30.6.08

Xdream II etapp, Kärstna, 28.-29.06.2008

Hoopis lihtsam on kirjutada, kui sa pole endale selleks kohustust võtnud, aga jaa, õhkuvisatud münt andis mulle sellise ülesande. Ruta ülesandest hiljem; Esko vabastatud.

Kaarti mul praegu küll käes ei ole ja arvestades sellega, et mu detailimälu muu mälu hulgas ka na sitapoolne on, siis loodan, et need mahlased osad editivad mu kallid saatusekaaslased hiljem sisse – näiteks ma tean küll, et oli ilge nali lehmade ja ajalehtedega, aga täpsemalt? Casual lugeja vahiks nknii lehmanäoga seda lõplikku lauset ka, aga ajalugu nõuab fakte. Fakte, mis meid siis tulevikus motiveeriks.

Päev hakkas varakult ja aeg jooksis nobedalt. Start Tallinnast oli juba kell neli ja oht oli jälle esimesena kohale jõuda, aga seekord oli enne meid juba päris paras laager üleval. Tee peal nägime ühte väha julget põdravasikat, kes istus enam-vähem tee ääres ja lehvitas mööduvatele autodele kõrva. See pidi olema hea märk. Panime üles telgi, kuhu me hiljem enam eriti ei sattunud. Esko tegeles odoka installimisega, meie Rutaga ootasime Esko taga, sest tema golden touch pidi ka meie rattad imeliseks tegema ja loomulikult ei saanud me enne muude asjadega tegeleda, kui teadsime, et ratas on korras. Põnevaim osa on alati lambi ja kiivri kokkusobitamine – mina pidin jälle mingi koomilise, ebapraktilise ja ebamugava käkiga metsa minema. Pildid hiljem.

Ettevalmistused.

Kokkuvõttes oli nii, et kui ma tahtsin ükskõik millist kolmest komponendist - kiiver, kott või lamp - ära võtta, siis tuli ka ülejäänud kaks võtta. Nii tuli jälle mul lamp peas kuni paadikeeramiseni sõita. Siis enam kogu varustuses vette minna ei soovinud ja tuli kiiver ikkagi lahti harutada. Teine põnev highlight ettevalmistustest oli mul ka võileiva rattaraami külge teipimine ja toitude jagamine erinevate hoidlate vahel. Metsa võtsin kaasa 400g paki kuiva aprikoosi – lahtiselt kahe rattasärgi taskute vahele jaotatuna. Mugav on võtta küll, aga peale mõnda aega mudas suplemist tõmbavad nad juba kergelt valgeks ja liivaseks ja kaotavad sellega enamuse oma seksikusest. Siis veel 2 dexali energy bar’i, ühe geeli (esimest korda pidin säänest asja proovima), müslibari, 1 banaani ja 4,5 liitrit Dexali jooki. Tagasi tõin geeli, 1 bari, 1 banaani, umbes kolmandiku aprikoosidest ja peaaegu 2 liitrit jooki. Siin on järgmiseks korraks palju ratsimisruumi. Sprindile seljakotti tõenäoliselt ei võtagi. Öisel saab kotti rohkem vahetus- ja lisariide jaoks kasutada kui joogi jaoks. 24h rogain on samas jälle hoopis tõne tera.

Stardis vaatasime seda kaardipakki ja küsimusi peas kui mitu – miks nii vähe? Miks nii tillukesed? Ideid oli vähem – minu ainuke, et mõõtkava 100000? See, et meid kohe alguses laiali lüüakse, ei tuld nagu kohe pähegi. Pealtvaatajatel oli kindlasti huvitav vaadata, kuidas rahvas lõpuks neljas suunas laiali kimas. Me võtsime pigem stardis aja maha, et ühtemoodi (ja sealjuures soovitavalt õigesti) aru saada kust kuhu tuleb meetreid lugeda ja mis suunas üldse startida tuleb. Selle osa saime ilusti kaelast ära. Minul läks kõik kuni 8. kilomeetrini (/15?) ilusti. Siis oli kaks vajalikku punkti käes ja suund viis Kärstna poole tagasi, lehvitasin Mercury B-raja jooksjatele. Väga lõbus oli ka sihi peal aeglaselt tempolt rattaga pikali käia ja kraavi veereda. Siis hakkas äkitselt lõhe legendi ja odoka vahel järjest suuremaks minema. Mu Läti kogemus on veel liialt väike – ma nagu loodan, et korraldajad on endast maksimumi andnud, et võistlus aus oleks. See, et legend vähe rigged oli, ei tapa küll, aga enam-vähem samasugune suhtumine, kui anda tornist laskumise jaoks mingid vanad mahakantud köied ja kes poole pealt alal rebeneb, siis sai lihtsalt ühe kogemuse võrra rikkamaks. Üks asi on alla kirjutada paberile, et võtan vastutuse oma surma eest, aga teine on korraldaja tagamine, et tema on teinud kõik, et seda ei juhtu. Oi kui mõnus on vägivaldset paralleeli tõmmata. Anyways. Mingi hetk ma veel tuletasin mingeid suvalisi asju rattakaardilt välja ja enam-vähem võisin veel paigas olla kui äkitselt ees suur tropp, kes loeb “kaarti“ ja hakkab selle peale vastu tulema – sees Tähnas, Leivo, Medisofti Martti ja igast muid autoriteete. Ma mõtlesin, et nad ka kõik minu rajalt ja ju siis on mingi eksimine. Ei tsekkinudki, kas see rada tegelikult ka võssa sumbub või oleks sealt ka läbi saanud. Mõtlesin rohkem panna kaart tasku ja lõpuni vagunis vongelda, sest minul olid punnid käes ja mehed grupis tundusid targad. Tiirlesime siis Kärstna vahel ja saime lõpuks KP36 kätte. Mõnedel pidi see küll olema, aga ennast ei osanud legendil paika selle järgi keegi panna, eriti veel arvestades, et ka eelmine punkt ei olevat neil pöörangu peal olnud. Interpreteeriti väheke, siis kimati, siis jõuti starti tagasi, kus juba tiirutas terve hulk rattureid. See sülem võttis siis uuesti ennast kokku ja kimas minema, ma ei saanud muidugi maha jääda. Siin kuskil helistas mulle Ruta, aga ma ei saanud hakata kogu kremplit endal seljast kiskuma, sest just otsustati järjekordne raund arutelu lõpetada ja edasi liikuda. Mingil hetkel peaaegu õnnestus mingit tüdrukut veenda, et ta mu fooni välja kougiks, aga siis jäime ka napilt hiljaks. Siis jälle seisti ja siis sõime veel mingi massi ära, niet lõpuks oli meid seal juba nii 25, mina järjest rõõmsam, sest kambas oli ka o-aju Maret Vaher. Siis läks vääääga pikaks kimamiseks, vahepeal sõitis ekstreem.ee Kaja mu lähedusse ja ma rääkisin talle, et ta on samas rongis, kus Leivo ja muud ilma ja hobuste juttu. Tempo oli rets, aga Kaja sõitis must vahest et kiireminigi. V. kõva! Siis jõudsime mingi ristini, kus juba mass niisama vahtis. Rongi ninast olin selleks ajaks juba nii palju maha jäänud, et ei teadnud, kuhu donid keerasid. Minu mass läks vasakule ja samal laskumisel saime Eskoga kokku. Tal oli veel üks punn võtta, aga polnud ka mõtet lahku minna. Punn käes, sõitis meist Heiti mööda ja ma röökisin punni läinud Eskole, et TULÄÄÄÄ, PANEMÄÄÄÄÄ, sest noh Heiti peale võib ikka raha panna. Õnneks oli Esko kaardis ka, niet polnud hullu kui Heitist varsti silmapiirile vaid kärbsemust sai. Tore oli ka ilma ise legendi omamata rajal teiste tiimidega targutada, et eieiei, vale teeots, kohe tuleb uus! Siis jõudsimegi lõpuks vahetusalasse – Esko oli sõitnud vist 30 (/17) km, mina 25. Jei. Natuke aega läbesime Rutat oodata, siis sõitsin ma vastu ja woohey tuligi vastu mass tibisid, sees Kadri, kes hüüdis, et Ruta on olemas ja Ruta, kes hüüdis, et ta on olemas. See oli tõesti reunion, millist polnud nähtud peale mingite sõdurite kojunaasimist 2. maailmasõjast vms. Emotsioonid ja pisarad jäid küll jagamata, aga kergendus SUUR. Mu “finishis“ tehtud vastukõnedele Ruta ka ei vastanud ja ma juba arvasin, et ta läks ennast otseteed üles pooma, aga EI! That’s the fightinig spirit! :P Hästi tasakesi sosistasin talle ja väga varjatult näitasin näpuga, kuidas vahetusalas haigutasid veel ka väga mureliku näoga suured meistrid.

Ok, ma võin siia ka meie ametlikke vaheaegu kirjutada, kuigi peale trahvi võtmist enam üldkohta ei ole. Rattaralli 1:44 – koht 30.

Kanuusse sõitsime juba pimedas, lamp läks esimest korda põlema. Kanuu valikul tegime selle vea, et ei võtnud tagumikulohuga istmeid, aga selle peal ei tulnud enne lõppu. Ega sellise ümmarguse järvega midagi ise peale ei osanud hakata. Suunda ei olnud peale millegi järgi panna, läksime teiste paatide järel. Maandusime teiste paatide järel. Esialgne idee oli, et Ruta- Esko ootavad paadis ja ma toon selle ajaga ära 4, 5 ja 6 ja jooksen samasse kohta tagasi. Mets oli aga kole vastik ja kohe alustasin lahmimisveaga. Andreas tuli praktiliselt 200m enne punkti vastu ja soovis jõudu. Vastu soovimise asemel oleks pidanud hoopis küsima, kui kaugel punn on, sest ma otsustasin just enne õiget kraavi võssa ja siis veel sügavamasse võssa kammima keerata. Finishis arvas ta küll, et ta oleks võinud mulle lausa õige kraavi kätte näidata, aga noh ei tasu vist siiski unustada, et tegemist on võistlusega. Tänud heade kavatsuste eest sellegipoolest. Mingi Heiti oli ka kohe mu selja taga maandunud ja ma lootsin, et ohohohohoo, nüüd on just SEE konksumoment. Aga ei tahtnud keegi mu taga ragistama ja mööda jooksma hakata, seega olin on my own. Mingit kaardilugemist ei saagi meiesugused amatöörid nii üksluise kaldaga järve juures üritadagi – kaldal ka näed lampe ja siis jooksed sinna ja nii mitu korda kuni punn käes. Once a kana, always a kana. Puhta loodad ainult massidele – õudne kui me oleks kanuusse esimesena jõudnud. Noh, mingi hetk ronisin lagendikule ja see kraav, mida me kellegi kahe teise kanaga kamminud olime, osutus “valge käes“ kaarti vaadates hoopis paralleelselt lagendikuga jooksvaks kraaviks. OK, sukeldusime tagasi sisse ja voila, punn käes. Siis noppelt tagasi paati, seekord isegi suht täpselt peale. Pole see tagasijooks midagi nii lihtne, kui sa ei tea kuhu sa paadi jätnud oled.

Edasi üritasime asimuuti ühildada kahe mobiilimastiga. Alguses panin ma keenjus suuna KPst KPsse aga siis tuli mõistus koju ja adjustisin siiski kalda järgi. Eskol vedas aga alati just paremale poole viltu, niet suunahoidmine isegi selge orientiiri järgi ei omanud erilist pointi. Paate õnneks jätkus. Järgmine punn oli peale viimase ainuke kaldal olev beibi ja kõik märgid viitasid sellele, et see on tap-in. OOOOOOEI! Kraavisuue oli paate risti-rästi täis ja o-hiiglased Marrandi, Vaher ja muud Punakud muudku liiguvad sügavamale maale, kuigi KP oli ka ’kraavi suue’. Ei tundunud see enam üldse õige mingi hetk ja nii me siis tagasi tulime. Just siis kui kohale jõudsime ja olin jõudnud Eskole ja Rutale HI! lehvitada, selgus, et kellegi kanuu oli parasjagu KP peale pargitud. MMMM. Väga kirjanduslik. Õnneks oli antud kanuu ainult 2 kaugusel meie omast ja selt sai ühest teise hüpeldes nobedalt liikuma. Teiste võistkondadee kanuusid külastasin ma üldse haruldaselt palju, varem polnudki nagu asja olnud. Mina polnud siiski see, kes keset järve valest kanuust välja visati. Edasi tuli etapp, mis OLEKS TULNUD hoopis jalgsi võtta. Tegemist oli kraaviristiga, kus piki kallast (200m kaugusel kallast) jooksis pikikraav ja sellesse suubus teiselt poolt 100m vahega kraave. 5KP’st tulema hakates oleks saanud õige kraavi peale ja seda pidi liikuda kuni ükskord õige kraav vastu tuleb ja jääb see järve poolt kraavile jõudes otsustamise koht jääb, et kas vasakule v paremale ja et kui juba ühele poole, kas siis nüüd veel edasi või kogu tee tagasi. Siin olid ka kõige imelikumad asjad koos – metsas tundus imelik, et üks tüüp mõla käes ringi lippab – OK, nüüd saan aru, miks. Siis seisis punkti juures hr Alling võistkonnast #1 ja vahtis niisama ja kõkutas naerda, kui ma rinnuni vette plärtsatasin ja et hou hou hou, ma olevat juba kolmas, kes seda teeb. Hou hou hou indeed. Fuckin jõuluvana. Ma mõtlesin siis, et maaaabole nii ülbet meest küll varem näinud, aga ei hiljem ja valges oli ta veel ülbem! Vabandan, et ees olin! Punniga järjekordsed 15 minti viga tehtud, lippasin jälle paatide poole ja hakkasin aegsasti Ruta! Esko! karjuma. Vastust ei tulnud ei ühelt ega teiselt :( Siis 100m veel kaldale lähemale ja ohhohoo juba tuli vastuseid. Mingi hetk Ruta isegi ütles mulle, et ma olin tubli, kuigi see jäi mulle väga segaseks, sest ma olin iga punniga võimast viga visanud.

