.. ei käinud me erinevatel põhjustel Kõrvemaa triatlonil.
Siis jäin mina põlvetõppe - üks neist, mis tuleb kui kükitada kuskil täiesti süütus koduses situatsioonis ja siis on valus ja siis ei saa jälle trepist alla käia. No nii ei saa ju tippsportida!
Sõitsin siis nüüd juba 1,5 nädalat liftidega ja poputasin raibet. Reedel (üleeile) viskas üle ja otsustasin, et nädalavahetusel tuleb rattasõitu proovida - see on nagu põlve suhtes vähem nõudlik. Samas õnnestus sebida ka suvitamisplaanid Lihula lähistel ja kahe soovi kokkupanek tähendaski, et sõidan lauba hommikul Riisiperest Lihulasse ja pühap pärastlõunal tagasi.
Laupäeval läksin sõitma 6 õlle pohmaka ja 2 magatud tunni pealt. Ilm oli imeline - täiesti tuuletu, kilomeetrid lendasid. Kontrollpunkti Kasari ääres jõudsin 1:50-ga, eesmärk oli 2:00 kuigi seda seades ma ise arvasin, et mis te õige mõtlete 2 tunni jooksul hoida kiirust üle 25km/h? Polnudki nii raske - Ristist oli 10 km jooksul täiuslik maantee, kus sai täiesti mõistliku pingutusega masinast 35 kätte. Selises kohas vist tekibki vajadus ja mõte endale rattakossid ja klipid osta. Eks siis ostan, kuigi ma ei kujuta ette, miks ma järjekordse pika maanteesõidu ette peaks võtma. Maastikule ma küll nendega minna ei julgeks.
Tagasitulek oli säetud 17:50 rongile - alustada mõtlesin 15:20 - sest esiteks oli algus kaugemal kui eilne esialgne lõpp ja siis tuli jätta varu rongile mahaistumiseks ja igaks juhuks veel ka. Umbes 3 sõidetud kilomeetri peale sain juba aru, et sellest rongist jään ma küll maha - vastutuul oli päris rets, niet maanteel liikusin pidevalt ~19 kiirusega. Not fun. Nüüd ei olnud mul ka spordijooki kaasas niet pidin puhtalt vee peal pusshima. Peale Ristilt ära keeramist oli juba parem. Aega oli palju ja vahest kui kann kandiliseks kiskus tegin ka 5-minutilise peatusi. Kokkuvõttes jäin Riisiperre hiljaks terve tunni. Niisiis sõitsin 65km pausidega koos 3.15. Nüüd on päris muhe uni.
Sikul oleme kirjas, nagu ka meie farmtiim Tingaling Bojojong. Põlv elab oma elu, mina oma. Haanja 100'le ma niipea ei kipu.
Jaa, ja in totally unrelated news - uisutamine sakib. Never again, kui just pole xdream või pre-xdreami tiimikohtumine.
27.7.08
14.7.08
Ei ole lihtne eliidis võistelda...
EDIT (hästi palju hiljem): kõik see jutt siin all siis rattaorienteerumise 2008 aasta EMV-ist (12. juuli lühirada, 13. juuli tavarada).
Esimese päeva rongisõit oli väga tore. Sõitsime Marek Karmiga mõlemal korral ühes vagunis, meie tundusime tema kohalolekust palju vaimustunumad olevat kui tema meist. Kindlasti olid meist ja meie tegevusest väga huvitatud aga teised kaassõitjad. Eriti siis kui me hakkasime jalgrattale kinnitatud SI-süsteemi aretama. Tegevus seisnes peamiselt selles, et ühe käega hoidsime kummijupi ühte otsa vastu lenksu ja teise käega siis venitasime seda muudkui eemale ja olime rahulolevad, et jaa venib kaugele. Pärast mõnda aega kummivenitamist ja parima lahenduse leidmist sidusime ühe kummiotsa lenksu külge ja teise otsa sidusime SI-pulgad, mille siis omakorda sarve otsa pistsime. Ise nii rahul oma hea leiutise pärast. Ei tea muidugi, mis pühaks junniks seda SI-pulka teised rongisõitjad pidada võisid ja mis mõtted neil seoses kummivenitamise ja meie rahulolevate hõigetega (oo!, aa!) peas mõlkusid... Kindlasti need noored vene kutid pidasid meid totaalseteks no-liferiteks. Vihma otsustas muidugi sadada just siis kui me rongist välja läksime ja Aegviidust otseteed võistluskeskusesse sõitnuna olime me saabudes täiesti läbimärjad ja üleni sopased, erinevalt Marek Karmist, kes saabus väga elegantsena kuna oli ringi mööda asfalti kohale tulnud.
Aga ei ole lihtne eliidis võistelda. Medal mitte ei läinud napilt käest vaid ma medalit üldse ei näinudki. Aga rada oli tõesti huvitav, tavarada siis. Lühiraja esimene punkt meeldis ka seni kuni ma mingist mudasest kitserajast selg ees alla otsustasin sõita. Või noh, seda otsustas mu ratas ja ma ei saanud kuidagi teda enam pidama ka. Siis tõusis esiratas üles, mina lendasin selili, parem jalg väändus kuidagi halvasti ja püksid rebenesid puruks ja kompass kadus ka ära. Kuna esimesest punnist teise oli pmst jalgratas käekõrval jooksmine, siis joosta oligi nagu okei. Peamine mure oli et tagantulijad mu lõhki rebenend tagumikku ei vahiks. Teine punkt leitud, kolmandas käisin ka, aga sõita oli jalal ikka eluvalus. Seega katkestasin. Üks positiivne asi minu lühiraja katkestamise juures oli see, et ma nägin Mihklit peaaegu finisheerimas ja seejärel teda Meindokit tegemas (või siis mind, kui meenutada Kärstna lõppu) - virutas oma kaardihoidja koledate sõnade saatel vastu maad ja karjus oma ratta peale. See happening pakkus ka pealtvaatajatele palju huvi!
