Alapealkirju võiks olla mitmeid: "Post-kanuu Keenjus Strikes Harder Than Kanuukeenjus" ja "Parim X-dream In The History Of Forever"
Ükskõik kui palju varem kohale tulla, alati jääb aega puudu ja alati läheb meelest midagi metsa kaasa võtta. Täna peldikusabas seistes vaatasin kellegi joogikotti ja mõtlesin, et hmm ma pean seda ka veel ehitama hakkama ja sealt mõte edasi, et hmmm, mul jäi ta vist hoopis koju. Katrini iga viimne kui sugulane hoiatas teda, et sinna rajale ta jääb ja subjekt ise juba kahtles oma võimetes (eriti ei meeldinud talle idee 50 kilomeetrist rattasõidust). Stardinumber oli seekord 48.
Ratas1 - 67.
Stardis leidsin nobedalt esimesed 2 punni üles, aga E & K arvasid, et ei peaks ikka trügima hakkama. Aga nüüd mõtlen, et JUST oleks pidanud trügima. Kogu see lombindus, mis 1. punni viival teel oli, võttis sabade tõttu nii palju kauem aega - oleks me varem minema tõmmanud, oleks ka teised pidanud rohkem meie järel ootama, kui meie nende. KP1-2 läksime altkaudu ringi, punnis keegi mainis ka, et "Meie lähme otse vms" - tahaks teada, kuidas sealt minna oli ja kas võideti ka midagi. Ma tahtsin suure tee pealt juba Männiku talu peale pöörata, aga paistis, et lagendikku oli liiga pikalt. 1:50000 oli muidugi fun formaat. Seiklusporr sai meid siin kuskil kätte ja nendega liikusime ikka üllatavalt kaua koos - kanuu lõpus olime isegi veel ees, aga sellel on ka omad põhjused. KP2 - lope, vahetusalla samuti, iseasi kas see tee, mis sinna minema pidi, üldse olemas ka oli. Aga paistab, et võitsime ikka midagi. Vahepeal oli üldse tunne, et me SP'ga oleme 2 viimast võistkonda, selline tühjus oli juba metsas.
Jooks1 - 69./kokku 69.
Läks väga hästi. KP4 läksime Diego & Manny'st inspireerituna põhja poolt vastujooksu peale. Nendega oli üldse liiga palju pistmist ja pidigi ju olema - naiste 2. koht on ju meie alatine peaeesmärk. Võib-olla natuke kaotasime, aga pääsesime mõtlemisest ka. 4-5 lope, siis hakkas mulle juba tunduma, et ootoot, siin ma olen jooksnud... mingil Klubide Karikal 2006? Kõik läks ludinal, Porrule tõmbasime KP6 minikoti pähe paari sekundiga. Aimagus. Nemad jälle KP7's ees.
Rattaralli - 69./kokku 68.
Dull nagu alati ja lisaks ei töötanud mul odokas ka. KP8 nipi, et teelt ära pisikesi sihte pidi sõitma ei ole üldse vaja minna, saime rajameistrilt pähe, aga KP9 soise sihi jätsime siiski sõitmata. Oleks me seal üksi olnud, oleks tõenäoliselt sõitnud. "Oleks" ... üks täiesti ülekasutatud sõna täna :P Siin harjutasime ka Katrini lükkamist. Mul ei tulnud eriti hästi välja, aga Esko tõmbas sellise hoo sisse, et andis sabas hoida. Seljad mudku lähenesid. Siin oli rajameistril väga plusspunkte vääriva ringi sõitmine ka, kus ühed nagu keerasid ära ja teised, kes juba teist korda samas kohas, enam mitte. Segadust jätkus. Pärast sai aru, et need, kes paarsada meetrit enne pööramiskohta suurest lombist ilma silma pilgutamata läbi sõitsid, olid seal teist korda.
Lisaülesanne - 64./kokku 70.
Spordivarustuse kaalumine. Mul oli kuskilt meeles, et jalgpall kaalub 235 grammi. Pole aimugi, miks ja kust. Selle peale ehitasin mina oma võrdlused ja kuna keegi teine oma comprehensive total'it välja ei käinud, jäime minu 875g juurde ja saime vist minuti trahvi. Selle minuti oleks pidanud kaardilugemiseks kulutama, mitte kusemiseks!
Kanuu - 35./kokku 57. (Me tõusime kanuus - enneolematu! Ja etapi koht on ka out of this world)
Kanuud valides lähenes äeva kümnenda sõbraliku tervitusega SP Andreas, kes hakkas ratast kanuusse sokutama. Ei jõudnud igatahes minuni esimese hurraaga, et milleks küll. Ühed läksid 3 rattaga sulistama. Rohkem kedagi ei olnud, ju siis oi see väga uber-intelligentsete sportlaste valik ja meie nende hulka täna küll ei kuulunud. Kanuu ise läks ÜLIHÄSTI. Kiireks vooluks olime kevadel hästi õppinud ja teistega võrreldes oli see vahe näha ka. Veealuste takistuste hooga ründamine oli 95% kordadest the winning tactic, ühe natuke liiga kõrge puu otsa jäime igatahes rippuma. Kui meie sealt üle olime saanud, tuli järgmine paat ja ronis veel tükk maad kõrgemale vee kohale rippuma. Scary. KP12 - Kuna tagasi soppi ei olnud mõtet sõita, hüppasin varem maha ja jooksin punni, E&K sõudsid edasi. Selle manöövriga saime 3-4 tiimist mööda. Üldiselt oli meie tempo nii hea, et mööda meist naljalt ei mindud, pigem sõitsime ise mööda. KP13 juures jälle võit sellega, et lõikasime ühe pauna ära. Keegi kisendas küll "Keeluala!" a ju nad olid lihtsalt kadedad. Mitte, et me ainukesed olime, kes seda tegid, loha oli ees küll. Kõige coolim asi kanuu juures olid vee kohal asuvad oksad ja tüved, need tekitasid alati merrimenti. Kahel esimesel korral kui me kõik selili pidime laskuma, et läbi mahtuda, otsustas mingi ühendus mu ajus, et see on koht, kus mõla tuleb lahti lasta. ÕNNEKS oli vool meie suunas ja selle sai uuesti kätte. Ühe korra pidi Esko küll seda päästeopi sooritades kanuu ümber keerama. Near miss'e oli üldse päris palju, paat sai kõvasti kõikuda. Eriti hilarious oli see, kui vastuvoolu osal Katrin oma mõla pidurdamise raames mingisse tüvesse kinni lõi ja see meile kõigile peaaegu vastu vahtimist sõitis. Siin tegi ka tüür Esko kõva akrobaatikat, et me püsti jääks. Muidu käänakute lugemine õnnestus päris hästi ja enamuse ajast olime kaardis.
