tegin ainult jooksu, siis mõtlesin, et o-koss tuleks ka esimest korda sel hooajal jalga panna. Kahjuks olid aga kõik instruktsioonid ununenud ja kuigi leotasin neid öö otsa, läks meelest kannad kinni teipida ja valus tulemus oligi käes. Vasakule kannale sain päris koleda augu, paremal õnneks seni ainult vill üleval. Pilte ei postita. Tulemuseks teisipäevakul siis seekord KATK - jooksujõud oli peale esmaspäevast kima suht kustunud, aga vahepeal sain isegi hoo sisse. Õnneks ei ole enam seda jalapakk-sust, mis kuu alguses kummitas. Ainsa lombi rajalt leidsin 50 meetrit enne seda punkti, kust ma ära tulin. Pff.

Enne laupäeva ma mingit sporti nende jalgadega küll ei tee - harjutan käte abil mägedest üles roomamist ja muid ohtlikke asju siis. See tähendab neljapäevase trenni kohta siis EI START. Nüüd nagu ainuke võimalus, mis pühapäevaks jääb, on tulemuse kirja saamine.

Kloogani 4 päeva - täna, neljapäev, reede ja laupäev. Vähem kui sada tundi ;) See on juba hullem kui lastel jõulude ootamine.

Multiteisipäev

Täna tegime teisipäevakut. Eraldi. Kuna Mihklil oli mingi koolitus ja minul bizid ajad tööl, siis mõlemat ala justkui teha ei jõuaks ja otsustasime individuaalselt osa võtta. Täna siis Mustamäe kaart. Sain Komeetidega sinna, tee peal veel oli valmidus teha ükskõik kumba, kas jooksu või ratast, aga kohal otsustasin ratta kasuks. Tegime Kaleviga koos. Muidu nagu ok, ainult sillapunkti (KP35) me ei näinud. See lihtsalt ei paistnud ja me ei suutnud kuidagi aru saada mida me valesti olime teinud. Hajevil seal ringi vahtides nägime lõpuks et teised jooksjad ja ratturid ju ometi peatuvad seal sillal. Aga see selleks. Finishis aeg 46 minutit kopikatega ja selline tunne, et sellest jäi väheks. Vingusin seal veidi, Kalevile kindlasti tundus et ma suurustan, et pfff mis trenn see 46 minti ka on. Aga no tõsiselt, me vist viimasel ajal polegi teinud midagi tunnist. Igatahes harjumus on juba, et teha midagi ekstra.

Auto juurde minnes aga avastasin, et Rain, meie endine kapten Oranzkapsas oli tulnud orienteeruma! Jehuu, hea mõte, kuna Komeedid niikuinii ootama jäid, et teda pärast koju viia, siis avanes mul võimalus ka jooksurada teha. No aga minge koos, pakkus ema-Komeet, Ruta õpetab ja puha... Ei no koos siis koos. Võtsime 6,6 km raja. Stardis pidime veel 20 minti külmetama ja kedagi tulematut Mari-Liisi ootama, Raini B-raja tiimi nais(!)liiget. No ta muidugi ei tulnud. Okei, jooksime siis koos. Rain pani eest lõikama ja ma seal üksi taga nagu ka ei hakanud mingit o-tehnikat õpetama. 7 punni jooksime nii enamvähem koos, Rain paarkümmend meetrit ees. Siis keerasin mina natuke õigemast kohast ära ja ülejäänud 8 punkti jooksin siis üksi. Kui ma lõpupunne võtsin, siis korjati juba punkte metsast ära. Aga no jutu mõte selles, et ma sain ikkagi 2 ala teha, mis on hea!

Homme siis tiimikoosolek (mul on päevakava isegi tehtud, ma võtan väga tõsiselt seda üritust) + mõned õlled.

Kloogani 5 päeva.

