Eile pidime Mihkliga ratast tegema. Nö repleissima ärajäänud Kona kolmapäevaku sõitu. Diil oli, et kella 6-st Mihkli juures. Kahjuks aga istusin mina veel kell pool 7 töö juures... Seega jäi mulle öine Tarmak.
See oli selle aasta esimene o-jooks. Roostes värk ikka... Kompass oli nagu mingi mõttetu aksessuaar sõrme otsas, pigistas ainult mu paksu kinda sisse topitud näpu vereringet kinni. Peamine aur läkski sõrme ümber oleva kummi venitamisele, niet kompassi ja kaardi omavahel klapitamine polnudki eriti aktuaalne. Ja nagu 35 minuti valik-o-le omane, taipasin oma kella stopperi ka millalgi enne finishit sisse lülitada. Ma ei saanudki hästi aru mis mu point seal metsas oli üldse, ei saagi öelda et oleksin mingit konkreetset viga seal teinud. Minek ise oli nagu üks suur viga.. Aga õnneks on kõik mu SI pulgad Mihkli käes ja ma jooksin laenatud pulgaga, seega mu kohutav o-põrumine ei lähe õnneks minu nimele. Aga no tore ikka. Sport ja nii..
Kompenseerimaks ärajäänud rattasõitu, otsustasime Margitiga täna pikema ringi teha. No et Tabasalu ja nii. Oh kui ilus, päike.. tuul tagant, kahekesi nii tore sõita, kolmkümpi koguaeg sees, nii palav, et riided kõik vastu kere kleepunud. Seda kõike jagus siis täpselt selle hetkeni kui me otsustasime et edasi enam ei sõida. Olime suures eufoorias Tabasalust edasi sõitnud, Vitini. Ja sealt tagasi siis läbi Muraste (on üldse sellised kohad või? nii räägitakse?). Igatahes tagasisõit oli põrgu, tuul vastu, päike kadus ära, riided ei kleepunud enam keha külge ja varbad ja sõrmed külmetasid. Hea kui vahepeal 17-ga sai sõita, muidu venisime seal 15 piirimail. Ainuke mis alles oli, oli see et olime kahekesi.. Aga trenn sai hea. Tunne oli täpselt see mis on X-il kui sul on kaardilt valida kas otse läbi soo ja võssi või ringiga mööda asfalti keset lagedat ja tuul on vastu ning sa oled valinud viimase ja ainuke mida sa mõelda suudad on - tahaks võssi.. Aga esimese rattasõidu (Margitil vist teine) kohta hea küll - 48 km.
Võõrutus suusatamisest on hoos. Kuigi kohe kui koju jõudsin helistasid Komeedid et nad lähevad Piritale suusatama, õnneks mu jalad olid selleks liiga pehmed.
See oli selle aasta esimene o-jooks. Roostes värk ikka... Kompass oli nagu mingi mõttetu aksessuaar sõrme otsas, pigistas ainult mu paksu kinda sisse topitud näpu vereringet kinni. Peamine aur läkski sõrme ümber oleva kummi venitamisele, niet kompassi ja kaardi omavahel klapitamine polnudki eriti aktuaalne. Ja nagu 35 minuti valik-o-le omane, taipasin oma kella stopperi ka millalgi enne finishit sisse lülitada. Ma ei saanudki hästi aru mis mu point seal metsas oli üldse, ei saagi öelda et oleksin mingit konkreetset viga seal teinud. Minek ise oli nagu üks suur viga.. Aga õnneks on kõik mu SI pulgad Mihkli käes ja ma jooksin laenatud pulgaga, seega mu kohutav o-põrumine ei lähe õnneks minu nimele. Aga no tore ikka. Sport ja nii..
Kompenseerimaks ärajäänud rattasõitu, otsustasime Margitiga täna pikema ringi teha. No et Tabasalu ja nii. Oh kui ilus, päike.. tuul tagant, kahekesi nii tore sõita, kolmkümpi koguaeg sees, nii palav, et riided kõik vastu kere kleepunud. Seda kõike jagus siis täpselt selle hetkeni kui me otsustasime et edasi enam ei sõida. Olime suures eufoorias Tabasalust edasi sõitnud, Vitini. Ja sealt tagasi siis läbi Muraste (on üldse sellised kohad või? nii räägitakse?). Igatahes tagasisõit oli põrgu, tuul vastu, päike kadus ära, riided ei kleepunud enam keha külge ja varbad ja sõrmed külmetasid. Hea kui vahepeal 17-ga sai sõita, muidu venisime seal 15 piirimail. Ainuke mis alles oli, oli see et olime kahekesi.. Aga trenn sai hea. Tunne oli täpselt see mis on X-il kui sul on kaardilt valida kas otse läbi soo ja võssi või ringiga mööda asfalti keset lagedat ja tuul on vastu ning sa oled valinud viimase ja ainuke mida sa mõelda suudad on - tahaks võssi.. Aga esimese rattasõidu (Margitil vist teine) kohta hea küll - 48 km.
Võõrutus suusatamisest on hoos. Kuigi kohe kui koju jõudsin helistasid Komeedid et nad lähevad Piritale suusatama, õnneks mu jalad olid selleks liiga pehmed.
No comments:
Post a Comment