Libahunt II 2009 - karikaomanikud Jee!

Kirjutan Libaka jutu ka kohe Bike-X-i otsa. Vbl kunagi viitsin tagantjärgi ka teised suvised võistlused siia postitada (mingid draftid kusagil on olemas...)

Imelikul kombel on meie Libahundi I etapi 4.-s koht ja sügisese 9.-s kokku andnud 3.nda koha, niet ometigi poodium!!! See oli vist Ilma ilma terata tiimi loomisel esimene mõte, et naistiime on nii vähe, raudselt me kusagil ruulime. Niet nüüd siis vähemalt midagigi. Ise pole veel seda imet päris näinud, sest me pistsime sealt kohe plehku, aga korraldaja sõnul saavat me oma medalid ja karika kätte reedel. Wupiduu!

Iseenesest viimane libakas ei olnud vahva mitte ühtegi moodi, mina läksin küll äärmise vastumeelsusega, lootes veel võistlushommikulgi et mind mingil imelisel moel maha unustatakse.

Algas võistlus legendi-o-ga, mis oli täiesti okei, kuni mingi purdeni, mille kohta legend kirjutas midagi stiilis "ära pabista ära rabista". Purre oli üle jõe langenud puu, väga pika järjekorraga puu (sest kõik pabistasid ja rabistasid). Selle purdega läkski väga palju aega, (ca 15 minutit) sahmisime seal edasi tagasi et leida paremat ülemineku kohta kuni kõik laste ja loomadega peretiimid, kes kannatlikult järjekorda ootasid, olid ka üle saanud... Kogu legendi-o võttiski seetõttu meil ca tunni, niet sinna läks ka kogu eelnevalt planeeritud plaan... 1 h oli juba kadunud ja liikunud olime suht väiksel alal tiirutades ning asusime endiselt üsna stardi lähedal. Palju sa selle 5 tunniga enam kaardi ülemisse-alumisse ossa jõuad... Jäimegi enamvähem kaardi keskele tiirutama.

Lisaülesanded sakkisid - heinamaal heinapallidele kirjutatud tähtede üle lugemine (millist tähte on kõige rohkem), mis oli suht võimatu kuna paberit-pliiatsit meil polnud, Hedi üritas kõike kuidagi sõnumitena telefoni salvestada... Lõpuks kokkuliitmine oli ülimalt keeruline ja vastus muidugi vale. Alguses saime aru et me selle 7-se punkti eest midagi ei saa, hilisemas lisaülesandes saime siiski teada et tegemata lisaül eest saab ikkagi 3 punni. Sellest punkti mittesaamisest ja valest vastusest olime nii nördinud, et järgmised 2 punkti (KP56 - KP52) olid täielik fiasko. Märjas võssis teiste järgi minnes, kaarti üldse mitte vaadates sumpasime jääkülmas vees, aru ei saa kus oleme.. Üks punase vestiga tsikk kes oli nelja mehega tiimis ainult kisas kordamööda kõikide meeste nimesid. Seal kaotasime julgelt üle 10 minuti. Kiviaiapunktis sama palju. Ka suusahüppetorni lisaül jäi meil sooritamata. Tegu oli mingi metallist konstruktsiooniga kust siis kõrgusekartmatu Hedi pidi üles ronima, see aga oli selleks liiga libe. Nii et loobumine tuli juba eos.

Muus osas läks o-osa suht ok, jooksime nii palju kui viitsisime, punkte leidsime päris okeilt (va KP46 kus me jälle ise kaardivaatamisest loobusime ja mingite tüdrukute järel jõlkusime).

Lisaülesanne kanuuga oli väga hea (kordamööda üks jooksis teine sõudis ja punkt võetud siis järgmisesse vastupidi). Üksi kanuud sõita väikse tuulevaikse tiigi peal on päris mõnus. Libahundi kodulehel oli mingis pildiseerias meist ka pilt - Hedi kanuus, mina pilliroo sees rullumas. Pildi autorit ei tea.

Nüüd lugesin kodulehelt et ühes lisapunktis kuhu me viimasel hetkel minemata jätsime, oli skaikidel sõitmine... Mitte et see minus mingeid tundeid tekitaks. Rökaööbi tüdrukud (kes muide tulid 80 punktiga naistest teiseks) korjasid kusagil veel 6-te erinevat liiki puulehti ka. Ja vist sellega lisaülesanded piirdusidki.

Kohaks tuli häbiväärne DD 9/15 ja punkte veel häbiväärsem 67. Aga ka see ei tekita minus erilisi tundeid.

Märksõnadeks:
- alati pastakas ja paber kaasa (heinapallide liitmisel oleks väga abiks olnud)
- ei tasu hakata liiga vara finishisse tagasi sättima

Järgmiseks hooajaks plaane pole. WinterX ja siis sealt vaatab edasi. Midagi sellist et kui läheb hästi, siis teeme järgmise hooaja ja kui läheb kehvasti (no nt ei loe jälle juhendit, hilineme starti, orienteerume kaardist välja vms) siis mõtleme uuesti, kas teeme järgmine aasta veel või ei.

EDIT1: WinterX jääb vist tavapärases Katrin-Hedi-Ruta koosseisus ära, mingid imevabandused Katrini poolt :(
EDIT2: lisasin kaardi ja algelise läbitud raja-kritselduse (legendi-o välja arvatud, seega algusega KP24-st).
Kilomeetreid tuli koos legendi-o-ga (3,8 km) kokku ca 25. Seega uskumatul moel sama palju kui kevadel. Ometigi punkte jõudsime võtta nii vähe :(

Bike X 2009

Avalik pöördumine õigustamaks meie kohutavat tulemust: Kuigi finishiprotokoll ütleb et me saime 11 punkti, siis tegelikult saime 53. Me ei ole luuserid, me lihtsalt ei lugenud juhendit.

Hommikune korjering algas niivõrd vara, et jõdusime võistluskeskusesse isegi enne selle avamist. Jaa, me kartsime et kordub Tabasalu fiasko, kui me liiga hilja võistlkeskusesse jõudsime ja kui kõik teised olid juba startinud siis meie kilekottidega mööda platsi ringi röökisime, et kus nullida saab... Muidugi suunati meid parkima kõige tagumisse platsi otsa, kallaku peale, teiste autode kõrvale. Aga Arturilt laenatud autol ei funka ju käsipidur. Katrin muidugi on osav autojuht, nii et jukerdamisega seal kallakul sai ka kohtunik auto tagarataste alt mõnusa hommikuse mudavärskuse ning pärast selgitamist et meil on siin väike probleem, juhendas ta meid viisakalt teise kohta parkima. Muidugi see kõik käis mingi metsiku hirnumise saatel.

Valmistumine oli äss, sest meil oli nii palju aega. Istusime autos, aknaklaasid udused, kuulasime StarFM-ist lemebelugusid, vaatasime esimest lund ja mingeid napakaid kes oma meelest enne võistlust sooja tegid.

Start oli ka äss, sest meie numbriks oli 13 ja startisime teisest reast. Meie kõrval seiklusporru Kristjan kahe tundmatu naljahambaga. 15 minti sai enne starti kaarti planeerida. Ja siit meie suur geniaalsus algaski! Me vaatasime kohe ära, et allpool on 5-ga algavad punkid ja sekka mõni 6-ne ja üleval kaardil 3-4-sed. Loogesh et me olime nii taibukad et läksime alumisele kaardile. Niimoodi 5-seid punkte kogudes, sõidu ajal aegajalt kokku liites tundus et me ikka hullult ruulime.... Püänt selgus finishis. SI mahalugemisel prinditi meile lipik 11 punktiga (meie 53 asemel). WTF?
Alguses vaatasime et mingi viga...
Aga me poleks tulnud selle pealegi et keegi on tulnud selle peale et teha rogain, kus KP numbritähise suurus ei mõjutagi punktiskoori vaid iga võetud KP eest saad ainult 1 punkti. Halloo, nagu mingi lasterada!!!

Ja kui nüüd kaarti vaadata ja natuke mõelda... siis millised idikad me ikka olime. Kaardil ainsa 6-ga algava punkti pärast tegime me mingi meeletu ringi. KP51 tegime ringi (käisime teda spetsiaalselt edasi-tagasi toomas)...

Iseenesest algus läks hästi, muidugi suures massis. Esimesse punkti (KP57) jõudsime enne Kristjani tiimi. Teises (KP59) olime suts peale neid. Keegi naljahammas veel tema tiimist kommenteeris et näe tüdrukud ka juba siin, et tublid olete. Kamoon, me startisime ka teisest reast, me oleme ka eliit, ise olete tublid et juba nii kaugel olete ja pole veel katkestanud.... Seal samas punktis me panime kogu oma kavaluse mängu ja tegime kõikidele võistlejatele peteka. Me jätsime neile mulje, et me läksime juba järgmisesse punkti... kuigi tegelikult me ei läinud. Petekas nägi välja nii et sellest punktist, mis oli mäe otsas läks ca 6 teed välja ja valisime neist oma meelest kõige loogilisema, mõnus laskumine.. olime enamvähem kaardis ka, mõned kurvid paremale, suurem tõus kust üles raiusime ja siis ohooo... samas KP58-s tagasi, kust me just lahkusime. Selline väike auring meid ei heidutanud, vähemalt suurema osa võistlejatest olime maha raputanud :) See lollus jäigi üheks kahest o-lollusest, st ülejäänud aja püsisime küll kaardil aga ei vaadanud seda nii täpselt et panime ühest punktist praktiliselt mööda. Ootasime et KP54 on tee peal, aga kui lõpuks pikalt pikalt sõites (või õigemini mudas kündes) lõpuks juba teise tee ristumiseni jõudsime, siis vaatasime et njaa KP54 oli hoopis sihi peal. Aga tagasi enam ei läinud... Sinna läks siis meie meelest 5 punkti (korraldajate imeloogika läbi 1 punkt).

Rada ise oli ikka midagi sellist mida mina ise ega minu ratas ja ma arvan ka Hedi ja Katrin ning nende rattad, pole kunagi läbi elanud. Viimaste päevade vihm ja eest sõitnud tiimid olid teedest mudamülkad teinud. Rattasõit oli nagu tõrksa taltsutus, ratas liikus sinna kuhu ta ise tahtis ja igasugune juhtimise üritus feilis totaalselt, ratas lihtsalt libises alt ära. Katrinil kogunes muda esipiduri vahele nii et see aegajalt suure hoo peal blokki läks ja ratas end risti teele keeras. Muda sees oli niivõrd libe et ratta üle mingit kontrolli ei olnud... Sa lihtsalt kramplikult hoiad lenksu, et mitte külglibiseda. Aga see kõik oli nii meeletult fun. Hedi rattal otsustasid pidurid poole võistluse peal enam mitte pidurdada. Seega nägi see välja nii et mäest alla sõites Hedi ütleb et minge ees ma tulen kõige taga ja üks hetk ta lihtsalt kihutab meist mööda, ise jalaga mööda maad pidurdades.

Finishisse jõudsime 20 minti varem. Natuke näris hinge, et oleks jõudnud veel finishilähedase KP48 võtta, aga kuna me poleks selle eest saanud 4 punkti vaid ainult 1-e, siis ei heidutanud ka selle võtmata jätmine. See on alati meie viga - liiga vara hakkame finishisse minema. 20 minutit on iseenesest ülipikk aeg et midagi veel ära teha.

Nüüd tagantjärgi kaarti vaadates oleks hoopis teise rajaplaani teinud.


Märksõnad järgmiseks korraks:

- loe alati juhendit
- kilekotid sokkide peal (mul oli isegi duble-kilekotid) - jalgadel
külm ei hakanud ja mul pole pärast ühtegi seiklusspordi võistlust
jalad nii puhtad olnud
- finishisse rohkem ja soojemaid riideid (KINDAID!)

