Päris hea etapp oli. See oli juba platside väljakuulutamisel ainuke koht, kuhu ma tõesti tulla tahtsin. Koht sama, mis 1. etapil, niet kui kolmas ka vähegi õnnestub, siis oleks kolm „vähegi õnnestunud“ etappi kirja. Ma ei tea ikka veel, kas ma sinna minna tahan. Uisutrennide pealt vaatab. 5 nädalat tundub parem aeg adra re-seadmiseks kui neli, eriti nüüd kui ma esmaspäeval täitsa elus olen as opposed to eelmine kord, kui ma veel reedel eriti ei liigutanud.
SI-d said korralikult teibitud, minu kott sai Kristjani selga, start oli ÄREV. Ma võisin vabalt esimese kildi järel sussid püsti visata, nii vähe kindlust oli oma seisundi kohta. Jätsin siis pigem pähe seisukoha, et pikk puhkus annab kiki.
Ratas 3 valikut + jupp jooksu algusesse 9. Ma oma B-etapil sain ka üllatuslikult 13. etapiaja. Ju siis sain ruttu stardist minema. Martti oli enda omas 1. (me olime liidrid!) ja Cris 7. – hea ühtane põhi oli olemas. Ma oma arust veetsin teisi oodates aegakaarti vaadates, aga kõik ideed, mis mulle pähe tulid, lasti pärast põhja. Rattajupp pärast kokku saamist läks päris positiivselt, mul ei olnud meeles, et karjääri nurgast tee maratonirajale, aga õnneks Martti vedas rivi. Siin olime juba Kadarbikuga koos.
Valik-o 11./9. Ehk nagu keegi saunas vms rääkis, et see osa oleks võinud reljeefikaart olla. How very true. Midagi erilist ei toimunud. Paar hõõrdeviga, kokku mint?
Torn 51./10. Kuidas siin keegi meist mööda sai on müstika, aga never mind. Kristjan ronis, Martti pani mind ratta-o’d kaasa mõtlema. Kõik lasid detsibellidel rahus tulla. Ma usun, et need kaks pikemat puhkust kohe võistluse alguses tegelikult aitasidki sellele kaasa, et ma lõpuni vastu pidasin.
Ratas 9./10. Jälle Kadarbikuga koos, suund laudale. Nemad põhiliselt ees, korra kui kolm võistkonda ühte punti sattusid, tekitati mõnus käntsaoht ka. Kui ma oleks vähegi vales kohas olnud, oleks külje maha pannud ka. Me vedasime väga randomly, nende Evelin väntas väga kõvasti. KP15-16 pikk etapp oli väga cool. Suvalisel laskumise lõpusirgel näitas mu kannis odokas ka 47kph. Jei. Mingi hetk jätsime Kadarbiku pikemalt selja taha, aga äkki olid nad jälle näljaselt seljas. Siit tiksusime peaaegu Vapramäeni koos välja, meie vana Tartu mnt valik oli ainult tips kiirem. Vautsikute kolmas tüüp tuli mingi hetk väga resigned katkestaja näoga vastu – „toidumürgitus Viitna kõrtsist“ teadsid Kadarad rääida. Vahetusalas juba koos. Vahepeal lehvitasin Katrinile, kes alles NÜÜD suutis kodust stardi poole väntama hakata.
Siin püüdis meid (mind) fookusesse Viivi, ainuke pilt seni, kus me ei mängi päris esimest viiulit.
Jooks 10./8. Jälle Kadarbikuga nina-ninas, Kristjan vedas. Esimene ujumine oli kuradi külm ja lõi pulsi nii üles, et enne lisaülesannet eriti lendavat jooksusammu ei sportinud. Õnneks me lugesime teksti õigesti, aga sellegipoolest polnud keegi meist kindel, kumb enne on, kas Neptuun v Uraan. Ja siis ja SIIS oli mul ka võimalik lisaülesandel käsi mullaseks teha ja üks trahviring joosta. Tunduvalt aeglasemalt kui mu Männikumäe kolleegid, aga linnuke kirjas. Hooaeg korda läinud. Siin saime päris pajudest mööda ka oma arust või vähemalt võtsime tublisti järgi. Kadarbik sai ainult nobedalt minema. :(
Ratas 9./10. Võtsime KP22 ülemise variandi, kuigi see ei olnud winner – Männikumägi tõmbas meile siin koti pähe. Aga alternatiivse valikuga riskimine on alati cool. Siin sõitsid meist mööda vennad Vautsikud, järgmise etapi metsaronimisega saime me nii neist mööda kui Männikumäe kätte. (MAGUS) Ja KP22-23 sain ma ka rongi umbes 200 meetrit vedada. Järjekordsed 2 täket voodipeatsisse. Lõpus sõitsime kolmekesi segamini, Männikumägi kui mittekohalikud küsisid proua käest teed finishisse (lol). Vahetusalasse sõites tuli terve rida jooksjaid vastu – Kadarbik nende hulgas. There’s hope there’s hope. Aga kus sa nüüd – Männikumägi võeti mahalugemises vahele, et SI numbrid kontrollimata ja siis me pidime nende mitmekordse lugemise ja andmesisestuse järel ootama. Tore türa.
Jooksuots kanuusse 23./9. Siit hakkavad Katrini pildid! Ja ma kasutan loomulikult tema pildiallkirju.
Vahetusala enne kanuud. Pildil tagumikud. Klassika :)
Kanuuvalimine, kindlasti väga complicated
See asi ikka võtab veits aega....
...Eeldab läbirääkimisi vastas- ja konsultatsioone äsja lõpetanud tiimidega
Muidugi võttis koleda aja! Üks meist tahtis istmekumerusi, teine tirimisnööre ees ja taga, kolmas plastikust aere. Siis me üritasime lõpetavate b-rajalistega jõuda diilile, et nad ei tõmbaks oma kanuud kaldale, vaid me istuks sinna, aga EI liiga palju vett ja puidust mõlad. Siis ikka leidsime midagi, aga see oli valetpidi ja ajasime ta siis risti keset jõge ja turbkiirusel lähenev Männikumägi hakkas juba kaugelt karjuma, et apua apua. Ümberminek oleks neile ära kulunud. Aga getting even ei ole fair play.
Kanuu 17./11. – polegi nii sitt etapiaeg Kaardilugemine jäi Kristjanile ja ette rutates võib öelda, et ta tegi seda väga keskendunult. Alguses me ei saanud üldse vedama ja kõiki kurve hakkasime liiga hilja võtma. Kaldad olid täis mustsõstraid. Peale punkti käis alati ilge debatt asukoha üle, isegi ma julgesin vahele piiksuda. Põhiline asi oli Marttilt „Mihkel tõmba teiselt poolt“ alati vahetult 1 tõmme enne seda, kui ma hakaksin kätt vahetama. Anyways, raja highlight oli muidugi see sild, kus Cris kaarti luges ja ei huvitunud sellest, et talle kahelt poolt öeldi „Kristjan, sild“ (või siis lihtsalt „sild“). Mingi hetk käis kolakas ja ma lendasin kanuust välja ja järgmine pilt oli siis jalgadega kannud kinni hoidev Martti silla küljes ja peast verd jooksev Kristjan. Not fun, kanuu ka ümber. Järjekordne täke. Kristjan ever the trooper muidugi ei teinud teist nägugi, aga meie kaebasime, et ta võiks ikka ära pesta ennast, sest vaadata oli suht gruelling. Ei pesnud, jõgi porine. Üldiselt teises pooles saime vist kanuu liikuma ka? Kristjan võttis omaks teadmise, et kaks esimest peaks tõesti ühel ajal tõmbama ja mina suutsin tihedust natuke tõsta vist ka? 20 meetodit ei olnud põhjust ega võimalust kasutada. Kiirrong sai meid kätte (kus nad olnud olid?) ja läksid ja tulid pärast kolmandaks!
Kanuu lõpp
Vigastused!!!! Fotograafi maiuspala!
Kristjan sattus vahetusalas ikka tõsiselt „pressi“ piiramisrõngasse ning ta kuivanud purskkaevust tehti palju pilti.
Lihtsalt väga tore teatraalne poos, taustal vigastused. Fotokas on ka paraku rokane.
Vinnamise jätk. Üks ei viitsinud vist lihtsal kaarti vaadata või mai tea :D
Martti ja Kristjan jäid punkte kaardile märkima, ma hakkasin vaikselt kanuud mäest üles lohistama. LOL times. Ühel b-raja tüübil hakkas must vist kahju ja ta aitas mäest üles vedada. Asfaldist üle tassimise aitamist oli talt ka palju paluda, niet jäin sinna oma kaaslasi ootama.
jooks 17./11. OK, Katrini delegeerisime sealt Vaikse järve äärde ujumist ootama, ise jooksime edasi. Mul oli jalg kole lahti, Martti tegi väga vanaaegse veduri hääli. Ma mõtlesin kogu tee järveni, et jube kõvasti paneb (ja ütlesin seda ka). Ma oleks mitu korda kaeblema hakanud. Viga muidugi ei teinud, vahepeal Elvas ronisime mingisse üleliigsesse hoovi ainult.
Ujumine 16./11.
Ujumispunktis (lisaks taas ka kohustuslikud tagumikud)
Ujumises polnud enam kedagi ees – Männikumägi lahkus, kui me tulime. Kossid jalast (tänud sellele, kes peale eelmist X-i selle tipi foorumisse postitas), sisseminek jälle kuidagi kann ees, nagu foobikutel kombeks.
Väljas
All the same Kristjaniga
Malsroosi poosist on lausa näha et ta karjub siin, et EI VAJUTA POID VEE ALLA! Ja Martti tuli viimasest maad pidi.
Mihkel on igatahes peale ujumist täiesti jolly happy
(jah, Auschwitzi vabastamise päev pani meid kõiki naeratama)
Jooks finishisse - ??/??
Selle pildiga tahan ma öelda, et ma oskan üks käsi lahti sõita :D
Lisaülesanne oli tõsiselt mõttetu. Nii lõpus võiks tõesti ainult olla selline, kus tõesti on võimalik kas kõvasti võita või kõvasti kaotada. Kanuupunktide kaardile märkimine oleks pidanud alles siin toimuma.
Tundub tore mäng.
FINISS – füüsiliselt 11. koht, peale Vaude elimineerimist ja Evli trahvihävingut protokolli 9.
Lõpuspurt. Ja see on ALATI! Nii tore :)
Nagu juba öeldud, päris tore etapp. Võitsime neid, keda vaja oli, et kokkuvõttes mingi võimalus jääks, tagantpoolt tahavad muidugi Kiirrong ja Vennad mööda saada. Järgmine kord vist jõel kanuud ei tule, niet sealt me mingeid lessoneid ei õppinud. Mulle meeldis see söök tagataskus, midqa varustatakse aeg-ajalt kotist süsteem. Sõime Kristjaniga ühel ajal seda, mis mu taskust tuli.
Peale võistlust pidime küll veel minema kanuud üle Vapramäe kandma, KP36 mäele tikreid sööma, jõe äärest sõstraid sööma ja veel mingit neljandat asja tegema, aga jäi ära miskipärast. SI teipimine oli küll winner idee, mul sai ainult liiga lõdvalt ümber randme. Saunas kuulasin huvitavaid jutte. Supp kõlbas süüa. Sööklas nägin Ricat of all people. Xdreamil käivad ikka täiesti unlikely inimesed.
Kõik etapid olid meil nii ühtlase tasemega. Ma arvan, et see on hea eriti, kui seda suudaks pikemal võistlusel korrata. Põhja taga. Järgmise korra number on meil niikuinii 13. Unlucky for some.
Terakesed oleks ARMASTANUD seda etappi. Eriti just sellepärast, et kontrollaja survet polnud absoluutselt.
Ja Kristjani ravimine:
Kõik on muidugi väga naljakas
Nüüd tiksun järgmise etapini mingi ilusa nädalase struktuuri järgi pikki 140 pulsiseid jooksee ja rattasõite ja ninast veri väljas uisku teha. Mingi hetk peaks siis vaatama, kuidas kiiremini liigutamine välja tuleb – Ülemiste järve jooks? PERFECTION.
EDIT: 3 asja veel: - Stardis oli mu peas asuv kompass nii valesti, et ma oleks oma B-valiku läbimiseks ka pigem selja taha keeranud ja kuskile Vaikse järve poole sõitma hakanud. Õnneks päris kompass aitas. - Finishisirgel mängis Girls Aloud. (A) - Tulevikuks meeldejätmiseks märksõna 'internet telefonis'
Ilma ilma naljata oli see üks paremaid X-e mis ma teinud. Mitte et rada oleks olnud überhuvitav ja ekstreemsust palju ja funne ülesandeid... Vaid et esimest korda olin ma rajal ammu-unistatud naistiimiga. Jaa, meie tulemus sakib sajaga (pea 10 h trahvi tegemata kanuu eest) aga alles nüüd saan ma aru kui hea on teha asju ise, mitte lasta teistel sind lohistada.
Igatahes see tunne, et sa ei ole segatiimis veetav, kes ei tea kus asutakse kaardil, ei julge teha lisaülesandeid, kelle kotti kantakse ja jope külge seotult rulluisuetapil sabas veetakse. vaid et kõik mis sa teed, seda teedki ise.. ja tulemus mille saad ongi tegelikult sinu enda tulemus. Jah, aitad oma tiimikaaslasi, aga kõik on ikkagi ühes paadis ja võrdsed.
Minek
Kuna Katrin meie kolmas liige, tüür, sohver ja usaldusväärne orienteeruja otsustas oma pikka nohu ja kurguhaigust veelgi pikendada, tuli meil leida asendusliige. Selleks sai töökaaslane Hedi. Katrin, kelle kohta ma vist pea igas msn-i vestluses Margiti või Hediga kirjutan: 'ta on nii tore', oli vähemalt nõus täitma sohvrikohustusi ja oli I etapil meie manageriks, kes meid kohale sõidutas, rattaid putitas, pressipunktides cheeris ja igati poputas ja oma niisutavaid meigieemalduslapikesi jagas. Võistluskeskusesse saabusime varakult, pärast lühikest ja piinlikku momenti Seiklusporru Aivariga, kui parklas Mihkli auto juurde sadasime teemal et näe me ei saanudki su kõrvale parkida ja seepeale Mihkli kõrval seisnud Aivar küsis et - "eee.. kas ma tunnen teid???", ladusime oma tavaari laiali ja alustasime ettevalmistusi. 2 tunni toimetamise sisse mahtus lillepott-kaardihoidjate installeerimine, mida meie uus sõber Aivar oma installeerimisvarustusega paigaldada aitas
Start
Ilma ilma terata. Kõik pildid on Katrini tehtud
Kaardid olid rullis maas aga niipalju kui sealt näha oli, saime teada et tuleb rattaralli ning natuke nägime ka legendi, kust võis välja lugeda, et alguses on ratas ja siis nägime sõna: ERALDI. Meie järeldus oli et kohe algabki rattaralliga ja seal tuleb liikuda eraldi. Sellele järgnes väike paanitsemine ja Katrin kes jooksis meie ja Mihkli-tiimi vahet edastas vist paanikat ka neile, Mihklil polnud ju spidokatki... Aga pauk käis ja saime aru, et pärast esimest rattapunkti on vahetusala ja eraldi tuleb hoopis joosta. Esimesse punkti panime julmalt teiste järel, ma ei jõudnud kaartigi plansetti vahele pressida seega sain natuke sõidu pealt legendi lugeda. Kui vahetusalasse jõudsime oli juba selge, et lihtsamale (C) variandile läheb Margit, ning A ja B jookseme koos Hediga läbi. See oli hea otsus. Muidugi oli Margit tagasi enne meid. Järgnes samal kaardil valik-o, mis õnnestus ka päris hästi. Kindlasti aeglaselt aga vähemalt vigadeta. Mingil hetkel nägime roosasid MyFitness tibinaid ja veendusime et vähemalt ühte naistiimi me juba võidame! Wupiduu!
