Igatahes see tunne, et sa ei ole segatiimis veetav, kes ei tea kus asutakse kaardil, ei julge teha lisaülesandeid, kelle kotti kantakse ja jope külge seotult rulluisuetapil sabas veetakse. vaid et kõik mis sa teed, seda teedki ise.. ja tulemus mille saad ongi tegelikult sinu enda tulemus. Jah, aitad oma tiimikaaslasi, aga kõik on ikkagi ühes paadis ja võrdsed.
Minek
Kuna Katrin meie kolmas liige, tüür, sohver ja usaldusväärne orienteeruja otsustas oma pikka nohu ja kurguhaigust veelgi pikendada, tuli meil leida asendusliige. Selleks sai töökaaslane Hedi. Katrin, kelle kohta ma vist pea igas msn-i vestluses Margiti või Hediga kirjutan: 'ta on nii tore', oli vähemalt nõus täitma sohvrikohustusi ja oli I etapil meie manageriks, kes meid kohale sõidutas, rattaid putitas, pressipunktides cheeris ja igati poputas ja oma niisutavaid meigieemalduslapikesi jagas.
Võistluskeskusesse saabusime varakult, pärast lühikest ja piinlikku momenti Seiklusporru Aivariga, kui parklas Mihkli auto juurde sadasime teemal et näe me ei saanudki su kõrvale parkida ja seepeale Mihkli kõrval seisnud Aivar küsis et - "eee.. kas ma tunnen teid???", ladusime oma tavaari laiali ja alustasime ettevalmistusi. 2 tunni toimetamise sisse mahtus lillepott-kaardihoidjate installeerimine, mida meie uus sõber Aivar oma installeerimisvarustusega paigaldada aitas
Start
Ilma ilma terata. Kõik pildid on Katrini tehtud
Kaardid olid rullis maas aga niipalju kui sealt näha oli, saime teada et tuleb rattaralli ning natuke nägime ka legendi, kust võis välja lugeda, et alguses on ratas ja siis nägime sõna: ERALDI. Meie järeldus oli et kohe algabki rattaralliga ja seal tuleb liikuda eraldi. Sellele järgnes väike paanitsemine ja Katrin kes jooksis meie ja Mihkli-tiimi vahet edastas vist paanikat ka neile, Mihklil polnud ju spidokatki...
Aga pauk käis ja saime aru, et pärast esimest rattapunkti on vahetusala ja eraldi tuleb hoopis joosta. Esimesse punkti panime julmalt teiste järel, ma ei jõudnud kaartigi plansetti vahele pressida seega sain natuke sõidu pealt legendi lugeda. Kui vahetusalasse jõudsime oli juba selge, et lihtsamale (C) variandile läheb Margit, ning A ja B jookseme koos Hediga läbi. See oli hea otsus. Muidugi oli Margit tagasi enne meid. Järgnes samal kaardil valik-o, mis õnnestus ka päris hästi. Kindlasti aeglaselt aga vähemalt vigadeta. Mingil hetkel nägime roosasid MyFitness tibinaid ja veendusime et vähemalt ühte naistiimi me juba võidame! Wupiduu!
Ratas - lisaülesanne - ratas - lisaülesanne
Ratas on minu kõige tugevam ala ja seega ka lemmikosa X-st. Ja üldiselt olen ma oma rattaga ikka väga rahul. Kohe rattaetapi alguses oli lisaülesanne. Seal oli meid ka Katrin ootamas ja ergutamas. Nii hea oli teda näha! Lisaülesandeks oli kaks metallist jubinat, mis tulid ilma ilma jõudu kasutamata teineteisest lahutada. See on midagi sellist millega sa ise hakkama ei saa, aga kui teine proovib siis sul on ka käed koguaeg seal juures, et kohe kohe enda kätte haarata ja ise ära lahendada.... mida sa muidugi ei tee.. aga kohe on järgmine kätepaar ootamas et anna mina nüüd proovin. Alguses valisime konksud, aga sellega hakkama ei saanud, siis võtsime vedru ja see sai lups valmis. Lisaülesandest lahkudes ja järgmisse punkti sõites hakkasin kaarti ette lugema ja tuli esimene 'mitte-sittagi-ei-saa-aru' moment, kus 15-s punkt oli keset valget latakat. Et nagu nuputa ise kus ta seal olla võib. Ma väga välja ei nuputanud, kuna sinna tundus üks korralikum tee minevat ja hakkasime seda mööda kimama, siis aga tabasin Hedi hüütud legendi kirjelduse järgi ära, et punkt peab olema tee ja sihi ristis, seega oli selge et me oleme vale tee peal. Õnneks mitte kaugel. Ruttu tagasi ja punkt oligi seal kus arvatud. Olin oma arvamise üle väga uhke, sest osad tiimid jäid sinna 'valele' teele ja ei tabanud meie tagasipööramise nõksu ära.
