Uisk on ridikõšš!

Täna läksin siis esimest pre-x uisku tegema ja see oli kohutav. Ma kakerdasin, tippisin, sõimasin ja lehvitasin kätega ja pool aega lihtsalt liuglesin rattad paralleelselt, sest iga kord kui hoog suuremaks läks, oli ta lihtsalt LIIGA SUUR ja tee oli LIIGA KITSAS. Plaanis oli kaks ringi sõita, aga nüüd tulin peale esimest ära, et masendus liiga suureks ei läheks. Proovisin küll mitu korda, et okei alustaks täiesti primitiivse non-tehnikaga ja vaikselt saaks asja käppa, aga ei. Iga kord kui asfalt veidigi ebatasane oli, kohe selg püsti. Üldiselt hoidsing sellist algaja rind ees kumerust. Paistab, et mingigi koha saavutamiseks peame me enne uisu algust olema nii 2 min/uisukm edu sisse kruvinud.

Kõige kurvem on see, et eile oli täiesti amazing Trummi-Harku rattatrenn, mille raames sain ka oma 50kph kätte. Moraal oli nii kõrge, viitsimist rassida ka ja õhtul kodus oli x-täkk properly peal. Sitt, et sellest nüüd ainult null järele jäi.

On a brighter note (kuigi ka see pole TEAB MIS bright), lambi sain tööle. Oli tarvis ainult see 'korra kasutusjuhendi abil sisse-välja lülitada'. Gosh, milline lammas.

Kona kolmapäevak

KK oli järjekordne LOL-fest. Loen juhendist enne päevakut, et 'rada tehniline'. Mõtlen, et ohhoo lahe. But little did I know....

Enne starti mõtlesin, et ohhoo, see on just see koht, kus üritada ka metsarajal rattakingadega sõita. But little did I know...

Loost õppisin kaks asja - kingadega sõidan ma edaspidi ainult kas tuttavat rada, maanteed või spinni. Ja selle, et kui üldse ei viitsi, siis peale 10 kilti juba polegi enam nii paha.

Anyways, sõitsin ainult ühe ringi viiest, sellest pool läbisin ratas käekõrval. Käisin vähemalt neli korda pikali, sest ei jõudnud jalga enne seisma jäämist pedaalist välja võtta (pärast iga korda lihtsalt naersin, sest see oli nii ridiculous). Paistab, et technical prowess on veel kaugel kaugel mägede taga. Pärast tegin veel Viimsi suunas pisikese tiiru, et mingi point ikka Piritale sõitmisele jätta.

Post-36 nädalal ei tahtnud esialgu üldse liigutada, aga liigutasin. Kolmapäeval täitsa kogemata Stamina rahvajooksul vms ja 13.2km vms ja täitsa meeldis. Laupäeval Harku järve jooks, mis üldse ei meeldinud. Ajaks sain 29, mis lõi mu eesmärgi 30m. Kops oli ikka veel 36-st kinni. Järgmine aasta teen spetsiaalselt Harku jaoks trenni, et 27 joosta. Siis on ilus number käes ja ei pea enam kunagi minema. Tõsiselt sitt rada. Pühapäeval tegin veel 2 Harku-Trummi mäeringi. Oli cool ja käisin üle lenksu ka korra, aga see oli jälle rohkem naljakas kui tõsine. Pärast oli pedaalida libe, aga see oli ka ainuke häda.

Lähiaja plaanid - homme jooks Sütiste-Trummi; reedel peaks Tartus õhtul tegema pikema rattaotsa, kuigi see jääks kuradi öö peale; pühapäeval Kristjaniga Vooremäel jooksu (ja võibolla ka ratast). X-viikkol plaanis 1 ratas, 1 uisk ja 1 Stamina. Praegu ma ei tunne väga kõrget motti.

Tartu Rattaralli

Nüüd olen kodus ja täiesti ühes tükis ilma mitte ühegi kaebuseta.

Ralli hakkas juba eelmisel õhtul, kui sain Terakese Katrini generous venna käest maanteeratta. Juba selle vaatamisest tuli hirm peale. Katrin supportis mind ja ütles, et tal on ka pisike hirm. Õhtul veetsime Kristjaniga umbes tund aega minu maastikurattalt pedaalide maha toksimisega ja õppisime sealjuures väärtusliku reegli - PAREM ÕIGETPIDI - VASAK VALETPIDI. Kuna see võttis nii palju aega, jäi ära õhtu teine punkt ehk 36h packing list ja nüüd tuleb see kuidagi meili teel paika saada. Boo. Õhtul tegin ka testsõitu, mille raames selgus, et ees ei lähe suure veo käik sisse. Panin siis käsitsi peale ja lubasin järgmisel päeval mitte näppida.

Pühaba - kõik oli cool. Miskipärast oli selja taha tekkinud ka stardigrupp 1500+, mistõttu mul ei õnnestunudki päris viimasena startida, vaid nii umbes tagant 500-na. Sättisin ennast ilusti serva, et mitte kohe mäsu sisse sattuda. Linnas tšilliti loomulikult. Tagantjärgi tundub, et kuni Kuusteni oli chill. Siis hakkas asi juba väga Jõelähtme tempoks kiskuma ja tuli ise vedama minna. Hästi palju tegin lolle spurte eesolevate gruppide taha nii et väljateenitud pisikese puhkuse ajal tuli see grupp, kellelt ma eest ära sõitsin, jälle sisse. Järgmiseks korraks midagi kõrva taha - ühtlane tempo? Kuskil Küka vahel saime mingi kolmiku kokku, kus vedasime kenasti kordamööda ja tõusime päris usinalt, kuni TP2's põhivedur kerge vahespurdi tegi ja kadus. Sad times. Siin sain esimest korda suusakonksutajatega ka kokku - sel hetkel oli neil mulle veel ainult tunnustavaid sõnu öelda. Peale TP2 avastasin, et RAISK suur hammasratas on madalama käigu peale slippinud ja sõim ja käiguvahetaja lõksutamine kahjuks teda tagasi üles ei tõstnud. Alguses mõtlesin kuni TP3-ni superkadentsimeest panna, aga Savernas ronisin ikkagi maha ja mässasin nii 1,5 minti ketiga. FUCK. Oltsi kolmik oli sellega läinud ja ümber olid ainult lastega pered. Õnneks leidsin noppe uued sõbrad "Mehed Marsilt", keda jätkus peaaegu 50 kilomeetriks. Peale Otepää TP'd püüdisid Vahur + Oolo mind jälle kinni ja Oolo rääkis mulle soolast, leivast, saiakestest ja rosinatest. Siis hakkas rets osa. Alguses tiksuti Tartu maanteel kena 139 pulsise tempoga, aga siis hakkasid mingid spurdid. Paaril korral suutsin kaasa minna, ühel korral olin üllatunud, et ma olin koos kolmese grupiga suurest massist üldse ette saanud. Siis hakkas südamest veidi kahju, ja pidin need kaks ära laskma, aga kohe vuhas Vahur tagant selga ja pakkus tuult. Seal püsisin ka vääääga napilt ja tilpnesin lõpuks maha. Panksi TP's nägingi neid viimast korda. Kui poleks joonud, oleks saanud koos "grupiga" minema. Üks tibi igatahes lõi seal lamenti, et "EESTEEST, mu tuul läheb ära". Just enne TPd oli ka lühike rada sisse keeranud ja äkitselt oligi terve tee ainult neid täis. Siit edasi käis mu jõud suht sinusoidselt - vahest jõudsin, vahest mitte. Tõuse oli kahjuks praktiliselt ainult Tatra jäänud ja seal õnnestus mul ka tublisti ronida ainult selleks, et kogu oma võit järgneval lausikul jälle ära anda. Ülenurme TP oli run-through ja seal ebaõnnestus mul oma positsioneerimine täielikult. Siis edasi linna poole tegin oma minispurte ja siis jälle väsisin. Turu tänaval oli vangla juures IMELINE ASFALT, mis kutsus tirima. Tirisin oma 20-se grupi ninna, aga seal jäin jälle seisma ja kukkusin lõppu ja tiksusin kuni Selverini, kus siis lõpuspurdi ette võtsin ja jälle grupist mööda kimasin. See oli väga väga kole uhamine. Kohaks on mul praegu 1164. Tuhande hulgas mitte, aga number parandatud. Selle jaoks oleks pidanud 12m kiiremini sõitma.