Xdream 4, Tabasalu 05.09.09

ADD ja seiklussport eriti kokku ei sobi, jälle olin ma liability. Slut med eventyrsporten.

Ma arvan, et ma siia rohkem ei kirjuta. FPTH on nknii suht yesteryear's news.

Uisk kotis

Täna viimane ring Tabasalu. X-i lähedust oli rajal nähe teiste musuguste kakerdiste näol. Jälle ei saanud alguses eriti minema. Muraste suunas sõitsin normaalseid 3.04-3.25 kilte ja olin kohal 24.30, mis on mu sinnasõidu otsa rekord. Nii kui otsa ümber keerasin, selgus ka põhjus ja see oli funky vastutuul ja kohe hakkas sadama ka niet tingimused muutusid suht märkimiväärselt. Punnitasin ikka edasi, kuigi esimese kildimärgini (~2,5 km pööramispunktist) sõitsin 2,5 minti kauem kui taganttuulega. Allamäge testlõik seekord 3.05, mis polnud ka üldse paha. Pikk liug on v.v.hea, aga alguses koperdan hästi palju. Laupäeva hommikul peab vist enne starti veel korra jala rajale panema. Koguaeg tuli 52.30, 2,5 minti sitem kui uisurahulolu päeval. Bring on the x.

Uisurahulolu my ass

Ma olen nüüd regulaarselt Tabasalu tiiru toksimas käinud ja tõesti iga kord on järjest hullem. Ma ei tea mis amazing tähtede seis mu 'uisurahulolu' päeval oli. Peale seda kui täna nii kolmanda kilomeetri läbisin ajaga 3.55, otsustasin, et back to basics is where it's at ja hakkasin lihtsalt pikki liuge tegema. Esiteks ei koormanud selga nii palju ja teiseks isegi liikus natuke. Esimene ots oli räiges vastutuules ja ajaks sain 29.30, mis oli neli minti sitem mu seni siteimast. Tuju polnud just laes. Tagasi lällasin aga 25 minutiga, mille sisse jäi kiireimaks kilomeetriks 2.49, aga tunnistan et see oli suhteliselt sõbraliku kallakuga ka. Koguaeg 54.30 on isegi parem kui paar viimast korda, kui lõpp täitsa ära lagunes. Ka oli keskmine pulss täna 165 tavalise 175 asemel. Jalad on mul juba nüüd maksimaalselt iksis ja ratas rullub enam-vähem külje peal

Hoopis meeldivam oli see, et rajal oli ka "otsene konkurent" Riho Vaude 2st. Lust oli näha tagasi liueldes, et vastu tuleb keegi väga koleda ja kandilise tehnikaga ja eriti siis, kui selgus, et see on keegi, kelle vastu varsti võistlema peab. Väike Eensaar kirjutas ka, et ta ei ole eriti uisuga sina peal, aga ma mõtlesin, et tippmeeste keeles tähendab see, et kaotab kildil 5 sekki vms. There's hope there's hope.

Laupäeval Ülemistet jooksin legendiga "pulss 150" ja suutsin seda Mercury trio selja taga tiksudes hoida, kuni rada metsa keeras nii 10-11k kandis. Siis hakkas mul väga kiire ja lubasin pulsi 170-ni, lõpusirgel kaasporrurite tuules ka 190+. Kusjuures mulle väga meeldis see hetkeks täiskiirusel kimamine. Ma oleks kindlasti oma 100m rekordi jooksnud kui mu pusshimist jätkatud oleks, jalg oli väga lahti.

Homme puhkan, kolmapäeval tiksun Swedpanga jooksu (või peaks just agressiivsema trenni tegema?), neljapäeval veel üks uisk ja siis lauba xxxx. X-uudistes on kirjas, et uisusõbrad leiavad oma kommi. Ma loodan, et see ei ole laskumine Tiskresse (ega tõus Tiskrest ka eriline komm ei oleks). Täna on igatahes tuju selline, et ei tahaks endale viimaseks etapiks asendajat.

Alar Siku 7. matkaseiklus, 15.08.2009, Rõuge

Sikupronks tuli, aga "tehnika lihvimise" asemel sain stardis teada, et testime hoopis kui kaua ma tamp põhjas vastu pean. Ära ma ei surnud, aga mul on tunne, et mingist hetkest kadus hoopis tamp ära. Igatahes eeldatav kiire algus tähendas, et tuli juba enne starti paar kiiremat soojendustiiru teha. Need tulid kole raskelt.
Martti tracki pildid jutu "illustratsiooniks".

Stardis sai selgeks, et X b-rajale naasmine ei tule kindlasti kõne alla, sest Soosammal ragistas rattas retsi tempot. ISC tuli teel KP34 selja tagant järele, hiljem selgus, et sellepärast, et Mürakarude Heititiim (ehk siis nende ainuke konkurent) läks teistpidi ringile (rattas oli valik, kuigi suhteliselt minimaalse valikuga). Paar hesitation-sekundit teede otstes lasid nad veidi eest ära, muidu oli terve esimene etapp mõnus punane pedaalimine.



34/35 oli kanjonis jooks, me Marttiga tilbendasime serva peal. Grupist jäime jälle maha, sest trepiastmeid Kristjan üles tulles ei lugenud ja seda tuli uuesti teha. KP33 ajaks olime jälle oma kaks konkurenti kätte saanud, selgus ka see, et kruusa peal suudan ma kiiremini sõita kui asfaldil. Müstika. 33-32 jäime liivasel metsateel natuke teiste taha karpi, aga suurele teele jõudes saime jälle ära kimada. Üllatavalt oli SI-jaama piiksuootamisaeg väga pikk ja ma juba tõstatasin hüpoteesi, et wtf kas me oleme liidrid. Aga kuskil vahepeal ei paistnud eriti võimalust, kuhu ISC eksida oleks võinud. 32-31 tegime kerge lisatiiru ja jälle meie 2 konkurenti seljas. 31 eel sõitsime ka liiga tillukesele rajale ja kogu pisike edu jälle kadunud. SI jaam venitas jälle. 31-38 etapil tulid meile teistpidi liikujad vastu, Heiti MK ees ja teised suhteliselt väikeste vahedega järel. Martti sõitis siin oma pöidla auklikuks. Ma loodan, et ma ei pea järgmine kord verd voolama. Aga noh, ma jooksin ninaverd 2 esimest X etappi.

38 tuli mingi mõisakompleksi küljest leida ehitamise aastanumber ja jälle läks meil just nii palju kauem, et 2 v 3 konkurenti mööda läksid. 39-36 oli lahe etapp, kaardil olnud tee polnud just eriti tee (ja teistpidi ringi teinud olid seal eriti hädas olnud teeotsade leidmisega?). Martti sai elektrikarjuselt mitu matsu. 36 lisaülesandega saime ühest jälle mööda, ISC jõudis meie lahkudes ka lõpuks kohale ja vahetusalas olime lõpuks koos nii nende kui Heiti MK'ga + Veermäe. Rattaid oli alas natuke kahtlaselt palju ja Kristjan oli lõpuni kindel, et keegi veel on eespool peale kahe usual suspecti.



Kanuu oli täitsa okei. Kaotus tuli rohkem paadist väljas, ISCiga tõmbasime me suhteliselt võrdselt, vähemalt silmnähtavalt nad meilt eest ära ei lipsanud. KP42 treppi jooksid nad meist kiiremini ja ma usun, et üleveod olid ka kiiremad. Muidu oli uneventful, suht sigjooneliselt oleme suutnud sõita. Üleveod olid suht retsid.



Jooks oli väga cool, eriti stardist KP47 11 5-meetrist joont ülespoole. Siin tuligi põhiline vahe kahe esimesega. 50-51 ristijooksus nägime mõlemaid ja uuesti siis, kui me liiga vara ujumis-KP'd väisasime. Ma sain jälle panuse anda ja nentida 55's et me jätsime ju ühe KP vahele. Väga palju ei saanud sellega kaotada, järgi õnneks ka keegi ei jõudnud. Kristjan ujus.

Tagasi jooks kanuude juurde, tee peal uuesti KP43 (viimase osa kaardid on mõlemad minu käes). Muidu täiesi uneventful, aga ühe silla juures oli jälle võimalus Marttile eluohtlikke vigastusi tekitada. Lõpus oli vaja veel torni otsa ronida, astmeid polnud vaja lugeda. Arvutusülesandes panime ühega mööda ja saime 3 minutit trahvi. Trahvi suurust ei öeldud muidugi enne kui kõik väljas olid vms.

Korraks käisime veel ujumis-KP's Kristjani pulsivööd otsimas, aga sellegipoolest ei õnnestunud meil autasustamist vältida. It was all very glamorous ja šampus mekkis okei. Finišis kuulis Martti ka kuhu ISC rattaetapil ära kadunud oli, aga pärast seda kaardilt vaadates ei saanud me jälle aru. Ma kuulsin ka finišis jätkuvalt mu lemmikseiklussportlase suust juttu, mille järel tunnen ma ennast meie võistkonnas väga täisväärtusliku meeskonnaliikmena. Mitte et ma enam muidu millegi pärast põeks (makrotasandil).

Tehnikalihvimise raames tuli teemaks:
- Pisikesed ebakindlused ja juhendipimedus lubasid meil umbes 5 korda tagumised selga lasta
- Rattarong. Ma tekitasin mingeid olukordi, kui korraks vedamas käisin. Järgmine kord targemad.
- Enne X4 peab lisaks uisule tõesti ainult jooksu tegema. Rattas oleks võit minimaalne. Mul ja Marttil on Kristjani tasemeni veel pikalt aega - ikka ta veel finishis räägib, kuidas ta meid 10 korda maa sisse jookseks kui ainult tahaks.
- Süüa eriti ei õnnestunud (ma sain natuke geeli ja pool Marsi kogu võistluse peale) ja jooki läheb palju (Martti vajadus paistis olevat liiter tunnis?)

Hea, et käisime. X4 peaks natuke lühem olema, eesmärgid selguvad stardis. Enne jooksen veel Ülemiste jooksu, kuigi karta on, et ainult poolpika trennina.

Uisurahulolu

Täna käisin uisutamas, et mitte Tartu puhkusele neid kaasa tassida. Sõitsin Tabasalu sirget, mis tõenäoliselt ka X4'l kasutusele tuleb. Ja mulle meeldis! Tehnika oli jube, aga mida edasi seda väiksem x-jalg oli. Ühe spetsiaalse kildi suutsin läbida 2:57'ga, mis jääb Elo 2:39-le küll veel kõvasti alla. Asfalt oli ka hästi hea. Kõik see lõppes sellega, et ma otsustasin uisud Tartusse ka kaasa võtta. Ma ei tea, kuidas ma ratta ja uiskude, 2 nädala elamisasjade + kotitäie tööasjade + arvutiga homme rongi peale suudan minna. Keegi ei sõida peale 4 Tartusse? Long shot, but who cares!?

Ja me lähme Porruga täitsa kogemata ka Alar Sikule "tehnikat lihvima".

Xdream 3, Elva 26.07.09

Päris hea etapp oli. See oli juba platside väljakuulutamisel ainuke koht, kuhu ma tõesti tulla tahtsin. Koht sama, mis 1. etapil, niet kui kolmas ka vähegi õnnestub, siis oleks kolm „vähegi õnnestunud“ etappi kirja. Ma ei tea ikka veel, kas ma sinna minna tahan. Uisutrennide pealt vaatab. 5 nädalat tundub parem aeg adra re-seadmiseks kui neli, eriti nüüd kui ma esmaspäeval täitsa elus olen as opposed to eelmine kord, kui ma veel reedel eriti ei liigutanud.