Üritus #3/2008 - Jõelähtme maratoni matkarada

Matkaraja pikkuseks lubati stardis 37,2. Eelmisel aastal oli pikkus 32, võitja aeg suts alla 2 tunni ja viimase aeg pisut üle 4 tunni. Noh arvestades neid aegasid, lootsime ka sinna keskmiste sekka jõuda, seega arvestasime 3 tunniga. Lubati ju ka mingit jubedamat mudamülgast ja eriti rasket rada. Aga no sõit oli täitsa kobe, okei kohati oli liivane ja kohati mudane ja vahepeal pidi üle heinamaa sõitma, aga finishis tundus küll, et rada oleks võinud ka pikem olla. No ei olnud midagi rasket seal! Igatahes me Mihkliga ruulisime täna! Stardis sättisime ennast taharitta (oh seda tagasihoidlikkust), aga lõpus, ei juba suht keskel, hakkasime tasapisi 'päris meestest' ka mööda sõitma, Mihkel ca 10 minutit minust eespool. Avastasin et ma olen väga ökonoomne, ma ei suutnud oma 0,75 liitrist pudelitäit Dexalitki ära juua, joogipunktid ka ei köitnud. Tempot oli hea hoida, ei tekkinud mingeid low-hetki. Või noh, äkki siis kui mingi hetk minu spidokas va ront näitas juba 37-t ja rajatähistus koondus kahe nööri vahele ning ma arvasin et see on finishikoridor. Siis ma hakkasin tõmbama, päris meestest mööda, iga sek oli arvel. Aga no tegelikult oli finishisse veel miski 3-4 km-t.

Minu aeg tuli 2:11, Mihklil 2:02. Aga üsna võrdne tase, see on kindlasti X-i mõttes vhea!

Finish oli rõve, keegi teadustaja tuututas seal mu nime ja ma ei saanud üldse aru kes seda räägib, kellele otsa vaadata, spordijoogipudel pisteti näppu ja kõik vahtisid mind. Kuna ma olin esimene naisfinisheeruja matkarajal, siis lootsin ma mingit nänni selle eest kiituseks saada. Aga pmst pidi ise ringi otsima kust diplom saada. Artur, kes läbis 10 km-se lasteraja, koos 8-aastastega ja saavutas 4. koha, sai vähemalt Dumle kommid auhinnaks.

Eks Mihkel muljetab oma sõitu

Hahahahahaa! Böö! @ Skike mafia

Lugesin Ruta superlatiividega üle ujutatud posti ja suunurgad kiskusid väga kõveraks. ALLAPOOLE kõveraks! See tähendas, et mina olin automaatselt uisuetapi kõige aeglasemaks relegeeritud ja see olukord ei meeldinud mulle mitte üks TEPS. Tuli siis tänasel puhkepäeval uisud alla ajada ja trenni minna. Ilm oli (on siiani) väga kaunis ja nii ma higistasin siis koos tuhande ratturi ja rulluisutajaga Kakumäel kaks ringi. Ja mulle nii meeldis! Keel väljas suust, veri ninast! Alguses kakerdasin, aga lõpus liikusin juba miski 3.15 kildile tempoga, mis oli vääga nauditav. Ei hakanud ma enam suure kiiruse pealt tippima, ega keppe tahtma, ainult lükkasin hoogu juurde. See ring, mille ma enne viimase lume tulekut 33 minutiga, sõitsin täna juba 24.45-ga. Ainuke pisike mure oli see, et sokk oleks võinud pikem olla. Pulsi sain tõusul isegi 183 peale, mis tegi ka rõõmu.

AGA! Positiivse poole pealt veel see, et superpidurdajad nagu Ruta & Esko nüüd on, saavad nad mind igal laskumisel püüdma hakata ja kurvidest mind õrnalt kätel kandes sujuvalt läbi viia. Elu on nii ilus. JA! Kaarti ei kavatse ma ka lugeda, sest uisutades on mul nknii pea all põlvede juures ja lõõtsutan samme lükata. Ma ei tea küll kui punktirohked eelmiste kordade uisuetapid olnud on - või on need ainult edasi-tagasi tiirutamised olnud? Skike-tüübid peaks kuskilt suusa-o kaardihoidja laenama ja selle siis u-etapi algusesse jätma. Siis vähemalt on neil ka midagi teha sel ajal, kui ma uiske tund aega jalga ajan. Või noh, järgmisi o-etappe saab ka ette lugeda.

Homme Jõelähtme. Legendi juba trükin. Kloogani 8 päeva.