Ratas - lisaülesanne - ratas - lisaülesanne
Ratas on minu kõige tugevam ala ja seega ka lemmikosa X-st. Ja üldiselt olen ma oma rattaga ikka väga rahul. Kohe rattaetapi alguses oli lisaülesanne. Seal oli meid ka Katrin ootamas ja ergutamas. Nii hea oli teda näha! Lisaülesandeks oli kaks metallist jubinat, mis tulid ilma ilma jõudu kasutamata teineteisest lahutada. See on midagi sellist millega sa ise hakkama ei saa, aga kui teine proovib siis sul on ka käed koguaeg seal juures, et kohe kohe enda kätte haarata ja ise ära lahendada.... mida sa muidugi ei tee.. aga kohe on järgmine kätepaar ootamas et anna mina nüüd proovin. Alguses valisime konksud, aga sellega hakkama ei saanud, siis võtsime vedru ja see sai lups valmis. Lisaülesandest lahkudes ja järgmisse punkti sõites hakkasin kaarti ette lugema ja tuli esimene 'mitte-sittagi-ei-saa-aru' moment, kus 15-s punkt oli keset valget latakat. Et nagu nuputa ise kus ta seal olla võib. Ma väga välja ei nuputanud, kuna sinna tundus üks korralikum tee minevat ja hakkasime seda mööda kimama, siis aga tabasin Hedi hüütud legendi kirjelduse järgi ära, et punkt peab olema tee ja sihi ristis, seega oli selge et me oleme vale tee peal. Õnneks mitte kaugel. Ruttu tagasi ja punkt oligi seal kus arvatud. Olin oma arvamise üle väga uhke, sest osad tiimid jäid sinna 'valele' teele ja ei tabanud meie tagasipööramise nõksu ära. Järgmises punktis oli jälle lisaülesanne - takistusrada. See sai üsna loiult läbitud, aga seal olid väga toredad korraldajad kes igati meile kaasa elasid. Üks hakkas kõva häälega naerma kui Margit arvas et betoontorud muudkui väiksemaks lähevad. Kas nad siis ei läinud vä?
Jalgsi
Jalgsietapi esimene punkt (järjekorra nr 18) sai meiel saatuslikuks. Pärast metsarajalt metsa keerates ja võssis pikka aega rüseledes saime aru et midagi on ikka väga mäda ja läksime tagasi teele. Et siis uuesti alustada samast kohast. Palju ropendamist minu poolt (mitte-sittagi-jne) ja igasugu motivatsioon oligi kadunud... Järgmised punktid võtsime lonkides, vahepeal radadel proovisime ka sörkida aga siis kostus järsku Margiti suust mingeid koledaid sõnu ja oli aru saada et selleks korraks on tema põlv jälle tuksis. Jalgsietapp oli oma mägedega väga tüütu. Muud sõna ma ei oskagi öelda... Etapilt lõpuks tagasi jõudes oli ratta-alas ainult mõned komplektid rattaid ja oli selge, et liidergrupis me ei ole :) Ka olid seal meie konkurendid MyFitness tibid, kes polnud veel jalgsietapile läinudki ja olid selliste nägudega, et ega nad lähegi. Natuke küll cheerisime neid, et võtke mõnedki punktid aga tundub et see eriti neid ei vaimustanud.
Ratas
Algas rattaralliga, mille kirjeldust lugesin ma ette juba jalgsietapi lõpus. Kõik tundus nii loogiline. Ja sõitma hakates klappiski - ringitamine seal kohapeal, metsarada.. Metsaraja lõpus kruusakale jõudes ütles minu spidok üles. Ajutiselt küll, aga seda ma ei teadnud. Siis pidi Hedi edasi-tagasi oma spidokat nullimas käima.. Otsustasin hoopis kaardilt aru saada kus me oleme ja jätsin spidokasüsteemi jälgimise Hedile. Sõitmine klappis kaardiga, aga kompass nagu mitte... Aga ega kompass ju näitagi alati õigesti, onju? Igatahes mingis ristumises, kus oli üks seeneke, me enam pihta ei saanud kus oleme ja kas oleme vea teinud või on koht ikkagi õige... Igatahes sõitsime 0,27 km paremale siis tagasi, nullisime ja 0,27 km vasakule... Vasakulgi ei tulnud seda mida ootasime, aga see-eest oli seal kari inimesi. Võtsime neile sappa ning natuke hõikamist ja saime aru, et nad ei lähegi esimesse rattaralli punkti vaid juba teise. Selle mis on rattaralli teinepunkt, olin ma ka juba jalgsietapil välja mõelnud ja teadsin et see on sama, mis oli 15-s punn. Ei olnud väga tahtmist minna tagasi ei-tea-kuhu ja jätkata eelmise punkti otsimist. Selle vahelejätmise otsus tuli kiirelt. Punkt 25 käes, algas valik-O. Liikusime koos kahe-kolme tiimiga. Pikad tuul-vastu otsad võeti meid tuulde ja seal oli minul väga ok. Üldse oli ratas väga ok ja ma oleks suutnud ka kiiremini. Valikupunne pidi võtma ainult 2. Esimesena võtsime nr 52, sinna läksid ka teised meiega liikunud meestiimid. Üks valikupunkt (55) oli üsna kanuuala (mis pidi järgmiseks tulema) juures, seega minule tundus see nii kahtlane, et miks teha valik-o kui üks punkt on nii ilmselgelt paremas kohas kui teised. Et ju ta siis mingi konksuga ole ja sinna me kuhugi sohu ära upume. Seega eraldusime me oma kaaslastest ja läksime punkti 53.
Lisaülesanne - hüpe
Lisaülesanne enne kanuud oli midagi, mida me juba stardis nägime et mingi kõrgustevärk ja mina ütlesin kohe, et mina seda ei tee. Margit aga hakkas seda nähes rõõmust huilgama ja sellega oli ülesandesooritaja otsustatud.
Margit hüppele valmistumas, tudises teine nii hirmsasti seal redeli otsas. Pildil on see pulk ka näha, millest pidi kinni haarama.
Meie niikaua kuulasime Urmo juhendamist kuidas käituda tormisel Paunkülal. Küsisime veel et kas kontrollaega pole ja kas me ikka jõuame... Jaa, jõuate. Margit hüppelt tagasi, käppelt kanuude poole. Randa lipates jõudsime ära näha Seiklusporru finisheerumise (millele järgnes kanuuetapil pidev omavaheline nentimine - kui tublid nad ikka on) ja Katrin jõudis veel Hedit tüürimise osas õpetada ning meile eliit-tiimidelt kuuldud kanuuetappide strateegiat seletada. Kanuu saime hea, istmetele olid padjad teibitud ja põrandal vedeles hulganisti hõbedast karda :) Pole raske arvata, kes B-rajalt seal enne oli sõitnud. Enne sadamast lahkumist aga astus eelmise aasta xdreami nokatsiga mees meie ligi ja seletas, et vetelpääste on järvel kella 7-ni (kell oli 6 sel ajal) ja et ärgu me tormisele poolele saari üldse mingugi.
Kanuu
Selline oli pilt äktšonit täis Paunkülale mitu mitu tundi enne meid ning all meie lahkumas inimtühjale veehoidlale:
Watch us go! Mulle tundus alguses et mu mõla on mingi ülipikk ja sellega on võimatu sõuda
Hedi oli muidugi superkoom tüür. Kanuu liikus mingeid imelikke sikk-sakke pidi ja me Margitiga võidu karjusime 'paremaleeee' 'vasakuleee', kusjuures me mõlemad ajame parema ja vasaku totaalselt segi. Kui juba mitmesaja meetri kaugselt keset tühja järve üks teine kanuu paistis vastusõitvag hakkasime röökisima neile et ettevaatust, minge meist mööda, me ei oska sõita... Ma ei tea kas see oli vetelpääste või kes, aga kaks naist istusid tavalises paadis ja üks küsis et miks me juba nii kaugelt teist kanuud kardame.. Duh.
Tõelisi kanuupunne võtsimegi ainult ühe (nr 59). Seal vahetasime ka istumiskohti - mina tüüriks, Hedi ette. Hakkasime ka KP61 poole sõudma aga 'avamerele' jõudes oli tuul nii kõva et see värk tundus väga lootusetu. Suure kisaga saime kanuu ümber pööratud ja taaskord 'mitte-sittagi-aru-saades' läksime mingis suva kohas suure saare külje alla. Kaardi järgi tundus seal mingi suurem äktšon toimuvat, ainult et enamus kaarti oli valge. Kuidagi väga hästi klappis meil randumiskoht, sest üles ronides ja natu paremale jalutades nägime oranže linte ja inimesi. Lisaülesanne + mälu-o. Mingi arutelu läks seal lahti veel teemal, kus on meie kanuu. Et kanuu peab ka punktis olema. Teiste omad ju olid. See lahenes sellega, et ajasime kõik nokatsiga-tüübi kaela, kes oli öelnud et teiselepoole saart me minna ei tohiks. Igatahes me ei paistnud kedagi eriti oma kanuuga huvitavat. Natuke vaidlemist ja Hedi oli nõus ka trosside vahel käimise lisaülesande ära teha. Seejärel mälu-o. See oli lihtne, aga kuna meil juua kaasas ei olnud ja kanuu ärajätmise osas oli igasugune pingutamise mott juba ära nullitud, siis lonkisime lihtsalt punktid kätte saada. Need tehtud, kanuu üles otsida ja finishi poole seilata.
Lisaülesanne - vibu. Ehk noolemäng nagu Mihkel ütles.
Sellega alustasin mina. Aga kuna see oli kohe finishi kõrval ja Mihkel ja Katrin seal tüdrukutega juba muljetasid ja lobasid, siis mind häiris kogu see vibuvärk ja see mees oma seletamisega. Mul oli palju rohkem vaja ju muljetada... See vibuteema ja nende noolte võssist otsimine tundus nii teisejärgulie ja üldse segav faktor. Igatahes panin ma mööda ja edasi ma ei tea, Hedi lasi ja Margit lasi ja mingi hetk oli happiness.
See poiss vasakul oli eriti abivalmis. Vähemalt õpetas mida teha - hoia vibu endast eemale, muidu saad vastu nägu, ära näppe sinna pane, muidu saad vastu näppe jne
Finish
Me olime vist teine naistiim kes finisheerus? Või kolmas? Igatahes mingi hetk tuututati et meie 'Ilma ilma' tiim tuli teiseks ja MyFitnessi tüdrikud kolmandaks. Kuna nemad olid jätnud vahele jalgsietapi ja kanuu, siis olid nad ka üsna üllatunud oma kolmandast kohast. Tuututati veel teemal, et käige pesemas ja sööge ja siis on autasustamine, ISC-i võidutiim oli selleks ajaks ammu juba kodus. Me muidugi polnud oma teise kohaga rahul, kuna olime ju pea kogu kanuu tegemata jätnud. Natuke protestimist oma II koha vastu ja saimegi koju ära tulla.
Kokkuvõte:
* kõige valusam trahv tuli rattaralli esimese punkti ära jätmisest. seda oleks võinud ikkagi otsida * me oleksime teinud kanuud rohkem (küll mitte kõike) kui poleks tulnud seda nokatsiga tüüpi meile 'soovitusi' jagama * paljud meestiimid pidasid meid B-rajakateks * paljudel meestiimidel olid mingid übersuured seljakotid (toit ja ravimid?) * ma ei tundnud kordagi puudust meesliikmest, isegi ratast üle kraavi ukredades * on ütlemata hea kui sul on keegi stardis, finishis, rajal aitamas ja cheerimas, mistõttu otsustasime et meie tiim jääb 4-liikmeliseks ja järgmisel korral on manageriks Hedi. * Katrin on ikka uskumatult tore * ma leian juba teist päeva kodus sipelgaid
Need siis mu esimesed mõtted... eks pärast hakkab edit'eid tiksuma.
Kuna täna ei ole mul mingit kohustust post-race asju pesta, sest ma unustasin oma koti Arttu, siis võtan minuti hoopis jutukese alustamiseks.
...ja siin lõpeb viitsimine. Homme jätkan? Või vähemalt siis kui tulemused üles tulevad. Mind huvitab põhiliselt mitmendana me esimesest topeltjooksust lahkusime ja mitmenda koha me kanuus saime. Muidu sain oma eesmärkide üle 6-0 võidu : Porr 2; Esko team, Ruta team, Tõnu team ja Alari team jäid tahapoole ja finishiks sai kere korralikult valusaks. Koht öeldi, et 9., aga tulemusi välja ei pandud, niet eksnäis. Well chuffed olen igatahes kohaga, kuigi esimene pool rajast oli mu panus suhteliselt minimaalne ka ma sain oma porrutilbendise lippu korralikult üleval hoida. Esimeses mingi metallist konksuga lisaülesandes oli mul pilt juba täitsa eest.
270409 jätk. Enne starti oli kõige tähelepanuväärsem juhtum see, kui olime kõik autod paika pannud ja Katrin jookseb lõkerdades ligi ja hüüab, et Dämmit, me ei saanudki kõrvuti parkida! mille peale Aivar (?) tegi suurt silma ja üllatus, miks tundmatu neiu nõnna sügavat kahetsust väljendab. Igatahes sai sellest kohe igasugust jääd murdnud üritus ja pärast tegelesid kolm tiimi juba erinevates kombinatsioonides üksteise rajavalmiks tegemisega.
Stardis tekitas Terake mul korraks paanika, et ikkagi on ratta-tulip vaja ükshaaval teha ja selle peale mõtlesin oma odomeetripuuduses hirmuga päris pikalt. Aga anyways, stardinumber oli 23. Alguses saime natuke halvasti minema, sest ma arvestasin koguaeg, et Kristjan on minust tagapool, kuni vahetult enne asfaldilt ära keeramist vastupidine selgus. Siis tuli pikas jorus liikumine, kus me olime kindlasti kiiremad, kui need, kelle taga me tilbendasime. Ratas-1 21.