SI-d said korralikult teibitud, minu kott sai Kristjani selga, start oli ÄREV. Ma võisin vabalt esimese kildi järel sussid püsti visata, nii vähe kindlust oli oma seisundi kohta. Jätsin siis pigem pähe seisukoha, et pikk puhkus annab kiki.

Ratas 3 valikut + jupp jooksu algusesse 9.
Ma oma B-etapil sain ka üllatuslikult 13. etapiaja. Ju siis sain ruttu stardist minema. Martti oli enda omas 1. (me olime liidrid!) ja Cris 7. – hea ühtane põhi oli olemas. Ma oma arust veetsin teisi oodates aegakaarti vaadates, aga kõik ideed, mis mulle pähe tulid, lasti pärast põhja. Rattajupp pärast kokku saamist läks päris positiivselt, mul ei olnud meeles, et karjääri nurgast tee maratonirajale, aga õnneks Martti vedas rivi. Siin olime juba Kadarbikuga koos.

Valik-o 11./9.
Ehk nagu keegi saunas vms rääkis, et see osa oleks võinud reljeefikaart olla. How very true. Midagi erilist ei toimunud. Paar hõõrdeviga, kokku mint?

Torn 51./10.
Kuidas siin keegi meist mööda sai on müstika, aga never mind. Kristjan ronis, Martti pani mind ratta-o’d kaasa mõtlema. Kõik lasid detsibellidel rahus tulla. Ma usun, et need kaks pikemat puhkust kohe võistluse alguses tegelikult aitasidki sellele kaasa, et ma lõpuni vastu pidasin.

Ratas 9./10.
Jälle Kadarbikuga koos, suund laudale. Nemad põhiliselt ees, korra kui kolm võistkonda ühte punti sattusid, tekitati mõnus käntsaoht ka. Kui ma oleks vähegi vales kohas olnud, oleks külje maha pannud ka. Me vedasime väga randomly, nende Evelin väntas väga kõvasti. KP15-16 pikk etapp oli väga cool. Suvalisel laskumise lõpusirgel näitas mu kannis odokas ka 47kph. Jei. Mingi hetk jätsime Kadarbiku pikemalt selja taha, aga äkki olid nad jälle näljaselt seljas. Siit tiksusime peaaegu Vapramäeni koos välja, meie vana Tartu mnt valik oli ainult tips kiirem. Vautsikute kolmas tüüp tuli mingi hetk väga resigned katkestaja näoga vastu – „toidumürgitus Viitna kõrtsist“ teadsid Kadarad rääida. Vahetusalas juba koos. Vahepeal lehvitasin Katrinile, kes alles NÜÜD suutis kodust stardi poole väntama hakata.

Siin püüdis meid (mind) fookusesse Viivi, ainuke pilt seni, kus me ei mängi päris esimest viiulit.

Jooks 10./8.
Jälle Kadarbikuga nina-ninas, Kristjan vedas. Esimene ujumine oli kuradi külm ja lõi pulsi nii üles, et enne lisaülesannet eriti lendavat jooksusammu ei sportinud. Õnneks me lugesime teksti õigesti, aga sellegipoolest polnud keegi meist kindel, kumb enne on, kas Neptuun v Uraan. Ja siis ja SIIS oli mul ka võimalik lisaülesandel käsi mullaseks teha ja üks trahviring joosta. Tunduvalt aeglasemalt kui mu Männikumäe kolleegid, aga linnuke kirjas. Hooaeg korda läinud. Siin saime päris pajudest mööda ka oma arust või vähemalt võtsime tublisti järgi. Kadarbik sai ainult nobedalt minema. :(

Ratas 9./10.
Võtsime KP22 ülemise variandi, kuigi see ei olnud winner – Männikumägi tõmbas meile siin koti pähe. Aga alternatiivse valikuga riskimine on alati cool. Siin sõitsid meist mööda vennad Vautsikud, järgmise etapi metsaronimisega saime me nii neist mööda kui Männikumäe kätte. (MAGUS) Ja KP22-23 sain ma ka rongi umbes 200 meetrit vedada. Järjekordsed 2 täket voodipeatsisse. Lõpus sõitsime kolmekesi segamini, Männikumägi kui mittekohalikud küsisid proua käest teed finishisse (lol). Vahetusalasse sõites tuli terve rida jooksjaid vastu – Kadarbik nende hulgas. There’s hope there’s hope. Aga kus sa nüüd – Männikumägi võeti mahalugemises vahele, et SI numbrid kontrollimata ja siis me pidime nende mitmekordse lugemise ja andmesisestuse järel ootama. Tore türa.

Jooksuots kanuusse 23./9.
Siit hakkavad Katrini pildid! Ja ma kasutan loomulikult tema pildiallkirju.

Vahetusala enne kanuud. Pildil tagumikud. Klassika :)

Kanuuvalimine, kindlasti väga complicated

See asi ikka võtab veits aega....

...Eeldab läbirääkimisi vastas- ja konsultatsioone äsja lõpetanud tiimidega

Muidugi võttis koleda aja! Üks meist tahtis istmekumerusi, teine tirimisnööre ees ja taga, kolmas plastikust aere. Siis me üritasime lõpetavate b-rajalistega jõuda diilile, et nad ei tõmbaks oma kanuud kaldale, vaid me istuks sinna, aga EI liiga palju vett ja puidust mõlad. Siis ikka leidsime midagi, aga see oli valetpidi ja ajasime ta siis risti keset jõge ja turbkiirusel lähenev Männikumägi hakkas juba kaugelt karjuma, et apua apua. Ümberminek oleks neile ära kulunud. Aga getting even ei ole fair play.

Kanuu 17./11. – polegi nii sitt etapiaeg
Kaardilugemine jäi Kristjanile ja ette rutates võib öelda, et ta tegi seda väga keskendunult. Alguses me ei saanud üldse vedama ja kõiki kurve hakkasime liiga hilja võtma. Kaldad olid täis mustsõstraid. Peale punkti käis alati ilge debatt asukoha üle, isegi ma julgesin vahele piiksuda. Põhiline asi oli Marttilt „Mihkel tõmba teiselt poolt“ alati vahetult 1 tõmme enne seda, kui ma hakaksin kätt vahetama. Anyways, raja highlight oli muidugi see sild, kus Cris kaarti luges ja ei huvitunud sellest, et talle kahelt poolt öeldi „Kristjan, sild“ (või siis lihtsalt „sild“). Mingi hetk käis kolakas ja ma lendasin kanuust välja ja järgmine pilt oli siis jalgadega kannud kinni hoidev Martti silla küljes ja peast verd jooksev Kristjan. Not fun, kanuu ka ümber. Järjekordne täke. Kristjan ever the trooper muidugi ei teinud teist nägugi, aga meie kaebasime, et ta võiks ikka ära pesta ennast, sest vaadata oli suht gruelling. Ei pesnud, jõgi porine. Üldiselt teises pooles saime vist kanuu liikuma ka? Kristjan võttis omaks teadmise, et kaks esimest peaks tõesti ühel ajal tõmbama ja mina suutsin tihedust natuke tõsta vist ka? 20 meetodit ei olnud põhjust ega võimalust kasutada. Kiirrong sai meid kätte (kus nad olnud olid?) ja läksid ja tulid pärast kolmandaks!

Kanuu lõpp

Vigastused!!!! Fotograafi maiuspala!

Kristjan sattus vahetusalas ikka tõsiselt „pressi“ piiramisrõngasse ning ta kuivanud purskkaevust tehti palju pilti.

Lihtsalt väga tore teatraalne poos, taustal vigastused. Fotokas on ka paraku rokane.

Vinnamise jätk. Üks ei viitsinud vist lihtsal kaarti vaadata või mai tea :D

Martti ja Kristjan jäid punkte kaardile märkima, ma hakkasin vaikselt kanuud mäest üles lohistama. LOL times. Ühel b-raja tüübil hakkas must vist kahju ja ta aitas mäest üles vedada. Asfaldist üle tassimise aitamist oli talt ka palju paluda, niet jäin sinna oma kaaslasi ootama.

jooks 17./11.
OK, Katrini delegeerisime sealt Vaikse järve äärde ujumist ootama, ise jooksime edasi. Mul oli jalg kole lahti, Martti tegi väga vanaaegse veduri hääli. Ma mõtlesin kogu tee järveni, et jube kõvasti paneb (ja ütlesin seda ka). Ma oleks mitu korda kaeblema hakanud. Viga muidugi ei teinud, vahepeal Elvas ronisime mingisse üleliigsesse hoovi ainult.


Ujumine 16./11.

Ujumispunktis (lisaks taas ka kohustuslikud tagumikud)

Ujumises polnud enam kedagi ees – Männikumägi lahkus, kui me tulime. Kossid jalast (tänud sellele, kes peale eelmist X-i selle tipi foorumisse postitas), sisseminek jälle kuidagi kann ees, nagu foobikutel kombeks.

Väljas

All the same Kristjaniga

Malsroosi poosist on lausa näha et ta karjub siin, et EI VAJUTA POID VEE ALLA! Ja Martti tuli viimasest maad pidi.

Mihkel on igatahes peale ujumist täiesti jolly happy

(jah, Auschwitzi vabastamise päev pani meid kõiki naeratama)

Jooks finishisse - ??/??

Selle pildiga tahan ma öelda, et ma oskan üks käsi lahti sõita :D

Lisaülesanne oli tõsiselt mõttetu. Nii lõpus võiks tõesti ainult olla selline, kus tõesti on võimalik kas kõvasti võita või kõvasti kaotada. Kanuupunktide kaardile märkimine oleks pidanud alles siin toimuma.

Tundub tore mäng.

FINISS – füüsiliselt 11. koht, peale Vaude elimineerimist ja Evli trahvihävingut protokolli 9.

Lõpuspurt. Ja see on ALATI! Nii tore :)

Nagu juba öeldud, päris tore etapp. Võitsime neid, keda vaja oli, et kokkuvõttes mingi võimalus jääks, tagantpoolt tahavad muidugi Kiirrong ja Vennad mööda saada. Järgmine kord vist jõel kanuud ei tule, niet sealt me mingeid lessoneid ei õppinud. Mulle meeldis see söök tagataskus, midqa varustatakse aeg-ajalt kotist süsteem. Sõime Kristjaniga ühel ajal seda, mis mu taskust tuli.

Peale võistlust pidime küll veel minema kanuud üle Vapramäe kandma, KP36 mäele tikreid sööma, jõe äärest sõstraid sööma ja veel mingit neljandat asja tegema, aga jäi ära miskipärast. SI teipimine oli küll winner idee, mul sai ainult liiga lõdvalt ümber randme. Saunas kuulasin huvitavaid jutte. Supp kõlbas süüa. Sööklas nägin Ricat of all people. Xdreamil käivad ikka täiesti unlikely inimesed.

Kõik etapid olid meil nii ühtlase tasemega. Ma arvan, et see on hea eriti, kui seda suudaks pikemal võistlusel korrata. Põhja taga. Järgmise korra number on meil niikuinii 13. Unlucky for some.

Terakesed oleks ARMASTANUD seda etappi. Eriti just sellepärast, et kontrollaja survet polnud absoluutselt.

Ja Kristjani ravimine:

Kõik on muidugi väga naljakas

Nüüd tiksun järgmise etapini mingi ilusa nädalase struktuuri järgi pikki 140 pulsiseid jooksee ja rattasõite ja ninast veri väljas uisku teha. Mingi hetk peaks siis vaatama, kuidas kiiremini liigutamine välja tuleb – Ülemiste järve jooks? PERFECTION.