Järgmise päeva tavarajaks oli jalavalu kadunud, selg andis küll tunda, aga see-eest teised püksid olid terved ja mu kompass oli leitud. Kohale saime ka autoga, kuna ma olin Arturit vaatamata semi-headele heinateo ilmadele suutnud ära rääkida, kui fun on meid sõidutada Valgehobusemäele ja kui palju huvitavat on tal seal meid oodates teha... Linnast väljasõidule eelnes tööriistapood, mutrite-poltide ja saagide maailm, et Mihkli kaardihoidjat jälle ellu äratada. Pmst leidsime et peaaegu kõiki vahendeid (pealegi veel kuldse tooniga), mida on vaja kaardihoidja valmistamiseks, on müügil superodavate hindadega. Ideed lendasid juba nii kaugele, et valmistada kuldsetest vidinatest kaardihoidja ja panna talle nimeks Niry ja seda siis suure kasumiga müüma hakata. Stardis sai tänu Arturi abile kummid õlitatud ja ketid saetud, ehk siis kõik rattad tehnilisesse korda, kaardi- ja värskelt Arbolt ostetud SI-hoidjad paika. Päev oli ka päike. Ja tavarada maasikas. Pikkust lubati 24,1, minu spidok näitas lõpus 28,5. 10 naist kokku, mina tulin eelviimaseks ajaga 2.30, täpselt nii palju ma enne ajaks pakkusingi. 2 väga ränka viga tegin, kus esimel korral mitme tee ristumisel vale valiku tegin (ometi mul oli 2 kompassi, mida ohtralt ka kasutasin) ja kaardist välja sõitsin ning teisel korral samuti vale tee valisin ja laskumistest laia naeratusega alla sõitsin, et siis pärast sealt ratas käekõrval üles lonkida. Muidu olen oma teevalikutega rahul. Etapiaegaseid võrreldes ma suurt paremini polekski teinud. Ajad olid ikka nii 8-9 koha vahel. Minust eelmine oli 8 minutit paremini teinud, need 2 viga maksid mulle vast vähem. Pigem kaob mu aeg sellesse, et ma ei pinguta, sõidan mugavusepiiril, või ei - ütleme siis et sportlikul piiril, peaks aga punases sõitma. Motivatsiooni ka nagu ei ole, päevakutel on rohkem, sest seal ma reaalselt suudan olla tugevam. Eliidiga tead juba pärast teist KP-d et võistled eelviimase ja viimase koha peale. See, et ma mingi hetk enne mind startinud LSF-i Merle Rohtlast mööda sõitsin, tekitas veelgi rohkem tunde, et noh viimaseks ma nüüd ei jää ja ega paremini ma eliidis ka ei tee, viis pingutuse veel rohkem alla. Teine koht kuhu aeg kaob on muidugi see, et ma lihtsalt vahin mingis punktis. Ei suuda midagi otsustada, kaarti vahin aga üldse ei keskendu, näen et on 2 valikut, aga et hakkaks nüüd siis minema, et pohlad kui on halvem valik, vähemalt ma liigun... aga ei, ma lihtsalt vahin kaarti, 2 kompassi käes.
Aga rada ise oli tõesti hea, mulle meeldis kõik, kaks pikka kaardipööramise lõiku (tavaraja kaart oli trükitud kahele poolele), kitserajad, mudased teed, tõusud, laskumised, valikuvõimalused, Valgehobuse mägi, alati naeratav Maret Vaher. Ma ei teagi, kas ma viitsiksin teisipäevakutel Männiku või Harku metsas pikka rada sõita, aga järgmise aasta Eestikaid hakkasin juba finishis ootama.
Ja PS1: Aegviidu burksist ei saagi Mihkel midagi rääkida, kuna ta võttis ilma kastmeta. Nagu hallooo.... kes võtab vanakooli burksi ilma kastmeta???
PS2: Valgehobusemäe keskuses saab osta täiesti müstiliselt tulist teed, mis ei jahtu isegi selleks ajaks ära kui kõik muu toidu oled ära söönud. Nad võiksid seda teed jääkuubikuga serveerida.
Esimese päeva rongisõit oli väga tore. Sõitsime Marek Karmiga mõlemal korral ühes vagunis, meie tundusime tema kohalolekust palju vaimustunumad olevat kui tema meist. Kindlasti olid meist ja meie tegevusest väga huvitatud aga teised kaassõitjad. Eriti siis kui me hakkasime jalgrattale kinnitatud SI-süsteemi aretama. Tegevus seisnes peamiselt selles, et ühe käega hoidsime kummijupi ühte otsa vastu lenksu ja teise käega siis venitasime seda muudkui eemale ja olime rahulolevad, et jaa venib kaugele. Pärast mõnda aega kummivenitamist ja parima lahenduse leidmist sidusime ühe kummiotsa lenksu külge ja teise otsa sidusime SI-pulgad, mille siis omakorda sarve otsa pistsime. Ise nii rahul oma hea leiutise pärast. Ei tea muidugi, mis pühaks junniks seda SI-pulka teised rongisõitjad pidada võisid ja mis mõtted neil seoses kummivenitamise ja meie rahulolevate hõigetega (oo!, aa!) peas mõlkusid... Kindlasti need noored vene kutid pidasid meid totaalseteks no-liferiteks. Vihma otsustas muidugi sadada just siis kui me rongist välja läksime ja Aegviidust otseteed võistluskeskusesse sõitnuna olime me saabudes täiesti läbimärjad ja üleni sopased, erinevalt Marek Karmist, kes saabus väga elegantsena kuna oli ringi mööda asfalti kohale tulnud.
Aga ei ole lihtne eliidis võistelda. Medal mitte ei läinud napilt käest vaid ma medalit üldse ei näinudki. Aga rada oli tõesti huvitav, tavarada siis. Lühiraja esimene punkt meeldis ka seni kuni ma mingist mudasest kitserajast selg ees alla otsustasin sõita. Või noh, seda otsustas mu ratas ja ma ei saanud kuidagi teda enam pidama ka. Siis tõusis esiratas üles, mina lendasin selili, parem jalg väändus kuidagi halvasti ja püksid rebenesid puruks ja kompass kadus ka ära. Kuna esimesest punnist teise oli pmst jalgratas käekõrval jooksmine, siis joosta oligi nagu okei. Peamine mure oli et tagantulijad mu lõhki rebenend tagumikku ei vahiks. Teine punkt leitud, kolmandas käisin ka, aga sõita oli jalal ikka eluvalus. Seega katkestasin. Üks positiivne asi minu lühiraja katkestamise juures oli see, et ma nägin Mihklit peaaegu finisheerimas ja seejärel teda Meindokit tegemas (või siis mind, kui meenutada Kärstna lõppu) - virutas oma kaardihoidja koledate sõnade saatel vastu maad ja karjus oma ratta peale. See happening pakkus ka pealtvaatajatele palju huvi!
Järgmise päeva tavarajaks oli jalavalu kadunud, selg andis küll tunda, aga see-eest teised püksid olid terved ja mu kompass oli leitud. Kohale saime ka autoga, kuna ma olin Arturit vaatamata semi-headele heinateo ilmadele suutnud ära rääkida, kui fun on meid sõidutada Valgehobusemäele ja kui palju huvitavat on tal seal meid oodates teha... Linnast väljasõidule eelnes tööriistapood, mutrite-poltide ja saagide maailm, et Mihkli kaardihoidjat jälle ellu äratada. Pmst leidsime et peaaegu kõiki vahendeid (pealegi veel kuldse tooniga), mida on vaja kaardihoidja valmistamiseks, on müügil superodavate hindadega. Ideed lendasid juba nii kaugele, et valmistada kuldsetest vidinatest kaardihoidja ja panna talle nimeks Niry ja seda siis suure kasumiga müüma hakata. Stardis sai tänu Arturi abile kummid õlitatud ja ketid saetud, ehk siis kõik rattad tehnilisesse korda, kaardi- ja värskelt Arbolt ostetud SI-hoidjad paika. Päev oli ka päike. Ja tavarada maasikas. Pikkust lubati 24,1, minu spidok näitas lõpus 28,5. 10 naist kokku, mina tulin eelviimaseks ajaga 2.30, täpselt nii palju ma enne ajaks pakkusingi. 2 väga ränka viga tegin, kus esimel korral mitme tee ristumisel vale valiku tegin (ometi mul oli 2 kompassi, mida ohtralt ka kasutasin) ja kaardist välja sõitsin ning teisel korral samuti vale tee valisin ja laskumistest laia naeratusega alla sõitsin, et siis pärast sealt ratas käekõrval üles lonkida. Muidu olen oma teevalikutega rahul. Etapiaegaseid võrreldes ma suurt paremini polekski teinud. Ajad olid ikka nii 8-9 koha vahel. Minust eelmine oli 8 minutit paremini teinud, need 2 viga maksid mulle vast vähem. Pigem kaob mu aeg sellesse, et ma ei pinguta, sõidan mugavusepiiril, või ei - ütleme siis et sportlikul piiril, peaks aga punases sõitma. Motivatsiooni ka nagu ei ole, päevakutel on rohkem, sest seal ma reaalselt suudan olla tugevam. Eliidiga tead juba pärast teist KP-d et võistled eelviimase ja viimase koha peale. See, et ma mingi hetk enne mind startinud LSF-i Merle Rohtlast mööda sõitsin, tekitas veelgi rohkem tunde, et noh viimaseks ma nüüd ei jää ja ega paremini ma eliidis ka ei tee, viis pingutuse veel rohkem alla. Teine koht kuhu aeg kaob on muidugi see, et ma lihtsalt vahin mingis punktis. Ei suuda midagi otsustada, kaarti vahin aga üldse ei keskendu, näen et on 2 valikut, aga et hakkaks nüüd siis minema, et pohlad kui on halvem valik, vähemalt ma liigun... aga ei, ma lihtsalt vahin kaarti, 2 kompassi käes.
