Nüüd olen kodus ja täiesti ühes tükis ilma mitte ühegi kaebuseta.
Ralli hakkas juba eelmisel õhtul, kui sain Terakese Katrini generous venna käest maanteeratta. Juba selle vaatamisest tuli hirm peale. Katrin supportis mind ja ütles, et tal on ka pisike hirm. Õhtul veetsime Kristjaniga umbes tund aega minu maastikurattalt pedaalide maha toksimisega ja õppisime sealjuures väärtusliku reegli - PAREM ÕIGETPIDI - VASAK VALETPIDI. Kuna see võttis nii palju aega, jäi ära õhtu teine punkt ehk 36h packing list ja nüüd tuleb see kuidagi meili teel paika saada. Boo. Õhtul tegin ka testsõitu, mille raames selgus, et ees ei lähe suure veo käik sisse. Panin siis käsitsi peale ja lubasin järgmisel päeval mitte näppida.
Pühaba - kõik oli cool. Miskipärast oli selja taha tekkinud ka stardigrupp 1500+, mistõttu mul ei õnnestunudki päris viimasena startida, vaid nii umbes tagant 500-na. Sättisin ennast ilusti serva, et mitte kohe mäsu sisse sattuda. Linnas tšilliti loomulikult. Tagantjärgi tundub, et kuni Kuusteni oli chill. Siis hakkas asi juba väga Jõelähtme tempoks kiskuma ja tuli ise vedama minna. Hästi palju tegin lolle spurte eesolevate gruppide taha nii et väljateenitud pisikese puhkuse ajal tuli see grupp, kellelt ma eest ära sõitsin, jälle sisse. Järgmiseks korraks midagi kõrva taha - ühtlane tempo? Kuskil Küka vahel saime mingi kolmiku kokku, kus vedasime kenasti kordamööda ja tõusime päris usinalt, kuni TP2's põhivedur kerge vahespurdi tegi ja kadus. Sad times. Siin sain esimest korda suusakonksutajatega ka kokku - sel hetkel oli neil mulle veel ainult tunnustavaid sõnu öelda. Peale TP2 avastasin, et RAISK suur hammasratas on madalama käigu peale slippinud ja sõim ja käiguvahetaja lõksutamine kahjuks teda tagasi üles ei tõstnud. Alguses mõtlesin kuni TP3-ni superkadentsimeest panna, aga Savernas ronisin ikkagi maha ja mässasin nii 1,5 minti ketiga. FUCK. Oltsi kolmik oli sellega läinud ja ümber olid ainult lastega pered. Õnneks leidsin noppe uued sõbrad "Mehed Marsilt", keda jätkus peaaegu 50 kilomeetriks. Peale Otepää TP'd püüdisid Vahur + Oolo mind jälle kinni ja Oolo rääkis mulle soolast, leivast, saiakestest ja rosinatest. Siis hakkas rets osa. Alguses tiksuti Tartu maanteel kena 139 pulsise tempoga, aga siis hakkasid mingid spurdid. Paaril korral suutsin kaasa minna, ühel korral olin üllatunud, et ma olin koos kolmese grupiga suurest massist üldse ette saanud. Siis hakkas südamest veidi kahju, ja pidin need kaks ära laskma, aga kohe vuhas Vahur tagant selga ja pakkus tuult. Seal püsisin ka vääääga napilt ja tilpnesin lõpuks maha. Panksi TP's nägingi neid viimast korda. Kui poleks joonud, oleks saanud koos "grupiga" minema. Üks tibi igatahes lõi seal lamenti, et "EESTEEST, mu tuul läheb ära". Just enne TPd oli ka lühike rada sisse keeranud ja äkitselt oligi terve tee ainult neid täis. Siit edasi käis mu jõud suht sinusoidselt - vahest jõudsin, vahest mitte. Tõuse oli kahjuks praktiliselt ainult Tatra jäänud ja seal õnnestus mul ka tublisti ronida ainult selleks, et kogu oma võit järgneval lausikul jälle ära anda. Ülenurme TP oli run-through ja seal ebaõnnestus mul oma positsioneerimine täielikult. Siis edasi linna poole tegin oma minispurte ja siis jälle väsisin. Turu tänaval oli vangla juures IMELINE ASFALT, mis kutsus tirima. Tirisin oma 20-se grupi ninna, aga seal jäin jälle seisma ja kukkusin lõppu ja tiksusin kuni Selverini, kus siis lõpuspurdi ette võtsin ja jälle grupist mööda kimasin. See oli väga väga kole uhamine. Kohaks on mul praegu 1164. Tuhande hulgas mitte, aga number parandatud. Selle jaoks oleks pidanud 12m kiiremini sõitma.
Bits och pieces:
* Ma ei näinud mitte ühtegi kukkumist! Kristjani ümber toimus pidevalt ainult mingi doominokaskaad.
* Ma võitsin Eskot pea pooleteise tunniga - wtf? Maastikuratas? Rets rajupime crash? * Nelikürituse jaoks annab see mulle kohe võimaluse.
* Kristjan hull jälle võitis mind pea 50 minutiga. Nüüd saab ta vähemalt korralikult pjedestaalile tagasi tõsta ja ma olen off the hook oma rattaoskuste superioorsuse poolest.
* Maastikuratastega tüübid olid hästi scary'd, sest nad olid NII KÕRGED!
* Ma pean ikkagi laskumistrenni minema - fuck Otepää vahel iga tõusuga läksin rahvast mööda ja laskumisega libises seesama mass minust ettepoole. Raiskamine.
* Hea meel, et pardakompuutrit küljes ei olnud, tippkiirused võisid väga jubedad olla, lõpusirgel pressisin ma südamest 190 välja, et oma raja konkurendist mööda pressida ja sealne kiirus võis päris scary lauskmaa kohta olla.
* Aprikoos taskus on mõttetu. Võib täiesti piirduda TP'de banaanidega. Kuna TP's täidetakse ka pudeleid, tuleks edaspidi aja kokkuhoiu mõttes üle TP kohapeal juua-süüa.
* Kodus selgus, et mu nägu oli üleni porine, sest olin igas TPs vett pähe valanud ja see võttis ju kenasti tolmu ligi.
* Raini nägin finishis ja ta sõitis lühikest.
* Ratas mingeid vaegusi ei tekitanud, parem puus hakkas sügaval suurest jalaga tõmbamisest valutama. Peaopesadest on elu ka kadunud. Järgmisel aastal isegi võiks uuesti, aga kas selle jaoks siis endale ratas osta? Ew.
* Terakeste algava nädala assambleedele saadan tervitusi ning panen teile VEELKORD südamele, et reedel, kui ma Ruta ratta kaasa võtan, haaraks kaasa ka Margiti PVK pliidi! (Seda jõuan ma kindlasti veel täiesti häbenemata ja silmagi pilgutamata umbes 10 korda meenutada). 6 rada Nõmmel - way to go!
31.5.09
24.5.09
ootamatult ekstreemne rattatrenn
ei maksa üldsegi rääkida sellest, et kui ma reedel õhtul koju sõitsin siis sadas lahinal vihma ja kuna nähtavus oli võimatult halb, siis hakkasin esmakordselt tõsiselt mõtlema, kuidas ikkagi oleks vajalik omada vilkuvaid tagatulesid ja mitut esilaternat... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
kuskil kunagi kellelgi tuli idee, et võiks töökaaslaste ja ratastega paldiskist tallinna matkata (no et rongiga sinna ja siis ratastega rahulikult tagasi) ja kasutada selleks seda harku-järve - paldiski märgistatud rada. kuna aga paldiski on ehk meie jaoks natuke liiga kaugel, siis otsustasime next best thing, et klooga-ranna - tallinn. laupäevaks olin ma siis plaaninud natuke rada planeerida või noh vähemalt raja alguse üles otsida ja üldist olukorda hinnata.
kuna ma juba teadsin, et murastest kuni piirivalve koolini on see rada täiesti viisakas ja sõidetav, siis hakkasin seekord liikuma peale murastet. "ooo kui põnev see rada on" mõtlesin ma... peenike käänuline metsatee, kus vahepeal peab ratast üle puude tõstma siis jälle üle väikeste kuid järskude kraavide. vahepeal olid eriti põnevad kohad ning rada liikus vahetult mõõda panga äärt. nii kestis see kuni suurupini... ja siis läks rada veel põnevamaks st sõita enam põhimõtteliselt ei saanud. lõputu ukerdamine liivas ja siis suurte kivide vahel ja siis hüpates rattaga kivilt kivile, et mitte jalgu märjaks teha jne jne kuni finiito türisalus kus pidi tapvalt järsust trepist üles ronima.
aga siis läks rada taaskord mõnusaks... jällegi käänuline metsarada mõningate takistustega ja eriti spets on seal keila joa pargi kandis... selleks ajaks aga oli mul kogu sellest sinivalge märgistusega rajast lõputult küll saanud... (klooga-rannani jäi tagasipöördumise kohast mööda maanteed 10 kilomeetrit)
... kus nüüd algas alles tiksumine:)) üldsegi ei viitsinud enam sõita... ise aina lootsin, et tagant mõnd ratturit ei tuleks... no et maru häbi oleks olnud. kaks kilomeetrit enne kodu hakkas mind üks rotveiler jälitama.. no nii nagu nad ikka seda teevad meeletult hakuvana ja kõrilõikajaliku näoga. ma ei saanud eest ära kaa sõita, sest ma olin parasjagu ametis oma parema jala ülal hoidmisega ja kõigest jõust fuu karjumisega... nii me siis liikusime paarsada meetrit kuniks ta must ära tüdines. kodus ma loomulikult avastasin, et ma olin selle oma niigi hädise parema põlve kuidagi eriti järsku ja imelikus asendis koera eest ära tõmmanud, et sauna kooserdasin longates taaskord... kilometraas (ja see on väga imelik, kuna ma omaarust pool aega tõstsin oma ratast) 48 kilti:)
ps. pühapäevast päeva võib siis sprindi päevaks nimetada... hullult spets on, kui äkitse avastad, et oled ühe võhivõõraga võistlema hakanud:) igaljuhul nii me siis kihutasime mina, martin ja pruuni kiivriga vend... martin võitis. mina aga tegin oma peaaegu sileda maa kiirusrekordi (rannamõisa kiriku juurest alla ja tuul oli kaa tagant aga mis siis) 45 kmh.