Nüüd jäi siis kõige pikem etapp risti üle järve, asimuut seekord mingi tähe järgi. Ja siis vasakpoolse tuleparve järgi, aga see oli ka nii vaevumärgatav. Kaldale jõudes oli isegi võimalik ennast paika panna, et paadid on liiga paremal ja me oleme soisel alal. Alustasingi vasakule kaldumist. Kompassi oma arvates küll kasutasin, aga selgelt mitte piisavalt. Siis hakkas puude vahel paistma midagi heledamat ja ma mõtsi, et ohhoo – lagendik, saan paika panna. Just enne tulid vastu Kanaküla spordibaasi 2 liiget, keda nähes ma neile kommenteerisin, et nad ei näe üldse välja nagu keegi, kes on just KP võtnud. Ja tõesti, nad raputasid pead ja mõmisesid mingi nõustav vastuse. Ja suur oli mu üllatus kui lageda asemel hoopis järv oli. Seda ma imestasin, et miks lageda servas keegi pidevalt teisi hüüab. Kanakülalised pidid jah suht hämmastunud olema mu imeliku küsimuse peale. OK, teisele ringile. Liikusin nüüd rohkem kaardi ja vähem tulukeste järgi ja jõudsin koos kahe teise tiimiga kraavi äärde. Suund klappis, kõik oli beibi. Need kaks kadusid kuskile teisele poole ära, ma liikusin edasi suunas, mis nagu oleks võinud olla, kuni hakkas ka mind kahtluseuss närima. Olin just otsustanud tagasi keerata kui saabus Malsroos, kes küsis, mis on olukord. Ma ütlesin, et noh kraav on siin ja suund on õige aga minu meelest olen ma juba liiga kaugele tulnud. Õnneks arvas ta teistpidi ja siis läksime teises suunas ja seal ta oligi. Jaa, nemad olevat ka iga KP-ga 15 minutit viga teinud. Seda see Alling seal istus ja ootas ju siis oli Malsroos kuskile juba pooleks tunniks kaardistama läinud. KP7-8 suutsime nendega kanuus isegi tempot hoida, ei ütleks, et nad just kiiremad olid.

Maandumine ei olnud enam üldse tore, sest kraavi suue oli puhas pehme pask. Jätsime paadi ja läksime punni, kus hängisid juba nii teist tundi Medisofti Cris ja Martti. Pläkutasime natuke kadunud Kaido teemadel ja hakkasime siis mõtlema, et mis edasi. Ruta oli kanuus ootamise ajal tuleviku peale mõelnud, aga seda, kuidas minna 8. – lahendus puudus. Samas ei paistnud ka sealt edasi viivad etapid just eriti optimismi süstivad. Jõudsime KPst sisemaale ehk 30 meetri minna, kui tuli teha see Väga Raske Otsus mitte rabaringile minna – esiteks sellepärast, et Eskol oli juba niigi külm; teiseks sellepärast, et parem valida ise oma rada, kui lasta kohtunikel seda hiljem lühendada ja kolmandaks tugevalt kallutatavaks argumendiks see, et me poleks mingi nipiga seda rada läbinud kiiremini kui 3h, mis oli määratav trahv. Läksime siis tagasi. Cris käis kohe välja oma viimase tunni jooksul välja mõeldud plaani KP14-15 läbimiseks. Jaa, it all made sense. And it did! Rattaga samale lagedale, kuhu ma kanuus jõuda üritasin ja seejärel mingit rada pidi jõeni, siis natuke ragistamist ja sihi peale ja punn käes. Paberil imeline, kaardil teostatav. Ma ei teagi, mitmendana me rattaalasse tagasi jõudsime. Üks võistkond oli muidu just meile vastu sõitnud enne 8. KP’sse randumist, aga need nägid rohkem välja kui 7. tagasiminejad. Igatahes mingid kohalikud semijoodikuist pealtvaatajad tervitasid meid tee peal “tormilise aplausiga“. Ahh, võitjate tunne. Fake, aga ikkagi oli see MEILE mõeldud :)

KANUU 53./kokku 34.

Nüüd tuli minu üks lemmiketappe läbi aegade. KP14-KP15, mille ideaalvarianti tutvustasin lugejatele eelmises lõigus. Ideaalile me välja läksimegi, teede lugemine läks ilusti. Esimene “eramaa“ silt ei heidutanud. Lagendik oli muidugi kõike muud kui lagendik. Kaardile oli see väga heldelt märgitud lagendikuks, millel isegi üksikud puud eraldi ära märgitud on. Olime seal selgelt esimesed ja hakkasime siis teed rajama diagonaalis lagendiku teise nurka. Tark tegu oleks tõesti olnud sõita lagendiku teise otsa ja sealt risti raja algusesse, aga lagendikku katvas võsas oli just nii kutsuv auk, millist rohkem ei paistnud tulevat ja sinna me oma rattad lükkasime. Teises servas ei tundunud minu jaoks see võss üldse kutsuvm eriti arvestades, et tund tagasi olin ma seal punkti otsinud ja rattaga koos selle punkti otsimine nagu mulle pähe ei mahtunud. Jälle liiga vähe Lätis käinud – järgmise kevade Mona-X on juba X trennina kohustuslik üritus. Et silm ei pilguks ka kui rattaga sukelduma peaks. Ruta ikka meelitas meid lageda serva paika panema ja et noh ja lähme ja kammoon ja jee, aga kuidagi ei kiskunud. Ma ei tea, kuidas talle siiski õnnestus ringiga mineku mõte ära müüa. Kergelt ta seda ei võtnud, sest järgmised 45 minti, mis me suurele teele võitlesime, karjus ta huviga iga asja peale, mis ärritada võisid. Esimese tee peale (lagendiku servas) jõudes kohtusime KONKURENTIDEGA, kes küsisid midagi ja ma vastasin midagi rumalat ja siis nats aega hiljem leidsin, et see oli tips kohatu ja parandasin ennast Fair Play’d silmas pidades. Eriti sisu ei mäleta. Läksime teed pidi paremale ja tee oli nagu otse paradiisist pärit. Alguses pisikesed puud, siis suured puud ja siis ta kadus üldse ära ja Ruta muudkui andis meile lootust, et maja selle nurga taga ja maja selle nurga taga. Lõpuks maja ka tuli. Selle pisikese variandi peale mineku rinig peale olime kulutanud parasjagu 1,5 tundi. Kõik, mis me raba vahelejätmisega võitsime, jäi siia. Nüüd olime vähemalt kindla maa peal ja kaardis, võisime teha riietumis- ja metsapeatuse. Esko hakkas esimest korda näitama signaale, et tal pole juba tükk aega eriti tore olnud. Selle lageda peale rassimise ajal ma interpreteerisin ta vaikust kui nohisevat viha meie sita valiku peale, aga ju tal oli siis hoopis külm. Kahjuks selgus just nüüs, et termokile jäi autosse ja spetsiaalselt öö jaoks ostetud Jägermeister samuti (seda küll teadlikult). Uus sokk sai küll jalga, aga märja kossi sisse. Särk alla – märja kere peale ja veel keset rattasõitu ka, kui sooja raske saada. OK, veeresime edasi. Kaardist välja, asfaltteele. Edasi oli küll võimalus lõigata varem, kus oleks pidanud üle kraavi ragistama ja nats võsagi võtma – aga otsustasime positiivse moraali hoidmiseks mitte minna. Päike juba tõusis, aga välja ei paistnud. Sõitsime mööda Valga-Pärnu maanteed, ilm oli kenake, tempo mitte nii. Nägime kitsi, kes mulle tundusid rohkem jaanalindude moodi ja siis seisis keset mingit lagendikku ka miski, mis võis olla rebane. Ilus. Selleks ajaks kui me lehmi nägema hakkasime, selgus, et Esko ei arva edasi liikumisest üldse palju paremini, kui enne eelmist riietevahetamist. Mõtlesime, kust saada olukorrale abi. Karjatnurmes nägime talu hoovis väga early bird naist (ja lehma). Sõitsime sealt edasi ja jäime bussipeatusse laagrisse. Mõtlesime, et mida mutilt küsida – käterätti, viina, sooja piima vanni, ajalehti jalgade ümber mässimiseks, sauna, vahetuskosse või lihtsalt sooja keha kaelustamiseks. Seal bussipeatuses veetsime me tõelist “kvaliteetaega“ Eskot üles poputades ja mudu vaimu kõrgel hoides.

Meie street-fighting gang sokke vahetamas. YO!

Mööda sõitsid kaks tiimi, mõlemile elasime kõvahäälselt kaasa, ühes neis 4 liiget. Rutaga rääkisime Eskole kui imeline on Shleha ja kuna meil neid nii palju kaasas oli, õnnestus talle ikka auk pähe rääkida, et ta ühe sisse tõmbaks. Ja tõmbaski. Me ise ka, et seis sama oleks. Jalga tõmbasime kuiva soki peale kilekotid, kus need sokid enne olnud olid ja julgus jätkata tuli tagasi. Vahepeal käis peast läbi ka Airele helistada ja ta järele kutsuda või siis talle helistada ja paluda tal tuua Jägermeistrit ja termokilet, aga meie tiiminimi siiski distsiplineeris meid seda mitte tegema. Hakkasime liikuma, koristasime ilusti peatuse enda järelt ära. Ruttu saime kätte helesinise naistevõistkonna ja selgus, et neljas on lihtsalt keegi, kes oli oma tiimi katkestamisele kaotanud. Me isegi oleks KP18’s ühe sellise kaasa saanud, aga see tüüp siiski otsustas teistpidi. Teel 15. luges ainult Ruta kaarti ja ruttu ta meid ka kohale viis. Ma nagu ei näe tema ja EMV medali vahel eriti mitut konkurenti. Väga konkreetne ja kiire, üksi tõenäoliselt veel rohkem. KP15 oli ka tegelikult selline, kuhu edasi-tagasi käik võttis rohkem aega kui 45 minutit, aga taktika polnud enam nii tähtis kui veel maksimaalselt palju võistlust saada. KP14-15 võttis meil kokku 3:14. Amazing. Finshis selgus, et nii Medisoft, kes meile kuldse tipi andis, kui ka kümned järgmised tiimid olid sealt nigu lupsti läbi läinud. Noojah. See, et me nö katkestanud juba olime, andis veel natuke minnalaskmise mentaliteedile juurde ka – ma ikka mõtlesin pool rada, et ei ma ujuma ei lähe või siis et ei seda teist jooksuringi ma ei tee ja siis jälle läksin ujuma ja siis tundus ka jooksuring tehtav (eriti arvestades, et rattakaart enamuse trikkidest ära nullis).

OK, nüüd nobedalt KP16, KP17 mäeotsa punkt. Mäe all veel kaitseala piiri kraavi juures oli terve ports rattaid, kuhu kohe ka kaks tiimi tulid, ühed neist kusjuures koos meiega rappa mitte minna otsustanud “Valge tiim“ Peale nii pikka sõitmist tundus mäe otsa kõndides, et vahemaad lähevad kiiremini ja kammisime mingite sõpradega kõigepealt eelmise rajaotsa mäge. Kaarti me sinna muidugi kaasa ei võtnud ja kuigi võtsime oma naabritelt vahest kaarti, ei julgenud omapäi ühelt mäelt teisele asimuudiga ka minna, sest teisel pool orgu nagu ei paistnud päris selline tõus, mida kaart lubas. Kimasime siis teisele poole ja võtsime kõik tõusud ja punn käes. Tagasisõidul ei saanud me mitte aru, mis kuradi ringi need alla ratta jätnud võtsid. Meil oli ilus lahendus mäest alla, suurtele teedele ja läbi Küti metsa vahetusalasse. Tee peal tuli vastu Seiklusporr, kes tegi väääääääääää (-äääääääää- ) ga suuri silmi, et me juba vastu tulime. Sel ajal, kui meie arvutasime, et kui palju me neist taga olime, arvutasid nemad tõenäoliselt kui palju me neist ees oleme.

Vahetusalas siis kurvastati meid, et meid ringile ei lastud. Me olime väga kurvad, sest noh, eeltöö oli tehtud. Siin oli ka teine kohtumine hr Allinguga :) Unustamatu.