EDIT: 3 asja veel:
- Stardis oli mu peas asuv kompass nii valesti, et ma oleks oma B-valiku läbimiseks ka pigem selja taha keeranud ja kuskile Vaikse järve poole sõitma hakanud. Õnneks päris kompass aitas.
- Finishisirgel mängis Girls Aloud. (A)
- Tulevikuks meeldejätmiseks märksõna 'internet telefonis'

Medisofti ploogis on Martti jutt ja kaardid.

In-between exes

Selle posti oleks pidanud kirjutama enne X-i, aga ei tahtnud oma kaaslasi ehmatada oma suhtelise tegevusetusega.

Igatahes käisin korra Arcticu uisutrennis – seal olin ainult Meemega kahekesi, niet ta sai minuga tegeleda, aga ma eriti ei olnud tegeletav, kuna jalad (ja eriti parem) keeldusid mul mugavast X-hoiust loobumast ja kõikide harjutuste põhialuseks on see, et jalg on pigem O kui X. Käisin paar korda käntsa, naersin palju, õnneks hakkas poole peal vihma sadama. Ma arvan, et pre-x trennina käin ainult sedasama Tabasalu rada nühkimas. Kole tehnika, aga äkki olen sellega vähemalt comfy ja suhteliselt kiire. Sprindis muidugi on tõenäoliselt võistkondi palju tihedamat uisurajal kui Väätsas.

Siis tegin vist ühe Harku 3x15 mäeringi, mis on alati fun ja ühe 15km jooksu. 2 nädalat enne X-i oli Venemäel Klubide Karikas, kus esimesel päeval ma ikka üldse ei liikunud. Kohe stardis mäest alla joostes oli pulss 180. Mõtlesin siis kogu raja musti mõtteid ja jõudsin järeldusele, et talvel on töö tegemata jäänud ja põhi on see, mida tarvis on. Ja teine mõte oli, et võistlusi kaotatakse ja võidetakse juba ette peas (kontekstivabalt). Teisel päeval teates otsustasin lihtsalt vastavalt enesetundele tatsata ja mitte viga teha ja see tuli ka ilusti välja ja noh, tasuks siis klubide arvestuses esikoht. Oma etapil sain isegi parima aja, prestiižikaim skalp oli Mariann Sulg, ma uskusin et ta tõmbab meile kõigile veerand tunniga koti pähe. Ent... Klubide Karika ümbre ehitasin endale ka natuke rattasõitu, et nädvah ei saaks ainult 2 5 km o-jooksuga täidetud. Sõitsin L hommikul rongiga Aegviitu, sealt Venemäele ja pärast võistlust Kuusalu kaudu Tallinna. Päris tore oli, aga Kuusalu-Tallinn ots mööda maanteed mitte eriti. Väga ei punnitanud ka. Kui padukat poleks olnud, oleks viitsinud ringi põhja poolt maanteed pikemaks venitada. Ent....

Siin the cup winning team, ammu pole nelikürituse osavõistlusest osavõtust karmimat hardware’i koju toonud. Erikad, võitjad!
(Pilt Liina kaamerast)

Kuna intensiivne liigutamine oli täiesti out, jätsin vahele Kõrve triatloni ja tegin selle asemel hoopis emergency põhjaehitusnädalavahetuse (idee oli selline). Laupäeval 2 tundi jooksu ja sinna otsa 1,5h ratast. Väga braa, aga pühapäeval enam sama programmi kordama ei kiskunud. Ei ratast ega jooksu palun. Võtsin siis wildcard’i ja läksin Arcticusse pumpa. Aga vähemalt sinna jooksin kodust kott seljas ja kott seljas jooksmine oli RASKE. Tatsasin basically. Pumbas polnud aprillist-märtsist alates käinud ja hüplesin seal rohkem niisama olematute raskustega. Kätekõverdused tapsid igatahes. Pre-X nädal kujunes jälle täiesti tühjaks. Väga hüplikult oli mu koormus nelja nädala peale jaotatud. Võib-olla see lõpupuhkus tuli siis ikkagi kasuks, sest X-l ma peale tavalist kiiret algusesurma enam ära ei kukkunud.

Järgmised 5 nädalat planeerin ka mingil hetkel ära. Täna on veel puhke- ja söömispäev. Ühtegi võistlust ei tohiks enne X-i olla.

Xdream 2, Väätsa 27.-28.06.2009 (Mihkel/Seiklusporr)

Mina jäin rahule, kuna praegu valutan ma suhteliselt igalt poolt. Ainuke ebameeldiv asi on viimaste võistluste juures iiveldus, mingist hetkest on oksendamise tunne – niimoodi ei taha valutada.

ME OLEME PILDIL! (VASAKUL)

Enne starti Martti suust miinimumeesmärk, mis oli numbri 9 kaitsmine. Algus oli metsik. Esimese tõusuni vajutati nIi kus torust tuli, tõusu lõpus oli juba grupp koos. Võtmeetapp oli meie jaoks KP2-3, milles me tegime tõenäoliselt väga unikaalse valiku, mis maksis meile umbes 10 minutit. Teistel teevalikutel olid kahtlased faktorid – kas otsesiht KP2’st võis liiga soine olla või korraks lõppev tee Madissaare talu juures. Saime küll head värsket asfalti sõita ja otsustasime, et ei lase sellel veal ennast häirida. KP5 vahetusalasse jõudsime umbes 35. kohal. Jalgsietapp Vissuvere rabas oli väga cool. Kuna mul magamisettevalmistus ebaõnnestus täielikult, siis hakkasin ma siin juba pildilt ära vajuma ja rajavalikutest eriti osa ei võtnud. Võtme-KP’d loomulikult KP10 & KP14, mõlemaga tiirutasime nii 10 minutit. Minu kõige raskem koht terve võistluse jooksul oli KP11-12 teejooks – suhteliselt unes ja tahtejõu pealt. Mõtlesin jälle, et kurat viimane kord ja Seiklusporr Chillout is so the team for me. Võib-olla järgmisel aastal. Enamuse ajast liikusime Maratonspordi ja Timmo gängiga. Ise mõtlesin, et näe, ports pisikesi numbreid, aga kõik nii kesistel kohtadel. Enne tagasi rattaalasse jõudmist saime ka Rakvere poisid kätte, kellel number 7. Vahetusalas selguski, et me oleme 13. kohal. Vau! Äkitselt sai võistlus jälle tähenduse tagasi. Halb asi oli see, et eelmine koht oli ees ikka väga pika vahega.
Edasi läks juba väga kiiresti. Ratas uisu algusesse, uisk Martti sabas tilbendades kuni selle "legendaarse" laskumiseni, kus ma küll kõiki oma õpitud murulesõitimisoskusi kasutada üritasin, kuid siiski rohule külili käisin. No biggie, viga ei saanud, jätkasime. Üllatus oli aga suur, kui järgmises KP’s mu SI-pulk kadunud oli. See oli päris demoraliseeriv laks. Martti eeldas kohe, et mu kukkumiskohas ta tõenäoliselt on. Kuna minu järele saatmine oleks võtnud tunnikese, läks ta ise. Kokku kaotasime ainult selle jõnksuga nii 20 minti juurde, lisaks saime ka tunni trahvi (ise kartsime, et trahvi tuleb 15 minutit per punkt – tunne juhendit). Martti oli selle vahespurdi lõpus muidugi paras corpse.
Järgmine osa oli suhteliselt kammimis-o, kus otsisime valgel lehel kraaviristi nii 10m, kusjuures Martti sõidu ajal käis Kristjan veel KP’d ette tsekkimas, aga ei leidnud muud kui kammivad hordid. Kurb oli vaadata, kuidas vahepeal terve rida võistkondi mööda läks, aga mis teha. Tagasi sõitsime juba rohkem rongis, highlight oli see, kuidas Martti kaotas uisuratta (wtf, kuidas see juhtuda saab - ma sureks right there and then). Vahetusalas olime veel üllatuslikult 25. kohal, ees jälle tühjus.
Esimene LÜ oli puude lugemine – veel oli järjekordne eskimopööre ja kummirõngaga ujumine – all very Libahunt ja 36h. Tõenäoliselt ainuke tint meepurgis. Kanuu oli ka suhteliselt igav, Kristjani sokutasime jälle Türi veehoidla tornist hüppama, leidsime 5678 aeruvahetuse meetodi asemel uue 20-meetodi, mis andis sooja, tõmbas pulsi üles ja soodustas infarkti ja arütmiat. Vähemalt oli lõbus, aga me ei saanudki teada, mis tüür Martti sellest arvas :p Sõitsime jälle samast veskitammist alla, kust märtsis 08, kuid seekord ilma ohvriteta. Pärast kanuud jalg keeldus jooksmast ja ma panin enamuse aja pensionäri-stiili. Siin olid meil muidugi jälle omad pidevad konkurendid. Jõgi oli täpselt nii lai, et vahetult enne ujudes üle jõudmist hakkas vastik. Ühel nendest kaotasin ma ka kaardi ära, pärast seda oli suhteliselt nõme porrutilbendist panna – „palju maad veel?“, „millal Türi hakkab?“ Nii 2/3 jooksuetapil saime ekstreem.ee kätte ja mu respect nende sitkuse vastu läks all the way up to 10. Mitte ainult nad ei teinud ka Leivota head tempot, nad jagavad ka igat ala, millel lisaülesanded on – ronimine, rafting you name it. Pärast pisukest viga KP48'ga uuesti veehoidla äärde jõudes olid nad jälle meil praktiliselt käes, kuid 2 lisaülesandega läksid nad meist jälle eest. Minust polnud lõpus enam erilist jooksjat, seega me neid püüdma ei hakanud. Ma suutsin vahepeal lühiksteks perioodideks (nagu näiteks vahetult enne lõppu) jalad perse alt välja saada ja ilge spurdi maha panna, aga see tuli ja läks nagu rattaralli lõpuosa sõidujõud. Protokolli koos trahviga praegu 31. koht. Niimoodi seekord.

Mul jälle pärast võistlust loomulikult „identiteedikriis“ – miks ma siin olen ja eriti veel sellises võistkonnas, kuhu minu kontributsioon on MINIMAALNE ja special skills, mis teisi aidata saaksid, samuti olematud. Muidugi on kahju, et M&K oma potti täielikult realiseerida ei saa, aga ma lohutan ennast iga kord sellega, et enne hooaja algust oli mu eesmärk porrutilbendis olla kõikidele osapooltele teada ja praegu siin-seal mõnusalt valust surisev kere tähendab, et mina olen oma eesmärgid täita saanud. Arenenud olen ka ja vähemalt rattas I hold my own – tarvis ainult pisikestel poristel radadel sõitu harjutada, need olid pain.

Lessons learned:
- SI kinni teipida
- non-obvious teevalikus kokku leppida ja võtta sekund neid ka kõva häälega kaaluda
- mõtlen veel, kui raja korralikult üle vaatan

Todo:
- uisutrenni vihtuda
- jooksukonksu trennida, et metsas tema soovituse väljakäimine mu poolt automaatselt .. er, võibka mõni teine kord reaktsiooni ei too. Kristjan finishis arvas, et ta oleks võinud meid kümme korda maa sisse joosta vms, seda üleliigset jõudu oleks kindlasti hästi rakendada saanud.

