KK oli järjekordne LOL-fest. Loen juhendist enne päevakut, et 'rada tehniline'. Mõtlen, et ohhoo lahe. But little did I know....
Enne starti mõtlesin, et ohhoo, see on just see koht, kus üritada ka metsarajal rattakingadega sõita. But little did I know...
Loost õppisin kaks asja - kingadega sõidan ma edaspidi ainult kas tuttavat rada, maanteed või spinni. Ja selle, et kui üldse ei viitsi, siis peale 10 kilti juba polegi enam nii paha.
Anyways, sõitsin ainult ühe ringi viiest, sellest pool läbisin ratas käekõrval. Käisin vähemalt neli korda pikali, sest ei jõudnud jalga enne seisma jäämist pedaalist välja võtta (pärast iga korda lihtsalt naersin, sest see oli nii ridiculous). Paistab, et technical prowess on veel kaugel kaugel mägede taga. Pärast tegin veel Viimsi suunas pisikese tiiru, et mingi point ikka Piritale sõitmisele jätta.
Post-36 nädalal ei tahtnud esialgu üldse liigutada, aga liigutasin. Kolmapäeval täitsa kogemata Stamina rahvajooksul vms ja 13.2km vms ja täitsa meeldis. Laupäeval Harku järve jooks, mis üldse ei meeldinud. Ajaks sain 29, mis lõi mu eesmärgi 30m. Kops oli ikka veel 36-st kinni. Järgmine aasta teen spetsiaalselt Harku jaoks trenni, et 27 joosta. Siis on ilus number käes ja ei pea enam kunagi minema. Tõsiselt sitt rada. Pühapäeval tegin veel 2 Harku-Trummi mäeringi. Oli cool ja käisin üle lenksu ka korra, aga see oli jälle rohkem naljakas kui tõsine. Pärast oli pedaalida libe, aga see oli ka ainuke häda.
Lähiaja plaanid - homme jooks Sütiste-Trummi; reedel peaks Tartus õhtul tegema pikema rattaotsa, kuigi see jääks kuradi öö peale; pühapäeval Kristjaniga Vooremäel jooksu (ja võibolla ka ratast). X-viikkol plaanis 1 ratas, 1 uisk ja 1 Stamina. Praegu ma ei tunne väga kõrget motti.
Showing posts with label päevak. Show all posts
Showing posts with label päevak. Show all posts
17.6.09
19.5.09
There’s no such thing as a free drink :(
Käisin just ratta-o teisipäevakul, agendas pikk ratas ja lambiost. Kõik hakkas perse kiskuma juba kodus, kus selgus, et nii si, kompass kui pulsivöö on kotis ja tööl. OK, rendime. EMV-ks harjutamiseks võtsin SI-hoidja kaasa. Tarvis ju „suurelt kiiruselt“ ja „kinga lahti võtmata“ õppima punkte võtta.
Ratas oli hoolduses päris mustikaks tehtud ja rattakingandus on nagu rattaga sõitma õppimine – eriti pikalt enam mässama ei pidanud ja kõige suurem crashivõimalus oli koduhoovist väljasõidul. Tuleb lihtsalt väga aeglaselt sõitma õppima.
Anyways, päevakul sain lambi, viimase Silva LX-i, joogi sain tasuta :P Aga siit kohe kõik allamäge – stardi ajaks olin ära kaotanud sinise lipaka ja teel starti lõhkusin si-hoidja ka ära. No kurat. Sõitsin siis niisama Hiiul-Männikul ringi, raja ülesehitus paistis suhteliselt sarnane olevat sellele, mis 2a tagasi, igatahes samal ringil olid pidevalt ratturid mu ümber ja isegi ühte KP-d nägin. Kokku tuli sõitu nii 27km koos koduotsaga. Metsas king üldse ei seganud, vahest tundus, et serv hakkab hõõruma, muidu pigem nõudsid hulljulgemat ja jõulisemat lähenemist – liivas ei saanud lubada jala välja võtmist ja siis tuli ilge tempoga lihtsalt peale lennata. EMV-l sõidan siis kingaga, kuigi lühirajal on see kindlasti max metsas miniteid pidi.