Aga rada ise oli tõesti hea, mulle meeldis kõik, kaks pikka kaardipööramise lõiku (tavaraja kaart oli trükitud kahele poolele), kitserajad, mudased teed, tõusud, laskumised, valikuvõimalused, Valgehobuse mägi, alati naeratav Maret Vaher. Ma ei teagi, kas ma viitsiksin teisipäevakutel Männiku või Harku metsas pikka rada sõita, aga järgmise aasta Eestikaid hakkasin juba finishis ootama.
Ja PS1: Aegviidu burksist ei saagi Mihkel midagi rääkida, kuna ta võttis ilma kastmeta. Nagu hallooo.... kes võtab vanakooli burksi ilma kastmeta???
PS2: Valgehobusemäe keskuses saab osta täiesti müstiliselt tulist teed, mis ei jahtu isegi selleks ajaks ära kui kõik muu toidu oled ära söönud. Nad võiksid seda teed jääkuubikuga serveerida.
13.7.08
Ratta-o on mõnna!
Vandusin jälle metsas, mis ma jõudsin, aga sellele vaatamata oli ratta-o EMV ikka hoopis midagi muud kui teisipäevak või X-rattaetapid.
Esimesel päeval lagunes mul kaardihoidja ära, sest selgus, et ma polnud teda lõpuni installinud, vaid foolishly lootnud, et ma võtsin pakist koheselt kasutatava toote. Ei saa öelda, et ma veel terve kaardihoidjaga eriti pildil oleks olnud, suhteliselt algusest peale kruusisin ikka viimasel kohal. Kogu Valgehobusemägi oli liiga tilluke, et sinna üldse rohkem kui 2 KP panna, aga rajameister otsustas just seal meid põhiliselt vongeldada, kuigi kaardikribulast suurt midagi välja ei lugenud. Esimesed 2KP'd tuligi ratast põhiliselt õlal tassida või siis mäest üles lükata. Ja just nii kui tekkis võimalus kimama hakata, laguneski varustus ära ja enne KP4 veetsingi minuti Margus Hernits-stylee rajalt kruvisid otsides. Need pole ka asjad, mille keegi peale võistlust ju finishisse tooks. Sõitsin siis edasi plaat kaardiga kuidagi käes. Kui oli võimalik midagi sõimata, siis sõimasin – mul oli nüüd kohe ERILINE õigus.
Viga nagu ei õnnestunud teha – kuigi tagantjärgi oleks võinud mõned teevalikud paremini teha – aga mul oli põhiline teha talutav otsus kiiresti ja noppe minema kimada. Suuremate ringide sõitmise julgus tuli alles 1. päeva teisel poolel, muidu ikka üritasin punase joone ligidalt oma valiku teha. Rõõmu tegi ka loomulikult see, kui mõnele tüübile õnnestus rajavalikuga kott pähe tõmmata. Üldse on vist alati nii rõõmustav võtta igast võistlusest osa teades, et sa oled kõige sitem mees metsas. Iga võit on siis ilge boost – kas sõidad kellestki mööda või teed parema valiku. Alles lõpus suutsin läbi metsa lõigates ratas õlal mäest alla kukkuda, mis ei olnud üldse tore. Ilus sinine triitseps kasvas mulle õhtuks. Lõpus vaatasin veel kuidas Margus Hallik viga tegi ja läbi ta oligi – rada 7,5; aeg 58m. Noh, poole peal oleks ma juba ka ajaga alla 10m/km rahule jäänud. Igatahes nagu ikka "pole põhjust rahulolematu olla",
Vahepealne öö ja hommik parandasid mu kaardihoidja ära (nüüd on mul oma rauasaag). Hommikul tõstsin ennast ka teiseks päevaks ELIITI ümber, sest muidu oleks lihtsalt liiga igav ja üldsegi, jubedamat asja kui A-rajal kolme hulka tulla, ei oska ma ette kujutadagi. Korraldajatele oli mu kahe raja vahel tilbendamine muidugi tõsine nightmare – öised kõned Paulile nädala keskel panid sellele juba aluse :)
Tavarada läksin juba eriti lõdvalt võtma. Kui ringi oli vähegi mõistlik minna, siis ma seda ka tegin. Tagantjärgi oleks KP1 võinud siiski otsem minna, aga nii hea on ju võistlust alustada pikema kimaga. 3.KP's tegin paar pisirumalust, 5. KP's võtsin juba oma esimese ringimineku skalbi – see punktiir läbi soo ei olnud kohe üldse "on". KP6 nüüd juba oleks paremalt "otse" targem olnud, KP9 väike jõnks maanteele oli tõenäoliselt ka õige. Even Toomas sai mu ka alles siin kätte 6 minutiga. 3 minuti Riho Taba tuli küll paar korda vastu, aga mööda sai ta must alles KP15. Sellega kadus ka mu esialgne võimalus kedagi võita. Vaheaegu tahaks juba küll näha, sest KP11-ni sõitsin ma suhteliselt veatult, kuigi mitte just eriti nobedalt. KP10 sõitsin kaardilt välja, et saaks maksimaalselt Piibe mnt asfalti. Väga jamm oli kimada, ET läks tiba otsem ja tekkis mulle mingil hetkel uuesti selja taha – braa! 10-11-12 ma suhteliselt sõltusin temast, mõelda eriti ei viitsinud, aga silma hoidsin asjade käigul peal. 13KP's tegin oma hea vana kooli vea, et võtan esimese ettejuhutva punase joone ja hakkan sedapidi sobivas suunas kimama. See lõppes siis sellega, et olin juba üle poole ma KP16'sse ära sõitnud, kui alles avastasin, et KRT ja TRA ja RSK. Üheks sekundiks mõtlesin sealtsamast finishisse tulla ja katkestada, aga kohe mõtlesin, et mis te õige mõtlete, katkestamine on mõttetu. Kakerdasin siis juba suhteliselt resigned olemisega tagasi üle jõe ja mäest üles Piibele, sealt ringiga KP14. Siin sai Martti mu kätte. KP15 tegin ma mingeid trikke, niet sain suusarajal uuesti Martti kätte, kuigi rõõmu sellest oli põgusalt, sest sel hetkel kimas ta parasjagu mäest alla ja veeres uuesti järgmisest üles ja ma pidin veel hakkama sealt ratast üles lükkama. Boo. See vahe kärises päris kiiresti. KP16 uuesti minnes valisin ma vasakpoolse tee puhtalt sellepärast, et ma olin seal kuradi KP10 rajoonis juba nii mitu korda olnud ja vaheldust oli vaja. Loomulikult polnud just eriti targa otsusega tegemist. Siin nägin jälle Marttit – seekord ratast parandamas. PTÜI x3 – mulle kohe üldse ei meeldiks, kui mul metsas selline asi juhtuks. Tulemusi küll ei tea veel, aga kui ta must sellepärast tahapoole jääks, oleks küll ebaaus – noh, mina oma KP13-16 lollusega kaotasin ka aega, a see oli puhta oma viga. Lõpuni enam midagi väga põnevat polnud, KP18 tegin ehk jälle liiga suure ringi, aga kes nii hilja enam mõelda viitsib ja radu lugeda, eriti sellest HM-kribulast. Just. Ja need peenikese kontuuriga rajad sinna mäe otsa olid kindlasti spetsiaalselt võistluse jaoks sisse tallutud. Korra pidin veel samast kohast lõikama, kus eile käntsa käisin. Viimasesse tulin natuke rumalasti otse üle mägede palju lisatõusu võttes. Finishis oli kõik tore.