Edasi paistis, et oleme tulnud siis puhtale ratta-eri Xdreamile. Mõlemad pikemad jooksud – ei midagi! Ja edasised etapid paistsid ka puhtad tee-etapid. Alguses kimasime mööda suuri teid Ainja poole lisaülesandele. Enamus tiime läksid asfalti pidi suuremat ringi, me keerasime otsemale kruusateele ja tagasisõidu pikkust arvestades tundus see ka tegelikult vähem aega võttev. Ainja vahel sõitsin ma jälle julgelt eramaa sildi alla, sest minu jaoks on sellised asjad alati korraldaja praak. Esko oli nende suhtes väga ettevaatlik juba algusest peale. Niipea kui ka eraldi sildil kirjas olnud “kuri koer“ haukuma hakkas, keerasid nad ringi ja läksid suure tee kaudu. Ma sain endale uue bernhardiinist sõbra. Kuri koer, my ass. Get your warnings right people. Bernhardiin hammustab ainult väikeseid lapsi. Siis sain ma ühe ootamatu metsapeatuse, sest E&R võtsid asfaldiringi veel mõne minuti. Ma imetlesin siis lisaülesande krossirada ja ei suutnud ära imestada, et keset Xdreami, kus sõidetakse üle 100km rattaga tehakse veel rets rattaga lisaülesanne. Alustasime nats enne ekstreem.ee’d – Esko ja Leivo rallitasid omavahel, siis venisime me ülejäänud kõik järele. Esko õpetas, et odokas võib väga aeglaselt ratast mäest üles lükates ka mitte distantsi registreerida – jaa, oleks seda rattarallil teadnud. Mõne mäe ikka vallutasin, mõne laskumise ikka sõitsin. Kaja lähenes hirmuäratava kiirusega, samas nende kolmas nägi väääga surnud välja. Meil õnnestus sealt ilma trahvita minema saada, aga ekstreem.ee saadeti uuele ringile. GPS polnud apparently nii täpne kui testsõitja odomeeter. Ma mölisesin kaugelt taustalt midagi testsõitjate täpsusest rattarallil, aga see oli kõik rohkem enda lohutuseks. Õnneks me pääsesime, see oleks valus olnud. Omad vitsad saime sellegipoolest – pea kilt peale ülesannet kukkusin ma kisama, et meil on LÜ lõpu punkt võtmata. jah, tööjaotus ja muud esimese etapi eelsed reeglid oleks pidanud siiski ene starti üle käima. Sinna läks nats aega, kuid ekstreem jäi veel rajale. Kogu tee järgmisse nad meist mööda ei läinudki. See-eest saime jälle kokku valge tiimiga. Me keerasime KP poole viivale teele, nemad sõitsid kuskile edasi. Müstika nagu öeldakse. Siin teega paralleelse kraavi ristis tegime jälle viga. Korra ei sõitnud piisavalt kaugele ja panime ennast valesti paika ja õnneks ei hakanud sisse keerama (Raichmann vihjas siin meile, et me olema vales kohas, aga seda me lugesime ka vastupidi). Jälgi oli kuidagi väheks jäänud ja läksime siis hoopis TAGASI. Mingi hetk otsustasime, et just siit sisse. Ühtegi jälge ei olnud, me läksime. KP’d muidugi ei olnud. Et ennast täpselt paika panna, siis läksin natuke edasi, et tsekkida järgmist ristuvat kraavi ja see seal oli ja paika me saime. Teel tagasi kasutasime juba odomeetrit – kah hea idee järgmisteks kordadeks udusematel teedel! KP nobedalt käes. Soos polnud me juba ammu ratast tassinud, otsustasime LÜ’sse otse minna. Loha tassis, ise mõtlesime ennast paika ja palvetasime, et muidu täna nii helde taevataat ehk teeb siia metsa kõrvale tee ka meie jaoks. Tegi! LÜ oli siis paadi ümber keeramine ja siis uuesti ümber keeramine. Ujumise vastu ei olnud mul enam midagi, kuigi vesi oli külm ja pani päris korralikult hingeldama. Esimese laksu saime ilusti ümber, aga teisega pidime juba päris palju mässama ja vahepeal hinge tõmbama.


Naasmas eskimolt. Ma istusin taga ja kästi tüürida. Ma tüürisin. Meeldis päris kusjuures. Ilus loogiline. Siis imestati, et a miks ma samal ajal ei sõua. PFF. Foto on tehtud selle tüübi poolt, kes seal pildistas - a bit of a no-brainer that one.

Minust rohkem riideid polnud vist küll kellegi, aga milleks neid enam maha tirida, kui lõpp on ainult ratas mööda päikselisi aasu? Kohtunikud punktis eesotsas peakorraldaja Siimuga olid kõik väga purjusjad. "EI OLNUD PUNKT VALESTI!" oli Siimu meeldejääv hüüd rabaringi kohta. Of course it wasn’t. Seiklusporr tuli ja Kadri peal katsetasin oma värskeimat Full Body HugTM leiutist. Mina sain kuivaks ja soojaks, Kadri märjaks ja külmemaks, aga see kindlasti valmistas teda ujumiseks ette. Siin vahetasime Ruta ratta õhukummi, sest see tundus väga lötsiks jääduna. Ma olin juba väga viies ratas. Esko tegi musta tööd, Ruta lehvitas sääski minema, vahest õnnestus mul siiski teda ka asendada, kuid mulle tundus, et ka see polnud piisav panus tiimile. Lambi suutsin ka oma kotti eriti kaunilt pakkida niet ta koksas kogu ülejäänud raja jooksul vastu kiivrit. Sõitsime sõitsime finshi poole kui äkki Ruta hakkas asju loopima ja sõimama, sest kott oli liiga raske. Sõimas-loopis ära, korjasime asjad kokku. Kergem. Ma ei tundnud ennast enam üldse hästi, mõtlesin, et ei tea kas see oli nüüd mingi varjatud viha selle vastu, et ma ei suutnud vahetusalas oma kotti ühtegi ühisvidinat mahutada ega ei andnud oma panust kummivahetusele. Ja siis mõtlesin, et ei võta siiski asja isiklikult, aga torkima ka ei läinud. Tilpnesin siis teiste sabas kuni kossualas juba enam-vähem hakkasime jälle suhtlema. Ma sain harjutada oma seljalt palli korvi surumist. Hoogu ei lubatud võtta, kuigi see tundus nii loomulik. Edasi ruudu seest punktide otsimine – kaugelt näha olevasse me kõigepealt ei läinud, vaid keerasime alla ja kammisime esimest seljandikku kui äkki läks all hüüdmiseks ja jooksmiseks – kimasime ruttu sappa ja järve taganurgas konutaski KP. Siin sain lõpuks ka sellele linnuhäälele jälile, kes iga kord järve ääres vastas kui ma Eskot või Rutat hüüdsin. Teinekord tuleb endalegi hääl mõelda. Lehm oleks praegu sobiv kandidaat. Anyways, sealt ronisime siis tagasi karjääri serva punni. Saime kiiremini kui ringiminejad, aga liivaseks ka. Finishisse suisa spurtisime. Ja siis oli see läbi. Ei mingeid pisaraid. Kokku 14.30 vms, ei mäletagi. Hetkel kirjas 47. koht. Pole paha, numbrist parem. Pureblood Xdreamy cunts kirtsutavad kindlasti nina, et me tulemusega rahul oleme, sest ME JU EI KÄINUD RABAS. Fuck off. See, et me seal ei käinud tähendas lõpuks seda, et me olime metsas pigem kauem kui vähem aega.

Ei mingit kokkuvõtvat yadda yadda analüüsi, ma olen 4h kirjutanud ja olen vihane et Murray võitis.

Tehnilises osas me ikka oleme nii metsikult Eskole toetuvad. Kõik tehnilised munad on tema korvis nö.

Foorumil täna silma peal hoidmisega on korralikult raskusi olnud ja üllatuslikult ei võetudki enamusi korraldajate mune maha just alguse rattaralli tõttu. A-rada oli üldse tagasihoidlikum oma õigusenõudmises, enamus sellest inspireeritud vist sellest, et tõenäoliselt 100% neist, kes kanuu järel jalgsietapi vahele jätsid, võitsid sellega aega mitte ainult enda tegeliku tulemuse vaid ka parimate tiimide tulemuse suhtes. Mina tundsin ennast igatahes solvatuna, kui foorumist hr Erik AARAINi “Need, kes aga pidevalt arvutasid kas tasub võtta vastu trahv või sumada soos ei pidanud ilmselt vajalikuks suhtuda võistlusesse selliselt nagu spordis üldiselt tavaks "Eesmärgiga rada läbida vastavalt võistluskaardil näidatule"“ lauset lugesin. WTF, juhend on superior üle igasuguste tõekspidamiste ja muidu vanasõnade. Mis mõttes ei pidanud vajjalikuks, siin oli mõõtmeid palju rohkem kui see üks ja ainus protokollis kõrgemal lõpetamine ja aja võitmine. Kui meie sinna sohu läinud oleks, siis me oleks välja tulnud sealt kas jalad ees või peale rataste kätte saamist otse finishisse ja suures plaanis oli targem võtta võistlusest rohkem kui ainult vastikum osa. Jaa, öiseks etapiks ettevalmistus peab olema hoopis teistsugune ja kaasavõetavate asjade nimekiri ei pikenema ainult lambi võrra. See oli meie möödapanek. Aga ma keerasin oma solvumist maha, sest sees oli ikkagi sõna ILMSELT ja see tähendas, et enam ei pidanud seda nii puhta kullana võtma. Mu lemmikteema on igatahes BVRC Karli “Millist võistlust me tahtsime?“, mis ei jäänud küsimuseks, vaid andis ka oma nägemuse, mis suhteliselt klappis minu omaga ka. Loodetavasti võetakse seda kuulda, aga kõikide arusaam seiklusest ei ole ühesugune. Osad meist on selgelt mummy’s boys kes tahavad, et kaart oleks õige ja punktid õiges kohas, teiste jaoks on ka kõige retsim korralduse pläkk part of the game. Jaa, siin vahel on ka kolmandad ja neljandad.

Mulle nii meeldis, kuidas ma mingist hetkest alates vingumisest omaette kunstivoolu tegin. See oli peaaegu samal tasemel Mustla-Nõmme pika raja eestikatega, kui ma süüdistasin kõiges selles, mis halvasti läks kas põdrakärbseid või kuuseokkaid. Nüüd siis peksis ratas mind. Ja koguaeg! Nagu oleks mingi vimm mu vastu raipel.(Ma ei paneks üldse pahaks tegelikult – kui Ruta & Esko väljasõidul mu ratast nägid, siis oli reaktsioon a la, et miks ma oma ratast ei armasta ja olen jälle lasknud ketil ära roostetada. Jah, miks ma küll?)

Mõttetu on panna nii spetsiifilise asja kui mingi lisaülesanne kohta midagi edaspidiseks kõrva taha, aga über-reegel on nknii alati, et “Vaata kaasasolevaid vahendeid abiotsiva pilguga“. Vaatasin paadikeeramispilte ja ISC kasutas mõla paadi tagasi õigeks keeramisel. Ehk oleks isegi pidanud selle peale tulema – iseasi, kas see neil ka tulemuslikult lõppes. Köie võtsime välja küll, aga lahti ei viitsinud me teda küll harutada.

Veeremistraditsioon jäigi hoidmata. Ruta mingi hetk roomas mingi puu alt läbi ja nägi väga rahulolev peale seda välja. Ja ilm oli super! Kui vähegi valel hetkel oleks sadanud, poleks meid sinna vist väga kauaks jäänud.

Oi, milline grafomaan ma olen. Metsas ka mölisen ikka vahetpidamata laial teemaskaalal. Ma lugesin just ka Kaja teskti ja talle meeldib ka ikka pikalt laksida, aga isegi tema suutis ennast konkreetsemalt edasi anda ja mitte iga KP kohta eraldi esseed kirjutada. See tekst ei olnud küll nii pikk kui mõned rekordkommentaarid foorumis, millesse ma üldse süveneda ei viitsinudki, aga noh, loodetavasti mõni huviline ikka lõpuni jõudis. Pildid lisan siis jooksvalt – Autojuht Airel peaks neid olema ja siit-sealt kindlasti veel. Selles mõttes on ka parem alguses ports vahele jääta, et siis jõuab ikka igale poole siis, kui sinu saabumine veel kedagi erutab. 10h peale võitjaid saabuda mingisse lisaülesandesse tülpinud kohtunikega vaidlema ei ole kummagi jaoks eriti fun.

Huvitav, et nõgesekublad hakkasid alles täna kratsima. Vigastused muidu puuduvad. Randmed olid hommikul valusad – see oli ka kõik. Kael loomulikult rattapoosist kange SEE oli küll kõik.

Head ööd. 4800 sõna. Ära mainisin nimepidi vähemalt pooled tiimid või nende liikmed. Miša parem tulgu Paidesse. Ehk siis nüüd veel paar sõna – Ruta osa kokkuleppest oli see, et ta meie kanuutreener Mišale augu pähe räägiks Paidesse-tuleku osas. I cannot wait.


Järgmiste võistlustena olen ma Valgas rulli- ja triatloniüritustel. Esimesel täisrada, kuigi pole üle kuu uisitanud; teisel rahvakas. Let's kick some ass.

