Tõstsin kõrvalt-baarist 2008. tehtud üritused siia posti kokku, et saaks uue ja värske aasta sinna hoopis üles ja oleks, kust kiigata kompaktset plaani.
25.10.2008 Libahundi jälg, sügis, Vihasoo
05.10.2008 Xdream 4.etapp, Leppoja
13.-14.09.2008. Rogaini MM, Karula
24.08.2008 Xdream 3. etapp, Paide
16.-17.08.2008 Retki Rogain, Seitseminen
02.08.2008 Alar Siku matkaseiklus, Lasva
13.07.2008 RO EMV tavarada, Mägede küla
12.07.2008 RO EMV lühirada, Mägede küla
06.07.2008 Valga Deloitte Rahvatriatlon (PDF)
05.07.2008 Valga Rahvarull 42km
28.-29.06.2008 Xdream Ö Karksi-Nuia
22.06.2008 New Balance 100KP jooks, Kõrvemaa
20.06.2008 Pirita Deloitte Rahvatriatlon
14.-15.06.2008 Jukola, Tampere
08.06.2008 Elion Cup 3 Aegviidu
07.06.2008 II Ramirendi Kevadjooks (Excel)
30.05.-01.06.2008 Ferrino 36h
10.05.2008 Libahundi jälg kevad Märjamaa
27.04.2008 Xdream Klooga
20.04.2008 Jõelähtme rattamaraton
17.04.2008 X-Dream ametlik multitren Männiku
29.03.2008 Nõmme MV maanteejooksus
31.12.08
8.11.08
Mitmekülgne treening, Libahunt. Alar Sikk. EOK liikumisjuhendajate koolitus.
Oktoobris enrollisin ma nagu sajad teisedki lambad ennast Arcticusse, sest õuetrenn on ju sucks. Elu on seal väga glamorous, aga korra oli oktoobris vaja minna ka kesklinna MyFitnessi ja ausalt, sealne elu oli veel rohkem glamorous. Ja glamorous spordielu is what we aim for.
Igatahes on seoses kluppi astumisega mu trenn esiteks alanud ja teiseks mitmeküljestunud (?). Oma motivational letteris klubile kirjutasin, et mu eesmärkideks on talvel ennast ka aktiivsena hoida, ehitada enda kondi ja naha vahele veel mingi kiht kudet, laduda vastupidavuspõhja kevadeks ning oma rühti parandada. Põhiline magnet mu jaoks oli spinning, aga ujumine on ka pluss. Nüüd olen käinud juba ka BodyPumbas ja vaikselt hakkabki iganädalane rutiin paika loksuma. Vastupidavuse ehitamiseks on tõenäoliselt kõik sealsed trennid liiga lühikesed. Sellepärast otsustasingi veel sügisel ratta ikkagi hooldusse viia ja ka kord nädalas jooksmas käia. Esimene 'kord nädalas' paar nädalat tagasi läks kergelt aia taha, aga nii kui põlv on nüüd kõvasti koormust hakanud saama, on ta ka palju tublimalt vastu pidanud. Spinning pole ju üldse põlvesõbralik asi, aga ta on mul ikka veel alles. Ptüi x3.
Libahunt oli jälle tore matk, seekord olime Keiduga kahekesi ja kuna Katrin päris eelmisel Libahundil Alar Siku jaoks Tingalingu nime, viisid nemad ka seda traditsiooni edasi, meie olime Häda mõistuse pärast. Loomulikult oli päeva highlight karjäärist 'aarde' otsimine. Kaugelt nägime juba, kuidas stardist sinna praktiliselt otse tulnud TB juba korraliku kratri kaevanud olid. Üldiselt oli ülesanne just selline, et Xdreamil ajaks ta närvi päris krussi. Meie igatahes leidsime! Ma arvan, et ma oleks seda ülesannet kiitnud ka siis, kui me ei oleks oma asja leidnud. Agenda oligi meil teha maksimaalselt palju lisaülesandeid. Lõpuks jäi tegemata ainult kivi ümbermõõt kaardi ülaservas. Tulemustes jäime lõpuks nii TB kui Rogaini MMi paarilise Taneliga võrdsete punktide peale. Väga aus. Siia sobib pilt mu kanuuvedamisest. Fookus on ka kergelt paigast ära, niet ma näen suht corpse välja. (Keidu pilt - Keit oli tüür ka.)