pps. ma armastan oma uut kotti... ülemine osa, seljakott, on joogisüsteemi jaoks ja alumine, puusadele kinnitatav, muu kraami jaoks. saad neid omavahel ühendada ja eraldi kanda ja mis kõik veel.
ppps. miski mu rattas teeb tiksuvat häält peale laupäevast hullupanemist
kuskil kunagi kellelgi tuli idee, et võiks töökaaslaste ja ratastega paldiskist tallinna matkata (no et rongiga sinna ja siis ratastega rahulikult tagasi) ja kasutada selleks seda harku-järve - paldiski märgistatud rada. kuna aga paldiski on ehk meie jaoks natuke liiga kaugel, siis otsustasime next best thing, et klooga-ranna - tallinn. laupäevaks olin ma siis plaaninud natuke rada planeerida või noh vähemalt raja alguse üles otsida ja üldist olukorda hinnata.
kuna ma juba teadsin, et murastest kuni piirivalve koolini on see rada täiesti viisakas ja sõidetav, siis hakkasin seekord liikuma peale murastet. "ooo kui põnev see rada on" mõtlesin ma... peenike käänuline metsatee, kus vahepeal peab ratast üle puude tõstma siis jälle üle väikeste kuid järskude kraavide. vahepeal olid eriti põnevad kohad ning rada liikus vahetult mõõda panga äärt. nii kestis see kuni suurupini... ja siis läks rada veel põnevamaks st sõita enam põhimõtteliselt ei saanud. lõputu ukerdamine liivas ja siis suurte kivide vahel ja siis hüpates rattaga kivilt kivile, et mitte jalgu märjaks teha jne jne kuni finiito türisalus kus pidi tapvalt järsust trepist üles ronima.
aga siis läks rada taaskord mõnusaks... jällegi käänuline metsarada mõningate takistustega ja eriti spets on seal keila joa pargi kandis... selleks ajaks aga oli mul kogu sellest sinivalge märgistusega rajast lõputult küll saanud... (klooga-rannani jäi tagasipöördumise kohast mööda maanteed 10 kilomeetrit)
... kus nüüd algas alles tiksumine:)) üldsegi ei viitsinud enam sõita... ise aina lootsin, et tagant mõnd ratturit ei tuleks... no et maru häbi oleks olnud. kaks kilomeetrit enne kodu hakkas mind üks rotveiler jälitama.. no nii nagu nad ikka seda teevad meeletult hakuvana ja kõrilõikajaliku näoga. ma ei saanud eest ära kaa sõita, sest ma olin parasjagu ametis oma parema jala ülal hoidmisega ja kõigest jõust fuu karjumisega... nii me siis liikusime paarsada meetrit kuniks ta must ära tüdines. kodus ma loomulikult avastasin, et ma olin selle oma niigi hädise parema põlve kuidagi eriti järsku ja imelikus asendis koera eest ära tõmmanud, et sauna kooserdasin longates taaskord... kilometraas (ja see on väga imelik, kuna ma omaarust pool aega tõstsin oma ratast) 48 kilti:)
ps. pühapäevast päeva võib siis sprindi päevaks nimetada... hullult spets on, kui äkitse avastad, et oled ühe võhivõõraga võistlema hakanud:) igaljuhul nii me siis kihutasime mina, martin ja pruuni kiivriga vend... martin võitis. mina aga tegin oma peaaegu sileda maa kiirusrekordi (rannamõisa kiriku juurest alla ja tuul oli kaa tagant aga mis siis) 45 kmh.
pps. ma armastan oma uut kotti... ülemine osa, seljakott, on joogisüsteemi jaoks ja alumine, puusadele kinnitatav, muu kraami jaoks. saad neid omavahel ühendada ja eraldi kanda ja mis kõik veel.
ppps. miski mu rattas teeb tiksuvat häält peale laupäevast hullupanemist
21.5.09
Paar puuduolevat pilti Jõelähtmest
Lubasin, mis ma lubasin, aga siiamaani üles panemata. Allpool. Täna tegin õhtul 1:20 jooksu. Meeldis ja keskm pulss ka alla 140. Homme Saku tee uisk. Kas ma pean?
4 pilti:
Loodame kõik nüüd koos, et millalgi tulevikus ei peaks Ruta tõdema, et "Pulmad on mu elus kui skaigid"
4 pilti:
Loodame kõik nüüd koos, et millalgi tulevikus ei peaks Ruta tõdema, et "Pulmad on mu elus kui skaigid"
Ruisudebüüt 2009 - Ruta
Eelmisel nädalal murdis mind palavik ja veetsin enamuse nädalast 38,5 kraadisena ja kohutavas kurguvalus voodis. Arst ütles et angiin. Nii jäi mul eelmise nädala teisik ja neljapäevak ära ja üldse kogu elu seisis väljaarvatud see, et ma vaatasin ohjeldamatult telenovelasid (kõige shokeerivam oli et vaprate ilusate Taylor nahistas Brooke'i poja Rickiga).
Seegi nädal on läinud ilma igasuguse spordita ja tänane neljak jäi vahele kuna oli after-haiguse visiit arstile, pärast mida oli loomulikult vaja jalutada Balti jaama turul ja sinna see päevak kadus. Ainult nii palju sain sellest osa, et nägin trolli oodates Marek Karmi üleni ISC-is, o-kossid jalas. Korraldatud neljaribuss väljub ju baltast. Igatahes arstil käik oli positiivne, vereanalüüs angiini enam ei näidanud. Kurk aga näitas häälepaelte tugevat turset, mis seletab mu viimase aja parmupohmelli hääle. Ainus soovitus arstilt oli - räägi vähem.
Täna sain ka TAOK-i särgid kätte. Kuigi värvikombinatsioon must-sinine-kollane pole absoluutselt trendikas ja minu arvamuses tänaseni täiesti öäk, siis puudub mul nüüd, kui ma sain kätte särgid kus minu nimi peal, igasugune objektiivne hindamisvõime ja ma olen nendest totaalselt vaimustuses. Ikkagi minu esimesed klubiriided üldse. Ühtekuuluvustunne, see et sa esindad peale enda ka veel mingit suuremat kooslust blablablaa (...viiulimuusika, ilus maastik taustaks...), see teeb nii õnnelikuks kuidagi. Aga kuna neljarile uue outfitiga edvistama ei jõudnud, siis läksin edvistasin särgiga Lilleküla statal ja tegin oma selle aasta ruisudebüüdi. Jaa, need 84 mm ruisud on ikka palju paremad kui mu eelmised 100 mm-sed. Hirm on väiksem, pidur on saapa küljes, ise olen madalamal. Igasugune tehnika ja oskus puudub ning jalakäijad möödusid must nagu postist aga vähemalt esimesed rullumised tehtud. Yes we can!
Võistlustest nii palju et RO EMV jätan vahele. Noh et angiin just oli ja nii (ettekääne nagu maast leitud). Jama selle transpordiga alati, muidu läheks XTeam (või mis ta nimi oli) seiklusrogainile.. Keegi küüti ei paku kahele tüdurkule? Muidu teratud on kahes koosseisus 36 h miniversioonil ehk 15 h-sel (nad oleks võinud selle vähemalt 24 h-seks teha) kirjas, seega tuleb väike omavaheline võistlus, lisaks muidugi vaja teised pooltundmatud naistiimid võita. Üldse ei kadesta Mihklit kes ronimiskaheksaid ja karabiine sebib. Keegi võiks mu ratta ka Saaremaale orgunnida aidata.
Kaubandusuudiseid ka: AT spordis kõik jalanõud ja riided miinus 30 prosso ja minu skaigid ka endiselt müügis. Skaigikuulutuse panin mingisse suusafoorumisse, mille linki ma enam ei leia, ka üles. Paneks X-i foorumisse ka, aga kuna ma nii sakkisin nendega sõitmises siis ma ei julge seal foorumis sel teemal üldse sõna võtta. Pärast guugeldavad vms ja satuvad siia blogisse kus eelmise aasta xdreamilt pilt kuidas Tõnu mind jopesabas edasi vedas. Skaigid mu elus kui pulmad my ass.
Seegi nädal on läinud ilma igasuguse spordita ja tänane neljak jäi vahele kuna oli after-haiguse visiit arstile, pärast mida oli loomulikult vaja jalutada Balti jaama turul ja sinna see päevak kadus. Ainult nii palju sain sellest osa, et nägin trolli oodates Marek Karmi üleni ISC-is, o-kossid jalas. Korraldatud neljaribuss väljub ju baltast. Igatahes arstil käik oli positiivne, vereanalüüs angiini enam ei näidanud. Kurk aga näitas häälepaelte tugevat turset, mis seletab mu viimase aja parmupohmelli hääle. Ainus soovitus arstilt oli - räägi vähem.