Skaigid minu elus on kui pulmad

Kuna mina ja minu 100 mm ratastega võistlusrulluisud ei jõudnud kuidagi ühisele meelele, siis panin nad müüki ja läinud nad ongi. Tänasest olen siis ka skaikide omanik ja esimene trenngi tehtud. Jah, mina ja mu skaigid olime kohe algusest peale ühisel meelel! Läksin küll maja ette väikest testsõitu tegema, aga kuna asi on nii imeline, siis läksin Lilleküla stata ümber tiirutama. Pisut üle tunni trenni.

Plussid
- teekonarused ei häiri üldse, isegi meeldivad, kuna võtavad tempot vähemaks ja tuleb rohkem tõugata, tekib selline suusatõuke tunne
- tunduvad kergemad kui need rulluisud, mis minul olid
- kiirelt jalga, kiirelt maha
- saab igatmoodi reguleerida, nt alguses mul kiskusid jalad lahku koguaeg paaristõukeid tehes, aga seda annab sättida. Ka seda kui jalad vajuvad x-i või o-sse
- raskukese madalamal, lihtsam tasakaalu hoida
- pidurid - superluks!

Miinused
- peamine miinus on keppidega seoses. Soovitusel ostsin keppide otsa mingid spetsjunnid, mis pärast kodus vaadates olid sisuliselt samad nagu tavalised suusakepi otsad, ainult ilma kulbita. 200 krooni läks siis sinna. Ise arvasin, et rullsuusatamiseks käivad ikka mingid kummijullad keppide otsas. Kõige vastikum ongi nendega asfaldil sõita, tõugetel põrutab käsi ja see metallist terav otsik kipub libisema.
- suured ja kohmakad, jälle kodus midagi juures, millel oma kohta pole. pffff

Eniveis, olen õnnelik praegu. See, et ma juba esimese sõiduga nii hästi hakkama sain, buustis mu ensekindluse nii üles, et mul tunne, et olen X-iks täiesti valmis. Ruiskude vastu oli mul lihtsalt totaalne vastumeelsus. Iuuu... never again.

Üritus #2/2008 - X treening Männikul

FTP Hemohe (sest nii riimub paremini?) astus täna siis sammu lähedale ühisele võistlemisele Xdreami ametlikul treeningul Männiku ja Saustinõmme kaartidel. Mulle meeldib küll alati värskelt muljetada, aga praegu ei ole nagu rohkemat huulel, kui et uberlahe oli ja kõik lollused, mis me tegime, olid väga vajalikud edasiseks arenguks.

Alguses tahtsime muidugi kõiki kaasasolnud riideid selga panna, aga mingi hetk kanuus selgus, et polegi nii hullult külm. Esimese hooga kaarti vaadates paistis, et nohhh siin pole üldse mingit lõikamisvõimalust, aga juba teel esimesse tulid meelde kaks kuldset kanuureeglit ja jooks võis alata. Paaris kohas õnnestus vahetu konkurent üle kavaldada, teises kohas jälle saime ise koti pähe - aga kuna kanuutamise võimalust ei tule enam enne esimest võistlust, siis oli targem meil koos kanuusõitu harjutada, kui mõni minut koguajast paar etappi joostes võttes. 5678 töötas pisitasa ja teised sõiduõpetused tulid ka vaikselt meelde. Tarvis on veel natuke arendada kaardihoidmismetoodikat ja sõudmissünki ja peale lahkuminekut kokkusaamist.

Jooks oli suhteliselt igav ja debattisime teemadel milline tempo sobiks pikemale rajale kui käesolev 3,7km. Mina kreivisin kaardilugemismonopoli. Selle jaoks on küll jahedamat pead vaja, aga keskmiselt vaiksema tempo palt on ka kaardilugemine palju lihtsam. Rattas ongi meie tempo juba sellise piiri peal, et hästi enam pisikesi radu välja lugeda ei jõuagi. Siin oli meie põhimure see, et me Rutaga debattisime vahetpidamata, kuidas teha teevalikuid ja ei jõudnudki lõpuks lahenduseni - kuidas jõuda kokkuleppele, et etapp läbitakse just NII, jättes samas ruumi ka plaanide hoo pealt muutmiseks. Porisel sihil sõitmine oli mu selle aasta kolmas keel suust väljas thrill moment - täielik trenni highlight. Tark oleks kõrva panna ka see, et rataste tee äärde jätmise korral oleks ka kena teada, kus kaugel see punn olema peab, kuhu me parasjagu silkasime ja teistele tuleks vähem tähelepanu pöörata (Vautsikud tegid meie ees väga põnevaid tiire ja meie minu juhtimisel loomulikult järgi) ja julgemalt joostes punne võtta. Rattarada oli nii palju parem kui teisipäevakute rajad. Lõpus tuli juba hirm peale, et jääme ööseks, aga lõpus hakkas jälle ludinamal minema.