Bits och pieces:
* Ma ei näinud mitte ühtegi kukkumist! Kristjani ümber toimus pidevalt ainult mingi doominokaskaad.
* Ma võitsin Eskot pea pooleteise tunniga - wtf? Maastikuratas? Rets rajupime crash? * Nelikürituse jaoks annab see mulle kohe võimaluse.
* Kristjan hull jälle võitis mind pea 50 minutiga. Nüüd saab ta vähemalt korralikult pjedestaalile tagasi tõsta ja ma olen off the hook oma rattaoskuste superioorsuse poolest.
* Maastikuratastega tüübid olid hästi scary'd, sest nad olid NII KÕRGED!
* Ma pean ikkagi laskumistrenni minema - fuck Otepää vahel iga tõusuga läksin rahvast mööda ja laskumisega libises seesama mass minust ettepoole. Raiskamine.
* Hea meel, et pardakompuutrit küljes ei olnud, tippkiirused võisid väga jubedad olla, lõpusirgel pressisin ma südamest 190 välja, et oma raja konkurendist mööda pressida ja sealne kiirus võis päris scary lauskmaa kohta olla.
* Aprikoos taskus on mõttetu. Võib täiesti piirduda TP'de banaanidega. Kuna TP's täidetakse ka pudeleid, tuleks edaspidi aja kokkuhoiu mõttes üle TP kohapeal juua-süüa.
* Kodus selgus, et mu nägu oli üleni porine, sest olin igas TPs vett pähe valanud ja see võttis ju kenasti tolmu ligi.
* Raini nägin finishis ja ta sõitis lühikest.
* Ratas mingeid vaegusi ei tekitanud, parem puus hakkas sügaval suurest jalaga tõmbamisest valutama. Peaopesadest on elu ka kadunud. Järgmisel aastal isegi võiks uuesti, aga kas selle jaoks siis endale ratas osta? Ew.
* Terakeste algava nädala assambleedele saadan tervitusi ning panen teile VEELKORD südamele, et reedel, kui ma Ruta ratta kaasa võtan, haaraks kaasa ka Margiti PVK pliidi! (Seda jõuan ma kindlasti veel täiesti häbenemata ja silmagi pilgutamata umbes 10 korda meenutada). 6 rada Nõmmel - way to go!

ootamatult ekstreemne rattatrenn

ei maksa üldsegi rääkida sellest, et kui ma reedel õhtul koju sõitsin siis sadas lahinal vihma ja kuna nähtavus oli võimatult halb, siis hakkasin esmakordselt tõsiselt mõtlema, kuidas ikkagi oleks vajalik omada vilkuvaid tagatulesid ja mitut esilaternat... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
kuskil kunagi kellelgi tuli idee, et võiks töökaaslaste ja ratastega paldiskist tallinna matkata (no et rongiga sinna ja siis ratastega rahulikult tagasi) ja kasutada selleks seda harku-järve - paldiski märgistatud rada. kuna aga paldiski on ehk meie jaoks natuke liiga kaugel, siis otsustasime next best thing, et klooga-ranna - tallinn. laupäevaks olin ma siis plaaninud natuke rada planeerida või noh vähemalt raja alguse üles otsida ja üldist olukorda hinnata.
kuna ma juba teadsin, et murastest kuni piirivalve koolini on see rada täiesti viisakas ja sõidetav, siis hakkasin seekord liikuma peale murastet. "ooo kui põnev see rada on" mõtlesin ma... peenike käänuline metsatee, kus vahepeal peab ratast üle puude tõstma siis jälle üle väikeste kuid järskude kraavide. vahepeal olid eriti põnevad kohad ning rada liikus vahetult mõõda panga äärt. nii kestis see kuni suurupini... ja siis läks rada veel põnevamaks st sõita enam põhimõtteliselt ei saanud. lõputu ukerdamine liivas ja siis suurte kivide vahel ja siis hüpates rattaga kivilt kivile, et mitte jalgu märjaks teha jne jne kuni finiito türisalus kus pidi tapvalt järsust trepist üles ronima.
aga siis läks rada taaskord mõnusaks... jällegi käänuline metsarada mõningate takistustega ja eriti spets on seal keila joa pargi kandis... selleks ajaks aga oli mul kogu sellest sinivalge märgistusega rajast lõputult küll saanud... (klooga-rannani jäi tagasipöördumise kohast mööda maanteed 10 kilomeetrit)
... kus nüüd algas alles tiksumine:)) üldsegi ei viitsinud enam sõita... ise aina lootsin, et tagant mõnd ratturit ei tuleks... no et maru häbi oleks olnud. kaks kilomeetrit enne kodu hakkas mind üks rotveiler jälitama.. no nii nagu nad ikka seda teevad meeletult hakuvana ja kõrilõikajaliku näoga. ma ei saanud eest ära kaa sõita, sest ma olin parasjagu ametis oma parema jala ülal hoidmisega ja kõigest jõust fuu karjumisega... nii me siis liikusime paarsada meetrit kuniks ta must ära tüdines. kodus ma loomulikult avastasin, et ma olin selle oma niigi hädise parema põlve kuidagi eriti järsku ja imelikus asendis koera eest ära tõmmanud, et sauna kooserdasin longates taaskord... kilometraas (ja see on väga imelik, kuna ma omaarust pool aega tõstsin oma ratast) 48 kilti:)
ps. pühapäevast päeva võib siis sprindi päevaks nimetada... hullult spets on, kui äkitse avastad, et oled ühe võhivõõraga võistlema hakanud:) igaljuhul nii me siis kihutasime mina, martin ja pruuni kiivriga vend... martin võitis. mina aga tegin oma peaaegu sileda maa kiirusrekordi (rannamõisa kiriku juurest alla ja tuul oli kaa tagant aga mis siis) 45 kmh.
pps. ma armastan oma uut kotti... ülemine osa, seljakott, on joogisüsteemi jaoks ja alumine, puusadele kinnitatav, muu kraami jaoks. saad neid omavahel ühendada ja eraldi kanda ja mis kõik veel.
ppps. miski mu rattas teeb tiksuvat häält peale laupäevast hullupanemist

Rattahooldus tehtud

AT Sport kõpitses käike, mäletas koonustepaanikat vähem kui mina, paigutas rattakompuutrit (ja siis veelkord), sättis esilampput ja installis tagalampput ning marjana koogil hoidis mu kätt mu esimestel päris sammudel rattakingadega ratta seljas. Alguses tundus lootusetu, aga nüüd juba oskan küll. Just kiiresti äravõtmisega on praegu raske, sest mu jalg nagu üldse ei PAENDU nii kaugele. Homme teen ettevaatliku päevaku.

