ME OLEME PILDIL! (VASAKUL)
Enne starti Martti suust miinimumeesmärk, mis oli numbri 9 kaitsmine. Algus oli metsik. Esimese tõusuni vajutati nIi kus torust tuli, tõusu lõpus oli juba grupp koos. Võtmeetapp oli meie jaoks KP2-3, milles me tegime tõenäoliselt väga unikaalse valiku, mis maksis meile umbes 10 minutit. Teistel teevalikutel olid kahtlased faktorid – kas otsesiht KP2’st võis liiga soine olla või korraks lõppev tee Madissaare talu juures. Saime küll head värsket asfalti sõita ja otsustasime, et ei lase sellel veal ennast häirida. KP5 vahetusalasse jõudsime umbes 35. kohal. Jalgsietapp Vissuvere rabas oli väga cool. Kuna mul magamisettevalmistus ebaõnnestus täielikult, siis hakkasin ma siin juba pildilt ära vajuma ja rajavalikutest eriti osa ei võtnud. Võtme-KP’d loomulikult KP10 & KP14, mõlemaga tiirutasime nii 10 minutit. Minu kõige raskem koht terve võistluse jooksul oli KP11-12 teejooks – suhteliselt unes ja tahtejõu pealt. Mõtlesin jälle, et kurat viimane kord ja Seiklusporr Chillout is so the team for me. Võib-olla järgmisel aastal. Enamuse ajast liikusime Maratonspordi ja Timmo gängiga. Ise mõtlesin, et näe, ports pisikesi numbreid, aga kõik nii kesistel kohtadel. Enne tagasi rattaalasse jõudmist saime ka Rakvere poisid kätte, kellel number 7. Vahetusalas selguski, et me oleme 13. kohal. Vau! Äkitselt sai võistlus jälle tähenduse tagasi. Halb asi oli see, et eelmine koht oli ees ikka väga pika vahega.
Edasi läks juba väga kiiresti. Ratas uisu algusesse, uisk Martti sabas tilbendades kuni selle "legendaarse" laskumiseni, kus ma küll kõiki oma õpitud murulesõitimisoskusi kasutada üritasin, kuid siiski rohule külili käisin. No biggie, viga ei saanud, jätkasime. Üllatus oli aga suur, kui järgmises KP’s mu SI-pulk kadunud oli. See oli päris demoraliseeriv laks. Martti eeldas kohe, et mu kukkumiskohas ta tõenäoliselt on. Kuna minu järele saatmine oleks võtnud tunnikese, läks ta ise. Kokku kaotasime ainult selle jõnksuga nii 20 minti juurde, lisaks saime ka tunni trahvi (ise kartsime, et trahvi tuleb 15 minutit per punkt – tunne juhendit). Martti oli selle vahespurdi lõpus muidugi paras corpse.
Järgmine osa oli suhteliselt kammimis-o, kus otsisime valgel lehel kraaviristi nii 10m, kusjuures Martti sõidu ajal käis Kristjan veel KP’d ette tsekkimas, aga ei leidnud muud kui kammivad hordid. Kurb oli vaadata, kuidas vahepeal terve rida võistkondi mööda läks, aga mis teha. Tagasi sõitsime juba rohkem rongis, highlight oli see, kuidas Martti kaotas uisuratta (wtf, kuidas see juhtuda saab - ma sureks right there and then). Vahetusalas olime veel üllatuslikult 25. kohal, ees jälle tühjus.
Esimene LÜ oli puude lugemine – veel oli järjekordne eskimopööre ja kummirõngaga ujumine – all very Libahunt ja 36h. Tõenäoliselt ainuke tint meepurgis. Kanuu oli ka suhteliselt igav, Kristjani sokutasime jälle Türi veehoidla tornist hüppama, leidsime 5678 aeruvahetuse meetodi asemel uue 20-meetodi, mis andis sooja, tõmbas pulsi üles ja soodustas infarkti ja arütmiat. Vähemalt oli lõbus, aga me ei saanudki teada, mis tüür Martti sellest arvas :p Sõitsime jälle samast veskitammist alla, kust märtsis 08, kuid seekord ilma ohvriteta. Pärast kanuud jalg keeldus jooksmast ja ma panin enamuse aja pensionäri-stiili. Siin olid meil muidugi jälle omad pidevad konkurendid. Jõgi oli täpselt nii lai, et vahetult enne ujudes üle jõudmist hakkas vastik. Ühel nendest kaotasin ma ka kaardi ära, pärast seda oli suhteliselt nõme porrutilbendist panna – „palju maad veel?“, „millal Türi hakkab?“ Nii 2/3 jooksuetapil saime ekstreem.ee kätte ja mu respect nende sitkuse vastu läks all the way up to 10. Mitte ainult nad ei teinud ka Leivota head tempot, nad jagavad ka igat ala, millel lisaülesanded on – ronimine, rafting you name it. Pärast pisukest viga KP48'ga uuesti veehoidla äärde jõudes olid nad jälle meil praktiliselt käes, kuid 2 lisaülesandega läksid nad meist jälle eest. Minust polnud lõpus enam erilist jooksjat, seega me neid püüdma ei hakanud. Ma suutsin vahepeal lühiksteks perioodideks (nagu näiteks vahetult enne lõppu) jalad perse alt välja saada ja ilge spurdi maha panna, aga see tuli ja läks nagu rattaralli lõpuosa sõidujõud. Protokolli koos trahviga praegu 31. koht. Niimoodi seekord.