Ratas/Jooks - 77./kokku 69. - ei üllata, et kukkusime tagasi mudakohtadele
Jaa, kanuu lõpus leidsin ka mina üles selle kaardijupi, kus KP14-15 etapp peal oli and SUDDENLY IT ALL MADE SENSE. Kahjuks mitte piisavalt. Mõtlesime, et okeiokei, mõistust pole antud, jalad kannatavad, käime jala ära. Jõudsime suurest teest üle juba peaaegu Kõrvemaa piirini, kui tuli KENJAALNE mõte - Esko võiks minna ja 2 (KAKS!) ratast üksinda ära tuua - mina ja Katrin läheme jalgsi KP15'sse. Siis tagasisõites saaks Katrin sõita kas Esko pulga peal või mina ja Esko vaheldumisi joosta ja kaks ratast liikumises hoida. Selle inspiratsiooni taga oli jälle Seklusporr, kes tõenäoliselt (vähemalt minu arusaama järgi) laadis kanuusse ainult ühe ratta sellepärast, et neil oli kahel rattal pakikas ja üks kolmest oleks saanud sellel sõita.
OK, Esko ära aetud, sammume Katriniga siis reipal sammul edasi kuni äkki tabas mind totaalne DUH. MIKS OO MIKS me kõik kolmekesi rattaalasse ratta järele ei läinud ja veel hullem - miks oo miks me KP14'st otse mööda teed sinna rattaalasse ei läinud? See oleks olnud kõige odavam viis tasuda selle kanuu alguses olnud dimwittednessi eest. OK, me ei lasknud tujul langeda, ahastasime ainult meie piiratud intellekti üle ja mõtlesime, et järgmisel korral peks võistkonna nimi olema "Issand anna mõistust". Lisaks sellele avastasime, et järgmises KP's on kontrollaeg 16.00, sinna oli selleks ajaks veel 1,5h - suht doable, aga mis veel hullem - järgmine kontrollaeg oli 16.15 ja rattaalas - ugh! 1.45 sisse mahutada järvejooks + kahtlane pulgalsõidutamine. Gon' be close, gon' be close. Otsustasime Eskot mitte kummagi infoga heidutada. Tee peal muidugi pandi tähele meie kaksi-olekut ja keegi kommenteeris ka, et selle kohta küsimine on meie jaoks kindlasti valus teema.
KP15 juures suurel teel jõudsin vaevalt tagumiku maha panna, kui juba Esko saabus kahel rattal. w00t! See käis küll üllatavalt nobedalt ja tuju jälle taevas. Rääkisime talle siiski kõik ära - kusjuures Esko ei jõudnud oma DUH! mõtlemises sama kaugele kui meie - ta arvas nimelt, et 2 inimest oleks pidanud rataste järele minema :D. Testisime mäest alla kohe ka Katrini ja rattaraami kompatibiilsust ja Esko andis combole hindeks 5. Kohalikud naersid meid mehiselt.
Lisaülesanne - hüppenöör - 34./kokku 69.
Suht dull, aga läks meil kõigil ruttu ja apsuta. See läks nii ruttu, et eriti ei jõudnud jõuda ühisele arusaamale järvede suuruse kohta. Otsustasime, et the obvious suur on kõige suurem, soolikas teine ja kaks keskmist viimased.
Jooks - järved - 62./kokku 63.
Tempo ketrasime üles, ma tegin ees musta punniotsimistööd. Pikklauka ääres selguski, et tegemist ei olnud mitte suuruselt teise, vaid hoopis kolmanda järvega. Tilbendasime siis seda sihti n korda edasi-tagasi. Lõpus saime väga märjaks ka, aga muidu jäime kontrollaega jõudmise graafikust vaid 7 minti maha. Siin saadi vist päris palju trahvi - mõned liikusid metsas väga imelikult ja üks gäng läks päris kindlasti Pikklaukast otse vahetusalasse. Pärast seesama segatiim pani ikka päris kõva jooksu KP21-22 otsal. Me sõitsime neist esimese kolmandiku peal mööda ja rattaalas olime praktiliselt koos. Amazement.
Ratas KP21-22 38./kokku 63.
Kanuu2 - Valgejõgi vastuvoolu. 26./kokku 52. - OMG! Me tõusime jälle ja etapil 26.!
Juba paberil kõlab see suht ÕÕVASTAVALT. Kere oli juba väsinud ka, aga sellegipoolest me ruulisime totaalselt. Jälle oli paar strateegilist lõikamismaasikat, perseni märjaks saime Eskoga mõlemad - mina KP25 kraavi forsseerides, Esko kuskil keset jõgi kanuud lükates. Nii palju pole me vist kunagi kanuus pusshinud - sest muud lihtsalt ei jäänud üle. KP26 välja sõites tegime nii mitu lõiget ja sõitsime mingeid tundmatuid niresid pidi, et kui jõele tagasi saime, siis eneselegi märkamatult sõitsime allavoolu. Ports paate tuli vastu, kes küsisid, et kas meil jäi punn vahele ja et äkki me ei ole A-rada. Ei saanudki aru, kas need olid rahvas meist tagant- või eestpoolt. Uued näod igatahes. Diego & Manny tiim ajas vahest oma naiivsusega marru, aga kuradi kõvasti tõmbasid ikka. KP27 oli see, kus me masside eest oma lõikega eest ära saime. Ma ei saagi aru, kuidas nad sellele paremalt poolt läheneda said, seal paistab mingi tupik olevat. Punnist väljudes jälle D&M olid harusuudmel mingi tropi korraldanud. Way to go. Meie pusshisime nüüd kohe eriti kõvasti, sest 10 tiimi oli kohe selja taga.
Lisaülesanne - ronimine - 69./52. 69 tundus olevat mingi läbiv number seekord.
Ees oli päris mitu võistkonda ja taga oli ka päris hirmuäratav saba. Pressure oli suur. Mina sain oma vahetuse suht noppelt tehtud, ju siis pikad jalad aitasid. Ainuke kramp oli SI auku saamisega, tiirlesin seal oma 15 sekki. Eskol läks hoopis nats kauem aega. Kõrval sai Kruusmaa tiimil 4 minutine aeg täis ja endalgi tekkis juba pisike paanika. Õnneks saime ilma trahvita minema. Huh. Finishisse kimasime juba hinged täis õnne.
Vaatamata sellele, et keenjus meid ikka kummitas, oli see üks mu lemmik-X'e üldse. Katrin oli väga tubli ja osav ja viga tegime tegelikult minimaalselt - kui just põhimõttelisi vigu mitte arvestada. Pärast ei ole nii läbi ammu olnud. Saun rokkis ja õlu oli hea (supiga kaasas olev kaneelisai küll sakkis, aga tavaline sai oli selle eest heven). Otsustasin veel enne magama minekut ikka jutu ära kirjutada, sest mudu jääbki asi venima. Homme või kunagi lisan meie etapiinfo ka. Finishiprotokolli sai 50. koht/segadest 10. SP ainult 12 minutit eespool (nad said köies trahvi) - ikkagi vähe! Ma reageerisin sellele igatahes väga ülevoolavate "Haaa! Haaa!" hüüetega. Aga ma olin lõpus ikka eluga sitaks rahul ka. Ja põlv ei andnud ka kogu raja jooksul tunda - ju siis oli liiga vähe jooksu. Ta ikka valib üritusi, raisk. Ja ratast ei sõimanud ma ka kordagi. Enne starti pani Esko mulle juba ropendamise bänni peale, ma pidin ennast siis ikka rajal ka üleval pidama.