Mina annaks kokku meie saavutusele ok nelja. Kerge miinusega ehk. Vast jagavad teisedki tiimiliikmid oma muljet ja hinnet. Teoreetiliselt peaks kõik lollused olema välja juuritavad, aga võistlusolukorras tahes-tahtmata tahad mingit sekundit võita ja hakkad lahmima. Esimesel osavõistlusel peaks me lihtsalt minema rada läbima ja mitte niiväga võistlema põhirõhuga vigade vältimisel ja vastupidamisel. Täna oli meie aeg 2:49 ja lõpetamisel parim aeg 1:56 - roughly 45% kaotust, mis 5,5-tunnise võitja ajaga rajal teeks meile parasjagu 8h. Kusjuures ma arvan veel, et meie tempo (kui kanuu välja arvata) oli pigem juba meie oma tulevane A-raja tempo ja need, kes kiiremaid aegu tegid, võtavad pikemal rajal juba tempot märkimisväärselt madalamaks, sest see tänane ürtitus oli ju puhas supersprint? Puhas mu luul muidugi, aga kena oleks kui me väga palju üle 8h metsas ei oleks.

Polnudki selle aasta pikim trenn :) Eelmise pühapäeva Nõmme-Harku rets rajupime külmas vihmas sõit Rutaga kiskus koos kojusõiduga 3,5-tunniseks mõnuralliks. Nüüd meil kahel pühapäeval ees #3/2008 Jõelähtme matkarada, järgmisel nädalal teeme vist kõik koos v eraldi vähemalt ühe päevaku, kolmapäeval võtame ühise peolaua ümber launtšš-õlli, laupäeval testime veel viimast korda uisuvarustust ja pühapäeval siis ongi talv otsa oodatud üritus käes. Pärast Kloogat tuleb tõenäoliselt märkimisväärne antikliimaks kallale, sest kohe ei viitsi järgmiseks etapiks ettevalmistusi tegema hakata. Kõik elu, mis veebruarist alates elamata on, tuleb ju ka tagasi elada. Nüüd on 10 päeva jäänud. Peaks igasse päeva ühe countdown-posti tegema. Who's next?

Tulemused: http://www.xdream.ee/files/results.htm

Skike

Minupärast võivad jäämäed edasi sulada ja kolmeteistkümnes planeet meie poole edasi liikuda. Lund pole vaja, kepid kätte ja skikema :) Skikedega saab sõita igal asfaldid, takistuseks pole liivane, auguline, üleminekukohtadega, suureteraline asf pind, killustikupuruline asfalt. Kui telliskive või 16...32 killustikku teel ei ole, veereb ilusti üle. Metallist politseikünnistele käib küll põhi vastu, nee et nendest ei saa hooga üle libiseda. Veel kõlbab sõita nendega peenefraktsioonilisel killustikteel nagu kadriorus on (natuke lõhub kumme küll) ja paekivituhast teedel. Samuti metsaradadel, isegi väiksemad juurikad ei sega. Ainult märjal pinnasteedel ja -radadel (mullast) ja murul on paha sõita, vajub sisse. Aga kui need varsti ära kuivavad, on ka need sõitmiskõlbulikud. Ühesõnaga on and off road.

Kiirus väheke kannatab (kuigi ma pole rullsuusaga sõitnud), et pigem on need trenni tegemiseks kui ühest kohast teise libisemiseks. Samas tulin ma nendega läbi linna tööle ja see oli väga sujuv: pidurdamine on väga hea ja lihtne, kuni 3cm kõrgustest äärekividest veereb üles, auklikud kõnniteed pole probleem.

Kokkuvõtteks hea asi, maksab alla 4000.- Extreme Pirita poes. Pole vaja eraldi klambrit ega saabast (astud tossuga sisse ja korras).

Hüvasti igavad asfaldist kergliiklusteejupid, kus tuhat ratturit ja rulluisutajat koos suvel higistavad. Elagu loominguline lähenemine ja vabadus valida liikumisel erinevate pinnaste kasutamisel.

