28.6.09

Xdream 2, Väätsa 27.-28.06.2009 (Mihkel/Seiklusporr)

Mina jäin rahule, kuna praegu valutan ma suhteliselt igalt poolt. Ainuke ebameeldiv asi on viimaste võistluste juures iiveldus, mingist hetkest on oksendamise tunne – niimoodi ei taha valutada.


ME OLEME PILDIL! (VASAKUL)

Enne starti Martti suust miinimumeesmärk, mis oli numbri 9 kaitsmine. Algus oli metsik. Esimese tõusuni vajutati nIi kus torust tuli, tõusu lõpus oli juba grupp koos. Võtmeetapp oli meie jaoks KP2-3, milles me tegime tõenäoliselt väga unikaalse valiku, mis maksis meile umbes 10 minutit. Teistel teevalikutel olid kahtlased faktorid – kas otsesiht KP2’st võis liiga soine olla või korraks lõppev tee Madissaare talu juures. Saime küll head värsket asfalti sõita ja otsustasime, et ei lase sellel veal ennast häirida. KP5 vahetusalasse jõudsime umbes 35. kohal. Jalgsietapp Vissuvere rabas oli väga cool. Kuna mul magamisettevalmistus ebaõnnestus täielikult, siis hakkasin ma siin juba pildilt ära vajuma ja rajavalikutest eriti osa ei võtnud. Võtme-KP’d loomulikult KP10 & KP14, mõlemaga tiirutasime nii 10 minutit. Minu kõige raskem koht terve võistluse jooksul oli KP11-12 teejooks – suhteliselt unes ja tahtejõu pealt. Mõtlesin jälle, et kurat viimane kord ja Seiklusporr Chillout is so the team for me. Võib-olla järgmisel aastal. Enamuse ajast liikusime Maratonspordi ja Timmo gängiga. Ise mõtlesin, et näe, ports pisikesi numbreid, aga kõik nii kesistel kohtadel. Enne tagasi rattaalasse jõudmist saime ka Rakvere poisid kätte, kellel number 7. Vahetusalas selguski, et me oleme 13. kohal. Vau! Äkitselt sai võistlus jälle tähenduse tagasi. Halb asi oli see, et eelmine koht oli ees ikka väga pika vahega.
Edasi läks juba väga kiiresti. Ratas uisu algusesse, uisk Martti sabas tilbendades kuni selle "legendaarse" laskumiseni, kus ma küll kõiki oma õpitud murulesõitimisoskusi kasutada üritasin, kuid siiski rohule külili käisin. No biggie, viga ei saanud, jätkasime. Üllatus oli aga suur, kui järgmises KP’s mu SI-pulk kadunud oli. See oli päris demoraliseeriv laks. Martti eeldas kohe, et mu kukkumiskohas ta tõenäoliselt on. Kuna minu järele saatmine oleks võtnud tunnikese, läks ta ise. Kokku kaotasime ainult selle jõnksuga nii 20 minti juurde, lisaks saime ka tunni trahvi (ise kartsime, et trahvi tuleb 15 minutit per punkt – tunne juhendit). Martti oli selle vahespurdi lõpus muidugi paras corpse.
Järgmine osa oli suhteliselt kammimis-o, kus otsisime valgel lehel kraaviristi nii 10m, kusjuures Martti sõidu ajal käis Kristjan veel KP’d ette tsekkimas, aga ei leidnud muud kui kammivad hordid. Kurb oli vaadata, kuidas vahepeal terve rida võistkondi mööda läks, aga mis teha. Tagasi sõitsime juba rohkem rongis, highlight oli see, kuidas Martti kaotas uisuratta (wtf, kuidas see juhtuda saab - ma sureks right there and then). Vahetusalas olime veel üllatuslikult 25. kohal, ees jälle tühjus.
Esimene LÜ oli puude lugemine – veel oli järjekordne eskimopööre ja kummirõngaga ujumine – all very Libahunt ja 36h. Tõenäoliselt ainuke tint meepurgis. Kanuu oli ka suhteliselt igav, Kristjani sokutasime jälle Türi veehoidla tornist hüppama, leidsime 5678 aeruvahetuse meetodi asemel uue 20-meetodi, mis andis sooja, tõmbas pulsi üles ja soodustas infarkti ja arütmiat. Vähemalt oli lõbus, aga me ei saanudki teada, mis tüür Martti sellest arvas :p Sõitsime jälle samast veskitammist alla, kust märtsis 08, kuid seekord ilma ohvriteta. Pärast kanuud jalg keeldus jooksmast ja ma panin enamuse aja pensionäri-stiili. Siin olid meil muidugi jälle omad pidevad konkurendid. Jõgi oli täpselt nii lai, et vahetult enne ujudes üle jõudmist hakkas vastik. Ühel nendest kaotasin ma ka kaardi ära, pärast seda oli suhteliselt nõme porrutilbendist panna – „palju maad veel?“, „millal Türi hakkab?“ Nii 2/3 jooksuetapil saime ekstreem.ee kätte ja mu respect nende sitkuse vastu läks all the way up to 10. Mitte ainult nad ei teinud ka Leivota head tempot, nad jagavad ka igat ala, millel lisaülesanded on – ronimine, rafting you name it. Pärast pisukest viga KP48'ga uuesti veehoidla äärde jõudes olid nad jälle meil praktiliselt käes, kuid 2 lisaülesandega läksid nad meist jälle eest. Minust polnud lõpus enam erilist jooksjat, seega me neid püüdma ei hakanud. Ma suutsin vahepeal lühiksteks perioodideks (nagu näiteks vahetult enne lõppu) jalad perse alt välja saada ja ilge spurdi maha panna, aga see tuli ja läks nagu rattaralli lõpuosa sõidujõud. Protokolli koos trahviga praegu 31. koht. Niimoodi seekord.