Ehitajate tee mäe all sirgel sain mingi õppeauto tuules 46kph sisse, rahulolu naases, kuigi allajäämine Margiti testsõidu 47-le oli selge.
Just helistasin Kristjanile ja selgus, et ta jooksmiskarjäär ongi saanud lõpu ja Aivar tikib juba kõik 36h boksid. Jätsime seisu nii, et kui esmaspäevaks keegi ühendust ei võta, lähme Aivariga. Sain talt ka Medisofti Icebugi packing listi ja see on VÄGA comprehensive ja motiveeriv.
Homme uisutrenn, ülehomme-reedel ehk jõuab ronimisvarustusega tegeleda? EMV o-sport stardilistis on 12 tüüpi. Äkki (just äkki) õnnestub siis elu o-eesmärk täita ja 10 hulka tulla. Imagine the good times. Vaatasin just tulemusi ja ma olin eelmisel aastal kaks korda viimane. LOL
Ratas oli hoolduses päris mustikaks tehtud ja rattakingandus on nagu rattaga sõitma õppimine – eriti pikalt enam mässama ei pidanud ja kõige suurem crashivõimalus oli koduhoovist väljasõidul. Tuleb lihtsalt väga aeglaselt sõitma õppima.
Anyways, päevakul sain lambi, viimase Silva LX-i, joogi sain tasuta :P Aga siit kohe kõik allamäge – stardi ajaks olin ära kaotanud sinise lipaka ja teel starti lõhkusin si-hoidja ka ära. No kurat. Sõitsin siis niisama Hiiul-Männikul ringi, raja ülesehitus paistis suhteliselt sarnane olevat sellele, mis 2a tagasi, igatahes samal ringil olid pidevalt ratturid mu ümber ja isegi ühte KP-d nägin. Kokku tuli sõitu nii 27km koos koduotsaga. Metsas king üldse ei seganud, vahest tundus, et serv hakkab hõõruma, muidu pigem nõudsid hulljulgemat ja jõulisemat lähenemist – liivas ei saanud lubada jala välja võtmist ja siis tuli ilge tempoga lihtsalt peale lennata. EMV-l sõidan siis kingaga, kuigi lühirajal on see kindlasti max metsas miniteid pidi.
Ehitajate tee mäe all sirgel sain mingi õppeauto tuules 46kph sisse, rahulolu naases, kuigi allajäämine Margiti testsõidu 47-le oli selge.
Just helistasin Kristjanile ja selgus, et ta jooksmiskarjäär ongi saanud lõpu ja Aivar tikib juba kõik 36h boksid. Jätsime seisu nii, et kui esmaspäevaks keegi ühendust ei võta, lähme Aivariga. Sain talt ka Medisofti Icebugi packing listi ja see on VÄGA comprehensive ja motiveeriv.
Homme uisutrenn, ülehomme-reedel ehk jõuab ronimisvarustusega tegeleda? EMV o-sport stardilistis on 12 tüüpi. Äkki (just äkki) õnnestub siis elu o-eesmärk täita ja 10 hulka tulla. Imagine the good times. Vaatasin just tulemusi ja ma olin eelmisel aastal kaks korda viimane. LOL
5.5.09
Mihkel. LOLakas
Päevak oli täna väga mycket braa. Jooksuosa läbisin "tasakaalukalt" alla 170 pulssi hoides, niet ISEGI Katrin jooksis must peaaegu mööda, kui ma mingit mäge xdreamjalt kõndides vallutasin. Viga tuli umbes 10 sekundit, mis on nii tuttava metsa puhul muidugi ten too many. Jalg oli igatahes kerge ja joosta mulle meeldis. Neljapäeval teen vast niisama tiiru metsa all.
