Nõmme seikluspark tundus hea idee, et panna proovile minu ja väidetavalt ka Esko kõrgusekartust. Noja pealegi sa ju kunagi ei tea, mis nöörirajad ja köierippumised X-l ette võivad tulla. Mihkel oli varem oma vennaga seal käinud, kuigi esimesed 3 rada ainult läbinud. Need nö 'lastekad'. Paar minutit peale kokkulepitud aega helistas Mihkel Eskole, et noh kaugel oled. Tuli välja et kodus on. Terve päev oli meeles olnud ja just siis õigel hetkel meie ühine turnimine ununenud. Natuke mossitamist ja minu vingumist, et ah ei tee üldse, lähme laiali. Pealegi tundus see rada mingi jube lastekas, sest kaugemale puudevahele ma ei vaadanud ja arvasin et seal madalal me seda läbimegi... Mihkel muidugi mingit tegemata jätmist kuulda ei võtnud.
Mihkel tegi kõike esimesena, siis pidur ehk mina ja pärast mind veel 3 noort, kes koguaeg sabas olid ja minu järelt ootasid. Mihkel oli oma pikkade käte ja jalgadega väga graatsiline ja ta ei olnud isegi verbaalselt nii vali kui ma oleks arvanud (jaa teda kuuleb alati kaugustesse). Ja kuigi ta pidas seal mõndasid 'etappe' rõvedateks, tundus et ta seda kõike väga naudib.
Kui ma seda praegu kirja panen, siis ei tundugi see üldse hirmus, isegi eile õhtul ma ei mäletanud, et see oleks väga kole kõik olnud. Aga tegelikult oli.
Mihkel tegi kõike esimesena, siis pidur ehk mina ja pärast mind veel 3 noort, kes koguaeg sabas olid ja minu järelt ootasid. Mihkel oli oma pikkade käte ja jalgadega väga graatsiline ja ta ei olnud isegi verbaalselt nii vali kui ma oleks arvanud (jaa teda kuuleb alati kaugustesse). Ja kuigi ta pidas seal mõndasid 'etappe' rõvedateks, tundus et ta seda kõike väga naudib.
Kui ma seda praegu kirja panen, siis ei tundugi see üldse hirmus, isegi eile õhtul ma ei mäletanud, et see oleks väga kole kõik olnud. Aga tegelikult oli.
Telefonipilt minust. Puud ja tiik on hästi näha.
Kõik etapid, va see võrgus kõndimine (oh miks seda ainult alguses oli), läbisin ma kohutavas hirmus ja keha oli nii krampis et mul oli juba siis valus. Täna muidugi valutab mu kere kõikvõimalikest kohtadest, isegi varbaid on imelik liigutada, rääkimata valutavatest õlgadest, kätest, kõhulihastest. Mida suuremale rajale me läksime, seda rohkem mul hakkas see asi ära viskama. Alguses mulle lihtsalt ei meeldinud. Aga 3. raja lõpus hakkasin ma juba loobumismõtteid mõlgutama, olin Mihkli peale vihane, et me pidime seal olema. Tema muidugi ajas kõik Esko kaela :) aga Esko tundus mulle sel hetkel kõige normaalsema inimesena. Mingi hetk avastasin et olen oma käekella ära kaotanud, seega 3.nda ja 4.nda raja vahel otsisime me seda. Ka seda tahtis Mihkel Esko süüks panna. Kella leidsin katkisena ja mingi jupp oli puudu, seda juppi mul muidugi otsida ei lastud. Algas 4. rada. Rõve. Kui esimestel radadel tundus, et atraktsioonid on kõik samad, lihtsalt kõrgus lisandub iga rajaga, siis tegelikult hakkasid ka atraktsioonid minema pikemaks, keerulisemaks ja 'kust-ma-kinni-hoian', 'miks-ma-seda-tegema-pean', 'edasi-ma-ei-tule' teemalisteks. 