Järgmises punktis oli jälle lisaülesanne - takistusrada. See sai üsna loiult läbitud, aga seal olid väga toredad korraldajad kes igati meile kaasa elasid. Üks hakkas kõva häälega naerma kui Margit arvas et betoontorud muudkui väiksemaks lähevad. Kas nad siis ei läinud vä?
Jalgsi
Jalgsietapi esimene punkt (järjekorra nr 18) sai meiel saatuslikuks. Pärast metsarajalt metsa keerates ja võssis pikka aega rüseledes saime aru et midagi on ikka väga mäda ja läksime tagasi teele. Et siis uuesti alustada samast kohast. Palju ropendamist minu poolt (mitte-sittagi-jne) ja igasugu motivatsioon oligi kadunud... Järgmised punktid võtsime lonkides, vahepeal radadel proovisime ka sörkida aga siis kostus järsku Margiti suust mingeid koledaid sõnu ja oli aru saada et selleks korraks on tema põlv jälle tuksis. Jalgsietapp oli oma mägedega väga tüütu. Muud sõna ma ei oskagi öelda... Etapilt lõpuks tagasi jõudes oli ratta-alas ainult mõned komplektid rattaid ja oli selge, et liidergrupis me ei ole :)
Ka olid seal meie konkurendid MyFitness tibid, kes polnud veel jalgsietapile läinudki ja olid selliste nägudega, et ega nad lähegi. Natuke küll cheerisime neid, et võtke mõnedki punktid aga tundub et see eriti neid ei vaimustanud.
Ratas
Algas rattaralliga, mille kirjeldust lugesin ma ette juba jalgsietapi lõpus. Kõik tundus nii loogiline. Ja sõitma hakates klappiski - ringitamine seal kohapeal, metsarada.. Metsaraja lõpus kruusakale jõudes ütles minu spidok üles. Ajutiselt küll, aga seda ma ei teadnud. Siis pidi Hedi edasi-tagasi oma spidokat nullimas käima.. Otsustasin hoopis kaardilt aru saada kus me oleme ja jätsin spidokasüsteemi jälgimise Hedile. Sõitmine klappis kaardiga, aga kompass nagu mitte... Aga ega kompass ju näitagi alati õigesti, onju? Igatahes mingis ristumises, kus oli üks seeneke, me enam pihta ei saanud kus oleme ja kas oleme vea teinud või on koht ikkagi õige... Igatahes sõitsime 0,27 km paremale siis tagasi, nullisime ja 0,27 km vasakule... Vasakulgi ei tulnud seda mida ootasime, aga see-eest oli seal kari inimesi. Võtsime neile sappa ning natuke hõikamist ja saime aru, et nad ei lähegi esimesse rattaralli punkti vaid juba teise. Selle mis on rattaralli teinepunkt, olin ma ka juba jalgsietapil välja mõelnud ja teadsin et see on sama, mis oli 15-s punn. Ei olnud väga tahtmist minna tagasi ei-tea-kuhu ja jätkata eelmise punkti otsimist. Selle vahelejätmise otsus tuli kiirelt. Punkt 25 käes, algas valik-O. Liikusime koos kahe-kolme tiimiga. Pikad tuul-vastu otsad võeti meid tuulde ja seal oli minul väga ok. Üldse oli ratas väga ok ja ma oleks suutnud ka kiiremini. Valikupunne pidi võtma ainult 2. Esimesena võtsime nr 52, sinna läksid ka teised meiega liikunud meestiimid. Üks valikupunkt (55) oli üsna kanuuala (mis pidi järgmiseks tulema) juures, seega minule tundus see nii kahtlane, et miks teha valik-o kui üks punkt on nii ilmselgelt paremas kohas kui teised. Et ju ta siis mingi konksuga ole ja sinna me kuhugi sohu ära upume. Seega eraldusime me oma kaaslastest ja läksime punkti 53.