Ratas oli ka v.cool. Kohe mu selja taga startis miski tüüp, kes mu kohe kätte sai ja kellest ma üritasin siis kõiki oma võlusid mängu pannes mööda saada. Erilist looma sees ei olnud, kõik tuli nii raskelt. Mina tegin orienteerumises paremaid ja kiiremaid valikuid, tema sõitis kiiremini. Lõpus ta ette jäigi ja lõpuks võitis mind minutiga, aga ilma konkurentsita poleks ma viitsinud nii "kõvasti" ka sõita. Muidugi aitas mind palju ka see, et ma juba mõnedes punktides joostes käinud olin ja põhiliselt, et mets on ikka väga peas.
Finaaletapp toimus muidugi enne ärasõitu, kui Opelikuut ennast liiva sisse mässis ja keeldus lahkuma. Pool tundi ja kaks erinevat tõmbamisautot hiljem saime raipe lõpuks välja, tänan tänan tänan kõiki osalisi, hr Venelaine ainuke, keda nimepidi tean. Tõeline värdkuut ikka raisk.
Viljandis oli mu koht lõpuks 689. Kõige rohkem rõõmustan ma hoopis selle üle, et see Skype tibi, kes Jõelähtmel mind üle tunni võitis ja seal 2. naine oli, jäi siin ainult 16 minutit ettepoole. Väikesed pseudoboostid kuluvad ära.
Köhin, raisk.
PS aprill: kokku sporti 27h, sellest rõhuv enamus ratas.
Ratas oli ka v.cool. Kohe mu selja taga startis miski tüüp, kes mu kohe kätte sai ja kellest ma üritasin siis kõiki oma võlusid mängu pannes mööda saada. Erilist looma sees ei olnud, kõik tuli nii raskelt. Mina tegin orienteerumises paremaid ja kiiremaid valikuid, tema sõitis kiiremini. Lõpus ta ette jäigi ja lõpuks võitis mind minutiga, aga ilma konkurentsita poleks ma viitsinud nii "kõvasti" ka sõita. Muidugi aitas mind palju ka see, et ma juba mõnedes punktides joostes käinud olin ja põhiliselt, et mets on ikka väga peas.
Finaaletapp toimus muidugi enne ärasõitu, kui Opelikuut ennast liiva sisse mässis ja keeldus lahkuma. Pool tundi ja kaks erinevat tõmbamisautot hiljem saime raipe lõpuks välja, tänan tänan tänan kõiki osalisi, hr Venelaine ainuke, keda nimepidi tean. Tõeline värdkuut ikka raisk.
Viljandis oli mu koht lõpuks 689. Kõige rohkem rõõmustan ma hoopis selle üle, et see Skype tibi, kes Jõelähtmel mind üle tunni võitis ja seal 2. naine oli, jäi siin ainult 16 minutit ettepoole. Väikesed pseudoboostid kuluvad ära.
Köhin, raisk.
PS aprill: kokku sporti 27h, sellest rõhuv enamus ratas.
Ruta. Vihane.
Ma ei ole kunagi päevakutel korraldajate ja rajameistri peale vihane. Ei siis kui tuleb ise kaarti joonistada (ja mitte tühjale kaardile vaid mingi muu raja kaardile oma kriipse tõmmates), kui punkt on vales kohas (ma ei orienteeru niikuinii nii hästi et valest asukohast aru saada), kui rada läbib okastraate, inimsööjate koerte hoove, kraave... kui etapiaegade värk ei toimi või ei saa üldse väljaprinti aegadest... Aga täna ma vihastasin. Ma isegi ei vihastanud alguses kui keskmise rattaraja kaardi sain ja seal oli 2 korda 3.ndat punkti märgitud... Sellele ka tädi viitas, et kaardil on valesti 3 ja jälle 3, aga peab olema 3...4 jne.. Aga kaarti uurides oli seal hoopis 3...3... sealt aga läks üks jutt kaardist välja ja järgmine kuhu minna sai, oli juba 8. OK, vigane kaart, no pohhu sellest, veidramaidki nähtud. Rada tore nagu ikka, vea aga ratast muudkui nõlvadest üles. Nagu ikka Nõmme kaardil. Finishis ka rõõm - kell näitab ainult 40 minutit kopikatega. Siis aga teatab Marek Karm, et mul on midagi vahele jäänud, seega DQ. Vaatan oma väljaprinti, seal mingid müstilised KP numbrid, küsimärgid taga. Ütlen talle et mul polegi selliseid kaardil. 'Aga pool kaarti on ju teisel pool, duh' ütleb tema. OK, selle 'duh' ma kujutasin ise sinna juurde, aga ta pilk oli küll selline.