Hmm, lugesin just reegleid ja paistab, et me tegime siiski sohki. Koosliikumise reegel on ikka veel juhendis sees. :( Unfair Play Team it was... Ütleme, et ametlik versioon, miks me sinna nii aeglaselt ja tagasi nii kiiresti tulime, oli see, et sinnasõites lõhkes meil kumm ja me pidime seda paikama metsast leitud abivahenditega. Kusjuures teel Kp14-15 vedeles metsas kilomeetrise vahega 2 peldikupotti. Väga huvitav.
Järgmine aasta on ikka veel wide open. Esko vist ei taha enam. Mina tahan ikka veel kuskile The Weakest Link'iks minna. Aga enne veebruari ehk ei otsusta. Supilauas selgus, et sel aastal oli B-rada samuti üldiselt päris hea olnud. Aga kui korra A maitse suus, on ikka tagasiminek täitsa mõttetu.
4.10.08
Retki-rogain, 16.17.07.2008, Seitsemise rahvuspark
Anyways, Soome. Eelmisel aastal oli sama üritus Jämil 2004. aasta Jukola maastikul ja seal oleks tõesti tahtnud veelkord olla, sest mälestused olid ju kustumatud. Seekord oli RR Tamperest nii 50 kilti põhjas Seitsemise rahvuspargi serval. Lähim küla oli Luode. Kas seal pood oi või mitte, jäigi arusaamatuks.
Reisikaaslasteks saime Seiklusporru Cris&Kadri. Ega ilma nendeta me poleks läinud ka. Sinnasõit oli päris toreke. Helsinkis istusime reedeõhtuses ummikus ja oigasime, kui filigraanselt ka soomlased sõita oskavad. Trammi ette me siiski ei jäänud, kuigi nende lähenemist oli põnev jälgida. Paarkümmend km Helsinkist väljas hakkas vajus autopõhi natuke liiga vastu maad ja jäime seisma, et teda põkitseda. Pärast tuli geniaalne idee mitte äravõetud tükki hakata kaasa tassima, vaid hoopis võssa tagasitulekut ootama jätta. LOL.
Kohale jõudsime jälle mööndustega ilusti - kui vahepealne ebavajalik hüpe Tamperre välja arvata. Põhiline hirm oli, et öösel vihma ei sajaks. Kõik oli paras mülgas sellegipoolest. Sõime, pläkutasime, magama?
Äratus oli juba suhteliselt pool kuus, sest telgis magamine ei ole just fun. Juba 9 saime kaardid kätte. Tegime kohe ühe suure ringi plaani, võistluskeskuse läbimine (ja ammugi veel magamine) olid nõrkadele. Kaarti vaadates tundus väga tähtis kaljudes ära käia enne pimedat - kaardil siis näiteks etapp 81-46 ja muud hallid kohad. Kes oleks teadnud, et avakaljut kui sellist metsas polegi. Meie lõplikku plaani ma kahjuks ei mäleta, igatahes kattis ta pea kõik 4 nurka.
Stardis vahtisime teisi. Koos olid vist nii 3- 8- kui 24-tunnised. Mõned 24-sed olid väga lühikestes riietes, mõned 3-tunnised läksid magamiskoti ja hiiglasliku seljakotiga. Meil oli kõik väga optimaalne obviously. Kogu rahvas mahtus väga pisikese hoovi peale ära. Mõnus külavõistlus. Kaarte oli kaks. EMITeid ka kaks - esimesed 12h pidi komposteerima väiksem number - see sattus Rutale. Vihma hakkas sadama täpselt stardihetkel ja ette ära rääkikdes võib öelda, et järele jäi ta alles järgmisel hommikul.
Kaart NE (helesinine joon)Lingid neljale kaardile on all.
Alustasime S-41 koos miljonite teistega. Jooksime praktiliselt kogu tee punkti, seal olime me SPorrust veel igatahes ees.
41-42 oli meil juba täiesti unikaalne valik ja praktiliselt 10 minutit stardist olime juba üksi. 74 oli meil planeeritud kagunurgast tagasi üles tuleku jaoks. Juba tuli kakerdada mingite metsaveotee vallide vahel ja üritada jalgu kuivana hoida. Selle kätte läks ka suund ja kui lõpuks tee peale jõudsime, osutus see valeks. Üks hea asi RR'l oli see, et kõik kraavid vulisesid kole kõva häälega ja nende järgi sai ka öösel vahest aru, kus oled. Punni saime lõpuks talutavalt, see oli RR üks igavamaid asju (või meiesuguste matkajate jaoks just hea), et 95% KP'sid olid kas suure mäe otsas või järve nurgas vms. Ka tähis oli tavaliselt kõrgel ja vahest ülikaugele näha. Karula rogainil juba sellist hellitamist ei olnud.
42-93 jooksime päris palju ja enam ei pääsenud ka vööni märjaks saamisest - punni tuli korralikult kahlata, kohtunik istus ja vahtis seal ka, tee pealt punni tulevad lohad olid juba päris suured, huvitav.
93-55 tagasi tee peale. Lõikamisisu juba enam eriti ei olnud, tegime kõik nurgad ära. See edasi-tagasi käik oli muidugi ülirumal, ma usun, et rajaplaneeringu üks tähtsamaid reegelid on minimaalselt ed-tag otsi teha. Aga tee oli väga meeldiv. Nii meeldiv, et tegime seal isegi pilti. Vaarikaid oli metsikult. Sõime siis neid.
55-94 Enne KP'd praktiliselt ainuke koht rajal, kus tõsist peenlugemist ja suunahoidmist teha tuli ja see läks ka suht metsa. Natuke vara laskusime soole - kõik nagu klappis, aga vajalikku risti ei tulnud. Sättisin siis seda stuffi, mis ilusal laial lagedal sool paistis eri teooriatesse ja mõtlesime siis uue asukoha välja - pool senti punnist põhjas. OK, round 2 peenlugemist ja punn käes. Kergendus suur.
Kaart SE
94-54 : Siin oli tegelikult vaja meil need 4 ruudus asetsevat KP'd MINGIS järjekorras ära võtta. Ma ei usu, et meie järjekord lõpuks eriti õnnestunud oli, eriti arvestades, kuhu kanni me veel ronisime ka. Teel punni peatas meid kohtunik ja tahtis meie mütse näha, kuigi piirdus lõpuks teadmisega, et see on kotis. Right.
54-103 : oleks võinud ka 64-103 teha, teistpidi 103 tulek paistis jälle vastikum ja teed pidi liiga suur ring. Punnis oli õõtsik. Yummy.
103-64 esialgne plaan oli tulla tagasi teele, aga siiani oli päris palju soos sammumist olnud ja paremalt läksid kaunid raiesmikud, niet käisin jälle oma järjekordse plaani välja. Ruta vastupanu oli juba nii vihma poolt uuristatud, et sealt tuli ainult nõusolekuid. Raismikud polnud muidugi üldse toredad. Ja edasi teelt risti üle KP suunas oli soo ka nii palju sitta täis, et samm oli väga aeglane.