4 raja sündmuste hulka kuulus muuhulgas karjumine, nutmine ja Mihkli rattakinnastesse nuuskamine, meie taga oleva noore kuti minust kinnihoidimine (sest muidu ma ju kukun platvormilt alla), all jooksvate lastega õiendamine, otsustamine katkestada ja tagasi sinisesse võrku minna, tagasiminemise suhtes ümbermõtlemine ja ikka edasi minemine. Kuni lõpuks ma otsustasin et nüüd edasi ma ei lähe, ja kohe tõsiselt. Tegu oli 3-e rippuva nö kiigega, milledel olid nii suured vahed, et ma lihtsalt poleks ulatanud sealt minna. Natuke draamat ja juba läkski Mihkel instruktorit otsima, kuna otseteed alla nendelt puudelt ju ei ole, sa lihtsalt pead läbima raja. Tuleb tagasi ja ütleb, et tuletõrjeauto kutsutakse. Haa haa... Ok, see oli nali, siis me veel naljatasime teemal, et 5 autot sõidab välja, lisaks kiirabi ja politsei, kes tuleb Nõmme seikluspargi tegevusluba kontrollima, pluss lisatakse meile 200.- tunnist arvele. Pisarad kuivasid ära ja tuju läks nii heaks, sest ma teadsin, et kohe mind aidatakse imekombel alla.. Yea right. Instruktor tuli ja ta tegi seda mida ma kõige rohkem vihkan, hakkas seal, et tule ikka edasi, see ei ole üldse raske, isegi väikesed lapsed on seda teinud (selline võrdlus alati aitab. NOT!), näitas tehnikat kuidas kõige lihtsamini saab. Noja kuidas ma ikka nii idioot olen, et seda tegema hakkasin. Ma ei jõua ära kahetseda. Igatahes sain ma selle keskmise pulga peale kuidagi ja sinna ma ka jäin. Keha oli nii krampis ja ma ei ei oleks mitte kuidagi suutnud ennast liigutada. Instruktor muudkui vehkis all ja näitas kuidas samm ja käsi korraga ja ongi olemas. Aga mina oma kätt enam nöörist puht füüsiliselt lahti ei saanud lasta. Keha tõrkus seda tegemast sest hirm ja paanika olid liig suured, teadmine, et ma olen karabiinidega trossi küljes kinni, omab 0-effekti. Ja nii ma seal olin. Jalalabad hakkasid ära väsima sest hoidsin neid kuidagi krampis, varbad kokkupigistatud (sellest ka see varbavalu täna), käed olid väsinud, õlad...Selleks et instruktor minuni jõuda saaks pidi ta selle 4-nda raja algusest alustama. Jõudis siis minuni ja ma muidugi ei tea mida ta seal mu taga tegi, igatahes kinnitas mu karabiine ja rullikut kuidagi trossi külge ja üts et ma end nö rippuma laseks. Mõte oli mind tagasi platvormile tirida et siis mingid teised vidinad tuua, milelga mind sealt alla saaks lasta. See oleks nii tülikas instruktorile olnud ja mul oli kohutavalt piinlik niigi. Õnneks tuli Mihklile mõte, et mind hoopis edasi järgmisele platvormile lükata, sest lõpuni oli jäänud 2 atraktsiooni, millega ma tõenäoliselt hakkama oleksin saanud. Nii tehtigi, lõpetasin raja edukalt ära. Lõpus kui Mihkel 5-nda peale läks siis nägin, et ma poleks seda niikuinii ära teinud, sest seal oli selle rippuva kiigega puuvahe, mitte 3 lüliline vaid võiks juba öelda et 3 meetrine. Mina ei oleks seda suutnud. Küll aga tegin läbi 5.nda raja lühiversiooni - ronisin platvormile, sealt 2 lihtsamat asja ja oligi finishisse liuglemine.
Kokkuvõttes võin öelda, et see ei ole füüsiliselt raske ja kõik on teostatav, sest näha oli et teistele ju meeldis ja sellega saab hakkama. Asi peaks vist olema selles, et see kõrgus on just see mõnus lisaboonus, mis muidu igavale turnimisele väikest ärevust lisab. Mul aga halvab selle lisaboonuse hirm kogu keha ja nii ma ei saagi seal normaalselt funktsioneerida. Samas ei ole ma üldse pettunud, ma teatud hirmuläve ületasin. Noh, et olen natukene vähem hädapätakas kui enne seda Nõmme rada. Vbl kunagi teen 5. raja ka otsast-lõpuni läbi.