28.6.08

Stardini 16 tundi

Eile oli meil X-i eelne tiimikoosolek. Selleks ajaks kui maks ja makaron Dr Quinni ja Beverly Hills 90210 saatel valmis said ning Esko minu juurde jõudis, olid meie kõhud Mihkliga juba nii täis, et maks ei ahvatlenud absoluutselt... Koosolek läks ludinal, kuidagi vähe punkte oli arutada ja neidki arutasime nii lühidalt. Koosoleku päevakava punktides oli see, et Esko ei saa tulla III etapile ja samuti Alar Siku matkakale mitte. Lahkasime minu packing listi, kaasavõetavate vahetusriiete kogust, Shleha erinevaid kasutusvõimalusi, kohustusliku varustuse seas oleva 15 m köie rakendamisvõimalusi (kuna mina ja Mihkel jõudsime esimesena öelda, et me ei taha olla lohistatavad, siis jääb see lisaülesanne Esko peale), hädaldasime, et selleks korraks ei ole me üldse nii palju trenni teinud, meenutasime varasemaid B-raja etappe, Mihkel üritas mulle legendi-o-d selgeks teha, stiilis et eks kohapeal saab aru (jaa, saab) ja tutvustas FPTH ühiskassa 2-realist majandusaruannet (oleme plussis!). Telekast tuli mingi film kus leopard inimesi sõi, lõpu magasin maha, aga olevat õnnelik olnud.

Igatahes koosolek läks hästi, kas midagi uut ka sai otsustatud? Vist ei.. välja arvatud see lohistamisülesanne Eskole.

Lambiga on mul nii, et see laadija on kiirlaadija ja laeb 6 tunniga, niet öö on möödunud aegajalt ärgates ja kas siis laadimisprotsessi v lambipõlemisprotsessi pisteliselt kontrollides. Nüüd on kell 5:39 ja mu lamp on mõlemal korral põlenud 1:20. Täisvõimsusel. Nüd panen ta viimast korda laadima ja keeran magama. Selline pideva ärkamisega öö on päris hea, sest hommikune uni venib pikemaks. Loodan nüüd 10-ni rahuga välja panna.

Eile natuke netis ringi tuulates leidsin, et Rootsis tuleb augustis mingi 24-tunnine rogain. Icebug midagi... MItte et ma minna tahaks, aga lugesin nende juhendit, neil on veel absurdikamalt turvaline see üritus kui see, mida Lea mulle Soome omast rääkis. Seal on kohustuslikuks varustuseks lisaks toidule, seljakotile ja esmaabipakile ka:

  • Long-armed sweatshirt – fleece or wool (min. 150 grams). Long underwear top does not satisfy this requirement.
  • Hat
  • Long underwear top
  • Windproof and rain resistant jacket with hood and taped seams. (e.g., Activent)
  • Windproof and rain resistant pants with taped seams.
  • Sleeping bag
  • Whistle
  • Water proof pen
  • Bothy bag/Kisu or tent.

Aga ok. Nüüd magamine, siis Prismast Dexal, siis ootamine, siis sõit, siis kohapeal närveldamine teemal, et me ei jõua valmis ja siis stardipauk! Wiiii!

26.6.08

Lambiwatch.

Testin, üks kaks kolm....

Oma laadijate ja stepslitega oleme tulnud siia Mustamäe mändide alla, et vaadata, milleks mu lamp võimeline on. Nädalavahetusel sain esimest ja viimast korda mahti lamp tühjaks põleda lasta, sest selle viimati laenanud härra ütles, et laadis täis. Poolel võimsusel lamp põles mu suureks ÄMMASTUSEKS poolteist tundi. Nüüd laadisin ta uuesti täis, aga pole saanud mahti uuesti minuteid lugeda ta järjekordse tühjenemiseni. Seda teen homme tööl. Siis ka update. Laadimisega läheb küll nattuke kiireks.
Muidu oleks metsas ka sellise lambiga päris põnev.

23.6.08

100KP jooks

Jees, võistlustel paugutamine jätkub. Silmagi pilgutamata panin ennast kirja Tarmaku 100KP jooksule, sest formaat tundus juba ammust lahe, aga polnud olnud mahti minna või tundus liiga kirves või liiga lollil ajal või liiga kaugel. Vabandustega olin igatahes hambuni relvastatud, kui teema üles tuli ... kõik need aastad.

Kohe keskusse kivist teed pidi joostes väänasin kohe oma jalga. Vastik. Teipida ei oska ma ikka. Peaks mingil külapäevakult testima, kuidas joosta on, kui ikka kapitaalselt pöid kinni tõmmata nii, et mingit üles-alla liikumist ei toimu. Äkki polegi nii paha? Aga õnneks on selle 'vigastusega' nii, et jooksu ajal ta väga ei sega kui just jälle mingisse miniauku ei astu ja sealt karjatusega välja ei hüppa.

Starti jõudsin viimasel minutil, aga pärast mind jätkus ka veel masside pidev startivool niet lükati edasi nii minut. Kaos oli muidugi nagu alati Tarmakul. "Minu käes ei ole nr 35 kaarti!" Äike müras meile taustaks ja nii me padukas keset suurt Kõrvemaa kraavirägastikku startisime. Ühisstart pole kunagi mulle meeldinud, sest ma lähen alati nii aeglaselt käima. Esimesed punnis olis Piret Klade minust igatahes eespool, siis tuli korralik km+ etapp ja ma istusin oma tehtud rongis ja lippasin esimese liblika poole. Alguses jooksime tükk aega grupis Marrandi, Otstavel ja Medisofti Martti (?). Iga tõusu järel (ja nende summa oli KINDLASTI eile rohkem kui Jukola 410m) ma otsustasin, et "Ei, minge teie, ma jään maha!", aga siis täiesti pahaarvamatult sõitsin neile jälle peale pisikest iseorienteerumist jälle sisse. Kõige tihemini juhtus seda Andre Nõmmega, kes täiesti üllatuslikult laekus vahest veel isegi 54. KP-ni.

Alguses, kui pea veel töötas, oli valikurõngas mu väga tugev külg - võtsin jälle oma grupile järele ja jõudsin ka esimeses korralikus liblikas tempos püsida, aga 30. KP'ks oli toss väljas ja jäime Marttiga kahekesi kuni jälle Andre täiesti suvalisest suunast ilmus. Tal ikka pidi väga palju viga kogunema. Nii kui rada soost välja sai, sain ma ka vahelduseks jalad perse alt välja ja vedasin meie kolmest romgi massiivsed kolm punnivahet. Community'le tuleb ju ikka tagasi anda. Männimetsas oleks veel isegi edasi paugutanud, teravust päris isegi oli. Siis läks jälle ronimiseks ja ma jäin maha. Kaardivahetus läks sujuvalt, aga moll vajus pikaks reljeefikaarti nähes. No (no no) 4,1 km ja 24KP'd võssis ragistamise fun'i. Esimene oli kiire sisseelamispunkt (tänan, rajameister), siis hakkas real deal 3 liblikatiivaga ja 1:5000 kaardiga - ainukeses üldiselt rohelises kohas kaardil. Ja pruukis mul korduspunnist lahkuda kui jälle Nõmm kohal. Kohapeal ma mõtlesin küll, et noooway, et ta juba ühe tiiru ära jõudis teha, aga nüüd juba mõtlen, et assapagan, polnud seis üldse nii roosiline. Enamasti üritasin kindla peale minna, kuigi lahmimist tuli ka ühel kaljukindlal etapil ette, kus ma tegingi lõpuks oma kõige suurema vea - nii 2 minti. Kokku võttis see osa roughly 49 minutit. 56KP'sse laekus koos minuga ka üks 21A jooksja, kes aga mitte seda punni võtta ei tahtnud. Pärast vaatasin, et ta pidi oma järjega alles 24. punnis olema. Ugh. That must've taken a while to complete. Peale viimast kaardivahetust libistasin jälle Shleha sisse - jaa, tore. Joosta jõudsime. Nüüd tuli uuesti teha see alguse 3-KP liblikas. Finishis vaatasin, et siin oli tegelikult kaks eraldi tiiba - üks kulges võsas ja minu oma siis lihtsalt ühe valge mäe ümber. Ei paistnud just aus, aga mul oli vähemalt meeldivam. Siit läks rada mööda oosi kodu poole - liikusin mingi 35 klassi Microsoft tüübiga ja võtsin vahepeal ka mõned ekstra 20-meetrised nõlvad :/ 75-76 oli täiesti müstiline etapp - idee oli minna alla soo äärde ja siis õigel hetkel üles, aga nagu mu o-plaanid ikka, muutusid need selleks, kus parasjagu parem joosta oli ja kus ma omaarust arvasin ennast olevat. Ja muudkui tuli kilomeetrite kaupa liikuda mööda maailma kõige pikemat kaardistamata seljandikku kuni lõpuks punni sain. Oi, ma ropendasin. Kaardil oli etapp max 600 meetrit, aga minu arust läbisin ma sirgjoont pidi vähemalt 2x rohkem. Sinna jäi ka mu o-tuju ja teip oli paela ümbert kadunud ja enam ei olnud üldse huvitav. 84KP sain lõpuks metsast välja suurele lagedale ja kus päike lõi pikali. Ma värskelt jälle rekordkiilakas ei oska üldse arvestada, et päike mu kallal eriti hea tööd teeb. Tuleb vist edaspidi abinõud kasutusele võtta. Selle laksu peale ma ei jõudnud enam eriti üldse ja kalpsasin Kobrase vanameeste järel ja tegin nendega kõik tiirud kaasa. Viimases valikupesas (91-95) sattusime aga Erki Pellja otsa, aga noh, polnud minus enam seda sirtsu, et siin mingit üks-ühele jooksu tegema hakata. "Õnneks" oli tal juba viimane valiku-KP võetud kui ma sinna suundusin ja vahe jäigi viimasteks etappideks nii 100 meetrit ja ma suutsin muidugi veel portsu minilollusi ka teel igasse punkti teha, poiss muidugi õrritas ees veel kõndimisega ka. Viimase punkti asemel võtsin ma muidugi suuna mingisse nööriraja punkti, sest lindid olid juba nii kutsuvad. Finishis olin ajaga 2:30. Rada vist tips üle 15, niet ikka 10 min/km piiri suutsin alistada. Reljeefikas vedas seda ikka kõvasti alla. Esimesed 6,2km olin ma ikka vähemalt 52min ära "kablutanud".

Võitjale kaotasin 3 min/km. Happy days. Aga nii eesmärgivabalt polnud ma juba ammu ühelegi võistlusele läinud nknii. Seega eriti ei mossitanud kui ei saanud lõpus koha peale joosta või muud minilollust tegin. Samas on 15km orienti jooksu- ja o-oskamatuse pealt natuke rets ettevõtmine. Finishis tahtsin oksele ja külmavärin oli ka kallal. Süüa ei tahtnud enne õhtul kella 11. Tüüpilised pika raja läbimise sümptomid, aga vanasti juhtusid need ikka peale pika raja eestikate 25+km radu. Aga pole enam ajad need, jajaa.

Metsas tuli mul meelde ka asi, mis Jukolal kõvasti segas - aurav metsaalune. Seal ka sadas vahelduva eduga - siis kui sadas oli OK, kui ei sadanud, ei saanud kaarti üldse vaadata, sest lambi valgusvihk jäi lihtsalt pilve kinni. Nüüd oli õnneks päev.

Tulemused on AEGLASED tulema. Tahaks juba vaadata, saaks oma spekulatsioonidele põhja või siis just vee peale.

Nüüd hakkab siis X-viikko. Koosoleku päevakava, packing lists, moraalitõstvad neljapäevakud, carbide ladestamine, X-shopping, vappekülma ootusvärin. Tuleb ilus nädal. Tahtsin homme uisutama minna, et X poleks see koht, kus ma jälle baby steppidega alustama pean, aga padukas eriti õue ei tõmba. Teistpidi tuleks ka padukaga uisutamist harjutada.

5 päeva Xdreamini. KUS ON JUHEND? Loodetavasti ikka reedeseks koosolekuks on olemas. Kuigi ka see oleks tore lisaülesanne, kui juhendit ei tulekski. (Linnuke puu otsast just helistas ja tema allikad teadsid arvata, et rulluisutamist seekord ei ole ja et juhend saab täna üles - double-whoppee). Laupäeval näeme!

20.6.08

Deloitte Rahvatriatlon I etapp - Pirita

DRIEPist sai hoopis duatlon. Ruta oli nagu kogu nädal minijas, aga nii kui selgus, et ujumist ei ole, enam polnud. Ma olen küll nädal otsa eesrindlikult köhinud, aga alati on ju see pisike lootus, et mõni väike jooksuots võtab kopsu lahti ja tervis on tagasi. Läksin siis mina. Otsustasin seda teha umbes pool kuus. Start kell 7.

Kohale jõudsin, siis oli vihm päris yum ja vahetult enne hakkas korralik padukas. Strateegiline liigutus oligi täna kindlalt kohal olla, et ikka koondarvestuses kõrgel olla - pooled huvilised ei viitsiks sellise ilmaga ennast välja ajada; samas Valka ei viitsi kohalikud õhtuinimesed minna. Win-win. Protokolli kanti mind seekord 'F&T Hemohes' nime all. Ei teagi, kas see on nüüd edasi- või tagasiminek võrreldes FTP-ga. ANYHOO. Stardijoonel leiti jälle hou hou hou Hemohes protokollist üles ja kommentaator hakkas psychobäblema midagi süstaldest ja bensiinijaamas vedelevatest kottidest. Jah, me teame kõik toda lugu. Ma üritasin oma numbrit varjata ja tegin näo, nagu mina poleks selle iba muusaks.