64-78. Mul oli korraks jälle hull plaan otse risti itta tee peale lõigata, et saada lõpuks KP78'sse viiva tee peale ja jääks kogu punnile lõikamine ära. Õnneks seda me enam ei teinud. Punnist tee peal tagasi, tegime millegi tarbeks esimese peatuse. Ai, kui külm pärast seda hakkas. Jooksmise olime juba vääga ammu lõpetanud. Nüüd hakkasime hüplema ja muidu crazyeyes soojahoidmisnippe kasutama. Star jumps, Palestra muuvid jne. Enne punni mingi elamise juures seisis ja ootas üks võistleja. Me ei saanud aru, et kas tõesti nii kaugelt mindi üksi punni ära võtma? Ei saanudki aru, kus ta teine oli, kui me juba punnist ära tulime, tuli ta koos paarilisega meile vastu, et ka punni tulla. Müstika. Siin oli mingi üleliigne rada metsas, mida kaardil ei olnud, mis päris muhedalt punktiteeni aitas, kuigi ühe üleliigse võsasronimise tegime sellegipoolest.
78-31. Mõtlesime - "Jee, joogipunkt. Inimesed, soojad tervitused". Kõigepealt tuli ainult sellele matkarajale saada, mis sinna viis. MIngi uus ja tundmatu tingmärk ka veel. Teelt keerasime kohe meie esimesele hallile seljandikule (joone all, sry). Saime teada, et kalju on sellel kaardil siis puhtalt samblaga kaetud ja veel millise valge sita samblaga, mille peal oli fun liugu lasta, aga ohtikud olid raiped ka. Igatahes kohtusime temaga veel kõikidel oma mägedel. Poole tee peal matkateele hakkas aga kaardilt puuduv magistraal, mis oli mõnus porisitt. Matkarajale saime ilusti, moraal hakkas vaikselt langema, sest igal pool oli vesi - isegi tõusud olid pehmed ja märjad. Punn oli totaalne pettumus. Mittekedagi! Külm vesi! Seda sai vist juua ka ainult nii, et valasid ennast ka üle. Siin koukisime ka Jägermeistri esimest korda välja ja see oli nii hea mõte, et pudel jäi meil kogu ülejäämud rajaks käeulatusse.
31-73 Samm läks kohe pikaks ja tuju lakke ja pläkutamise jaoks teemadest puudu ei tulnud. Sillanpääl pidasime veel mingi varjualuse all puhkusmomendi - ei mäleta, mis tegime. Enne KP'd paar "ärme ikka saa märjaks" jõnksu ja sealt edasi oli samm juba nobe.
73-82 otsustasime mööda matkarada minna, et tee otse punni läheks. Ainult punni hakkasime nats vara otsima. Lugesin küll teekurve ja kõrgust oma arvates õigesti, aga õnneks ei hakanud just metsa kammima. Ei saanud abs aru ka, kus KP olema peab - kaardil ainult pruun täpp, legend oli sama arusaamatu. Läksime edasi ja punniks putka, milles kaks tibi sees (oli lõke ka?) Nad nägid välja nagu jääks sinna ööseks. Valge oli veel igatahes.
82-91 Siin otsustasime 81 kindlasti vahele jätta - tagantjärgi oleks see edasi-tagasi käik kindlasti targem onud, kui alguses KP55. Lõikama ei tahtnud ammugi hakata. Plaan oli rajal mingi hetk vasakule harule keerata, aga see rada ise oli juba siuke, et ise mõtled välja, kuhu ta minna võiks niet keeramiskohta oli võimatu tabada. Mägi ise oli ilus, paistis veel hiljemgi teistesse punnidesse kätte.
91-63 Siin oli minu meelest looduslikult kõige ilusam kant üldse. Pärast järveninast möödumist oli paremat kätt ilus kaljusein ja meie 91 sillerdas ka teispool järve. Kuskil siin pidime me ka tegema otsuse tulla keskusesse riideid vahetama, sest plaanidest jätime välja ka 46 - lihtsalt kõige punnirohkemat teed pidi koju palun.
63-98 Plaanis oli tee pealt järve alumisse nurka tõmmata, aga seal oli liiga ületamatu kraav. Läksime siis läbi metsa teise järvetipu suunas. Jälle nõudis punn enam-vähem vööni kahlamist, õnneks Ruta arvas, et äkki mul ei ole tarvis päris punkti tulla. Nõustusin hea meelega, ta sai jälle õõtsuda.
Kaart NE
98-52 Siin me oskasime raja ära kaotada, või oli mets mingeid lisaradu täis, igatahes pärast pikalt sammumist ja korrakski peatumatut bläberit avastasime ennast äkki täiesti x-i pidi ristumas teega mis tuli täiesti y suunalt. Kumbki ei sobinud kaardiga. Otsustasime kindluse mõttes läändu suunduva haru võtta, et ikka tee peale jõuda. Seal oli ikka veel asukoht müstika, natuke hiljem suubus meie teele ka see rada, mida pidi me alguses tulnud olime. WTF? Siin me lõikama igatahes ei hakanud - juba kiskus pimedaks ja üldse ei tahtnud üleliigset ekslemist. Lootsime ka 102 suunas mineva raja alguse ära märgata, et pärast lihtsam oleks. RIGHT. Vahtisime küll hoolega metsa, aga rada sealt ei läinud.
52-102 Punnis käisime ära, tee peal tuli siis otsus vastu võtta, et lähme siis suvaliselt suunaga. Igatahes lõpuks me sinna õnneks jõudsime, raja saime ka kätte - see läks järvekaldast ehk max 50m, mitte 200 nagu kaart väitis. Eks enamus nendest väiksestest radadest olidki eraldi põhikaardile lisaks kantud, näpukas tõenäoliselt. 102 saime ikka õnnelikult kätte, ilge puslemine käis vahepeal ikka asupaiga teemadel.
102-33 Tagasi lohasid pidi ja jälle rada - LIIGA VARA. Aga enam-vähem läks sobivas suunas, mõtlesime siis püsida nii kaua kui võimalik sellel rajal - kuskile ta ikka viib. Laudteid oli ehitatud ja trepiastmeid - imelik kui see ei oleks meie rada. Jõudsime teele, teiselt poolt lähenedes oleks pimedas (ja võib-olla ka valges) võimatu seda teeotsa märgata. Teisel pool ei olnud ka kahjuks mets, et kohe rada sisse hüppaks, vaid mingid luited. Vaatasime seal natuke aega jälgi, aga ei riskinud suvalises kohas metsa minna. Vastik oli veel see, et ilma sellele rajale saamata, ei olekski meil olnud võimalik kuiva jalaga stardi poole saada, sest jõgi oli vahel ja see rada oli ainuke ühendus. Läksime siise ringi ümber mäe, et hiljem üritada risti rada kätte saada. See oli ka paras sammulugemisafäär ja vist kõige suurem relief üldse sellel ööl, kui me ta kätte saime.