Täna sain ka TAOK-i särgid kätte. Kuigi värvikombinatsioon must-sinine-kollane pole absoluutselt trendikas ja minu arvamuses tänaseni täiesti öäk, siis puudub mul nüüd, kui ma sain kätte särgid kus minu nimi peal, igasugune objektiivne hindamisvõime ja ma olen nendest totaalselt vaimustuses. Ikkagi minu esimesed klubiriided üldse. Ühtekuuluvustunne, see et sa esindad peale enda ka veel mingit suuremat kooslust blablablaa (...viiulimuusika, ilus maastik taustaks...), see teeb nii õnnelikuks kuidagi. Aga kuna neljarile uue outfitiga edvistama ei jõudnud, siis läksin edvistasin särgiga Lilleküla statal ja tegin oma selle aasta ruisudebüüdi. Jaa, need 84 mm ruisud on ikka palju paremad kui mu eelmised 100 mm-sed. Hirm on väiksem, pidur on saapa küljes, ise olen madalamal. Igasugune tehnika ja oskus puudub ning jalakäijad möödusid must nagu postist aga vähemalt esimesed rullumised tehtud. Yes we can!
Võistlustest nii palju et RO EMV jätan vahele. Noh et angiin just oli ja nii (ettekääne nagu maast leitud). Jama selle transpordiga alati, muidu läheks XTeam (või mis ta nimi oli) seiklusrogainile.. Keegi küüti ei paku kahele tüdurkule? Muidu teratud on kahes koosseisus 36 h miniversioonil ehk 15 h-sel (nad oleks võinud selle vähemalt 24 h-seks teha) kirjas, seega tuleb väike omavaheline võistlus, lisaks muidugi vaja teised pooltundmatud naistiimid võita. Üldse ei kadesta Mihklit kes ronimiskaheksaid ja karabiine sebib. Keegi võiks mu ratta ka Saaremaale orgunnida aidata.
Kaubandusuudiseid ka: AT spordis kõik jalanõud ja riided miinus 30 prosso ja minu skaigid ka endiselt müügis. Skaigikuulutuse panin mingisse suusafoorumisse, mille linki ma enam ei leia, ka üles. Paneks X-i foorumisse ka, aga kuna ma nii sakkisin nendega sõitmises siis ma ei julge seal foorumis sel teemal üldse sõna võtta. Pärast guugeldavad vms ja satuvad siia blogisse kus eelmise aasta xdreamilt pilt kuidas Tõnu mind jopesabas edasi vedas. Skaigid mu elus kui pulmad my ass.
20.5.09
Uisudebüüt 2009
Täna võtsin osa Arcticu välistrennist a la rulluisk. Põhiliselt oli tegemist tehnikatrenniga ja selleks, et ka endale midagi meelde jääks, siis tipin siia ka, et:
- raskus tuleb hoida tagumistel ratastel (ma olen alati hästi ette kummardunud. Lõpuks sain ka kükkistme suht hästi kätte ja sõitsin nii, et keha liikus otsejoont ja jalad puusast allpool lihtsalt vehikisid ja VÄGA coool oli).
- sõita tuleks rohkem rataste välisküljel. Lisaks mu naturally charming x-jalale pushib ju uisk veel sügavamale iksi, niet ma ei usu et ma sellesse nirvaanasse kunagi jõuan. Iga kord kui jalg all sirge on, on muidugi tunda, et see on higher state of consciousness, aga mis teha
- tehti kolme moodi pidurdamist – t-pidur oli täiesti lootusetu, sest ma keeldusin jalga maast lahti tõstmast. Siis olid lahedad suusahüppaja harjutused, mis mulle väga meeldisid, tehti veel trikka-nippa ja õpetati murule sõitmist ja üle servade. Murul saab ka ilma tippimata sõita muideks. Väga braa oli. Siis kui kõik läbi oli, suuunistasin Kakumäe ringile, et tsekkida, kuidas eelmise aastaga võrdleb. 19. aprillil 08 olin ma sõitnud sama ringi 24.45-ga ja seekord läks 29 minutit. Mitte nii halb, kui 2008 märtsi lõpus sõidetud 33. Ma usun, et areneda veel on. Nüüd jääb enne 36h väga vähe võimalusi veel proovida ainult. tuleb vist julmalt mõmda päeva ruisk sisse kirjutada. enesekindlus tuleb päris kiiresti tegelikult. Võistlusele peaks ainult hüppeliigese ümbre mingi pehme švammi installima, sest vooder hakkas jälle rõvedalt hõõruma.
Homme hommikul lähen jooksma. Puhkus on ikka "amazing"
- raskus tuleb hoida tagumistel ratastel (ma olen alati hästi ette kummardunud. Lõpuks sain ka kükkistme suht hästi kätte ja sõitsin nii, et keha liikus otsejoont ja jalad puusast allpool lihtsalt vehikisid ja VÄGA coool oli).
- sõita tuleks rohkem rataste välisküljel. Lisaks mu naturally charming x-jalale pushib ju uisk veel sügavamale iksi, niet ma ei usu et ma sellesse nirvaanasse kunagi jõuan. Iga kord kui jalg all sirge on, on muidugi tunda, et see on higher state of consciousness, aga mis teha
- tehti kolme moodi pidurdamist – t-pidur oli täiesti lootusetu, sest ma keeldusin jalga maast lahti tõstmast. Siis olid lahedad suusahüppaja harjutused, mis mulle väga meeldisid, tehti veel trikka-nippa ja õpetati murule sõitmist ja üle servade. Murul saab ka ilma tippimata sõita muideks. Väga braa oli. Siis kui kõik läbi oli, suuunistasin Kakumäe ringile, et tsekkida, kuidas eelmise aastaga võrdleb. 19. aprillil 08 olin ma sõitnud sama ringi 24.45-ga ja seekord läks 29 minutit. Mitte nii halb, kui 2008 märtsi lõpus sõidetud 33. Ma usun, et areneda veel on. Nüüd jääb enne 36h väga vähe võimalusi veel proovida ainult. tuleb vist julmalt mõmda päeva ruisk sisse kirjutada. enesekindlus tuleb päris kiiresti tegelikult. Võistlusele peaks ainult hüppeliigese ümbre mingi pehme švammi installima, sest vooder hakkas jälle rõvedalt hõõruma.
Homme hommikul lähen jooksma. Puhkus on ikka "amazing"
19.5.09
There’s no such thing as a free drink :(
Käisin just ratta-o teisipäevakul, agendas pikk ratas ja lambiost. Kõik hakkas perse kiskuma juba kodus, kus selgus, et nii si, kompass kui pulsivöö on kotis ja tööl. OK, rendime. EMV-ks harjutamiseks võtsin SI-hoidja kaasa. Tarvis ju „suurelt kiiruselt“ ja „kinga lahti võtmata“ õppima punkte võtta.
Ratas oli hoolduses päris mustikaks tehtud ja rattakingandus on nagu rattaga sõitma õppimine – eriti pikalt enam mässama ei pidanud ja kõige suurem crashivõimalus oli koduhoovist väljasõidul. Tuleb lihtsalt väga aeglaselt sõitma õppima.
Anyways, päevakul sain lambi, viimase Silva LX-i, joogi sain tasuta :P Aga siit kohe kõik allamäge – stardi ajaks olin ära kaotanud sinise lipaka ja teel starti lõhkusin si-hoidja ka ära. No kurat. Sõitsin siis niisama Hiiul-Männikul ringi, raja ülesehitus paistis suhteliselt sarnane olevat sellele, mis 2a tagasi, igatahes samal ringil olid pidevalt ratturid mu ümber ja isegi ühte KP-d nägin. Kokku tuli sõitu nii 27km koos koduotsaga. Metsas king üldse ei seganud, vahest tundus, et serv hakkab hõõruma, muidu pigem nõudsid hulljulgemat ja jõulisemat lähenemist – liivas ei saanud lubada jala välja võtmist ja siis tuli ilge tempoga lihtsalt peale lennata. EMV-l sõidan siis kingaga, kuigi lühirajal on see kindlasti max metsas miniteid pidi.
Ehitajate tee mäe all sirgel sain mingi õppeauto tuules 46kph sisse, rahulolu naases, kuigi allajäämine Margiti testsõidu 47-le oli selge.
Just helistasin Kristjanile ja selgus, et ta jooksmiskarjäär ongi saanud lõpu ja Aivar tikib juba kõik 36h boksid. Jätsime seisu nii, et kui esmaspäevaks keegi ühendust ei võta, lähme Aivariga. Sain talt ka Medisofti Icebugi packing listi ja see on VÄGA comprehensive ja motiveeriv.
Homme uisutrenn, ülehomme-reedel ehk jõuab ronimisvarustusega tegeleda? EMV o-sport stardilistis on 12 tüüpi. Äkki (just äkki) õnnestub siis elu o-eesmärk täita ja 10 hulka tulla. Imagine the good times. Vaatasin just tulemusi ja ma olin eelmisel aastal kaks korda viimane. LOL
Ratas oli hoolduses päris mustikaks tehtud ja rattakingandus on nagu rattaga sõitma õppimine – eriti pikalt enam mässama ei pidanud ja kõige suurem crashivõimalus oli koduhoovist väljasõidul. Tuleb lihtsalt väga aeglaselt sõitma õppima.
