In-between exes

Selle posti oleks pidanud kirjutama enne X-i, aga ei tahtnud oma kaaslasi ehmatada oma suhtelise tegevusetusega.

Igatahes käisin korra Arcticu uisutrennis – seal olin ainult Meemega kahekesi, niet ta sai minuga tegeleda, aga ma eriti ei olnud tegeletav, kuna jalad (ja eriti parem) keeldusid mul mugavast X-hoiust loobumast ja kõikide harjutuste põhialuseks on see, et jalg on pigem O kui X. Käisin paar korda käntsa, naersin palju, õnneks hakkas poole peal vihma sadama. Ma arvan, et pre-x trennina käin ainult sedasama Tabasalu rada nühkimas. Kole tehnika, aga äkki olen sellega vähemalt comfy ja suhteliselt kiire. Sprindis muidugi on tõenäoliselt võistkondi palju tihedamat uisurajal kui Väätsas.

Siis tegin vist ühe Harku 3x15 mäeringi, mis on alati fun ja ühe 15km jooksu. 2 nädalat enne X-i oli Venemäel Klubide Karikas, kus esimesel päeval ma ikka üldse ei liikunud. Kohe stardis mäest alla joostes oli pulss 180. Mõtlesin siis kogu raja musti mõtteid ja jõudsin järeldusele, et talvel on töö tegemata jäänud ja põhi on see, mida tarvis on. Ja teine mõte oli, et võistlusi kaotatakse ja võidetakse juba ette peas (kontekstivabalt). Teisel päeval teates otsustasin lihtsalt vastavalt enesetundele tatsata ja mitte viga teha ja see tuli ka ilusti välja ja noh, tasuks siis klubide arvestuses esikoht. Oma etapil sain isegi parima aja, prestiižikaim skalp oli Mariann Sulg, ma uskusin et ta tõmbab meile kõigile veerand tunniga koti pähe. Ent... Klubide Karika ümbre ehitasin endale ka natuke rattasõitu, et nädvah ei saaks ainult 2 5 km o-jooksuga täidetud. Sõitsin L hommikul rongiga Aegviitu, sealt Venemäele ja pärast võistlust Kuusalu kaudu Tallinna. Päris tore oli, aga Kuusalu-Tallinn ots mööda maanteed mitte eriti. Väga ei punnitanud ka. Kui padukat poleks olnud, oleks viitsinud ringi põhja poolt maanteed pikemaks venitada. Ent....

Siin the cup winning team, ammu pole nelikürituse osavõistlusest osavõtust karmimat hardware’i koju toonud. Erikad, võitjad!
(Pilt Liina kaamerast)

Kuna intensiivne liigutamine oli täiesti out, jätsin vahele Kõrve triatloni ja tegin selle asemel hoopis emergency põhjaehitusnädalavahetuse (idee oli selline). Laupäeval 2 tundi jooksu ja sinna otsa 1,5h ratast. Väga braa, aga pühapäeval enam sama programmi kordama ei kiskunud. Ei ratast ega jooksu palun. Võtsin siis wildcard’i ja läksin Arcticusse pumpa. Aga vähemalt sinna jooksin kodust kott seljas ja kott seljas jooksmine oli RASKE. Tatsasin basically. Pumbas polnud aprillist-märtsist alates käinud ja hüplesin seal rohkem niisama olematute raskustega. Kätekõverdused tapsid igatahes. Pre-X nädal kujunes jälle täiesti tühjaks. Väga hüplikult oli mu koormus nelja nädala peale jaotatud. Võib-olla see lõpupuhkus tuli siis ikkagi kasuks, sest X-l ma peale tavalist kiiret algusesurma enam ära ei kukkunud.

Järgmised 5 nädalat planeerin ka mingil hetkel ära. Täna on veel puhke- ja söömispäev. Ühtegi võistlust ei tohiks enne X-i olla.

Sportlik nädalavahetus – two out of three ain’t bad!

Et siis lühidalt.
Reedel käisin esimest korda Viljandi järvejooksul. Eesmärgid puudusid täiesti, sest jätkuvalt pole praktiliselt kordagi sel aastal jooksnud. Stardigrupp oli 1000+ ja seal ma ka alguses ei trüginud. Ainuke vastik koht oli kohe alguses vahefinish, sel hetkel tundus mäest üles jooksmine veel erilise pealehakkamisena. Midagi muud tarka öelda polegi, nagu kombeks saanud on, peale alumist TP-d hakkasin ainult ise mööda jooksma, viimasel kilomeetril nägin Tanel Saue selga ja mõtlesin, et okei see skalp kuluks ära, aga korraks võiks siiski tempol puhata. Tanel alustas just samal ajal lõpukima ja vahe jäi lõpuni samasuguseks. Pärast ta ütles, et viimane kilt oli 3.47 olnud, mis on praegu minu jaoks väga müstiline tulemus. Aeg tuli 58.49, koht 1017. :( Niet järgmisel aastal stardin jälle mudaliigast.