Jõelähtme rattamaraton???

Loen just velo-clubbersi foorumist järgmise pühapäeva Jõelähtme rattasõidust.. muidu nagu võiks, aga sõnad 'muda', 'mülgas' ja 'uus kitsekas' ei tekita just eriti julget hundirinda. Täna sain ratta ka korralikult pestud ja kena oleks, kui ta enam mitte kunagi mustaks ei saaks. Kirja ta ikkagi siia paremale panin, ma arvan, et matkaraja võiks läbi sõita. Homme (täna) on plaanis esimest korda pikka ratast 'võistluskiirusega' teha - juba teisipäevakul oli meil vist tegelikult A-raja enda võistluskiirus. Kogu ettevalmistusperioodil on PINGUTUS kuidagi väga tõsejärgulises jäänu, rohkem on asi 'kilomeetrite ja tundide täistegemine', meeskonnavaimu leidmine ja motivatsiooni turgutamine.

Teisipäevakul oli päris lõbus. Tarmaku kolmapäevak ei olnud üldse lõbus, sest veel enne starti jõudmist pimeda Rahumäe metsa vahel selgus, et lamp oli teel päevakule tükkideks pudenenud. Selle peale jäi vahele ka neljapäev ja reede. Järgmine nädal peaks tegelikult ise paika loksuma ilma oma välja mõeldud üritusteta, kuna kavas on nii topeltteisipäevak kui x-neljapäevak. Enne peaks kanuus käitumise reeglid ja Ruta koolitusminutid läbi lugema. 13 päeva Kloogani :) Rulluisku peaks nüüd veel suusakepiga ka proovima.

Pildimeenutus

Ma muud ei taha kirjutada, kui ainult kommenteerida seda ühist pühapäeva. Jah, meie tiim tundub päris ühtne tervik olevat, seega keha meil ei ole ja minu eneseotsingud kestavad... naine Ruta... hmm... 'Naine', ja üldse enamus naisterahvast kirjeldavad sõnad tunduvad nagu mingid sõimukad. Aga mitte sellest ma ei tahtnud.

Pildimeenutus hoopis...

Esiteks Mihkel (kes nägi Trimtexi kostüümis igati seks välja). Ta oli alguses täpselt selline nagu ta iga hommikul algava ürituse puhul - pahur ja ilm oli vastik ja üldse oli totaalselt vale päev mingit trenni teha, pealegi põlv valutas jooksu alguses... aga siis keset jooksu toimus midagi jumalikku vist ja ta jooksis meie ees kaarti lugedes õhkleva kergusega, tehes imelikke ringe mäkke, keerutades ümber puude, kindlasti ta ümises midagi laulda (väga temalik!).


Teiseks Miša, meie kanuutreener.

Väljavõte adventuur.ee lehelt. Nagu väike tšort :) Väga kifti koolituse tegi meile. Või vähemalt minul tekkis tunne, et jaaa! ma saan nüüd kõigest aru. Füüsikaseadustest ja kõigest sellest, mis eelmisel aastal valesti oli...

Kolmandaks Esko. Ma kujutasin ette, et me lihtsalt teeme mingi trenni koos, sõidame mingid kilomeetrid ja saame jälle minuteid kirja oma treeningkalendrisse. Aga. Esko kui kõva rattur tegeles meiega! Kuidas jalad pedaalil, kuidas käed mäkke tõusul, kuidas tagumik laskumisel. Ja siis ta sõitis seal.. küll esiratta peal, siis tagumise peal, siis tegi seal mingite downhilli kuttidega hüpekatel trikke...


Okei, need ei ole Mihkel ja Esko piltidel aga... Midagi reaalset siis trennis pildistatust ka:


Esko telefoniga tehtud pilt, mis kuidagi ei suutnud neid konnasid ära teravustada. Aga Mihkel arvas et nii ongi hea, kuna meie blogi loevad ju lapsed ka! (jaa! mulle endiselt meeldib nali!)