Anyways, päevakul sain lambi, viimase Silva LX-i, joogi sain tasuta :P Aga siit kohe kõik allamäge – stardi ajaks olin ära kaotanud sinise lipaka ja teel starti lõhkusin si-hoidja ka ära. No kurat. Sõitsin siis niisama Hiiul-Männikul ringi, raja ülesehitus paistis suhteliselt sarnane olevat sellele, mis 2a tagasi, igatahes samal ringil olid pidevalt ratturid mu ümber ja isegi ühte KP-d nägin. Kokku tuli sõitu nii 27km koos koduotsaga. Metsas king üldse ei seganud, vahest tundus, et serv hakkab hõõruma, muidu pigem nõudsid hulljulgemat ja jõulisemat lähenemist – liivas ei saanud lubada jala välja võtmist ja siis tuli ilge tempoga lihtsalt peale lennata. EMV-l sõidan siis kingaga, kuigi lühirajal on see kindlasti max metsas miniteid pidi.
Ehitajate tee mäe all sirgel sain mingi õppeauto tuules 46kph sisse, rahulolu naases, kuigi allajäämine Margiti testsõidu 47-le oli selge.
Just helistasin Kristjanile ja selgus, et ta jooksmiskarjäär ongi saanud lõpu ja Aivar tikib juba kõik 36h boksid. Jätsime seisu nii, et kui esmaspäevaks keegi ühendust ei võta, lähme Aivariga. Sain talt ka Medisofti Icebugi packing listi ja see on VÄGA comprehensive ja motiveeriv.
Homme uisutrenn, ülehomme-reedel ehk jõuab ronimisvarustusega tegeleda? EMV o-sport stardilistis on 12 tüüpi. Äkki (just äkki) õnnestub siis elu o-eesmärk täita ja 10 hulka tulla. Imagine the good times. Vaatasin just tulemusi ja ma olin eelmisel aastal kaks korda viimane. LOL
18.5.09
Rattahooldus tehtud
AT Sport kõpitses käike, mäletas koonustepaanikat vähem kui mina, paigutas rattakompuutrit (ja siis veelkord), sättis esilampput ja installis tagalampput ning marjana koogil hoidis mu kätt mu esimestel päris sammudel rattakingadega ratta seljas. Alguses tundus lootusetu, aga nüüd juba oskan küll. Just kiiresti äravõtmisega on praegu raske, sest mu jalg nagu üldse ei PAENDU nii kaugele. Homme teen ettevaatliku päevaku.
Veel sain teised klotsid spinninguratta jaoks ja juhtnöörid, kuidas pedaale vahetada (ja et üks pidi vastupidi kruvuma ja et tavalise võtme puhul läheb vaja #15 juhul, kui pedaalivõtit ei ole.
Igatahes kossid on mul sellised, et ma ei tohiks nendega üldse tolmusesse metsagi sõitma minna, mis siis veel soos jooksmisest rääkida. Ma saan nüüd aru nendest ratturitest, kes pori kahele poole pritsides Mulgi soodest läbi ei jooknsud.
Muust varustusest ma pilte ei postita.
Läti eestikatel olin kaks korda kontrolljooksja K1. Esimene päev oli suht lope, teisel pidi 2h metsa kammima ja lõpus enam joosta ei jõudnud. Andreas ütles, et enne sügist ta ei seikle niet tema excludimine oli õigustatud ja mitte ülekohtune. Timot ei olnud kohal :/ Shortlisti kaks järgmist nime on Eleri Hirv ja Misha (Ruta pealekäimisel). Asif muidugi. Kristjan ei tea arengutest midagi.
Ja lugege Ruta kuulutust ka 36h foorumist! Seal on metsik FPTH-infestatsioon postide hulgas lahti läinud. Response rate on veel kahjuks madal. Kuigi ma ei tea, Rutale on võib-olla juba rida läikiva rüüga rüütleid oma autosid pakkumas käinud.
Veel sain teised klotsid spinninguratta jaoks ja juhtnöörid, kuidas pedaale vahetada (ja et üks pidi vastupidi kruvuma ja et tavalise võtme puhul läheb vaja #15 juhul, kui pedaalivõtit ei ole.
Igatahes kossid on mul sellised, et ma ei tohiks nendega üldse tolmusesse metsagi sõitma minna, mis siis veel soos jooksmisest rääkida. Ma saan nüüd aru nendest ratturitest, kes pori kahele poole pritsides Mulgi soodest läbi ei jooknsud.
Muust varustusest ma pilte ei postita.
Läti eestikatel olin kaks korda kontrolljooksja K1. Esimene päev oli suht lope, teisel pidi 2h metsa kammima ja lõpus enam joosta ei jõudnud. Andreas ütles, et enne sügist ta ei seikle niet tema excludimine oli õigustatud ja mitte ülekohtune. Timot ei olnud kohal :/ Shortlisti kaks järgmist nime on Eleri Hirv ja Misha (Ruta pealekäimisel). Asif muidugi. Kristjan ei tea arengutest midagi.
Ja lugege Ruta kuulutust ka 36h foorumist! Seal on metsik FPTH-infestatsioon postide hulgas lahti läinud. Response rate on veel kahjuks madal. Kuigi ma ei tea, Rutale on võib-olla juba rida läikiva rüüga rüütleid oma autosid pakkumas käinud.
Libahunt I etapp 2009
Pisut tagantjärgi libakamuljeid ka.
Hommikul oli kõik iu. vihma sadas ja Admiraliteedi basseini juurde saabudes, kust laev pidi meid Naissaarele viima, ei saanud küll aru, kas õiges kohas oleme. Polnud ühtegi inimest ega ühtegi laeva. Lõpus rahvas ikka tiksus kohale, vihma sadas ja kõik olid kobaras sadamaäärse hotelli seina ääres, kus polnud isegi katusealust vaid enamus massi oli mingi rõdu alla kogunenud. Lõpuks saabus ka hilinenud sõiduvahend. Meie peamine mure oli, kas seal ikka katus on või on tegu paadiga? Katus oli. Väike Monica-nimeline laev tuubiti inimesi täis, saime head istekohad nurgadiivanil vööris, kust aknast mulle koguaeg vett peale tuli, niet võtsin oma vihmakeebi juba seal kasutusse.
Maabumise ja stardi vahele jäeti meile pool tundi. Rajaplaneerimine käis väga pealiskaudselt, aga otsustasime saare alumise otsa kus oli tihedamalt punkte, teha enne ning siis üles liikuda.
Lisaülesanded olid just sellised mida seal saarel teha saab. Väikese rongivaguni lükkamine teatud maa, ühes majas laealuse konstruktsiooni keti abil edasi nihutamine, takistusrada langenud puuderägastikus mille lõpetades Hedi kilekeep ribadeks oli), karkudel kõndimine (sellest me loobusime ja arvasime et lihtsam on karistuspunkt leida rannast, kuigi seal me kammisime randa ikka üsna pikalt), miinide ülelugemine, mis meil ka eriti ei õnnestunud. Kahel pool raudteed oli platvormidel miinid ja need tuli üle lugeda, jagunesime siis mina üheltpoolt, Hedi teiselt. Minu juhe oli nii koos et kui Hedi juba oma 180 tk üle oli lugenud, olin mina ikka 13 juures. Seni kuni Hedi ootas kui ma uuesti ja uuesti alustan, kuulis ta pealt et ühe vale miini eest on 1 trahviring mööda vallseljakut ja kuulis et üks tiim pakkus 236 ning sai 4 trahviringi. Kuigi meie saime tulemuseks ca 310 tundus mõistlikum saada need 4 trahviringi, seega esimesel katsel pakkusime pealtkuuldud 236-te. Siis selgus, et 4 trahviringi on maksimum aga katsetamine oma arvuga tulemust ei muutnud ning ringid tuli ikkagi joosta.
Teine rõvedus lisaülesanne oli maa-aluse käigu läbi jooksmine. Punkt pidi teises otsas väljapääsu juures olema. Käigu pikkuseks ütles korraldaja 300 m. Esimese korraga sattusime juba paarikümne meetri pärast maa peale tagasi ja natuke kisendamist seal õues et kus punkt on, ronisime tagasi koopasse ja läksime tuldud teed tagasi sissepääsu juurde, et siis otsast alustada. Kogu see maaalune osas möödus mingis kohutavas verdtarretavas hirmus (jaa ma kardan pimedat) ja Hedi peale vihane olemises, et mina edasi ei tule, lähme tagasi, Hedi ma kardan jne... Hedi muidugi nagu tõeline nõukogude naine, tema ei karda midagi.
Kuigi eesmärk oli võtta kõik seikluspunktid, ehk need kõige magusamad 7-punnised, siis tegelikult jäi neid 2 tk võtmata, ja kuigi jõudsime finishisse 20 minti enne kontrollaega ei kripelda mitte võtmata 7-sed, kuna teadsime et seal oleksime kohapeal aega viitnud (majas peidetud punktide otsimine ja mälu-o) vaid kripeldab üks KP 47, mille oleksime võinud kasvõi edas-tagas joostes üsna võistluse alguses ära võtta. Üldiselt jälgisime oma kiiruga tehtud rajaplaneeringut üsna hästi, kuigi vist igas punktis arutasime, et mis järgmiseks... Ainuke muutus tuli KP 74-st väljaminekul, kui järgmine plaanijärgne kava oli 52->29->76->70->71, aga kuna saare läänekaldal möllas torm ja tuul oli jäine ja pildi järgi tundus KP 52 keset vett olevat, siis tundus see kõik nii nii halb. Alguses küll mõtlesime, et jookseme paralleelselt metsas. See aga osutus tihedaks võsaks ning mõnda aega võssis rüselenud, tuli plaan võtta hoopis 37->43->76 jne. 76-ndasse muidugi ei jõudnudki, kuna juba KP 43-s tundus et appi meil läheb kiireks. Kõige uhkemad oleme etapi 32->34 üle, kus tuli kramplikult kompassi hoida et mitte õigest kivist mööda panna. Kusjuures mets oli kive täis ja nad panevad kaardile enamvähem ainult selle kivi, kus punkt on?! Isegi Hedi panin ma kompassi hoidma.. Igatahes kogu see kramplik suunalugemine võttis kogu efforti ja liikumiskiirus muidugi langes, sest jõuad sa siis kahte asja korraga teha, onju!