No kust kurrat mina pidin stardis teadma, et kaart on kahele poolele prinditud. Seda pole kunagi varem päevakutel olnud. Vbl pikaraja-tüüpidele on see tavaline, aga naisterajal oleks võidud seda mainida. Värske info ütleb, et Mihklile küll stardis öeldi, et kaart kahel poolel. Seda polnud isegi netis rajainfos üleval.
Ma olen tõsiselt pissed, ma pole isegi tänulik oma kaardi- ja sõidutrenni eest, mida ma ainult 8 km sain. Ma tahan oma 50 punkti saada!
No kust kurrat mina pidin stardis teadma, et kaart on kahele poolele prinditud. Seda pole kunagi varem päevakutel olnud. Vbl pikaraja-tüüpidele on see tavaline, aga naisterajal oleks võidud seda mainida. Värske info ütleb, et Mihklile küll stardis öeldi, et kaart kahel poolel. Seda polnud isegi netis rajainfos üleval.
Ma olen tõsiselt pissed, ma pole isegi tänulik oma kaardi- ja sõidutrenni eest, mida ma ainult 8 km sain. Ma tahan oma 50 punkti saada!
14.4.09
Orienteerumine on lahä
Täna käisin teisipäevakul. Mulle meeldis. Alguses ei tulnud välja ja ega korralikult ei saanudki asja kontrolli alla. Jooksin aeglaselt, aga see ei tähendanud, et ma mingitele objektidele ja suunale tähelepanu pööranud oleks. Muidu on teisipäevakutel ikka mõttetult lihtne rattapunktide tõttu. Ma arvan, et kui X-l sellise tempoga joosta, siis ei olekski väga paha.
Põlv pidas ilusti kogu Piritalesõidu, jooksu ja tagasisõidu vastu. Nüüd annab natuke tunda, vastik. Tartu jooksumaratoni kardan nüüd jälle natuke rohkem. Üldiselt ma ei saa aru, kuidas mul eelmise aasta kevadel isegi minigi märkimisväärne jooksuvorm oli. Mäletan päevakul leekimist ja Ramirendil käiku ja 2 kuu pärast peaks olema 100kp jooks, kus ma praeguse seisuga kõngeks esimese kolmandiku peal. Ja jooksutrenni ma ei hakka ju sellegipoolest tegema. Bad times.
Homme Kona, ülehomse pumba jätan vahele, et natukenegi puhata, reedel Rutaga kerged soojendussinglid ja siis JL RM.
Põlv pidas ilusti kogu Piritalesõidu, jooksu ja tagasisõidu vastu. Nüüd annab natuke tunda, vastik. Tartu jooksumaratoni kardan nüüd jälle natuke rohkem. Üldiselt ma ei saa aru, kuidas mul eelmise aasta kevadel isegi minigi märkimisväärne jooksuvorm oli. Mäletan päevakul leekimist ja Ramirendil käiku ja 2 kuu pärast peaks olema 100kp jooks, kus ma praeguse seisuga kõngeks esimese kolmandiku peal. Ja jooksutrenni ma ei hakka ju sellegipoolest tegema. Bad times.
Homme Kona, ülehomse pumba jätan vahele, et natukenegi puhata, reedel Rutaga kerged soojendussinglid ja siis JL RM.