Ja gosh, b-rada tegi jõeforsseerimist-porismülkamist öösel. Üldiselt annaks sellele etapile 9/10 hindeks. Kordagi ei olnud ühtegi arusaamatust ega kahtlaseid punkte ja rada oli ka seaduse täie rangusega kokku pandud. Selline oleks pidanud 36h olema, aga 3x pikem. Terakesed oleks seda rada tõenäoliselt vihanud. Järgmine etapp on Elvas ja seda ootan ma väga-väga, õnneks pole uisku.

edit:
Ainukesed pildid, mis ilmunud on, on Leivo invatuuri tulemused - meie (põhiliselt Kristjan) oleme vettehüppe juures pikema fotoseeria ohvriks langenud.

Ülejäänud Leivo pildid

Järgmise päeva bits n pieces:
- Ma olen Xdreamil kaasas enam-vähem nagu need $25m kosmoseturistid. Martti ei öelnud kunagi "Kuule, Mihkel" vaid alati "Kuule, Cris", kui oli tarvis mingit teevalikut või asukohta discussida. Ma siis kompenseerisin seda endale vahest karjudes üle jõe või rattatee meie asukohta isegi siis, kui kõigil kaardid ninas olid ja polnud just tuumateadlast tarvis, et kaardis olla.
- "ASJAD TASKUS ON PAHA!" Eelmine kord tsiteerisin Katrinit, nüüd juba iseennast, aga tarkus ei taha pähe jõuda. Ka prügi tuleks mujale sokutada. Soovitavalt eessõitja seljakotti
- Pigem kaasa rohkem jooki kui vahetusriided.
- Söök tuleb kotitaskutesse panna kõige enam accessible kohta ja süsteemselt, et teaks ka, kust mida võtta
- mulle kuluks individuaalne seiklusvõistlus ära. Saaks kõike ise teha, tekiks ehk ka suurem mott erinevate alade tehnika selgeks teha. Praegu ma lihtsalt tean, et alati on alternatiiv olemas
- kalasupp ei olnud inspired choice ja lihapiruka amazingness ei tasakaalustanud ka olukorda kuidagi.
- ma tahaks B-raja kaarti näha. Siin alloleva kommentaari ja muude tekstide põhjal tundub, nagu nad oleks ka päris kõrgel põhjas käinud. Ja kas aerofoto osas oli neil rohkem punkte?
- Nüüd me oleme juba 34. kohal
- Lähiaja plaani peaks ultra-long trenn-jooks mix-trenne võtma. LISAKS uisule. Arcticu uisku lähen vist jälle ja teen iga nädal nägu, et ma kuulen seda juttu esimest korda. Milles Arcticu rattatrenn seisneda võiks? Laskumis- ja võssitrenn surely not, ma usun, et nad kasvatavad pigem mnt-rattureid.
- Tallinnasse-sõit 1,5-tunnise une pealt oli täiesti braa. Every little did help indeed.
- Salomonidel lagunes tross ära. Ma ei tea, ma teen neile ühe anonüümse kõne, kas sellist asja üldse parandatakse ka, kuidagi mõttetu tundub okei koss katkise paela pärast ära visata.

Järgmine start - Kõrvemaa triatlon. See on ju peaaegu nagu individuaalne seiklussport ja kui päike nii jätkab nagu ta täna alustas, siis võiks vees isegi üle 20 sekundi olla. Võib-olla tuleb enne Klubide karikas. ORIENTEERUMISES, võeh. O-kosse pole, seikluskosse pole. Kingades it is.

Uisk on ridikõšš!

Täna läksin siis esimest pre-x uisku tegema ja see oli kohutav. Ma kakerdasin, tippisin, sõimasin ja lehvitasin kätega ja pool aega lihtsalt liuglesin rattad paralleelselt, sest iga kord kui hoog suuremaks läks, oli ta lihtsalt LIIGA SUUR ja tee oli LIIGA KITSAS. Plaanis oli kaks ringi sõita, aga nüüd tulin peale esimest ära, et masendus liiga suureks ei läheks. Proovisin küll mitu korda, et okei alustaks täiesti primitiivse non-tehnikaga ja vaikselt saaks asja käppa, aga ei. Iga kord kui asfalt veidigi ebatasane oli, kohe selg püsti. Üldiselt hoidsing sellist algaja rind ees kumerust. Paistab, et mingigi koha saavutamiseks peame me enne uisu algust olema nii 2 min/uisukm edu sisse kruvinud.

Kõige kurvem on see, et eile oli täiesti amazing Trummi-Harku rattatrenn, mille raames sain ka oma 50kph kätte. Moraal oli nii kõrge, viitsimist rassida ka ja õhtul kodus oli x-täkk properly peal. Sitt, et sellest nüüd ainult null järele jäi.

On a brighter note (kuigi ka see pole TEAB MIS bright), lambi sain tööle. Oli tarvis ainult see 'korra kasutusjuhendi abil sisse-välja lülitada'. Gosh, milline lammas.

Hea multitren Vooremäel

Täna tegime Kristjaniga mõnusa trenni Vooremäel, ta sõitis lisaks sellele veel Tartust rattaga kohale ka. Alguses tiirutasime ratast ca tund ja siis jooksime 1:06 otsa. Martti "kahjuks" jooksis päeval 100 KP'd ja ei saanud tulla niet JÄLLE strateegiakoosolek pidamata. Igatahes Kristjani pulss oli koguaeg -10 minu omaga võrreldes, ainult korra oli anomaalia. Head tempot hoidsime ja motile lisaks on meil nüüd potti ka.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis selle pärast:


See pilt on nüüd üks xdreami päise fotodest. See Ruta kauge sugulane siin pildil on kindlasti õnnelik :D

Teise etapi juhend on hästi kirjutatud. Õnneks loeb sealt välja, et kordagi ei tule ujudes jõge koos rattaga ületada.

Kona kolmapäevak

KK oli järjekordne LOL-fest. Loen juhendist enne päevakut, et 'rada tehniline'. Mõtlen, et ohhoo lahe. But little did I know....

Enne starti mõtlesin, et ohhoo, see on just see koht, kus üritada ka metsarajal rattakingadega sõita. But little did I know...

Loost õppisin kaks asja - kingadega sõidan ma edaspidi ainult kas tuttavat rada, maanteed või spinni. Ja selle, et kui üldse ei viitsi, siis peale 10 kilti juba polegi enam nii paha.

Anyways, sõitsin ainult ühe ringi viiest, sellest pool läbisin ratas käekõrval. Käisin vähemalt neli korda pikali, sest ei jõudnud jalga enne seisma jäämist pedaalist välja võtta (pärast iga korda lihtsalt naersin, sest see oli nii ridiculous). Paistab, et technical prowess on veel kaugel kaugel mägede taga. Pärast tegin veel Viimsi suunas pisikese tiiru, et mingi point ikka Piritale sõitmisele jätta.

Post-36 nädalal ei tahtnud esialgu üldse liigutada, aga liigutasin. Kolmapäeval täitsa kogemata Stamina rahvajooksul vms ja 13.2km vms ja täitsa meeldis. Laupäeval Harku järve jooks, mis üldse ei meeldinud. Ajaks sain 29, mis lõi mu eesmärgi 30m. Kops oli ikka veel 36-st kinni. Järgmine aasta teen spetsiaalselt Harku jaoks trenni, et 27 joosta. Siis on ilus number käes ja ei pea enam kunagi minema. Tõsiselt sitt rada. Pühapäeval tegin veel 2 Harku-Trummi mäeringi. Oli cool ja käisin üle lenksu ka korra, aga see oli jälle rohkem naljakas kui tõsine. Pärast oli pedaalida libe, aga see oli ka ainuke häda.

Lähiaja plaanid - homme jooks Sütiste-Trummi; reedel peaks Tartus õhtul tegema pikema rattaotsa, kuigi see jääks kuradi öö peale; pühapäeval Kristjaniga Vooremäel jooksu (ja võibolla ka ratast). X-viikkol plaanis 1 ratas, 1 uisk ja 1 Stamina. Praegu ma ei tunne väga kõrget motti.

15h Ruta/Terad 2

MINEK

Terad mahtusid kõik ühte autosse ära, va minu ratas ja mõned kompsud ning kartulikotitäis matkapliite, mis sai päev varem Mihkliga saadetud. Kõik oli meil hästi arvestatud, et kella 14-se praami peale jõuda ja inimeste pealenoppimine pidi algama kell 11. Siis muidugi tuli välja et tuleb pool h varem sadamas olla ja sõit läks meil ülikiireks, peamine arutelu autos käiski selle ümber, et miks kõik nii aeglaselt sõidavad. Katrin kihutab väga hästi, niet kohal olime õigeaegselt. Praamisõit oli vahva, Margit jäi autosse eelmisi magamata öid tagasi tegema ning meie mängisime üleval yatzy-t. Siis aga laev randus ja rahvas kadus kõik autotekile ainult et meil oli vaja mäng lõpetada. Niet viimased täringuvisked käisid kiiruga inimtühjas laevas, aga võitja oli ju vaja selgitada (Katrin).


Kuressaarde jõudes oli meil aega maa ja ilm, nägime isegi äktšjonit kui üks pätt viinapudel püksis poest põgenes. Väljasõit Kuressaarest valmistas muidugi raskusi, isegi Regio kaardiga ja neljakesi kõva kaarditööd tehes. Jõudsime pidevalt samasse kohta tagasi. Lõpuks saime ikkagi aru, et Uus tänav ei olegi Uus-Roomassaare tänav...

VÕISTLUSKESKUS

Võistluskeskuses käis asi küll käppelt meil, minu meelest üsna koordineeritult ka, kuigi Margit vist nii ei arvanud. Aga telgid püsti, rataste tuunimine, mina ja Hedi segasime jooke, mis lõppes sellega et mingitel segastel asjaoludel järelejäänud konsentraat kraanikaussi tühjaks voolas. Seiklusporr oli ka selleks ajaks võistl.keskusesse midagi tegema tulnud. Mihklil oli neist kõige suurem seljakott ja see tundus kõige suurem ebaõiglus üldse. Kui küsisin Mihklilt kas öösel külm, üts ta et kui liigutad siis ei ole, ja selle lause peale ma üritasingi meie terakestele selgeks teha et pole vaja palju riideid kaasa võtta, et me ju liigume, siis on soe jne... Lõpuks kui stardialas kaarte ootasime ja hammaste plaginal rada planeerisime, läksime vahetult enne stardipauku vist kõik kui üks mees ikkagi mingeid lisariideid kaasa haarama. Ja see oli hea otsus.

JOOKS

Stardis anti 4 kaarti, millest 1 oli rattaoma. Pmst võisid ise valida millal ratast teha, kas kohe startida rattaga, tulla vahepeal vms. Meie otsustasime ratta viimaseks jätta, sest pärast pikka jooksmist on ratas ja tool täielik õnnistus ju. Rattakaardi point oli selles, et tuli ratta algus ja lõpp eraldi ära registreerida ja nende kahe registreerimise vahele võis jääda ainult rattakaardil olevaid punkte. St ka jalgsi neid punkte läbides oleks pidanud võistlkeskuses alguse ära tähistama?
Eniveis, kaardid kokku klapitatud, otsustasime alustada alumiselt väiksemalt kaardilt. Kui pauk käis panime liduma, ja meie järel ei tulnud kedagi. Seega me olime ainsad kes sealtkaudu alustasid. Esimene punn (KP32) oli muidugi kõige suurem party pooper, sest selle leidmisega oli meil raskusi ja mul oli hull viha sees, et jätaks täiesti pooleli ja läheks starti tagasi, persse kogu see võistlus... Mingi raiesmik, mida kaardil polnud ja kuhu tee ära kadus... Mitmeid kordi tagasi suuremale teele ja uuesti metsa... 1 h 10 minti pärast olime alles punktis. Meel oli must, sest nüüd oli meil jäänud juba alla 14 h-i. Edasi läks muidugi libedamalt. Ilusad aasad, jänesed ja kitsed rõõmsalt koos söömas, linnulaul...