Aga noh, lõpp hea kõik hea. Tulemus oli üllatav, saime 103 punkti (noh et üle 100 punni saime ikkagi!). Kahju muidugi et 2007 aasta Libakal Fair Play Hemohesiga saadud 107-st punnist 4 puudu jäi. Just need 4, mida me KP 47-ga saanud oleksime. Eks sügisesel etapil tuleb punktiskoori parandada. Üldarvestuses 99-st 43 ja naistest 4 (kolmandal tiimil punkte 112, seega see koht oleks meil ikka saamata jäänud). Kilomeetreid ca 25 koos trahviringide ja maaaluse koopaga.
Lõpus ootasime laeva, mis oli esimest gruppi Tallinnasse viimas. Tormihoiatus ja kogu see venimine seal kohapeal, tuul ja külm, siidrit oli ka liiga vähe. Inimesed liikusid metsatukka kaduva päikesega kaasa, et ikka päikse käes saaks seista ja vahtisid meeleheitel nägudega merele, et kas juba paistab laev. Lõpuks laev paistis, trügiti peale, meie oma loožikohta vööris enam ei saanud ja pidime Hediga põrandal istuma. Laev õõtsus tormis nii et põrandaltki nägi küljeaknast kordamööda merd ja taevast. Martin ja Margit, kes toolidele istuma said vastasid iga küsimise peale, et kas kallas paistab ja mida te näete, et nad näevad kraanasid.
Hommikul oli kõik iu. vihma sadas ja Admiraliteedi basseini juurde saabudes, kust laev pidi meid Naissaarele viima, ei saanud küll aru, kas õiges kohas oleme. Polnud ühtegi inimest ega ühtegi laeva. Lõpus rahvas ikka tiksus kohale, vihma sadas ja kõik olid kobaras sadamaäärse hotelli seina ääres, kus polnud isegi katusealust vaid enamus massi oli mingi rõdu alla kogunenud. Lõpuks saabus ka hilinenud sõiduvahend. Meie peamine mure oli, kas seal ikka katus on või on tegu paadiga? Katus oli. Väike Monica-nimeline laev tuubiti inimesi täis, saime head istekohad nurgadiivanil vööris, kust aknast mulle koguaeg vett peale tuli, niet võtsin oma vihmakeebi juba seal kasutusse.
Maabumise ja stardi vahele jäeti meile pool tundi. Rajaplaneerimine käis väga pealiskaudselt, aga otsustasime saare alumise otsa kus oli tihedamalt punkte, teha enne ning siis üles liikuda.
Liikusime mööda teid, tehes mõnes kohas mõttetuid täisnurki, aga kuna üritasime kogu raja siiski sörkida, siis oli liikumiskiirus teedel kõvasti kiirem kui oksarisu või põlveni sambla sees otse läbi metsa minnes. Eriti lõpu poole kui mu jalad juba pakustuma hakkasid ning eriti osavalt nendega enam üle kändude ja langenud puude manööverdada ei saanud. Hedi vahepeal teatas et ta ei tunne altpoolt põlve oma jalgu üldse aga pärast seda kui tal puusa issias lõi muutuski jalaprobleem teisejärguliseks.
Lisaülesanded olid just sellised mida seal saarel teha saab. Väikese rongivaguni lükkamine teatud maa, ühes majas laealuse konstruktsiooni keti abil edasi nihutamine, takistusrada langenud puuderägastikus mille lõpetades Hedi kilekeep ribadeks oli), karkudel kõndimine (sellest me loobusime ja arvasime et lihtsam on karistuspunkt leida rannast, kuigi seal me kammisime randa ikka üsna pikalt), miinide ülelugemine, mis meil ka eriti ei õnnestunud. Kahel pool raudteed oli platvormidel miinid ja need tuli üle lugeda, jagunesime siis mina üheltpoolt, Hedi teiselt. Minu juhe oli nii koos et kui Hedi juba oma 180 tk üle oli lugenud, olin mina ikka 13 juures. Seni kuni Hedi ootas kui ma uuesti ja uuesti alustan, kuulis ta pealt et ühe vale miini eest on 1 trahviring mööda vallseljakut ja kuulis et üks tiim pakkus 236 ning sai 4 trahviringi. Kuigi meie saime tulemuseks ca 310 tundus mõistlikum saada need 4 trahviringi, seega esimesel katsel pakkusime pealtkuuldud 236-te. Siis selgus, et 4 trahviringi on maksimum aga katsetamine oma arvuga tulemust ei muutnud ning ringid tuli ikkagi joosta.
Teine rõvedus lisaülesanne oli maa-aluse käigu läbi jooksmine. Punkt pidi teises otsas väljapääsu juures olema. Käigu pikkuseks ütles korraldaja 300 m. Esimese korraga sattusime juba paarikümne meetri pärast maa peale tagasi ja natuke kisendamist seal õues et kus punkt on, ronisime tagasi koopasse ja läksime tuldud teed tagasi sissepääsu juurde, et siis otsast alustada. Kogu see maaalune osas möödus mingis kohutavas verdtarretavas hirmus (jaa ma kardan pimedat) ja Hedi peale vihane olemises, et mina edasi ei tule, lähme tagasi, Hedi ma kardan jne... Hedi muidugi nagu tõeline nõukogude naine, tema ei karda midagi.
Kuigi eesmärk oli võtta kõik seikluspunktid, ehk need kõige magusamad 7-punnised, siis tegelikult jäi neid 2 tk võtmata, ja kuigi jõudsime finishisse 20 minti enne kontrollaega ei kripelda mitte võtmata 7-sed, kuna teadsime et seal oleksime kohapeal aega viitnud (majas peidetud punktide otsimine ja mälu-o) vaid kripeldab üks KP 47, mille oleksime võinud kasvõi edas-tagas joostes üsna võistluse alguses ära võtta. Üldiselt jälgisime oma kiiruga tehtud rajaplaneeringut üsna hästi, kuigi vist igas punktis arutasime, et mis järgmiseks... Ainuke muutus tuli KP 74-st väljaminekul, kui järgmine plaanijärgne kava oli 52->29->76->70->71, aga kuna saare läänekaldal möllas torm ja tuul oli jäine ja pildi järgi tundus KP 52 keset vett olevat, siis tundus see kõik nii nii halb. Alguses küll mõtlesime, et jookseme paralleelselt metsas. See aga osutus tihedaks võsaks ning mõnda aega võssis rüselenud, tuli plaan võtta hoopis 37->43->76 jne. 76-ndasse muidugi ei jõudnudki, kuna juba KP 43-s tundus et appi meil läheb kiireks. Kõige uhkemad oleme etapi 32->34 üle, kus tuli kramplikult kompassi hoida et mitte õigest kivist mööda panna. Kusjuures mets oli kive täis ja nad panevad kaardile enamvähem ainult selle kivi, kus punkt on?! Isegi Hedi panin ma kompassi hoidma.. Igatahes kogu see kramplik suunalugemine võttis kogu efforti ja liikumiskiirus muidugi langes, sest jõuad sa siis kahte asja korraga teha, onju!
Aga noh, lõpp hea kõik hea. Tulemus oli üllatav, saime 103 punkti (noh et üle 100 punni saime ikkagi!). Kahju muidugi et 2007 aasta Libakal Fair Play Hemohesiga saadud 107-st punnist 4 puudu jäi. Just need 4, mida me KP 47-ga saanud oleksime. Eks sügisesel etapil tuleb punktiskoori parandada. Üldarvestuses 99-st 43 ja naistest 4 (kolmandal tiimil punkte 112, seega see koht oleks meil ikka saamata jäänud). Kilomeetreid ca 25 koos trahviringide ja maaaluse koopaga.
Lõpus ootasime laeva, mis oli esimest gruppi Tallinnasse viimas. Tormihoiatus ja kogu see venimine seal kohapeal, tuul ja külm, siidrit oli ka liiga vähe. Inimesed liikusid metsatukka kaduva päikesega kaasa, et ikka päikse käes saaks seista ja vahtisid meeleheitel nägudega merele, et kas juba paistab laev. Lõpuks laev paistis, trügiti peale, meie oma loožikohta vööris enam ei saanud ja pidime Hediga põrandal istuma. Laev õõtsus tormis nii et põrandaltki nägi küljeaknast kordamööda merd ja taevast. Martin ja Margit, kes toolidele istuma said vastasid iga küsimise peale, et kas kallas paistab ja mida te näete, et nad näevad kraanasid.
14.5.09
36H - kaaslaseotsung
Peale seda kui Esko ütles no (nono) 36h kolmandaks tulemisele, toimus kiire re-shuffle. Ruta läks Hediga matkarajale ja Kristjan tuli põhirajale. Sellega seoses tekkis vajadus uue kolmanda liikme järele. Kiire SWAT analüüs elimineeris ainsad lambist pähe tulnud kandidaadid Aivari, Andrease ja TIMO (:D), seega läks just praegu 36h foorumisse üles alljärgnev kuulutus:
Kui otsid võistkonda ja leiad, et me just sind otsime, siis võta ühendust klaa27@gmail.com.