Stardirahvas oli suhteliselt "rahva" moodi - ainuke nägu, keda ma teadsin oli Valdo Jahilo ja ma kohe puslesin, et äkki ta on mingi triatloni-kõva. Ajusoppeis kummitas mul Siiri Sisaski "Tagareas", kuid EI, seekord mitte! Minu stardis oli 22 inimest ja vajadusel oleks need kõik suutnud ühte ritta seisma panna. Alustasin siis keskelt, ikkagi samm edasi. Sooja ei olnud teinud rohkem kui jooks Selverisse joogi järele ja tagasi, õnneks väga kinni ei jooksnud. Peale esimest ehmatust hakkasin tõusma ja lõpetasin jooksu vist nii kuuendana, ringi aeg 3.40 (900m vist oli) - korra keskel pidin peaaegu seisma jääma, sest äkki hakati eest vastu jooksma ja ma ei tulnud selle pealegi, et seal pöörangupunkt oli. Vahetusalasse olid mõned isegi klipid valmis pannud ja osad teised jooksid nt juba kiivriga, mis mind mitte ei erutanud (enda, mitte nende juures). Vahetusalas läksid must vist mõned mööda, mina ka mõnest, esimesel tõusul sain juba ühest, sirgel kahest, laskumisel veel ühest tüübist, kes miskipärast valele poole ristis sõita tahtis (jah, ma hüüdsin, et ta õigesti läheks). Siis arvasin, et olen neljas vms, esimese ringi lõpus kuulsin, et kolmas. Vautsi. Ainsal tõusul raputasin oma trademark mäejooksuga ka ainukese saba maha ja siis sõitsin ülejäänud 2 ringi täitsa üksi, konkurente tagant ei paistnud ja tõusul käitusin ka nagu laskesuusataja ja üritasin pulssi madalal hoida. Ringid 8.12 7.59 ja 7.52. Võitja oli vist kogu ratta 18 minutiga sõitnud. :blush: Siis jooksule ja jõudu jätkus mul ikka. Natuke tegi muret see, et tüübid tulid igal ringil vastu samas kohas, kus eelmisel, see tähendas, et ma rabelesin kus jõudsin, aga eest ära ei läinud. Liider jooksis must enne lõppu mööda ja sain talt ringiga, mis oli umbes 4 minutit. Järelikult ma nii palju rattas ei saanud kaela saada. Finishis olin ka kolmas, võidu saingi 75% rajast ainult oma imaginary sõbraga sõita/joosta. Teinekord tuleb vist siis alguses rohkem punnida, aga seda ei tee ma ju kunagi. Igaks juhuks valmistasin peas juba enne lõppu ette vastuseid, mida finishis kommentaatori kõikvõimalikele küsimustele vastama peaks, aga õnneks polnud tarvis. Lõpus loeti ette koondtulemusi esimese stardiga ja kokkuvõttes olin ma 8. või 9. Üldse mitte sellised kohad, mille peale ma jooksma olin tulnud! Aga v. lahe tõesti. Padukas ei oleks ujumist ka vist tähele pannud, kuigi ujumise korral oleks ma tõesti viimasest reast alustanud.

Igatahes võrreldes mu esimese triatloniga (Vana-Kambja 1999?), kus ma olin tagant kolmas, oli areng nüüd tohutu.

Väga lavish üritus oli - 40 startijat kahe stardi peale ja metsik hunnik tehnikat metsas + stardi-finishikaared, kommentaator, laenurattad. Triatloni Eestis populariseerimise taga on vist kohalikud Abramovitšid. Eks nad ootasid suuremat osavõttu. Järgmine kord Valgas - lähen kindlasti. See tähendab küll nädvah hiljem Elioni + mingi teise ürituse vahelejätmist ja nende asemel glämmi ratta-o EMV starti astumist. Teeme näo, et ma olen siis selle otsuse ära teinud. Ruta EMV medalit tuleb ju vaatama minna.

17.6.08

Draama Nõmme seikluspargis

Nõmme seikluspark tundus hea idee, et panna proovile minu ja väidetavalt ka Esko kõrgusekartust. Noja pealegi sa ju kunagi ei tea, mis nöörirajad ja köierippumised X-l ette võivad tulla. Mihkel oli varem oma vennaga seal käinud, kuigi esimesed 3 rada ainult läbinud. Need nö 'lastekad'. Paar minutit peale kokkulepitud aega helistas Mihkel Eskole, et noh kaugel oled. Tuli välja et kodus on. Terve päev oli meeles olnud ja just siis õigel hetkel meie ühine turnimine ununenud. Natuke mossitamist ja minu vingumist, et ah ei tee üldse, lähme laiali. Pealegi tundus see rada mingi jube lastekas, sest kaugemale puudevahele ma ei vaadanud ja arvasin et seal madalal me seda läbimegi... Mihkel muidugi mingit tegemata jätmist kuulda ei võtnud.

Mihkel tegi kõike esimesena, siis pidur ehk mina ja pärast mind veel 3 noort, kes koguaeg sabas olid ja minu järelt ootasid. Mihkel oli oma pikkade käte ja jalgadega väga graatsiline ja ta ei olnud isegi verbaalselt nii vali kui ma oleks arvanud (jaa teda kuuleb alati kaugustesse). Ja kuigi ta pidas seal mõndasid 'etappe' rõvedateks, tundus et ta seda kõike väga naudib.

Kui ma seda praegu kirja panen, siis ei tundugi see üldse hirmus, isegi eile õhtul ma ei mäletanud, et see oleks väga kole kõik olnud. Aga tegelikult oli.


Telefonipilt minust. Puud ja tiik on hästi näha.

Kõik etapid, va see võrgus kõndimine (oh miks seda ainult alguses oli), läbisin ma kohutavas hirmus ja keha oli nii krampis et mul oli juba siis valus. Täna muidugi valutab mu kere kõikvõimalikest kohtadest, isegi varbaid on imelik liigutada, rääkimata valutavatest õlgadest, kätest, kõhulihastest. Mida suuremale rajale me läksime, seda rohkem mul hakkas see asi ära viskama. Alguses mulle lihtsalt ei meeldinud. Aga 3. raja lõpus hakkasin ma juba loobumismõtteid mõlgutama, olin Mihkli peale vihane, et me pidime seal olema. Tema muidugi ajas kõik Esko kaela :) aga Esko tundus mulle sel hetkel kõige normaalsema inimesena. Mingi hetk avastasin et olen oma käekella ära kaotanud, seega 3.nda ja 4.nda raja vahel otsisime me seda. Ka seda tahtis Mihkel Esko süüks panna. Kella leidsin katkisena ja mingi jupp oli puudu, seda juppi mul muidugi otsida ei lastud. Algas 4. rada. Rõve. Kui esimestel radadel tundus, et atraktsioonid on kõik samad, lihtsalt kõrgus lisandub iga rajaga, siis tegelikult hakkasid ka atraktsioonid minema pikemaks, keerulisemaks ja 'kust-ma-kinni-hoian', 'miks-ma-seda-tegema-pean', 'edasi-ma-ei-tule' teemalisteks. 4 raja sündmuste hulka kuulus muuhulgas karjumine, nutmine ja Mihkli rattakinnastesse nuuskamine, meie taga oleva noore kuti minust kinnihoidimine (sest muidu ma ju kukun platvormilt alla), all jooksvate lastega õiendamine, otsustamine katkestada ja tagasi sinisesse võrku minna, tagasiminemise suhtes ümbermõtlemine ja ikka edasi minemine. Kuni lõpuks ma otsustasin et nüüd edasi ma ei lähe, ja kohe tõsiselt. Tegu oli 3-e rippuva nö kiigega, milledel olid nii suured vahed, et ma lihtsalt poleks ulatanud sealt minna. Natuke draamat ja juba läkski Mihkel instruktorit otsima, kuna otseteed alla nendelt puudelt ju ei ole, sa lihtsalt pead läbima raja. Tuleb tagasi ja ütleb, et tuletõrjeauto kutsutakse. Haa haa... Ok, see oli nali, siis me veel naljatasime teemal, et 5 autot sõidab välja, lisaks kiirabi ja politsei, kes tuleb Nõmme seikluspargi tegevusluba kontrollima, pluss lisatakse meile 200.- tunnist arvele. Pisarad kuivasid ära ja tuju läks nii heaks, sest ma teadsin, et kohe mind aidatakse imekombel alla.. Yea right. Instruktor tuli ja ta tegi seda mida ma kõige rohkem vihkan, hakkas seal, et tule ikka edasi, see ei ole üldse raske, isegi väikesed lapsed on seda teinud (selline võrdlus alati aitab. NOT!), näitas tehnikat kuidas kõige lihtsamini saab. Noja kuidas ma ikka nii idioot olen, et seda tegema hakkasin. Ma ei jõua ära kahetseda. Igatahes sain ma selle keskmise pulga peale kuidagi ja sinna ma ka jäin. Keha oli nii krampis ja ma ei ei oleks mitte kuidagi suutnud ennast liigutada. Instruktor muudkui vehkis all ja näitas kuidas samm ja käsi korraga ja ongi olemas. Aga mina oma kätt enam nöörist puht füüsiliselt lahti ei saanud lasta. Keha tõrkus seda tegemast sest hirm ja paanika olid liig suured, teadmine, et ma olen karabiinidega trossi küljes kinni, omab 0-effekti. Ja nii ma seal olin. Jalalabad hakkasid ära väsima sest hoidsin neid kuidagi krampis, varbad kokkupigistatud (sellest ka see varbavalu täna), käed olid väsinud, õlad...Selleks et instruktor minuni jõuda saaks pidi ta selle 4-nda raja algusest alustama. Jõudis siis minuni ja ma muidugi ei tea mida ta seal mu taga tegi, igatahes kinnitas mu karabiine ja rullikut kuidagi trossi külge ja üts et ma end nö rippuma laseks. Mõte oli mind tagasi platvormile tirida et siis mingid teised vidinad tuua, milelga mind sealt alla saaks lasta. See oleks nii tülikas instruktorile olnud ja mul oli kohutavalt piinlik niigi. Õnneks tuli Mihklile mõte, et mind hoopis edasi järgmisele platvormile lükata, sest lõpuni oli jäänud 2 atraktsiooni, millega ma tõenäoliselt hakkama oleksin saanud. Nii tehtigi, lõpetasin raja edukalt ära. Lõpus kui Mihkel 5-nda peale läks siis nägin, et ma poleks seda niikuinii ära teinud, sest seal oli selle rippuva kiigega puuvahe, mitte 3 lüliline vaid võiks juba öelda et 3 meetrine. Mina ei oleks seda suutnud. Küll aga tegin läbi 5.nda raja lühiversiooni - ronisin platvormile, sealt 2 lihtsamat asja ja oligi finishisse liuglemine.

Kokkuvõttes võin öelda, et see ei ole füüsiliselt raske ja kõik on teostatav, sest näha oli et teistele ju meeldis ja sellega saab hakkama. Asi peaks vist olema selles, et see kõrgus on just see mõnus lisaboonus, mis muidu igavale turnimisele väikest ärevust lisab. Mul aga halvab selle lisaboonuse hirm kogu keha ja nii ma ei saagi seal normaalselt funktsioneerida. Samas ei ole ma üldse pettunud, ma teatud hirmuläve ületasin. Noh, et olen natukene vähem hädapätakas kui enne seda Nõmme rada. Vbl kunagi teen 5. raja ka otsast-lõpuni läbi.

Millest kahju on:

* Sellest, et Esko oleks kenasti jõudnud kui ta oleks kohe pärast helistamist tulema hakanud. Rajale ettevalmistamine, asjade kappi panemine (ühe korraga ju ei saa), instruktsiooni kuulamine, rada ise, kella otsimine, minu päästetööd, võtsid kokku kenake hulk aega ja Esko oleks kenasti meile järgi jõudnud. Pealegi broneeritud kella 5-st gruppi meile peale ju ei tulnudki.
* Et ma nii sitahäda olen, ja selle sitahädandusega meile X-il potentsiaalseid trahviveerandtunde võin tuua, sest mingite asjadega teatud kõrguses tuleb mul piir, millest edasi ma sooritada ei suuda. See olukord tuleb lihtsalt lahendada sellega, et ma ütlen kohe ära kas ma suudan või ei. Igast mangumised ja kannustamised võivad viia veel jaburamate olukordadeni (tulebki 5 tuletõrjeautot kutsuda, kiirabi ja takkaotsa võetakse X-i korraldajatelt tegevusluba ära :)
* Et mu fotokas sai enne tühjaks kui ta Mihklist poe ees tehtud foto mällu salvestada jõudis. Seda lihtsalt ei saa sõnadesse panna kui koomiline oli Mihkel kui ta mu riidest poekoti, kus oli tema pealamp suures karbis, endale seljakotiks selga ajas ja see talle turjale suure väljaulatuva ristkülikuna selga jäi. Ah ok, see oli nii mööda seletus praegu.

15.6.08

60. Jukolan Viesti

Tamperessä (tegelikult küll 50km põhjas) toimus siis minu 5. Jukola. Ma arvan, et nüüd ma pean vahet pidama kui just klubiliikme kohustus ei kutsu. Poliitiliselt korrektselt pean ütlema, et praeguses olukorras ei luba mu jooksutreenitus ja o-tehnika hetketase klubi jaoks nii tähtsal võistlusel osaleda. Vähemalt esindusvõistkonnas mitte. Kokku oli sel aastal meil sellegipoolest meeste võistkonnas kaks võõrleegionäri. Ei ole vist mõtet karta, et konkurentsi tõttu sinna mahtuma ei peaks.