33-53 suht lihtne, aga altpoolt ei olnud üldse nii tore. Kammisime natuke nõlval ja võssis, kuigi KP pidi olema torn, hiiglasik ja kindlasti kaugele nähtav. Alt me teda igatahes kätte ei saanud ja proovisime uuesti ülevalt poolt rada pidi, sest võtmata polnud ka mõtet jätta. Ruta ei tahtnud üksi isegi 5m kaugusele pimedasse minna ja KP oli ka nii vastikult pandud, et kolme käega sai ainult kätte.
53-VK (roosa joon) ei läinud seegi valutult. Nii palju kordi tuli kuskile keerata, et lõpuks läks mul sassi, kus me oleme ja juhtisin meid mingile raiesmikule, kus tuli veel ise hakata seda risti ületama, aga enne tuli siiski idee kaart täpsemalt üle vaadata. Nii vahetult enne kodu paneb kõik sitt ikka hullult jonnima. Viimane ots oli ikka nii pikk, kuigi tagantjärgi vaadates oli see ka oma 2km pikk ka.
Keskuses jooksime kõigepealt teed jooma? Siis telki. C&K telki vaadates mõtlesime, et nad kindlasti on katkestanud ja magavad praegu ja siis me võidame neid ja oleme ilgelt rahul. See andis ikka meelejõudu manu. Telgis ronisime kõigepealt mag.kottidesse ja hakkasime siis, kui soe hakkas, vaikselt riideid vahetama. Termokile panime ka alla ja kui lõpuks välja saime (siin läks vähemalt pool tundi) oli juba päris inimese tunne. Lambi sain ka lõpuks pähe, seni olime liikunud pisikese peahalogeeni ja Ruta põhiliselt pimedana hoitava pealambiga. Sõime veel kõvasti ja jõime kohvi-shleha-jägermeistri koksi, mis pidi meile väga mighty'd tiivad andma. Aga paistab, et kuna me eriti väsinud ei olnud, jäi efekt saamata. Vähemalt käegakatsutav.
VK- jaa, ma tean, et järgmine punkt on üllatus - 44! Sinna saamiseks pikalt juba käidud teid, läbi kaardi NW kuni jõudsime SW kaardile. See oli ainuke võimalus saada teid pidi läbitav variant nii, et jalad märjaks ei saaks ja midagi enam lolliks lahendama ei peaks. Kokku olime vist peaaegu 4h ilma ühtegi punkti võtmata? Ruta võttis viimase veel enne keskööd.
44-22 Suht dull oli sealt jälle raja otsa leidmine ja suusarada ei olnud just ka eriti inspired teevalik. Siin oli jälle juua.
22-61 Teevalikuid ei olenud enam mingisuguseid - lähed lihtsalt ainukest rada pidi ja siis teeristist korjad punkte. Siin hakkasin ma juba kergelt kustuma ja mööda laudteed liikumisel oli natuke ohtlik. Punkti läksime ka kuradi sitasti, mõelda enam absull ei viitsinud ja suhteliselt kogemata komistasime peale, hästi palju vastikuid puutüvesid oli metsaalune täis.
61-75-108 ma jätkasin zombie panekut. Ruta läks ees. KP108's otsustasin oma viimase Shleha sisse tõmmata ja see oli täielik heven. Enne seda olin ma kohe valmis magama keerama. Oma pika Shleha-joomise karjääri jooksul oli see esimene kord, kus see mulle täie rauaga pähe sõitis. Praktiliselt pool minutit peale sissevõtmist mul juba silm säras ja samm oli 2x pikem ja ähvardasin Rutalt eest ära joosta. Yay!
108-67-84 Siin kuskil oli juba valgeks ka läinud vist? Lõpuks nägime ka mingeid inimesi esimest korda peale VK'd. Siin olid inimesed väga palju sõbralikumad kui Karula MM'l. Ikka oli heietust iga vastutulijaga.
84-76 Nüüd oli siis vaja otsustada, kuidas lõppu tulla. Ruta tahtis võimalikult otse, ma tahtsin veel punkte ka võtta. Kõige rohkem kõige väiksema vaevaga ja kõige kiiremini oligi 76-84-SF. Kõik metsased osad (83 juures) olid nii aeglased ja siin tegin veel lollusi mingi elektriliini all ka (boo!). Mulle käi igatahes kõvasti kripeldama see, et me 105 koduteel ära ei võtnud.
Enne lõppu veel vedelesime natuke maanteel ja mõtlesime küla vahel, et millises majas pood võiks olla. Tervis oli minul täiesti okei. Põlved valutasid peale finishit ainult meeldivalt, aga lõpuks kadus meeldiv valu ära ja järele jäi vastik, mis rikkuski ära nii Paide X'i kui Karula MM'i.
Finishis oli jolly. Ilvese 8-tunni gäng kogunes meie ümber ja rääkisid, kui tublid me olime. Ise olime vist ka rahul. Finisheerisime vist natuke peale poolt ühtteist? Vaikselt slippisime siiski esikümnest välja ja jäime lõpuks täpselt keskmisele kohale. Karulas ei oleks tõenäoliselt nii heale positsioonile sellise efforti juures jäänud. Saun oli imeline, söök ikka sama vastik kui eelmistel päevadel. C&K tulid ka varsti välja - Kadril põlv totaalselt perses, aga nad tulid segadest ikkagi kolmandaks ja said Soome MV pronksi. Kujundus oli küll sama, mis Põlva MV medalil, aga ikkagi kõva sõna. Polevat sellist plekki paljudel :)
Mis veel? Autasustamine, ärasõit, telgi ülesvõtt, jääkide jagamine (oi, mis tippfun). Ma tõmbasin ka coke-shleha-kohvi combo sisse juhuks kui Kristjan kogu teed roolida ei taha. Tolku sellest küll ei olnud. Tegime küll kavala plaani, kuidas pläktame vahetpidamata, et Kristjan üleval hoida, aga ikkagi magasime kordamööda. Lõpus oi vähemalt hasarti selles, et otsisime, seda viadukti, mille juurde me autopõhja jätsime. Igalühel oli midagi meeles. Siin pärast seda bensukat, ei selline sild oli, ei bussipeatus ei olnud nii võsas. Alustasime vist mingi 40km enne Helsingit ja ei leidnudki lõpuks oma silda üles. Spooky. Reostasime siis Soome metsaaluseid :(
Laevas oli juba mõnus ülekere valu ja treppidel hoidsime alati massid vagusi enda taga kui me sealt teosammul üles või alla roomasime. Kodu oli sweet sweet sweet ja järgmise aasta EM kõikidel firmly plaanis.
Rajaplaneeringu osas oli viga nagu alati punktide kauguse/kerguse ja nende väärtuse korrelatsiooni hindamine. Järgmisele 24h rogainile tuleb mõlemad selle aasta kaardid kaasa võtta ja neid hoolega sodida, et aru saada, kuidas sünnib hea rajavalik - hetke füüsilist seisundit arvestades muidugi. Huvitav oleks ka lihtsalt teistsuguseid eesmärke seada - nagu võtta ära kõik maksimumpunktid vms ja selle ümber rada ehitada.