Laupäeval oli Ilves-3 teine päev, klass M21A. Alustasin vaikselt, aga kõik asjad tulid pidevalt nii ruttu kätte, et vigu ei õnnestunud kuidagi vältida, kuigi see oli mu ainuke eesmärk. Mingi hetk jooksin 9.st 13.sse ja siis tegin edasi juba Mihkli meistriklassi jalutamist ja iga objekti lugemist 10.sse, sealt käisin pool maad 11.sse, aga kuna kossid olid vaatamata kõikidele ettevaatusabinõudele siiski kanda auke tegema hakanud, tulin otse finishisse. Kossid pidin maha kandma. Alguses mõtlesin, et pohh o-kossidega, mis nendega ikka teha, aga järgmisel kevadel võib osta kah, siis peaks praeguse o-tiheduse juures neid 10 aastaks jätkuma. Igatahes katkestasin.

TÄNA oli Mulgi rattamaraton, start samas kohas kus reedene jooks. Mulle oli seekord isegi stardikoridor 800-1000 eraldatud eelmise aasta Tallinna RM teenete eest ja päris imelik oli, kui selja taga nii palju rahvast stardis ootas. Aga üldjoontes olin väga disillusioned oma numbri kaitsmisegi osas. Algus oli aeglane ja osa isegi munakiviteel :/ Nüüd ma julgesin küll rohkem alguses tirida, kui mul tavaliselt kombeks on ja üritasin mitte seda Holstre suusaraja osa karta. 7. kildi kandis suutis keegi mulle kruusal kurvi võttes kodaratesse kukkuda, aga see oli ka ainuke vahejuhtum. Mõnest mäest ma ikka laskusin kole ettevaatlikult ja ühel pikemal ja jubedamal isegi karjusin endale et PERSE TAHA!!, kui see kramplikult sadulas üritas püsida. Üldiselt nii kui Loodil mägiseks läks hakkasin ma ettepoole ronima ka. Ma olin enam-vähem ainuke, kes suurest porist läbi julges joosta, teised hoidsid rohkem serva. Holstres oli muidugi pidevalt nii, et need, kellest ma tõusul mööda ronisin, sõitsid jälle laskumistel minust mööda. Tasakaal ikka puudub. Suht Holstre lõpus luges mingi kohalik kohti ja ütles mulle 777, mille peale ma tegin peas juhhei. Hiljem enne viimast TPd tuli mul pikast tuules üksisõidust kerge tüdimus ja väsimus peale, aga peale TPd jõudsin jälle päris korralikult. Ronisin siin mingi tüübi selja taga puhates pikast tuuletõusust üles ja spurtisin tast peale pööret ise vastutuult pea 100 meetriga ette, üldse lõpus nõudis loom väga välja ja ma püüdsin hoolega selgasid. Järve ääres üllatati ainult sellega, et trass polnudki sama, mis jooksul, vaid läks järve äärt pidi retsilt üles-alla. See viis nats moraali alla, aga teadmine, et aeg tuleb tnäoliselt alla 3,5h tegi jälle rõõmsaks – ma ei mäletagi, ma lootsin vist alla 4h? Jõelähtme oli ikka palju retsim ja see peaks juba ajastki näha olema. Kohapeal kakerdasin veel pea 2h enne kui tulema sain. Ja rahvast muudkui tuli ja tuli ja jälle olid nagu täitsa päris mehed tahapoole jäänud. Jaan Kirsipuu oli praktiliselt ainuke tuttav nägu, keda ma nägin. Ja AT Spordi/Fixuse tegelased. Ja enne äratulekut nägin Mishat. Päev oli rikutud dämit. Ma võtan seda veel kaua isiklikult. Kahju muidu, et ei olnud kellegiga võidu sõita kui kohapealt leitud härrad „Kanada“, „Must“ ja „Guargantola“. Mustale ma vist kaotasin, teised 2 õnnestus seljatada.
Söögist piisas täiesti pakist aprikoosist, 2 suurest pudelist joogist ja 2 magnessist. TP-des ma ainult jõin.



Järeldused:
- põlvevalu vist ei pea enam kartma ja nüüd hakkan rohkem jooksu nädalatesse pikkima. Kui üldse miski häält tegi, siis puus.
- Rohkem ei ole midagi öelda, pea on tegelikult rattasõidust veel päris pehme.

Järgmine üritus : Tartu jooksumaraton. Eesmärk puudub. Stardigrupp vist kõige tagumine. Ühes tükis koju jõudmine oleks päris tore.