Mul jälle pärast võistlust loomulikult „identiteedikriis“ – miks ma siin olen ja eriti veel sellises võistkonnas, kuhu minu kontributsioon on MINIMAALNE ja special skills, mis teisi aidata saaksid, samuti olematud. Muidugi on kahju, et M&K oma potti täielikult realiseerida ei saa, aga ma lohutan ennast iga kord sellega, et enne hooaja algust oli mu eesmärk porrutilbendis olla kõikidele osapooltele teada ja praegu siin-seal mõnusalt valust surisev kere tähendab, et mina olen oma eesmärgid täita saanud. Arenenud olen ka ja vähemalt rattas I hold my own – tarvis ainult pisikestel poristel radadel sõitu harjutada, need olid pain.

Lessons learned:
- SI kinni teipida
- non-obvious teevalikus kokku leppida ja võtta sekund neid ka kõva häälega kaaluda
- mõtlen veel, kui raja korralikult üle vaatan

Todo:
- uisutrenni vihtuda
- jooksukonksu trennida, et metsas tema soovituse väljakäimine mu poolt automaatselt .. er, võibka mõni teine kord reaktsiooni ei too. Kristjan finishis arvas, et ta oleks võinud meid kümme korda maa sisse joosta vms, seda üleliigset jõudu oleks kindlasti hästi rakendada saanud.

Ja gosh, b-rada tegi jõeforsseerimist-porismülkamist öösel. Üldiselt annaks sellele etapile 9/10 hindeks. Kordagi ei olnud ühtegi arusaamatust ega kahtlaseid punkte ja rada oli ka seaduse täie rangusega kokku pandud. Selline oleks pidanud 36h olema, aga 3x pikem. Terakesed oleks seda rada tõenäoliselt vihanud. Järgmine etapp on Elvas ja seda ootan ma väga-väga, õnneks pole uisku.

edit:
Ainukesed pildid, mis ilmunud on, on Leivo invatuuri tulemused - meie (põhiliselt Kristjan) oleme vettehüppe juures pikema fotoseeria ohvriks langenud.

Ülejäänud Leivo pildid

Järgmise päeva bits n pieces:
- Ma olen Xdreamil kaasas enam-vähem nagu need $25m kosmoseturistid. Martti ei öelnud kunagi "Kuule, Mihkel" vaid alati "Kuule, Cris", kui oli tarvis mingit teevalikut või asukohta discussida. Ma siis kompenseerisin seda endale vahest karjudes üle jõe või rattatee meie asukohta isegi siis, kui kõigil kaardid ninas olid ja polnud just tuumateadlast tarvis, et kaardis olla.
- "ASJAD TASKUS ON PAHA!" Eelmine kord tsiteerisin Katrinit, nüüd juba iseennast, aga tarkus ei taha pähe jõuda. Ka prügi tuleks mujale sokutada. Soovitavalt eessõitja seljakotti
- Pigem kaasa rohkem jooki kui vahetusriided.
- Söök tuleb kotitaskutesse panna kõige enam accessible kohta ja süsteemselt, et teaks ka, kust mida võtta
- mulle kuluks individuaalne seiklusvõistlus ära. Saaks kõike ise teha, tekiks ehk ka suurem mott erinevate alade tehnika selgeks teha. Praegu ma lihtsalt tean, et alati on alternatiiv olemas
- kalasupp ei olnud inspired choice ja lihapiruka amazingness ei tasakaalustanud ka olukorda kuidagi.
- ma tahaks B-raja kaarti näha. Siin alloleva kommentaari ja muude tekstide põhjal tundub, nagu nad oleks ka päris kõrgel põhjas käinud. Ja kas aerofoto osas oli neil rohkem punkte?
- Nüüd me oleme juba 34. kohal
- Lähiaja plaani peaks ultra-long trenn-jooks mix-trenne võtma. LISAKS uisule. Arcticu uisku lähen vist jälle ja teen iga nädal nägu, et ma kuulen seda juttu esimest korda. Milles Arcticu rattatrenn seisneda võiks? Laskumis- ja võssitrenn surely not, ma usun, et nad kasvatavad pigem mnt-rattureid.
- Tallinnasse-sõit 1,5-tunnise une pealt oli täiesti braa. Every little did help indeed.
- Salomonidel lagunes tross ära. Ma ei tea, ma teen neile ühe anonüümse kõne, kas sellist asja üldse parandatakse ka, kuidagi mõttetu tundub okei koss katkise paela pärast ära visata.

Järgmine start - Kõrvemaa triatlon. See on ju peaaegu nagu individuaalne seiklussport ja kui päike nii jätkab nagu ta täna alustas, siis võiks vees isegi üle 20 sekundi olla. Võib-olla tuleb enne Klubide karikas. ORIENTEERUMISES, võeh. O-kosse pole, seikluskosse pole. Kingades it is.

24.6.09

Uisk on ridikõšš!