Jooksus oli kiire rollijaotus. Igatahes siin ma sain oma B-rajal Elost mööda joosta :D Valik-o näitas juba korralikult, kui tähtis on see, et võistkonnas on keegi, kes o-tehniliselt (vähemalt Eesti maastike kontekstis) suht täiuslik on (Kristjan siis). Tempo oli hea, pulss täpselt lubatud punase ülemisel piiril, otsused jooksu pealt ja viga praktiliselt null. Eraldi jooksu lõpp 6. Koosjooksu lõpp 5.
Ratas edasi oli juba koht, kus tempo mulle natuke üle jõu käis. Kaardilugejat minust polnud vist kuni KP16ni, aga tegelikult ma arvan, et vaiksed tempotõsted oleks ma üle elanud, sest siis kui Kiirrong meile tagant sisse sõitis, suutsime me nende kiirust edasisel teelõigul hoida küll. KP11-12 rattalohistamine oli muidugi juba hoopis teine kaardimäng. Mina liikusin siin ees miskipärast (lubasin Marttile teda küll kohekohe mööda lasta) ja olin siis esimene, kes mingit pealtnäha süütut kraavi ületama hakkas ja ratas kaenlas kaelani sisse käis. NOT FUN! Ma mõtlesin, et rattaga palju läbimärjana sõitu ees, kindlasti saan vappeka kätta, aga see kuivas käbe, ainuke downside oli, et kaardihoidja kile oli mõlemalt poolt mudane ja siis mul polnud isegi võimalust midagi välja lugeda. Mudajärve kallas oli rattaga jooksuks õnneks ideaalne, meie järel tulnud poisid keerasid juba kuskile vasakule metsa kammima (ja rohkem me neid ei näinud). Lisaülesandes oli mu pulss nii kõrge, et pulsivöö lagunes ära ja sel ajal kui teised puslet lahendasid, tegelesin ma enda uuesti pildile saamisega. KP13-14 etapil tegime me erinevaid lõikeid – võibolla selleks, et nö kompenseerida eelmist lohistamiskaotust. Igatahes Kristjan ei olnud rahul ja arvas, et me kaotasime nende kõikidega aega. Peale KP14 oligi suurem punt koos, Vautsikud ja Heiti tiim ja veel keegi. Valges ruudus usaldasime kõik kolmekesi suuremaid o-ajusid ja siis kui oli aeg ratta sejast maha hüpata siis jooksime kõik ilma kaardita metsa vahele konksu panema. Õnneks päästis meid Martti kalkulatsioon, et me maandusime teele liiga lõunas ja me hakkasime KP-teel enne teisi põhja suunas liikuma ning punnis olime esimesena ja pärast oru teistkordset läbimist lahkusime ka rattaga esimesena. Sellel jalgsiosal sain ma endale ka magusa ora ninna niet päris pikalt liikusin veel ringi lõug laialt verine. Takistusribal tehti mingist kummist läbi roomates mu poriverisest mollist pilti ka, ma usun et mu emal oleks isegi mu ära tundmisega sel hetkel raskusi. (Mitte et ma pilti näinud oleks). OK, jooksin tiba ette. KP15-16 oli see 168 pulsi episood ja siin õnnestus siis Heitist/Ottensonist rattaga mööda sõita – OK, neil Viivi tiimis, aga IKKAGI :P Vahetusalasse jõudes olin ma tegelikult pettunud, et juba nii 9-10 komplekti rattaid ees oli. Nii palju kui oma arust ülevaadet oli, ei oleks tohtinud üle 5 võistkonna eespool olla, aga musti hobuseid on ju igal võistlusel (nagu meie nt). Ratas-2 KP31-39 6. etapiaeg (v.hea)/4. Ratas-3 KP39-vedruülesanne 28./5. vedruülesanne 41./5. takistusriba algus 9.
KP18-23 oli tõsiselt jube ja kui see oli Voose, siis ma tõmban pika raja eestikad jälle plaanist maha. 44 minutit joosta 4,1km rada ilma veata on vist küll rekord. Jutuks tuli ka see, et oleks nagu Pariisi metsa sattunud. Ma oma arust olin ka vahepeal kaardis, aga tempo oli nii aeglane, et ma olin ennast tavaliselt ammu enne poole etapi läbimist punkti kohale lugenud. Õnneks oli teine pool juba rada pidi. Martti käis mu nina ees küll korra näoli ja siis ülejäänud rajast ma meenutasin seda vana Tartu Maratoni, kus ma ka siledal maal kõhuli käisin ja vanamehed kõrvalt rääkisid, et esimene väsimuse märk. Siin me mõlemad kakerdasime suhteliselt hädiselt ja Kristjan sai juba alguses südamele, et MÄEST ÜLES EI JOOKSE! takistusriba 16./9. jooks-3 Voose 44m suhteliselt 3. aeg/8.
Tulipi alguses me otsustasime ikka raja läbi mõelda, aga takerdusime mingitesse detailidesse ja jäime siiski läbisõidu juurde, mis algas kahe auringiga ümber karjääri ainukese põõsastiku. OK, ma räägin siin küll meie-vormis, aga see oli jälle üks osa, kus ma põhiliselt tilpnesin. Jõudu oli, aga odokat mitte. Enne KP24 sattusime mingisse täiesti iks valesse kohta ja lasime veel viimasel karussellil endast ees olnud tiimid mööda. Minu jaoks oli punni kätte saamine ikka totaalne jackpot. Siin hakkasime siis uuesti puslema, et kuidas järgmisse saada ja lõpuks kui joon juba väga KP15 lähedale jõudis, vaatasime ka punkti numbrit. DAMN! Vähemalt saime edaspidiseks harjutada joone paberil taga ajamist. Vahetult enne KP24 tuli meile terve rong meie selle päeva tavalisi konurente vastu sh Heiti & Elo gängid. Punnist ära minnes aga tuli Crisi ratast parandada – ma arvan, et siit edasi kaduski reaalne võimalus veel tõusta. Uued konkurendid olid äkki Raichmanni ja Tammemäe tiimid ja üleüldiselt olime me edaspidi rohkem tagaaetavad kui seljapüüdjad. Tulip lõpp 11.
Rattavalik läks lihtsalt, ma sain elus esimest korda proovida tuulelõhkuja rolli, sest sel ajal kui Martti Kristjanit lükkas, pidin mina eest tuult lahti lükkama. Küsiti mult, kas ma jõuan ja ma eeldasin, et see tähendab hambad ristis väntamist, aga pärast oli jälle paha, et niipea kui Cris mulle tuulde sai, olevat ma kohe 10m ettepoole spurtinud. Tuulessõit on selgelt üks asi, mida me veel õppima peame. Ma olin muidugi üllatunud, et Kristjan võib ka lihtsurelik olla ja ei teagi nüüd, kelle poole edaspidi üles vaadata. Ratas-4 lõpp 13.
Anyways, KP55 – b-rada ei suutnud siin muidugi teed anda ja me polnud ka piisavalt nahaalsed ega ei tulnud varem selle peale, et siin on koht, kus tuleks vahespurt teha, et jääks ära punni pärast võitlemine ja muu sabasseismine. Hüppamise lisaülesande tegi Kristjan, ma isegi ei jälginud mitte nagu kombeks saanud. hüppeülesanne 43./13.
Vette minnes saime teada, et oleme 12., mis polnudki enam väga paha, Timmo vahetult nina ees ja üks paat juba teisel pool ’väina’ saart võtmas. Kui rattaetapil tegime veel teistsuguse plaani, siis tuul tegi muidugi oma korrektuurid. Kuna kanuu peab alati liikuma, viskasime kohe Kristjani välja ja kukkusime uhama, Cris ei tahtnud ega tahtnud järgi jõuda, kuni lõpuks KP59 saare juures pidime ikka seisma jääma. Ta polnud üldse rahul ja rääkis mingist mehe laibast, mille ta metsast leidis. KP59 saarel ta enam eriti meid sõitma ei tahtnud lasta, aga siin polnud meil võimalik nii kaugele põgeneda. Siin tegime jälle plaane ümber, sest eessõitjad viisid kanuu maale ja kõndisid edasi. OK, meie ka. KP61 tegime suht kõvasti ettepoole aidanud plaani, kus meie tassisime Marttiga kanuu KP68 järvele ja Cris tegi sel ajal KP66 jooksu. Metsas polnudki varem kanuud tassinud ja õige kraavipoole valimisega saime kahest tiimist mööda ka. YAY!
KP70-69 saime esimese meki korralikust lainest ja paar laksu sülle ka. Muidu hoidsime jälitajatega ilusti vahet. Meie läbimine on Medisofti ploogis olemas.
60-43 oli juba tõsine mereületus. Siin me kaklesime, et kummalt poolt saart minna. Minu silma järgi olid KP’d nii selgelt paremal poolt saart, aga tuulevari tõmbas meid ikka vasakule. ÕNNEKS jäi reason peale. Igaks juhuks viskasime Crisi jälle keset murdlainetust saarele, et ta ette jookseks ja vaataks, kus see KP täpselt asub. Martti läks lisaülesannet tegema ja siis kui ta läinud oli, hakkasin ma mõtlema, et ootoot, kui siin pidi lisaülesannet tegema see, kes ei hüpanud, siis kas vibu peab kolmas laskma? Muuhulgas mõtlesim veel ka, et aga kanuu võib ju juba aegsasti teisele poole saart tassida, aga Siim lubas ainult mõttelise jooneni vedada. DAMN YOU! Mööda mäge pärast jooksmine oli küll viimane tilk, sest juua polnud ma korralikult juba tund aega saanud ja järvest juues ei jõudnud suhu suurt midagi. OK ja lõpp oli juba nobe, Martti noolestas märklaua Eskoliku kiirusega. Peale finishit jõudsime veel Katrini kaudu Terakestele kanuuinfot saata, kuigi sellest suurt tolku polnud. 9. koht, yay. kanuu-1 lõpp 9. lisaül saarel n/a jooks saarel lõpp 10. kanuu-2 17./kokku 11. vibuülesanne 1./9.
Lõpus laagerdasime veel pea paar tundi kuni kõik vähegi tuttavad metsast väljas olid. Siis naersime veel Ruta sipelgaid ja äraminek see oligi. Minu kott jäigi sööklatreppi kaunistama ja homme loodan selle kätte saada, sest vastasel juhul muutub kogu mu järgm nädalavahetuse Viljandi järve jooks – Ilves3 2. päev – Mulgi rattamaraton holy trinity suhteliselt küsitavaks.
Bits OCH pieces: - Ma alles nüüd avastasin, et rattakaardilt on ka see lisaülesandega saar välja photoshopatud. - Siis kui M&K ratast parandasid, nägin ma nugist (?) Nugis ronib puu otsa ka eksju? - meie normaalse koha vundamendiks saigi vist vigadeta kiire töö esimeses jalgsi-o’s ja üleüldiselt minu kohta ebatavaliselt kiire algus - puudujääk : ratas raskel maastikul - lükkamine tassimine, füüsiline ettevalmistus, JOOKS ja nagu juba jutuks tuli, uisuoskus järgmiseks etapiks. Et siis Cris käib Tartu rattarallil ja saab järgmiseks korraks rattaettevalmistuse tehtud ja mina käin jooksumaratonil ja sama linnuke käes. Uisutrenni peale ei taha mõeldagi - Talvisest spinningust on mulle kõvasti kasu olnud – just sital maastikul ja tõusude sõitmisel. Puudu on veel laskumiskoolitus ja nokatõstmiskoolitus - ma ei teinud mitte ühtegi ind. lisaülesannet - jooki tuli kõvasti puudu – ju siis intensiivsema liigutamise viga - marttti tutvustas mulle oma otsalampi, mille peab vist järgmiseks etapiks ostma - Katrin oli Terakesel väga tubli team manager ja käis meilt pinnimas infot, mis Terakest aidata võiks. Temaga on alati v.v. lõbus ja tore, et Terakesed ta ka omaks võtsid - näe, internetist tulipi kohta veel see kommentaar, et kui lõppu tead, saab ju ka tagasi arvutada - minu jaoks oli kõige coolim tegelikult kiirrongi võitmine, sest juba Kona päevakul ja Jõelähtmel ma arvutasin, mitu minutit ma Alarile rattas kaotan ja tegin sealt üldistusi kaotusele kogu rajal, SELLEGI POOLES tuleks võib-olla arvestada sellega ka, et umbes pooled vähegi tegijamad onud-tädid olid öösel Jüriööd jooksnud ja kui järgmine kord puhta sooritusega 30. koha saame, siis ei tasuks kaua mossitada. - tsiteerides Katrinit Viitna’2008 „asjad taskus on paha“ – aga nüüd selgus, et asjad kotis on veel halvem, sest sinna ei ole iialgi aega neile järele minna. Taskus olnud aprikoos oligi ainuke asi, mida ma rajal sõin - mu silmatõmblemine ei läinud ikka üle. - ja enne kui kõigil meelest läheb – KATRIN UURIB, KAS TA VENDADEL ON MINGI VÕIMALUS MULLE RATTARALLIKS MNT-RATAS SKOORIDA!
edit: ja MEIE MIŠA poolt loomulikult noahoop allapoole vööd, et peale meile pikalt eelmisel aastal argumenteerimist, miks Xdream ei ole tema ala, läheb ta B-rajale ja võidab. Boo times!
edit2: lisasin kohad erinevate etappide järel ja lisaülesannete juurde said vahemiku kohad ka. Eelmise aasta soft meeldis mulle rohkem - protokoll alade kaupa oli palju ülevaatlikum. Boo
See nädal on väga rattasõidu tähe all möödunud. Kõik algas eelmise pühapäeva ÄP 3 tunni spinninguga, mida võtsin ettevaatlikult ja üritasin pulsi hoida alla 160. Enne järgmist talve sellist asja ette võtta ei tahaks. Õppisin ainult tähtsa asja, et üks jooks võiks olla spordijook ja teine mineraalvesi vms. Ja et Rocca al Mare myfitnessi klubi on paras peldik.
Siis edasi olin natuke veel haige ja otsa K & R & P järjest pikemad rattaotsad, millele panin täna punkti 47-kildise tiiruga, millesse INKORPOREERISIN Nõmme suusarada ja Harku metsa - Harku oli täiesti lumevaba ja 2 viimase päevaga oli ka poriseis madalamaks läinud. Enamus oli siiski asfalti pidi, et kadentsi töötada. http://www.mapmyrun.com/route/ee/tallinn/752123956634978376
Kokku 8 päeva jooksul 110km õueratast + neljapäeval 45 minutit pumpa + 2:40 spinni. Ajaliselt 7:40, mis on enam-vähem pool eelmise kuu koormusest. Yay-time. See ei tähenda muidugi, et ma X-le nüüd rasvasema rinnaga peale jookseks, need teised kaks hullu on must silmad kinni ka igal alal kõvemad. Ratta seljas mõtlesin täna, et kuidas ma täpselt oma taotletava finishis kõngemise saavutada kavatsen.