Minut peale seda, kui Arvo Ambel võistkonna leidis, tekkis FPT Hemohes´is parandamatu (kuid unrelated) siselõhe ja prl Tamre otsustas matkaraja kasuks, jättes härrad Reimaa ja Karabelniku lageda taeva alla. Sellega seoses otsime uut kolmandat liiget (M/N), kuna meie shortlist jõudis ennast juba päeva jooksul ammendada. Meie eesmärgid? Pigem võistelda kui matkata ja Medisofti võitmine oleks maasikas. Ja metsas oleme me täiesti tõsised.
Kui otsid võistkonda ja leiad, et me just sind otsime, siis võta ühendust klaa27@gmail.com.
12.5.09
varastatud ratas - monstrumpõlv - uus ratas
ühel täiesti suvalisel hommikul avastasin ma, et selle koha peal, kus tavatses seista mu ratas rippus radika küljes nukralt ainult katki lõigatud rattalukk. (nojaa et ise olen süüdi, et ratast koridoris hoian aga meil on ikkagi lukus trepikoda ja seal on inimesed aastaid oma rattaid radikaküljes hoidnud... see selleks) helistasin siis 110 ja kui pidin oma ratta tunnuseid ette lugema - mida on palju, kuna ta oli üks väga vana ratas - siis tahtis vägisi nutt peale tulla... et siis sellega oligi ühelpool.
sama päeva lõuna ajal käisin oma hädise põlvega ortopeedi juures... diagnoos "naine"... no et soodumus ja lahtine vaagen ja muu kraam. sain 10 tabletti (mis maksid 28 krooni!) ja auguga põlvesideme. seda sama põlvesidet sai siis laupäevase libahundi ajal katsetatud... ei ole midagi ütelda - töötab! kuigi liibukate all näeb see välja, nagu mingi vanakooli õuduka tehisliiges vms
see oli siis esimene võistlus, kus ma olin tiimis ainuke kaardilugeja... martin kaotas oma kaardi juba enne esimest punkti ära:)... ja kuigi tegelikult oli kaart suhteliselt lihtne, siis ma olen ikka rahul küll... ei eksinudki ära ja punktid tulid kuidagi lihtsalt kätte... muidugi minu rajaplaneerimis oskused jätavad ikka kõvasti soovida... oh seda siksakitamist ja lõpuks olime ikka üle poole tunni varem väljas.
ilm oli selline tatine aga suhteliselt soe ja võtsimegi väga rahulikult, planeerisime ainult paar punkti ette. paar sellist...eee...äää... kohta oli kaa aga see oli tingitud sellest, et sihid ja teed ei ilmunud piidava kiirusega meie rajale:) paar korda nägime rajal jooksvaid hedit ja rutat kaa ning oligi läbi... siis veel supp ja pirukas... ja laevale?!... aga ei. vahepeal oli antud tormihoiatus ja nii me seal siis passisime ja passisime ajasime häma ja püüdsime viimaseid päiksekiiri... lõpuks madril olime vist ligi kolm tundi planeeritust hiljem.
täna siis juhtus selline huvitav lugu, et ostsin uue ratta... wiiiii.... selline ilus, musta värvi:)) merida matts. hullult vaatasime rutaga erinevaid linke ja poode läbi... no et saaks ikka selle kõigeparema diili aga absoluutselt minulik on astuda esimesse poodi ja siis kogu kupatus sealt osta... eks siis vaatab... lähipäevil tahaks pikema tiiru teha.
edasistest plaanidest siis niipalju, et katriniga läheme 36se asemel 15sele matkale (juhul muidugi, kui 10 tiimi kokku saab), kuna mul on 2 kuuline ülepingutamise keeld.
sama päeva lõuna ajal käisin oma hädise põlvega ortopeedi juures... diagnoos "naine"... no et soodumus ja lahtine vaagen ja muu kraam. sain 10 tabletti (mis maksid 28 krooni!) ja auguga põlvesideme. seda sama põlvesidet sai siis laupäevase libahundi ajal katsetatud... ei ole midagi ütelda - töötab! kuigi liibukate all näeb see välja, nagu mingi vanakooli õuduka tehisliiges vms
see oli siis esimene võistlus, kus ma olin tiimis ainuke kaardilugeja... martin kaotas oma kaardi juba enne esimest punkti ära:)... ja kuigi tegelikult oli kaart suhteliselt lihtne, siis ma olen ikka rahul küll... ei eksinudki ära ja punktid tulid kuidagi lihtsalt kätte... muidugi minu rajaplaneerimis oskused jätavad ikka kõvasti soovida... oh seda siksakitamist ja lõpuks olime ikka üle poole tunni varem väljas.
ilm oli selline tatine aga suhteliselt soe ja võtsimegi väga rahulikult, planeerisime ainult paar punkti ette. paar sellist...eee...äää... kohta oli kaa aga see oli tingitud sellest, et sihid ja teed ei ilmunud piidava kiirusega meie rajale:) paar korda nägime rajal jooksvaid hedit ja rutat kaa ning oligi läbi... siis veel supp ja pirukas... ja laevale?!... aga ei. vahepeal oli antud tormihoiatus ja nii me seal siis passisime ja passisime ajasime häma ja püüdsime viimaseid päiksekiiri... lõpuks madril olime vist ligi kolm tundi planeeritust hiljem.
täna siis juhtus selline huvitav lugu, et ostsin uue ratta... wiiiii.... selline ilus, musta värvi:)) merida matts. hullult vaatasime rutaga erinevaid linke ja poode läbi... no et saaks ikka selle kõigeparema diili aga absoluutselt minulik on astuda esimesse poodi ja siis kogu kupatus sealt osta... eks siis vaatab... lähipäevil tahaks pikema tiiru teha.
edasistest plaanidest siis niipalju, et katriniga läheme 36se asemel 15sele matkale (juhul muidugi, kui 10 tiimi kokku saab), kuna mul on 2 kuuline ülepingutamise keeld.
11.5.09
Ruisud. Jälle.
Väga nummid. Google teadis nende kohta, et nice set of features and a nice price. Roosa lehvike tähistab rinnavähi assotsiatsiooni logot. Seega panustasin ma selle nice price'iga veel kuhugi heasse kohta ka. Rattad 84 mm, niet võiks ju nagu sõitma õppida küll.Skaigid müügis! Väga head asjad on, saab sõita kruusa- ja metsateel, mugav jalga panna, käivad tossu peale. Kiidan.
Libahundist kirjutan kui kodulehele kaart üles pannakse, siis joonistan raja peale. Muidu hästi läks.
10.5.09
Tartu Jooksumaraton
Jätkuvalt väga tore üritus. Startisime legendiga joosta keskm 5.45 kildile ja nii umbes 2:15 lõpetada. Paar-kolm aastat tagasi jooksin, siis sain aja ming 1:43, aga nüüd oli olukord täiesti teine. Peale teist teeninduspunkti läks kõik juba väga ülesmäge ning tempot oli raske aeglasemaks kui 5.10 üldse saada ning ümbre hakkasid tekkima inimesed, kes mu hinnangul oleks võinud ikka kaugel eespool olla. 3km enne kõppu, kui oli selge, et Anu suudab ka üksi lõpuni joosta, võtsin jalad alla, et maksimumpulsi ikka lakke saaks. Lõpuks aeg 2:07. Täiesti talutav. Finishis polnud tervis ka paha ja jooksu ajal hakkas keskel ainult puus korraks häda tegema. Nüüd õhtul ja fucking 3 tundi lennukisistumist hiljem on põlved juba hädaldama hakanud. Ostsin kohalikust apteegist ühe liitrise "dicloziaja", mida ei ole küll veel avada julgenud.
Kodustele infoks, et Kristjan on 36h-le avatud, aga ei taha üldse meiega tulemise koha pealt seisukohta võtta. :( times. Esko-suunalist effortit tuleks tõsta vähemalt 40%.
Järgmine üritus on lühiraja ja teate EMV-l kohtunikuna persetamine ja siis ratta-o EMV (tõenäoliselt ainult 1. päev).
Varsti lisan Jõelähtme ja Mulgi nädalavahetuse postidele pildid ka.
Kodustele infoks, et Kristjan on 36h-le avatud, aga ei taha üldse meiega tulemise koha pealt seisukohta võtta. :( times. Esko-suunalist effortit tuleks tõsta vähemalt 40%.
Järgmine üritus on lühiraja ja teate EMV-l kohtunikuna persetamine ja siis ratta-o EMV (tõenäoliselt ainult 1. päev).
Varsti lisan Jõelähtme ja Mulgi nädalavahetuse postidele pildid ka.
5.5.09
Mihkel. LOLakas
Päevak oli täna väga mycket braa. Jooksuosa läbisin "tasakaalukalt" alla 170 pulssi hoides, niet ISEGI Katrin jooksis must peaaegu mööda, kui ma mingit mäge xdreamjalt kõndides vallutasin. Viga tuli umbes 10 sekundit, mis on nii tuttava metsa puhul muidugi ten too many. Jalg oli igatahes kerge ja joosta mulle meeldis. Neljapäeval teen vast niisama tiiru metsa all.