Rajad olid ikka väga head. Kas nüüd ka rajaplaneeringu koha pealt, aga mulle kui põhiliselt päevakutel RO-ja jaoks oli vaheldus ikka mäekõrgune.
SI-ratta-küljes süsteem töötas mõlemil päeval hästi. Ei teagi, milline see järgmine võistlus olla võiks, kus jälle SI ratta küljes olema peab, et praegust seadet veel täiustada saaks.
Seltskondlikust poolest – metsanaeratused, Marek Karm, maasad-mustikad, rongisõit, Aegviidu burks ja õlle mekk – kirjutab Ruta. Nknii oli tegemist individuaalvõistlusega, kust ei saagi üks inimene EALESKI kõigi eest kirjutada. Pilti nagu tehti ka.
Jaa, ja nädala idee oli loomulikult Unfair Play Teami põhimõtetele alustala panek. Rahvatriatloni tulemusi ei ole ikka veel – kuna kahe 'jooksu' tulemuste kokkumergemine on vist ilge jeblimine (näiteks), siis on nad vist valinud jaanalinnu taktika ja see etapp vaikitakse lihtsalt maha. Tore idee oli muidu. Ruta avastas muidu, et triatlone toimub ka enam-vähem iga päev. Aga vabad nädalavahetused on juba totaalne kuld, ei taha kalendrisse enam midagi juurde, pigem võiks vähemaks võtta. Kogu uisk juba siit lendas.
Teisip-kolmap läheme ehk uuesti Harku mäeringile. Järgmisel laupäeval Kõrvemaa triatlon. Pühapäev on VABA! Uskumatu.
Esimesel päeval lagunes mul kaardihoidja ära, sest selgus, et ma polnud teda lõpuni installinud, vaid foolishly lootnud, et ma võtsin pakist koheselt kasutatava toote. Ei saa öelda, et ma veel terve kaardihoidjaga eriti pildil oleks olnud, suhteliselt algusest peale kruusisin ikka viimasel kohal. Kogu Valgehobusemägi oli liiga tilluke, et sinna üldse rohkem kui 2 KP panna, aga rajameister otsustas just seal meid põhiliselt vongeldada, kuigi kaardikribulast suurt midagi välja ei lugenud. Esimesed 2KP'd tuligi ratast põhiliselt õlal tassida või siis mäest üles lükata. Ja just nii kui tekkis võimalus kimama hakata, laguneski varustus ära ja enne KP4 veetsingi minuti Margus Hernits-stylee rajalt kruvisid otsides. Need pole ka asjad, mille keegi peale võistlust ju finishisse tooks. Sõitsin siis edasi plaat kaardiga kuidagi käes. Kui oli võimalik midagi sõimata, siis sõimasin – mul oli nüüd kohe ERILINE õigus.
Viga nagu ei õnnestunud teha – kuigi tagantjärgi oleks võinud mõned teevalikud paremini teha – aga mul oli põhiline teha talutav otsus kiiresti ja noppe minema kimada. Suuremate ringide sõitmise julgus tuli alles 1. päeva teisel poolel, muidu ikka üritasin punase joone ligidalt oma valiku teha. Rõõmu tegi ka loomulikult see, kui mõnele tüübile õnnestus rajavalikuga kott pähe tõmmata. Üldse on vist alati nii rõõmustav võtta igast võistlusest osa teades, et sa oled kõige sitem mees metsas. Iga võit on siis ilge boost – kas sõidad kellestki mööda või teed parema valiku. Alles lõpus suutsin läbi metsa lõigates ratas õlal mäest alla kukkuda, mis ei olnud üldse tore. Ilus sinine triitseps kasvas mulle õhtuks. Lõpus vaatasin veel kuidas Margus Hallik viga tegi ja läbi ta oligi – rada 7,5; aeg 58m. Noh, poole peal oleks ma juba ka ajaga alla 10m/km rahule jäänud. Igatahes nagu ikka "pole põhjust rahulolematu olla",
Vahepealne öö ja hommik parandasid mu kaardihoidja ära (nüüd on mul oma rauasaag). Hommikul tõstsin ennast ka teiseks päevaks ELIITI ümber, sest muidu oleks lihtsalt liiga igav ja üldsegi, jubedamat asja kui A-rajal kolme hulka tulla, ei oska ma ette kujutadagi. Korraldajatele oli mu kahe raja vahel tilbendamine muidugi tõsine nightmare – öised kõned Paulile nädala keskel panid sellele juba aluse :)
Tavarada läksin juba eriti lõdvalt võtma. Kui ringi oli vähegi mõistlik minna, siis ma seda ka tegin. Tagantjärgi oleks KP1 võinud siiski otsem minna, aga nii hea on ju võistlust alustada pikema kimaga. 3.KP's tegin paar pisirumalust, 5. KP's võtsin juba oma esimese ringimineku skalbi – see punktiir läbi soo ei olnud kohe üldse "on". KP6 nüüd juba oleks paremalt "otse" targem olnud, KP9 väike jõnks maanteele oli tõenäoliselt ka õige. Even Toomas sai mu ka alles siin kätte 6 minutiga. 3 minuti Riho Taba tuli küll paar korda vastu, aga mööda sai ta must alles KP15. Sellega kadus ka mu esialgne võimalus kedagi võita. Vaheaegu tahaks juba küll näha, sest KP11-ni sõitsin ma suhteliselt veatult, kuigi mitte just eriti nobedalt. KP10 sõitsin kaardilt välja, et saaks maksimaalselt Piibe mnt asfalti. Väga jamm oli kimada, ET läks tiba otsem ja tekkis mulle mingil hetkel uuesti selja taha – braa! 10-11-12 ma suhteliselt sõltusin temast, mõelda eriti ei viitsinud, aga silma hoidsin asjade käigul peal. 13KP's tegin oma hea vana kooli vea, et võtan esimese ettejuhutva punase joone ja hakkan sedapidi sobivas suunas kimama. See lõppes siis sellega, et olin juba üle poole ma KP16'sse ära sõitnud, kui alles avastasin, et KRT ja TRA ja RSK. Üheks sekundiks mõtlesin sealtsamast finishisse tulla ja katkestada, aga kohe mõtlesin, et mis te õige mõtlete, katkestamine on mõttetu. Kakerdasin siis juba suhteliselt resigned olemisega tagasi üle jõe ja mäest üles Piibele, sealt ringiga KP14. Siin sai Martti mu kätte. KP15 tegin ma mingeid trikke, niet sain suusarajal uuesti Martti kätte, kuigi rõõmu