Eelolev nädal: T tahtsin minna Orioni 1+1 päevakule, aga Pirita on nõmedalt kaugel. Sõidan siis vist kohale, teen o-jooksu ja siis sõit tagasi? K on Kona kolmapäevak, neljapäeval pump, reedel teeks veel ühe mägisema Harku-õhtu ja siis pühapäeval Jõelähtme rattamaraton. Praegu on täpselt sama olukord, mis eelmisel aastal - süda väriseb ja iga foorumipostitust vms, mida loed, ajab asja järjest hullemaks.
X1-ni 14 päeva! woot!
edit: ja see tuli ka meelde, et see mägi Harkus, millest me Rutaga kunagi üles ei saanud, tundus nüüd juba peale vaadates nii pisike ja üles sain ka muidugi kohe ja ilma küsimusteta. Mäest allasõidud mööda juurelisi radu olid juba hoopis hirmsamad. Korralikku rattavalitsemist ei saa nagu kuidagi talvel sisetingimustes õppida.
Mul oli vist esimest korda elus kuu, kus ma regulaarselt sain ilma häirimata trenni teha. Nii kui 31. kuupäev kukkus, kukkusin ka mina ja nüüd vappekülman öösiti 3 teki all ja nean saunu ja ujumist ja oma geene. Ma igatahes loodan, et varsti olen jälle kapabiilne. Täna käisin Arcticu EasySpinnis, aga eriti punnitada ei viitsinud ja iga 5 minuti tagant tahtsin pooleli jätta. Selline surm on lihtsalt sees. Esikolmikust kukkusime ka kole napilt välja :(
Eelmisel laupäeval tegin selle kevade esimese rattasõidu, loomulikult ilm oli eelmise nädala kõige rõvedam. Soov oli teha paar Harku suusaringi, sest meie Harku maastikurajalt ma ei lootnudki, et ta lume alt väljas on, aga raisk parklast vahtisid juba mingid "suusatajad" vastu ja keerasin Bioloogia peale. Kokku sain Tabasalu-Kakumäe kaudu koju sõites 29km kokku. Ratas käitus täiesti korralikult, kuigi mu varase sõidu eesmärgiks oli tegelikult leida põhjuseid, miks ta hooldusesse viia. Korraks panin Kakumäe vahel jääle sattudes külje ka maha, aga see ainult lisas funni.
Tol päeval tegin ka õue-sise multitrenni. Peale ratast tegin Arcticus 30 minutit ujumist pluss otsa selle jalad-käed masinaga 40 minti, kuna joosta ma veel ikka ei julge. Väga positiivne päev.
Sel nädalal kavatsen tagasihoidlik olla. Täna spinn, laupäeval uuesti EOK koolituse jooksutehnika trenn ja pühapäeval ÄP maratoonarite 3-tunnine spinn. Ehk saan selleks ajaks terveks ka. Käin igatahes kahe mütsiga. Värdjad.
Kuu kokkuvõte igatahes. MÄRTS 2009 kokku 23H Pikim trenn 79 min rattasõit, üldiselt ongi siin 45-50-minutilised spinnid ja pumbad, lisaks tegelikult soojendusena kirja minevad sõudmised, aga kuna ma kasutan neid taastumisindikaatoritena, siis on nad mul trennirida summas kirjas.
spinning 4 korda 174m bodypump 8 korda 385m ujumine 3 korda 89m ratas 3 korda 129m (sh 2x25m siseratast) jooks 5 korda 101m (siin vist sees 1 55-minutine jooks Nõmmel ja 1 25-minutiline sisetriatloni 25 minutit, ülejäänud jälle suusoojaks mõõdetud) jõusaali ringtrenn 3 korda 108m käe-jala kardiomasin 2 korda 80m
Aprillis tahaks juba sisespordi miinimumi tõmmata.
Ja nagu X registreerunud võistkondadest aru saab, olemegi kirjas kui Seiklusporr koosseisus Kristjan, Martti ja mina. Lisaks on ka nö Medisofti-Porry võistkond, kelle võitmine meil siis tõenäoliselt põhieesmärk on. Ma ei tea, kas ma oma võistkonnakaaslasi enne üldse näengi. Kristjan on 18. aprillini reisil, aga muljed kirjutavad, et ta käib seal isegi jooksmas. Martti koha pealt on mul teadmatus, aga me vist läheme kõik ilma selge agendata sel aastal iksima. Kokku on siis sel aastal A-rajal 5 FPTH-affiliated võistkonda - Porr 1 & 2, Ruta tiim, Esko tiim ja Tõnu tiim. The race is most definitely ON.
Jipikajee! Naistetiim X-ile on koos ja regatud! Koosseisus eelmise aasta viimase etapi Katrin ning 36h ja rogaini MM-i Margit ning mina! Puudu on meil ainult Katrini uued jooksuketsid, minu rulluisud (jaa, ma enam ammu ei arva et skaigid minu elus on kui pulmad) ning tiiminimi. Viimase taga seisab ka bloginimi. Ma olen juba nii ootusärevuses, vaatamata sellele, et ma hetkel ei suuda veel visualiseerida kuidas me kolmekesi kanuuga läbi saame ja mis saab üldse kanuuetappidest, sest nii hea oli siiani mõnusasti varbad kuivad kanuus Mihklit oodata. Mind ei pane isegi rulluisuetapp muretsema, sest seda ju esimesel osavõistlusel ei ole. Nännännää... Eniveis, esialgu ma meie esimesest ühisest õllejoomisest kaugemale ei mõtle.
Aga rulluiskudega seoses ma siis kuulutan nüüd, et kes skaike tahab - ma müün! Ja ruisud ostan mini-ratastega, mitte ei laksa mingeid 100 mm-seid poolprofikaid nagu eelmine aasta tehtud sai.
Hemohesi asjadest nii palju, et rogaini EM-il oleme Mihkliga kirjas. Ülejäänu osas pole ma kalendrit koostanud. Igatahes Staminavärgid sinna kindlasti ei kuulu. Boo. Aga muidu - päevakud, RO, rogainid, 36-ne... Same old, same old.
Mingi koha sain ka mingi ajaga, aga erutus sellekohane puudub. Aeg vist tuli umbes sama, mis 2006. aastal, aga koht umbes +1000. Ma ei tea, polegi siis kokkuvõttes vahet, kas olla mõni km enne suusatanud või mitte - minu tasemel ju siis ei ole. Kuskile ma kirjutasin juba asjad, mida järgmisel korral silmas pidada. Niikuinii lähen jälle. Esimesed viis korda sain täis 14 aastaga - üks "things to do before 40" võiks siis olla veel 5tk teha kiiremini kui 14a. Tunne on mõnus - kann ja kints valutavad ja püsti on nats valus tõusta, aga nädalast "igasugune sport banned" programmi ei viitsi küll läbi viia. Kolmaba lähen juba basseini ennast jälle tapma.
Rajal nägin Hiieqnni Tõnut ja ta rääkis, et tal ka tiim koos ja A-rajale MINEK. Ise rajal vireledes tekkis tunne, et nohh mida kuradit ma ise sinna meestetiimi ronin lihtsalt ülejäänud kahte tüüpi pidurdama. Aga Kadri oli mu kuhugile Seiklusporru juba sisse arvestanud niet good times. Aga detaile ei tea. Bad times. Tasakaal. Whatever really. Boo.
Alapealkirju võiks olla mitmeid: "Post-kanuu Keenjus Strikes Harder Than Kanuukeenjus" ja "Parim X-dream In The History Of Forever"
Ükskõik kui palju varem kohale tulla, alati jääb aega puudu ja alati läheb meelest midagi metsa kaasa võtta. Täna peldikusabas seistes vaatasin kellegi joogikotti ja mõtlesin, et hmm ma pean seda ka veel ehitama hakkama ja sealt mõte edasi, et hmmm, mul jäi ta vist hoopis koju. Katrini iga viimne kui sugulane hoiatas teda, et sinna rajale ta jääb ja subjekt ise juba kahtles oma võimetes (eriti ei meeldinud talle idee 50 kilomeetrist rattasõidust). Stardinumber oli seekord 48.
Ratas1 - 67. Stardis leidsin nobedalt esimesed 2 punni üles, aga E & K arvasid, et ei peaks ikka trügima hakkama. Aga nüüd mõtlen, et JUST oleks pidanud trügima. Kogu see lombindus, mis 1. punni viival teel oli, võttis sabade tõttu nii palju kauem aega - oleks me varem minema tõmmanud, oleks ka teised pidanud rohkem meie järel ootama, kui meie nende. KP1-2 läksime altkaudu ringi, punnis keegi mainis ka, et "Meie lähme otse vms" - tahaks teada, kuidas sealt minna oli ja kas võideti ka midagi. Ma tahtsin suure tee pealt juba Männiku talu peale pöörata, aga paistis, et lagendikku oli liiga pikalt. 1:50000 oli muidugi fun formaat. Seiklusporr sai meid siin kuskil kätte ja nendega liikusime ikka üllatavalt kaua koos - kanuu lõpus olime isegi veel ees, aga sellel on ka omad põhjused. KP2 - lope, vahetusalla samuti, iseasi kas see tee, mis sinna minema pidi, üldse olemas ka oli. Aga paistab, et võitsime ikka midagi. Vahepeal oli üldse tunne, et me SP'ga oleme 2 viimast võistkonda, selline tühjus oli juba metsas.
Jooks1 - 69./kokku 69. Läks väga hästi. KP4 läksime Diego & Manny'st inspireerituna põhja poolt vastujooksu peale. Nendega oli üldse liiga palju pistmist ja pidigi ju olema - naiste 2. koht on ju meie alatine peaeesmärk. Võib-olla natuke kaotasime, aga pääsesime mõtlemisest ka. 4-5 lope, siis hakkas mulle juba tunduma, et ootoot, siin ma olen jooksnud... mingil Klubide Karikal 2006? Kõik läks ludinal, Porrule tõmbasime KP6 minikoti pähe paari sekundiga. Aimagus. Nemad jälle KP7's ees.
Rattaralli - 69./kokku 68. Dull nagu alati ja lisaks ei töötanud mul odokas ka. KP8 nipi, et teelt ära pisikesi sihte pidi sõitma ei ole üldse vaja minna, saime rajameistrilt pähe, aga KP9 soise sihi jätsime siiski sõitmata. Oleks me seal üksi olnud, oleks tõenäoliselt sõitnud. "Oleks" ... üks täiesti ülekasutatud sõna täna :P Siin harjutasime ka Katrini lükkamist. Mul ei tulnud eriti hästi välja, aga Esko tõmbas sellise hoo sisse, et andis sabas hoida. Seljad mudku lähenesid. Siin oli rajameistril väga plusspunkte vääriva ringi sõitmine ka, kus ühed nagu keerasid ära ja teised, kes juba teist korda samas kohas, enam mitte. Segadust jätkus. Pärast sai aru, et need, kes paarsada meetrit enne pööramiskohta suurest lombist ilma silma pilgutamata läbi sõitsid, olid seal teist korda.
Lisaülesanne - 64./kokku 70. Spordivarustuse kaalumine. Mul oli kuskilt meeles, et jalgpall kaalub 235 grammi. Pole aimugi, miks ja kust. Selle peale ehitasin mina oma võrdlused ja kuna keegi teine oma comprehensive total'it välja ei käinud, jäime minu 875g juurde ja saime vist minuti trahvi. Selle minuti oleks pidanud kaardilugemiseks kulutama, mitte kusemiseks!
Kanuu - 35./kokku 57. (Me tõusime kanuus - enneolematu! Ja etapi koht on ka out of this world) Kanuud valides lähenes äeva kümnenda sõbraliku tervitusega SP Andreas, kes hakkas ratast kanuusse sokutama. Ei jõudnud igatahes minuni esimese hurraaga, et milleks küll. Ühed läksid 3 rattaga sulistama. Rohkem kedagi ei olnud, ju siis oi see väga uber-intelligentsete sportlaste valik ja meie nende hulka täna küll ei kuulunud. Kanuu ise läks ÜLIHÄSTI. Kiireks vooluks olime kevadel hästi õppinud ja teistega võrreldes oli see vahe näha ka. Veealuste takistuste hooga ründamine oli 95% kordadest the winning tactic, ühe natuke liiga kõrge puu otsa jäime igatahes rippuma. Kui meie sealt üle olime saanud, tuli järgmine paat ja ronis veel tükk maad kõrgemale vee kohale rippuma. Scary. KP12 - Kuna tagasi soppi ei olnud mõtet sõita, hüppasin varem maha ja jooksin punni, E&K sõudsid edasi. Selle manöövriga saime 3-4 tiimist mööda. Üldiselt oli meie tempo nii hea, et mööda meist naljalt ei mindud, pigem sõitsime ise mööda. KP13 juures jälle võit sellega, et lõikasime ühe pauna ära. Keegi kisendas küll "Keeluala!" a ju nad olid lihtsalt kadedad. Mitte, et me ainukesed olime, kes seda tegid, loha oli ees küll. Kõige coolim asi kanuu juures olid vee kohal asuvad oksad ja tüved, need tekitasid alati merrimenti. Kahel esimesel korral kui me kõik selili pidime laskuma, et läbi mahtuda, otsustas mingi ühendus mu ajus, et see on koht, kus mõla tuleb lahti lasta. ÕNNEKS oli vool meie suunas ja selle sai uuesti kätte. Ühe korra pidi Esko küll seda päästeopi sooritades kanuu ümber keerama. Near miss'e oli üldse päris palju, paat sai kõvasti kõikuda. Eriti hilarious oli see, kui vastuvoolu osal Katrin oma mõla pidurdamise raames mingisse tüvesse kinni lõi ja see meile kõigile peaaegu vastu vahtimist sõitis. Siin tegi ka tüür Esko kõva akrobaatikat, et me püsti jääks. Muidu käänakute lugemine õnnestus päris hästi ja enamuse ajast olime kaardis.