Rõngaotsaga teed - keegi võiks öelda, milleks neid kasutatakse?
Kaardid. 1:40000. H=5m. Luubiga saab suuremaks, ega muidu millestki aru ei saa.
NE
SE
SW
NW
Kadri/Crisi tehtud pilte:
See putka oli KP's 82. C&K rajavalik on muidu ka RR
lehel olemas
Nüüd on Viitna X stardini 13 tundi ja on aeg hakata pakkima! Tahaks ilgelt tirida, aga pigem vist tuleb möistuse häält kuulata ja üritada ühes tükis lõppu jõuda.
Alar Siku võistluse 3. kuusünnipäevaks üritan tolle ka ära kirjutada!
Reisikaaslasteks saime Seiklusporru Cris&Kadri. Ega ilma nendeta me poleks läinud ka. Sinnasõit oli päris toreke. Helsinkis istusime reedeõhtuses ummikus ja oigasime, kui filigraanselt ka soomlased sõita oskavad. Trammi ette me siiski ei jäänud, kuigi nende lähenemist oli põnev jälgida. Paarkümmend km Helsinkist väljas hakkas vajus autopõhi natuke liiga vastu maad ja jäime seisma, et teda põkitseda. Pärast tuli geniaalne idee mitte äravõetud tükki hakata kaasa tassima, vaid hoopis võssa tagasitulekut ootama jätta. LOL.
Kohale jõudsime jälle mööndustega ilusti - kui vahepealne ebavajalik hüpe Tamperre välja arvata. Põhiline hirm oli, et öösel vihma ei sajaks. Kõik oli paras mülgas sellegipoolest. Sõime, pläkutasime, magama?
Äratus oli juba suhteliselt pool kuus, sest telgis magamine ei ole just fun. Juba 9 saime kaardid kätte. Tegime kohe ühe suure ringi plaani, võistluskeskuse läbimine (ja ammugi veel magamine) olid nõrkadele. Kaarti vaadates tundus väga tähtis kaljudes ära käia enne pimedat - kaardil siis näiteks etapp 81-46 ja muud hallid kohad. Kes oleks teadnud, et avakaljut kui sellist metsas polegi. Meie lõplikku plaani ma kahjuks ei mäleta, igatahes kattis ta pea kõik 4 nurka.
Stardis vahtisime teisi. Koos olid vist nii 3- 8- kui 24-tunnised. Mõned 24-sed olid väga lühikestes riietes, mõned 3-tunnised läksid magamiskoti ja hiiglasliku seljakotiga. Meil oli kõik väga optimaalne obviously. Kogu rahvas mahtus väga pisikese hoovi peale ära. Mõnus külavõistlus. Kaarte oli kaks. EMITeid ka kaks - esimesed 12h pidi komposteerima väiksem number - see sattus Rutale. Vihma hakkas sadama täpselt stardihetkel ja ette ära rääkikdes võib öelda, et järele jäi ta alles järgmisel hommikul.
Kaart NE (helesinine joon)Lingid neljale kaardile on all.
Alustasime S-41 koos miljonite teistega. Jooksime praktiliselt kogu tee punkti, seal olime me SPorrust veel igatahes ees.
41-42 oli meil juba täiesti unikaalne valik ja praktiliselt 10 minutit stardist olime juba üksi. 74 oli meil planeeritud kagunurgast tagasi üles tuleku jaoks. Juba tuli kakerdada mingite metsaveotee vallide vahel ja üritada jalgu kuivana hoida. Selle kätte läks ka suund ja kui lõpuks tee peale jõudsime, osutus see valeks. Üks hea asi RR'l oli see, et kõik kraavid vulisesid kole kõva häälega ja nende järgi sai ka öösel vahest aru, kus oled. Punni saime lõpuks talutavalt, see oli RR üks igavamaid asju (või meiesuguste matkajate jaoks just hea), et 95% KP'sid olid kas suure mäe otsas või järve nurgas vms. Ka tähis oli tavaliselt kõrgel ja vahest ülikaugele näha. Karula rogainil juba sellist hellitamist ei olnud.
42-93 jooksime päris palju ja enam ei pääsenud ka vööni märjaks saamisest - punni tuli korralikult kahlata, kohtunik istus ja vahtis seal ka, tee pealt punni tulevad lohad olid juba päris suured, huvitav.
93-55 tagasi tee peale. Lõikamisisu juba enam eriti ei olnud, tegime kõik nurgad ära. See edasi-tagasi käik oli muidugi ülirumal, ma usun, et rajaplaneeringu üks tähtsamaid reegelid on minimaalselt ed-tag otsi teha. Aga tee oli väga meeldiv. Nii meeldiv, et tegime seal isegi pilti. Vaarikaid oli metsikult. Sõime siis neid.
55-94 Enne KP'd praktiliselt ainuke koht rajal, kus tõsist peenlugemist ja suunahoidmist teha tuli ja see läks ka suht metsa. Natuke vara laskusime soole - kõik nagu klappis, aga vajalikku risti ei tulnud. Sättisin siis seda stuffi, mis ilusal laial lagedal sool paistis eri teooriatesse ja mõtlesime siis uue asukoha välja - pool senti punnist põhjas. OK, round 2 peenlugemist ja punn käes. Kergendus suur.
Kaart SE
94-54 : Siin oli tegelikult vaja meil need 4 ruudus asetsevat KP'd MINGIS järjekorras ära võtta. Ma ei usu, et meie järjekord lõpuks eriti õnnestunud oli, eriti arvestades, kuhu kanni me veel ronisime ka. Teel punni peatas meid kohtunik ja tahtis meie mütse näha, kuigi piirdus lõpuks teadmisega, et see on kotis. Right.
54-103 : oleks võinud ka 64-103 teha, teistpidi 103 tulek paistis jälle vastikum ja teed pidi liiga suur ring. Punnis oli õõtsik. Yummy.
103-64 esialgne plaan oli tulla tagasi teele, aga siiani oli päris palju soos sammumist olnud ja paremalt läksid kaunid raiesmikud, niet käisin jälle oma järjekordse plaani välja. Ruta vastupanu oli juba nii vihma poolt uuristatud, et sealt tuli ainult nõusolekuid. Raismikud polnud muidugi üldse toredad. Ja edasi teelt risti üle KP suunas oli soo ka nii palju sitta täis, et samm oli väga aeglane.
64-78. Mul oli korraks jälle hull plaan otse risti itta tee peale lõigata, et saada lõpuks KP78'sse viiva tee peale ja jääks kogu punnile lõikamine ära. Õnneks seda me enam ei teinud. Punnist tee peal tagasi, tegime millegi tarbeks esimese peatuse. Ai, kui külm pärast seda hakkas. Jooksmise olime juba vääga ammu lõpetanud. Nüüd hakkasime hüplema ja muidu crazyeyes soojahoidmisnippe kasutama. Star jumps, Palestra muuvid jne. Enne punni mingi elamise juures seisis ja ootas üks võistleja. Me ei saanud aru, et kas tõesti nii kaugelt mindi üksi punni ära võtma? Ei saanudki aru, kus ta teine oli, kui me juba punnist ära tulime, tuli ta koos paarilisega meile vastu, et ka punni tulla. Müstika. Siin oli mingi üleliigne rada metsas, mida kaardil ei olnud, mis päris muhedalt punktiteeni aitas, kuigi ühe üleliigse võsasronimise tegime sellegipoolest.