sellest oli põgusalt, sest sel hetkel kimas ta parasjagu mäest alla ja veeres uuesti järgmisest üles ja ma pidin veel hakkama sealt ratast üles lükkama. Boo. See vahe kärises päris kiiresti. KP16 uuesti minnes valisin ma vasakpoolse tee puhtalt sellepärast, et ma olin seal kuradi KP10 rajoonis juba nii mitu korda olnud ja vaheldust oli vaja. Loomulikult polnud just eriti targa otsusega tegemist. Siin nägin jälle Marttit – seekord ratast parandamas. PTÜI x3 – mulle kohe üldse ei meeldiks, kui mul metsas selline asi juhtuks. Tulemusi küll ei tea veel, aga kui ta must sellepärast tahapoole jääks, oleks küll ebaaus – noh, mina oma KP13-16 lollusega kaotasin ka aega, a see oli puhta oma viga. Lõpuni enam midagi väga põnevat polnud, KP18 tegin ehk jälle liiga suure ringi, aga kes nii hilja enam mõelda viitsib ja radu lugeda, eriti sellest HM-kribulast. Just. Ja need peenikese kontuuriga rajad sinna mäe otsa olid kindlasti spetsiaalselt võistluse jaoks sisse tallutud. Korra pidin veel samast kohast lõikama, kus eile käntsa käisin. Viimasesse tulin natuke rumalasti otse üle mägede palju lisatõusu võttes. Finishis oli kõik tore.
Rajad olid ikka väga head. Kas nüüd ka rajaplaneeringu koha pealt, aga mulle kui põhiliselt päevakutel RO-ja jaoks oli vaheldus ikka mäekõrgune.
SI-ratta-küljes süsteem töötas mõlemil päeval hästi. Ei teagi, milline see järgmine võistlus olla võiks, kus jälle SI ratta küljes olema peab, et praegust seadet veel täiustada saaks.
Seltskondlikust poolest – metsanaeratused, Marek Karm, maasad-mustikad, rongisõit, Aegviidu burks ja õlle mekk – kirjutab Ruta. Nknii oli tegemist individuaalvõistlusega, kust ei saagi üks inimene EALESKI kõigi eest kirjutada. Pilti nagu tehti ka.
Jaa, ja nädala idee oli loomulikult Unfair Play Teami põhimõtetele alustala panek. Rahvatriatloni tulemusi ei ole ikka veel – kuna kahe 'jooksu' tulemuste kokkumergemine on vist ilge jeblimine (näiteks), siis on nad vist valinud jaanalinnu taktika ja see etapp vaikitakse lihtsalt maha. Tore idee oli muidu. Ruta avastas muidu, et triatlone toimub ka enam-vähem iga päev. Aga vabad nädalavahetused on juba totaalne kuld, ei taha kalendrisse enam midagi juurde, pigem võiks vähemaks võtta. Kogu uisk juba siit lendas.
Teisip-kolmap läheme ehk uuesti Harku mäeringile. Järgmisel laupäeval Kõrvemaa triatlon. Pühapäev on VABA! Uskumatu.
10.7.08
Asendusliikmelt heideti kalev
Ise tõmbasin endale selle supi kaela. Eile Ruta tahtis kirjutada rattamisest JA Paide asendusliikmets, a ma kukkusin kobisema, et vaata, et siis ikka pidulikult, samal ajal tänades viisakalt kõiki neid teisi, keda me (ma) olime vahepealse nädala jooksul hoolega asedusliikmeks tulema pesterinud. Siis ta ütles, et kirjutagu ma siis ise. Boo.
Paides võistleb meiega Sixten Kerge (siin peaks nüüd linkima kuskile). Sixteni põhiala on küll aerutamine, aga ta arvab, et sealt on ka kanuu tüürimiseks mingi abi. Esimese, aerutamisvaba poole elust tegeles kergejõustikuga, tume maa on uisk, rattaga sõidab harva, X-kogemust omab Lapin Kulta päevilt. Tundnud oleme teda ainult vaevalt 50 tundi, kuid juba kiidame ta pealtnäha avatud mõtlemist ja valmidust osa võtta ühisüritustest. Kui logistika alt ei vea, peaks meid koos nägema juba Alar Siku matkavõistluse stardis. Enne loodame kohtuda mõnel multiteisipäevakul ja skike-uisu segatrennis (sest Esko peame me tema omadest nüüd kuuks ajaks kahjuks välja tõstma).
Kas vajadus ennast uue liikme ees tõestada sunnib ka meid ennast rohkem liigutama?
Kas suudame ta nii kaugele viia, et ta endast ja oma ootustest ka siia 'paragrahvi' kirjutaks?
Kas saab Sixtenist kolmas mees, kes meil Rutaga õnnestub tema juurde maksa sööma lohistada? Teenib ta selle õiguse üldse välja?
On veel kellelgi küsimusi? Kommentaare? Teab keegi luukeredest Sixteni kapis?
OK. Musta töö eest täname Roland Müüri.
Need teemad, millest Ruta eile nii väga metsas vestelda tahtis – mina võtsin need kõik üles! Ei tea jah, kes vähem keskendunud oli! Muidu on seal rajal üks lahe tõus ja üks lahe laskumine. Muu nagu kisub igavaks juba. Aga tegelikult tahaks juba jälle minna.
Ülehomme eestikad. Esimene võistlus uue varustusega läheb ALATI aia taha – niet mul on lühiraja viimase koha eest juba vabandus ette olemas. Arbo Rae võiks ka nüüd helistada ja rääkida, kuidas talt homse päeva jooksul 2 si-yoyo'd kätte saaks, sest ma ei oska temaga enam ühtegi kanalit pidi ühendust võtta :(
Paides võistleb meiega Sixten Kerge (siin peaks nüüd linkima kuskile). Sixteni põhiala on küll aerutamine, aga ta arvab, et sealt on ka kanuu tüürimiseks mingi abi. Esimese, aerutamisvaba poole elust tegeles kergejõustikuga, tume maa on uisk, rattaga sõidab harva, X-kogemust omab Lapin Kulta päevilt. Tundnud oleme teda ainult vaevalt 50 tundi, kuid juba kiidame ta pealtnäha avatud mõtlemist ja valmidust osa võtta ühisüritustest. Kui logistika alt ei vea, peaks meid koos nägema juba Alar Siku matkavõistluse stardis. Enne loodame kohtuda mõnel multiteisipäevakul ja skike-uisu segatrennis (sest Esko peame me tema omadest nüüd kuuks ajaks kahjuks välja tõstma).