Veel sain teised klotsid spinninguratta jaoks ja juhtnöörid, kuidas pedaale vahetada (ja et üks pidi vastupidi kruvuma ja et tavalise võtme puhul läheb vaja #15 juhul, kui pedaalivõtit ei ole.
Igatahes kossid on mul sellised, et ma ei tohiks nendega üldse tolmusesse metsagi sõitma minna, mis siis veel soos jooksmisest rääkida. Ma saan nüüd aru nendest ratturitest, kes pori kahele poole pritsides Mulgi soodest läbi ei jooknsud.



Muust varustusest ma pilte ei postita.

Läti eestikatel olin kaks korda kontrolljooksja K1. Esimene päev oli suht lope, teisel pidi 2h metsa kammima ja lõpus enam joosta ei jõudnud. Andreas ütles, et enne sügist ta ei seikle niet tema excludimine oli õigustatud ja mitte ülekohtune. Timot ei olnud kohal :/ Shortlisti kaks järgmist nime on Eleri Hirv ja Misha (Ruta pealekäimisel). Asif muidugi. Kristjan ei tea arengutest midagi.

Ja lugege Ruta kuulutust ka 36h foorumist! Seal on metsik FPTH-infestatsioon postide hulgas lahti läinud. Response rate on veel kahjuks madal. Kuigi ma ei tea, Rutale on võib-olla juba rida läikiva rüüga rüütleid oma autosid pakkumas käinud.

Sportlik nädalavahetus – two out of three ain’t bad!

Et siis lühidalt.
Reedel käisin esimest korda Viljandi järvejooksul. Eesmärgid puudusid täiesti, sest jätkuvalt pole praktiliselt kordagi sel aastal jooksnud. Stardigrupp oli 1000+ ja seal ma ka alguses ei trüginud. Ainuke vastik koht oli kohe alguses vahefinish, sel hetkel tundus mäest üles jooksmine veel erilise pealehakkamisena. Midagi muud tarka öelda polegi, nagu kombeks saanud on, peale alumist TP-d hakkasin ainult ise mööda jooksma, viimasel kilomeetril nägin Tanel Saue selga ja mõtlesin, et okei see skalp kuluks ära, aga korraks võiks siiski tempol puhata. Tanel alustas just samal ajal lõpukima ja vahe jäi lõpuni samasuguseks. Pärast ta ütles, et viimane kilt oli 3.47 olnud, mis on praegu minu jaoks väga müstiline tulemus. Aeg tuli 58.49, koht 1017. :( Niet järgmisel aastal stardin jälle mudaliigast.

Laupäeval oli Ilves-3 teine päev, klass M21A. Alustasin vaikselt, aga kõik asjad tulid pidevalt nii ruttu kätte, et vigu ei õnnestunud kuidagi vältida, kuigi see oli mu ainuke eesmärk. Mingi hetk jooksin 9.st 13.sse ja siis tegin edasi juba Mihkli meistriklassi jalutamist ja iga objekti lugemist 10.sse, sealt käisin pool maad 11.sse, aga kuna kossid olid vaatamata kõikidele ettevaatusabinõudele siiski kanda auke tegema hakanud, tulin otse finishisse. Kossid pidin maha kandma. Alguses mõtlesin, et pohh o-kossidega, mis nendega ikka teha, aga järgmisel kevadel võib osta kah, siis peaks praeguse o-tiheduse juures neid 10 aastaks jätkuma. Igatahes katkestasin.

TÄNA oli Mulgi rattamaraton, start samas kohas kus reedene jooks. Mulle oli seekord isegi stardikoridor 800-1000 eraldatud eelmise aasta Tallinna RM teenete eest ja päris imelik oli, kui selja taga nii palju rahvast stardis ootas. Aga üldjoontes olin väga disillusioned oma numbri kaitsmisegi osas. Algus oli aeglane ja osa isegi munakiviteel :/ Nüüd ma julgesin küll rohkem alguses tirida, kui mul tavaliselt kombeks on ja üritasin mitte seda Holstre suusaraja osa karta. 7. kildi kandis suutis keegi mulle kruusal kurvi võttes kodaratesse kukkuda, aga see oli ka ainuke vahejuhtum. Mõnest mäest ma ikka laskusin kole ettevaatlikult ja ühel pikemal ja jubedamal isegi karjusin endale et PERSE TAHA!!, kui see kramplikult sadulas üritas püsida. Üldiselt nii kui Loodil mägiseks läks hakkasin ma ettepoole ronima ka. Ma olin enam-vähem ainuke, kes suurest porist läbi julges joosta, teised hoidsid rohkem serva. Holstres oli muidugi pidevalt nii, et need, kellest ma tõusul mööda ronisin, sõitsid jälle laskumistel minust mööda. Tasakaal ikka puudub. Suht Holstre lõpus luges mingi kohalik kohti ja ütles mulle 777, mille peale ma tegin peas juhhei. Hiljem enne viimast TPd tuli mul pikast tuules üksisõidust kerge tüdimus ja väsimus peale, aga peale TPd jõudsin jälle päris korralikult. Ronisin siin mingi tüübi selja taga puhates pikast tuuletõusust üles ja spurtisin tast peale pööret ise vastutuult pea 100 meetriga ette, üldse lõpus nõudis loom väga välja ja ma püüdsin hoolega selgasid. Järve ääres üllatati ainult sellega, et trass polnudki sama, mis jooksul, vaid läks järve äärt pidi retsilt üles-alla. See viis nats moraali alla, aga teadmine, et aeg tuleb tnäoliselt alla 3,5h tegi jälle rõõmsaks – ma ei mäletagi, ma lootsin vist alla 4h? Jõelähtme oli ikka palju retsim ja see peaks juba ajastki näha olema. Kohapeal kakerdasin veel pea 2h enne kui tulema sain. Ja rahvast muudkui tuli ja tuli ja jälle olid nagu täitsa päris mehed tahapoole jäänud. Jaan Kirsipuu oli praktiliselt ainuke tuttav nägu, keda ma nägin. Ja AT Spordi/Fixuse tegelased. Ja enne äratulekut nägin Mishat. Päev oli rikutud dämit. Ma võtan seda veel kaua isiklikult. Kahju muidu, et ei olnud kellegiga võidu sõita kui kohapealt leitud härrad „Kanada“, „Must“ ja „Guargantola“. Mustale ma vist kaotasin, teised 2 õnnestus seljatada.
Söögist piisas täiesti pakist aprikoosist, 2 suurest pudelist joogist ja 2 magnessist. TP-des ma ainult jõin.