... et siis öö-oost

kuna rutal oli ikkagi eile sünnipäev ja külalised ei tahtnud piisavalt kiiresti ära minna, siis jäime me oma stardiga suht hilja peale... mul tuli täiesti närv sisse, kui ruta juba autos sundis mis pealampi pähe proovima.
esimene punkt tuli kuidagi kobistades kätte (esimese hooga ei saa kuidagi sellele mõõtkavale pihta) aga sealt edasi läks juba libedamalt... jooksime (muidugi mitte siis, kui kaarti oli vaja vaadata, kuna meil kummalgil pole võimet jooksu pealt kaarti lugeda) mändide all ringi ja punktid aina tulid... mõned möödapanekud ikka loomulikult kaa hulka... igaljuhul koostöö meil sujus... ei karjund üksteise peale ega midagi:D
mingil hetkel muutus maastik eriti õõvastavaks ja haisvaks... tunne oli igaljuhul selline, et võid iga hetk kõhuli surnu otsa kukkuda. üks hetk sattusime rutaga peaaegu sügavasse diskussiooni, et kummalt poolt maja oleks targem minna ning järgmine hetk tuli välja, et see oli mingi suvaline kuut, millest oleks võind peaaegu üle joosta:) ja siis kui tõesti oleks olnud mõtekam paremaltpoolt spordihoonet joosta tegime meie hiigelringi ja läksime vasakult:)
kokkuvõtteks joosta oli mõnus... öö ei olnud hirmus (vähemalt kahekei mitte)... ja hooaja esimese kaardihoidmide kohta tuli hästi välja.

Orienteerumine on lahä

Täna käisin teisipäevakul. Mulle meeldis. Alguses ei tulnud välja ja ega korralikult ei saanudki asja kontrolli alla. Jooksin aeglaselt, aga see ei tähendanud, et ma mingitele objektidele ja suunale tähelepanu pööranud oleks. Muidu on teisipäevakutel ikka mõttetult lihtne rattapunktide tõttu. Ma arvan, et kui X-l sellise tempoga joosta, siis ei olekski väga paha.

Põlv pidas ilusti kogu Piritalesõidu, jooksu ja tagasisõidu vastu. Nüüd annab natuke tunda, vastik. Tartu jooksumaratoni kardan nüüd jälle natuke rohkem. Üldiselt ma ei saa aru, kuidas mul eelmise aasta kevadel isegi minigi märkimisväärne jooksuvorm oli. Mäletan päevakul leekimist ja Ramirendil käiku ja 2 kuu pärast peaks olema 100kp jooks, kus ma praeguse seisuga kõngeks esimese kolmandiku peal. Ja jooksutrenni ma ei hakka ju sellegipoolest tegema. Bad times.

Homme Kona, ülehomse pumba jätan vahele, et natukenegi puhata, reedel Rutaga kerged soojendussinglid ja siis JL RM.

Alustame tagantpoolt...

Jutt Alar Sikust ja muidugi ka Soome rogainist tahavad juba ammu kirjutamist ja nüüd veel Paide X ka. Massid on siia tühja flokanud. Ma alustan hoopis kõige uuematest üritustest, sest need olid äsja ja veel mäletab üht-teist, näiteks Siku kohta seda küll öelda ei saa.

Mul oli just nädal puhkust, mille veetsin Tartus, osaliselt maal sauna ehitades (jaa!). Põlva teisipäevakust veel loobusin, sest põlved olid Paide etapist veel päris läbi ja tagasi ei ole vasak veel tänaseni. Otsustasin homsest ilusama 2009 nimel ka põlvepille sööma hakata. Neljapäevak oli Kaiul - ilus mets, reljeefi ka tiba. Otsustasin, et liigun aeglaselt, loen vorme ja teen üleüldist Reimaa meistriklassi teevalikutes ja elluviimises. Osaliselt ka kaardistaks põlve persesoleku ulatust. Aga sellised plaanid lendavad mul alati vastu taevast. Esiteks jõudsime juba kohale viimasel minutil. Võtsin 4,8km 3. raja. Startisin aeglaselt ja selliseks tatsavaks sörgiks oleks pidanud ka terve jooks jääma. Esimene etapp oli enam-vähem ainuke, kus esiteks puhta reljeefi järgi midagi teha oli ja kus ma teiseks oma agendale truuks jäin. Kaks tüüpi, kes muga koos startisid kimasid küll eest ära, aga miskipärast ronisid selle pätsi otsa enne mida punn olema pidi ja KP's olingi neist juba enne. Ürituse võis kordaläinuks lugeda. Edasi tegin iga KP'ga hõõrdevigu - ühtegi punni ei saanud vist puhtalt otse kätte va 2 viimast, pidevalt tuli kuskilt 20-30 seki kaar sisse. Pidevalt ronis keegi mulle sappa ja nendest oli siis tarvis lahti saada. Tempo ka muudkui tõusis. Põlv küll valutas, aga ei seganud jooksu. Lõpuks olin finishis ajaga 28.16, mis teeb funky'lt kildi ajaks natuke alla 6 minuti. Nii nobedat jooksu ma sel aastal küll teinud pole, aga Kaiu kohta on see loomulikult väga aeglane. Rada oli nii suure numbriga, et konkurentideks kujutasin ette ainult kohalikke päevakustaaridest välejalgu, aga võta näpust Lamboti Karli oli miskipärast tulnud muga võistlema. Ma jäin ikkagi rahule, ilus stabiilne jooks, raja 70 osaleja hulgast madalaim etapikoht 7. ja seegi KP1. Noh, ega üle 7 jooksva inimese seal rajal ei pruukinud ka olla. Aga see oli just selline jooks nagu Jukola-eelne päevak oleks pidanud olema - puhas, kiire ja moraalibuustiv.