Kaarti ma üles laeda ei saa, sest seekord saime ainult kõigi punnidega versiooni. Modelit käisime Mikuga koos jooksmas - võistluse eelõhtul 6 tundi enne starti ja veel täis kõhuga 8-kilomeetrise raja läbisörkimine ei olnud võib-olla ajaliselt kõige parem otsus, aga model on Jukolal alati väga tähtis. Sain teada, et vähemalt selle kaardi joonistajale meeldib rohelise vertikaalviirutusega liialdada (või vähemalt oli tal sellest erinev arusaam kui minul) ja et järsakuid märgitakse hoopis erinevalt kui ma tavaliselt harjunud olin ja mis kõige hullem - kõik tuli alati nii ruttu kätte, isegi kõndides. Modelil saab ka vähemalt üksi metsas oma teevalikuid proovida - põhivõistlus minu vahetustes senijoostud vahetustes seda üldiselt ei ole. Alguses tegingi ainsa märkimisväärse vea vahemaade vale arvestamise tõttu, sealt edasi oli kõik jolly.

Venla ja Jukola vahelist aega oskasin seekord natuke targemini jagada ja pikka niisama vahtimist ei olnudki, magada küll ei õnnestunud. Stardis avastasin, et ootan, et Mati esimesest vahetusest võimalikult taga tuleks, et juhul kui ma hävima peaks, siis oleks taustsüsteem natuke soosivam. Ülejäänud ooteaja siis kirusin oma valet lähenemist, mis läks nobedalt üle üleüldiselt valele lähenemisele sellisele ettevalmistuses sellisele üritusele, kust siis ka (mitte küll stardis tehtud otsus) mitte järgmisel aastal sinna niiväga kippuda.

2. vahetus siis. Alguses hakkas kohe nii hästi minema! Vana lammaste reegel Jukolal on, et liigu rongis, kuid määra selgeks koht, kus sa ennast hiljemalt paika paned, kui ei ole suutnud jooksu pealt kaarti lugeda. Mõnes kohas astusin rongist kõrvale, et olla kindel, et suund on see, mis mulle meeldib, muidu tiksusin samas rütmis ja tegin ainult mõnel korral ettepoole spurti. Ühes kohas läksin ainult vahetult enne punkti oma variandi peale, aga enesekindluse puudumine ja kerge massipsühhoos sundis mind praktiliselt punkti kõrvalt tagasi jooksma, et vaadata, et äkki krt juba võeti punn eelmise mäe pealt ära. See oli küll 30 sek viga, aga selle ajaga jõudsin kukkuda 40-mehelise rongi ninast lõppu. Valus. Ja kõik läks IKKA VEEL hästi. Mingi hetk ma sattusin isegi mingi pundi ninasse ja juhtisin meid läbi võssi raiesmiku poole. Esimese märkimisväärse vea tegin alles 17KP's (/26), kui joostud oli 1:20. Amazing. Siin sattusin valesse punti, aga alguses pealtnäha paralleelsituatsiooni - ronisime hajutusse ja ei saanud aru, kus oleme ja siis kammisime päris kõvasti, kuni otsustasime kaarti natuke laiemate silmadega vaadata ja panime ennast paika kõrvalmäe otsas. Minu suurim viga siin oli see, et ma arvasin omaette juba paar minutit varem, et me just tolle mäe otsas oleme, aga hirm üksi uurima minna ja kahest viimasest sama saatusega kaaslasest eraldi minna oli liiga suur. O-enesekindluse puudumine siis. Viga ütleme 6 minti. Eilane. Masendav oli vaadata, kuidas vale mäeotsa punnist vooris mehi läbi sel ajal, kui me seal kammisime - kokku kukkusin selle etapiga 60 kohta.

Eelviimases joogipunnis (neid oli mõnusalt rohkem kui tavaliselt) pigistasin Shleha ka sisse - jälle ei oska efekti hinnata. Treenitust ta ju ei asenda, korraks tundus küll, et jalg on lahti ja ründasin tõusu ja punni. See kadus ainult kole kiiresti ära ja peale vea tegemist (pärast jooki) kadus mul üldse suurem huvi eduka jätkamise vastu ära, eriti arvestades, et finishis oodatav kildi aeg hakkas tasapisi 10 minutile liginema. Sellest võttis maada complacency ja soov ruttu teiste arvelt koju jõuda ja siis tegingi ühe mäe peale veel peale pisukest paralleeli kammimist 4 minti viga juurde. Ühelt poolt olen ma rahul, et ma suutsin keset viga ennast õigesse kohta mõelda ja sealt tegelikku punktikohta minna vaatamata sellele, mida ümbritsevad tiirutajad teevad. Teisalt olin juba liiga sloppyks muutunud ja seda ei tohi juhtuda lasta.

Siis juba rõõmustas mind sõbralik saatusesõrm ja niipea kui viimane veapunn (20) käes oli, kustus lamp ära. Kaarti lugeda eriti ei saanud, kuigi oli juba/veel/?? talutavalt valge, voolu säilitasin põhiliselt numbri vaatamiseks. Mäest alla siis enam kiirustada ei saanud ja muidu tuli ka jalga jala ette ettevaatlikumalt panna. See on see võõraste lampide hingeelu mitte tundmine - kas ma oleks pidanud kogu raja plõksima lähi- ja kaugtulede vahel? Peab endale ikka ka superlambi ostma, nüüd on nagu kohe realistlikum põhjus (loe: vabandus) olemas. Kulgesin siis omasoodu hajutusreegelid silmas pidades lõpu poole - eelviimasesse suvalt teiste järel pannes mõtlesin, et kui siin hajutus on, siis siia ma küll jään, aga noh, lucky me. Ei olnud. Koguaeg 12,0 rajal 2:07. 410 meetrit tõusu ei pannud nii tähele nagu 2a tagasi 3. vahetuses. Pidevaid üles-alla mägede võtmist nagu ei olnud.. Kokkuvõttes ütleks ma oma jooksu kohta, et "Mina ei ole rahulolematu". Selles siis vihjan kergele õigustamisele. Mingist hetkest olin rajal ka juba liiga rahul asjade käiguga, eks see mõjutas ka seda sloppynessi, mis kallale tuli. Kui on rajal seni hästi läinud, siis tuleb "mängu tõsta", et saavutatut hoida saadud tasemel, mitte lasta nats standardit alla, teades, et ka selline tulemus oleks acceptable.

Hajutus oli seekord hoopis rajumalt üles ehitatud. Vahest tuli joosta ühisest punktist peaaegu 180 kraadi erinevas suunas ja muid ebameeldivaid trikke veel - kes oskab, seda need muidugi ei häiri.

Soomes tahaks individuaalsele võistlusele minna! Ise nohiseda ja objekte lugeda ja võistlemisele vähe tähelepanu pöörama. Fin5 2009?

Jukola essential osa on loomulikult shopping. Ja shopping meile meeldib. Über-sotsialiseerumine pole eriti minu rida, aga noh meeskonnaala. Jalga väänasin natuke palju välja, ei oska mina teda õieti teipida. Homseks parem paranegu ära.

Homne ronimistreening Nõmmel toimub nüüd päris kindlasti ja loomulikult iga ilmaga. Reede õhtul läheme Rutaga koos Stamina Pirita rahvatriatlonile, kus ujumine toimub JÕES. Pühapäeval 100KP jooks - rada seekord 15km. Arvan, et pean seekord vastu puhtalt sellepärast, et maastik peaks tuttavam olema. Samas võib Eesti maastiku "omapära" ka kogu ürituse väga ebameeldivat meeldejäävaks muuta. pre-Karksi (loe:Kärstna) Koosoleku Maksaga saime bukkida alles reedeks, 27. juuniks. Laupäev tuleb siis busy päev.

Harku järve jooksul ei käinud vist keegi? Meist?

Ahjaa, ülepäevitunud ja pisikeseks kuivanud Veerpalu oli ka kohale veetud ISCi reklaamima. Oleks selleks ajaks oma õlled juba sisse kaaninud, oleks võinud talt ühisfotot lunida. Muud ma küll ei oskaks taga peale hakata.

8.6.08

2 üritust veel kalendrist maha tõmmatud - Ramirendi jooks & Aegviidu Elion

Oi, kuidas mulle see pilt meeldib. Tulin, nägin, möirgasin.

Nädalavahetuse veetsin võistluselt võistlusele liikudes ja vahepeal ka neil võistlustel võisteldes - plaanis oli Ramirendi kevadjooks laupäeval ja Tallinna rattamaraton pühapäeval. Eesmärke ei olnud kummakski - jooksudega on nagu ikka, vormi ei tea. TRM oli distantsi mõttes korralik upgrade võrreldes Jõelähtme matkarajaga, seega selle põhjal ei osanud ka midagi arvata - stardis mõtlesin, et tra, finiš pannakse 16.30 (start 12) kinni - kas ma ikka jõuan??

Ramikas oli tore firmaüritus. Hea, et nad praeguse 'retsessiooni' raames sellist asja ikka korraldada viitsivad. Siimann tervitas, Sulo laulis, fitness-tibid tegid massidele ühisvenitust. Osalesin huviga, sain paar uut muuvi tantsupõranda jaoks. Stardis ma ennast nii taha kui võimalik ei sättinud - jooksus on nagu enesekindlus suurem kui rattavõistlustel. 100+ numbrite jaoks oli teine stardikoridor nknii, niet eriti kiiresti stardist minema ei saanud. Jooksust endast ei mäleta midagi, Lükati silla juurest pikk tõus üles võttis ikka päris võhmale. Tagumise lameda sirge suutsin kildi isegi 4.04 "pressida" - 4km lõpus oli aeg 17m ja hakkasin mõtlema, et ideaalse jooksu etaloniks võetud 30-minutine lõpuaeg polegi nii võimatu, eriti kuna sealt oli põhiliselt mäest alla, aga finishis lõpuks 32.14. Häiris see, et kilomeetri-sildid nii kaootiliselt olid - ainult 3, 4 ja 5 vist - 500m enne lõppu oleks ikka võinud kiljata mingi silt, et pushi nüüd. Lõpus venitasin veel tibide läheduses ja sõitsin noppelt koju, sest laupäev oli väga minutipealt ära planeeritud, et jõuda Tartusse vennasünbile ja siis veel mujale jalkaõhtule ka. Nüüd jõudsin TRM-lt koju ja leidsin, et Ramikal olin ma 62. kohal 487 lõpetanust - vau! 30m oleks juba peaaegu auhinnalisele kohale jõudnud :) Kohapeal kommentaator hakkas kohe peale mu finishit kobisema midagi masside saabumisest ja selle peale ma arvasingi, et olen kuskil keskel vms. ENT. Ei julgegi sel aastal Pühajärve ja Ülemiste jooksudele minna, sest nendel on vanast ajast suht hea märk maas ja see teeks meele nii härdaks kui neile nüüd miski tunniga kaotaks. Pulss 194/183. Hea, et süda ikka üle maksimumi lüüa jõuab. Sellise tempo juures muidugi ei tohiks..