9.4.09
Baby steps
Eile pidime Mihkliga ratast tegema. Nö repleissima ärajäänud Kona kolmapäevaku sõitu. Diil oli, et kella 6-st Mihkli juures. Kahjuks aga istusin mina veel kell pool 7 töö juures... Seega jäi mulle öine Tarmak.
See oli selle aasta esimene o-jooks. Roostes värk ikka... Kompass oli nagu mingi mõttetu aksessuaar sõrme otsas, pigistas ainult mu paksu kinda sisse topitud näpu vereringet kinni. Peamine aur läkski sõrme ümber oleva kummi venitamisele, niet kompassi ja kaardi omavahel klapitamine polnudki eriti aktuaalne. Ja nagu 35 minuti valik-o-le omane, taipasin oma kella stopperi ka millalgi enne finishit sisse lülitada. Ma ei saanudki hästi aru mis mu point seal metsas oli üldse, ei saagi öelda et oleksin mingit konkreetset viga seal teinud. Minek ise oli nagu üks suur viga.. Aga õnneks on kõik mu SI pulgad Mihkli käes ja ma jooksin laenatud pulgaga, seega mu kohutav o-põrumine ei lähe õnneks minu nimele. Aga no tore ikka. Sport ja nii..
Kompenseerimaks ärajäänud rattasõitu, otsustasime Margitiga täna pikema ringi teha. No et Tabasalu ja nii. Oh kui ilus, päike.. tuul tagant, kahekesi nii tore sõita, kolmkümpi koguaeg sees, nii palav, et riided kõik vastu kere kleepunud. Seda kõike jagus siis täpselt selle hetkeni kui me otsustasime et edasi enam ei sõida. Olime suures eufoorias Tabasalust edasi sõitnud, Vitini. Ja sealt tagasi siis läbi Muraste (on üldse sellised kohad või? nii räägitakse?). Igatahes tagasisõit oli põrgu, tuul vastu, päike kadus ära, riided ei kleepunud enam keha külge ja varbad ja sõrmed külmetasid. Hea kui vahepeal 17-ga sai sõita, muidu venisime seal 15 piirimail. Ainuke mis alles oli, oli see et olime kahekesi.. Aga trenn sai hea. Tunne oli täpselt see mis on X-il kui sul on kaardilt valida kas otse läbi soo ja võssi või ringiga mööda asfalti keset lagedat ja tuul on vastu ning sa oled valinud viimase ja ainuke mida sa mõelda suudad on - tahaks võssi.. Aga esimese rattasõidu (Margitil vist teine) kohta hea küll - 48 km.
Võõrutus suusatamisest on hoos. Kuigi kohe kui koju jõudsin helistasid Komeedid et nad lähevad Piritale suusatama, õnneks mu jalad olid selleks liiga pehmed.
See oli selle aasta esimene o-jooks. Roostes värk ikka... Kompass oli nagu mingi mõttetu aksessuaar sõrme otsas, pigistas ainult mu paksu kinda sisse topitud näpu vereringet kinni. Peamine aur läkski sõrme ümber oleva kummi venitamisele, niet kompassi ja kaardi omavahel klapitamine polnudki eriti aktuaalne. Ja nagu 35 minuti valik-o-le omane, taipasin oma kella stopperi ka millalgi enne finishit sisse lülitada. Ma ei saanudki hästi aru mis mu point seal metsas oli üldse, ei saagi öelda et oleksin mingit konkreetset viga seal teinud. Minek ise oli nagu üks suur viga.. Aga õnneks on kõik mu SI pulgad Mihkli käes ja ma jooksin laenatud pulgaga, seega mu kohutav o-põrumine ei lähe õnneks minu nimele. Aga no tore ikka. Sport ja nii..