Lisaülesanne - hüpe
Lisaülesanne enne kanuud oli midagi, mida me juba stardis nägime et mingi kõrgustevärk ja mina ütlesin kohe, et mina seda ei tee. Margit aga hakkas seda nähes rõõmust huilgama ja sellega oli ülesandesooritaja otsustatud.
Margit hüppele valmistumas, tudises teine nii hirmsasti seal redeli otsas. Pildil on see pulk ka näha, millest pidi kinni haarama.
Meie niikaua kuulasime Urmo juhendamist kuidas käituda tormisel Paunkülal. Küsisime veel et kas kontrollaega pole ja kas me ikka jõuame... Jaa, jõuate. Margit hüppelt tagasi, käppelt kanuude poole. Randa lipates jõudsime ära näha Seiklusporru finisheerumise (millele järgnes kanuuetapil pidev omavaheline nentimine - kui tublid nad ikka on) ja Katrin jõudis veel Hedit tüürimise osas õpetada ning meile eliit-tiimidelt kuuldud kanuuetappide strateegiat seletada.
Kanuu saime hea, istmetele olid padjad teibitud ja põrandal vedeles hulganisti hõbedast karda :) Pole raske arvata, kes B-rajalt seal enne oli sõitnud. Enne sadamast lahkumist aga astus eelmise aasta xdreami nokatsiga mees meie ligi ja seletas, et vetelpääste on järvel kella 7-ni (kell oli 6 sel ajal) ja et ärgu me tormisele poolele saari üldse mingugi.
Kanuu
Selline oli pilt äktšonit täis Paunkülale mitu mitu tundi enne meid ning all meie lahkumas inimtühjale veehoidlale:
Watch us go! Mulle tundus alguses et mu mõla on mingi ülipikk ja sellega on võimatu sõuda
Hedi oli muidugi superkoom tüür. Kanuu liikus mingeid imelikke sikk-sakke pidi ja me Margitiga võidu karjusime 'paremaleeee' 'vasakuleee', kusjuures me mõlemad ajame parema ja vasaku totaalselt segi. Kui juba mitmesaja meetri kaugselt keset tühja järve üks teine kanuu paistis vastusõitvag hakkasime röökisima neile et ettevaatust, minge meist mööda, me ei oska sõita... Ma ei tea kas see oli vetelpääste või kes, aga kaks naist istusid tavalises paadis ja üks küsis et miks me juba nii kaugelt teist kanuud kardame.. Duh.
Tõelisi kanuupunne võtsimegi ainult ühe (nr 59). Seal vahetasime ka istumiskohti - mina tüüriks, Hedi ette. Hakkasime ka KP61 poole sõudma aga 'avamerele' jõudes oli tuul nii kõva et see värk tundus väga lootusetu. Suure kisaga saime kanuu ümber pööratud ja taaskord 'mitte-sittagi-aru-saades' läksime mingis suva kohas suure saare külje alla. Kaardi järgi tundus seal mingi suurem äktšon toimuvat, ainult et enamus kaarti oli valge. Kuidagi väga hästi klappis meil randumiskoht, sest üles ronides ja natu paremale jalutades nägime oranže linte ja inimesi. Lisaülesanne + mälu-o. Mingi arutelu läks seal lahti veel teemal, kus on meie kanuu. Et kanuu peab ka punktis olema. Teiste omad ju olid. See lahenes sellega, et ajasime kõik nokatsiga-tüübi kaela, kes oli öelnud et teiselepoole saart me minna ei tohiks. Igatahes me ei paistnud kedagi eriti oma kanuuga huvitavat. Natuke vaidlemist ja Hedi oli nõus ka trosside vahel käimise lisaülesande ära teha. Seejärel mälu-o. See oli lihtne, aga kuna meil juua kaasas ei olnud ja kanuu ärajätmise osas oli igasugune pingutamise mott juba ära nullitud, siis lonkisime lihtsalt punktid kätte saada. Need tehtud, kanuu üles otsida ja finishi poole seilata.
Lisaülesanne - vibu. Ehk noolemäng nagu Mihkel ütles.