Ratas/Jooks - 77./kokku 69. - ei üllata, et kukkusime tagasi mudakohtadele Jaa, kanuu lõpus leidsin ka mina üles selle kaardijupi, kus KP14-15 etapp peal oli and SUDDENLY IT ALL MADE SENSE. Kahjuks mitte piisavalt. Mõtlesime, et okeiokei, mõistust pole antud, jalad kannatavad, käime jala ära. Jõudsime suurest teest üle juba peaaegu Kõrvemaa piirini, kui tuli KENJAALNE mõte - Esko võiks minna ja 2 (KAKS!) ratast üksinda ära tuua - mina ja Katrin läheme jalgsi KP15'sse. Siis tagasisõites saaks Katrin sõita kas Esko pulga peal või mina ja Esko vaheldumisi joosta ja kaks ratast liikumises hoida. Selle inspiratsiooni taga oli jälle Seklusporr, kes tõenäoliselt (vähemalt minu arusaama järgi) laadis kanuusse ainult ühe ratta sellepärast, et neil oli kahel rattal pakikas ja üks kolmest oleks saanud sellel sõita. OK, Esko ära aetud, sammume Katriniga siis reipal sammul edasi kuni äkki tabas mind totaalne DUH. MIKS OO MIKS me kõik kolmekesi rattaalasse ratta järele ei läinud ja veel hullem - miks oo miks me KP14'st otse mööda teed sinna rattaalasse ei läinud? See oleks olnud kõige odavam viis tasuda selle kanuu alguses olnud dimwittednessi eest. OK, me ei lasknud tujul langeda, ahastasime ainult meie piiratud intellekti üle ja mõtlesime, et järgmisel korral peks võistkonna nimi olema "Issand anna mõistust". Lisaks sellele avastasime, et järgmises KP's on kontrollaeg 16.00, sinna oli selleks ajaks veel 1,5h - suht doable, aga mis veel hullem - järgmine kontrollaeg oli 16.15 ja rattaalas - ugh! 1.45 sisse mahutada järvejooks + kahtlane pulgalsõidutamine. Gon' be close, gon' be close. Otsustasime Eskot mitte kummagi infoga heidutada. Tee peal muidugi pandi tähele meie kaksi-olekut ja keegi kommenteeris ka, et selle kohta küsimine on meie jaoks kindlasti valus teema. KP15 juures suurel teel jõudsin vaevalt tagumiku maha panna, kui juba Esko saabus kahel rattal. w00t! See käis küll üllatavalt nobedalt ja tuju jälle taevas. Rääkisime talle siiski kõik ära - kusjuures Esko ei jõudnud oma DUH! mõtlemises sama kaugele kui meie - ta arvas nimelt, et 2 inimest oleks pidanud rataste järele minema :D. Testisime mäest alla kohe ka Katrini ja rattaraami kompatibiilsust ja Esko andis combole hindeks 5. Kohalikud naersid meid mehiselt.
Lisaülesanne - hüppenöör - 34./kokku 69. Suht dull, aga läks meil kõigil ruttu ja apsuta. See läks nii ruttu, et eriti ei jõudnud jõuda ühisele arusaamale järvede suuruse kohta. Otsustasime, et the obvious suur on kõige suurem, soolikas teine ja kaks keskmist viimased.
Jooks - järved - 62./kokku 63. Tempo ketrasime üles, ma tegin ees musta punniotsimistööd. Pikklauka ääres selguski, et tegemist ei olnud mitte suuruselt teise, vaid hoopis kolmanda järvega. Tilbendasime siis seda sihti n korda edasi-tagasi. Lõpus saime väga märjaks ka, aga muidu jäime kontrollaega jõudmise graafikust vaid 7 minti maha. Siin saadi vist päris palju trahvi - mõned liikusid metsas väga imelikult ja üks gäng läks päris kindlasti Pikklaukast otse vahetusalasse. Pärast seesama segatiim pani ikka päris kõva jooksu KP21-22 otsal. Me sõitsime neist esimese kolmandiku peal mööda ja rattaalas olime praktiliselt koos. Amazement.
Ratas KP21-22 38./kokku 63. Kanuu2 - Valgejõgi vastuvoolu. 26./kokku 52. - OMG! Me tõusime jälle ja etapil 26.! Juba paberil kõlab see suht ÕÕVASTAVALT. Kere oli juba väsinud ka, aga sellegipoolest me ruulisime totaalselt. Jälle oli paar strateegilist lõikamismaasikat, perseni märjaks saime Eskoga mõlemad - mina KP25 kraavi forsseerides, Esko kuskil keset jõgi kanuud lükates. Nii palju pole me vist kunagi kanuus pusshinud - sest muud lihtsalt ei jäänud üle. KP26 välja sõites tegime nii mitu lõiget ja sõitsime mingeid tundmatuid niresid pidi, et kui jõele tagasi saime, siis eneselegi märkamatult sõitsime allavoolu. Ports paate tuli vastu, kes küsisid, et kas meil jäi punn vahele ja et äkki me ei ole A-rada. Ei saanudki aru, kas need olid rahvas meist tagant- või eestpoolt. Uued näod igatahes. Diego & Manny tiim ajas vahest oma naiivsusega marru, aga kuradi kõvasti tõmbasid ikka. KP27 oli see, kus me masside eest oma lõikega eest ära saime. Ma ei saagi aru, kuidas nad sellele paremalt poolt läheneda said, seal paistab mingi tupik olevat. Punnist väljudes jälle D&M olid harusuudmel mingi tropi korraldanud. Way to go. Meie pusshisime nüüd kohe eriti kõvasti, sest 10 tiimi oli kohe selja taga.
Lisaülesanne - ronimine - 69./52. 69 tundus olevat mingi läbiv number seekord. Ees oli päris mitu võistkonda ja taga oli ka päris hirmuäratav saba. Pressure oli suur. Mina sain oma vahetuse suht noppelt tehtud, ju siis pikad jalad aitasid. Ainuke kramp oli SI auku saamisega, tiirlesin seal oma 15 sekki. Eskol läks hoopis nats kauem aega. Kõrval sai Kruusmaa tiimil 4 minutine aeg täis ja endalgi tekkis juba pisike paanika. Õnneks saime ilma trahvita minema. Huh. Finishisse kimasime juba hinged täis õnne.
Vaatamata sellele, et keenjus meid ikka kummitas, oli see üks mu lemmik-X'e üldse. Katrin oli väga tubli ja osav ja viga tegime tegelikult minimaalselt - kui just põhimõttelisi vigu mitte arvestada. Pärast ei ole nii läbi ammu olnud. Saun rokkis ja õlu oli hea (supiga kaasas olev kaneelisai küll sakkis, aga tavaline sai oli selle eest heven). Otsustasin veel enne magama minekut ikka jutu ära kirjutada, sest mudu jääbki asi venima. Homme või kunagi lisan meie etapiinfo ka. Finishiprotokolli sai 50. koht/segadest 10. SP ainult 12 minutit eespool (nad said köies trahvi) - ikkagi vähe! Ma reageerisin sellele igatahes väga ülevoolavate "Haaa! Haaa!" hüüetega. Aga ma olin lõpus ikka eluga sitaks rahul ka. Ja põlv ei andnud ka kogu raja jooksul tunda - ju siis oli liiga vähe jooksu. Ta ikka valib üritusi, raisk. Ja ratast ei sõimanud ma ka kordagi. Enne starti pani Esko mulle juba ropendamise bänni peale, ma pidin ennast siis ikka rajal ka üleval pidama.
Hmm, lugesin just reegleid ja paistab, et me tegime siiski sohki. Koosliikumise reegel on ikka veel juhendis sees. :( Unfair Play Team it was... Ütleme, et ametlik versioon, miks me sinna nii aeglaselt ja tagasi nii kiiresti tulime, oli see, et sinnasõites lõhkes meil kumm ja me pidime seda paikama metsast leitud abivahenditega. Kusjuures teel Kp14-15 vedeles metsas kilomeetrise vahega 2 peldikupotti. Väga huvitav.
Järgmine aasta on ikka veel wide open. Esko vist ei taha enam. Mina tahan ikka veel kuskile The Weakest Link'iks minna. Aga enne veebruari ehk ei otsusta. Supilauas selgus, et sel aastal oli B-rada samuti üldiselt päris hea olnud. Aga kui korra A maitse suus, on ikka tagasiminek täitsa mõttetu.
Võib-olla on kuskil internetis ka kaart sisse skännitud, mis meie seiklusi Paide-lähedastes metsades illustreerida võiks.
Midagi glamuurset ei ole enam öelda. Stardinumber 42 – parim, mis me eales välja olime teeninud. Kahjuks ei tulnud numbri kaitsmisest midagi välja – isegi ilma trahvita oleks me olnud nii 50. kohal. Kahju, et A-rajale juba nii vähe võistkondi järel on. Seekord olime siis tagant 22. Tundub nagu nõrk. Esimese poole sisse polegi nagu asja olnud sel hooajal. Viimasel etapil siis. Enne seda on kahjuks (!) minu jaoks täiesti planeerimatult lisandunud kalendrisse ka rogaini MM. Ruta tegi väga kõva moosimistööd, et ma mingi võõra tüübiga ikka läheks. Ju siis tahab hammas hamba vastu tirida. Action. Ma tahaks tegelikult ilgelt põlve puhata.
Aga! Paidesse jõudsime kenasti. Tõnuga esialgsest erinevast arusaamast väljasõidu ajast sõitsime Rutaga loomulikult ühistööna teerulliga üle. Mäo Statoilis peatusime kummide täitmiseks, seiklejaid vooris seal palju ja mul oli tunne, et kõik vahivad mind. Ma ei tea, õnneks läks see stardi ajaks üle.. muidu oleks metsas kindlasti kedagi endast väetimat .. mõnda 8-aastast pealtvaatajat vms .. rünnanud WHADDAYOO LOOKIN AT? kilgete saatel. Fun fun.
Stardis kaart – 3 valikut. Minule kõige pikem, Rutale kõige lühem. Poolel rajal läks mul juba meelest, et kas ma ikka olin C või mitte. Igaks juhuks jooksin ikka lõpuni. Vöökott viskas kohe stardis pudeli välja – talle vist ei meeldinud see, et ma teda pesumasinas pesin. Jätsin siis koti stardialasse ja toppisin pudeli ratta külge. Pikas perspektiivis ei tundunud just rahuldav lahendus, aga pikka perspektiivi sellel võistlusel polnud ju ka. Jooks – 23. koht. Sexy! Nagu kombeks on saanud, lõppevad meie üldkohad peale 1. ala.
Rattaralli – aeg puudub. Noh, sõitsime. Kõik oli loetav. Kuskilt ei lugenud ainult seda välja, et rajal veel 1 KP olema pidi. Jah, legendi pidi ju tõesti usinalt lugema. Igatahes lõikasime sealt mööda, kuhu kõik läksid ümberpööret tegema (ja punkti võtma). Rahulolu oli küll märkimisväärne. Uuesti paika saamine oli huvitav, aga masse oli ka pidevalt. Kui üldse kellelegi koti pähe tõmbasime, siis neile, kes peale silda kohe vasakule keerasid. Oi, kus tuli vaeva näha, et me ka sinna ei läheks. Vahepeal tuli ka meelde, et on sprint ja me võiks igal etapil ikka punases kimada, aga kuna Tõnu pole eriline rattasõber, siis tundus see nagu ülekohtune :D Vahetusalasse jõudsime natuke peale Seiklusporr2. Seega nii umbes 30. kohal.
Rabajooks – 57. aeg Polnud me siin just nobedad. Samm oli madal, kraav märg. Keegi istus ühe lauka kõrval ja tegi meie sukelduvast ületamisest seeria pilte – kuhu need saanud on? Igatahes tegime 2 minti viga ka ühe mu pauna peale. Tagasi tee peale saime suht samasse kohta, kust sohu läksime. Jõhvikat oli kõvasti. Ujumisisu veel ei olnud, aga what do you know, 5 minutit hiljem kui KP5 ära võetud, ei jäänud palju muud üle kui rinnuni vette kahlata. Fun fun. Äratulek oli juba igavam. Peaaegu kogu rada sai ette oetud, kuidagi igav ja tühi tundus. Üks reegel kõrva taha on, et kohtades kus nt rattarada liigub ka suurema mõõtkavaga jooksukaardil, võiks ikka ka seda tiba tsekkida. Aga neid reegleid on nii palju ja lähevad pidevalt meelest. Noh, nagu punnis oma nimede hüüdmine kui KP võetud – terve raja uskusin ma, et KP5 ma ainult lehvitasin teistele, et PUNN ON SIIN! ja ise ära ei võtnud. Õnneks võtsin, muidu oleks me vist viimased olnud. Kellega koos vahetusalas olime, ei mäleta. Siin tee peal tehti meist pilti, mille lisan hiljem.
Ratas – 34. aeg. Siin ei olnud midagi mõelda, ainult pressida. KP9’s olime Anniki sõnul 4. segatiim. Kui põnev. Sellised varajased raja lõikamised teevad raja alati palju huvitavamaks. Nagu kui me eelmisel aastal oleks Moostes A-rajal stardis uisu vahele jätnud – tükk aega oleks liidrid olnud. Glamorous, innit? Silla-alune punkt oli tore, kraavipunkt igav. Kusjuures alles kodus kaarti vaadates sain aru, et siit KPst jooksime me hiljem ka läbi, mudu vaatasin, et pffh mingi B-raja rattapunn. Nnice. Siit vahetusalasse olekski pidanud jooksukaarti lugema. Otse oleks ikka palju kiirem olnud ja nii ka SP2 Kristjan finishis vihjas. Kui me siit minuti oleks võitnud, oleks etapiaeg juba päris talutav olnud.
Uisk – 80. aeg See tähendab, et ikkagi mitte viimased, Kloogal olime 86/105. Nüüd saime isegi nii peale esimest kolmandikku isegi mingi käest kinni-Ruta särgi küljes ripnemas combo kokku ehitatud ja see oli juba palju kiirem kui mulle meeldis. Ühel ajal uisku tõmmata ja kogu rongi järel vedada oli päris raske, aga ma mõtlesin selle peale, kuidas ma alati vingun, et pärast võistlust enam kuskilt ei valuta ja pusshisin edasi. Kahjuks pole jälle kuskil ühtegi pilti meie kolmesest combost, küll aga Rutast-Tõnust kahekesi. Vastik mõelda, et kui järgmisel aastal peaks all-uisk meeste võistkonnas olema, siis tuleks kiirust veel tõsta. Ja vastikuks teeb selle just teadmine, et selle jaoks tuleb uisutrenni teha. (pildid Kadi Gans & Fotoluks)
Jooks – 64. koht See oli siis jooks rattaalast ujulasse. Eriti ratsimisvõimalust ei näe ;) Kuidas see 18 minutit võttis, on küll nats arusaamatu. ??
Ujumine – 54. koht Ei olnud mõtet aega raisata riietumise peale, vest selga ja vette. Minule hüpped ei meeldi, kahlasin kaldast, Tõnu sooritas peakaid. Mul tuli esimese konnatõmbe peale juba vest eest lahti. Müstika. Kõik ujusid meist mööda ja võtsin siis Ruta jalasleppi. Parem põlv oli juba vaikselt valutama hakanud (mille peale?) – sellest siis hoidis Ruta kinni ja ma tõmbasin põhiliselt kätega. Jälle sain oma lisarabelemist ja isegi saime nüüd ühest portsust uuesti mööda. Vaatasin üks päev Soosambla SK ujumist ja nad olid tagasi ujumise algusse äinud teiselt poolt järve kui massid. Kurat, kas nad ka midagi võitsid, aga kaval ikka – või siis tark noh, et isegi mõttetu sekundi võitmise koha loevad vähemalt välja. Eks nad vist sellepärast siis võitsid ka. Lahkusime koos Rakvere Ässadega – meie põhikonkurendid Paides (“Aa, teiega me olime soos koos” – jaa, see kaotas oma värskuse kiiresti). Seega 49. kohal.