Kompenseerimaks ärajäänud rattasõitu, otsustasime Margitiga täna pikema ringi teha. No et Tabasalu ja nii. Oh kui ilus, päike.. tuul tagant, kahekesi nii tore sõita, kolmkümpi koguaeg sees, nii palav, et riided kõik vastu kere kleepunud. Seda kõike jagus siis täpselt selle hetkeni kui me otsustasime et edasi enam ei sõida. Olime suures eufoorias Tabasalust edasi sõitnud, Vitini. Ja sealt tagasi siis läbi Muraste (on üldse sellised kohad või? nii räägitakse?). Igatahes tagasisõit oli põrgu, tuul vastu, päike kadus ära, riided ei kleepunud enam keha külge ja varbad ja sõrmed külmetasid. Hea kui vahepeal 17-ga sai sõita, muidu venisime seal 15 piirimail. Ainuke mis alles oli, oli see et olime kahekesi.. Aga trenn sai hea. Tunne oli täpselt see mis on X-il kui sul on kaardilt valida kas otse läbi soo ja võssi või ringiga mööda asfalti keset lagedat ja tuul on vastu ning sa oled valinud viimase ja ainuke mida sa mõelda suudad on - tahaks võssi.. Aga esimese rattasõidu (Margitil vist teine) kohta hea küll - 48 km.
Võõrutus suusatamisest on hoos. Kuigi kohe kui koju jõudsin helistasid Komeedid et nad lähevad Piritale suusatama, õnneks mu jalad olid selleks liiga pehmed.
31.8.08
Alustame tagantpoolt...
Jutt Alar Sikust ja muidugi ka Soome rogainist tahavad juba ammu kirjutamist ja nüüd veel Paide X ka. Massid on siia tühja flokanud. Ma alustan hoopis kõige uuematest üritustest, sest need olid äsja ja veel mäletab üht-teist, näiteks Siku kohta seda küll öelda ei saa.
Mul oli just nädal puhkust, mille veetsin Tartus, osaliselt maal sauna ehitades (jaa!). Põlva teisipäevakust veel loobusin, sest põlved olid Paide etapist veel päris läbi ja tagasi ei ole vasak veel tänaseni. Otsustasin homsest ilusama 2009 nimel ka põlvepille sööma hakata. Neljapäevak oli Kaiul - ilus mets, reljeefi ka tiba. Otsustasin, et liigun aeglaselt, loen vorme ja teen üleüldist Reimaa meistriklassi teevalikutes ja elluviimises. Osaliselt ka kaardistaks põlve persesoleku ulatust. Aga sellised plaanid lendavad mul alati vastu taevast. Esiteks jõudsime juba kohale viimasel minutil. Võtsin 4,8km 3. raja. Startisin aeglaselt ja selliseks tatsavaks sörgiks oleks pidanud ka terve jooks jääma. Esimene etapp oli enam-vähem ainuke, kus esiteks puhta reljeefi järgi midagi teha oli ja kus ma teiseks oma agendale truuks jäin. Kaks tüüpi, kes muga koos startisid kimasid küll eest ära, aga miskipärast ronisid selle pätsi otsa enne mida punn olema pidi ja KP's olingi neist juba enne. Ürituse võis kordaläinuks lugeda. Edasi tegin iga KP'ga hõõrdevigu - ühtegi punni ei saanud vist puhtalt otse kätte va 2 viimast, pidevalt tuli kuskilt 20-30 seki kaar sisse. Pidevalt ronis keegi mulle sappa ja nendest oli siis tarvis lahti saada. Tempo ka muudkui tõusis. Põlv küll valutas, aga ei seganud jooksu. Lõpuks olin finishis ajaga 28.16, mis teeb funky'lt kildi ajaks natuke alla 6 minuti. Nii nobedat jooksu ma sel aastal küll teinud pole, aga Kaiu kohta on see loomulikult väga aeglane. Rada oli nii suure numbriga, et konkurentideks kujutasin ette ainult kohalikke päevakustaaridest välejalgu, aga võta näpust Lamboti Karli oli miskipärast tulnud muga võistlema. Ma jäin ikkagi rahule, ilus stabiilne jooks, raja 70 osaleja hulgast madalaim etapikoht 7. ja seegi KP1. Noh, ega üle 7 jooksva inimese seal rajal ei pruukinud ka olla. Aga see oli just selline jooks nagu Jukola-eelne päevak oleks pidanud olema - puhas, kiire ja moraalibuustiv.