Ratas oli ka v.cool. Kohe mu selja taga startis miski tüüp, kes mu kohe kätte sai ja kellest ma üritasin siis kõiki oma võlusid mängu pannes mööda saada. Erilist looma sees ei olnud, kõik tuli nii raskelt. Mina tegin orienteerumises paremaid ja kiiremaid valikuid, tema sõitis kiiremini. Lõpus ta ette jäigi ja lõpuks võitis mind minutiga, aga ilma konkurentsita poleks ma viitsinud nii "kõvasti" ka sõita. Muidugi aitas mind palju ka see, et ma juba mõnedes punktides joostes käinud olin ja põhiliselt, et mets on ikka väga peas.
Finaaletapp toimus muidugi enne ärasõitu, kui Opelikuut ennast liiva sisse mässis ja keeldus lahkuma. Pool tundi ja kaks erinevat tõmbamisautot hiljem saime raipe lõpuks välja, tänan tänan tänan kõiki osalisi, hr Venelaine ainuke, keda nimepidi tean. Tõeline värdkuut ikka raisk.
Viljandis oli mu koht lõpuks 689. Kõige rohkem rõõmustan ma hoopis selle üle, et see Skype tibi, kes Jõelähtmel mind üle tunni võitis ja seal 2. naine oli, jäi siin ainult 16 minutit ettepoole. Väikesed pseudoboostid kuluvad ära.
Köhin, raisk.
PS aprill: kokku sporti 27h, sellest rõhuv enamus ratas.
Ratas oli ka v.cool. Kohe mu selja taga startis miski tüüp, kes mu kohe kätte sai ja kellest ma üritasin siis kõiki oma võlusid mängu pannes mööda saada. Erilist looma sees ei olnud, kõik tuli nii raskelt. Mina tegin orienteerumises paremaid ja kiiremaid valikuid, tema sõitis kiiremini. Lõpus ta ette jäigi ja lõpuks võitis mind minutiga, aga ilma konkurentsita poleks ma viitsinud nii "kõvasti" ka sõita. Muidugi aitas mind palju ka see, et ma juba mõnedes punktides joostes käinud olin ja põhiliselt, et mets on ikka väga peas.
Finaaletapp toimus muidugi enne ärasõitu, kui Opelikuut ennast liiva sisse mässis ja keeldus lahkuma. Pool tundi ja kaks erinevat tõmbamisautot hiljem saime raipe lõpuks välja, tänan tänan tänan kõiki osalisi, hr Venelaine ainuke, keda nimepidi tean. Tõeline värdkuut ikka raisk.
Viljandis oli mu koht lõpuks 689. Kõige rohkem rõõmustan ma hoopis selle üle, et see Skype tibi, kes Jõelähtmel mind üle tunni võitis ja seal 2. naine oli, jäi siin ainult 16 minutit ettepoole. Väikesed pseudoboostid kuluvad ära.
Köhin, raisk.
PS aprill: kokku sporti 27h, sellest rõhuv enamus ratas.
Ruta. Vihane.
Ma ei ole kunagi päevakutel korraldajate ja rajameistri peale vihane. Ei siis kui tuleb ise kaarti joonistada (ja mitte tühjale kaardile vaid mingi muu raja kaardile oma kriipse tõmmates), kui punkt on vales kohas (ma ei orienteeru niikuinii nii hästi et valest asukohast aru saada), kui rada läbib okastraate, inimsööjate koerte hoove, kraave... kui etapiaegade värk ei toimi või ei saa üldse väljaprinti aegadest... Aga täna ma vihastasin. Ma isegi ei vihastanud alguses kui keskmise rattaraja kaardi sain ja seal oli 2 korda 3.ndat punkti märgitud... Sellele ka tädi viitas, et kaardil on valesti 3 ja jälle 3, aga peab olema 3...4 jne.. Aga kaarti uurides oli seal hoopis 3...3... sealt aga läks üks jutt kaardist välja ja järgmine kuhu minna sai, oli juba 8. OK, vigane kaart, no pohhu sellest, veidramaidki nähtud. Rada tore nagu ikka, vea aga ratast muudkui nõlvadest üles. Nagu ikka Nõmme kaardil. Finishis ka rõõm - kell näitab ainult 40 minutit kopikatega. Siis aga teatab Marek Karm, et mul on midagi vahele jäänud, seega DQ. Vaatan oma väljaprinti, seal mingid müstilised KP numbrid, küsimärgid taga. Ütlen talle et mul polegi selliseid kaardil. 'Aga pool kaarti on ju teisel pool, duh' ütleb tema. OK, selle 'duh' ma kujutasin ise sinna juurde, aga ta pilk oli küll selline.
No kust kurrat mina pidin stardis teadma, et kaart on kahele poolele prinditud. Seda pole kunagi varem päevakutel olnud. Vbl pikaraja-tüüpidele on see tavaline, aga naisterajal oleks võidud seda mainida. Värske info ütleb, et Mihklile küll stardis öeldi, et kaart kahel poolel. Seda polnud isegi netis rajainfos üleval.
Ma olen tõsiselt pissed, ma pole isegi tänulik oma kaardi- ja sõidutrenni eest, mida ma ainult 8 km sain. Ma tahan oma 50 punkti saada!
No kust kurrat mina pidin stardis teadma, et kaart on kahele poolele prinditud. Seda pole kunagi varem päevakutel olnud. Vbl pikaraja-tüüpidele on see tavaline, aga naisterajal oleks võidud seda mainida. Värske info ütleb, et Mihklile küll stardis öeldi, et kaart kahel poolel. Seda polnud isegi netis rajainfos üleval.
Ma olen tõsiselt pissed, ma pole isegi tänulik oma kaardi- ja sõidutrenni eest, mida ma ainult 8 km sain. Ma tahan oma 50 punkti saada!
3.5.09
Sportlik nädalavahetus – two out of three ain’t bad!
Et siis lühidalt.
Reedel käisin esimest korda Viljandi järvejooksul. Eesmärgid puudusid täiesti, sest jätkuvalt pole praktiliselt kordagi sel aastal jooksnud. Stardigrupp oli 1000+ ja seal ma ka alguses ei trüginud. Ainuke vastik koht oli kohe alguses vahefinish, sel hetkel tundus mäest üles jooksmine veel erilise pealehakkamisena. Midagi muud tarka öelda polegi, nagu kombeks saanud on, peale alumist TP-d hakkasin ainult ise mööda jooksma, viimasel kilomeetril nägin Tanel Saue selga ja mõtlesin, et okei see skalp kuluks ära, aga korraks võiks siiski tempol puhata. Tanel alustas just samal ajal lõpukima ja vahe jäi lõpuni samasuguseks. Pärast ta ütles, et viimane kilt oli 3.47 olnud, mis on praegu minu jaoks väga müstiline tulemus. Aeg tuli 58.49, koht 1017. :( Niet järgmisel aastal stardin jälle mudaliigast.
Laupäeval oli Ilves-3 teine päev, klass M21A. Alustasin vaikselt, aga kõik asjad tulid pidevalt nii ruttu kätte, et vigu ei õnnestunud kuidagi vältida, kuigi see oli mu ainuke eesmärk. Mingi hetk jooksin 9.st 13.sse ja siis tegin edasi juba Mihkli meistriklassi jalutamist ja iga objekti lugemist 10.sse, sealt käisin pool maad 11.sse, aga kuna kossid olid vaatamata kõikidele ettevaatusabinõudele siiski kanda auke tegema hakanud, tulin otse finishisse. Kossid pidin maha kandma. Alguses mõtlesin, et pohh o-kossidega, mis nendega ikka teha, aga järgmisel kevadel võib osta kah, siis peaks praeguse o-tiheduse juures neid 10 aastaks jätkuma. Igatahes katkestasin.
TÄNA oli Mulgi rattamaraton, start samas kohas kus reedene jooks. Mulle oli seekord isegi stardikoridor 800-1000 eraldatud eelmise aasta Tallinna RM teenete eest ja päris imelik oli, kui selja taga nii palju rahvast stardis ootas. Aga üldjoontes olin väga disillusioned oma numbri kaitsmisegi osas. Algus oli aeglane ja osa isegi munakiviteel :/ Nüüd ma julgesin küll rohkem alguses tirida, kui mul tavaliselt kombeks on ja üritasin mitte seda Holstre suusaraja osa karta. 7. kildi kandis suutis keegi mulle kruusal kurvi võttes kodaratesse kukkuda, aga see oli ka ainuke vahejuhtum. Mõnest mäest ma ikka laskusin kole ettevaatlikult ja ühel pikemal ja jubedamal isegi karjusin endale et PERSE TAHA!!, kui see kramplikult sadulas üritas püsida. Üldiselt nii kui Loodil mägiseks läks hakkasin ma ettepoole ronima ka. Ma olin enam-vähem ainuke, kes suurest porist läbi julges joosta, teised hoidsid rohkem serva. Holstres oli muidugi pidevalt nii, et need, kellest ma tõusul mööda ronisin, sõitsid jälle laskumistel minust mööda. Tasakaal ikka puudub. Suht Holstre lõpus luges mingi kohalik kohti ja ütles mulle 777, mille peale ma tegin peas juhhei. Hiljem enne viimast TPd tuli mul pikast tuules üksisõidust kerge tüdimus ja väsimus peale, aga peale TPd jõudsin jälle päris korralikult. Ronisin siin mingi tüübi selja taga puhates pikast tuuletõusust üles ja spurtisin tast peale pööret ise vastutuult pea 100 meetriga ette, üldse lõpus nõudis loom väga välja ja ma püüdsin hoolega selgasid. Järve ääres üllatati ainult sellega, et trass polnudki sama, mis jooksul, vaid läks järve äärt pidi retsilt üles-alla. See viis nats moraali alla, aga teadmine, et aeg tuleb tnäoliselt alla 3,5h tegi jälle rõõmsaks – ma ei mäletagi, ma lootsin vist alla 4h? Jõelähtme oli ikka palju retsim ja see peaks juba ajastki näha olema. Kohapeal kakerdasin veel pea 2h enne kui tulema sain. Ja rahvast muudkui tuli ja tuli ja jälle olid nagu täitsa päris mehed tahapoole jäänud. Jaan Kirsipuu oli praktiliselt ainuke tuttav nägu, keda ma nägin. Ja AT Spordi/Fixuse tegelased. Ja enne äratulekut nägin Mishat. Päev oli rikutud dämit. Ma võtan seda veel kaua isiklikult. Kahju muidu, et ei olnud kellegiga võidu sõita kui kohapealt leitud härrad „Kanada“, „Must“ ja „Guargantola“. Mustale ma vist kaotasin, teised 2 õnnestus seljatada.