Täna läksin siis esimest pre-x uisku tegema ja see oli kohutav. Ma kakerdasin, tippisin, sõimasin ja lehvitasin kätega ja pool aega lihtsalt liuglesin rattad paralleelselt, sest iga kord kui hoog suuremaks läks, oli ta lihtsalt LIIGA SUUR ja tee oli LIIGA KITSAS. Plaanis oli kaks ringi sõita, aga nüüd tulin peale esimest ära, et masendus liiga suureks ei läheks. Proovisin küll mitu korda, et okei alustaks täiesti primitiivse non-tehnikaga ja vaikselt saaks asja käppa, aga ei. Iga kord kui asfalt veidigi ebatasane oli, kohe selg püsti. Üldiselt hoidsing sellist algaja rind ees kumerust. Paistab, et mingigi koha saavutamiseks peame me enne uisu algust olema nii 2 min/uisukm edu sisse kruvinud.

Kõige kurvem on see, et eile oli täiesti amazing Trummi-Harku rattatrenn, mille raames sain ka oma 50kph kätte. Moraal oli nii kõrge, viitsimist rassida ka ja õhtul kodus oli x-täkk properly peal. Sitt, et sellest nüüd ainult null järele jäi.

On a brighter note (kuigi ka see pole TEAB MIS bright), lambi sain tööle. Oli tarvis ainult see 'korra kasutusjuhendi abil sisse-välja lülitada'. Gosh, milline lammas.

22.6.09

Hea multitren Vooremäel

Täna tegime Kristjaniga mõnusa trenni Vooremäel, ta sõitis lisaks sellele veel Tartust rattaga kohale ka. Alguses tiirutasime ratast ca tund ja siis jooksime 1:06 otsa. Martti "kahjuks" jooksis päeval 100 KP'd ja ei saanud tulla niet JÄLLE strateegiakoosolek pidamata. Igatahes Kristjani pulss oli koguaeg -10 minu omaga võrreldes, ainult korra oli anomaalia. Head tempot hoidsime ja motile lisaks on meil nüüd potti ka.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis selle pärast:


See pilt on nüüd üks xdreami päise fotodest. See Ruta kauge sugulane siin pildil on kindlasti õnnelik :D

Teise etapi juhend on hästi kirjutatud. Õnneks loeb sealt välja, et kordagi ei tule ujudes jõge koos rattaga ületada.

17.6.09

Kona kolmapäevak

KK oli järjekordne LOL-fest. Loen juhendist enne päevakut, et 'rada tehniline'. Mõtlen, et ohhoo lahe. But little did I know....

Enne starti mõtlesin, et ohhoo, see on just see koht, kus üritada ka metsarajal rattakingadega sõita. But little did I know...

Loost õppisin kaks asja - kingadega sõidan ma edaspidi ainult kas tuttavat rada, maanteed või spinni. Ja selle, et kui üldse ei viitsi, siis peale 10 kilti juba polegi enam nii paha.

Anyways, sõitsin ainult ühe ringi viiest, sellest pool läbisin ratas käekõrval. Käisin vähemalt neli korda pikali, sest ei jõudnud jalga enne seisma jäämist pedaalist välja võtta (pärast iga korda lihtsalt naersin, sest see oli nii ridiculous). Paistab, et technical prowess on veel kaugel kaugel mägede taga. Pärast tegin veel Viimsi suunas pisikese tiiru, et mingi point ikka Piritale sõitmisele jätta.

Post-36 nädalal ei tahtnud esialgu üldse liigutada, aga liigutasin. Kolmapäeval täitsa kogemata Stamina rahvajooksul vms ja 13.2km vms ja täitsa meeldis. Laupäeval Harku järve jooks, mis üldse ei meeldinud. Ajaks sain 29, mis lõi mu eesmärgi 30m. Kops oli ikka veel 36-st kinni. Järgmine aasta teen spetsiaalselt Harku jaoks trenni, et 27 joosta. Siis on ilus number käes ja ei pea enam kunagi minema. Tõsiselt sitt rada. Pühapäeval tegin veel 2 Harku-Trummi mäeringi. Oli cool ja käisin üle lenksu ka korra, aga see oli jälle rohkem naljakas kui tõsine. Pärast oli pedaalida libe, aga see oli ka ainuke häda.

Lähiaja plaanid - homme jooks Sütiste-Trummi; reedel peaks Tartus õhtul tegema pikema rattaotsa, kuigi see jääks kuradi öö peale; pühapäeval Kristjaniga Vooremäel jooksu (ja võibolla ka ratast). X-viikkol plaanis 1 ratas, 1 uisk ja 1 Stamina. Praegu ma ei tunne väga kõrget motti.

10.6.09

15h Ruta/Terad 2

MINEK

Terad mahtusid kõik ühte autosse ära, va minu ratas ja mõned kompsud ning kartulikotitäis matkapliite, mis sai päev varem Mihkliga saadetud. Kõik oli meil hästi arvestatud, et kella 14-se praami peale jõuda ja inimeste pealenoppimine pidi algama kell 11. Siis muidugi tuli välja et tuleb pool h varem sadamas olla ja sõit läks meil ülikiireks, peamine arutelu autos käiski selle ümber, et miks kõik nii aeglaselt sõidavad. Katrin kihutab väga hästi, niet kohal olime õigeaegselt. Praamisõit oli vahva, Margit jäi autosse eelmisi magamata öid tagasi tegema ning meie mängisime üleval yatzy-t. Siis aga laev randus ja rahvas kadus kõik autotekile ainult et meil oli vaja mäng lõpetada. Niet viimased täringuvisked käisid kiiruga inimtühjas laevas, aga võitja oli ju vaja selgitada (Katrin).