Väikselt kaardilt võtsime kõik KP-d peale kõige alumise ja kaugeima. Hedi ees muidugi müts maha selle Viidumäe tornivärgi eest (KP44). Tean seda torni juba ammusest ajast kui ma sinna kunagi teiste õhutusel üles ronisin ja pärast seal ulgusin et ma ei tule enam kunagi alla... Nii et kui me tornipunkti poole jooksime ja kaardile oli märgitud et on lisaülesanne, siis olin ma kindel et lisaülesanne seisnebki selles et tuleb sinna torni üles minna, et punkt on seal üleval. See tõotas tulla minu jaoks ülima keerukusega lisaülesanne... See aga et sinna torni tuleb üles minna ja köiega alla lasta... Selle peale poleks ma ealeski tulnud. Selle peale ei tulnud me ka siis kui juba kohal olime, sest KP tähis rippus pigem torni alumises pooles ja lugedes ülesande kirjeldust saime aru, et tulebki ainult sealt keskelt alates laskuda. Kui Hedi treppidest üles ronima hakkas oli ta veel teadmises et tuleb ainult poolelt maalt laskuda. Muidugi see sai kohe selgeks et tuleb päris tipust... Aga Hedi on tõeline kangelane, nagu Lara Croft pani alla sealt.

Kuna juba väikselt kaardilt tagasi suurele jõudes hakkas ajaga kriitiliseks minema ja kartsime et ei jõua Karujärve äärde, siis tegime esimese lolli etapi KP45->KP48, samas kui oleks võinud vähemalt ühe 5-stest punnidest võtta, kas paremalt või vasakult. Aga oli öö ja pime ja mõtlesime et hakka seal võssis mingeid sihte otsima... Kahetsuskoht? Karujärve +9 punkti tundusid ahvatlevamad. KP35-s sain mina oma kõrgusehirmu proovile pandud maja katuselt köiega alla lastes. Kohtunik oli seal täielik flegma. Kohale jõudsime sinna joostes ja kiire ju ka, võistlus ikkagi. A siis ajas see end telgist välja, hakkas seal venitama et tereee... siin on lisaülesannnneee... Et nagu tee kiiremini, me oleme ikkagi võistlemas ju. Katuseserval pressisin natuke pisarat, mille peale tüüp kohe leebus ja andis läbi lillede mõsta, et ma võin ka lihtsalt trepist tagasi alla minna, aga no ma suutsin end ikkagi kokku võtta ja see värk oli päris fun. Ma teeks seda veelgi.

Kuna siis oli juba selge, et meil on ainult ca 5 h aega ja Karujärve äärde me ei jõua (üritasime isegi Margitile ja Katrinile helistada et küsida kas nemad seal käisid ja kas oli fun.. .hiljem selgus et käisid ja oli jah fun.. noot, nad otsisid 2 tundi mingeid punkte kanuuga), siis tuli otsus hakata võistlkeskuse poole liikuma. A no mida sa liigud kui pole seal punkte enam võtta kusagil. Tuli siis teine loll etapp, kus pea 10 km peale ei jäänud muud kui üks hädine KP38 ja ülejäänu oli valdavas osas põrgu meie päkkadele, ehk puhas asfalt. KP25-st väljudes nägime Seiklusporri, koosseisus Mihkel, Kristjan ja mingi tundmatu tüüp :)
Nemad olid suundumas rogainile ja meie rattaid võtma. Arutasime veel, et näe... ju Aivar siis ei saanudki, et hea et nad kellegi ikka kolmandaks said. Igatahes ma olen siiani veendunud, et see mees neil seal küll Aivar ei saanud olla.

RATAS

Rattaosale plaanisime me 3 h, me muidugi ei taibanud väga süveneda sellesse, et rattakaardi mõõtkava on 1:65000, mistõttu oli me plaan selline et võtame kõik punktid. Hahaa.. Tegelikult ei leidnud me esimest punkti KP22, mis peale olin ma nii marus et jälle ropendasin ja röökisin ja kõik olid kõiges süüdi ja siis kui Hedi küsis et kas rattapunkt peab olema ratta pealt nähtav, kuulsin mina et ta küsis kas rattapump peab olema ratta peal nähtav, ei saanud ma aru miks ta seda praegu peab arutama. Midagi ma nähvasin et see on kohustuslik varustus et ma ei tea kas peab olema nähtav... Punkti me ei leidnud, ilmselgelt olime vales kohas ka. Sealt panime mingi järveäärsesse punkti kus me jällegi KP-d ei leidnud. No fakk nohh, mis rattaetapp see on kui punktid on peidus ja ei ole teepealt nähtavad. Legendilehe olin ka juba öösel ära kaotanud, koos kompassiga. Olime juba loobumas kui märaksin et punkt paistab poolsaare tipus keset järve. Legendis kindlasti oli see kirjas? Igatahes sõitsime teisele poole järve, aga me ei saanud isegi selle poolsaarele pihta saamisega hakkama. Isegi Hedi oli marus ja ei jätnud seda ülse enda teada. Muudkui sõitsime kuhugi kohale, turisime läbi võssi kaldale ja avastasime et ikka vales kohas oleme. Kolmanda korraga saime õige koha kätte. Hedi jäi tee äärde puukide meelt lahutama ja mina võtsin punkti. Aeg hakkaski otsa saama ja meie hea-võtame-kõik-punktid-plaan hakkas ilmselgelt idootsuseks kujunema. Ainus variant oli veel üks 7-ne punkt allpool võistlkeskust, teepeal käisime veelkord seda KP22-te kammimas ja ma võin küll pea pakule panna et seda punkti seal ei olnud. Igatahes jalutasin seal vees ja pilliroos ja kõik kivid turnisin läbi aga punkti ei leidnud. Lõpuks võtsime selle 7-se punni ka ära ja olime 3 h jooksul saanud ainult kaks KP-d ning läbinud 26 km-t. Finishisse jõudsime 20 minti enne ajakukkumist. Hea oli muidugi näha, et terakeste teine tiim polnud rattaetapile läinudki ja magasid telkides.

LÕPP

Jääkülma veega näopesemine (jaa, me tegime seda kuskil vales kohas sest sööklaääres oli terve rida soojaveekraane), asjade pakkimine, siider, toit, mis ei rahuldanud üldse (isegi saiakest ja kohukest polnud), Mihkel kes oli alguses nii tõre et ma hakkasin kahtlema et kas ta mu rattagi enda auto peale võtab, seega heaga hoidsin eemale.. Aga enne ärasõitu oli ta täitsa kõbus, näost mitte väga Mihkel aga jutu järgi tuvastatav. Naeris ja puha. Tahtsin oma kadunud kompassist ja mitte leitavast KP22-st ja mingil hetkel väljaprinditud tulemustest (kus meil oli 11 punkti vähem kui me ise arvestasime) korraldajatele rääkida, aga nad olid kõik ametis seal puntkide liitmisega. Käsitsi. Seega see jäi ka ära...


TAGASISÕIT

Katrin ja Margit said poolteist h magada ja ma imestan et Katrinile piisas sellest et ta autoroolis nii adekvaatne oli. Meie ülejäänud ei suutnud väga ärkvel püsida. Mingi hetk nägime Mihklit oma kuudiga seilamas 70-ga muudkui vastassuunavöönidsse ja tagasi... Sõitsime tast mööda ja Katrin üritas nii palju püsida tema ees, et ta ikka nähtaval oleks. Nii armas oli see kuidas naisi täis auto kõik nii muretsesid MIhkli pärast. Ma veel jõudsin mingi segase kõne Kristjanile, keda ma Mihkliks pidasin, et kas sa tahad me sõidame sinuga koos. Mitu korda seda korrutanud ja vastuseks kuulnud et 'kuhu sa sõita tahad', sain aru et ma ei räägi üldse Mihkliga. Mihkli tel oli Kristjanile suunatud ja nii me ei saanudki temalt küsida misvärk tal seal on ja kas ta magada ei tahaks tee ääres. Sõitsime selliselt temal pilku hoides kuni sadamani.

Pärast suuri plaane kuidas Hedi sõidab Mihkli autoga tagasi ja Mihkel magada saab ning tuleb vahtraleht osta bensukast ja veel kuhugi politseisse puhuma minna, et kontrollida kas finishis 2 joodud siidrit oma mõju on kaotanud, jäi Mihkel siiski meie praamist maha, niet kogu see kammajaa jäi ära. Ma jõudsin isegi valimas käia. Kuuldavasti Katrin ka.

KOKKUVÕTE

- Hediga klapib meil ülihästi, me jookseme samas tempos, sööme-joome samadel aegadel, isegi pissipeatused klapivad. Pealegi on tema nõus tegema igasugu kõrgustes rippumisi ja mina võin trahvikükke hüpata.
- meil oli hästi külm aga hästi lühikest aega, sest tõesti - liikudes kaob külm ruttu
- nägime 10 kitse, 1 rebast, 3 jänest, 4 puuki
- hommikul kui päike soojendama hakkas, hakkas ühtäkki nii hea ja me rääkisime aasadel olevate lehmade ja külakassidega, et kui tore neil siin on ja kas teile meeldib Saaremaal elada. nad vastasid jaatavalt.
- lisaülesannetest oli tandemsõit ka ülifun, ma hirnusin seal nagu ogar. Kahju et me seda pärast finishis enam ei proovinud
- jalapäkad läksid lõpuks alt nii hellaks et asfaldil oli võimatu käia
- rajavalik sakkis
- rattaosa sakkis, mistõttu sakkis jälle rajavalik, sest see rattaks enese võistlkeskusesse vinnamine 10 km mööda asfalti oli üsna mõttetu, me ei saanud selle eest midagi väärtuslikku
- Tiit Pekk juhendas meid viimasesse rattapunkti
- me ei näinud absoluutselt asustust, teed ja sihid ainult, aga ei maju, ei autosid, ei inimesi (isegi osalejaid mitte)
- pärast sellist tsivilisatsioonist eemalolekut nägime öösel mingi tee peal ühte autot lähenemas, sellele järgnes elupaanika, niet me jooksime metsa peitu, lambid ruttu kustu, Hedi seljakoti küljes rippuv punane vilkuv tagatuli peitu... mida lähemale auto jõudis seda rohkem metsa me peitsime end ja kükitasime seal kabuhirmus. See on see kui oled mõned tunnid tsivilisatsioonist eemal...
- sõime peamiselt Hedi toitu, sest tal tundus seda lõputult olevat. ainult et võileiba ta teha ei oska. Me ei saanudki aru kas see kollakasvalge kõva asi seal vahel on jäätunud või või juust ja singimaitset ka üldse ei olnud.
- Dexal ei lähe absoluutselt külmaga alla, seega öösel ei joonud me vist üldse
- soomlaste pehmed aprikoosid on jumalikud
- kaotasin kompassi ja legendilehe. viimasest tundsime rattaetapil rohkem puudust, pohhu see kompass, onju
- kuigi ma rajal arutasin et ma olen sellest seiklusspordist nii tüdinenud et võiks nagu midagi muud tegema hakata ja see enesepiinamine ei paku mulle midagi, siis tagasiteel autos oli juba jutt selline, et teeks ikka uuesti
- järgmisel päeval ei valutanud enam midagi
- mulle nii meeldib meie neljane terakeste seltskond
- 15 h on nii kuramuse vähe et midagi jõuda ja vähemalt oleks ta võinud õhtul alates kesta ikka järgmise päeva ka, no 24 h kokku. siis oleks saanud seda päikse soojenemist ka veel päeva jagu ära kasutada.