Kaarti ja rada saab vaadata RouteGadgetist, tulemused siin. Viimased 3 aastat olen ma Tartu päevakutel ikka vähemalt ühe linnukese kirja saanud.
Järgmisena loodan enne jõule kirjutada Paide etapist - fotomaterjali on sel korral päris palju, ka olen kätte saanud Kadri Soome rogaini pildid, Ruta näitab äkki meie pilte ise :P Järgmine üritus on minul tõenäoliselt Tartu Rattamaraton, aga enne vaatan, mida põlv nädala jooksul teeb. Üldiselt olengi ma juba 2009 mode'i üle läinud - sel aastal ei tahaks enam midagi teha peale trennibeibi.
Mul oli just nädal puhkust, mille veetsin Tartus, osaliselt maal sauna ehitades (jaa!). Põlva teisipäevakust veel loobusin, sest põlved olid Paide etapist veel päris läbi ja tagasi ei ole vasak veel tänaseni. Otsustasin homsest ilusama 2009 nimel ka põlvepille sööma hakata. Neljapäevak oli Kaiul - ilus mets, reljeefi ka tiba. Otsustasin, et liigun aeglaselt, loen vorme ja teen üleüldist Reimaa meistriklassi teevalikutes ja elluviimises. Osaliselt ka kaardistaks põlve persesoleku ulatust. Aga sellised plaanid lendavad mul alati vastu taevast. Esiteks jõudsime juba kohale viimasel minutil. Võtsin 4,8km 3. raja. Startisin aeglaselt ja selliseks tatsavaks sörgiks oleks pidanud ka terve jooks jääma. Esimene etapp oli enam-vähem ainuke, kus esiteks puhta reljeefi järgi midagi teha oli ja kus ma teiseks oma agendale truuks jäin. Kaks tüüpi, kes muga koos startisid kimasid küll eest ära, aga miskipärast ronisid selle pätsi otsa enne mida punn olema pidi ja KP's olingi neist juba enne. Ürituse võis kordaläinuks lugeda. Edasi tegin iga KP'ga hõõrdevigu - ühtegi punni ei saanud vist puhtalt otse kätte va 2 viimast, pidevalt tuli kuskilt 20-30 seki kaar sisse. Pidevalt ronis keegi mulle sappa ja nendest oli siis tarvis lahti saada. Tempo ka muudkui tõusis. Põlv küll valutas, aga ei seganud jooksu. Lõpuks olin finishis ajaga 28.16, mis teeb funky'lt kildi ajaks natuke alla 6 minuti. Nii nobedat jooksu ma sel aastal küll teinud pole, aga Kaiu kohta on see loomulikult väga aeglane. Rada oli nii suure numbriga, et konkurentideks kujutasin ette ainult kohalikke päevakustaaridest välejalgu, aga võta näpust Lamboti Karli oli miskipärast tulnud muga võistlema. Ma jäin ikkagi rahule, ilus stabiilne jooks, raja 70 osaleja hulgast madalaim etapikoht 7. ja seegi KP1. Noh, ega üle 7 jooksva inimese seal rajal ei pruukinud ka olla. Aga see oli just selline jooks nagu Jukola-eelne päevak oleks pidanud olema - puhas, kiire ja moraalibuustiv.
Kaarti ja rada saab vaadata RouteGadgetist, tulemused siin. Viimased 3 aastat olen ma Tartu päevakutel ikka vähemalt ühe linnukese kirja saanud.