Kas vajadus ennast uue liikme ees tõestada sunnib ka meid ennast rohkem liigutama?
Kas suudame ta nii kaugele viia, et ta endast ja oma ootustest ka siia 'paragrahvi' kirjutaks?
Kas saab Sixtenist kolmas mees, kes meil Rutaga õnnestub tema juurde maksa sööma lohistada? Teenib ta selle õiguse üldse välja?
On veel kellelgi küsimusi? Kommentaare? Teab keegi luukeredest Sixteni kapis?
OK. Musta töö eest täname Roland Müüri.
Need teemad, millest Ruta eile nii väga metsas vestelda tahtis – mina võtsin need kõik üles! Ei tea jah, kes vähem keskendunud oli! Muidu on seal rajal üks lahe tõus ja üks lahe laskumine. Muu nagu kisub igavaks juba. Aga tegelikult tahaks juba jälle minna.
Ülehomme eestikad. Esimene võistlus uue varustusega läheb ALATI aia taha – niet mul on lühiraja viimase koha eest juba vabandus ette olemas. Arbo Rae võiks ka nüüd helistada ja rääkida, kuidas talt homse päeva jooksul 2 si-yoyo'd kätte saaks, sest ma ei oska temaga enam ühtegi kanalit pidi ühendust võtta :(
9.7.08
Rattatrenn Harku metsas
Tegime täna rattatrenni Nõmmel. Ma ei tea, ma kohe üldse ei jaksanud/viitsinud. Juba algusest peale üritasin ma Mihklist lahku minna, aga ikka ta jokutas ees ja ootas mu ära, kas vahepeal sai isegi tsau-pakaa öeldud?. Pmst üritasin ma igale kirjutes riietes kihutavale tüübile Mihklit sappa sokutada, aga no ju siis tiimivärk nagu, et ta mind ikka ära ootas. Aga mul selle vastu midagi polnud ka, niikuinii ma oleksin üksi ära eksinud. Esialgne plaan oli teha 16 km-st Nõmme-Harku ringi, aga jäime pärast Nõmmet ainult Harku peale. Küll aga valisime sealt magusamaid mägiseid kitseradasid. Tegime mingit 5 koma millegagi ringi 4 korda ja ühte totaalselt igal korral ebaõnnestunud ja üldse mitte niiväga suurt tõusu võtsime 2 korda, kuigi ka seegi kord ei tulnd puhtalt välja ja arvesse ei läinud. Mihkel küll väitis, et temal oli esimene kord puhtalt mäkke jõudnud, olgu usume. Mingi hetk tekkis minul hullem lobisemise isu ja ma oleks pigem igasugu teemadel (X-i foorum, Alar Sikk, Elion, öine triatlon) vatranud kui et seal jalakrampide hirmus tõuse võtnud. Krambitama kiskus küll hirmsasti, ajan selle rattakingade kaela. Ma pole neid teab kui ammu jalga saanud ja oii kui vastik oli nendega täna... Jalg istub seal sees ja üldse liigutada ei saa, mul oli juba kodust paar km välja sõites hullem krambieelne tunne...
Mul tuli koos kojusõiduga 47,5 km. Aega ei teagi, 2:30 äkki umbes. Vbl Mihkel teab paremini numbreid. Igatahes kella ja spidokat sai mitu korda nullitud, Mihkel on üldse pärast X-i kellatu (loodame et ajutiselt), niet numbritega ei olnud üldse hästi. Margus Hallik sõitis meist mööda nagu postist, isegi mingil sirgel lõigul kus me 31 km/h kihutasime. Aga ta tsekkis mu kaardihoidjat! See on nagu selline hetk, et jaa, me oleme erilised.. Nagu selles reklaamis, et ma tean mida te tunnete.
Igatahes peaks iga nädal sellise rattatrenni tegema, teisipäevakutest ei piisa. Loodan, et järgm kolmap on Mihklil vaba. Ma muide ei mäletagi et ma oleks peale Kärstnat midagi peale nädalavahetuse 7 km-se jooksu teinud. Uhhh, laiskus...
Ja see kuidas ja kuhu tuleb EMV-l SI-kepike (keegi ütles ju nii?) kinnitada, selgubki vist alles enne starti.
Aga teine, palju olulisem teema kui tänane trenn, on see, et "FPTH otsib superstaari" on jõudnud finaali. Aga sellest räägib Mihkel.
Mul tuli koos kojusõiduga 47,5 km. Aega ei teagi, 2:30 äkki umbes. Vbl Mihkel teab paremini numbreid. Igatahes kella ja spidokat sai mitu korda nullitud, Mihkel on üldse pärast X-i kellatu (loodame et ajutiselt), niet numbritega ei olnud üldse hästi. Margus Hallik sõitis meist mööda nagu postist, isegi mingil sirgel lõigul kus me 31 km/h kihutasime. Aga ta tsekkis mu kaardihoidjat! See on nagu selline hetk, et jaa, me oleme erilised.. Nagu selles reklaamis, et ma tean mida te tunnete.
Igatahes peaks iga nädal sellise rattatrenni tegema, teisipäevakutest ei piisa. Loodan, et järgm kolmap on Mihklil vaba. Ma muide ei mäletagi et ma oleks peale Kärstnat midagi peale nädalavahetuse 7 km-se jooksu teinud. Uhhh, laiskus...
Ja see kuidas ja kuhu tuleb EMV-l SI-kepike (keegi ütles ju nii?) kinnitada, selgubki vist alles enne starti.
Aga teine, palju olulisem teema kui tänane trenn, on see, et "FPTH otsib superstaari" on jõudnud finaali. Aga sellest räägib Mihkel.
8.7.08
Valga Rahvauisk ja Valga Rahvatriatlon
Rõhud sõnal "rahva". Tagantjärele oli suhteliselt mõttetu sõit riigi teise otsa. Aga õppisin ühe asja – uisutamine on boooring. Ma ei hakka ju nüüd madalaid uiske ka ostma lihtsalt sellepärast, et nondega on esiteks võimalik üldse rohkem kui 20km sõita ja teiseks, et nendega on lihtsalt kordi lihtsam kiiremini sõita. Vastik oli kakerdada.
Valga nädal hakaks mul hoopis squashiga neljapäeval. Nutsin kogu nädala alguse, et üldse ei valuta kuskilt peale Xdreami ja squash tavaliselt alt ei ole vedanud. Nüüd vedas. Suht boo, aga ülehomme jälle. Järjekordne ala, kus ma ei viitsi ealeski õiget tehnikat selgeks õppida – nagu uisutaminegi. Siin vähemalt ei sõltu piduramisest nii palju.
Enne Valka-jõudmist sain veel ekselda Valga-lähedastel liiva uppunud teedel. See oli mu lemmikosa esimesest päevast + Harimäe otsa autoga ronimine ja mööda pisikesi Riiviku teid pidi sõitmine ka. Kruusateed rokivad.