78-31. Mõtlesime - "Jee, joogipunkt. Inimesed, soojad tervitused". Kõigepealt tuli ainult sellele matkarajale saada, mis sinna viis. MIngi uus ja tundmatu tingmärk ka veel. Teelt keerasime kohe meie esimesele hallile seljandikule (joone all, sry). Saime teada, et kalju on sellel kaardil siis puhtalt samblaga kaetud ja veel millise valge sita samblaga, mille peal oli fun liugu lasta, aga ohtikud olid raiped ka. Igatahes kohtusime temaga veel kõikidel oma mägedel. Poole tee peal matkateele hakkas aga kaardilt puuduv magistraal, mis oli mõnus porisitt. Matkarajale saime ilusti, moraal hakkas vaikselt langema, sest igal pool oli vesi - isegi tõusud olid pehmed ja märjad. Punn oli totaalne pettumus. Mittekedagi! Külm vesi! Seda sai vist juua ka ainult nii, et valasid ennast ka üle. Siin koukisime ka Jägermeistri esimest korda välja ja see oli nii hea mõte, et pudel jäi meil kogu ülejäämud rajaks käeulatusse.
31-73 Samm läks kohe pikaks ja tuju lakke ja pläkutamise jaoks teemadest puudu ei tulnud. Sillanpääl pidasime veel mingi varjualuse all puhkusmomendi - ei mäleta, mis tegime. Enne KP'd paar "ärme ikka saa märjaks" jõnksu ja sealt edasi oli samm juba nobe.
73-82 otsustasime mööda matkarada minna, et tee otse punni läheks. Ainult punni hakkasime nats vara otsima. Lugesin küll teekurve ja kõrgust oma arvates õigesti, aga õnneks ei hakanud just metsa kammima. Ei saanud abs aru ka, kus KP olema peab - kaardil ainult pruun täpp, legend oli sama arusaamatu. Läksime edasi ja punniks putka, milles kaks tibi sees (oli lõke ka?) Nad nägid välja nagu jääks sinna ööseks. Valge oli veel igatahes.
82-91 Siin otsustasime 81 kindlasti vahele jätta - tagantjärgi oleks see edasi-tagasi käik kindlasti targem onud, kui alguses KP55. Lõikama ei tahtnud ammugi hakata. Plaan oli rajal mingi hetk vasakule harule keerata, aga see rada ise oli juba siuke, et ise mõtled välja, kuhu ta minna võiks niet keeramiskohta oli võimatu tabada. Mägi ise oli ilus, paistis veel hiljemgi teistesse punnidesse kätte.
91-63 Siin oli minu meelest looduslikult kõige ilusam kant üldse. Pärast järveninast möödumist oli paremat kätt ilus kaljusein ja meie 91 sillerdas ka teispool järve. Kuskil siin pidime me ka tegema otsuse tulla keskusesse riideid vahetama, sest plaanidest jätime välja ka 46 - lihtsalt kõige punnirohkemat teed pidi koju palun.
63-98 Plaanis oli tee pealt järve alumisse nurka tõmmata, aga seal oli liiga ületamatu kraav. Läksime siis läbi metsa teise järvetipu suunas. Jälle nõudis punn enam-vähem vööni kahlamist, õnneks Ruta arvas, et äkki mul ei ole tarvis päris punkti tulla. Nõustusin hea meelega, ta sai jälle õõtsuda.
Kaart NE
98-52 Siin me oskasime raja ära kaotada, või oli mets mingeid lisaradu täis, igatahes pärast pikalt sammumist ja korrakski peatumatut bläberit avastasime ennast äkki täiesti x-i pidi ristumas teega mis tuli täiesti y suunalt. Kumbki ei sobinud kaardiga. Otsustasime kindluse mõttes läändu suunduva haru võtta, et ikka tee peale jõuda. Seal oli ikka veel asukoht müstika, natuke hiljem suubus meie teele ka see rada, mida pidi me alguses tulnud olime. WTF? Siin me lõikama igatahes ei hakanud - juba kiskus pimedaks ja üldse ei tahtnud üleliigset ekslemist. Lootsime ka 102 suunas mineva raja alguse ära märgata, et pärast lihtsam oleks. RIGHT. Vahtisime küll hoolega metsa, aga rada sealt ei läinud.
52-102 Punnis käisime ära, tee peal tuli siis otsus vastu võtta, et lähme siis suvaliselt suunaga. Igatahes lõpuks me sinna õnneks jõudsime, raja saime ka kätte - see läks järvekaldast ehk max 50m, mitte 200 nagu kaart väitis. Eks enamus nendest väiksestest radadest olidki eraldi põhikaardile lisaks kantud, näpukas tõenäoliselt. 102 saime ikka õnnelikult kätte, ilge puslemine käis vahepeal ikka asupaiga teemadel.
102-33 Tagasi lohasid pidi ja jälle rada - LIIGA VARA. Aga enam-vähem läks sobivas suunas, mõtlesime siis püsida nii kaua kui võimalik sellel rajal - kuskile ta ikka viib. Laudteid oli ehitatud ja trepiastmeid - imelik kui see ei oleks meie rada. Jõudsime teele, teiselt poolt lähenedes oleks pimedas (ja võib-olla ka valges) võimatu seda teeotsa märgata. Teisel pool ei olnud ka kahjuks mets, et kohe rada sisse hüppaks, vaid mingid luited. Vaatasime seal natuke aega jälgi, aga ei riskinud suvalises kohas metsa minna. Vastik oli veel see, et ilma sellele rajale saamata, ei olekski meil olnud võimalik kuiva jalaga stardi poole saada, sest jõgi oli vahel ja see rada oli ainuke ühendus. Läksime siise ringi ümber mäe, et hiljem üritada risti rada kätte saada. See oli ka paras sammulugemisafäär ja vist kõige suurem relief üldse sellel ööl, kui me ta kätte saime.
33-53 suht lihtne, aga altpoolt ei olnud üldse nii tore. Kammisime natuke nõlval ja võssis, kuigi KP pidi olema torn, hiiglasik ja kindlasti kaugele nähtav. Alt me teda igatahes kätte ei saanud ja proovisime uuesti ülevalt poolt rada pidi, sest võtmata polnud ka mõtet jätta. Ruta ei tahtnud üksi isegi 5m kaugusele pimedasse minna ja KP oli ka nii vastikult pandud, et kolme käega sai ainult kätte.
53-VK (roosa joon) ei läinud seegi valutult. Nii palju kordi tuli kuskile keerata, et lõpuks läks mul sassi, kus me oleme ja juhtisin meid mingile raiesmikule, kus tuli veel ise hakata seda risti ületama, aga enne tuli siiski idee kaart täpsemalt üle vaadata. Nii vahetult enne kodu paneb kõik sitt ikka hullult jonnima. Viimane ots oli ikka nii pikk, kuigi tagantjärgi vaadates oli see ka oma 2km pikk ka.