Eile õhtul hoidsin jalkaõlledega tagasi, et täna tippvormis olla. Enne muidugi muretsesin, et äkki tapab see mind väga ära ja Jukola ikkagi järgm nädal ja äkki oleks pidanud matkarajale panema. Hea, et ei pannud, sest TRM oli ni fun fun fun. Kuskilt foorumist lugesin, et on ainult 2km kruusa ja ülejäänud metsateedel - mõtlesin siis, et pisemad teed kui Jõelähtmel, aga ei just samasugused, korra pidi ainult üle raiesmiku sõitma. Ma olin stardis enam-vähem ainuke pika särgiga. Sokk oli mul ka pikk kaasa võetud, aga seda sai alla rullida. Enne starti hakkas joogikott lekkima ja siis paaniliselt võtsin meetmeid kasutusele, et ta seda rohkem ei teeks. Ratta külge ei pannud üldse jooki - ma ei teagi nüüd, kust mugavam võtta on, vist ikka raami küljest - seda nisa on hoidjasse nii vastik tagasi toppida ja selle ajal ma veel lüpsan sealt osa jooki välja niet kints oli pidevalt joogine. Ma alguses mõtlesin, et rattavõistlus, nknii ei tunne stardis kedagi, aga näe, kohe ronisid minu gruppi ka Piia Paasma koos vennaga, Raivo Erik ja Jüri Mõis. Jolly! Kuskil pidi Rain ka olema - rajal mõtlesin, et talle võiks mitte rohkem kui 40s kildile kaotada. Eks näis, mis tegelikult juhtus. Piiast sain ma 9. kilomeetril lõpuks mööda ka - oleks põnev näha, palju ma tast ülejäänud raja jooksul ettepoole sõitsin. Anyways, stardiplagu alt sõitsin läbi praktiliselt nii tagant kui veel oskasin. See viimaste sõitjate julgestus-ATV sõitis must suht kiviviske kaugusel kuni esimese tõusuni. Siis oli tropp koos ja selle tropi hulka ma jäingi. Kõik oli hästi liivane ja ilma prillideta ei olekski võimalik sõita olnud, sest siis oleks pidanud pool aega silmast sitta välja kraapima või siis kinnisilmi laskumisi võtma. Igatahes ma alustasin kiiresti tõusmist, eriliseks trumbiks olid mul liivaste tõusude joostes võtmised, kus ma alati nii 4-10st tüübist mööda sain. Mäest alla sõitsin jälle mina ettevaatlikult, aga seal ei jäänud teistel jälle muud üle kui selja taga ära kannatada. Lõbusaid asju ikka juhtus ka - enne TP1 ma just mugisin müslibari mingi tee peal ja siis läks must äkitselt mingi 20-pealine kari mööda, keda ma ükshaaval söönud olin. Nõme. Igas TP's otsustasin ainult 1 magneesiumi võtta ja laua pealt siis lonks vett peale. Ei paistnud küll, et keegi sealolijaist oleks osanud mul aidata ketti parandada :) Sõitsingi kogu raja praktiliselt 1000+ numbritega koos, ainukesed tillemad olid teeäärsed parandajad või siis katkestanud, kes vastu sõitsid. Siis ainukesel kruusaotsal teenisin ma ka tiibukasvatavat respekti mingi rongijuhi silmis, kes must mööda sõites ütles, et võta sappa. Ma olin just rongi nina all ilget spurti teinud, et enne nende möödumist mingist tibist mööda saada ja ju see siis paistis NII impressive tempona. Nats võttis mul aega, et nende saba uuesti kätte saada, aga suht lahe oli sabas suruda. Metsa vahele jõudes miskipärast võeti tempo maha ja ei mindudki ühise glorious finishini ja mul ei jäänud muud üle kui neist mööda minna. Thanks anyway! Muidu läks tavalise seljapüüdmise stsenaariumi järgi, aga mingi hetk tuli matkarada sisse ja siis kadus nagu point ära, sest enamus selgu oli just nende omad. Lõpu 5 kilomeetriks sain lõpuks oma tempo inimeste hulka, mingi tibiga sõitsime üksteisest mitu korda mööda ja karjusime aeglasematele, et VASAKULT! või PAREMALT! Enne lõppu ma mingi liivatõusuga jooksin taga siiski piisava vahe sisse, et paarikümne sekundiga finishis võita. Lõpuspurdi küll oma vahetu vastasega viimast 500m sprintides kaotasin, aga fun oli ikkagi kimada. Söögist oli mul kaasas aprikoosi, millest jäi jälle pool järele + 2 müslibari, millest sõina ainult ühe. Peaasi, et juua jätkub vist. Shleha kaanisin sisse 15km enne lõppu - võib-olla andis mingit jõudu? Igatahes seisma ei jäänud lõpuni, äkki just tema pärast? Kohe peale seda hakkasin ma luulusid nägema ka kusjuures - autoteel vaatsin laskumisel mitu korda, et OH! auto tuleb vastu. Valge auto, kusjuures ja minu arust oli VAZ 07. Aga ei tulnud. 35. km paiku hakkas ka tagumik protestima. Praegu tahaks ennast beebitalgiga turgutada, aga pole. Selg valutab ka ja vasak käsi suriseb nagu oleks surnud, aga nagu ei ole ka. Verd vist ei jätku sinna. Eks kuskile tulevad ametlikud fotod ka, iseasi, kas mina seal peal olen. Igaks juhuks tegin endast foonifoto massidele oglemiseks. Ma olin näost veel isegi vähe sitane.


Ametlik aeg tuli vist 2:54 - poole pealt hakkasin vaatama, et 3h oleks hea eesmärk ja täis ta tuli. Seinaprotokollis (ja diplomil) on koht 921. - igati rahuldav. Palju startijaid oli, ei teagi, mu number oli 1371. Kui regulaarse Elionitamise tagajärjel saaks kasvõi ühe stardigrupi ettepoole, oleks stardis võit juba märgatav. Mingeid vaheaegu üritasin ka võtta, aga kes nüüd tagantjärgi neist aru saab. Pulss 189/162 - maksimum ikka ronis iga tõusu järel vaikselt ülespoole, esimesed 10km nagu üle 160 eriti ei läinudki. Tulemuste lingi teen kõrvale siis, kui need kuskile üles pannakse. Siis selgub ka mitmes ma naistest olin - Ramirendil vist kuues.

Stamina on lõpuks saanud ka oma rahvatriatlonikalendri üles. 3 neist toimuvad Tallinnas ja Valga oma on mul ka suhteliselt plaanis, niet võimalik on üldkokkuvõttes kuldlindu (?) püüda. Esimese toimumisaeg on veel õhus, aga tollel jaanieelsel nädalavahetusel kavatsen ma nüüd, kui Elion üle elatud, kindlasti 100KP jooksule minna. Triatloni kuupäev ei ole veel kindlaks määratud - lehel on kirjas, et täpne päev selgub hiljemalt 6. juunil -YEAH, RRRIGHT!

Järgmine nädal - tahan teisipäevakul joosta Jukola-moraali buustimiseks ilma vigadeta ja täistempoga H21C raja. See on ka ainuke trenn, mis ma enne Jukolat teha saan, sest puhkus sai nüüd läbi ja tööl tuleb vist pikki õhtuid veeta - kuskile on ju vaja ka jalka mahutada. Taffy. Jukolal olen oma lemmikvahetuses - teises. Üle-eelmisel nädalal tegin ka kaks 15-kildist jooksuringi. Parema kintsukondiga on nats jama, kipub valutama lõpu poole. Muidu püsis tempo nii 5m/km - tolerable, aga mitte midagi rõõmustavat. Rada oli ka täitsa lapik ja üldse mitte 410 tõusumeetriga, mida Soomes lubatakse. Ehk vean lõpuni, sitemini kui eelmisel aastal ei ole võimalik joosta, kui just maakera-suurust viga ei kavatse teha. Xdreamini nüüd 3 nädalat, eelinfo stardipaigaga oli täna X lehel üleval, polegi enam niiväga Karksi-Nuia. Võrtsjärv on vastikult lähedal, aga jõel kanuutamist eriti ei tahakski. Kõik võib veel juhtuda muidugi. Nüüd oleks veel tarvis kolmekesi paar korda "üht-teist" koos teha sh palju maksa süüa. Aeg läheb tõenäoliselt väga nobedalt.

Soome rogainil oleme tõesti kirjas - nimeks pandi miskipärast "FTP" Hemohes, kuigi ma ei mäleta ühtegi lahtrisse sellise asja kirjutamist. That's really purr.

Lisasin meile ühe sõbra - Firmasport. Nad kirjutasid meist peale esimest X etappi. Väga nunnu. Oleks siis juba võinud pilti ka teha. Ma eriti ei mäleta neid nii märkimisväärselt pikalt meie sabas tilpnemas, aga noh eks nad ise teavad.

4.6.08

Ferrino 36 h

Proloog

Tiimiks 'multikategelased', osalejateks Margit, Martin (eelmise vend), Ruta.

Margit:

Plaan osaleda 36sel on olnud peas juba vähemalt aasta aega. Iseenesest äärmiselt kummaline ja arvatavasti teatavat sorti masohhismi ilming, sest sportlane ma ju pole aga selliselt ennast nii proovile panna on ikka äärmiselt ahvatlev.

Kolmanda tiimikaaslase leidmiseks läks küll natuke aega, sest ega sa julge midagi niisama inimest kutsuda… kes teab rikud veel head sõprussuhted ära… seepärast oligi hea, et Martin ideest vaimustatud oli.. sugulane on sugulane

Saigi ettevalmistusi tegema hakatud. Üle nelja aasta sai ka rattale tagumine ratas alla ja töökaaslaselt rulluisud laenatud. Paar teisipäevakut + ITK spordipäev sai Rutaga kaardilugemist õppimas käia, rattaga paar pikemat tiiru ja rulluisutamine meelde tuletatud ning oligi minek.

Mineku osas saime kokkuleppele ühe teise tiimiga bussi jagamiseks… oii kui õnnelikud me olime, et nii lihtsalt kohale saab… oii kui nigelasti see kõik peaaegu välja kukkus.

Stardi päeval pidime Tallinnast liikuma hakkama poole kolmest, kuid umbes kahe ajal tuli teade, et autojuht on graafikust maas ja jääb üle poole tunni hiljaks… no mis seal ikka.. eksole. Lõpuks nad ikka saabusid ja kui ma olin oma tavaariga autole kolinud, siis hakkasid jamad pihta. Tuli välja, et nende andmete pidime Rutaga ühes kohast peale tulema, et muidu poleks nad meid peale võtnudki!?!?! Ja sellele lisaks veel iroonilised kommentaarid „Aega meil ju on!“. Ja siis ei leidnud me Ruta tänavat kohe üles ning asi läks nii kriitiliseks, et lausete peale „Kui te 10 minuti pärast autol ei ole, siis tõstame ülejäänud kahe liikme asjad kah maha!“ tõusis mu vererõhk lakke ning nutt oli juba varuks ning Ruta jõudis juba kah öelda välja lause „Mina ei tule üldse“…. No igaljuhul olime me ettenähtud 10 minutiga siiski õnnelikult autole pakitud ja sõit läks lahti… Viljandi poole, sest sealt tuli veel kaks inimest peale. Pool teest üritasin ma endale psühholoogilist restarti teha, sest tuju oli nii nullis, et ma isegi ei kujutanud ette, et ma võiks üldse midagi nautida selle nädalavahetuse jooksul. Õnneks läks suurem viha üle ja edasi olime ainult üllatunud kummalise marsruudivaliku ja teise tiimi üleüldise meelestatuse suhtes.

Kohale jõudsime poole üheksast… ja üllatus üllatus sellest täiesti piisas, et olla 10.02 stardis. Selle ajaga siis kiirelt telk üles, riided vahetatud (kusjuures kogu tiim oli põhimõtteliselt Ruta kaasa tassitud riietesJ), joogid söögid valmis… ja Start.


Ruta:

Teiseks tiimiks olid piirivalve kooli noored kasvandikud. Need 2, kelle me Viljandist peale võtsime olid ilmselgete joobetunnustega ja labase jutuga. Meie peas haudus juba sõidu ajal plaan, neile ära teha. Soovisime, et neil läheks otseselt halvasti, Margit pabistas seejuures, et sellest halvasoovimisest jääb talle tõsine karmavõlg, mina aga ei tundnud mingeid süümekaid. Autos olid kutid väge täis ja ei väsinud kordamast, et lähme teeme ruttu ära, saab varakult minema. Njah, ma aimasin kohe et nii kergelt neil see ei lähe. Aga ma olin tasa. (Autosõidu ainuke rõõmuhetk oli kui Mihkel helistas ja üts et pani meid Soome rokainile kirja). Meie võistluse popimaks teemaks oli kindlasti pidev arutelu – ei tea kas piirivalvurid on meist ees, ei tea kas nad kaarti lugeda oskavad jne…

Ratas

Esimene idee oli võimalikult teiste sabas püsida, et ainult mitte üksi metsa jääda. Kuna ma aga kartsin, et mingi hetk tõmmatakse meilt eest ära ja siis me ei tea, kus me oleme, hakkasin ma koguaeg kaarti kontrollima, jälle jäime seisma ja arutasime. Nii me suht üksi jäimegi. Ühe punkti näitasid meile kätte mingid välismaalased (aitäh välismaalased!), mingi sellise, mis oli mõned sajad meetrid vist valesti pandud ja mille puhul need tiimid, kes korraldajale helistasid, said sealt loa edasi sõita. Rattasüsteem oli selline, et stardis öeldi esimese KP number, edasi oli selles KP-s järgmise nr. Seega midagi vahele jätta oleks väga keeruline olnud (kuhu sa siis tead edasi minna). Igatahes meie selle hetke tunne oli, et me oleme asunud viimasele kohale ja üritasime seda siis hoida. Ratas läks meil okeilt, hoidsime tempot, punkte leidsime hästi.

Ratta aeg 4:38, läbisõit 54 km

Jalgsi

Ratas lõppes Tabina järve ääres, kust meile anti 2 jooksukaarti (suund). Ühele kaardile pidime ise rajad joonistama, selle jaoks oli seal pimedas kämpingumaja terrassil väike lauake ja taskulamp. Millegipärast arvas Margit, et see on minu taskulamp ja pani selle sealt lahkudes endale kotti. Kusjuures korralik suur taskulamp oli (loe: kopsakas lisakaal). Isegi pärast, kui jalsietapp pidi samas kohas üle minema kanuuks, ei taibanud me seda taskulampi ära anda.

Jalgsi oli suht ok, meie o-oskused ruulisid päris hästi.

Jalgsietapp oli see, kus minul hakkas külm. Ja kohe tõsiselt. Selle ma muidugi avastasin alles keskpäeval, et minu seljakott, selg ja püksid on märjad sest joogisüsteem lekkis. Igatahes külmetas mu alaselg ja jalad metsikult, niiet appi tuli võtta termokile. Jah see asi on esialgu imeline, ta võtab uuena kotis imevähe ruumi ja on imekerge. Sooja annab ta ka, ainult et pärast teda enam selliseks imeväikseks kokku ei saa ja ta jääb mingiks jaburaks suureks puntraks, mis kotti ei mahu. Keerasin ta endale seelikuks ümber ja selliselt naiselikult ma sahistasin temaga seni kuni päike hakkas juba soojendama. Öö oli nii külm ja paha minu jaoks, et ma olin juba siis ette otsustanud, et teist ööd ma enam ei tee, seega arvestasin et me katkestame 24 tunni peal. Muidugi ma sel hetkel ei tajunud, et see külmus oli tingitud minu pidevalt ja vaikselt lekkivast märjast seljatagusest.