36h Mihkel/Seiklusporr

Alguses ma ei tahtnud muud kirjutada kui 'Fun & Shit'. Nüüdseks olen "rahunenud"

Bits n pieces:
- Kristjan on pissed off samamoodi konflikti dismissivalt nagu ma isegi- "eiei, kõik on korras!"; "mul suva". Ma dismissisin muidugi vastu ja nii me ainult nohisesime alates Vilsandi puslest kuni KP74-ni. Medisoftiga võistlemine päästis natuke meie meeskonnasisest harmooniat. Aivar sai ka meilt mõlemalt laviini sarkasmi kaela veel tunde peale "pusle-case'i". Ma igatahes mõtlesin teisel öösel tihti, kuidas selle aasta koht Porrus kellelegi maha ärida.Vilsandile mitteminek oligi kõige rohkem paksu verd tekitav vahejuhtum.
- sööki tuleks ikka rohkem kaasa võtta kui üks võileib. Kihelkonna poes olime küll nagu lapsed kommipoes, aga kokkuvõttes ostsime sealt IKKAGI ainult junki.
- mahl joogipudelis on paha
- öine rattatempo oli igatahes palju parem kui päevane. Sinna jäi päris palju ruumi, päeval me veetsime puhates päris palju aega. Võibolla öösel oli uimerdamist rohkem.
- vahetult enne võistlust tuleb uisutrenn teha, et õige liigutuse käppa saaks ja pulss kohe lakke ei lendaks. Seda Kuressaare vahel kakerdamist ma vihkasin ikka lotsly. Seal olimegi me vist juba enam-vähem viimased.
- Aivar ei usaldanud miskipärast jooksus Kristjani kaardilugemist. On nad kunagi halbade tagajärgedega koos olnud? Ma olen vist liiga pimestatud.
- Kuigi seal ei olnud kaotus rohkem kui 3-4 minutit, on mul selle KP23 lageda põhjanurgaga tehtud veast kõige rohkem kahju.
- rattas me vist praktiliselt ei teinudki viga, ainult üks väike tiir selle raja otsaga, mis esimesel ringil mere ja järve vahel oli (KP82). Eks Kristjan teab paremini, teise öö teisel poolel liikusime me Aivariga suhteliselt tahtejõu pealt. Rattarada oleks võinud ikka palju keerulisem olla. Ainuke huvitav etapp oligi KP74. Üldse oli terve rada LIIGA LIHTNE.
- riided - mul jäi mid-layer puudu ja seda oli tunda, sest rattas oli ikka külm. Tuligi siis igast trikke teha ja võimlemisminuteid jne. Teinekord peab rattasse ka tõsiselt kick-ass furry kindad võtma.
- Enne starti ma tõsiselt kahtlesin, kas ma jõuan Aivariga väga pikalt koos olla. Ta tegi nii tihti ja kõikidega nalja, aga pingutus tegi ikkagi oma töö. Kusjuures finishis Ruta keeldus uskumast, et see oli seesama Aivar, kes neil Ardus ratastega aitas mässata. Ma ise ka metsas vahepeal vaatasin, kuidas ta nägu on ikka radikaalselt teine, mis "vabal ajal". Endal oli mul ka vahepeal kindlasti eriti juhm "apelsininägu". Enne starti ajasid mind kõik naljad ilgelt oksele, tippmeestel oli kohe eriline kalduvus viis visata.
- Kristjan nägi "mäkra". Lõpus rogainil vahtisime kõik, kuidas mingi hirv sprinti pani. Üks ilus rebane oli ka enne Atla küla, kes vist põgenes meie eest merre.
- Asjad on mul siiamaani lahti pakkimata.
- Puugicount siiamaani : 1.
- Kohapealne ettevalmistus jäe kole õhukeseks, kuna Aivar toodi meile Medisoftiga enam-vähem pool tundi enne väljasõitu.
- Saaremaa oli ilus.
- 26h sisse võetud Shlehast polnud mingit tolku. Kristjani guaraana-nätsud olid küll lühikese toimeajaga, aga vähemalt andsid uue keskendumisvõime mõneks ajakski.
- Ruta rääkis, et Vilsandi eest olla kokku 53 punkti antud, kuigi KP'sid ainult 8. "Oleks seda teadnud", dämmit. Mille eest?
- Kõik soolane oli godsend. Seda juustupatsi tahaks kohe veel. Aivaril oli ikka väga õige söök kaasas.

Rada:
Uisk - Kristjan kartis, et Aivar pingutab natuke tempoga üle, aga see tegi vähemalt tööjaotuse lihtsaks.
Kuressaare jooks - okei.
Jalgsi-o kanuu algusesse - päris hea, saime mitu võistkonda kätte ja jooksime isegi päris pikalt. Mingi tiiru tegime karjamaal ka, aga ei kaotanud sellega midagi.
Kanuu - aeglased olime! Esimeses KP's tegime kiire tööjaotusmuutuse. Muidu oli suht nüri, alates Mullutust läks huvitavamaks. Siis me hakkasime juba mõtlema, kas mitte teist kanuupoolt (27-29) vahele jätta, sest 27 ei andnud ennast kätte ja kellaaeg oli vetteronimiseks jälle vastik. Olimegi praktiliselt juba teel tagasi KP30, kui mingi laht piisavalt õige kujuga oli. Maandusime, siis puhtast sitasadest koosnevale liivarannale ja tegime plaani KP28-29's joostes ära käia. Pikk-pikk maa oli. Kokkuvõttes ei võitnud vist midagi, aga kanuus oleks lihtsalt külm olnud. Siit pärineb ka Terakestele enne starti antud õpetussõnad et "kui liigutada, ei ole külm".
KP30 saatsime Kristjani Mullutu kanalisuudmest joostes punni tooma. Ta vist ei olnud eriti rahul, aga kohti võitsime.

Esimene ratas. Ütleme, et oli palju punkte. Muud ei mäleta. Tuulessõit ei õnnestunud eriti, ma üritasin ennast küll kõigile nina alla sokutada, aga NADA!
Torni lisaülesande tegi Aivar, kuigi kohtunikud pigistasid karabiinide kasutamise koha pealt silma ikka sügavale kinni. Hmm. Rattas oligi meil 2 konkurenti - 14 & 19. Kaotus liidrile oli vist 4:30? Medisoft oli kusjuures üllatuslikult teises kümnes - jutt oli jälle, et Kaidot ei lasta koju tagasi kui sellise koha koju toob.
Vilsandi algusse jõudsime koos sealt naasva Vaude 1'ga. Siin oli kõik väga chill. Ronisime torni, vedelesime tornis ja "vaidlesime" kas minna või mitte. Otsustasime, et mitte. Siis tagasi V-keskusesse, kus ikka veel joonistasime Vilsandi kaardile punkte, see kohtunikuproua ajas sitta keema oma juhtnööridega ja kobises, et üritagu me ainult foorumisse kirjutada, et mõni KP valesti oli. Haha. Siis hakkasime ikkagi stardiprotokolli kokku panema, ja GOD KUI PAINFUL protsess see oli. Minul ja Kristjanil oli "katse-eksitusmeetod", Aivar pooldas jälle teise poole kaardi kokku panemist, vaatamata sellele, et mõlema lehe taga oli ühesugune kaart. Alguses tegime kahte asja segamini, siis aitasime Aivarit. Saime loomulikult ilma trahvita, aga aega läks ka 2h või nii. Põhiargument saarele mitte-minekuks oli tegelikult see, et me oleks sealt pimedas tagasi jõudnud. Hiljem tulime alles selle peale, et ka sel juhul oleks saanud suht noppelt Kihelkonda ennast kuivatama-soojendama minna. Pood oleks küll juba kinni olnud.

Edasi arvasime me, et see kaart, mis kätte anti, oligi rogaini-kaart, aga lihtsalt KP22 tuli veel rattaga võtta. Kuigi tundus kahtlane, et selle läbimiseks veel nii palju aega on. Oh no (no no). Enne KP'd käisime veel poes ja keskuses söömas ja riideid vahetamas ja varustust uuendamas. Rada täies ulatuses läbinud said Vilsandil vähemalt käimisvahelduse, meie pidime vist kokku 20h järjest ratta seljas istuma. Kann on praegu päris hele.

Ratta teises osas ei juhtunud ka midagi. Medisofti nägime aeg-ajalt umbes 80% ulatuses rajast, seega väga aeglased me ei saanud olla. Ujumas me ei käinud. Kaido ohvrimeelsus tundus mulle ka tips äärmuslik, aga ma ise ka seal kommenteerisin, et nii Vilsandi kui selle ujumise oleks Xdreamil ma silmagi pilgutamata teinud. Tal on lihtsalt kogemust rohkem, mul ju esimene 36h ja total unknown ja ainuke ühine eesmärk oli *36 tundi metsas olla*. Esimese torni ronis jälle Aivar - apparently üldse esimest korda. Ma sain tema julgestusköie hoidmisega kasulik olla, Kristjaniga tegime viktoriini ja saime 4 valet vastust!! Ilge loogika oli küll omaarust nende vastuste taga, kuigi mis nipiga on Saaremaa Läänemere suuruselt kolmas saar, jääb mulle küll arusaamatuks. Tibid ei osanud ka midagi pakkuda. Õnneks sai Kristjan siis oma kreivitud lõuatõmbed ära teha. Kohe uus torn ja veel üks "ronimine". Ma olin eriti useless ja ei jõud küll Aivarit eriti liigutada.

Haha, Kristjan paneb Jeesust.

Rogaini eel veel võistluskeskus. Terve saal oli magavaid A-rajalisi täis ja saime portsu infot katkestajate kohta. Siin tuli uni ikka väga magus ja Kristjanil oli tegemist, et me äa ei slipiks. Rogaini plaan oli teha 51 punkti :D et me teeks tagasi Vilsandi ja 2 ujumispunkti (aega oli 4h). Täpsemate plaanide tegemisel jäi maksimumiks 26 ja tegime lõpuks vist 16. Viimased 6 jäid ajahädas metsa. Võibolla oleks tõesti pidanud lihtsamini kättesaadava punkti võtma kui 65. Lõpusirge oli juba "puhas vormistamine". Mul oli kops kinni ja muidu halb olla, külm-soe, süda paha jne. KP59 olime me juba rattaga võtnud ja siis saime võistlust meenutada veel võistluse ajal. Now that's a first.

Finish oli pure joy. Suppi ei antud :( Kojusõit oli natuke vastutustundetu. Katrin sõitis Kuressaare-Kuivastu otsa mu selja taga ja ütles, et ma olin vahest ikka päris ehmatavaid manöövreid teinud. Isegi ärkasin ühel korral vahetult enne helkuriposti maha sõitmist. Võtsin siis peale praami aru pähe ja magasin Kasari jõeäärse burksiputka juures 4h. Ma ei tea, mitu inimest sel ajal mu pulssi katsumas käis, igatahes ärkasin ma selle peale, et mingi jalutatav koer mind nuusutas. Nüüd oli juba värskus majas ja Talnasõit muretu. Täna tööle siiski ei läinud, vaid olen kodust töötanud, suure padjahunniku otsast. Praegu ei ole küll sellist tunnet, et "never again". Rajal korra mul mingi üleüldine anti-seiklussport kriis mul oli, aga see läks ka üle. Üks asi, mida ma selle ajal mõtlesin, oli järgmisel aastal piirduda ainult X-i B-rajal tiksumisega. Aga selliseid asju ei tasu vist eriti tõsiselt võtta - rajal näeb asju, mida olemas ei ole ja mõtleb ka lollusi. Kaugel ka veel.