Kaarti ja rada saab vaadata RouteGadgetist, tulemused siin. Viimased 3 aastat olen ma Tartu päevakutel ikka vähemalt ühe linnukese kirja saanud.

Järgmisena loodan enne jõule kirjutada Paide etapist - fotomaterjali on sel korral päris palju, ka olen kätte saanud Kadri Soome rogaini pildid, Ruta näitab äkki meie pilte ise :P Järgmine üritus on minul tõenäoliselt Tartu Rattamaraton, aga enne vaatan, mida põlv nädala jooksul teeb. Üldiselt olengi ma juba 2009 mode'i üle läinud - sel aastal ei tahaks enam midagi teha peale trennibeibi.

100KP jooks

Jees, võistlustel paugutamine jätkub. Silmagi pilgutamata panin ennast kirja Tarmaku 100KP jooksule, sest formaat tundus juba ammust lahe, aga polnud olnud mahti minna või tundus liiga kirves või liiga lollil ajal või liiga kaugel. Vabandustega olin igatahes hambuni relvastatud, kui teema üles tuli ... kõik need aastad.

Kohe keskusse kivist teed pidi joostes väänasin kohe oma jalga. Vastik. Teipida ei oska ma ikka. Peaks mingil külapäevakult testima, kuidas joosta on, kui ikka kapitaalselt pöid kinni tõmmata nii, et mingit üles-alla liikumist ei toimu. Äkki polegi nii paha? Aga õnneks on selle 'vigastusega' nii, et jooksu ajal ta väga ei sega kui just jälle mingisse miniauku ei astu ja sealt karjatusega välja ei hüppa.

Starti jõudsin viimasel minutil, aga pärast mind jätkus ka veel masside pidev startivool niet lükati edasi nii minut. Kaos oli muidugi nagu alati Tarmakul. "Minu käes ei ole nr 35 kaarti!" Äike müras meile taustaks ja nii me padukas keset suurt Kõrvemaa kraavirägastikku startisime. Ühisstart pole kunagi mulle meeldinud, sest ma lähen alati nii aeglaselt käima. Esimesed punnis olis Piret Klade minust igatahes eespool, siis tuli korralik km+ etapp ja ma istusin oma tehtud rongis ja lippasin esimese liblika poole. Alguses jooksime tükk aega grupis Marrandi, Otstavel ja Medisofti Martti (?). Iga tõusu järel (ja nende summa oli KINDLASTI eile rohkem kui Jukola 410m) ma otsustasin, et "Ei, minge teie, ma jään maha!", aga siis täiesti pahaarvamatult sõitsin neile jälle peale pisikest iseorienteerumist jälle sisse. Kõige tihemini juhtus seda Andre Nõmmega, kes täiesti üllatuslikult laekus vahest veel isegi 54. KP-ni.