Sellega alustasin mina. Aga kuna see oli kohe finishi kõrval ja Mihkel ja Katrin seal tüdrukutega juba muljetasid ja lobasid, siis mind häiris kogu see vibuvärk ja see mees oma seletamisega. Mul oli palju rohkem vaja ju muljetada... See vibuteema ja nende noolte võssist otsimine tundus nii teisejärgulie ja üldse segav faktor. Igatahes panin ma mööda ja edasi ma ei tea, Hedi lasi ja Margit lasi ja mingi hetk oli happiness.
See poiss vasakul oli eriti abivalmis. Vähemalt õpetas mida teha - hoia vibu endast eemale, muidu saad vastu nägu, ära näppe sinna pane, muidu saad vastu näppe jne
Finish
Me olime vist teine naistiim kes finisheerus? Või kolmas? Igatahes mingi hetk tuututati et meie 'Ilma ilma' tiim tuli teiseks ja MyFitnessi tüdrikud kolmandaks. Kuna nemad olid jätnud vahele jalgsietapi ja kanuu, siis olid nad ka üsna üllatunud oma kolmandast kohast. Tuututati veel teemal, et käige pesemas ja sööge ja siis on autasustamine, ISC-i võidutiim oli selleks ajaks ammu juba kodus. Me muidugi polnud oma teise kohaga rahul, kuna olime ju pea kogu kanuu tegemata jätnud. Natuke protestimist oma II koha vastu ja saimegi koju ära tulla.
Kokkuvõte:
* kõige valusam trahv tuli rattaralli esimese punkti ära jätmisest. seda oleks võinud ikkagi otsida
* me oleksime teinud kanuud rohkem (küll mitte kõike) kui poleks tulnud seda nokatsiga tüüpi meile 'soovitusi' jagama
* paljud meestiimid pidasid meid B-rajakateks
* paljudel meestiimidel olid mingid übersuured seljakotid (toit ja ravimid?)
* ma ei tundnud kordagi puudust meesliikmest, isegi ratast üle kraavi ukredades
* on ütlemata hea kui sul on keegi stardis, finishis, rajal aitamas ja cheerimas, mistõttu otsustasime et meie tiim jääb 4-liikmeliseks ja järgmisel korral on manageriks Hedi.
* Katrin on ikka uskumatult tore
* ma leian juba teist päeva kodus sipelgaid
Need siis mu esimesed mõtted... eks pärast hakkab edit'eid tiksuma.
Minek
Kuna Katrin meie kolmas liige, tüür, sohver ja usaldusväärne orienteeruja otsustas oma pikka nohu ja kurguhaigust veelgi pikendada, tuli meil leida asendusliige. Selleks sai töökaaslane Hedi. Katrin, kelle kohta ma vist pea igas msn-i vestluses Margiti või Hediga kirjutan: 'ta on nii tore', oli vähemalt nõus täitma sohvrikohustusi ja oli I etapil meie manageriks, kes meid kohale sõidutas, rattaid putitas, pressipunktides cheeris ja igati poputas ja oma niisutavaid meigieemalduslapikesi jagas.
Võistluskeskusesse saabusime varakult, pärast lühikest ja piinlikku momenti Seiklusporru Aivariga, kui parklas Mihkli auto juurde sadasime teemal et näe me ei saanudki su kõrvale parkida ja seepeale Mihkli kõrval seisnud Aivar küsis et - "eee.. kas ma tunnen teid???", ladusime oma tavaari laiali ja alustasime ettevalmistusi. 2 tunni toimetamise sisse mahtus lillepott-kaardihoidjate installeerimine, mida meie uus sõber Aivar oma installeerimisvarustusega paigaldada aitas
Start
Ilma ilma terata. Kõik pildid on Katrini tehtudKaardid olid rullis maas aga niipalju kui sealt näha oli, saime teada et tuleb rattaralli ning natuke nägime ka legendi, kust võis välja lugeda, et alguses on ratas ja siis nägime sõna: ERALDI. Meie järeldus oli et kohe algabki rattaralliga ja seal tuleb liikuda eraldi. Sellele järgnes väike paanitsemine ja Katrin kes jooksis meie ja Mihkli-tiimi vahet edastas vist paanikat ka neile, Mihklil polnud ju spidokatki...
