Avalik pöördumine õigustamaks meie kohutavat tulemust: Kuigi finishiprotokoll ütleb et me saime 11 punkti, siis tegelikult saime 53. Me ei ole luuserid, me lihtsalt ei lugenud juhendit.
Hommikune korjering algas niivõrd vara, et jõdusime võistluskeskusesse isegi enne selle avamist. Jaa, me kartsime et kordub Tabasalu fiasko, kui me liiga hilja võistlkeskusesse jõudsime ja kui kõik teised olid juba startinud siis meie kilekottidega mööda platsi ringi röökisime, et kus nullida saab... Muidugi suunati meid parkima kõige tagumisse platsi otsa, kallaku peale, teiste autode kõrvale. Aga Arturilt laenatud autol ei funka ju käsipidur. Katrin muidugi on osav autojuht, nii et jukerdamisega seal kallakul sai ka kohtunik auto tagarataste alt mõnusa hommikuse mudavärskuse ning pärast selgitamist et meil on siin väike probleem, juhendas ta meid viisakalt teise kohta parkima. Muidugi see kõik käis mingi metsiku hirnumise saatel.
Valmistumine oli äss, sest meil oli nii palju aega. Istusime autos, aknaklaasid udused, kuulasime StarFM-ist lemebelugusid, vaatasime esimest lund ja mingeid napakaid kes oma meelest enne võistlust sooja tegid.
Start oli ka äss, sest meie numbriks oli 13 ja startisime teisest reast. Meie kõrval seiklusporru Kristjan kahe tundmatu naljahambaga. 15 minti sai enne starti kaarti planeerida. Ja siit meie suur geniaalsus algaski! Me vaatasime kohe ära, et allpool on 5-ga algavad punkid ja sekka mõni 6-ne ja üleval kaardil 3-4-sed. Loogesh et me olime nii taibukad et läksime alumisele kaardile. Niimoodi 5-seid punkte kogudes, sõidu ajal aegajalt kokku liites tundus et me ikka hullult ruulime.... Püänt selgus finishis. SI mahalugemisel prinditi meile lipik 11 punktiga (meie 53 asemel). WTF?
Alguses vaatasime et mingi viga...
Aga me poleks tulnud selle pealegi et keegi on tulnud selle peale et teha rogain, kus KP numbritähise suurus ei mõjutagi punktiskoori vaid iga võetud KP eest saad ainult 1 punkti. Halloo, nagu mingi lasterada!!!
Ja kui nüüd kaarti vaadata ja natuke mõelda... siis millised idikad me ikka olime. Kaardil ainsa 6-ga algava punkti pärast tegime me mingi meeletu ringi. KP51 tegime ringi (käisime teda spetsiaalselt edasi-tagasi toomas)...
Iseenesest algus läks hästi, muidugi suures massis. Esimesse punkti (KP57) jõudsime enne Kristjani tiimi. Teises (KP59) olime suts peale neid. Keegi naljahammas veel tema tiimist kommenteeris et näe tüdrukud ka juba siin, et tublid olete. Kamoon, me startisime ka teisest reast, me oleme ka eliit, ise olete tublid et juba nii kaugel olete ja pole veel katkestanud.... Seal samas punktis me panime kogu oma kavaluse mängu ja tegime kõikidele võistlejatele peteka. Me jätsime neile mulje, et me läksime juba järgmisesse punkti... kuigi tegelikult me ei läinud. Petekas nägi välja nii et sellest punktist, mis oli mäe otsas läks ca 6 teed välja ja valisime neist oma meelest kõige loogilisema, mõnus laskumine.. olime enamvähem kaardis ka, mõned kurvid paremale, suurem tõus kust üles raiusime ja siis ohooo... samas KP58-s tagasi, kust me just lahkusime. Selline väike auring meid ei heidutanud, vähemalt suurema osa võistlejatest olime maha raputanud :) See lollus jäigi üheks kahest o-lollusest, st ülejäänud aja püsisime küll kaardil aga ei vaadanud seda nii täpselt et panime ühest punktist praktiliselt mööda. Ootasime et KP54 on tee peal, aga kui lõpuks pikalt pikalt sõites (või õigemini mudas kündes) lõpuks juba teise tee ristumiseni jõudsime, siis vaatasime et njaa KP54 oli hoopis sihi peal. Aga tagasi enam ei läinud... Sinna läks siis meie meelest 5 punkti (korraldajate imeloogika läbi 1 punkt).