ANYWAYS. Mingit motti startida ei olnu – kõik asjad unustasin kas koju või autosse – prillid, kindad, muss. Kahjuks olid olemas just uisud ja kiiver niet starti mind lasti. Enne pidin ära vaatama veel laste 1km ringi stardi, mis ei süstinud optimismi, et mulle mõni kaasõitja üldse jääda võiks.
RAHVArullist oli asi muidugi kaugel. Ma sain aru, et kohalik tipkond oli kohal olnud. Stardis olin LOOMULIKULT tagumises reas – mass kimas välja ja kohe käis üks perseli. 500m peal oli pööre ja tagasi mööda kergliiklusrada. Kuna pöörde võtmine mul juba nii aeglane, siis selleks hetkeks olingi juba ainult ühe tüübiga kahekesi. Rada oli õnnelikult normaalselt üles ehitatud – "üles" roniti mööda kitsast kergliiklusteed ja alla tuldi mööda maanteed. Oma ainsa konkurendiga sõitsin esimesed 2 ringi siis nii, et mäest üles tema rutem, mäest alla mina. Kolmanda ringi lõpus laksisin tast siiski mööda ja neljandagi olin veel ees.
Liidrid said mu ringiga kätte täpselt samal sekundil kui ma esimese ringi lõpetasin – kaks korda aeglasem olin niisiis. Kui nad neljanda lõpetasid, olin ma juba 50m finishijoonest üle – suur areng oli toimunud. Kui nad kuuenda lõpetasid, oli mul jälle veel 100m minna. Aga siis oli juba ka äikesevihma alanud. Neljanda lõpus ma tulin üldse ära, sest uisk lirtsus ja surus sellele kannakuulikesele vms vidin see seal all jala küljes on. Ühe korra sõitsin lombist läbi ka, mis üle raja sõitis. Not funny. Uiskudega sain mahti tegeleda alles eile õhtul. Ühel uisul kaks ratast üldse ei liigu, mis nad keskmiselt üldse kiirust arendada lubavad on täitsa küsitav. Otsin nüüd uisuhooldust. Öelge, et uisuhooldus on olemas. Uisuvõistlustele enam ei kipu, kalender ka kohe tühjem. Mu konkurent sõitis ühe ringi veel ja tuli ka siis ära. Peale tema lõppu korjatigi juba finish üles. Ma oleks seal veel tund aega tiirutanud kui oleks rajale jäänud. Kontrollaega polnud ka nagu kusagil kirjas.
Pühapäev oli juba hoopis parem. Hommikul korjasin Kadri (Seiklusporr) peale ja üksmeelne otsus oli, et võtame paremaks autossemahutamiseks ära mõlemad esirattad. bAAAd :( Kohapeal selgus, et me mitte ei oska eriti ratast allagi panna, vaid ikka valetpidi ka. Mingi tüüp tuli aitas meid siis, aga mu ratta pidurid jäidki vastu ratast käima. What boo! Tõesti. Tegime küll juttu piduri sõidu ajaks lahti tegemisest, aga see läks meelest. Vaatasime enne starti laste starti ja moll vajus jälle pikale – kõik oli nii uber-professionaalne ikka võrreldes meiega. Vahetusalas 10 sekundit, meil olid ikka kaasas käterätt ja kamm. Panime siis ühtteist kõrva taha ja ratsisime oma vahetusala kastikeste sisu. Enne laste starti olime kindlad, et meid aetakse selle kõige kaugema poi taha ujuma ja vangutasime peakesi, et täna siis uppumissurm jne. Aga näe, laste 100m oli nii tilluke. Vee peal kauguste hindamises pole vist eriti tugev – hea Xdreami lisaülesanne – mitme meremiili kaugusel on paat, millest lehvitab naljamees Siim?
OK, ujumine kohe väga agressiivne ja intensiivne ja märull. Mingid "lollid", kelle krool on veel kole ka, tegid oma koledat krooli just massi sees niet igaühe jaoks jagus hoope. Teine "loll" jälle hingas ühelt poolt ja üldse ei tsekkinu, kuidas ta kõrvalujujale sisse sõidab. Eksole. Poi juures (130m?) vaatasin tagasi, Kadri oli ehk 5m taga, konkurente veel oli ka nii 5-6. Tõstsin konnatempot, möödusin mõnest puhkajast. Lõpusirge 50m ehk oleks pidanud kõvemini tõmbama ja isegi oma libakroolile üle minema, käsi nknii rohkem sel päeval vaja ei läinud. Igatahes Kadri oli mulle selga jõudnud ja tegi selle kõigile kõvahäälselt teatavaks (:P) Vahetusalas läks päris ruttu – jalg kuivaks, sokk otsa, koss jalga, kiiver pähe, särk selga, PRILL ETTE. Kadrile tegin ära. Rattasõidus hakkas kohe raskelt minema, ratas vigises ka ja ma needsin oma tihedust, et ma stardis eespidurit lahti ei teinud. Hambad ristis tõmbasin esimesed 5km ära. Kadri hoidis sellist head 50-80m vahet. Siis tulin maha ja võtsin piduri maha – ei teagi kas aitas. Ikka oli sama raske. Ju siis oli viga mehes. Kuigi juhen keelas tuulessõitu (kuidas seda vältida saab?), leidsin siiski lõpuosaks oma tempoga sõitjad ja sain natuke liikuma. Teine vahetusala polnu enam muu kui ratas siruli (keegi hea inimene oli selle pärast jälle torule pannu) ja jooksu. Oma rattakonkurendiga hoidsin ühtlast vahet, tempo oli talutav. Jooksin mõnest mööda, eesjooksja jäigi ette. Joy. Kadriga õnnestus siin lõpuks natuke repsectable vahe sisse teha. Lõpuks sain vist paari minutiga ette. Stamina amatööride võistlus, tulemusi muidugi ei ole – triatlon.ee all on meie stardi tulemused küll, kuid ainult "Harrastajate" omad – meie kui "rahvatriatleedid" olime teises arvestuses ja selle arvestuse tulemused on juba hävinud. Kuidas sellest etapist koondtulemustesse kirja saab, on küll müstika, sest esimene rahvastart ujus ainult 100m. wtf.
Ma eile õhtul nikerdasin rattaga natuke ja kui settingut mitte liigutada, siis ratas isegi jookseb. Nüüd jääbki igaveseks nii? Böö. Täna pidime Rutaga pre-EMV rattasõidu tegema. Jääb homseks. Eestikatele, paistab, et läheme rongiga. Old Skool.
Järgmine võistlus Eesti MV rattaorienteerumises Valgehobusemäel. Kõik Winter-X sihid saab sirgeks sõita. Õnneks on kaart värske. Ruta 2xN21E, mina viilin tavarajal M21A'l, lühirajal kõmmutan koos eliidiga. Naer lubatud.
Valga nädal hakaks mul hoopis squashiga neljapäeval. Nutsin kogu nädala alguse, et üldse ei valuta kuskilt peale Xdreami ja squash tavaliselt alt ei ole vedanud. Nüüd vedas. Suht boo, aga ülehomme jälle. Järjekordne ala, kus ma ei viitsi ealeski õiget tehnikat selgeks õppida – nagu uisutaminegi. Siin vähemalt ei sõltu piduramisest nii palju.