Kuressaarde jõudes oli meil aega maa ja ilm, nägime isegi äktšjonit kui üks pätt viinapudel püksis poest põgenes. Väljasõit Kuressaarest valmistas muidugi raskusi, isegi Regio kaardiga ja neljakesi kõva kaarditööd tehes. Jõudsime pidevalt samasse kohta tagasi. Lõpuks saime ikkagi aru, et Uus tänav ei olegi Uus-Roomassaare tänav...

VÕISTLUSKESKUS

Võistluskeskuses käis asi küll käppelt meil, minu meelest üsna koordineeritult ka, kuigi Margit vist nii ei arvanud. Aga telgid püsti, rataste tuunimine, mina ja Hedi segasime jooke, mis lõppes sellega et mingitel segastel asjaoludel järelejäänud konsentraat kraanikaussi tühjaks voolas. Seiklusporr oli ka selleks ajaks võistl.keskusesse midagi tegema tulnud. Mihklil oli neist kõige suurem seljakott ja see tundus kõige suurem ebaõiglus üldse. Kui küsisin Mihklilt kas öösel külm, üts ta et kui liigutad siis ei ole, ja selle lause peale ma üritasingi meie terakestele selgeks teha et pole vaja palju riideid kaasa võtta, et me ju liigume, siis on soe jne... Lõpuks kui stardialas kaarte ootasime ja hammaste plaginal rada planeerisime, läksime vahetult enne stardipauku vist kõik kui üks mees ikkagi mingeid lisariideid kaasa haarama. Ja see oli hea otsus.

JOOKS

Stardis anti 4 kaarti, millest 1 oli rattaoma. Pmst võisid ise valida millal ratast teha, kas kohe startida rattaga, tulla vahepeal vms. Meie otsustasime ratta viimaseks jätta, sest pärast pikka jooksmist on ratas ja tool täielik õnnistus ju. Rattakaardi point oli selles, et tuli ratta algus ja lõpp eraldi ära registreerida ja nende kahe registreerimise vahele võis jääda ainult rattakaardil olevaid punkte. St ka jalgsi neid punkte läbides oleks pidanud võistlkeskuses alguse ära tähistama?
Eniveis, kaardid kokku klapitatud, otsustasime alustada alumiselt väiksemalt kaardilt. Kui pauk käis panime liduma, ja meie järel ei tulnud kedagi. Seega me olime ainsad kes sealtkaudu alustasid. Esimene punn (KP32) oli muidugi kõige suurem party pooper, sest selle leidmisega oli meil raskusi ja mul oli hull viha sees, et jätaks täiesti pooleli ja läheks starti tagasi, persse kogu see võistlus... Mingi raiesmik, mida kaardil polnud ja kuhu tee ära kadus... Mitmeid kordi tagasi suuremale teele ja uuesti metsa... 1 h 10 minti pärast olime alles punktis. Meel oli must, sest nüüd oli meil jäänud juba alla 14 h-i. Edasi läks muidugi libedamalt. Ilusad aasad, jänesed ja kitsed rõõmsalt koos söömas, linnulaul...

Väikselt kaardilt võtsime kõik KP-d peale kõige alumise ja kaugeima. Hedi ees muidugi müts maha selle Viidumäe tornivärgi eest (KP44). Tean seda torni juba ammusest ajast kui ma sinna kunagi teiste õhutusel üles ronisin ja pärast seal ulgusin et ma ei tule enam kunagi alla... Nii et kui me tornipunkti poole jooksime ja kaardile oli märgitud et on lisaülesanne, siis olin ma kindel et lisaülesanne seisnebki selles et tuleb sinna torni üles minna, et punkt on seal üleval. See tõotas tulla minu jaoks ülima keerukusega lisaülesanne... See aga et sinna torni tuleb üles minna ja köiega alla lasta... Selle peale poleks ma ealeski tulnud. Selle peale ei tulnud me ka siis kui juba kohal olime, sest KP tähis rippus pigem torni alumises pooles ja lugedes ülesande kirjeldust saime aru, et tulebki ainult sealt keskelt alates laskuda. Kui Hedi treppidest üles ronima hakkas oli ta veel teadmises et tuleb ainult poolelt maalt laskuda. Muidugi see sai kohe selgeks et tuleb päris tipust... Aga Hedi on tõeline kangelane, nagu Lara Croft pani alla sealt.

Kuna juba väikselt kaardilt tagasi suurele jõudes hakkas ajaga kriitiliseks minema ja kartsime et ei jõua Karujärve äärde, siis tegime esimese lolli etapi KP45->KP48, samas kui oleks võinud vähemalt ühe 5-stest punnidest võtta, kas paremalt või vasakult. Aga oli öö ja pime ja mõtlesime et hakka seal võssis mingeid sihte otsima... Kahetsuskoht? Karujärve +9 punkti tundusid ahvatlevamad. KP35-s sain mina oma kõrgusehirmu proovile pandud maja katuselt köiega alla lastes. Kohtunik oli seal täielik flegma. Kohale jõudsime sinna joostes ja kiire ju ka, võistlus ikkagi. A siis ajas see end telgist välja, hakkas seal venitama et tereee... siin on lisaülesannnneee... Et nagu tee kiiremini, me oleme ikkagi võistlemas ju. Katuseserval pressisin natuke pisarat, mille peale tüüp kohe leebus ja andis läbi lillede mõsta, et ma võin ka lihtsalt trepist tagasi alla minna, aga no ma suutsin end ikkagi kokku võtta ja see värk oli päris fun. Ma teeks seda veelgi.