Aga pauk käis ja saime aru, et pärast esimest rattapunkti on vahetusala ja eraldi tuleb hoopis joosta. Esimesse punkti panime julmalt teiste järel, ma ei jõudnud kaartigi plansetti vahele pressida seega sain natuke sõidu pealt legendi lugeda. Kui vahetusalasse jõudsime oli juba selge, et lihtsamale (C) variandile läheb Margit, ning A ja B jookseme koos Hediga läbi. See oli hea otsus. Muidugi oli Margit tagasi enne meid. Järgnes samal kaardil valik-o, mis õnnestus ka päris hästi. Kindlasti aeglaselt aga vähemalt vigadeta. Mingil hetkel nägime roosasid MyFitness tibinaid ja veendusime et vähemalt ühte naistiimi me juba võidame! Wupiduu!
Ratas - lisaülesanne - ratas - lisaülesanne
Ratas on minu kõige tugevam ala ja seega ka lemmikosa X-st. Ja üldiselt olen ma oma rattaga ikka väga rahul. Kohe rattaetapi alguses oli lisaülesanne. Seal oli meid ka Katrin ootamas ja ergutamas. Nii hea oli teda näha! Lisaülesandeks oli kaks metallist jubinat, mis tulid ilma ilma jõudu kasutamata teineteisest lahutada. See on midagi sellist millega sa ise hakkama ei saa, aga kui teine proovib siis sul on ka käed koguaeg seal juures, et kohe kohe enda kätte haarata ja ise ära lahendada.... mida sa muidugi ei tee.. aga kohe on järgmine kätepaar ootamas et anna mina nüüd proovin. Alguses valisime konksud, aga sellega hakkama ei saanud, siis võtsime vedru ja see sai lups valmis. Lisaülesandest lahkudes ja järgmisse punkti sõites hakkasin kaarti ette lugema ja tuli esimene 'mitte-sittagi-ei-saa-aru' moment, kus 15-s punkt oli keset valget latakat. Et nagu nuputa ise kus ta seal olla võib. Ma väga välja ei nuputanud, kuna sinna tundus üks korralikum tee minevat ja hakkasime seda mööda kimama, siis aga tabasin Hedi hüütud legendi kirjelduse järgi ära, et punkt peab olema tee ja sihi ristis, seega oli selge et me oleme vale tee peal. Õnneks mitte kaugel. Ruttu tagasi ja punkt oligi seal kus arvatud. Olin oma arvamise üle väga uhke, sest osad tiimid jäid sinna 'valele' teele ja ei tabanud meie tagasipööramise nõksu ära.
Järgmises punktis oli jälle lisaülesanne - takistusrada. See sai üsna loiult läbitud, aga seal olid väga toredad korraldajad kes igati meile kaasa elasid. Üks hakkas kõva häälega naerma kui Margit arvas et betoontorud muudkui väiksemaks lähevad. Kas nad siis ei läinud vä?
Jalgsi
Jalgsietapi esimene punkt (järjekorra nr 18) sai meiel saatuslikuks. Pärast metsarajalt metsa keerates ja võssis pikka aega rüseledes saime aru et midagi on ikka väga mäda ja läksime tagasi teele. Et siis uuesti alustada samast kohast. Palju ropendamist minu poolt (mitte-sittagi-jne) ja igasugu motivatsioon oligi kadunud... Järgmised punktid võtsime lonkides, vahepeal radadel proovisime ka sörkida aga siis kostus järsku Margiti suust mingeid koledaid sõnu ja oli aru saada et selleks korraks on tema põlv jälle tuksis. Jalgsietapp oli oma mägedega väga tüütu. Muud sõna ma ei oskagi öelda... Etapilt lõpuks tagasi jõudes oli ratta-alas ainult mõned komplektid rattaid ja oli selge, et liidergrupis me ei ole :)
Ka olid seal meie konkurendid MyFitness tibid, kes polnud veel jalgsietapile läinudki ja olid selliste nägudega, et ega nad lähegi. Natuke küll cheerisime neid, et võtke mõnedki punktid aga tundub et see eriti neid ei vaimustanud.