Rada ise oli ikka midagi sellist mida mina ise ega minu ratas ja ma arvan ka Hedi ja Katrin ning nende rattad, pole kunagi läbi elanud. Viimaste päevade vihm ja eest sõitnud tiimid olid teedest mudamülkad teinud. Rattasõit oli nagu tõrksa taltsutus, ratas liikus sinna kuhu ta ise tahtis ja igasugune juhtimise üritus feilis totaalselt, ratas lihtsalt libises alt ära. Katrinil kogunes muda esipiduri vahele nii et see aegajalt suure hoo peal blokki läks ja ratas end risti teele keeras. Muda sees oli niivõrd libe et ratta üle mingit kontrolli ei olnud... Sa lihtsalt kramplikult hoiad lenksu, et mitte külglibiseda. Aga see kõik oli nii meeletult fun. Hedi rattal otsustasid pidurid poole võistluse peal enam mitte pidurdada. Seega nägi see välja nii et mäest alla sõites Hedi ütleb et minge ees ma tulen kõige taga ja üks hetk ta lihtsalt kihutab meist mööda, ise jalaga mööda maad pidurdades.
Finishisse jõudsime 20 minti varem. Natuke näris hinge, et oleks jõudnud veel finishilähedase KP48 võtta, aga kuna me poleks selle eest saanud 4 punkti vaid ainult 1-e, siis ei heidutanud ka selle võtmata jätmine. See on alati meie viga - liiga vara hakkame finishisse minema. 20 minutit on iseenesest ülipikk aeg et midagi veel ära teha.
Nüüd tagantjärgi kaarti vaadates oleks hoopis teise rajaplaani teinud.
Märksõnad järgmiseks korraks:
- loe alati juhendit
- kilekotid sokkide peal (mul oli isegi duble-kilekotid) - jalgadel
külm ei hakanud ja mul pole pärast ühtegi seiklusspordi võistlust
jalad nii puhtad olnud
- finishisse rohkem ja soojemaid riideid (KINDAID!)
Hommikune korjering algas niivõrd vara, et jõdusime võistluskeskusesse isegi enne selle avamist. Jaa, me kartsime et kordub Tabasalu fiasko, kui me liiga hilja võistlkeskusesse jõudsime ja kui kõik teised olid juba startinud siis meie kilekottidega mööda platsi ringi röökisime, et kus nullida saab... Muidugi suunati meid parkima kõige tagumisse platsi otsa, kallaku peale, teiste autode kõrvale. Aga Arturilt laenatud autol ei funka ju käsipidur. Katrin muidugi on osav autojuht, nii et jukerdamisega seal kallakul sai ka kohtunik auto tagarataste alt mõnusa hommikuse mudavärskuse ning pärast selgitamist et meil on siin väike probleem, juhendas ta meid viisakalt teise kohta parkima. Muidugi see kõik käis mingi metsiku hirnumise saatel.
Valmistumine oli äss, sest meil oli nii palju aega. Istusime autos, aknaklaasid udused, kuulasime StarFM-ist lemebelugusid, vaatasime esimest lund ja mingeid napakaid kes oma meelest enne võistlust sooja tegid.
Start oli ka äss, sest meie numbriks oli 13 ja startisime teisest reast. Meie kõrval seiklusporru Kristjan kahe tundmatu naljahambaga. 15 minti sai enne starti kaarti planeerida. Ja siit meie suur geniaalsus algaski! Me vaatasime kohe ära, et allpool on 5-ga algavad punkid ja sekka mõni 6-ne ja üleval kaardil 3-4-sed. Loogesh et me olime nii taibukad et läksime alumisele kaardile. Niimoodi 5-seid punkte kogudes, sõidu ajal aegajalt kokku liites tundus et me ikka hullult ruulime.... Püänt selgus finishis. SI mahalugemisel prinditi meile lipik 11 punktiga (meie 53 asemel). WTF?
Alguses vaatasime et mingi viga...