Alguses, kui pea veel töötas, oli valikurõngas mu väga tugev külg - võtsin jälle oma grupile järele ja jõudsin ka esimeses korralikus liblikas tempos püsida, aga 30. KP'ks oli toss väljas ja jäime Marttiga kahekesi kuni jälle Andre täiesti suvalisest suunast ilmus. Tal ikka pidi väga palju viga kogunema. Nii kui rada soost välja sai, sain ma ka vahelduseks jalad perse alt välja ja vedasin meie kolmest romgi massiivsed kolm punnivahet. Community'le tuleb ju ikka tagasi anda. Männimetsas oleks veel isegi edasi paugutanud, teravust päris isegi oli. Siis läks jälle ronimiseks ja ma jäin maha. Kaardivahetus läks sujuvalt, aga moll vajus pikaks reljeefikaarti nähes. No (no no) 4,1 km ja 24KP'd võssis ragistamise fun'i. Esimene oli kiire sisseelamispunkt (tänan, rajameister), siis hakkas real deal 3 liblikatiivaga ja 1:5000 kaardiga - ainukeses üldiselt rohelises kohas kaardil. Ja pruukis mul korduspunnist lahkuda kui jälle Nõmm kohal. Kohapeal ma mõtlesin küll, et noooway, et ta juba ühe tiiru ära jõudis teha, aga nüüd juba mõtlen, et assapagan, polnud seis üldse nii roosiline. Enamasti üritasin kindla peale minna, kuigi lahmimist tuli ka ühel kaljukindlal etapil ette, kus ma tegingi lõpuks oma kõige suurema vea - nii 2 minti. Kokku võttis see osa roughly 49 minutit. 56KP'sse laekus koos minuga ka üks 21A jooksja, kes aga mitte seda punni võtta ei tahtnud. Pärast vaatasin, et ta pidi oma järjega alles 24. punnis olema. Ugh. That must've taken a while to complete. Peale viimast kaardivahetust libistasin jälle Shleha sisse - jaa, tore. Joosta jõudsime. Nüüd tuli uuesti teha see alguse 3-KP liblikas. Finishis vaatasin, et siin oli tegelikult kaks eraldi tiiba - üks kulges võsas ja minu oma siis lihtsalt ühe valge mäe ümber. Ei paistnud just aus, aga mul oli vähemalt meeldivam. Siit läks rada mööda oosi kodu poole - liikusin mingi 35 klassi Microsoft tüübiga ja võtsin vahepeal ka mõned ekstra 20-meetrised nõlvad :/ 75-76 oli täiesti müstiline etapp - idee oli minna alla soo äärde ja siis õigel hetkel üles, aga nagu mu o-plaanid ikka, muutusid need selleks, kus parasjagu parem joosta oli ja kus ma omaarust arvasin ennast olevat. Ja muudkui tuli kilomeetrite kaupa liikuda mööda maailma kõige pikemat kaardistamata seljandikku kuni lõpuks punni sain. Oi, ma ropendasin. Kaardil oli etapp max 600 meetrit, aga minu arust läbisin ma sirgjoont pidi vähemalt 2x rohkem. Sinna jäi ka mu o-tuju ja teip oli paela ümbert kadunud ja enam ei olnud üldse huvitav. 84KP sain lõpuks metsast välja suurele lagedale ja kus päike lõi pikali. Ma värskelt jälle rekordkiilakas ei oska üldse arvestada, et päike mu kallal eriti hea tööd teeb. Tuleb vist edaspidi abinõud kasutusele võtta. Selle laksu peale ma ei jõudnud enam eriti üldse ja kalpsasin Kobrase vanameeste järel ja tegin nendega kõik tiirud kaasa. Viimases valikupesas (91-95) sattusime aga Erki Pellja otsa, aga noh, polnud minus enam seda sirtsu, et siin mingit üks-ühele jooksu tegema hakata. "Õnneks" oli tal juba viimane valiku-KP võetud kui ma sinna suundusin ja vahe jäigi viimasteks etappideks nii 100 meetrit ja ma suutsin muidugi veel portsu minilollusi ka teel igasse punkti teha, poiss muidugi õrritas ees veel kõndimisega ka. Viimase punkti asemel võtsin ma muidugi suuna mingisse nööriraja punkti, sest lindid olid juba nii kutsuvad. Finishis olin ajaga 2:30. Rada vist tips üle 15, niet ikka 10 min/km piiri suutsin alistada. Reljeefikas vedas seda ikka kõvasti alla. Esimesed 6,2km olin ma ikka vähemalt 52min ära "kablutanud".

Võitjale kaotasin 3 min/km. Happy days. Aga nii eesmärgivabalt polnud ma juba ammu ühelegi võistlusele läinud nknii. Seega eriti ei mossitanud kui ei saanud lõpus koha peale joosta või muud minilollust tegin. Samas on 15km orienti jooksu- ja o-oskamatuse pealt natuke rets ettevõtmine. Finishis tahtsin oksele ja külmavärin oli ka kallal. Süüa ei tahtnud enne õhtul kella 11. Tüüpilised pika raja läbimise sümptomid, aga vanasti juhtusid need ikka peale pika raja eestikate 25+km radu. Aga pole enam ajad need, jajaa.

Metsas tuli mul meelde ka asi, mis Jukolal kõvasti segas - aurav metsaalune. Seal ka sadas vahelduva eduga - siis kui sadas oli OK, kui ei sadanud, ei saanud kaarti üldse vaadata, sest lambi valgusvihk jäi lihtsalt pilve kinni. Nüüd oli õnneks päev.

Tulemused on AEGLASED tulema. Tahaks juba vaadata, saaks oma spekulatsioonidele põhja või siis just vee peale.