Kuna siis oli juba selge, et meil on ainult ca 5 h aega ja Karujärve äärde me ei jõua (üritasime isegi Margitile ja Katrinile helistada et küsida kas nemad seal käisid ja kas oli fun.. .hiljem selgus et käisid ja oli jah fun.. noot, nad otsisid 2 tundi mingeid punkte kanuuga), siis tuli otsus hakata võistlkeskuse poole liikuma. A no mida sa liigud kui pole seal punkte enam võtta kusagil. Tuli siis teine loll etapp, kus pea 10 km peale ei jäänud muud kui üks hädine KP38 ja ülejäänu oli valdavas osas põrgu meie päkkadele, ehk puhas asfalt. KP25-st väljudes nägime Seiklusporri, koosseisus Mihkel, Kristjan ja mingi tundmatu tüüp :)
Nemad olid suundumas rogainile ja meie rattaid võtma. Arutasime veel, et näe... ju Aivar siis ei saanudki, et hea et nad kellegi ikka kolmandaks said. Igatahes ma olen siiani veendunud, et see mees neil seal küll Aivar ei saanud olla.

RATAS

Rattaosale plaanisime me 3 h, me muidugi ei taibanud väga süveneda sellesse, et rattakaardi mõõtkava on 1:65000, mistõttu oli me plaan selline et võtame kõik punktid. Hahaa.. Tegelikult ei leidnud me esimest punkti KP22, mis peale olin ma nii marus et jälle ropendasin ja röökisin ja kõik olid kõiges süüdi ja siis kui Hedi küsis et kas rattapunkt peab olema ratta pealt nähtav, kuulsin mina et ta küsis kas rattapump peab olema ratta peal nähtav, ei saanud ma aru miks ta seda praegu peab arutama. Midagi ma nähvasin et see on kohustuslik varustus et ma ei tea kas peab olema nähtav... Punkti me ei leidnud, ilmselgelt olime vales kohas ka. Sealt panime mingi järveäärsesse punkti kus me jällegi KP-d ei leidnud. No fakk nohh, mis rattaetapp see on kui punktid on peidus ja ei ole teepealt nähtavad. Legendilehe olin ka juba öösel ära kaotanud, koos kompassiga. Olime juba loobumas kui märaksin et punkt paistab poolsaare tipus keset järve. Legendis kindlasti oli see kirjas? Igatahes sõitsime teisele poole järve, aga me ei saanud isegi selle poolsaarele pihta saamisega hakkama. Isegi Hedi oli marus ja ei jätnud seda ülse enda teada. Muudkui sõitsime kuhugi kohale, turisime läbi võssi kaldale ja avastasime et ikka vales kohas oleme. Kolmanda korraga saime õige koha kätte. Hedi jäi tee äärde puukide meelt lahutama ja mina võtsin punkti. Aeg hakkaski otsa saama ja meie hea-võtame-kõik-punktid-plaan hakkas ilmselgelt idootsuseks kujunema. Ainus variant oli veel üks 7-ne punkt allpool võistlkeskust, teepeal käisime veelkord seda KP22-te kammimas ja ma võin küll pea pakule panna et seda punkti seal ei olnud. Igatahes jalutasin seal vees ja pilliroos ja kõik kivid turnisin läbi aga punkti ei leidnud. Lõpuks võtsime selle 7-se punni ka ära ja olime 3 h jooksul saanud ainult kaks KP-d ning läbinud 26 km-t. Finishisse jõudsime 20 minti enne ajakukkumist. Hea oli muidugi näha, et terakeste teine tiim polnud rattaetapile läinudki ja magasid telkides.

LÕPP

Jääkülma veega näopesemine (jaa, me tegime seda kuskil vales kohas sest sööklaääres oli terve rida soojaveekraane), asjade pakkimine, siider, toit, mis ei rahuldanud üldse (isegi saiakest ja kohukest polnud), Mihkel kes oli alguses nii tõre et ma hakkasin kahtlema et kas ta mu rattagi enda auto peale võtab, seega heaga hoidsin eemale.. Aga enne ärasõitu oli ta täitsa kõbus, näost mitte väga Mihkel aga jutu järgi tuvastatav. Naeris ja puha. Tahtsin oma kadunud kompassist ja mitte leitavast KP22-st ja mingil hetkel väljaprinditud tulemustest (kus meil oli 11 punkti vähem kui me ise arvestasime) korraldajatele rääkida, aga nad olid kõik ametis seal puntkide liitmisega. Käsitsi. Seega see jäi ka ära...


TAGASISÕIT

Katrin ja Margit said poolteist h magada ja ma imestan et Katrinile piisas sellest et ta autoroolis nii adekvaatne oli. Meie ülejäänud ei suutnud väga ärkvel püsida. Mingi hetk nägime Mihklit oma kuudiga seilamas 70-ga muudkui vastassuunavöönidsse ja tagasi... Sõitsime tast mööda ja Katrin üritas nii palju püsida tema ees, et ta ikka nähtaval oleks. Nii armas oli see kuidas naisi täis auto kõik nii muretsesid MIhkli pärast. Ma veel jõudsin mingi segase kõne Kristjanile, keda ma Mihkliks pidasin, et kas sa tahad me sõidame sinuga koos. Mitu korda seda korrutanud ja vastuseks kuulnud et 'kuhu sa sõita tahad', sain aru et ma ei räägi üldse Mihkliga. Mihkli tel oli Kristjanile suunatud ja nii me ei saanudki temalt küsida misvärk tal seal on ja kas ta magada ei tahaks tee ääres. Sõitsime selliselt temal pilku hoides kuni sadamani.