Aga me poleks tulnud selle pealegi et keegi on tulnud selle peale et teha rogain, kus KP numbritähise suurus ei mõjutagi punktiskoori vaid iga võetud KP eest saad ainult 1 punkti. Halloo, nagu mingi lasterada!!!
Ja kui nüüd kaarti vaadata ja natuke mõelda... siis millised idikad me ikka olime. Kaardil ainsa 6-ga algava punkti pärast tegime me mingi meeletu ringi. KP51 tegime ringi (käisime teda spetsiaalselt edasi-tagasi toomas)...
Iseenesest algus läks hästi, muidugi suures massis. Esimesse punkti (KP57) jõudsime enne Kristjani tiimi. Teises (KP59) olime suts peale neid. Keegi naljahammas veel tema tiimist kommenteeris et näe tüdrukud ka juba siin, et tublid olete. Kamoon, me startisime ka teisest reast, me oleme ka eliit, ise olete tublid et juba nii kaugel olete ja pole veel katkestanud.... Seal samas punktis me panime kogu oma kavaluse mängu ja tegime kõikidele võistlejatele peteka. Me jätsime neile mulje, et me läksime juba järgmisesse punkti... kuigi tegelikult me ei läinud. Petekas nägi välja nii et sellest punktist, mis oli mäe otsas läks ca 6 teed välja ja valisime neist oma meelest kõige loogilisema, mõnus laskumine.. olime enamvähem kaardis ka, mõned kurvid paremale, suurem tõus kust üles raiusime ja siis ohooo... samas KP58-s tagasi, kust me just lahkusime. Selline väike auring meid ei heidutanud, vähemalt suurema osa võistlejatest olime maha raputanud :) See lollus jäigi üheks kahest o-lollusest, st ülejäänud aja püsisime küll kaardil aga ei vaadanud seda nii täpselt et panime ühest punktist praktiliselt mööda. Ootasime et KP54 on tee peal, aga kui lõpuks pikalt pikalt sõites (või õigemini mudas kündes) lõpuks juba teise tee ristumiseni jõudsime, siis vaatasime et njaa KP54 oli hoopis sihi peal. Aga tagasi enam ei läinud... Sinna läks siis meie meelest 5 punkti (korraldajate imeloogika läbi 1 punkt).
Rada ise oli ikka midagi sellist mida mina ise ega minu ratas ja ma arvan ka Hedi ja Katrin ning nende rattad, pole kunagi läbi elanud. Viimaste päevade vihm ja eest sõitnud tiimid olid teedest mudamülkad teinud. Rattasõit oli nagu tõrksa taltsutus, ratas liikus sinna kuhu ta ise tahtis ja igasugune juhtimise üritus feilis totaalselt, ratas lihtsalt libises alt ära. Katrinil kogunes muda esipiduri vahele nii et see aegajalt suure hoo peal blokki läks ja ratas end risti teele keeras. Muda sees oli niivõrd libe et ratta üle mingit kontrolli ei olnud... Sa lihtsalt kramplikult hoiad lenksu, et mitte külglibiseda. Aga see kõik oli nii meeletult fun. Hedi rattal otsustasid pidurid poole võistluse peal enam mitte pidurdada. Seega nägi see välja nii et mäest alla sõites Hedi ütleb et minge ees ma tulen kõige taga ja üks hetk ta lihtsalt kihutab meist mööda, ise jalaga mööda maad pidurdades.
Finishisse jõudsime 20 minti varem. Natuke näris hinge, et oleks jõudnud veel finishilähedase KP48 võtta, aga kuna me poleks selle eest saanud 4 punkti vaid ainult 1-e, siis ei heidutanud ka selle võtmata jätmine. See on alati meie viga - liiga vara hakkame finishisse minema. 20 minutit on iseenesest ülipikk aeg et midagi veel ära teha.
Nüüd tagantjärgi kaarti vaadates oleks hoopis teise rajaplaani teinud.
Märksõnad järgmiseks korraks:
- loe alati juhendit
- kilekotid sokkide peal (mul oli isegi duble-kilekotid) - jalgadel
külm ei hakanud ja mul pole pärast ühtegi seiklusspordi võistlust
jalad nii puhtad olnud
- finishisse rohkem ja soojemaid riideid (KINDAID!)
No comments:
Post a Comment