Kuna jalgsietapi alguses öeldi meile, et me ei ole viimased, eeldasime et oleme eelviimased. Mingi hetk jooksis üks punt meist mööda. Vau, mõtlesime. Ja arvestasime et nüüdsest oleme viimased. Siis aga hakkas neid veel paistma. Kogu jalgsietapi jooksul nägime vast 7-t tiimi. Hästi. Paar tiimi olid sellised, kellega aegajalt koos liikusime, kuid meie, oma super o-oskustega taipasime pidevalt lõigata läbi metsa, seega saime me nendest pidevalt võitu. Selle me muidugi puhates ja võileibasid süües ära kaotasime. Igatahes tundus, et kui meie olime just mingi pikema pausi pidanud, siis kohtusime jälle samade tiimidega. Neil näod sellised, et kuidas te siia saite juba. Lõikamised said meile mõnusaks hasardiks, meie vaikne moto oli – ‚teed on nõrkadele’ ja koguaeg arutasime, kui palju tiime me selle lükkega nüüd võidame. Margit muide on väga hea kaardilugeja, kuigi ta on üks selliseid veidrikke, kes ei oska vist kaarti hoida liikumissuunas vaid ainult õigetpidi (tekstid üleval), välja arvatud muidugi juhul kui kompassiga suunda peab vaatama. Erinevalt minust, kes ma Regio atlast pean ka koguaeg keerutama et aru saada kuhu liigume. Üks punkt oli selline, mis jäi kahe kaardi peale (see kust lõppes esimene kaart ja algas teine), selle punktiga me nägime kurja vaeva. Üks kaartidest oli baaskaart vist, igatahes ilmselgelt ebapiisav ja teine o-kaart, millel tekst – kaardistatud 1983, täpsustatud 1984 (jaa, abusrd). Otsisime seda künkapunkti väga kaua. Vahepeal lisandus meile meie piirivalvurid. Käisime kõik künkad läbi (uhh kui väsitav) ja saime punkti enne neid. Jalgsietapi lõpp kiskus ära (väsimus), igatahes loivasime väga apaatselt, kuigi o-tehniliselt korrektselt, liikusime täiesti õigesti ja täpselt teadsime oma kohta kaardil. Jah, me lõikasime palju.

Aeg 8:14:05

Pilt tehtud jalgsietapi lõpus, autor Piret Ahman.

Kanuu

Kanuu tundus tore vaheldus, ilm oli juba päev ja päike säras, koorisime aga riideid vähemaks, aega oli meil küll, kuna me teadsime et oleme viimased (tegelikult jälle ei olnud). Meeleolu oli hea, külm öö möödas, riided kuivanud, lekkiv seljatagune likvideeritud, motivatsioon oli laes, et teha ikka kogu võistlus lõpuni. Vahetusalas ootas meid suspedes korraldaja, kellelt ma üle-eelmisel päeval Matkaspordist sokid olin ostnud. Piirivalvurid ja tiim nr 22 (Prügikala) olid juba tunniga meist ees (meie alles läksime järvele kui nemad juba jõejuppi tegema hakkasid). Ja siis algas kanuu. Kaart oli ortofoto. Mina olin esimest korda elus tüür ja Margit ja Martin esimest korda üldse kanuus. Alguses ma naersin hullunult, sest see kõik tundus nii koomiline. Ma ei saa aru, kuidas Esko või Rain seda oskavad. See on nii jabur. Tüürimine siis. Ma ei saanud sellega absoluutselt hakkama. Pealegi me ei leidnud mingeid punkte ja kaardist aru ei saanud. Tüürida ja samal ajal ka sõuda ja kaarti vaadata on täiesti võimatu. Alguses mõtlesime et lihtsalt sõidame kuidagi läbi kõik saared ja äkki midagi märkame. Siis aga võttis Martin, kes istus kanuu keskel, kaardilugemise enda peale. Mingeid Mihkellike kanuuvalikuid teha ei saanud, kuna need saared olid lihtsalt pilliroo puhmad, mittemidagi kandvat. Kanuu oli minu jaoks harjumatu ka sellepärast, et ei olnud midagi sellist nagu Hemohesiga, või Oranzkapsaga. Lihtsalt igaüks nagu vahepeal aerutas, aga ei mingit rütmi, kõik käis aegluubis, ei mingit koostööd, Hemohesi ‚tõmme.... libisemine.... tõmme...libisemine’ on kordi kiirem. Aga järvelt punktid võetud, edasi pidime mööda oja sõitma. Alguses oli madal, Martin vedas paati paljajalu mööda oja põhja. Meie Margitiga küll kaldal, küll vees järel. Siis oli ikka veel madal, pluss lisandusid igasugu murdunud puud ja toikad, millest üle ei saanud, noh siis tuli kanuud tõsta. Ikka oli madal ja lisandusid veel suuremad palgid, millest üle ei saanudki tõsta, pidi paadi kaldale vinnama ja mööda seda edasi vedama. Ja nii kilomeetrite viisi... Mingi hetk panime kõik oma kossid jalga. Sealt sis kadus meie senine kuiv jalanõu. Väga pika osa tassisid M&M kahekesi kanuud, mina kõndisin kahe seljakotiga kaldal. Kanuu oli vett ja soppa nii täis, et kotid oleksid põhjas märjaks saanud. Kilomeetrid jätkusid, alguses naljakas olnud teema muutus juba häirivaks – millal see ometi lõpeb? Millal me kanuusse istuda saame ja sõitma hakkame? Aga ei, tundide viisi edasi – kanuu kaldasse, vedamine, kanuu tagasi vette, kanuu üle puude tõstmine.... Kui Raagsilla oja Piusaga liitus, siis jätkus see jura Piusa peal. Jaa, see jõgi on laiem ja sügavam, aga neid murdunud palke on peal sama palju. Sõita ei saanud, kui siis mõnekümne meetri kaupa. Ja siis ka meie tüürimisoskused segasid meid. Martin oli selleks hetkeks tüür ja me muudkui põrkasime ühest kaldast teise, kui mingi toigas või palk oli keset jõge ja nt vasakult oleks mööda saanud, siis me ei saanud kunagi sinna vasakule ‚augule’ pihta, vaid panime külg ees sinna sisse. Tüürimine sakkis ja mina ju ei oska oma rahulolematust mittenäidata. Margiti närv oli juba nii piiri peal, kuna ümbermineku-ohtlikke ja vigastusohtlikke olukordi oli liiga palju, et ta otsustas kanuust lahkuda ja kaldal kaasa kõndida.

Näide sellest, milline oli valdav osa kanuuetapist. Pildi autor Alar Jõeste. Nende tiimi muljed: http://kaja.ekstreem.ee/?ID=2489&s=com

Kanuu teoorias olen ma tugev, ma üritasin pidevalt Martinile selgitada, mida ja kuidas Esko tüürides seal taga teeb. Aga see kõik kõlas ainult näägutamisena. Mingi hetk vahetasime, mina läksin tüürima ja ma ei tea mis siis juhtus. Igatahes midagi juhtus ja ma sain hakkama. Me ei põrkunud enam kaldast kaldasse ja saime puude vahelt läbi. Aga kuramus kui raske see oli. 2 nippi meie kanuukoolitusel õpitust tulid kasuks – üle poolenisti vee all oleva palgi sõites tuleb võimalikult suur hoog sisse saada ja sealt üle sõita (toimis!); kui kanuu jääb palgi otsa kinni, siis tuleb kanuus kas edasi liikuda või tagasi, selliselt et raskus selle koha pealt ära juhtida ja siis kehaga lihtsalt hüpata kanuud edasi (toimis!).

Kanuu aeg 9:44:39, kilomeetreid ei tea. Ja vist ei tahagi teada.

Katkestamine

Kanuu lõpp, jalad märjad, õhk hakkas jahenema, päike loojuma. Jook oli otsas, söök samuti, märg ja külm oli olla. Enam edasi me ei tee, see oli ühine otsus ja tuli kergelt. Kõige kurvem oli seda öelda tiimile nr 22, kes napilt enne meid kanuu lõpetasid. Ka nemad olid rohkem kui tund eelmistest maas, ning jäid väga nõutuks kui meie katkestamisest kuulsid. "Aga kellega me nüüd konkureerime?". Me lubasime neid muidugi cheerida finishis kui nad saabuvad, aga loomulikult me magasime selle maha. Igatahes nüüd oli vaja vaid helistada korraldajale ja küsida kuidas me ratasteni jõuame, et sealt võistluskeskusesse sõita. Nimelt polnud kanuu lõppu ühelgi kaardil, kuna viimane pool kanuust oli legend-orienteerumine, samuti ei olnud ratta vahetusala sellel kaardil, mis kanuu lõpus jalgsietapile suundujatele anti. Kodu it is, mõtlesime. Aga sellest sai meie kahe päeva kõige raskem etapp üldse. Asi kiskus kohe pimedaks ja Martinil hakkas tõsiselt külm, termokile appi jälle. Meile tundus et me oleme liiga palju kõndinud ja kuidagi ei jõua. Margit läks ühest talust küsima. Olime õigel teel, aga ma ei saa aru miks me nii aeglaselt liikusime. Sinna vahele mahtus lugematu arv kõnesid Siirile, kuna me koguaeg kahtlesime, kus me oleme. Jalgsi osa pidi olema ainut 10 km ratasteni.

Rataste juures läks ludinal. Rattale olime jätnud pudeli jägermeistrit, Martin hakkas seda kohe usinalt jooma. Vahetusalas ootasid meid korraldajad, üks nendest jälle see sokitüüp. Muidugi bondisime seal natukene, arutasime kas need sokid, mis otsin, olid ikka head. Tegime mõned naljad ja sõitsime ära. Sõit oli üliraske. Lenksu hoida ja ratast juhtida käis mul peaaegu üle jõu. Ma pidin kogu oma jõu ja keskendumise sinna panema, sest lenks vibas käes. Mul pole sellist tunnet kunagi olnud. Martin surises üle keha, ma ei teagi mis see tähendab, nii ta seda ütles. Mingi hetk hakkasime vist hallukaid nägema, või ma ei teagi mis need olid. Igatahes me nägime kõike hästi palju, Martin ei tundnud meid ära ja pidi igakord meid nähes mõtlema kes me oleme, Margit nägi pealambile vastu helkivaid helkureid nagu pika säriajaga tehtud fotol – pika jutina (ju ta siis nägi aegluubis kõike), mina nägin Martinit mitmekordselt – selliselt, et ees oli õige Martin ja taga mitu väiksemat, kah vist nö aegluubis teema. Lisaks hakkasin ma millegipärast paaniliselt mõttes kordama sõnu ’ebasobivamal ajal’ ja ma ei saanud seda kuidagi korda, küll ta oli ’ebasobimaval’, ’ebasomivabal’ ja see läks ainult hullemaks ja häiris mind metsikult.

Ratastega jõudsime Vastseliinasse, kus me teadsime olevat 24 h tanklat. Martin on ju suitsetaja ja loomulikult ei olnud tal juba Tallinnast välja sõites suitse. Vastseliinas ekseldud, tankla leitud (kusjuures 2 KP-d oli meie käeulatuses, aga me olime selleks liiga apaatsed), asusime viimasele etapile - võistluskeskusesse. Kaarti me enam ei vaadanud, mingi silt näitas „Kirikumäe 6“ ja tanklatädi ütles midagi et kuskilt üle mäe peab sõitma. Sõitsimegi, mingis kohas tekkis kahtlus, et kas see on siis mägi või, aga me olime tõesti apaatsed ja ei süvenenud. Tee oli veider, ei tundunud üldse tuttav, samas nagu äkki ikka oleks. Lõpuks kui olime ilmselgelt üle 6 km sõitnud, helistasime jälle Siirile. „Kas te olete ikka asfaltteel?“. No kurat. Olime me jaa!!! Siis läksin mina katki ja hakkasin nutma, ma olin täiesti ahastuses. Tagasisõit tanklasse oli kohutav. Ja sealt siis omakorda uuesti alustada seda „Kirikumäe 6“ sõitu. Kui me võistluskeskusesse tagasi jõudsime, hakkas juba valgeks minema, kell oli 4, pühapäeva hommik. Oma tagasiteed katkestuspunktist olime alustanud natuke peale 21-t eelmisel õhtul. 7 tundi ei midagi. Oleks juba samahästi võinud punkte võtta. Me olime katkestanud just selle põhjusega, et mitte jääda märjana, külma öösse, ilma toiduta ja joogita (jah kõik oli otsas, peale Shleha), aga pidime seda kõike 7 tunni jooksul ikkagi taluma, ilma et oleks mingeid punkte saanud.

Kokku tuli ajaks midagi üle 29 tunni. Rulluisk jäi ära, kuna Maanteametilt ei saadud kooskõlastust. Tegemata jäi meil tõukeratas, kajakk, mälu-o (iu) ja jalgsi ja rattaetapp lõpus.

Kokkuvõte: uhh kui raske see oli ja kuidas ma vandusin, esimene asi, mõtlesin, on see et helistan Mihklile ja ütlen et ma 24-sele ei tule. Aga juba pärast 5-tunnist uinakut telgis, olin ma kindel, et teeksin sama asja uuesti ja paremini. Muidugi kõik need 'oleksid'... Jah, me oleks võinud pingutada rohkem, jah me oleks ka katkestades võinud võtta tee peale jäävad punktid... Aga noh. Suur respekt Mihklile ja Eskole. Mihkel on ikka super-kapten, mitte minusugune hüsteerik ja täiesti otsustusvõimetu ja null-organiseerimisoskustega inimene. Ja Esko. No kuidas kurat seda kanuud on võimalik juhtida???

Ah jaa, seda ka et piirivalvuritele tegime ära, või noh, vähemalt tulemustetabelis on nad pärast meid ;)