Ja Medisoft võitis loomulikult tänu meile. Lamp, kindad, rattakile, maha jäetud Kaido, rattatempo - you name it. Palju õnne either way, ma kohapeal vist ei kaelustanudki. Järgmisel X-dreamil on nüüd eriline pressure to succeed. Rajal me mõtlesime ka Kristjaniga, et MIKS TÄPSELT Martti meie võistkonnas on ja mitte koos Aigariga?

EDIT: kott oli v.hea, aga ülemine rinnarihm lagunes ära. Selle tõttu vajusid rihmad liiga õlale ja soonisid päris retsilt kaenlapealsed ära. Lamp oli ka natuke liiga tihedalt ümber pea ja pea ja silmad hakkasid sellest valutama. X ajaks mõlemad vead parandatavad.

Järgmine sport on ametlikult alles Väätsa X. Võibolla lähen ka Harkut jooksma, kui Kristjan ei lähe, aga see on ka rohkem niisama aja täitmiseks.

MUU: Neliküritusel olen peale rattarallit liikunud 632. - 424. Kristjan hoopis teises liigas ja 58. - 31. Esko on 472. niet bring the MTB on!

Tartu Rattaralli

Nüüd olen kodus ja täiesti ühes tükis ilma mitte ühegi kaebuseta.

Ralli hakkas juba eelmisel õhtul, kui sain Terakese Katrini generous venna käest maanteeratta. Juba selle vaatamisest tuli hirm peale. Katrin supportis mind ja ütles, et tal on ka pisike hirm. Õhtul veetsime Kristjaniga umbes tund aega minu maastikurattalt pedaalide maha toksimisega ja õppisime sealjuures väärtusliku reegli - PAREM ÕIGETPIDI - VASAK VALETPIDI. Kuna see võttis nii palju aega, jäi ära õhtu teine punkt ehk 36h packing list ja nüüd tuleb see kuidagi meili teel paika saada. Boo. Õhtul tegin ka testsõitu, mille raames selgus, et ees ei lähe suure veo käik sisse. Panin siis käsitsi peale ja lubasin järgmisel päeval mitte näppida.

Pühaba - kõik oli cool. Miskipärast oli selja taha tekkinud ka stardigrupp 1500+, mistõttu mul ei õnnestunudki päris viimasena startida, vaid nii umbes tagant 500-na. Sättisin ennast ilusti serva, et mitte kohe mäsu sisse sattuda. Linnas tšilliti loomulikult. Tagantjärgi tundub, et kuni Kuusteni oli chill. Siis hakkas asi juba väga Jõelähtme tempoks kiskuma ja tuli ise vedama minna. Hästi palju tegin lolle spurte eesolevate gruppide taha nii et väljateenitud pisikese puhkuse ajal tuli see grupp, kellelt ma eest ära sõitsin, jälle sisse. Järgmiseks korraks midagi kõrva taha - ühtlane tempo? Kuskil Küka vahel saime mingi kolmiku kokku, kus vedasime kenasti kordamööda ja tõusime päris usinalt, kuni TP2's põhivedur kerge vahespurdi tegi ja kadus. Sad times. Siin sain esimest korda suusakonksutajatega ka kokku - sel hetkel oli neil mulle veel ainult tunnustavaid sõnu öelda. Peale TP2 avastasin, et RAISK suur hammasratas on madalama käigu peale slippinud ja sõim ja käiguvahetaja lõksutamine kahjuks teda tagasi üles ei tõstnud. Alguses mõtlesin kuni TP3-ni superkadentsimeest panna, aga Savernas ronisin ikkagi maha ja mässasin nii 1,5 minti ketiga. FUCK. Oltsi kolmik oli sellega läinud ja ümber olid ainult lastega pered. Õnneks leidsin noppe uued sõbrad "Mehed Marsilt", keda jätkus peaaegu 50 kilomeetriks. Peale Otepää TP'd püüdisid Vahur + Oolo mind jälle kinni ja Oolo rääkis mulle soolast, leivast, saiakestest ja rosinatest. Siis hakkas rets osa. Alguses tiksuti Tartu maanteel kena 139 pulsise tempoga, aga siis hakkasid mingid spurdid. Paaril korral suutsin kaasa minna, ühel korral olin üllatunud, et ma olin koos kolmese grupiga suurest massist üldse ette saanud. Siis hakkas südamest veidi kahju, ja pidin need kaks ära laskma, aga kohe vuhas Vahur tagant selga ja pakkus tuult. Seal püsisin ka vääääga napilt ja tilpnesin lõpuks maha. Panksi TP's nägingi neid viimast korda. Kui poleks joonud, oleks saanud koos "grupiga" minema. Üks tibi igatahes lõi seal lamenti, et "EESTEEST, mu tuul läheb ära". Just enne TPd oli ka lühike rada sisse keeranud ja äkitselt oligi terve tee ainult neid täis. Siit edasi käis mu jõud suht sinusoidselt - vahest jõudsin, vahest mitte. Tõuse oli kahjuks praktiliselt ainult Tatra jäänud ja seal õnnestus mul ka tublisti ronida ainult selleks, et kogu oma võit järgneval lausikul jälle ära anda. Ülenurme TP oli run-through ja seal ebaõnnestus mul oma positsioneerimine täielikult. Siis edasi linna poole tegin oma minispurte ja siis jälle väsisin. Turu tänaval oli vangla juures IMELINE ASFALT, mis kutsus tirima. Tirisin oma 20-se grupi ninna, aga seal jäin jälle seisma ja kukkusin lõppu ja tiksusin kuni Selverini, kus siis lõpuspurdi ette võtsin ja jälle grupist mööda kimasin. See oli väga väga kole uhamine. Kohaks on mul praegu 1164. Tuhande hulgas mitte, aga number parandatud. Selle jaoks oleks pidanud 12m kiiremini sõitma.

Bits och pieces:
* Ma ei näinud mitte ühtegi kukkumist! Kristjani ümber toimus pidevalt ainult mingi doominokaskaad.
* Ma võitsin Eskot pea pooleteise tunniga - wtf? Maastikuratas? Rets rajupime crash? * Nelikürituse jaoks annab see mulle kohe võimaluse.
* Kristjan hull jälle võitis mind pea 50 minutiga. Nüüd saab ta vähemalt korralikult pjedestaalile tagasi tõsta ja ma olen off the hook oma rattaoskuste superioorsuse poolest.
* Maastikuratastega tüübid olid hästi scary'd, sest nad olid NII KÕRGED!
* Ma pean ikkagi laskumistrenni minema - fuck Otepää vahel iga tõusuga läksin rahvast mööda ja laskumisega libises seesama mass minust ettepoole. Raiskamine.
* Hea meel, et pardakompuutrit küljes ei olnud, tippkiirused võisid väga jubedad olla, lõpusirgel pressisin ma südamest 190 välja, et oma raja konkurendist mööda pressida ja sealne kiirus võis päris scary lauskmaa kohta olla.
* Aprikoos taskus on mõttetu. Võib täiesti piirduda TP'de banaanidega. Kuna TP's täidetakse ka pudeleid, tuleks edaspidi aja kokkuhoiu mõttes üle TP kohapeal juua-süüa.
* Kodus selgus, et mu nägu oli üleni porine, sest olin igas TPs vett pähe valanud ja see võttis ju kenasti tolmu ligi.
* Raini nägin finishis ja ta sõitis lühikest.
* Ratas mingeid vaegusi ei tekitanud, parem puus hakkas sügaval suurest jalaga tõmbamisest valutama. Peaopesadest on elu ka kadunud. Järgmisel aastal isegi võiks uuesti, aga kas selle jaoks siis endale ratas osta? Ew.
* Terakeste algava nädala assambleedele saadan tervitusi ning panen teile VEELKORD südamele, et reedel, kui ma Ruta ratta kaasa võtan, haaraks kaasa ka Margiti PVK pliidi! (Seda jõuan ma kindlasti veel täiesti häbenemata ja silmagi pilgutamata umbes 10 korda meenutada). 6 rada Nõmmel - way to go!

ootamatult ekstreemne rattatrenn

ei maksa üldsegi rääkida sellest, et kui ma reedel õhtul koju sõitsin siis sadas lahinal vihma ja kuna nähtavus oli võimatult halb, siis hakkasin esmakordselt tõsiselt mõtlema, kuidas ikkagi oleks vajalik omada vilkuvaid tagatulesid ja mitut esilaternat... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
kuskil kunagi kellelgi tuli idee, et võiks töökaaslaste ja ratastega paldiskist tallinna matkata (no et rongiga sinna ja siis ratastega rahulikult tagasi) ja kasutada selleks seda harku-järve - paldiski märgistatud rada. kuna aga paldiski on ehk meie jaoks natuke liiga kaugel, siis otsustasime next best thing, et klooga-ranna - tallinn. laupäevaks olin ma siis plaaninud natuke rada planeerida või noh vähemalt raja alguse üles otsida ja üldist olukorda hinnata.
kuna ma juba teadsin, et murastest kuni piirivalve koolini on see rada täiesti viisakas ja sõidetav, siis hakkasin seekord liikuma peale murastet. "ooo kui põnev see rada on" mõtlesin ma... peenike käänuline metsatee, kus vahepeal peab ratast üle puude tõstma siis jälle üle väikeste kuid järskude kraavide. vahepeal olid eriti põnevad kohad ning rada liikus vahetult mõõda panga äärt. nii kestis see kuni suurupini... ja siis läks rada veel põnevamaks st sõita enam põhimõtteliselt ei saanud. lõputu ukerdamine liivas ja siis suurte kivide vahel ja siis hüpates rattaga kivilt kivile, et mitte jalgu märjaks teha jne jne kuni finiito türisalus kus pidi tapvalt järsust trepist üles ronima.
aga siis läks rada taaskord mõnusaks... jällegi käänuline metsarada mõningate takistustega ja eriti spets on seal keila joa pargi kandis... selleks ajaks aga oli mul kogu sellest sinivalge märgistusega rajast lõputult küll saanud... (klooga-rannani jäi tagasipöördumise kohast mööda maanteed 10 kilomeetrit)
... kus nüüd algas alles tiksumine:)) üldsegi ei viitsinud enam sõita... ise aina lootsin, et tagant mõnd ratturit ei tuleks... no et maru häbi oleks olnud. kaks kilomeetrit enne kodu hakkas mind üks rotveiler jälitama.. no nii nagu nad ikka seda teevad meeletult hakuvana ja kõrilõikajaliku näoga. ma ei saanud eest ära kaa sõita, sest ma olin parasjagu ametis oma parema jala ülal hoidmisega ja kõigest jõust fuu karjumisega... nii me siis liikusime paarsada meetrit kuniks ta must ära tüdines. kodus ma loomulikult avastasin, et ma olin selle oma niigi hädise parema põlve kuidagi eriti järsku ja imelikus asendis koera eest ära tõmmanud, et sauna kooserdasin longates taaskord... kilometraas (ja see on väga imelik, kuna ma omaarust pool aega tõstsin oma ratast) 48 kilti:)
ps. pühapäevast päeva võib siis sprindi päevaks nimetada... hullult spets on, kui äkitse avastad, et oled ühe võhivõõraga võistlema hakanud:) igaljuhul nii me siis kihutasime mina, martin ja pruuni kiivriga vend... martin võitis. mina aga tegin oma peaaegu sileda maa kiirusrekordi (rannamõisa kiriku juurest alla ja tuul oli kaa tagant aga mis siis) 45 kmh.
pps. ma armastan oma uut kotti... ülemine osa, seljakott, on joogisüsteemi jaoks ja alumine, puusadele kinnitatav, muu kraami jaoks. saad neid omavahel ühendada ja eraldi kanda ja mis kõik veel.
ppps. miski mu rattas teeb tiksuvat häält peale laupäevast hullupanemist