Järeldused:
- põlvevalu vist ei pea enam kartma ja nüüd hakkan rohkem jooksu nädalatesse pikkima. Kui üldse miski häält tegi, siis puus.
- Rohkem ei ole midagi öelda, pea on tegelikult rattasõidust veel päris pehme.

Järgmine üritus : Tartu jooksumaraton. Eesmärk puudub. Stardigrupp vist kõige tagumine. Ühes tükis koju jõudmine oleks päris tore.

Jõelähtme rattamaraton ehk .. ?

Ma ei saanud endale rajalt ühtegi sõpra ja paistab, et ma olen oma sõiduga ka vähem rahul, kui Ruta. Mu rattatase on lihtsalt nii hädine et xdreami valguses ma jälle kardan, kuidas ma Porruässasid pidurdama hakkan ja pool aega võssis puslesin, miks mind (pealtnäha) esimesse võistkonda pandi. Anyways.
Ilm oli tegelikult täiuslik ja ma isegi ei kahetse, et ma suusaliibukaga läksin. Vahe eelmise aastaga oli tegelikult mäekõrgune – matkarada sõitis igalt poolt lai teid pidi ja kõrvalt retsiti A-rada mülka ja sita ja tõusuga. Noh, cool. Ma naiivselt ainult lootsin, et teine pool on sama, mis eelmisel aastal, aga näe ei olnud. Kusjuures mingis TPs vihjati (JP3?), et raskem osa on veel ees, aga sellega ma tagantjärele ikkagi ei nõustuks. Ju nad valetasid Ruta grupile ka. Nüüd ei olnud ka mingit erilist seljapüüdmist ja pidevalt tõusmist. Sama kümnene grupp lihtsalt sõitis üks-teisest mööda ja koos ja ühtegi uut selga eest vastu ei tulnud – umbes TP2’st alates ainult samad näod. Mäge sõitsid kõik suhteliselt normi tempoga, aga nii kui siledaks läks, läks tempo täielikuks puhkamiseks. Vähemalt sellest grupist lõpetasin ma lõpuks esimesena, niet väike võit tuli. Viimase karjamaa-tiiru peal tapsin mingit konkurenti, mis oli tore maasa. Hea, et kõik see rets läänepoolne osa enne oli, viimasel kolmandikul võtsin ma juba kõik kahtlasemad laskumised joostes, sest pea oli juba suht pehme ja rattakontrollis ei saanud kindel olla. Viimasest TP’st alates juba arvutasin, kas tuleb alla kuue ja algus oli ikka kole aeglane, aga pikk asfalt tõi graafikusse tagasi ja lõpuks tuli vist 5:49. Suusamaratonist siiski aeglasem :(

Finishis tsiteeris kommentaator meie kõigi lemmiksuusahüppajat Rain Londi, et kui võistlus oleks olnud mitmel ringil ja käinud stardi juurest mitu korda läbi, oleks ta juba ammu ära tulnud. What would Max Weber say (tööeetikale vihjates)? Ma olen väga pettunud. Kommentaator muidugi paigutas mind ka võistkonda Seiklussport. Yay.

Üldiselt mulle meeldis kõik, võib-olla mõne sooringi oleks võinud vähemaks võtta, kui rada niigi pikemaks venis. Ja supp oli loomulikult kohutav. Mitte keegi ei taha finshis tervislikku kaalika-porgandipüreed. RASVA PALUN! Start oleks võinud pool tundi varem olla. Ja rattapesust oli minu ajaks ainult teisest otsast ühendamata voolik järel. See times oli kohe eriti bad :( Ilma rajal sõimamata ma ei saanud ka, aga selles süüdistan väsimust. Mingi hetk tundus pulk ka nii üleliigne, ei jõudnud enam jalga temast üle tõsta. Ja noh, õnnetu Jõelähtme vald – tervitavad rattureid enda valla väärsustega tutvuma, aga selleks pole nknii kellelgi aega. Selle eest saavad teha hoopis oma versiooni Teeme Ära’08st. Rada oli nii paksult tuube ja paberipahna täis ja ma usun, et see polnud kõik prügimäelt sinna lennanud. Boo times. Prügimägi oli muidu v.cool. Ja see asfalteeritud tänav golfirajal oli väga druul. Ühesuguseid eramuid täis pikitud, pealtnäha nagu sisustatud ka, aga ühtegi inimest ei olnud. Muidu oli ka seal väga looduskaunis. Kann ja triitseps on täiesti orbiidilt lahkunud.

Kuna korraks võtsin enne starti üles teema "Aga kuidas eelmisel aastal oli", siis kirjutan siia ka mingi Jõelähtme-only meeldejätmislisti
** Seljakott on täiest üleliigne. Jook-söök ka, võibla 1 shoks ja ampullid. TP’des antakse jooki ja kurki ja soola ja leiba ja banaani ning need katavad igasuguse söögi-joogi vajaduse. Kui omal pudel tühjaks saab, lubatakse täita ka ja puha.
** sekund enne starti tuleb kindlasti kusel käia
** pleierit ei ole mingit mõtet kaasa võtta üldse rattaüritustele. Peas mängis mul oma raadio, mille playlisti kuulus ka Nancy :D
** er, rohkem ei tule meelde

Pilte peaks metsikult tulema, minu arust sama tibi oli igas TP’s pildistamas – ju ta oli saanud siis ebaprestiižse sabapildistaja ülesande. Rutast vist räägiti ka rajal. Seal, kus oli see kõige retsim järsaklaskumine, arutasid mingid korraldajad ühte "tüdrukut, kes ütles, et sõidab oma tempos" ja hiljem oli jälle küsimus õhus, et kas need on viimased ja miski tüüp ütles, et eiei, mingi naine veel kuskil seikleb. Kui see oli Ruta, siis oli ta igatahes enne võitja selgumist nimi kõikide huultel :P

Kona rattakolmapäevak on lahä!

Konakas oli cool sest:
- sõidetakse mööda pisikesi radu ja seda tuleks enne Jõelähet ju teha. Tehnika oli mul ikka väga purr stardis. Aga nüüd juba julgen rohkem.
- sõidetakse kiiresti!
- viimasel ringil saab xdreami panna ja teha nägu, et kui nüüd täpiks ei sõida, siis kukub esikolmikust välja
- ringid on lühikesed ja siis teab juba teine kord, kus ohtlikum on
- isegi mööda on võimalik sõita ja inimesed on head! Viimasel ringil jäi saldo isegi minu kasuks plussi, muidu olid seal ikka väga 'ärjad koos ja ma pole rattas ju harjunud, et must mööda sõidetakse
- sest eilne post-teisik põlvevalu läks ÄRA (mööndustega)
- mitu korda oleks kraavi sõitnud - ka fun
- vajadus rattakingade järgi on juba karjuv. Jalg ei püsinud abs pedaalil. Tuleb vist foobiast üle saada.
- sõitsin esimest korda Seiklusporru nime all

Paha on see, et nüüd kui trennid on õue kolinud, ei saa enam üldse pärast korralikult venitada.