Söögist piisas täiesti pakist aprikoosist, 2 suurest pudelist joogist ja 2 magnessist. TP-des ma ainult jõin.
Järeldused:
- põlvevalu vist ei pea enam kartma ja nüüd hakkan rohkem jooksu nädalatesse pikkima. Kui üldse miski häält tegi, siis puus.
- Rohkem ei ole midagi öelda, pea on tegelikult rattasõidust veel päris pehme.
Järgmine üritus : Tartu jooksumaraton. Eesmärk puudub. Stardigrupp vist kõige tagumine. Ühes tükis koju jõudmine oleks päris tore.
Reedel käisin esimest korda Viljandi järvejooksul. Eesmärgid puudusid täiesti, sest jätkuvalt pole praktiliselt kordagi sel aastal jooksnud. Stardigrupp oli 1000+ ja seal ma ka alguses ei trüginud. Ainuke vastik koht oli kohe alguses vahefinish, sel hetkel tundus mäest üles jooksmine veel erilise pealehakkamisena. Midagi muud tarka öelda polegi, nagu kombeks saanud on, peale alumist TP-d hakkasin ainult ise mööda jooksma, viimasel kilomeetril nägin Tanel Saue selga ja mõtlesin, et okei see skalp kuluks ära, aga korraks võiks siiski tempol puhata. Tanel alustas just samal ajal lõpukima ja vahe jäi lõpuni samasuguseks. Pärast ta ütles, et viimane kilt oli 3.47 olnud, mis on praegu minu jaoks väga müstiline tulemus. Aeg tuli 58.49, koht 1017. :( Niet järgmisel aastal stardin jälle mudaliigast.
Laupäeval oli Ilves-3 teine päev, klass M21A. Alustasin vaikselt, aga kõik asjad tulid pidevalt nii ruttu kätte, et vigu ei õnnestunud kuidagi vältida, kuigi see oli mu ainuke eesmärk. Mingi hetk jooksin 9.st 13.sse ja siis tegin edasi juba Mihkli meistriklassi jalutamist ja iga objekti lugemist 10.sse, sealt käisin pool maad 11.sse, aga kuna kossid olid vaatamata kõikidele ettevaatusabinõudele siiski kanda auke tegema hakanud, tulin otse finishisse. Kossid pidin maha kandma. Alguses mõtlesin, et pohh o-kossidega, mis nendega ikka teha, aga järgmisel kevadel võib osta kah, siis peaks praeguse o-tiheduse juures neid 10 aastaks jätkuma. Igatahes katkestasin.
TÄNA oli Mulgi rattamaraton, start samas kohas kus reedene jooks. Mulle oli seekord isegi stardikoridor 800-1000 eraldatud eelmise aasta Tallinna RM teenete eest ja päris imelik oli, kui selja taga nii palju rahvast stardis ootas. Aga üldjoontes olin väga disillusioned oma numbri kaitsmisegi osas. Algus oli aeglane ja osa isegi munakiviteel :/ Nüüd ma julgesin küll rohkem alguses tirida, kui mul tavaliselt kombeks on ja üritasin mitte seda Holstre suusaraja osa karta. 7. kildi kandis suutis keegi mulle kruusal kurvi võttes kodaratesse kukkuda, aga see oli ka ainuke vahejuhtum. Mõnest mäest ma ikka laskusin kole ettevaatlikult ja ühel pikemal ja jubedamal isegi karjusin endale et PERSE TAHA!!, kui see kramplikult sadulas üritas püsida. Üldiselt nii kui Loodil mägiseks läks hakkasin ma ettepoole ronima ka. Ma olin enam-vähem ainuke, kes suurest porist läbi julges joosta, teised hoidsid rohkem serva. Holstres oli muidugi pidevalt nii, et need, kellest ma tõusul mööda ronisin, sõitsid jälle laskumistel minust mööda. Tasakaal ikka puudub. Suht Holstre lõpus luges mingi kohalik kohti ja ütles mulle 777, mille peale ma tegin peas juhhei. Hiljem enne viimast TPd tuli mul pikast tuules üksisõidust kerge tüdimus ja väsimus peale, aga peale TPd jõudsin jälle päris korralikult. Ronisin siin mingi tüübi selja taga puhates pikast tuuletõusust üles ja spurtisin tast peale pööret ise vastutuult pea 100 meetriga ette, üldse lõpus nõudis loom väga välja ja ma püüdsin hoolega selgasid. Järve ääres üllatati ainult sellega, et trass polnudki sama, mis jooksul, vaid läks järve äärt pidi retsilt üles-alla. See viis nats moraali alla, aga teadmine, et aeg tuleb tnäoliselt alla 3,5h tegi jälle rõõmsaks – ma ei mäletagi, ma lootsin vist alla 4h? Jõelähtme oli ikka palju retsim ja see peaks juba ajastki näha olema. Kohapeal kakerdasin veel pea 2h enne kui tulema sain. Ja rahvast muudkui tuli ja tuli ja jälle olid nagu täitsa päris mehed tahapoole jäänud. Jaan Kirsipuu oli praktiliselt ainuke tuttav nägu, keda ma nägin. Ja AT Spordi/Fixuse tegelased. Ja enne äratulekut nägin Mishat. Päev oli rikutud dämit. Ma võtan seda veel kaua isiklikult. Kahju muidu, et ei olnud kellegiga võidu sõita kui kohapealt leitud härrad „Kanada“, „Must“ ja „Guargantola“. Mustale ma vist kaotasin, teised 2 õnnestus seljatada.
Söögist piisas täiesti pakist aprikoosist, 2 suurest pudelist joogist ja 2 magnessist. TP-des ma ainult jõin.
Järeldused:
- põlvevalu vist ei pea enam kartma ja nüüd hakkan rohkem jooksu nädalatesse pikkima. Kui üldse miski häält tegi, siis puus.
- Rohkem ei ole midagi öelda, pea on tegelikult rattasõidust veel päris pehme.
Järgmine üritus : Tartu jooksumaraton. Eesmärk puudub. Stardigrupp vist kõige tagumine. Ühes tükis koju jõudmine oleks päris tore.
1.5.09
Good old times
Tänase koduse suurkoristuse leiutulemuseks on ammukadunud mälupulk, palju üksikuid sokke, 2 üksikut kõrvarõngast ning see:
FPT Hemohesi esimene võistlussärk, mille me plaanisime kunagi ära raamida, et pärast suuri seiklusspordivõite pidulikult oma sponsoritele üle anda. Oli vist nii? Särgil on isegi hinnasilt veel sees - 19 krooni. Hinnalt soodsam kui eelmise hooaja Trimtex-i outfit, aga kvaliteedilt isegi parem (jaa, me vihkame trimmut). Ürituseks oli Libahunt, aastaks 2007, kolmandaks liikmeks Artur.
Foto: Mairolt Kakko
FPT Hemohesi esimene võistlussärk, mille me plaanisime kunagi ära raamida, et pärast suuri seiklusspordivõite pidulikult oma sponsoritele üle anda. Oli vist nii? Särgil on isegi hinnasilt veel sees - 19 krooni. Hinnalt soodsam kui eelmise hooaja Trimtex-i outfit, aga kvaliteedilt isegi parem (jaa, me vihkame trimmut). Ürituseks oli Libahunt, aastaks 2007, kolmandaks liikmeks Artur.
Foto: Mairolt KakkoLibahundist rääkides... Terakesed koosseisus Hedi ja Ruta on Libahundile registreeritud. Ning registreerimisest rääkides on ka 2/3 FPT Hemohes-i koosseisust 36 h Keeni matkaspordivõistlusele regatud. See tähendab omakorda raha. Ja kuna nüüd tänu Seiklusporru Martti heale kiidutööle uue imetabase pealambi osas kavateseb Mihkel uue lambi osta, siis ei saa minagi oma vana Silva-laternaga rajale minna, mis tähendab omakorda raha... Ja 36-sel (ja X-i öisel) on ka rulluisuetapp, mis tähendab et ma pean ostma rulluisud (jälle!) ja see on jälle raha.. Uhh, olid alles head ajad kui võistlussärgiks oli 19 kroonine maika, või mis?
EDIT: Hahaa ma pildilt vaatan, et osavamad on osast särgist endale veel buffid kaela meisterdanud.
EDIT: Hahaa ma pildilt vaatan, et osavamad on osast särgist endale veel buffid kaela meisterdanud.
Subscribe to:
Posts (Atom)