Keskuses jooksime kõigepealt teed jooma? Siis telki. C&K telki vaadates mõtlesime, et nad kindlasti on katkestanud ja magavad praegu ja siis me võidame neid ja oleme ilgelt rahul. See andis ikka meelejõudu manu. Telgis ronisime kõigepealt mag.kottidesse ja hakkasime siis, kui soe hakkas, vaikselt riideid vahetama. Termokile panime ka alla ja kui lõpuks välja saime (siin läks vähemalt pool tundi) oli juba päris inimese tunne. Lambi sain ka lõpuks pähe, seni olime liikunud pisikese peahalogeeni ja Ruta põhiliselt pimedana hoitava pealambiga. Sõime veel kõvasti ja jõime kohvi-shleha-jägermeistri koksi, mis pidi meile väga mighty'd tiivad andma. Aga paistab, et kuna me eriti väsinud ei olnud, jäi efekt saamata. Vähemalt käegakatsutav.
VK- jaa, ma tean, et järgmine punkt on üllatus - 44! Sinna saamiseks pikalt juba käidud teid, läbi kaardi NW kuni jõudsime SW kaardile. See oli ainuke võimalus saada teid pidi läbitav variant nii, et jalad märjaks ei saaks ja midagi enam lolliks lahendama ei peaks. Kokku olime vist peaaegu 4h ilma ühtegi punkti võtmata? Ruta võttis viimase veel enne keskööd.
44-22 Suht dull oli sealt jälle raja otsa leidmine ja suusarada ei olnud just ka eriti inspired teevalik. Siin oli jälle juua.
22-61 Teevalikuid ei olenud enam mingisuguseid - lähed lihtsalt ainukest rada pidi ja siis teeristist korjad punkte. Siin hakkasin ma juba kergelt kustuma ja mööda laudteed liikumisel oli natuke ohtlik. Punkti läksime ka kuradi sitasti, mõelda enam absull ei viitsinud ja suhteliselt kogemata komistasime peale, hästi palju vastikuid puutüvesid oli metsaalune täis.
61-75-108 ma jätkasin zombie panekut. Ruta läks ees. KP108's otsustasin oma viimase Shleha sisse tõmmata ja see oli täielik heven. Enne seda olin ma kohe valmis magama keerama. Oma pika Shleha-joomise karjääri jooksul oli see esimene kord, kus see mulle täie rauaga pähe sõitis. Praktiliselt pool minutit peale sissevõtmist mul juba silm säras ja samm oli 2x pikem ja ähvardasin Rutalt eest ära joosta. Yay!
108-67-84 Siin kuskil oli juba valgeks ka läinud vist? Lõpuks nägime ka mingeid inimesi esimest korda peale VK'd. Siin olid inimesed väga palju sõbralikumad kui Karula MM'l. Ikka oli heietust iga vastutulijaga.
84-76 Nüüd oli siis vaja otsustada, kuidas lõppu tulla. Ruta tahtis võimalikult otse, ma tahtsin veel punkte ka võtta. Kõige rohkem kõige väiksema vaevaga ja kõige kiiremini oligi 76-84-SF. Kõik metsased osad (83 juures) olid nii aeglased ja siin tegin veel lollusi mingi elektriliini all ka (boo!). Mulle käi igatahes kõvasti kripeldama see, et me 105 koduteel ära ei võtnud.
Enne lõppu veel vedelesime natuke maanteel ja mõtlesime küla vahel, et millises majas pood võiks olla. Tervis oli minul täiesti okei. Põlved valutasid peale finishit ainult meeldivalt, aga lõpuks kadus meeldiv valu ära ja järele jäi vastik, mis rikkuski ära nii Paide X'i kui Karula MM'i.
Finishis oli jolly. Ilvese 8-tunni gäng kogunes meie ümber ja rääkisid, kui tublid me olime. Ise olime vist ka rahul. Finisheerisime vist natuke peale poolt ühtteist? Vaikselt slippisime siiski esikümnest välja ja jäime lõpuks täpselt keskmisele kohale. Karulas ei oleks tõenäoliselt nii heale positsioonile sellise efforti juures jäänud. Saun oli imeline, söök ikka sama vastik kui eelmistel päevadel. C&K tulid ka varsti välja - Kadril põlv totaalselt perses, aga nad tulid segadest ikkagi kolmandaks ja said Soome MV pronksi. Kujundus oli küll sama, mis Põlva MV medalil, aga ikkagi kõva sõna. Polevat sellist plekki paljudel :)
Mis veel? Autasustamine, ärasõit, telgi ülesvõtt, jääkide jagamine (oi, mis tippfun). Ma tõmbasin ka coke-shleha-kohvi combo sisse juhuks kui Kristjan kogu teed roolida ei taha. Tolku sellest küll ei olnud. Tegime küll kavala plaani, kuidas pläktame vahetpidamata, et Kristjan üleval hoida, aga ikkagi magasime kordamööda. Lõpus oi vähemalt hasarti selles, et otsisime, seda viadukti, mille juurde me autopõhja jätsime. Igalühel oli midagi meeles. Siin pärast seda bensukat, ei selline sild oli, ei bussipeatus ei olnud nii võsas. Alustasime vist mingi 40km enne Helsingit ja ei leidnudki lõpuks oma silda üles. Spooky. Reostasime siis Soome metsaaluseid :(
Laevas oli juba mõnus ülekere valu ja treppidel hoidsime alati massid vagusi enda taga kui me sealt teosammul üles või alla roomasime. Kodu oli sweet sweet sweet ja järgmise aasta EM kõikidel firmly plaanis.
Rajaplaneeringu osas oli viga nagu alati punktide kauguse/kerguse ja nende väärtuse korrelatsiooni hindamine. Järgmisele 24h rogainile tuleb mõlemad selle aasta kaardid kaasa võtta ja neid hoolega sodida, et aru saada, kuidas sünnib hea rajavalik - hetke füüsilist seisundit arvestades muidugi. Huvitav oleks ka lihtsalt teistsuguseid eesmärke seada - nagu võtta ära kõik maksimumpunktid vms ja selle ümber rada ehitada.
Rõngaotsaga teed - keegi võiks öelda, milleks neid kasutatakse?
Kaardid. 1:40000. H=5m. Luubiga saab suuremaks, ega muidu millestki aru ei saa.
NE
SE
SW
NW
Kadri/Crisi tehtud pilte:
See putka oli KP's 82. C&K rajavalik on muidu ka RR
lehel olemas
Nüüd on Viitna X stardini 13 tundi ja on aeg hakata pakkima! Tahaks ilgelt tirida, aga pigem vist tuleb möistuse häält kuulata ja üritada ühes tükis lõppu jõuda.
Alar Siku võistluse 3. kuusünnipäevaks üritan tolle ka ära kirjutada!
Subscribe to:
Posts (Atom)