Nüüd hakkab siis X-viikko. Koosoleku päevakava, packing lists, moraalitõstvad neljapäevakud, carbide ladestamine, X-shopping, vappekülma ootusvärin. Tuleb ilus nädal. Tahtsin homme uisutama minna, et X poleks see koht, kus ma jälle baby steppidega alustama pean, aga padukas eriti õue ei tõmba. Teistpidi tuleks ka padukaga uisutamist harjutada.

5 päeva Xdreamini. KUS ON JUHEND? Loodetavasti ikka reedeseks koosolekuks on olemas. Kuigi ka see oleks tore lisaülesanne, kui juhendit ei tulekski. (Linnuke puu otsast just helistas ja tema allikad teadsid arvata, et rulluisutamist seekord ei ole ja et juhend saab täna üles - double-whoppee). Laupäeval näeme!

60. Jukolan Viesti

Tamperessä (tegelikult küll 50km põhjas) toimus siis minu 5. Jukola. Ma arvan, et nüüd ma pean vahet pidama kui just klubiliikme kohustus ei kutsu. Poliitiliselt korrektselt pean ütlema, et praeguses olukorras ei luba mu jooksutreenitus ja o-tehnika hetketase klubi jaoks nii tähtsal võistlusel osaleda. Vähemalt esindusvõistkonnas mitte. Kokku oli sel aastal meil sellegipoolest meeste võistkonnas kaks võõrleegionäri. Ei ole vist mõtet karta, et konkurentsi tõttu sinna mahtuma ei peaks.

Kaarti ma üles laeda ei saa, sest seekord saime ainult kõigi punnidega versiooni. Modelit käisime Mikuga koos jooksmas - võistluse eelõhtul 6 tundi enne starti ja veel täis kõhuga 8-kilomeetrise raja läbisörkimine ei olnud võib-olla ajaliselt kõige parem otsus, aga model on Jukolal alati väga tähtis. Sain teada, et vähemalt selle kaardi joonistajale meeldib rohelise vertikaalviirutusega liialdada (või vähemalt oli tal sellest erinev arusaam kui minul) ja et järsakuid märgitakse hoopis erinevalt kui ma tavaliselt harjunud olin ja mis kõige hullem - kõik tuli alati nii ruttu kätte, isegi kõndides. Modelil saab ka vähemalt üksi metsas oma teevalikuid proovida - põhivõistlus minu vahetustes senijoostud vahetustes seda üldiselt ei ole. Alguses tegingi ainsa märkimisväärse vea vahemaade vale arvestamise tõttu, sealt edasi oli kõik jolly.

Venla ja Jukola vahelist aega oskasin seekord natuke targemini jagada ja pikka niisama vahtimist ei olnudki, magada küll ei õnnestunud. Stardis avastasin, et ootan, et Mati esimesest vahetusest võimalikult taga tuleks, et juhul kui ma hävima peaks, siis oleks taustsüsteem natuke soosivam. Ülejäänud ooteaja siis kirusin oma valet lähenemist, mis läks nobedalt üle üleüldiselt valele lähenemisele sellisele ettevalmistuses sellisele üritusele, kust siis ka (mitte küll stardis tehtud otsus) mitte järgmisel aastal sinna niiväga kippuda.

2. vahetus siis. Alguses hakkas kohe nii hästi minema! Vana lammaste reegel Jukolal on, et liigu rongis, kuid määra selgeks koht, kus sa ennast hiljemalt paika paned, kui ei ole suutnud jooksu pealt kaarti lugeda. Mõnes kohas astusin rongist kõrvale, et olla kindel, et suund on see, mis mulle meeldib, muidu tiksusin samas rütmis ja tegin ainult mõnel korral ettepoole spurti. Ühes kohas läksin ainult vahetult enne punkti oma variandi peale, aga enesekindluse puudumine ja kerge massipsühhoos sundis mind praktiliselt punkti kõrvalt tagasi jooksma, et vaadata, et äkki krt juba võeti punn eelmise mäe pealt ära. See oli küll 30 sek viga, aga selle ajaga jõudsin kukkuda 40-mehelise rongi ninast lõppu. Valus. Ja kõik läks IKKA VEEL hästi. Mingi hetk ma sattusin isegi mingi pundi ninasse ja juhtisin meid läbi võssi raiesmiku poole. Esimese märkimisväärse vea tegin alles 17KP's (/26), kui joostud oli 1:20. Amazing. Siin sattusin valesse punti, aga alguses pealtnäha paralleelsituatsiooni - ronisime hajutusse ja ei saanud aru, kus oleme ja siis kammisime päris kõvasti, kuni otsustasime kaarti natuke laiemate silmadega vaadata ja panime ennast paika kõrvalmäe otsas. Minu suurim viga siin oli see, et ma arvasin omaette juba paar minutit varem, et me just tolle mäe otsas oleme, aga hirm üksi uurima minna ja kahest viimasest sama saatusega kaaslasest eraldi minna oli liiga suur. O-enesekindluse puudumine siis. Viga ütleme 6 minti. Eilane. Masendav oli vaadata, kuidas vale mäeotsa punnist vooris mehi läbi sel ajal, kui me seal kammisime - kokku kukkusin selle etapiga 60 kohta.