Pärast suuri plaane kuidas Hedi sõidab Mihkli autoga tagasi ja Mihkel magada saab ning tuleb vahtraleht osta bensukast ja veel kuhugi politseisse puhuma minna, et kontrollida kas finishis 2 joodud siidrit oma mõju on kaotanud, jäi Mihkel siiski meie praamist maha, niet kogu see kammajaa jäi ära. Ma jõudsin isegi valimas käia. Kuuldavasti Katrin ka.

KOKKUVÕTE

- Hediga klapib meil ülihästi, me jookseme samas tempos, sööme-joome samadel aegadel, isegi pissipeatused klapivad. Pealegi on tema nõus tegema igasugu kõrgustes rippumisi ja mina võin trahvikükke hüpata.
- meil oli hästi külm aga hästi lühikest aega, sest tõesti - liikudes kaob külm ruttu
- nägime 10 kitse, 1 rebast, 3 jänest, 4 puuki
- hommikul kui päike soojendama hakkas, hakkas ühtäkki nii hea ja me rääkisime aasadel olevate lehmade ja külakassidega, et kui tore neil siin on ja kas teile meeldib Saaremaal elada. nad vastasid jaatavalt.
- lisaülesannetest oli tandemsõit ka ülifun, ma hirnusin seal nagu ogar. Kahju et me seda pärast finishis enam ei proovinud
- jalapäkad läksid lõpuks alt nii hellaks et asfaldil oli võimatu käia
- rajavalik sakkis
- rattaosa sakkis, mistõttu sakkis jälle rajavalik, sest see rattaks enese võistlkeskusesse vinnamine 10 km mööda asfalti oli üsna mõttetu, me ei saanud selle eest midagi väärtuslikku
- Tiit Pekk juhendas meid viimasesse rattapunkti
- me ei näinud absoluutselt asustust, teed ja sihid ainult, aga ei maju, ei autosid, ei inimesi (isegi osalejaid mitte)
- pärast sellist tsivilisatsioonist eemalolekut nägime öösel mingi tee peal ühte autot lähenemas, sellele järgnes elupaanika, niet me jooksime metsa peitu, lambid ruttu kustu, Hedi seljakoti küljes rippuv punane vilkuv tagatuli peitu... mida lähemale auto jõudis seda rohkem metsa me peitsime end ja kükitasime seal kabuhirmus. See on see kui oled mõned tunnid tsivilisatsioonist eemal...
- sõime peamiselt Hedi toitu, sest tal tundus seda lõputult olevat. ainult et võileiba ta teha ei oska. Me ei saanudki aru kas see kollakasvalge kõva asi seal vahel on jäätunud või või juust ja singimaitset ka üldse ei olnud.
- Dexal ei lähe absoluutselt külmaga alla, seega öösel ei joonud me vist üldse
- soomlaste pehmed aprikoosid on jumalikud
- kaotasin kompassi ja legendilehe. viimasest tundsime rattaetapil rohkem puudust, pohhu see kompass, onju
- kuigi ma rajal arutasin et ma olen sellest seiklusspordist nii tüdinenud et võiks nagu midagi muud tegema hakata ja see enesepiinamine ei paku mulle midagi, siis tagasiteel autos oli juba jutt selline, et teeks ikka uuesti
- järgmisel päeval ei valutanud enam midagi
- mulle nii meeldib meie neljane terakeste seltskond
- 15 h on nii kuramuse vähe et midagi jõuda ja vähemalt oleks ta võinud õhtul alates kesta ikka järgmise päeva ka, no 24 h kokku. siis oleks saanud seda päikse soojenemist ka veel päeva jagu ära kasutada.



8.6.09

36h Mihkel/Seiklusporr

Alguses ma ei tahtnud muud kirjutada kui 'Fun & Shit'. Nüüdseks olen "rahunenud"