Jooks – 59. koht Esimene kord, kus tegelikult ka kaarti lugeda oli vaja. Ja esimene kord, kus mulle eriti ei meeldinud, et rogainil oli 1:40000 kaart ja nüüd äkki 1:10000. Kõik tuli vastiult kiiresti ja hakkasin nobedalt lohasid usaldama, aga seal oli juba mingi B-mass vist kanuusid lohistamas käinud ja me läksime seda rada pidi nats kaugele. Rutale siin metsa ja roigaste vahel eriti ei meeldinud, mina liipasin vaikselt põlve – kusjuures nüüd, 2 nädalat peale võistlust on parem põlv jälle korras ja pigem poputan vasakut. Not liked. Ütleme, et siit oleks 2 minti võitnud kraavi serva hoidmisega. Siis hakkas pikem kraavides solberdamine, rada eriti pinget ei pakkunud. Korra ajasin oma põhjasuuna sassi ja tahtsin meid kuskile väga vasakule viia, aga kompassi tuli siiski pähe vaadata.
Torn – 54. koht Kohapeal tundus, et saime päris ruttu ära, sest päris mitmest saime mööda. Tõnu laskus, sealt ma ei oska midagi muljetada. Siim oli kohtunik. :)
Jooks – 51. koht Noh jah, see oli tõesti põnev osa. Natuke soomülgast. Maanteele jõudes tiirutas seal veel üksik uisukolmik – jeebus. Ruta lehvitas ja cheerleadis neid. It was all jolly good fun.
Kanuu – 58. koht Me ei teinud mingeid trikke, kuigi nägime mõlemi võimalust – kanuu järvele kandmine ja siis üleval läbi võssi lõikamine. Aga polnud see vastuvoolu sõit nii halb midagi ja üldsegi pidi Ruta tüürimist harjutama. Kuskilt üle maa sillast sillani lõigates käis üks meestetiim kohe kanuud sisse pannes meie nina all ümber. Ugh. Olime siis ettevaatlikumad ja saime sealt enne neid ära. Mingi teine konkurent oli meil seal veel – nendega tegime mingit taktika mängu ja võtsime 49 enne 48 ära. Korraks oli isegi plaan 50-48 lõige teha, aga tundus, et pole mõtet, kui selle KP18 juures kahlamist silmas pidada. Ma usun et nii nagu meie tegime, oligi meie jaoks kõge mõttekam. Kus need tüübid käisid, kes jalakäijate ülekäiku kasutasid, ei saanudki ma aru. Pilt Anniki.
Ratas – 49. koht Võita oleks saanud ainult kiirema sõidu pealt. Vasakult poolt staadionile lähenemine vaevalt et võitu oleks andnud. Selleks ajaks oli kaardihoidja ka juba nii mudane, et lihtsam oli kaarti käes hoida.
Lisaülesanne – 72. koht Noh, siin oli juba ainult “koha hoidmine”. Pärast paistis mingitelt piltidelt, kuidas tohtis ka takistusi endale sobivalt kallutada. Ja lõpetuseks ka täiesti eksklusiivsed pildid, kohapeal Hellelt tellitud (paisjärve-äärsed tiimipildid kahjuks valgustusid üle).
Ühispilt Fotoluks, ülejäänud Helle.
Finish läks nobedalt. Rattapesu vööni kraavis – thumbs up! Natuke külm hakkas ainult ja siis tuli juba hüplema ja jooksma hakata. Söök, hüvastijätt. Mina Tartu. Ühest õllest (või oli neid ikkagi kaks?) suutsin ennast nii pehmekeelseks jua, et pläkutasin kogu tee SP2 autos. Soomest tagasi sõites oleks pidanud sellist taktikat kasutama, aga sel juhul oleks vist lihtsalt autos kohe magama jäänud. Üldiselt oil pori tore, kui ta suus oli, siis polnud. Prillid mulle päris meeldisid, üskkõik kui wanky see ka stardis ei tundunud - võib-olla wanky dimensioon tuli hoopis rattamütsikeses ringi kimamisest.
Ma jätsin kindlasti midagi mahlast kirjutamata. Ja jaa, kui keegi veel kuskilt meist pilte leiab, siis võib saata ja ma laen üles.
Paistab, et järgmine aasta hakkab ka ilmet võtma. Ruta tahab naistevõistkonnaga A-rada rünnata. Ma tahaks jälle meestevõistkonna kõige nõrgem lüli olla. Ja milline eriline rõõm oleks, kui see tähendaks ka mitte kanuujooksjaks olemist. Esko ei tea nendest uutest arengutest veel midagi, aga me varsti räägime talle. Tõnu on aga juba paadis, kuigi paati veel ei ole.
Hoopis lihtsam on kirjutada, kui sa pole endale selleks kohustust võtnud, aga jaa, õhkuvisatud münt andis mulle sellise ülesande. Ruta ülesandest hiljem; Esko vabastatud.
Kaarti mul praegu küll käes ei ole ja arvestades sellega, et mu detailimälu muu mälu hulgas ka na sitapoolne on, siis loodan, et need mahlased osad editivad mu kallid saatusekaaslased hiljem sisse – näiteks ma tean küll, et oli ilge nali lehmade ja ajalehtedega, aga täpsemalt? Casual lugeja vahiks nknii lehmanäoga seda lõplikku lauset ka, aga ajalugu nõuab fakte. Fakte, mis meid siis tulevikus motiveeriks.
Päev hakkas varakult ja aeg jooksis nobedalt. Start Tallinnast oli juba kell neli ja oht oli jälle esimesena kohale jõuda, aga seekord oli enne meid juba päris paras laager üleval. Tee peal nägime ühte väha julget põdravasikat, kes istus enam-vähem tee ääres ja lehvitas mööduvatele autodele kõrva. See pidi olema hea märk. Panime üles telgi, kuhu me hiljem enam eriti ei sattunud. Esko tegeles odoka installimisega, meie Rutaga ootasime Esko taga, sest tema golden touch pidi ka meie rattad imeliseks tegema ja loomulikult ei saanud me enne muude asjadega tegeleda, kui teadsime, et ratas on korras. Põnevaim osa on alati lambi ja kiivri kokkusobitamine – mina pidin jälle mingi koomilise, ebapraktilise ja ebamugava käkiga metsa minema. Pildid hiljem.
Ettevalmistused.
Kokkuvõttes oli nii, et kui ma tahtsin ükskõik millist kolmest komponendist - kiiver, kott või lamp - ära võtta, siis tuli ka ülejäänud kaks võtta. Nii tuli jälle mul lamp peas kuni paadikeeramiseni sõita. Siis enam kogu varustuses vette minna ei soovinud ja tuli kiiver ikkagi lahti harutada. Teine põnev highlight ettevalmistustest oli mul ka võileiva rattaraami külge teipimine ja toitude jagamine erinevate hoidlate vahel. Metsa võtsin kaasa 400g paki kuiva aprikoosi – lahtiselt kahe rattasärgi taskute vahele jaotatuna. Mugav on võtta küll, aga peale mõnda aega mudas suplemist tõmbavad nad juba kergelt valgeks ja liivaseks ja kaotavad sellega enamuse oma seksikusest. Siis veel 2 dexali energy bar’i, ühe geeli (esimest korda pidin säänest asja proovima), müslibari, 1 banaani ja 4,5 liitrit Dexali jooki. Tagasi tõin geeli, 1 bari, 1 banaani, umbes kolmandiku aprikoosidest ja peaaegu 2 liitrit jooki. Siin on järgmiseks korraks palju ratsimisruumi. Sprindile seljakotti tõenäoliselt ei võtagi. Öisel saab kotti rohkem vahetus- ja lisariide jaoks kasutada kui joogi jaoks. 24h rogain on samas jälle hoopis tõne tera.
Stardis vaatasime seda kaardipakki ja küsimusi peas kui mitu – miks nii vähe? Miks nii tillukesed? Ideid oli vähem – minu ainuke, et mõõtkava 100000? See, et meid kohe alguses laiali lüüakse, ei tuld nagu kohe pähegi. Pealtvaatajatel oli kindlasti huvitav vaadata, kuidas rahvas lõpuks neljas suunas laiali kimas. Me võtsime pigem stardis aja maha, et ühtemoodi (ja sealjuures soovitavalt õigesti) aru saada kust kuhu tuleb meetreid lugeda ja mis suunas üldse startida tuleb. Selle osa saime ilusti kaelast ära. Minul läks kõik kuni 8. kilomeetrini (/15?) ilusti. Siis oli kaks vajalikku punkti käes ja suund viis Kärstna poole tagasi, lehvitasin Mercury B-raja jooksjatele. Väga lõbus oli ka sihi peal aeglaselt tempolt rattaga pikali käia ja kraavi veereda. Siis hakkas äkitselt lõhe legendi ja odoka vahel järjest suuremaks minema. Mu Läti kogemus on veel liialt väike – ma nagu loodan, et korraldajad on endast maksimumi andnud, et võistlus aus oleks. See, et legend vähe rigged oli, ei tapa küll, aga enam-vähem samasugune suhtumine, kui anda tornist laskumise jaoks mingid vanad mahakantud köied ja kes poole pealt alal rebeneb, siis sai lihtsalt ühe kogemuse võrra rikkamaks. Üks asi on alla kirjutada paberile, et võtan vastutuse oma surma eest, aga teine on korraldaja tagamine, et tema on teinud kõik, et seda ei juhtu. Oi kui mõnus on vägivaldset paralleeli tõmmata. Anyways. Mingi hetk ma veel tuletasin mingeid suvalisi asju rattakaardilt välja ja enam-vähem võisin veel paigas olla kui äkitselt ees suur tropp, kes loeb “kaarti“ ja hakkab selle peale vastu tulema – sees Tähnas, Leivo, Medisofti Martti ja igast muid autoriteete. Ma mõtlesin, et nad ka kõik minu rajalt ja ju siis on mingi eksimine. Ei tsekkinudki, kas see rada tegelikult ka võssa sumbub või oleks sealt ka läbi saanud. Mõtlesin rohkem panna kaart tasku ja lõpuni vagunis vongelda, sest minul olid punnid käes ja mehed grupis tundusid targad. Tiirlesime siis Kärstna vahel ja saime lõpuks KP36 kätte. Mõnedel pidi see küll olema, aga ennast ei osanud legendil paika selle järgi keegi panna, eriti veel arvestades, et ka eelmine punkt ei olevat neil pöörangu peal olnud. Interpreteeriti väheke, siis kimati, siis jõuti starti tagasi, kus juba tiirutas terve hulk rattureid. See sülem võttis siis uuesti ennast kokku ja kimas minema, ma ei saanud muidugi maha jääda. Siin kuskil helistas mulle Ruta, aga ma ei saanud hakata kogu kremplit endal seljast kiskuma, sest just otsustati järjekordne raund arutelu lõpetada ja edasi liikuda. Mingil hetkel peaaegu õnnestus mingit tüdrukut veenda, et ta mu fooni välja kougiks, aga siis jäime ka napilt hiljaks. Siis jälle seisti ja siis sõime veel mingi massi ära, niet lõpuks oli meid seal juba nii 25, mina järjest rõõmsam, sest kambas oli ka o-aju Maret Vaher. Siis läks vääääga pikaks kimamiseks, vahepeal sõitis ekstreem.ee Kaja mu lähedusse ja ma rääkisin talle, et ta on samas rongis, kus Leivo ja muud ilma ja hobuste juttu. Tempo oli rets, aga Kaja sõitis must vahest et kiireminigi. V. kõva! Siis jõudsime mingi ristini, kus juba mass niisama vahtis. Rongi ninast olin selleks ajaks juba nii palju maha jäänud, et ei teadnud, kuhu donid keerasid. Minu mass läks vasakule ja samal laskumisel saime Eskoga kokku. Tal oli veel üks punn võtta, aga polnud ka mõtet lahku minna. Punn käes, sõitis meist Heiti mööda ja ma röökisin punni läinud Eskole, et TULÄÄÄÄ, PANEMÄÄÄÄÄ, sest noh Heiti peale võib ikka raha panna. Õnneks oli Esko kaardis ka, niet polnud hullu kui Heitist varsti silmapiirile vaid kärbsemust sai. Tore oli ka ilma ise legendi omamata rajal teiste tiimidega targutada, et eieiei, vale teeots, kohe tuleb uus! Siis jõudsimegi lõpuks vahetusalasse – Esko oli sõitnud vist 30 (/17) km, mina 25. Jei. Natuke aega läbesime Rutat oodata, siis sõitsin ma vastu ja woohey tuligi vastu mass tibisid, sees Kadri, kes hüüdis, et Ruta on olemas ja Ruta, kes hüüdis, et ta on olemas. See oli tõesti reunion, millist polnud nähtud peale mingite sõdurite kojunaasimist 2. maailmasõjast vms. Emotsioonid ja pisarad jäid küll jagamata, aga kergendus SUUR. Mu “finishis“ tehtud vastukõnedele Ruta ka ei vastanud ja ma juba arvasin, et ta läks ennast otseteed üles pooma, aga EI! That’s the fightinig spirit! :P Hästi tasakesi sosistasin talle ja väga varjatult näitasin näpuga, kuidas vahetusalas haigutasid veel ka väga mureliku näoga suured meistrid.
Ok, ma võin siia ka meie ametlikke vaheaegu kirjutada, kuigi peale trahvi võtmist enam üldkohta ei ole. Rattaralli 1:44 – koht 30.