Eelviimases joogipunnis (neid oli mõnusalt rohkem kui tavaliselt) pigistasin Shleha ka sisse - jälle ei oska efekti hinnata. Treenitust ta ju ei asenda, korraks tundus küll, et jalg on lahti ja ründasin tõusu ja punni. See kadus ainult kole kiiresti ära ja peale vea tegemist (pärast jooki) kadus mul üldse suurem huvi eduka jätkamise vastu ära, eriti arvestades, et finishis oodatav kildi aeg hakkas tasapisi 10 minutile liginema. Sellest võttis maada complacency ja soov ruttu teiste arvelt koju jõuda ja siis tegingi ühe mäe peale veel peale pisukest paralleeli kammimist 4 minti viga juurde. Ühelt poolt olen ma rahul, et ma suutsin keset viga ennast õigesse kohta mõelda ja sealt tegelikku punktikohta minna vaatamata sellele, mida ümbritsevad tiirutajad teevad. Teisalt olin juba liiga sloppyks muutunud ja seda ei tohi juhtuda lasta.

Siis juba rõõmustas mind sõbralik saatusesõrm ja niipea kui viimane veapunn (20) käes oli, kustus lamp ära. Kaarti lugeda eriti ei saanud, kuigi oli juba/veel/?? talutavalt valge, voolu säilitasin põhiliselt numbri vaatamiseks. Mäest alla siis enam kiirustada ei saanud ja muidu tuli ka jalga jala ette ettevaatlikumalt panna. See on see võõraste lampide hingeelu mitte tundmine - kas ma oleks pidanud kogu raja plõksima lähi- ja kaugtulede vahel? Peab endale ikka ka superlambi ostma, nüüd on nagu kohe realistlikum põhjus (loe: vabandus) olemas. Kulgesin siis omasoodu hajutusreegelid silmas pidades lõpu poole - eelviimasesse suvalt teiste järel pannes mõtlesin, et kui siin hajutus on, siis siia ma küll jään, aga noh, lucky me. Ei olnud. Koguaeg 12,0 rajal 2:07. 410 meetrit tõusu ei pannud nii tähele nagu 2a tagasi 3. vahetuses. Pidevaid üles-alla mägede võtmist nagu ei olnud.. Kokkuvõttes ütleks ma oma jooksu kohta, et "Mina ei ole rahulolematu". Selles siis vihjan kergele õigustamisele. Mingist hetkest olin rajal ka juba liiga rahul asjade käiguga, eks see mõjutas ka seda sloppynessi, mis kallale tuli. Kui on rajal seni hästi läinud, siis tuleb "mängu tõsta", et saavutatut hoida saadud tasemel, mitte lasta nats standardit alla, teades, et ka selline tulemus oleks acceptable.

Hajutus oli seekord hoopis rajumalt üles ehitatud. Vahest tuli joosta ühisest punktist peaaegu 180 kraadi erinevas suunas ja muid ebameeldivaid trikke veel - kes oskab, seda need muidugi ei häiri.

Soomes tahaks individuaalsele võistlusele minna! Ise nohiseda ja objekte lugeda ja võistlemisele vähe tähelepanu pöörama. Fin5 2009?

Jukola essential osa on loomulikult shopping. Ja shopping meile meeldib. Über-sotsialiseerumine pole eriti minu rida, aga noh meeskonnaala. Jalga väänasin natuke palju välja, ei oska mina teda õieti teipida. Homseks parem paranegu ära.

Homne ronimistreening Nõmmel toimub nüüd päris kindlasti ja loomulikult iga ilmaga. Reede õhtul läheme Rutaga koos Stamina Pirita rahvatriatlonile, kus ujumine toimub JÕES. Pühapäeval 100KP jooks - rada seekord 15km. Arvan, et pean seekord vastu puhtalt sellepärast, et maastik peaks tuttavam olema. Samas võib Eesti maastiku "omapära" ka kogu ürituse väga ebameeldivat meeldejäävaks muuta. pre-Karksi (loe:Kärstna) Koosoleku Maksaga saime bukkida alles reedeks, 27. juuniks. Laupäev tuleb siis busy päev.

Harku järve jooksul ei käinud vist keegi? Meist?

Ahjaa, ülepäevitunud ja pisikeseks kuivanud Veerpalu oli ka kohale veetud ISCi reklaamima. Oleks selleks ajaks oma õlled juba sisse kaaninud, oleks võinud talt ühisfotot lunida. Muud ma küll ei oskaks taga peale hakata.