Järgmisena loodan enne jõule kirjutada Paide etapist - fotomaterjali on sel korral päris palju, ka olen kätte saanud Kadri Soome rogaini pildid, Ruta näitab äkki meie pilte ise :P Järgmine üritus on minul tõenäoliselt Tartu Rattamaraton, aga enne vaatan, mida põlv nädala jooksul teeb. Üldiselt olengi ma juba 2009 mode'i üle läinud - sel aastal ei tahaks enam midagi teha peale trennibeibi.
23.4.08
X-nädal - E-T
Mu X-nädal on alanud väga sinusoidselt. Esmaspäeva hommikul olin 'on top of the world', käisin Tarmakul mälu-o'd tegemas - kuigi ühe punkti unustasin ära, siiski olin rahul, et suutsin ühe portsuga isegi 6 KP'd järjest teha ja samm oli ka päris kiire. Tulemuseks siis TÜHIST. Korjasin juba teise trofee sellel aastal - Jõelähtme diplomi kõrvale sain ka Tarmaku 2006. aasta Nõmme Sügise Pika Raja Härrade Teise Koha klaasplaadikese. Väga French Open! Mul on tollest aastast veel terve hunnik Tarmaku medaleid vist saada. Saan Ruta medalijahist juba täitsa aru.
Teisipäeval teisipäevak. Kuna ratas on hoolduses, tegin ainult jooksu. Ja kuna tegin ainult jooksu, siis mõtlesin, et o-koss tuleks ka esimest korda sel hooajal jalga panna. Kahjuks olid aga kõik instruktsioonid ununenud ja kuigi leotasin neid öö otsa, läks meelest kannad kinni teipida ja valus tulemus oligi käes. Vasakule kannale sain päris koleda augu, paremal õnneks seni ainult vill üleval. Pilte ei postita. Tulemuseks teisipäevakul siis seekord KATK - jooksujõud oli peale esmaspäevast kima suht kustunud, aga vahepeal sain isegi hoo sisse. Õnneks ei ole enam seda jalapakk-sust, mis kuu alguses kummitas. Ainsa lombi rajalt leidsin 50 meetrit enne seda punkti, kust ma ära tulin. Pff.
Enne laupäeva ma mingit sporti nende jalgadega küll ei tee - harjutan käte abil mägedest üles roomamist ja muid ohtlikke asju siis. See tähendab neljapäevase trenni kohta siis EI START. Nüüd nagu ainuke võimalus, mis pühapäevaks jääb, on tulemuse kirja saamine.
Kloogani 4 päeva - täna, neljapäev, reede ja laupäev. Vähem kui sada tundi ;) See on juba hullem kui lastel jõulude ootamine.
Teisipäeval teisipäevak. Kuna ratas on hoolduses, tegin ainult jooksu. Ja kuna tegin ainult jooksu, siis mõtlesin, et o-koss tuleks ka esimest korda sel hooajal jalga panna. Kahjuks olid aga kõik instruktsioonid ununenud ja kuigi leotasin neid öö otsa, läks meelest kannad kinni teipida ja valus tulemus oligi käes. Vasakule kannale sain päris koleda augu, paremal õnneks seni ainult vill üleval. Pilte ei postita. Tulemuseks teisipäevakul siis seekord KATK - jooksujõud oli peale esmaspäevast kima suht kustunud, aga vahepeal sain isegi hoo sisse. Õnneks ei ole enam seda jalapakk-sust, mis kuu alguses kummitas. Ainsa lombi rajalt leidsin 50 meetrit enne seda punkti, kust ma ära tulin. Pff.
Enne laupäeva ma mingit sporti nende jalgadega küll ei tee - harjutan käte abil mägedest üles roomamist ja muid ohtlikke asju siis. See tähendab neljapäevase trenni kohta siis EI START. Nüüd nagu ainuke võimalus, mis pühapäevaks jääb, on tulemuse kirja saamine.
Kloogani 4 päeva - täna, neljapäev, reede ja laupäev. Vähem kui sada tundi ;) See on juba hullem kui lastel jõulude ootamine.
Subscribe to:
Posts (Atom)