Kanuusse sõitsime juba pimedas, lamp läks esimest korda põlema. Kanuu valikul tegime selle vea, et ei võtnud tagumikulohuga istmeid, aga selle peal ei tulnud enne lõppu. Ega sellise ümmarguse järvega midagi ise peale ei osanud hakata. Suunda ei olnud peale millegi järgi panna, läksime teiste paatide järel. Maandusime teiste paatide järel. Esialgne idee oli, et Ruta- Esko ootavad paadis ja ma toon selle ajaga ära 4, 5 ja 6 ja jooksen samasse kohta tagasi. Mets oli aga kole vastik ja kohe alustasin lahmimisveaga. Andreas tuli praktiliselt 200m enne punkti vastu ja soovis jõudu. Vastu soovimise asemel oleks pidanud hoopis küsima, kui kaugel punn on, sest ma otsustasin just enne õiget kraavi võssa ja siis veel sügavamasse võssa kammima keerata. Finishis arvas ta küll, et ta oleks võinud mulle lausa õige kraavi kätte näidata, aga noh ei tasu vist siiski unustada, et tegemist on võistlusega. Tänud heade kavatsuste eest sellegipoolest. Mingi Heiti oli ka kohe mu selja taga maandunud ja ma lootsin, et ohohohohoo, nüüd on just SEE konksumoment. Aga ei tahtnud keegi mu taga ragistama ja mööda jooksma hakata, seega olin on my own. Mingit kaardilugemist ei saagi meiesugused amatöörid nii üksluise kaldaga järve juures üritadagi – kaldal ka näed lampe ja siis jooksed sinna ja nii mitu korda kuni punn käes. Once a kana, always a kana. Puhta loodad ainult massidele – õudne kui me oleks kanuusse esimesena jõudnud. Noh, mingi hetk ronisin lagendikule ja see kraav, mida me kellegi kahe teise kanaga kamminud olime, osutus “valge käes“ kaarti vaadates hoopis paralleelselt lagendikuga jooksvaks kraaviks. OK, sukeldusime tagasi sisse ja voila, punn käes. Siis noppelt tagasi paati, seekord isegi suht täpselt peale. Pole see tagasijooks midagi nii lihtne, kui sa ei tea kuhu sa paadi jätnud oled.
Edasi üritasime asimuuti ühildada kahe mobiilimastiga. Alguses panin ma keenjus suuna KPst KPsse aga siis tuli mõistus koju ja adjustisin siiski kalda järgi. Eskol vedas aga alati just paremale poole viltu, niet suunahoidmine isegi selge orientiiri järgi ei omanud erilist pointi. Paate õnneks jätkus. Järgmine punn oli peale viimase ainuke kaldal olev beibi ja kõik märgid viitasid sellele, et see on tap-in. OOOOOOEI! Kraavisuue oli paate risti-rästi täis ja o-hiiglased Marrandi, Vaher ja muud Punakud muudku liiguvad sügavamale maale, kuigi KP oli ka ’kraavi suue’. Ei tundunud see enam üldse õige mingi hetk ja nii me siis tagasi tulime. Just siis kui kohale jõudsime ja olin jõudnud Eskole ja Rutale HI! lehvitada, selgus, et kellegi kanuu oli parasjagu KP peale pargitud. MMMM. Väga kirjanduslik. Õnneks oli antud kanuu ainult 2 kaugusel meie omast ja selt sai ühest teise hüpeldes nobedalt liikuma. Teiste võistkondadee kanuusid külastasin ma üldse haruldaselt palju, varem polnudki nagu asja olnud. Mina polnud siiski see, kes keset järve valest kanuust välja visati. Edasi tuli etapp, mis OLEKS TULNUD hoopis jalgsi võtta. Tegemist oli kraaviristiga, kus piki kallast (200m kaugusel kallast) jooksis pikikraav ja sellesse suubus teiselt poolt 100m vahega kraave. 5KP’st tulema hakates oleks saanud õige kraavi peale ja seda pidi liikuda kuni ükskord õige kraav vastu tuleb ja jääb see järve poolt kraavile jõudes otsustamise koht jääb, et kas vasakule v paremale ja et kui juba ühele poole, kas siis nüüd veel edasi või kogu tee tagasi. Siin olid ka kõige imelikumad asjad koos – metsas tundus imelik, et üks tüüp mõla käes ringi lippab – OK, nüüd saan aru, miks. Siis seisis punkti juures hr Alling võistkonnast #1 ja vahtis niisama ja kõkutas naerda, kui ma rinnuni vette plärtsatasin ja et hou hou hou, ma olevat juba kolmas, kes seda teeb. Hou hou hou indeed. Fuckin jõuluvana. Ma mõtlesin siis, et maaaabole nii ülbet meest küll varem näinud, aga ei hiljem ja valges oli ta veel ülbem! Vabandan, et ees olin! Punniga järjekordsed 15 minti viga tehtud, lippasin jälle paatide poole ja hakkasin aegsasti Ruta! Esko! karjuma. Vastust ei tulnud ei ühelt ega teiselt :( Siis 100m veel kaldale lähemale ja ohhohoo juba tuli vastuseid. Mingi hetk Ruta isegi ütles mulle, et ma olin tubli, kuigi see jäi mulle väga segaseks, sest ma olin iga punniga võimast viga visanud.
Nüüd jäi siis kõige pikem etapp risti üle järve, asimuut seekord mingi tähe järgi. Ja siis vasakpoolse tuleparve järgi, aga see oli ka nii vaevumärgatav. Kaldale jõudes oli isegi võimalik ennast paika panna, et paadid on liiga paremal ja me oleme soisel alal. Alustasingi vasakule kaldumist. Kompassi oma arvates küll kasutasin, aga selgelt mitte piisavalt. Siis hakkas puude vahel paistma midagi heledamat ja ma mõtsi, et ohhoo – lagendik, saan paika panna. Just enne tulid vastu Kanaküla spordibaasi 2 liiget, keda nähes ma neile kommenteerisin, et nad ei näe üldse välja nagu keegi, kes on just KP võtnud. Ja tõesti, nad raputasid pead ja mõmisesid mingi nõustav vastuse. Ja suur oli mu üllatus kui lageda asemel hoopis järv oli. Seda ma imestasin, et miks lageda servas keegi pidevalt teisi hüüab. Kanakülalised pidid jah suht hämmastunud olema mu imeliku küsimuse peale. OK, teisele ringile. Liikusin nüüd rohkem kaardi ja vähem tulukeste järgi ja jõudsin koos kahe teise tiimiga kraavi äärde. Suund klappis, kõik oli beibi. Need kaks kadusid kuskile teisele poole ära, ma liikusin edasi suunas, mis nagu oleks võinud olla, kuni hakkas ka mind kahtluseuss närima. Olin just otsustanud tagasi keerata kui saabus Malsroos, kes küsis, mis on olukord. Ma ütlesin, et noh kraav on siin ja suund on õige aga minu meelest olen ma juba liiga kaugele tulnud. Õnneks arvas ta teistpidi ja siis läksime teises suunas ja seal ta oligi. Jaa, nemad olevat ka iga KP-ga 15 minutit viga teinud. Seda see Alling seal istus ja ootas ju siis oli Malsroos kuskile juba pooleks tunniks kaardistama läinud. KP7-8 suutsime nendega kanuus isegi tempot hoida, ei ütleks, et nad just kiiremad olid.
Maandumine ei olnud enam üldse tore, sest kraavi suue oli puhas pehme pask. Jätsime paadi ja läksime punni, kus hängisid juba nii teist tundi Medisofti Cris ja Martti. Pläkutasime natuke kadunud Kaido teemadel ja hakkasime siis mõtlema, et mis edasi. Ruta oli kanuus ootamise ajal tuleviku peale mõelnud, aga seda, kuidas minna 8. – lahendus puudus. Samas ei paistnud ka sealt edasi viivad etapid just eriti optimismi süstivad. Jõudsime KPst sisemaale ehk 30 meetri minna, kui tuli teha see Väga Raske Otsus mitte rabaringile minna – esiteks sellepärast, et Eskol oli juba niigi külm; teiseks sellepärast, et parem valida ise oma rada, kui lasta kohtunikel seda hiljem lühendada ja kolmandaks tugevalt kallutatavaks argumendiks see, et me poleks mingi nipiga seda rada läbinud kiiremini kui 3h, mis oli määratav trahv. Läksime siis tagasi. Cris käis kohe välja oma viimase tunni jooksul välja mõeldud plaani KP14-15 läbimiseks. Jaa, it all made sense. And it did! Rattaga samale lagedale, kuhu ma kanuus jõuda üritasin ja seejärel mingit rada pidi jõeni, siis natuke ragistamist ja sihi peale ja punn käes. Paberil imeline, kaardil teostatav. Ma ei teagi, mitmendana me rattaalasse tagasi jõudsime. Üks võistkond oli muidu just meile vastu sõitnud enne 8. KP’sse randumist, aga need nägid rohkem välja kui 7. tagasiminejad. Igatahes mingid kohalikud semijoodikuist pealtvaatajad tervitasid meid tee peal “tormilise aplausiga“. Ahh, võitjate tunne. Fake, aga ikkagi oli see MEILE mõeldud :)
KANUU 53./kokku 34.
Nüüd tuli minu üks lemmiketappe läbi aegade. KP14-KP15, mille ideaalvarianti tutvustasin lugejatele eelmises lõigus. Ideaalile me välja läksimegi, teede lugemine läks ilusti. Esimene “eramaa“ silt ei heidutanud. Lagendik oli muidugi kõike muud kui lagendik. Kaardile oli see väga heldelt märgitud lagendikuks, millel isegi üksikud puud eraldi ära märgitud on. Olime seal selgelt esimesed ja hakkasime siis teed rajama diagonaalis lagendiku teise nurka. Tark tegu oleks tõesti olnud sõita lagendiku teise otsa ja sealt risti raja algusesse, aga lagendikku katvas võsas oli just nii kutsuv auk, millist rohkem ei paistnud tulevat ja sinna me oma rattad lükkasime. Teises servas ei tundunud minu jaoks see võss üldse kutsuvm eriti arvestades, et tund tagasi olin ma seal punkti otsinud ja rattaga koos selle punkti otsimine nagu mulle pähe ei mahtunud. Jälle liiga vähe Lätis käinud – järgmise kevade Mona-X on juba X trennina kohustuslik üritus. Et silm ei pilguks ka kui rattaga sukelduma peaks. Ruta ikka meelitas meid lageda serva paika panema ja et noh ja lähme ja kammoon ja jee, aga kuidagi ei kiskunud. Ma ei tea, kuidas talle siiski õnnestus ringiga mineku mõte ära müüa. Kergelt ta seda ei võtnud, sest järgmised 45 minti, mis me suurele teele võitlesime, karjus ta huviga iga asja peale, mis ärritada võisid. Esimese tee peale (lagendiku servas) jõudes kohtusime KONKURENTIDEGA, kes küsisid midagi ja ma vastasin midagi rumalat ja siis nats aega hiljem leidsin, et see oli tips kohatu ja parandasin ennast Fair Play’d silmas pidades. Eriti sisu ei mäleta. Läksime teed pidi paremale ja tee oli nagu otse paradiisist pärit. Alguses pisikesed puud, siis suured puud ja siis ta kadus üldse ära ja Ruta muudkui andis meile lootust, et maja selle nurga taga ja maja selle nurga taga. Lõpuks maja ka tuli. Selle pisikese variandi peale mineku rinig peale olime kulutanud parasjagu 1,5 tundi. Kõik, mis me raba vahelejätmisega võitsime, jäi siia. Nüüd olime vähemalt kindla maa peal ja kaardis, võisime teha riietumis- ja metsapeatuse. Esko hakkas esimest korda näitama signaale, et tal pole juba tükk aega eriti tore olnud. Selle lageda peale rassimise ajal ma interpreteerisin ta vaikust kui nohisevat viha meie sita valiku peale, aga ju tal oli siis hoopis külm. Kahjuks selgus just nüüs, et termokile jäi autosse ja spetsiaalselt öö jaoks ostetud Jägermeister samuti (seda küll teadlikult). Uus sokk sai küll jalga, aga märja kossi sisse. Särk alla – märja kere peale ja veel keset rattasõitu ka, kui sooja raske saada. OK, veeresime edasi. Kaardist välja, asfaltteele. Edasi oli küll võimalus lõigata varem, kus oleks pidanud üle kraavi ragistama ja nats võsagi võtma – aga otsustasime positiivse moraali hoidmiseks mitte minna. Päike juba tõusis, aga välja ei paistnud. Sõitsime mööda Valga-Pärnu maanteed, ilm oli kenake, tempo mitte nii. Nägime kitsi, kes mulle tundusid rohkem jaanalindude moodi ja siis seisis keset mingit lagendikku ka miski, mis võis olla rebane. Ilus. Selleks ajaks kui me lehmi nägema hakkasime, selgus, et Esko ei arva edasi liikumisest üldse palju paremini, kui enne eelmist riietevahetamist. Mõtlesime, kust saada olukorrale abi. Karjatnurmes nägime talu hoovis väga early bird naist (ja lehma). Sõitsime sealt edasi ja jäime bussipeatusse laagrisse. Mõtlesime, et mida mutilt küsida – käterätti, viina, sooja piima vanni, ajalehti jalgade ümber mässimiseks, sauna, vahetuskosse või lihtsalt sooja keha kaelustamiseks. Seal bussipeatuses veetsime me tõelist “kvaliteetaega“ Eskot üles poputades ja mudu vaimu kõrgel hoides.
Meie street-fighting gang sokke vahetamas. YO!
Mööda sõitsid kaks tiimi, mõlemile elasime kõvahäälselt kaasa, ühes neis 4 liiget. Rutaga rääkisime Eskole kui imeline on Shleha ja kuna meil neid nii palju kaasas oli, õnnestus talle ikka auk pähe rääkida, et ta ühe sisse tõmbaks. Ja tõmbaski. Me ise ka, et seis sama oleks. Jalga tõmbasime kuiva soki peale kilekotid, kus need sokid enne olnud olid ja julgus jätkata tuli tagasi. Vahepeal käis peast läbi ka Airele helistada ja ta järele kutsuda või siis talle helistada ja paluda tal tuua Jägermeistrit ja termokilet, aga meie tiiminimi siiski distsiplineeris meid seda mitte tegema. Hakkasime liikuma, koristasime ilusti peatuse enda järelt ära. Ruttu saime kätte helesinise naistevõistkonna ja selgus, et neljas on lihtsalt keegi, kes oli oma tiimi katkestamisele kaotanud. Me isegi oleks KP18’s ühe sellise kaasa saanud, aga see tüüp siiski otsustas teistpidi. Teel 15. luges ainult Ruta kaarti ja ruttu ta meid ka kohale viis. Ma nagu ei näe tema ja EMV medali vahel eriti mitut konkurenti. Väga konkreetne ja kiire, üksi tõenäoliselt veel rohkem. KP15 oli ka tegelikult selline, kuhu edasi-tagasi käik võttis rohkem aega kui 45 minutit, aga taktika polnud enam nii tähtis kui veel maksimaalselt palju võistlust saada. KP14-15 võttis meil kokku 3:14. Amazing. Finshis selgus, et nii Medisoft, kes meile kuldse tipi andis, kui ka kümned järgmised tiimid olid sealt nigu lupsti läbi läinud. Noojah. See, et me nö katkestanud juba olime, andis veel natuke minnalaskmise mentaliteedile juurde ka – ma ikka mõtlesin pool rada, et ei ma ujuma ei lähe või siis et ei seda teist jooksuringi ma ei tee ja siis jälle läksin ujuma ja siis tundus ka jooksuring tehtav (eriti arvestades, et rattakaart enamuse trikkidest ära nullis).