Paistab, et X-antitsipatsioon on juba laeligi - postitusi tuleb iga päev. Eelmisel aastal me vist postitasime ka umbes kolm korda päevas enne esimest "suurt päeva".

Jään nüüd arvuti äärde ootama Ruta posti teemal "öö-oo on lahäää". Kuigi ta ütles, et meie võtame seda Xdreami asju hoopis tõsisemalt kui nemad. Hähh.

EDIT: Tulemused (PDF) just optimismi ei süsti. Kiirrongi Alari sõitis keskm mint kildile kiiremini, sinna siis jääb koht esikolmikus. Aga ma olen selle eest M30 klassis. Esimest korda elu tunnen ma ennast vanana.


EDIT2: Pildi leidsin ka! Kõik ratturid on nii ühtemoodi ja ma pidin mitu korda teiste sõitjate pilte vaatama ja mõtlema, kas see olen äkki mina. Õnneks mu tuules lotendav sinine püks reedab mind.

Cool kadentsinädal

See nädal on väga rattasõidu tähe all möödunud. Kõik algas eelmise pühapäeva ÄP 3 tunni spinninguga, mida võtsin ettevaatlikult ja üritasin pulsi hoida alla 160. Enne järgmist talve sellist asja ette võtta ei tahaks. Õppisin ainult tähtsa asja, et üks jooks võiks olla spordijook ja teine mineraalvesi vms. Ja et Rocca al Mare myfitnessi klubi on paras peldik.

Siis edasi olin natuke veel haige ja otsa K & R & P järjest pikemad rattaotsad, millele panin täna punkti 47-kildise tiiruga, millesse INKORPOREERISIN Nõmme suusarada ja Harku metsa - Harku oli täiesti lumevaba ja 2 viimase päevaga oli ka poriseis madalamaks läinud. Enamus oli siiski asfalti pidi, et kadentsi töötada.
http://www.mapmyrun.com/route/ee/tallinn/752123956634978376

Kokku 8 päeva jooksul 110km õueratast + neljapäeval 45 minutit pumpa + 2:40 spinni. Ajaliselt 7:40, mis on enam-vähem pool eelmise kuu koormusest. Yay-time. See ei tähenda muidugi, et ma X-le nüüd rasvasema rinnaga peale jookseks, need teised kaks hullu on must silmad kinni ka igal alal kõvemad. Ratta seljas mõtlesin täna, et kuidas ma täpselt oma taotletava finishis kõngemise saavutada kavatsen.

Eelolev nädal: T tahtsin minna Orioni 1+1 päevakule, aga Pirita on nõmedalt kaugel. Sõidan siis vist kohale, teen o-jooksu ja siis sõit tagasi? K on Kona kolmapäevak, neljapäeval pump, reedel teeks veel ühe mägisema Harku-õhtu ja siis pühapäeval Jõelähtme rattamaraton. Praegu on täpselt sama olukord, mis eelmisel aastal - süda väriseb ja iga foorumipostitust vms, mida loed, ajab asja järjest hullemaks.

X1-ni 14 päeva! woot!

edit: ja see tuli ka meelde, et see mägi Harkus, millest me Rutaga kunagi üles ei saanud, tundus nüüd juba peale vaadates nii pisike ja üles sain ka muidugi kohe ja ilma küsimusteta. Mäest allasõidud mööda juurelisi radu olid juba hoopis hirmsamad. Korralikku rattavalitsemist ei saa nagu kuidagi talvel sisetingimustes õppida.

MÄRTS

Mul oli vist esimest korda elus kuu, kus ma regulaarselt sain ilma häirimata trenni teha. Nii kui 31. kuupäev kukkus, kukkusin ka mina ja nüüd vappekülman öösiti 3 teki all ja nean saunu ja ujumist ja oma geene. Ma igatahes loodan, et varsti olen jälle kapabiilne. Täna käisin Arcticu EasySpinnis, aga eriti punnitada ei viitsinud ja iga 5 minuti tagant tahtsin pooleli jätta. Selline surm on lihtsalt sees. Esikolmikust kukkusime ka kole napilt välja :(

Eelmisel laupäeval tegin selle kevade esimese rattasõidu, loomulikult ilm oli eelmise nädala kõige rõvedam. Soov oli teha paar Harku suusaringi, sest meie Harku maastikurajalt ma ei lootnudki, et ta lume alt väljas on, aga raisk parklast vahtisid juba mingid "suusatajad" vastu ja keerasin Bioloogia peale. Kokku sain Tabasalu-Kakumäe kaudu koju sõites 29km kokku. Ratas käitus täiesti korralikult, kuigi mu varase sõidu eesmärgiks oli tegelikult leida põhjuseid, miks ta hooldusesse viia. Korraks panin Kakumäe vahel jääle sattudes külje ka maha, aga see ainult lisas funni.

Tol päeval tegin ka õue-sise multitrenni. Peale ratast tegin Arcticus 30 minutit ujumist pluss otsa selle jalad-käed masinaga 40 minti, kuna joosta ma veel ikka ei julge. Väga positiivne päev.

Sel nädalal kavatsen tagasihoidlik olla. Täna spinn, laupäeval uuesti EOK koolituse jooksutehnika trenn ja pühapäeval ÄP maratoonarite 3-tunnine spinn. Ehk saan selleks ajaks terveks ka. Käin igatahes kahe mütsiga. Värdjad.

Kuu kokkuvõte igatahes.
MÄRTS 2009 kokku 23H
Pikim trenn 79 min rattasõit, üldiselt ongi siin 45-50-minutilised spinnid ja pumbad, lisaks tegelikult soojendusena kirja minevad sõudmised, aga kuna ma kasutan neid taastumisindikaatoritena, siis on nad mul trennirida summas kirjas.

spinning 4 korda 174m
bodypump 8 korda 385m
ujumine 3 korda 89m
ratas 3 korda 129m (sh 2x25m siseratast)
jooks 5 korda 101m (siin vist sees 1 55-minutine jooks Nõmmel ja 1 25-minutiline sisetriatloni 25 minutit, ülejäänud jälle suusoojaks mõõdetud)
jõusaali ringtrenn 3 korda 108m
käe-jala kardiomasin 2 korda 80m

Aprillis tahaks juba sisespordi miinimumi tõmmata.