Ei mingit puhkust

Ma olen sellest juba Rutale rääkinud, seetõttu ei viitsi hästi uuesti tippida, sest exclusivitety (vms) on juba niikuinii läinud. AGA.

Eelmine nädal oli puhkusenädal. Aga kuna pead tõstis tarvidus sõita Lõvna-Eestisse, tuli ka nädalavahetus paksult üritusi täis ehitada - nagu ka eelmine kord, aga siis tuli lumi maha. Seekord piirdusid plaanid kahe uisutrenniga ja Ilves-3 2. päeva avatud rajaga.

Ükshaaval. Esmaspäeval testisin post-X vaba päeva, aga nagu juba mainisin, oli see suht mõttetu. Massaaži proovisin enda peal esimest korda ja see oli ka mõttetu. Tibimassaažlad on ikka hoopis muudeks eesmärkideks ehitatud isegi siis kui nad asja sportmassaažiks nimetavad.

Reedel sõitsin Tartus otse Lauluväljaku uisuletti. Alguses ei saanud vedama! Alati on mingid hullud rajal, kes veel kiiremini sõidavad. Shudder. Märtsis sõitsin 12 ringi 49 minutiga ja parim 3.35 - nüüd sain parima ringi 2.31 ja kokku 15 ringi 44m - üle 3m ring oli ikka tõsine puhkus. Ja mulle nii meeldib ja tehnika osas on nii palju arenguruumi! Tallinna Uisusõitu täitsa ootan, kuigi asfalt nknii kordi sitem ja võõrad kurvid ja kohad, kus peab pidurdama kärbivad kindlasti tiibu. Ja see, et oma tippkiirusel võistlen ikka viimases viiendikus. Loodan, et juhtub sama, mis Jõelähtmel.

Laupäeval pidin siis avatud rada jooksma, sest ei olnud reg.tähtajaks veel kindel, kas mu kand elas X üle v mitte. Elas ilusti. Hargla on muidu ilusa mäega koht, aga mu rada oli 60% just selles igavamas soises osas. Kaardi lugemisega sain hakkama, kuigi ühes kohas sattusin paralleelsituatsiooni ja hängisin vale mäe otsas ja skoorisin 5-minutise vea. Terve rea mingeid H16 poisse sain endale sappa, kes kõik usinalt mind usaldasid ja ei jooksnud must kiiremini ka. Väga uhke tunne. Peale oma vigade tegemist sain lõpuks jalad ka orralikult perse alt välja, et mingeid selgasid enne viimast punkti püüda. Lõpusirge tegin Jürtsile 6 sekundiga ära ja seda pole ma kindlasti kunagi saavutanud :) Piidu-pidu. Mercury laagri eest pidin loomulikult max-tempoga mööda jooksma, et demonstreerida oma Jukola-valmidust. Ja erinevalt külaüritusest Klooga Xdream, tehti siin must isegi 2 pilti! Täispikkuses, fokuseeritult! Kokkuvõttes sain siiski Taavi Nurme järel 2. koha - võitsin teda kõikidel etappidel peale nende 3, kus ma viga tegin - ebaaus.

Pühapäeval käisin õhtul enne Tallinna-sõitu veelkord uisus, legendiks oli 20 ringi tunniga, aga kuna aega oli ainult 45 minutit, siis ei oleks see kuidagi võimalik olnud. Sõitsin siis nii 2.40-2.50 tempoga kuni 13. ringil mingi väga loll laps ei suutnud sirgelt sõita ja ma pidin ta pärast võssi sõitma. Hea pehme võss oli, laps ka asflaldi peal siruli. Sõimasin teda sõnu valimata, ühel uisul raisk üks ratas kiilus kinni ka. Aga no laps oli ka tõesti loll, ta juba enne tõestas seda keset rada pikutamisega. Ma ei tundnud ennast üldse halvasti. :$ Kui üldse millegi pärast halvasti tunda, siis selle, et üks hull sõitis ~3 ringi iga mu 2 ringi peale ja tehnika veel koledam kui mul. Iu. Igatahes nädalavahetus taastas mul trennihuvi, elu sai nädalaga nähtud piisavalt. Ma loodan, et ma sellega Rutat-Eskot ei ehmata - nad tahtsid kindlasti jaanipäevani lebotada. Nüüd teen juuni alguseni ainult jooksu, et Jukola tasemel olla, siis hakkan jälle ratast sisse pikkima. Libahundile lähen nüüd ka ainult mina üksinda. VÄGA SUUR pettumus. Kadri läheb samal ajal Mona-X'le - isegi tahaks.

OK, eks ma siis järgm esmaspäev kirjutan jälle.