OK, nüüd nobedalt KP16, KP17 mäeotsa punkt. Mäe all veel kaitseala piiri kraavi juures oli terve ports rattaid, kuhu kohe ka kaks tiimi tulid, ühed neist kusjuures koos meiega rappa mitte minna otsustanud “Valge tiim“ Peale nii pikka sõitmist tundus mäe otsa kõndides, et vahemaad lähevad kiiremini ja kammisime mingite sõpradega kõigepealt eelmise rajaotsa mäge. Kaarti me sinna muidugi kaasa ei võtnud ja kuigi võtsime oma naabritelt vahest kaarti, ei julgenud omapäi ühelt mäelt teisele asimuudiga ka minna, sest teisel pool orgu nagu ei paistnud päris selline tõus, mida kaart lubas. Kimasime siis teisele poole ja võtsime kõik tõusud ja punn käes. Tagasisõidul ei saanud me mitte aru, mis kuradi ringi need alla ratta jätnud võtsid. Meil oli ilus lahendus mäest alla, suurtele teedele ja läbi Küti metsa vahetusalasse. Tee peal tuli vastu Seiklusporr, kes tegi väääääääääää (-äääääääää- ) ga suuri silmi, et me juba vastu tulime. Sel ajal, kui meie arvutasime, et kui palju me neist taga olime, arvutasid nemad tõenäoliselt kui palju me neist ees oleme.
Vahetusalas siis kurvastati meid, et meid ringile ei lastud. Me olime väga kurvad, sest noh, eeltöö oli tehtud. Siin oli ka teine kohtumine hr Allinguga :) Unustamatu.
Edasi paistis, et oleme tulnud siis puhtale ratta-eri Xdreamile. Mõlemad pikemad jooksud – ei midagi! Ja edasised etapid paistsid ka puhtad tee-etapid. Alguses kimasime mööda suuri teid Ainja poole lisaülesandele. Enamus tiime läksid asfalti pidi suuremat ringi, me keerasime otsemale kruusateele ja tagasisõidu pikkust arvestades tundus see ka tegelikult vähem aega võttev. Ainja vahel sõitsin ma jälle julgelt eramaa sildi alla, sest minu jaoks on sellised asjad alati korraldaja praak. Esko oli nende suhtes väga ettevaatlik juba algusest peale. Niipea kui ka eraldi sildil kirjas olnud “kuri koer“ haukuma hakkas, keerasid nad ringi ja läksid suure tee kaudu. Ma sain endale uue bernhardiinist sõbra. Kuri koer, my ass. Get your warnings right people. Bernhardiin hammustab ainult väikeseid lapsi. Siis sain ma ühe ootamatu metsapeatuse, sest E&R võtsid asfaldiringi veel mõne minuti. Ma imetlesin siis lisaülesande krossirada ja ei suutnud ära imestada, et keset Xdreami, kus sõidetakse üle 100km rattaga tehakse veel rets rattaga lisaülesanne. Alustasime nats enne ekstreem.ee’d – Esko ja Leivo rallitasid omavahel, siis venisime me ülejäänud kõik järele. Esko õpetas, et odokas võib väga aeglaselt ratast mäest üles lükates ka mitte distantsi registreerida – jaa, oleks seda rattarallil teadnud. Mõne mäe ikka vallutasin, mõne laskumise ikka sõitsin. Kaja lähenes hirmuäratava kiirusega, samas nende kolmas nägi väääga surnud välja. Meil õnnestus sealt ilma trahvita minema saada, aga ekstreem.ee saadeti uuele ringile. GPS polnud apparently nii täpne kui testsõitja odomeeter. Ma mölisesin kaugelt taustalt midagi testsõitjate täpsusest rattarallil, aga see oli kõik rohkem enda lohutuseks. Õnneks me pääsesime, see oleks valus olnud. Omad vitsad saime sellegipoolest – pea kilt peale ülesannet kukkusin ma kisama, et meil on LÜ lõpu punkt võtmata. jah, tööjaotus ja muud esimese etapi eelsed reeglid oleks pidanud siiski ene starti üle käima. Sinna läks nats aega, kuid ekstreem jäi veel rajale. Kogu tee järgmisse nad meist mööda ei läinudki. See-eest saime jälle kokku valge tiimiga. Me keerasime KP poole viivale teele, nemad sõitsid kuskile edasi. Müstika nagu öeldakse. Siin teega paralleelse kraavi ristis tegime jälle viga. Korra ei sõitnud piisavalt kaugele ja panime ennast valesti paika ja õnneks ei hakanud sisse keerama (Raichmann vihjas siin meile, et me olema vales kohas, aga seda me lugesime ka vastupidi). Jälgi oli kuidagi väheks jäänud ja läksime siis hoopis TAGASI. Mingi hetk otsustasime, et just siit sisse. Ühtegi jälge ei olnud, me läksime. KP’d muidugi ei olnud. Et ennast täpselt paika panna, siis läksin natuke edasi, et tsekkida järgmist ristuvat kraavi ja see seal oli ja paika me saime. Teel tagasi kasutasime juba odomeetrit – kah hea idee järgmisteks kordadeks udusematel teedel! KP nobedalt käes. Soos polnud me juba ammu ratast tassinud, otsustasime LÜ’sse otse minna. Loha tassis, ise mõtlesime ennast paika ja palvetasime, et muidu täna nii helde taevataat ehk teeb siia metsa kõrvale tee ka meie jaoks. Tegi! LÜ oli siis paadi ümber keeramine ja siis uuesti ümber keeramine. Ujumise vastu ei olnud mul enam midagi, kuigi vesi oli külm ja pani päris korralikult hingeldama. Esimese laksu saime ilusti ümber, aga teisega pidime juba päris palju mässama ja vahepeal hinge tõmbama.
Naasmas eskimolt. Ma istusin taga ja kästi tüürida. Ma tüürisin. Meeldis päris kusjuures. Ilus loogiline. Siis imestati, et a miks ma samal ajal ei sõua. PFF. Foto on tehtud selle tüübi poolt, kes seal pildistas - a bit of a no-brainer that one.
Minust rohkem riideid polnud vist küll kellegi, aga milleks neid enam maha tirida, kui lõpp on ainult ratas mööda päikselisi aasu? Kohtunikud punktis eesotsas peakorraldaja Siimuga olid kõik väga purjusjad. "EI OLNUD PUNKT VALESTI!" oli Siimu meeldejääv hüüd rabaringi kohta. Of course it wasn’t. Seiklusporr tuli ja Kadri peal katsetasin oma värskeimat Full Body HugTM leiutist. Mina sain kuivaks ja soojaks, Kadri märjaks ja külmemaks, aga see kindlasti valmistas teda ujumiseks ette. Siin vahetasime Ruta ratta õhukummi, sest see tundus väga lötsiks jääduna. Ma olin juba väga viies ratas. Esko tegi musta tööd, Ruta lehvitas sääski minema, vahest õnnestus mul siiski teda ka asendada, kuid mulle tundus, et ka see polnud piisav panus tiimile. Lambi suutsin ka oma kotti eriti kaunilt pakkida niet ta koksas kogu ülejäänud raja jooksul vastu kiivrit. Sõitsime sõitsime finshi poole kui äkki Ruta hakkas asju loopima ja sõimama, sest kott oli liiga raske. Sõimas-loopis ära, korjasime asjad kokku. Kergem. Ma ei tundnud ennast enam üldse hästi, mõtlesin, et ei tea kas see oli nüüd mingi varjatud viha selle vastu, et ma ei suutnud vahetusalas oma kotti ühtegi ühisvidinat mahutada ega ei andnud oma panust kummivahetusele. Ja siis mõtlesin, et ei võta siiski asja isiklikult, aga torkima ka ei läinud. Tilpnesin siis teiste sabas kuni kossualas juba enam-vähem hakkasime jälle suhtlema. Ma sain harjutada oma seljalt palli korvi surumist. Hoogu ei lubatud võtta, kuigi see tundus nii loomulik. Edasi ruudu seest punktide otsimine – kaugelt näha olevasse me kõigepealt ei läinud, vaid keerasime alla ja kammisime esimest seljandikku kui äkki läks all hüüdmiseks ja jooksmiseks – kimasime ruttu sappa ja järve taganurgas konutaski KP. Siin sain lõpuks ka sellele linnuhäälele jälile, kes iga kord järve ääres vastas kui ma Eskot või Rutat hüüdsin. Teinekord tuleb endalegi hääl mõelda. Lehm oleks praegu sobiv kandidaat. Anyways, sealt ronisime siis tagasi karjääri serva punni. Saime kiiremini kui ringiminejad, aga liivaseks ka. Finishisse suisa spurtisime. Ja siis oli see läbi. Ei mingeid pisaraid. Kokku 14.30 vms, ei mäletagi. Hetkel kirjas 47. koht. Pole paha, numbrist parem. Pureblood Xdreamy cunts kirtsutavad kindlasti nina, et me tulemusega rahul oleme, sest ME JU EI KÄINUD RABAS. Fuck off. See, et me seal ei käinud tähendas lõpuks seda, et me olime metsas pigem kauem kui vähem aega.
Ei mingit kokkuvõtvat yadda yadda analüüsi, ma olen 4h kirjutanud ja olen vihane et Murray võitis.
Tehnilises osas me ikka oleme nii metsikult Eskole toetuvad. Kõik tehnilised munad on tema korvis nö.
Foorumil täna silma peal hoidmisega on korralikult raskusi olnud ja üllatuslikult ei võetudki enamusi korraldajate mune maha just alguse rattaralli tõttu. A-rada oli üldse tagasihoidlikum oma õigusenõudmises, enamus sellest inspireeritud vist sellest, et tõenäoliselt 100% neist, kes kanuu järel jalgsietapi vahele jätsid, võitsid sellega aega mitte ainult enda tegeliku tulemuse vaid ka parimate tiimide tulemuse suhtes. Mina tundsin ennast igatahes solvatuna, kui foorumist hr Erik AARAINi “Need, kes aga pidevalt arvutasid kas tasub võtta vastu trahv või sumada soos ei pidanud ilmselt vajalikuks suhtuda võistlusesse selliselt nagu spordis üldiselt tavaks "Eesmärgiga rada läbida vastavalt võistluskaardil näidatule"“ lauset lugesin. WTF, juhend on superior üle igasuguste tõekspidamiste ja muidu vanasõnade. Mis mõttes ei pidanud vajjalikuks, siin oli mõõtmeid palju rohkem kui see üks ja ainus protokollis kõrgemal lõpetamine ja aja võitmine. Kui meie sinna sohu läinud oleks, siis me oleks välja tulnud sealt kas jalad ees või peale rataste kätte saamist otse finishisse ja suures plaanis oli targem võtta võistlusest rohkem kui ainult vastikum osa. Jaa, öiseks etapiks ettevalmistus peab olema hoopis teistsugune ja kaasavõetavate asjade nimekiri ei pikenema ainult lambi võrra. See oli meie möödapanek. Aga ma keerasin oma solvumist maha, sest sees oli ikkagi sõna ILMSELT ja see tähendas, et enam ei pidanud seda nii puhta kullana võtma. Mu lemmikteema on igatahes BVRC Karli “Millist võistlust me tahtsime?“, mis ei jäänud küsimuseks, vaid andis ka oma nägemuse, mis suhteliselt klappis minu omaga ka. Loodetavasti võetakse seda kuulda, aga kõikide arusaam seiklusest ei ole ühesugune. Osad meist on selgelt mummy’s boys kes tahavad, et kaart oleks õige ja punktid õiges kohas, teiste jaoks on ka kõige retsim korralduse pläkk part of the game. Jaa, siin vahel on ka kolmandad ja neljandad.
Mulle nii meeldis, kuidas ma mingist hetkest alates vingumisest omaette kunstivoolu tegin. See oli peaaegu samal tasemel Mustla-Nõmme pika raja eestikatega, kui ma süüdistasin kõiges selles, mis halvasti läks kas põdrakärbseid või kuuseokkaid. Nüüd siis peksis ratas mind. Ja koguaeg! Nagu oleks mingi vimm mu vastu raipel.(Ma ei paneks üldse pahaks tegelikult – kui Ruta & Esko väljasõidul mu ratast nägid, siis oli reaktsioon a la, et miks ma oma ratast ei armasta ja olen jälle lasknud ketil ära roostetada. Jah, miks ma küll?)
Mõttetu on panna nii spetsiifilise asja kui mingi lisaülesanne kohta midagi edaspidiseks kõrva taha, aga über-reegel on nknii alati, et “Vaata kaasasolevaid vahendeid abiotsiva pilguga“. Vaatasin paadikeeramispilte ja ISC kasutas mõla paadi tagasi õigeks keeramisel. Ehk oleks isegi pidanud selle peale tulema – iseasi, kas see neil ka tulemuslikult lõppes. Köie võtsime välja küll, aga lahti ei viitsinud me teda küll harutada.
Veeremistraditsioon jäigi hoidmata. Ruta mingi hetk roomas mingi puu alt läbi ja nägi väga rahulolev peale seda välja. Ja ilm oli super! Kui vähegi valel hetkel oleks sadanud, poleks meid sinna vist väga kauaks jäänud.
Oi, milline grafomaan ma olen. Metsas ka mölisen ikka vahetpidamata laial teemaskaalal. Ma lugesin just ka Kaja teskti ja talle meeldib ka ikka pikalt laksida, aga isegi tema suutis ennast konkreetsemalt edasi anda ja mitte iga KP kohta eraldi esseed kirjutada. See tekst ei olnud küll nii pikk kui mõned rekordkommentaarid foorumis, millesse ma üldse süveneda ei viitsinudki, aga noh, loodetavasti mõni huviline ikka lõpuni jõudis. Pildid lisan siis jooksvalt – Autojuht Airel peaks neid olema ja siit-sealt kindlasti veel. Selles mõttes on ka parem alguses ports vahele jääta, et siis jõuab ikka igale poole siis, kui sinu saabumine veel kedagi erutab. 10h peale võitjaid saabuda mingisse lisaülesandesse tülpinud kohtunikega vaidlema ei ole kummagi jaoks eriti fun.
Huvitav, et nõgesekublad hakkasid alles täna kratsima. Vigastused muidu puuduvad. Randmed olid hommikul valusad – see oli ka kõik. Kael loomulikult rattapoosist kange SEE oli küll kõik.
Head ööd. 4800 sõna. Ära mainisin nimepidi vähemalt pooled tiimid või nende liikmed. Miša parem tulgu Paidesse. Ehk siis nüüd veel paar sõna – Ruta osa kokkuleppest oli see, et ta meie kanuutreener Mišale augu pähe räägiks Paidesse-tuleku osas. I cannot wait.
Järgmiste võistlustena olen ma Valgas rulli- ja triatloniüritustel. Esimesel täisrada, kuigi pole üle kuu uisitanud; teisel rahvakas. Let's kick some ass.
FPT Hemohes on katusploog, kuhu kirjutavad võistkondade Ilma ilma terata, Seiklusporr ja FPT Hemohes liikmed oma pajatusi seiklustest laias ilmas (ja mujal).
Kanuu lõpp