Mul jälle pärast võistlust loomulikult „identiteedikriis“ – miks ma siin olen ja eriti veel sellises võistkonnas, kuhu minu kontributsioon on MINIMAALNE ja special skills, mis teisi aidata saaksid, samuti olematud. Muidugi on kahju, et M&K oma potti täielikult realiseerida ei saa, aga ma lohutan ennast iga kord sellega, et enne hooaja algust oli mu eesmärk porrutilbendis olla kõikidele osapooltele teada ja praegu siin-seal mõnusalt valust surisev kere tähendab, et mina olen oma eesmärgid täita saanud. Arenenud olen ka ja vähemalt rattas I hold my own – tarvis ainult pisikestel poristel radadel sõitu harjutada, need olid pain.
Lessons learned:
- SI kinni teipida
- non-obvious teevalikus kokku leppida ja võtta sekund neid ka kõva häälega kaaluda
- mõtlen veel, kui raja korralikult üle vaatan
Todo:
- uisutrenni vihtuda
- jooksukonksu trennida, et metsas tema soovituse väljakäimine mu poolt automaatselt .. er, võibka mõni teine kord reaktsiooni ei too. Kristjan finishis arvas, et ta oleks võinud meid kümme korda maa sisse joosta vms, seda üleliigset jõudu oleks kindlasti hästi rakendada saanud.
Ja gosh, b-rada tegi jõeforsseerimist-porismülkamist öösel. Üldiselt annaks sellele etapile 9/10 hindeks. Kordagi ei olnud ühtegi arusaamatust ega kahtlaseid punkte ja rada oli ka seaduse täie rangusega kokku pandud. Selline oleks pidanud 36h olema, aga 3x pikem. Terakesed oleks seda rada tõenäoliselt vihanud. Järgmine etapp on Elvas ja seda ootan ma väga-väga, õnneks pole uisku.
edit:
Ainukesed pildid, mis ilmunud on, on Leivo invatuuri tulemused - meie (põhiliselt Kristjan) oleme vettehüppe juures pikema fotoseeria ohvriks langenud.
Ülejäänud Leivo pildidJärgmise päeva bits n pieces:
- Ma olen Xdreamil kaasas enam-vähem nagu need $25m kosmoseturistid. Martti ei öelnud kunagi "Kuule, Mihkel" vaid alati "Kuule, Cris", kui oli tarvis mingit teevalikut või asukohta discussida. Ma siis kompenseerisin seda endale vahest karjudes üle jõe või rattatee meie asukohta isegi siis, kui kõigil kaardid ninas olid ja polnud just tuumateadlast tarvis, et kaardis olla.
- "ASJAD TASKUS ON PAHA!" Eelmine kord tsiteerisin Katrinit, nüüd juba iseennast, aga tarkus ei taha pähe jõuda. Ka prügi tuleks mujale sokutada. Soovitavalt eessõitja seljakotti
- Pigem kaasa rohkem jooki kui vahetusriided.
- Söök tuleb kotitaskutesse panna kõige enam accessible kohta ja süsteemselt, et teaks ka, kust mida võtta
- mulle kuluks individuaalne seiklusvõistlus ära. Saaks kõike ise teha, tekiks ehk ka suurem mott erinevate alade tehnika selgeks teha. Praegu ma lihtsalt tean, et alati on alternatiiv olemas
- kalasupp ei olnud inspired choice ja lihapiruka amazingness ei tasakaalustanud ka olukorda kuidagi.
- ma tahaks B-raja kaarti näha. Siin alloleva kommentaari ja muude tekstide põhjal tundub, nagu nad oleks ka päris kõrgel põhjas käinud. Ja kas aerofoto osas oli neil rohkem punkte?
- Nüüd me oleme juba 34. kohal
- Lähiaja plaani peaks ultra-long trenn-jooks mix-trenne võtma. LISAKS uisule. Arcticu uisku lähen vist jälle ja teen iga nädal nägu, et ma kuulen seda juttu esimest korda. Milles Arcticu rattatrenn seisneda võiks? Laskumis- ja võssitrenn surely not, ma usun, et nad kasvatavad pigem mnt-rattureid.
- Tallinnasse-sõit 1,5-tunnise une pealt oli täiesti braa. Every little did help indeed.
- Salomonidel lagunes tross ära. Ma ei tea, ma teen neile ühe anonüümse kõne, kas sellist asja üldse parandatakse ka, kuidagi mõttetu tundub okei koss katkise paela pärast ära visata.
Järgmine start - Kõrvemaa triatlon. See on ju peaaegu nagu individuaalne seiklussport ja kui päike nii jätkab nagu ta täna alustas, siis võiks vees isegi üle 20 sekundi olla. Võib-olla tuleb enne Klubide karikas. ORIENTEERUMISES, võeh. O-kosse pole, seikluskosse pole. Kingades it is.