Ja nagu X registreerunud võistkondadest aru saab, olemegi kirjas kui Seiklusporr koosseisus Kristjan, Martti ja mina. Lisaks on ka nö Medisofti-Porry võistkond, kelle võitmine meil siis tõenäoliselt põhieesmärk on. Ma ei tea, kas ma oma võistkonnakaaslasi enne üldse näengi. Kristjan on 18. aprillini reisil, aga muljed kirjutavad, et ta käib seal isegi jooksmas. Martti koha pealt on mul teadmatus, aga me vist läheme kõik ilma selge agendata sel aastal iksima. Kokku on siis sel aastal A-rajal 5 FPTH-affiliated võistkonda - Porr 1 & 2, Ruta tiim, Esko tiim ja Tõnu tiim. The race is most definitely ON.

Pühapäev peaks ikka idüll olema onju?

Jaa, nädalavahetusel kaks trenni. See on juba peaaegu nagu aprill vms. Momentumit on vaja ainult nüüd hoida. Eilsele 22-le lisasin täna 35. Väga põhjapanevad distantsid, ma tean. Hommikul sadas nii retsi vihma, et panin igaks juhuks porilauad, aga eks see vesi imes ennast sekundiga maasse, sadanud polnud vist päris ammu?

Igatahes sõitsin Lakist Kadaka pst lõppu, sealt läbi Laagri Paldiski mnt'le Tähetorni tn pidi Harku metsa ja sealt sama lõpp, mis eile - teise osa mäeringist ja suusarada pidi altkaudu tagasi Nõmmele ja Ehitajate tee mäest veeremine koju. Kõik oleks jälle pidanud jolly olema, kui see kuradi värdjas ratas poleks jälle vanduma pannud. Viimati viisin raipe A&T hooldusse, sest 7. käik ei püsinud see ja ragistas ennast kas alla või üles ja käis muidi närvidele. Koogutati ja noogutati seal hoolega, täna ei püsinud enam pooled käigud sees. Sõimasin nii kus torust tuli ja kujutasin ette, kuidas ma selle neile tagasi viin ähvarduste saatel. No tõesti, pühapäeval ei tohi sellist asja juhtuda! Noh, tegelikult ei ole mõtet niisama viia, ega ta raibe peab jälle enne soojenema kui sitta keerama hakkab. Lähen teen nädal peale X-i tiiru ja ootan, kuni värdjaks kätte läheb ja sisi viin otse sinna, kuhu kõik see A&T raudvara jooksis - Fixor vms? Tõesti AT'sse ei taha enam oma raha viia ja räägin ka kõigile, kes vähegi kuulavad, et fuckraisk, boikott! Mida ma ise teha saan, et sellist käiguvahetaja sitta vältida, ka mulle keegi ei ütle.

Ja nagu sellest ei piisanud, oli keegi tore keenjus meie Harku kitserajametsa lemmiktõusu üles kaevanud ja sinna hüpeka teinud. FFS! Elasin ennast siis välja seda laiali lõhkudes, et mitte ainult minul sitt päev ei oleks. vat nii nõme olen. Mitte et sealt teine kord nüüd üles saaks, sest paras liivahunnik on nüüd tõusu alguses. Aga selle asemel leidsin õnneks kohu juurest veel pikema, kuigi mitte nii järsu niet rahunesin.

Teoreetiliselt võiks nädala sees veel korra ratast teha, aga pole mõtet tuju rikkuda. X on nknii rohkem vormitäide. Ja joosta ei julge.

Kuidas rattasõidul varvaste külmumist vältida?

Kas trenn tuleb tagasi?

Täna töötasin ratta kallal - üritasin talle Polari vidinaid külge panna, aga kumbki ei võtnud jalgu alla. Jään siis vana moe juurde.

Kella ja jalgade testiks tegin rattaga 22km tiiru, kus sai nii rada kui asfaltti kui 115m tõusu. Uus kell oskab seda arvutada, aga enam ei oska kätt rihma juurde tõstes vaheaega võtta. Igatahes jäin ma rahule ja üritan järgmisel nädalal jälle minna. Ei tea ainult, mida külmemate ilmade jaoks rattasse selga panna. Kõik Trimmu-asjad on nii suvised. Osta ei tahaks küll midagi.

8 päeva X-ni :P

135 km nädvah

.. ei käinud me erinevatel põhjustel Kõrvemaa triatlonil.

Siis jäin mina põlvetõppe - üks neist, mis tuleb kui kükitada kuskil täiesti süütus koduses situatsioonis ja siis on valus ja siis ei saa jälle trepist alla käia. No nii ei saa ju tippsportida!

Sõitsin siis nüüd juba 1,5 nädalat liftidega ja poputasin raibet. Reedel (üleeile) viskas üle ja otsustasin, et nädalavahetusel tuleb rattasõitu proovida - see on nagu põlve suhtes vähem nõudlik. Samas õnnestus sebida ka suvitamisplaanid Lihula lähistel ja kahe soovi kokkupanek tähendaski, et sõidan lauba hommikul Riisiperest Lihulasse ja pühap pärastlõunal tagasi.

Laupäeval läksin sõitma 6 õlle pohmaka ja 2 magatud tunni pealt. Ilm oli imeline - täiesti tuuletu, kilomeetrid lendasid. Kontrollpunkti Kasari ääres jõudsin 1:50-ga, eesmärk oli 2:00 kuigi seda seades ma ise arvasin, et mis te õige mõtlete 2 tunni jooksul hoida kiirust üle 25km/h? Polnudki nii raske - Ristist oli 10 km jooksul täiuslik maantee, kus sai täiesti mõistliku pingutusega masinast 35 kätte. Selises kohas vist tekibki vajadus ja mõte endale rattakossid ja klipid osta. Eks siis ostan, kuigi ma ei kujuta ette, miks ma järjekordse pika maanteesõidu ette peaks võtma. Maastikule ma küll nendega minna ei julgeks.

Tagasitulek oli säetud 17:50 rongile - alustada mõtlesin 15:20 - sest esiteks oli algus kaugemal kui eilne esialgne lõpp ja siis tuli jätta varu rongile mahaistumiseks ja igaks juhuks veel ka. Umbes 3 sõidetud kilomeetri peale sain juba aru, et sellest rongist jään ma küll maha - vastutuul oli päris rets, niet maanteel liikusin pidevalt ~19 kiirusega. Not fun. Nüüd ei olnud mul ka spordijooki kaasas niet pidin puhtalt vee peal pusshima. Peale Ristilt ära keeramist oli juba parem. Aega oli palju ja vahest kui kann kandiliseks kiskus tegin ka 5-minutilise peatusi. Kokkuvõttes jäin Riisiperre hiljaks terve tunni. Niisiis sõitsin 65km pausidega koos 3.15. Nüüd on päris muhe uni.

Sikul oleme kirjas, nagu ka meie farmtiim Tingaling Bojojong. Põlv elab oma elu, mina oma. Haanja 100'le ma niipea ei kipu.

Jaa, ja in totally unrelated news - uisutamine sakib. Never again, kui just pole xdream või pre-xdreami tiimikohtumine.

2 üritust veel kalendrist maha tõmmatud - Ramirendi jooks & Aegviidu Elion

Oi, kuidas mulle see pilt meeldib. Tulin, nägin, möirgasin.