Millest kahju on:
* Sellest, et Esko oleks kenasti jõudnud kui ta oleks kohe pärast helistamist tulema hakanud. Rajale ettevalmistamine, asjade kappi panemine (ühe korraga ju ei saa), instruktsiooni kuulamine, rada ise, kella otsimine, minu päästetööd, võtsid kokku kenake hulk aega ja Esko oleks kenasti meile järgi jõudnud. Pealegi broneeritud kella 5-st gruppi meile peale ju ei tulnudki.
* Et ma nii sitahäda olen, ja selle sitahädandusega meile X-il potentsiaalseid trahviveerandtunde võin tuua, sest mingite asjadega teatud kõrguses tuleb mul piir, millest edasi ma sooritada ei suuda. See olukord tuleb lihtsalt lahendada sellega, et ma ütlen kohe ära kas ma suudan või ei. Igast mangumised ja kannustamised võivad viia veel jaburamate olukordadeni (tulebki 5 tuletõrjeautot kutsuda, kiirabi ja takkaotsa võetakse X-i korraldajatelt tegevusluba ära :)
* Et mu fotokas sai enne tühjaks kui ta Mihklist poe ees tehtud foto mällu salvestada jõudis. Seda lihtsalt ei saa sõnadesse panna kui koomiline oli Mihkel kui ta mu riidest poekoti, kus oli tema pealamp suures karbis, endale seljakotiks selga ajas ja see talle turjale suure väljaulatuva ristkülikuna selga jäi. Ah ok, see oli nii mööda seletus praegu.
Kokkuvõttes võin öelda, et see ei ole füüsiliselt raske ja kõik on teostatav, sest näha oli et teistele ju meeldis ja sellega saab hakkama. Asi peaks vist olema selles, et see kõrgus on just see mõnus lisaboonus, mis muidu igavale turnimisele väikest ärevust lisab. Mul aga halvab selle lisaboonuse hirm kogu keha ja nii ma ei saagi seal normaalselt funktsioneerida. Samas ei ole ma üldse pettunud, ma teatud hirmuläve ületasin. Noh, et olen natukene vähem hädapätakas kui enne seda Nõmme rada. Vbl kunagi teen 5. raja ka otsast-lõpuni läbi.
Millest kahju on:
* Sellest, et Esko oleks kenasti jõudnud kui ta oleks kohe pärast helistamist tulema hakanud. Rajale ettevalmistamine, asjade kappi panemine (ühe korraga ju ei saa), instruktsiooni kuulamine, rada ise, kella otsimine, minu päästetööd, võtsid kokku kenake hulk aega ja Esko oleks kenasti meile järgi jõudnud. Pealegi broneeritud kella 5-st gruppi meile peale ju ei tulnudki.
* Et ma nii sitahäda olen, ja selle sitahädandusega meile X-il potentsiaalseid trahviveerandtunde võin tuua, sest mingite asjadega teatud kõrguses tuleb mul piir, millest edasi ma sooritada ei suuda. See olukord tuleb lihtsalt lahendada sellega, et ma ütlen kohe ära kas ma suudan või ei. Igast mangumised ja kannustamised võivad viia veel jaburamate olukordadeni (tulebki 5 tuletõrjeautot kutsuda, kiirabi ja takkaotsa võetakse X-i korraldajatelt tegevusluba ära :)
* Et mu fotokas sai enne tühjaks kui ta Mihklist poe ees tehtud foto mällu salvestada jõudis. Seda lihtsalt ei saa sõnadesse panna kui koomiline oli Mihkel kui ta mu riidest poekoti, kus oli tema pealamp suures karbis, endale seljakotiks selga ajas ja see talle turjale suure väljaulatuva ristkülikuna selga jäi. Ah ok, see oli nii mööda seletus praegu.
No comments:
Post a Comment