Kes on Ruta? AKA pühapäev Pirital

Eile, pühapäeval, oli meie kauaoodatud privaatkanuusession Mišaga. Nagu alati, ühest asjast meile ühte päeva ei piisanud ja nii kogunesimegi kell 9.40 Lükati silla juurde, et kõigepealt Kose-Lükati kaardilt tund aega mingeid vanu punne otsida. Tegime siis seda tund aega. Väga hulle kalasid ei mäleta, motivatsioon oli madal nagu varahommikul ikka ja eriti kiiresti ja süvenenult nagu korraga ei viitsinud. Suunaga joostes kaldusime alati ära :) Mingi hetk metsas tuli meelde, et see on esimene kord, kus me kolmekesi koos oleme ja siis jäime kohapeale pikemaks ajaks heldinult debattima, et kuidas seda tähistada ja too punkt jäigi võtmata. Kokku silkasime 52 minutit. Pulsiga ja puha.

Jõudsime parasjagu Miša saabumisajaks parklasse tagasi. Jutu käigus selgus, et kanuus on tagaistuja hoopis kapten, mille peale ma nina kirtsutasin ja tundsin kuidas muidu nii magus authority seest välja voolab. Ja mis kõige hullem – selgus, et muidu Kehana tuntud Esko oli nüüd nii Tüür kui Kapten. OK, mina saan väljaspool kanuud veel ülbitseda, aga Ruta tiitel vajab nüüd kohe kindlasti uuendamist. Keha Ruta ei oleks nagu aus. Naine Ruta? Selgub, et meie meeskond on juba ka piisavalt ühtne üksus, kus polegi Keha, keda me alguses otsima hakkasime. See on vist hea. Fantastiline, ütleks mõned :P Aga soovitused on oodatud! Teooriaosa oli päris tark tegelikult, aga niipea kui me vette saime, oli see kõik läinud, sest kohe algas kiljumine ja kõikide reeglite eiramine. Me olime juba hommik otsa seda sillaalust veevoolu vahtinud ja mõelnud, et no siia meid küll ei aeta, algajad ju. OK, esimesest kurvist saime läbi ja tundus, et hull osa on möödas kui hakkas minu ja Ruta paaniline kriiskamine, sest päris korralik laskumine oli ees. Õnneks Eskol oli pea jahe ja nagu kapten peab, andis käsu kätte – tundus küll ebainimlik, aga polnud aega vaielda. Kanuu oli veel see ebastabiilsem ka nii, et kui natuke tagumik juba keskjoonega ühes joones polnud, siis paat võbeles vahetpidamata. Siis tiirutasime veel Pirita jõe lopema osa peal tunni ja saime endale paar head oma tehtud taktikanippi selgeks. Sel nädalavahetusel läheme neid siis Viitnasse testima.

Kanuud pakitud, jätsime Mišaga hüvasti ja ta andis meile liiga kergekäeliselt lubaduse kedagi meist Xdreamil asendada juhul, kui selleks vajadus peaks tõusma. Ha ha ha.

Siia tegime veel ühe niisama jooksu juba tuttavaks saanud nõlvadel ja siis veel ratta seljas ka samas metsas üles-alla. Esko õpetas meid natuke üles-alla sõitma. Mu rattal oli juba kuu ajaga kett rooste läinud. T­-t-t-t-tore. Pilti tegime ka.

Ja see polnud veel kõik! Uisud olid kaasas ja oli PATT nad kasutamata jätta! Ruta ajas kõik oma sõrad vastu, aga käisime ja liuglesime siis Merivälja teel natuke. Ma jagasin neid teadmisi, mis ma ise oma senise kahe ruisutrenniga välja olin mõelnud ja WOOP Ruta isegi liikus lõpuks ja oli lõpuks väga optimistlik.

FPT Hemohes-i ametlikku launtššüritust me õhtul veel ei pidanud, aga enne esimest X'i peaks selle ikka ära tegema. Mõne lahja õlle ja rasvavaba sardellikesega.

Ma tõesti oleks pidanud eile ja kohe kirjutama, kui emotsioon veel värske. Suureks üllatuseks olin õhtuks paras laip, kuigi me tegime aktiivset ligutamist kokku ainult miski 2:40 vms. Vihma sadas muidugi kõige mõttetumal ajal – siis kui meile tund aega loengut peeti ja me tuule käes istuma pidime. Haigutamine hoidis vähemalt soojas.

Eelmisel nädalal saime ka riided kätte. Suht sexable on, kuigi särgid on nats lühikesed (minu arvates).