Nädalavahetuse veetsin võistluselt võistlusele liikudes ja vahepeal ka neil võistlustel võisteldes - plaanis oli Ramirendi kevadjooks laupäeval ja Tallinna rattamaraton pühapäeval. Eesmärke ei olnud kummakski - jooksudega on nagu ikka, vormi ei tea. TRM oli distantsi mõttes korralik upgrade võrreldes Jõelähtme matkarajaga, seega selle põhjal ei osanud ka midagi arvata - stardis mõtlesin, et tra, finiš pannakse 16.30 (start 12) kinni - kas ma ikka jõuan??

Ramikas oli tore firmaüritus. Hea, et nad praeguse 'retsessiooni' raames sellist asja ikka korraldada viitsivad. Siimann tervitas, Sulo laulis, fitness-tibid tegid massidele ühisvenitust. Osalesin huviga, sain paar uut muuvi tantsupõranda jaoks. Stardis ma ennast nii taha kui võimalik ei sättinud - jooksus on nagu enesekindlus suurem kui rattavõistlustel. 100+ numbrite jaoks oli teine stardikoridor nknii, niet eriti kiiresti stardist minema ei saanud. Jooksust endast ei mäleta midagi, Lükati silla juurest pikk tõus üles võttis ikka päris võhmale. Tagumise lameda sirge suutsin kildi isegi 4.04 "pressida" - 4km lõpus oli aeg 17m ja hakkasin mõtlema, et ideaalse jooksu etaloniks võetud 30-minutine lõpuaeg polegi nii võimatu, eriti kuna sealt oli põhiliselt mäest alla, aga finishis lõpuks 32.14. Häiris see, et kilomeetri-sildid nii kaootiliselt olid - ainult 3, 4 ja 5 vist - 500m enne lõppu oleks ikka võinud kiljata mingi silt, et pushi nüüd. Lõpus venitasin veel tibide läheduses ja sõitsin noppelt koju, sest laupäev oli väga minutipealt ära planeeritud, et jõuda Tartusse vennasünbile ja siis veel mujale jalkaõhtule ka. Nüüd jõudsin TRM-lt koju ja leidsin, et Ramikal olin ma 62. kohal 487 lõpetanust - vau! 30m oleks juba peaaegu auhinnalisele kohale jõudnud :) Kohapeal kommentaator hakkas kohe peale mu finishit kobisema midagi masside saabumisest ja selle peale ma arvasingi, et olen kuskil keskel vms. ENT. Ei julgegi sel aastal Pühajärve ja Ülemiste jooksudele minna, sest nendel on vanast ajast suht hea märk maas ja see teeks meele nii härdaks kui neile nüüd miski tunniga kaotaks. Pulss 194/183. Hea, et süda ikka üle maksimumi lüüa jõuab. Sellise tempo juures muidugi ei tohiks..

Eile õhtul hoidsin jalkaõlledega tagasi, et täna tippvormis olla. Enne muidugi muretsesin, et äkki tapab see mind väga ära ja Jukola ikkagi järgm nädal ja äkki oleks pidanud matkarajale panema. Hea, et ei pannud, sest TRM oli ni fun fun fun. Kuskilt foorumist lugesin, et on ainult 2km kruusa ja ülejäänud metsateedel - mõtlesin siis, et pisemad teed kui Jõelähtmel, aga ei just samasugused, korra pidi ainult üle raiesmiku sõitma. Ma olin stardis enam-vähem ainuke pika särgiga. Sokk oli mul ka pikk kaasa võetud, aga seda sai alla rullida. Enne starti hakkas joogikott lekkima ja siis paaniliselt võtsin meetmeid kasutusele, et ta seda rohkem ei teeks. Ratta külge ei pannud üldse jooki - ma ei teagi nüüd, kust mugavam võtta on, vist ikka raami küljest - seda nisa on hoidjasse nii vastik tagasi toppida ja selle ajal ma veel lüpsan sealt osa jooki välja niet kints oli pidevalt joogine. Ma alguses mõtlesin, et rattavõistlus, nknii ei tunne stardis kedagi, aga näe, kohe ronisid minu gruppi ka Piia Paasma koos vennaga, Raivo Erik ja Jüri Mõis. Jolly! Kuskil pidi Rain ka olema - rajal mõtlesin, et talle võiks mitte rohkem kui 40s kildile kaotada. Eks näis, mis tegelikult juhtus. Piiast sain ma 9. kilomeetril lõpuks mööda ka - oleks põnev näha, palju ma tast ülejäänud raja jooksul ettepoole sõitsin. Anyways, stardiplagu alt sõitsin läbi praktiliselt nii tagant kui veel oskasin. See viimaste sõitjate julgestus-ATV sõitis must suht kiviviske kaugusel kuni esimese tõusuni. Siis oli tropp koos ja selle tropi hulka ma jäingi. Kõik oli hästi liivane ja ilma prillideta ei olekski võimalik sõita olnud, sest siis oleks pidanud pool aega silmast sitta välja kraapima või siis kinnisilmi laskumisi võtma. Igatahes ma alustasin kiiresti tõusmist, eriliseks trumbiks olid mul liivaste tõusude joostes võtmised, kus ma alati nii 4-10st tüübist mööda sain. Mäest alla sõitsin jälle mina ettevaatlikult, aga seal ei jäänud teistel jälle muud üle kui selja taga ära kannatada. Lõbusaid asju ikka juhtus ka - enne TP1 ma just mugisin müslibari mingi tee peal ja siis läks must äkitselt mingi 20-pealine kari mööda, keda ma ükshaaval söönud olin. Nõme. Igas TP's otsustasin ainult 1 magneesiumi võtta ja laua pealt siis lonks vett peale. Ei paistnud küll, et keegi sealolijaist oleks osanud mul aidata ketti parandada :) Sõitsingi kogu raja praktiliselt 1000+ numbritega koos, ainukesed tillemad olid teeäärsed parandajad või siis katkestanud, kes vastu sõitsid. Siis ainukesel kruusaotsal teenisin ma ka tiibukasvatavat respekti mingi rongijuhi silmis, kes must mööda sõites ütles, et võta sappa. Ma olin just rongi nina all ilget spurti teinud, et enne nende möödumist mingist tibist mööda saada ja ju see siis paistis NII impressive tempona. Nats võttis mul aega, et nende saba uuesti kätte saada, aga suht lahe oli sabas suruda. Metsa vahele jõudes miskipärast võeti tempo maha ja ei mindudki ühise glorious finishini ja mul ei jäänud muud üle kui neist mööda minna. Thanks anyway! Muidu läks tavalise seljapüüdmise stsenaariumi järgi, aga mingi hetk tuli matkarada sisse ja siis kadus nagu point ära, sest enamus selgu oli just nende omad. Lõpu 5 kilomeetriks sain lõpuks oma tempo inimeste hulka, mingi tibiga sõitsime üksteisest mitu korda mööda ja karjusime aeglasematele, et VASAKULT! või PAREMALT! Enne lõppu ma mingi liivatõusuga jooksin taga siiski piisava vahe sisse, et paarikümne sekundiga finishis võita. Lõpuspurdi küll oma vahetu vastasega viimast 500m sprintides kaotasin, aga fun oli ikkagi kimada. Söögist oli mul kaasas aprikoosi, millest jäi jälle pool järele + 2 müslibari, millest sõina ainult ühe. Peaasi, et juua jätkub vist. Shleha kaanisin sisse 15km enne lõppu - võib-olla andis mingit jõudu? Igatahes seisma ei jäänud lõpuni, äkki just tema pärast? Kohe peale seda hakkasin ma luulusid nägema ka kusjuures - autoteel vaatsin laskumisel mitu korda, et OH! auto tuleb vastu. Valge auto, kusjuures ja minu arust oli VAZ 07. Aga ei tulnud. 35. km paiku hakkas ka tagumik protestima. Praegu tahaks ennast beebitalgiga turgutada, aga pole. Selg valutab ka ja vasak käsi suriseb nagu oleks surnud, aga nagu ei ole ka. Verd vist ei jätku sinna. Eks kuskile tulevad ametlikud fotod ka, iseasi, kas mina seal peal olen. Igaks juhuks tegin endast foonifoto massidele oglemiseks. Ma olin näost veel isegi vähe sitane.