Bits n pieces:
- Kristjan on pissed off samamoodi konflikti dismissivalt nagu ma isegi- "eiei, kõik on korras!"; "mul suva". Ma dismissisin muidugi vastu ja nii me ainult nohisesime alates Vilsandi puslest kuni KP74-ni. Medisoftiga võistlemine päästis natuke meie meeskonnasisest harmooniat. Aivar sai ka meilt mõlemalt laviini sarkasmi kaela veel tunde peale "pusle-case'i". Ma igatahes mõtlesin teisel öösel tihti, kuidas selle aasta koht Porrus kellelegi maha ärida.Vilsandile mitteminek oligi kõige rohkem paksu verd tekitav vahejuhtum.
- sööki tuleks ikka rohkem kaasa võtta kui üks võileib. Kihelkonna poes olime küll nagu lapsed kommipoes, aga kokkuvõttes ostsime sealt IKKAGI ainult junki.
- mahl joogipudelis on paha
- öine rattatempo oli igatahes palju parem kui päevane. Sinna jäi päris palju ruumi, päeval me veetsime puhates päris palju aega. Võibolla öösel oli uimerdamist rohkem.
- vahetult enne võistlust tuleb uisutrenn teha, et õige liigutuse käppa saaks ja pulss kohe lakke ei lendaks. Seda Kuressaare vahel kakerdamist ma vihkasin ikka lotsly. Seal olimegi me vist juba enam-vähem viimased.
- Aivar ei usaldanud miskipärast jooksus Kristjani kaardilugemist. On nad kunagi halbade tagajärgedega koos olnud? Ma olen vist liiga pimestatud.
- Kuigi seal ei olnud kaotus rohkem kui 3-4 minutit, on mul selle KP23 lageda põhjanurgaga tehtud veast kõige rohkem kahju.
- rattas me vist praktiliselt ei teinudki viga, ainult üks väike tiir selle raja otsaga, mis esimesel ringil mere ja järve vahel oli (KP82). Eks Kristjan teab paremini, teise öö teisel poolel liikusime me Aivariga suhteliselt tahtejõu pealt. Rattarada oleks võinud ikka palju keerulisem olla. Ainuke huvitav etapp oligi KP74. Üldse oli terve rada LIIGA LIHTNE.
- riided - mul jäi mid-layer puudu ja seda oli tunda, sest rattas oli ikka külm. Tuligi siis igast trikke teha ja võimlemisminuteid jne. Teinekord peab rattasse ka tõsiselt kick-ass furry kindad võtma.
- Enne starti ma tõsiselt kahtlesin, kas ma jõuan Aivariga väga pikalt koos olla. Ta tegi nii tihti ja kõikidega nalja, aga pingutus tegi ikkagi oma töö. Kusjuures finishis Ruta keeldus uskumast, et see oli seesama Aivar, kes neil Ardus ratastega aitas mässata. Ma ise ka metsas vahepeal vaatasin, kuidas ta nägu on ikka radikaalselt teine, mis "vabal ajal". Endal oli mul ka vahepeal kindlasti eriti juhm "apelsininägu". Enne starti ajasid mind kõik naljad ilgelt oksele, tippmeestel oli kohe eriline kalduvus viis visata.
- Kristjan nägi "mäkra". Lõpus rogainil vahtisime kõik, kuidas mingi hirv sprinti pani. Üks ilus rebane oli ka enne Atla küla, kes vist põgenes meie eest merre.
- Asjad on mul siiamaani lahti pakkimata.
- Puugicount siiamaani : 1.
- Kohapealne ettevalmistus jäe kole õhukeseks, kuna Aivar toodi meile Medisoftiga enam-vähem pool tundi enne väljasõitu.
- Saaremaa oli ilus.
- 26h sisse võetud Shlehast polnud mingit tolku. Kristjani guaraana-nätsud olid küll lühikese toimeajaga, aga vähemalt andsid uue keskendumisvõime mõneks ajakski.
- Ruta rääkis, et Vilsandi eest olla kokku 53 punkti antud, kuigi KP'sid ainult 8. "Oleks seda teadnud", dämmit. Mille eest?
- Kõik soolane oli godsend. Seda juustupatsi tahaks kohe veel. Aivaril oli ikka väga õige söök kaasas.

Rada:
Uisk - Kristjan kartis, et Aivar pingutab natuke tempoga üle, aga see tegi vähemalt tööjaotuse lihtsaks.
Kuressaare jooks - okei.
Jalgsi-o kanuu algusesse - päris hea, saime mitu võistkonda kätte ja jooksime isegi päris pikalt. Mingi tiiru tegime karjamaal ka, aga ei kaotanud sellega midagi.
Kanuu - aeglased olime! Esimeses KP's tegime kiire tööjaotusmuutuse. Muidu oli suht nüri, alates Mullutust läks huvitavamaks. Siis me hakkasime juba mõtlema, kas mitte teist kanuupoolt (27-29) vahele jätta, sest 27 ei andnud ennast kätte ja kellaaeg oli vetteronimiseks jälle vastik. Olimegi praktiliselt juba teel tagasi KP30, kui mingi laht piisavalt õige kujuga oli. Maandusime, siis puhtast sitasadest koosnevale liivarannale ja tegime plaani KP28-29's joostes ära käia. Pikk-pikk maa oli. Kokkuvõttes ei võitnud vist midagi, aga kanuus oleks lihtsalt külm olnud. Siit pärineb ka Terakestele enne starti antud õpetussõnad et "kui liigutada, ei ole külm".
KP30 saatsime Kristjani Mullutu kanalisuudmest joostes punni tooma. Ta vist ei olnud eriti rahul, aga kohti võitsime.

Esimene ratas. Ütleme, et oli palju punkte. Muud ei mäleta. Tuulessõit ei õnnestunud eriti, ma üritasin ennast küll kõigile nina alla sokutada, aga NADA!
Torni lisaülesande tegi Aivar, kuigi kohtunikud pigistasid karabiinide kasutamise koha pealt silma ikka sügavale kinni. Hmm. Rattas oligi meil 2 konkurenti - 14 & 19. Kaotus liidrile oli vist 4:30? Medisoft oli kusjuures üllatuslikult teises kümnes - jutt oli jälle, et Kaidot ei lasta koju tagasi kui sellise koha koju toob.
Vilsandi algusse jõudsime koos sealt naasva Vaude 1'ga. Siin oli kõik väga chill. Ronisime torni, vedelesime tornis ja "vaidlesime" kas minna või mitte. Otsustasime, et mitte. Siis tagasi V-keskusesse, kus ikka veel joonistasime Vilsandi kaardile punkte, see kohtunikuproua ajas sitta keema oma juhtnööridega ja kobises, et üritagu me ainult foorumisse kirjutada, et mõni KP valesti oli. Haha. Siis hakkasime ikkagi stardiprotokolli kokku panema, ja GOD KUI PAINFUL protsess see oli. Minul ja Kristjanil oli "katse-eksitusmeetod", Aivar pooldas jälle teise poole kaardi kokku panemist, vaatamata sellele, et mõlema lehe taga oli ühesugune kaart. Alguses tegime kahte asja segamini, siis aitasime Aivarit. Saime loomulikult ilma trahvita, aga aega läks ka 2h või nii. Põhiargument saarele mitte-minekuks oli tegelikult see, et me oleks sealt pimedas tagasi jõudnud. Hiljem tulime alles selle peale, et ka sel juhul oleks saanud suht noppelt Kihelkonda ennast kuivatama-soojendama minna. Pood oleks küll juba kinni olnud.