Ratas
Algas rattaralliga, mille kirjeldust lugesin ma ette juba jalgsietapi lõpus. Kõik tundus nii loogiline. Ja sõitma hakates klappiski - ringitamine seal kohapeal, metsarada.. Metsaraja lõpus kruusakale jõudes ütles minu spidok üles. Ajutiselt küll, aga seda ma ei teadnud. Siis pidi Hedi edasi-tagasi oma spidokat nullimas käima.. Otsustasin hoopis kaardilt aru saada kus me oleme ja jätsin spidokasüsteemi jälgimise Hedile. Sõitmine klappis kaardiga, aga kompass nagu mitte... Aga ega kompass ju näitagi alati õigesti, onju? Igatahes mingis ristumises, kus oli üks seeneke, me enam pihta ei saanud kus oleme ja kas oleme vea teinud või on koht ikkagi õige... Igatahes sõitsime 0,27 km paremale siis tagasi, nullisime ja 0,27 km vasakule... Vasakulgi ei tulnud seda mida ootasime, aga see-eest oli seal kari inimesi. Võtsime neile sappa ning natuke hõikamist ja saime aru, et nad ei lähegi esimesse rattaralli punkti vaid juba teise. Selle mis on rattaralli teinepunkt, olin ma ka juba jalgsietapil välja mõelnud ja teadsin et see on sama, mis oli 15-s punn. Ei olnud väga tahtmist minna tagasi ei-tea-kuhu ja jätkata eelmise punkti otsimist. Selle vahelejätmise otsus tuli kiirelt. Punkt 25 käes, algas valik-O. Liikusime koos kahe-kolme tiimiga. Pikad tuul-vastu otsad võeti meid tuulde ja seal oli minul väga ok. Üldse oli ratas väga ok ja ma oleks suutnud ka kiiremini. Valikupunne pidi võtma ainult 2. Esimesena võtsime nr 52, sinna läksid ka teised meiega liikunud meestiimid. Üks valikupunkt (55) oli üsna kanuuala (mis pidi järgmiseks tulema) juures, seega minule tundus see nii kahtlane, et miks teha valik-o kui üks punkt on nii ilmselgelt paremas kohas kui teised. Et ju ta siis mingi konksuga ole ja sinna me kuhugi sohu ära upume. Seega eraldusime me oma kaaslastest ja läksime punkti 53.
Lisaülesanne - hüpe
Lisaülesanne enne kanuud oli midagi, mida me juba stardis nägime et mingi kõrgustevärk ja mina ütlesin kohe, et mina seda ei tee. Margit aga hakkas seda nähes rõõmust huilgama ja sellega oli ülesandesooritaja otsustatud.
Margit hüppele valmistumas, tudises teine nii hirmsasti seal redeli otsas. Pildil on see pulk ka näha, millest pidi kinni haarama. Meie niikaua kuulasime Urmo juhendamist kuidas käituda tormisel Paunkülal. Küsisime veel et kas kontrollaega pole ja kas me ikka jõuame... Jaa, jõuate. Margit hüppelt tagasi, käppelt kanuude poole. Randa lipates jõudsime ära näha Seiklusporru finisheerumise (millele järgnes kanuuetapil pidev omavaheline nentimine - kui tublid nad ikka on) ja Katrin jõudis veel Hedit tüürimise osas õpetada ning meile eliit-tiimidelt kuuldud kanuuetappide strateegiat seletada.
Kanuu saime hea, istmetele olid padjad teibitud ja põrandal vedeles hulganisti hõbedast karda :) Pole raske arvata, kes B-rajalt seal enne oli sõitnud. Enne sadamast lahkumist aga astus eelmise aasta xdreami nokatsiga mees meie ligi ja seletas, et vetelpääste on järvel kella 7-ni (kell oli 6 sel ajal) ja et ärgu me tormisele poolele saari üldse mingugi.
Kanuu
Selline oli pilt äktšonit täis Paunkülale mitu mitu tundi enne meid ning all meie lahkumas inimtühjale veehoidlale:
Watch us go! Mulle tundus alguses et mu mõla on mingi ülipikk ja sellega on võimatu sõudaHedi oli muidugi superkoom tüür. Kanuu liikus mingeid imelikke sikk-sakke pidi ja me Margitiga võidu karjusime 'paremaleeee' 'vasakuleee', kusjuures me mõlemad ajame parema ja vasaku totaalselt segi. Kui juba mitmesaja meetri kaugselt keset tühja järve üks teine kanuu paistis vastusõitvag hakkasime röökisima neile et ettevaatust, minge meist mööda, me ei oska sõita... Ma ei tea kas see oli vetelpääste või kes, aga kaks naist istusid tavalises paadis ja üks küsis et miks me juba nii kaugelt teist kanuud kardame.. Duh.