Täna käisin mina Tarmakul. Vette tuli astuda kaks korda :( Hästi palju lollusi tegin ja muidu oli ka naljakas. Lõpus Heitiga segamini tõmbasin endal kopse kurku, a polnudki NII hull ja isegi pea jagas veel nats. Sellist koridor-o'd ja eelmise korra valge kaardi o'd on tuttaval kaardil mul suhteliselt mõttetu teha, sest ma ei sunni ennast piisavalt asja trennina võtma, vaid tahan ruttu ühele poole saada ja jooksen sealt, kus ma tean, et on teed vms vms ja vaatan kaardilt ka pigem, et ahhaa, see punn on seal kossuplatsi juures, kuidas siit sinna kõige paremini saaks. Suht ei aita pikas perspektiivis, a mis sa vanast peast ikka enam muudad ennast.

Ruta jälle käis täna meie ainsal X koolitusel – tõenäoliselt kõige mõttekamal ja popimal. Ootan huviga tundi, mil kuulen ta leidudest. Homme peaks me kõik tegema teisipäevakul nii ratta- kui jooksuraja. Logismika ei ole veel paigas.

Sellel nädalal mul plaan puudub, vaatan tunde ja aja järgi. ET ja P on ainukesena paigas. Vahepealsesse nelja päeva võiks vähemal 3 asja mahutada. Esimese etapini on ainult 20 päeva!

Alternatiivne liim, kokkuvõtted, plaanid

Ei olnud minugi laupäev eriti koherentne. Nõmme maanteejooksu MV, mis oli meie Stage One, tulemused on nüüd siin paremal menüüs olemas. Ma plaanisin joosta kogu tee pulsiga alla 160 ja sättisin isegi kella vastavalt piiksuma, mis polnud eriti tark tegu, sest nüüd ta piiksus terve tee. Igatahes lõpusirgel sain nii umbes 4 min/km tempo juures südamest 200 kätte. 200 po vstrechnoi. Mitte eriti optimismi süstiv näitaja. Kokku aeg 23 minutit millegiga, mis oli parem kui ma ootasin, aga mu ootused olid ka 160 pulsi peale ehitatud. Võistlussituatsioon ei sobi mulle ikka absoluutselt ja A-rajal jõu jaotamise juures pean ma ennast vist päris tugevalt distsiplineerima, et mitte selgu püüdma hakata ja ennast kohe alguses seina tõmmata. Ma loodan, et mu võistkonnakaaslastel on aru rohkem peas ja jätkub osa mullegi.

Stage Two oli pisike suusaring Harkus kohe peale jooksu lõppu.
Stage Three oli juba kirjeldett rattatiir.
Stage Four oli Tarmaku öine joon-o, kus ma tahtsin igas teises punktis katkestada ja ei jõudnud isegi Tiit Koppelilt eest ära joosta. Ohhh. Kaardiga liikumine on mul praegu nii vastunäidustatud.

Koju jõudes vihkasin kõiki.

Pühapäeval puhkasin ja eile tegin Nõmmel-Harkus jooksutiiru. Rahulolu, kuigi koss pigistas talla alt. Täna ratas. Topeltteisipäevakud alates järgmisest nädalast. Huvi asja vastu on juba vähemalt paberil naasmas.
Märtsi kokkuvõtet ma ei saa teha, kuna kogu info on mitmes kohas eraldi ja ei viitsi seda kokku kirjutada. Mingit kümmet erinevat spordiala tegin lõpuks. Aprilli loodan mingit regulaarsust tuua- plaanid suht sarnased Ruta omadega, va Jüriöö jooks, X-koolitus ja Tallinna MV ja TON ja .. sel pühapäeval on siis meie võistkonna oma isiklik kanuulesson Pirital. Sinna ümber tahame ka mingit liigutamist ehitada. Ega üle ühe korra nädalas me vist kampa kokku ei saagi. Hea seegi. See nädal siis: E - jooks 11k, T - ratas 30k maantee, K - jooks 11k, N - ratas 30k maantee, R - jooks 11k, L - puhkus, P - kanuu+

Uisutamise koha pealt olen ma jah optimist, sest mulle ta lihtsalt meeldib - uisutamine ja kanuu on sel aastal ainukesed asjad, mida ma tõesti keel suust väljas teinud olen, sest need on lihtsalt nii põnevad olnud. Muu on ainult puhas nühkimine.