Edasi arvasime me, et see kaart, mis kätte anti, oligi rogaini-kaart, aga lihtsalt KP22 tuli veel rattaga võtta. Kuigi tundus kahtlane, et selle läbimiseks veel nii palju aega on. Oh no (no no). Enne KP'd käisime veel poes ja keskuses söömas ja riideid vahetamas ja varustust uuendamas. Rada täies ulatuses läbinud said Vilsandil vähemalt käimisvahelduse, meie pidime vist kokku 20h järjest ratta seljas istuma. Kann on praegu päris hele.

Ratta teises osas ei juhtunud ka midagi. Medisofti nägime aeg-ajalt umbes 80% ulatuses rajast, seega väga aeglased me ei saanud olla. Ujumas me ei käinud. Kaido ohvrimeelsus tundus mulle ka tips äärmuslik, aga ma ise ka seal kommenteerisin, et nii Vilsandi kui selle ujumise oleks Xdreamil ma silmagi pilgutamata teinud. Tal on lihtsalt kogemust rohkem, mul ju esimene 36h ja total unknown ja ainuke ühine eesmärk oli *36 tundi metsas olla*. Esimese torni ronis jälle Aivar - apparently üldse esimest korda. Ma sain tema julgestusköie hoidmisega kasulik olla, Kristjaniga tegime viktoriini ja saime 4 valet vastust!! Ilge loogika oli küll omaarust nende vastuste taga, kuigi mis nipiga on Saaremaa Läänemere suuruselt kolmas saar, jääb mulle küll arusaamatuks. Tibid ei osanud ka midagi pakkuda. Õnneks sai Kristjan siis oma kreivitud lõuatõmbed ära teha. Kohe uus torn ja veel üks "ronimine". Ma olin eriti useless ja ei jõud küll Aivarit eriti liigutada.

Haha, Kristjan paneb Jeesust.


Rogaini
eel veel võistluskeskus. Terve saal oli magavaid A-rajalisi täis ja saime portsu infot katkestajate kohta. Siin tuli uni ikka väga magus ja Kristjanil oli tegemist, et me äa ei slipiks. Rogaini plaan oli teha 51 punkti :D et me teeks tagasi Vilsandi ja 2 ujumispunkti (aega oli 4h). Täpsemate plaanide tegemisel jäi maksimumiks 26 ja tegime lõpuks vist 16. Viimased 6 jäid ajahädas metsa. Võibolla oleks tõesti pidanud lihtsamini kättesaadava punkti võtma kui 65. Lõpusirge oli juba "puhas vormistamine". Mul oli kops kinni ja muidu halb olla, külm-soe, süda paha jne. KP59 olime me juba rattaga võtnud ja siis saime võistlust meenutada veel võistluse ajal. Now that's a first.

Finish oli pure joy. Suppi ei antud :( Kojusõit oli natuke vastutustundetu. Katrin sõitis Kuressaare-Kuivastu otsa mu selja taga ja ütles, et ma olin vahest ikka päris ehmatavaid manöövreid teinud. Isegi ärkasin ühel korral vahetult enne helkuriposti maha sõitmist. Võtsin siis peale praami aru pähe ja magasin Kasari jõeäärse burksiputka juures 4h. Ma ei tea, mitu inimest sel ajal mu pulssi katsumas käis, igatahes ärkasin ma selle peale, et mingi jalutatav koer mind nuusutas. Nüüd oli juba värskus majas ja Talnasõit muretu. Täna tööle siiski ei läinud, vaid olen kodust töötanud, suure padjahunniku otsast. Praegu ei ole küll sellist tunnet, et "never again". Rajal korra mul mingi üleüldine anti-seiklussport kriis mul oli, aga see läks ka üle. Üks asi, mida ma selle ajal mõtlesin, oli järgmisel aastal piirduda ainult X-i B-rajal tiksumisega. Aga selliseid asju ei tasu vist eriti tõsiselt võtta - rajal näeb asju, mida olemas ei ole ja mõtleb ka lollusi. Kaugel ka veel.

Ja Medisoft võitis loomulikult tänu meile. Lamp, kindad, rattakile, maha jäetud Kaido, rattatempo - you name it. Palju õnne either way, ma kohapeal vist ei kaelustanudki. Järgmisel X-dreamil on nüüd eriline pressure to succeed. Rajal me mõtlesime ka Kristjaniga, et MIKS TÄPSELT Martti meie võistkonnas on ja mitte koos Aigariga?

EDIT: kott oli v.hea, aga ülemine rinnarihm lagunes ära. Selle tõttu vajusid rihmad liiga õlale ja soonisid päris retsilt kaenlapealsed ära. Lamp oli ka natuke liiga tihedalt ümber pea ja pea ja silmad hakkasid sellest valutama. X ajaks mõlemad vead parandatavad.

Järgmine sport on ametlikult alles Väätsa X. Võibolla lähen ka Harkut jooksma, kui Kristjan ei lähe, aga see on ka rohkem niisama aja täitmiseks.

MUU: Neliküritusel olen peale rattarallit liikunud 632. - 424. Kristjan hoopis teises liigas ja 58. - 31. Esko on 472. niet bring the MTB on!