Ametlik aeg tuli vist 2:54 - poole pealt hakkasin vaatama, et 3h oleks hea eesmärk ja täis ta tuli. Seinaprotokollis (ja diplomil) on koht 921. - igati rahuldav. Palju startijaid oli, ei teagi, mu number oli 1371. Kui regulaarse Elionitamise tagajärjel saaks kasvõi ühe stardigrupi ettepoole, oleks stardis võit juba märgatav. Mingeid vaheaegu üritasin ka võtta, aga kes nüüd tagantjärgi neist aru saab. Pulss 189/162 - maksimum ikka ronis iga tõusu järel vaikselt ülespoole, esimesed 10km nagu üle 160 eriti ei läinudki. Tulemuste lingi teen kõrvale siis, kui need kuskile üles pannakse. Siis selgub ka mitmes ma naistest olin - Ramirendil vist kuues.

Stamina on lõpuks saanud ka oma rahvatriatlonikalendri üles. 3 neist toimuvad Tallinnas ja Valga oma on mul ka suhteliselt plaanis, niet võimalik on üldkokkuvõttes kuldlindu (?) püüda. Esimese toimumisaeg on veel õhus, aga tollel jaanieelsel nädalavahetusel kavatsen ma nüüd, kui Elion üle elatud, kindlasti 100KP jooksule minna. Triatloni kuupäev ei ole veel kindlaks määratud - lehel on kirjas, et täpne päev selgub hiljemalt 6. juunil -YEAH, RRRIGHT!

Järgmine nädal - tahan teisipäevakul joosta Jukola-moraali buustimiseks ilma vigadeta ja täistempoga H21C raja. See on ka ainuke trenn, mis ma enne Jukolat teha saan, sest puhkus sai nüüd läbi ja tööl tuleb vist pikki õhtuid veeta - kuskile on ju vaja ka jalka mahutada. Taffy. Jukolal olen oma lemmikvahetuses - teises. Üle-eelmisel nädalal tegin ka kaks 15-kildist jooksuringi. Parema kintsukondiga on nats jama, kipub valutama lõpu poole. Muidu püsis tempo nii 5m/km - tolerable, aga mitte midagi rõõmustavat. Rada oli ka täitsa lapik ja üldse mitte 410 tõusumeetriga, mida Soomes lubatakse. Ehk vean lõpuni, sitemini kui eelmisel aastal ei ole võimalik joosta, kui just maakera-suurust viga ei kavatse teha. Xdreamini nüüd 3 nädalat, eelinfo stardipaigaga oli täna X lehel üleval, polegi enam niiväga Karksi-Nuia. Võrtsjärv on vastikult lähedal, aga jõel kanuutamist eriti ei tahakski. Kõik võib veel juhtuda muidugi. Nüüd oleks veel tarvis kolmekesi paar korda "üht-teist" koos teha sh palju maksa süüa. Aeg läheb tõenäoliselt väga nobedalt.

Soome rogainil oleme tõesti kirjas - nimeks pandi miskipärast "FTP" Hemohes, kuigi ma ei mäleta ühtegi lahtrisse sellise asja kirjutamist. That's really purr.

Lisasin meile ühe sõbra - Firmasport. Nad kirjutasid meist peale esimest X etappi. Väga nunnu. Oleks siis juba võinud pilti ka teha. Ma eriti ei mäleta neid nii märkimisväärselt pikalt meie sabas tilpnemas, aga noh eks nad ise teavad.

Tulevik

Editisin korralikult meie eesolevate võistluste nimekirja - seda küll oma maitse järgi, et mul endal oleks siit hea viidata kus ma mingil nädalavahetusel olen. Paar clashi jäi sisse - Harku järve jooksule ma Jukola tõttu ei lähe, aga jätan teistele kirja. 12-13. juuli tuleks ka otsustada, kas jääda põhja ja sõita Mägede külas ratta-o eestikatel või teha lõunas Pühajärve jooks & Elion Cup. Ratta-o'st ma ei usu erilisi positiivseid emotsioone sündivat, samas peaks ma valima, kas minna 5.-6. juuli Valga Stamina üritustele või lõunasse hoopis nädal hiljem sõita. Mõlemad on natuke liiga steep. Praegu panin julmalt clashima ka Soome ja Kõrvemaa rogaini. Ilusad kohad mõlemad, aga paistab, et Soome-sõiduks ei saa massi kokku ja 31. maiks tuleks juba registreeruda kui odavamalt tahaks. Teen veel promotööd - ma nii tahan, et Ruta saaks ka Soome maastike laksu kätte. Kona kolmapäevakud arvestasin sama tähtsateks kui teisi-, esma- ja neljapäevakud ja ei pannud eraldi kirja. Hooaeg lõpeb Libahundiga 26. oktoobril - mina tõenäoliselt jälle TB-xx'ga.

Mõnes kohas olen ette näinud rattamaratoni laupäeval ja jooksuvõistluse pühapäeval või vastupidi. Sellisteks combodeks valmisolek selgub tõenäoliselt peale esimest niimoodi sisustatud nädalavahetust. Mulle nii meeldib, et praktiliselt kõik nädalavahetused on mingi spordiga täidetud.

Kogu kalenderdamine on inspireeritud sellest, et käisin eile Harku rattaringi sõitmas ja sain välja nii keele kui pupilli. Mõnus oli "treeningradadele" naasta. Ilm oli palju kaunikesem kui siis kui me Rutaga 3 ringi sõitsime. Eile tegin 2 ja ringid 42.56 ja 41.29. Eelmine kord oli vist keskmine aeg tunni kanti, aga tähtsam kiirusest oli see, et sain jälle hasardi tagasi. Kurviga Nõmme nõlva tõusust ei saanud ma ikka üles ja silla kõrval olevast sain ainult ühe korra - selles osas siis areng tilluke. Täna jooksma. Suvi käes, enne õhtul kaheksat ei luba ilm kuidagi õues ennast liigutada, eile alustasin ka alles 20.30.