Tõelisi kanuupunne võtsimegi ainult ühe (nr 59). Seal vahetasime ka istumiskohti - mina tüüriks, Hedi ette. Hakkasime ka KP61 poole sõudma aga 'avamerele' jõudes oli tuul nii kõva et see värk tundus väga lootusetu. Suure kisaga saime kanuu ümber pööratud ja taaskord 'mitte-sittagi-aru-saades' läksime mingis suva kohas suure saare külje alla. Kaardi järgi tundus seal mingi suurem äktšon toimuvat, ainult et enamus kaarti oli valge. Kuidagi väga hästi klappis meil randumiskoht, sest üles ronides ja natu paremale jalutades nägime oranže linte ja inimesi. Lisaülesanne + mälu-o. Mingi arutelu läks seal lahti veel teemal, kus on meie kanuu. Et kanuu peab ka punktis olema. Teiste omad ju olid. See lahenes sellega, et ajasime kõik nokatsiga-tüübi kaela, kes oli öelnud et teiselepoole saart me minna ei tohiks. Igatahes me ei paistnud kedagi eriti oma kanuuga huvitavat. Natuke vaidlemist ja Hedi oli nõus ka trosside vahel käimise lisaülesande ära teha. Seejärel mälu-o. See oli lihtne, aga kuna meil juua kaasas ei olnud ja kanuu ärajätmise osas oli igasugune pingutamise mott juba ära nullitud, siis lonkisime lihtsalt punktid kätte saada. Need tehtud, kanuu üles otsida ja finishi poole seilata.
Lisaülesanne - vibu. Ehk noolemäng nagu Mihkel ütles.
Sellega alustasin mina. Aga kuna see oli kohe finishi kõrval ja Mihkel ja Katrin seal tüdrukutega juba muljetasid ja lobasid, siis mind häiris kogu see vibuvärk ja see mees oma seletamisega. Mul oli palju rohkem vaja ju muljetada... See vibuteema ja nende noolte võssist otsimine tundus nii teisejärgulie ja üldse segav faktor. Igatahes panin ma mööda ja edasi ma ei tea, Hedi lasi ja Margit lasi ja mingi hetk oli happiness.
See poiss vasakul oli eriti abivalmis. Vähemalt õpetas mida teha - hoia vibu endast eemale, muidu saad vastu nägu, ära näppe sinna pane, muidu saad vastu näppe jneFinish
Me olime vist teine naistiim kes finisheerus? Või kolmas? Igatahes mingi hetk tuututati et meie 'Ilma ilma' tiim tuli teiseks ja MyFitnessi tüdrikud kolmandaks. Kuna nemad olid jätnud vahele jalgsietapi ja kanuu, siis olid nad ka üsna üllatunud oma kolmandast kohast. Tuututati veel teemal, et käige pesemas ja sööge ja siis on autasustamine, ISC-i võidutiim oli selleks ajaks ammu juba kodus. Me muidugi polnud oma teise kohaga rahul, kuna olime ju pea kogu kanuu tegemata jätnud. Natuke protestimist oma II koha vastu ja saimegi koju ära tulla.
Kokkuvõte:
* kõige valusam trahv tuli rattaralli esimese punkti ära jätmisest. seda oleks võinud ikkagi otsida
* me oleksime teinud kanuud rohkem (küll mitte kõike) kui poleks tulnud seda nokatsiga tüüpi meile 'soovitusi' jagama
* paljud meestiimid pidasid meid B-rajakateks
* paljudel meestiimidel olid mingid übersuured seljakotid (toit ja ravimid?)
* ma ei tundnud kordagi puudust meesliikmest, isegi ratast üle kraavi ukredades
* on ütlemata hea kui sul on keegi stardis, finishis, rajal aitamas ja cheerimas, mistõttu otsustasime et meie tiim jääb 4-liikmeliseks ja järgmisel korral on manageriks Hedi.
* Katrin on ikka uskumatult tore
* ma leian juba teist päeva kodus sipelgaid
Need siis mu esimesed mõtted... eks pärast hakkab edit'eid tiksuma.