Enne Valka-jõudmist sain veel ekselda Valga-lähedastel liiva uppunud teedel. See oli mu lemmikosa esimesest päevast + Harimäe otsa autoga ronimine ja mööda pisikesi Riiviku teid pidi sõitmine ka. Kruusateed rokivad.
ANYWAYS. Mingit motti startida ei olnu – kõik asjad unustasin kas koju või autosse – prillid, kindad, muss. Kahjuks olid olemas just uisud ja kiiver niet starti mind lasti. Enne pidin ära vaatama veel laste 1km ringi stardi, mis ei süstinud optimismi, et mulle mõni kaasõitja üldse jääda võiks.
RAHVArullist oli asi muidugi kaugel. Ma sain aru, et kohalik tipkond oli kohal olnud. Stardis olin LOOMULIKULT tagumises reas – mass kimas välja ja kohe käis üks perseli. 500m peal oli pööre ja tagasi mööda kergliiklusrada. Kuna pöörde võtmine mul juba nii aeglane, siis selleks hetkeks olingi juba ainult ühe tüübiga kahekesi. Rada oli õnnelikult normaalselt üles ehitatud – "üles" roniti mööda kitsast kergliiklusteed ja alla tuldi mööda maanteed. Oma ainsa konkurendiga sõitsin esimesed 2 ringi siis nii, et mäest üles tema rutem, mäest alla mina. Kolmanda ringi lõpus laksisin tast siiski mööda ja neljandagi olin veel ees.
Liidrid said mu ringiga kätte täpselt samal sekundil kui ma esimese ringi lõpetasin – kaks korda aeglasem olin niisiis. Kui nad neljanda lõpetasid, olin ma juba 50m finishijoonest üle – suur areng oli toimunud. Kui nad kuuenda lõpetasid, oli mul jälle veel 100m minna. Aga siis oli juba ka äikesevihma alanud. Neljanda lõpus ma tulin üldse ära, sest uisk lirtsus ja surus sellele kannakuulikesele vms vidin see seal all jala küljes on. Ühe korra sõitsin lombist läbi ka, mis üle raja sõitis. Not funny. Uiskudega sain mahti tegeleda alles eile õhtul. Ühel uisul kaks ratast üldse ei liigu, mis nad keskmiselt üldse kiirust arendada lubavad on täitsa küsitav. Otsin nüüd uisuhooldust. Öelge, et uisuhooldus on olemas. Uisuvõistlustele enam ei kipu, kalender ka kohe tühjem. Mu konkurent sõitis ühe ringi veel ja tuli ka siis ära. Peale tema lõppu korjatigi juba finish üles. Ma oleks seal veel tund aega tiirutanud kui oleks rajale jäänud. Kontrollaega polnud ka nagu kusagil kirjas.
Pühapäev oli juba hoopis parem. Hommikul korjasin Kadri (Seiklusporr) peale ja üksmeelne otsus oli, et võtame paremaks autossemahutamiseks ära mõlemad esirattad. bAAAd :( Kohapeal selgus, et me mitte ei oska eriti ratast allagi panna, vaid ikka valetpidi ka. Mingi tüüp tuli aitas meid siis, aga mu ratta pidurid jäidki vastu ratast käima. What boo! Tõesti. Tegime küll juttu piduri sõidu ajaks lahti tegemisest, aga see läks meelest. Vaatasime enne starti laste starti ja moll vajus jälle pikale – kõik oli nii uber-professionaalne ikka võrreldes meiega. Vahetusalas 10 sekundit, meil olid ikka kaasas käterätt ja kamm. Panime siis ühtteist kõrva taha ja ratsisime oma vahetusala kastikeste sisu. Enne laste starti olime kindlad, et meid aetakse selle kõige kaugema poi taha ujuma ja vangutasime peakesi, et täna siis uppumissurm jne. Aga näe, laste 100m oli nii tilluke. Vee peal kauguste hindamises pole vist eriti tugev – hea Xdreami lisaülesanne – mitme meremiili kaugusel on paat, millest lehvitab naljamees Siim?
OK, ujumine kohe väga agressiivne ja intensiivne ja märull. Mingid "lollid", kelle krool on veel kole ka, tegid oma koledat krooli just massi sees niet igaühe jaoks jagus hoope. Teine "loll" jälle hingas ühelt poolt ja üldse ei tsekkinu, kuidas ta kõrvalujujale sisse sõidab. Eksole. Poi juures (130m?) vaatasin tagasi, Kadri oli ehk 5m taga, konkurente veel oli ka nii 5-6. Tõstsin konnatempot, möödusin mõnest puhkajast. Lõpusirge 50m ehk oleks pidanud kõvemini tõmbama ja isegi oma libakroolile üle minema, käsi nknii rohkem sel päeval vaja ei läinud. Igatahes Kadri oli mulle selga jõudnud ja tegi selle kõigile kõvahäälselt teatavaks (:P) Vahetusalas läks päris ruttu – jalg kuivaks, sokk otsa, koss jalga, kiiver pähe, särk selga, PRILL ETTE. Kadrile tegin ära. Rattasõidus hakkas kohe raskelt minema, ratas vigises ka ja ma needsin oma tihedust, et ma stardis eespidurit lahti ei teinud. Hambad ristis tõmbasin esimesed 5km ära. Kadri hoidis sellist head 50-80m vahet. Siis tulin maha ja võtsin piduri maha – ei teagi kas aitas. Ikka oli sama raske. Ju siis oli viga mehes. Kuigi juhen keelas tuulessõitu (kuidas seda vältida saab?), leidsin siiski lõpuosaks oma tempoga sõitjad ja sain natuke liikuma. Teine vahetusala polnu enam muu kui ratas siruli (keegi hea inimene oli selle pärast jälle torule pannu) ja jooksu. Oma rattakonkurendiga hoidsin ühtlast vahet, tempo oli talutav. Jooksin mõnest mööda, eesjooksja jäigi ette. Joy. Kadriga õnnestus siin lõpuks natuke repsectable vahe sisse teha. Lõpuks sain vist paari minutiga ette. Stamina amatööride võistlus, tulemusi muidugi ei ole – triatlon.ee all on meie stardi tulemused küll, kuid ainult "Harrastajate" omad – meie kui "rahvatriatleedid" olime teises arvestuses ja selle arvestuse tulemused on juba hävinud. Kuidas sellest etapist koondtulemustesse kirja saab, on küll müstika, sest esimene rahvastart ujus ainult 100m. wtf.
Ma eile õhtul nikerdasin rattaga natuke ja kui settingut mitte liigutada, siis ratas isegi jookseb. Nüüd jääbki igaveseks nii? Böö. Täna pidime Rutaga pre-EMV rattasõidu tegema. Jääb homseks. Eestikatele, paistab, et läheme rongiga. Old Skool.
Järgmine võistlus Eesti MV rattaorienteerumises Valgehobusemäel. Kõik Winter-X sihid saab sirgeks sõita. Õnneks on kaart värske. Ruta 2xN21E, mina viilin tavarajal M21A'l, lühirajal kõmmutan koos eliidiga. Naer lubatud.
Subscribe to:
Posts (Atom)