Kunagi suvel oli Alar Siku matkaseiklus, kuhu rääkisingi esimest korda sotsioloogiatibidele augu pähe ka seiklusüritusele minna. Nad olid seal väga tublid. Meie olime ka tublid. Ei olnud meil Eskot ja nii leidsimegi asenduseks Sixteni. Sixten oli vahetult enne meie võistlust süstas elanud paar päeva. Ujuda sai palju - ma arvan, et meie ujumislõige oli ka õige samm. Hiljem veel tiikides ja järvedes plätserdamist ka. Siis Ruta katkestas ja me tegime lõpu rattakaare kahekesi. Finishis oli meil võib-olla mingi koht, aga võtsime ennast maha, kuna noh, reegleid me ju ei täitnud. Mõned punnid olid metsas ikka legendaarselt valesti. Ühe kanuupunni jätsimegi võtmata, sest kammisime seal koos mingi 3 tiimiga ja kõik klappis peale punni. Pärast vihjati meile, et me olla vales kohas otsinud, aga kahjuks kohast, kus meid väideti olevat, sõitsime me täiesti kaardis olles mööda ja panime ennast enne randumist paika. Boo! Ja loomulikul see mäesuusataja punkt uhtorus. Geniaalne töö. Legendipilt oli suusataja, kaardil punkt keset sügavat orgu. Kammisime Piia tiimiga seda üles alla, Piia oli v.pahane. Lõpuks marssisime siis suvaliselt 300m punnist lõunasse ja sealt isegi leiti see punn üles. Ruta jõudis finishisse parasjagu samal ajal kui Piia ja kuulis kogu maailma sõimu ära. Mitte keegi ei julgenud iitsada ega talle otsa vaadata, kohe oleks vastu tulnud 'Mis vahid? Molli tahad vä?' (See on kõik Ruta jutt loomuliult :rolleyes:). Aga lõpuks polnud keegi pahane. Auhinnaks saime leiba. Õhtul läksin veel Seiklusporru Kadri sportlikule sünnipäevale, aga oma trialtoni tegid nad seal nii salaja, et ma ei leidnudki neid üles. PS Kaardid, koos kunagi augustis peale kantud läbimisega, on posti põhjas (kui õnnestub).
Oktoobri trenni on kohe eriti mitmekülgseks teinud EOK liikumisjuhendajate koolitus. Eelmisel nädalal oli 3 päeva - teemadeks spordiklubide rühmatreeningud - sh igast süvalihaste asjad ja pilates jms, jooks ja jooksutehnika, palju suvalist üldteoreetilist, kepikõnd ja ujumine - viimasest kahjuks ainult teoreetline osa. Erinevaid treeninguid saime kõvasti - esimesel päeval vedelesime SP Kristjaniga kõigepealt 3 tundi Inga Raissaare pilatese jms aelemises, õhtul käisime veel myF bodypumbas + sinna otsa pool tundi Stretchi. Kokku selline mõnus 4,5-tunnine päev. Järgmisel päeval oli igatahes liikumisega raskusi, sest jalad valutasid täies pikkuses. Teise päeva ainuke praktiline osa oli kepikõnd ja see oli ka päris tõhus- Kristjan oli Tamsalu Suusakooli vestis ja sai pidavalt mingeid suusatajate pihta käivaid märkusi. Kolmandal päeval oli hea Martin Moosese jooksutehnika trenn. Ma üritasin meie soojendusjooksudel ka uut modi astumist õppida, see lõppes sellega, et järgmisel päeval olid jalad juba täiesti mõttetu ballast. Aga huvitav ja väga kasulik. Eriti jube oli rattakoolitus - Jalgrattaspordi alused - OK, paberil väga kasulik minusugusele algajale. Aga seda loengut andis meile rattamatkade (kahtlemata self-proclaimed) guru Rein Lepik! Saime teada, kuidas Kirgiisias rattamatkata, kui lollid on politsei, riigi- ja autojuhid, milline on Euroopa rattateede tulevik, kuidas järjest rohkem sakslasi avastab enda jaoks Eestit kui rattaparadiisi ja mitu piknikupeatust võiks ühte päevasesse rattamatka mahutada. OHMYGOD! Ok, pool rahvast hoidis saalis asja mõttetusest pead kinni ja mõnel ("naljahambal") oli lõpus veel ka huvi küsida ikka teemakohaseid küsimusi ka, mille peale tuli enam-vähem vastuseks, et 'ahh mis nüüd mina'. JOY. Asi läks lõpuks veel veerand tundi üle ka. Oi kui magus on teda nüüd vastu poriga loopida. Tahaks tõesti sama loengut nüüd mõne professionaalsema alatundja poolt uuesti kuulda. Järgmise nädala 2 viimases päevas on veel suusatamine ja jõutrenn ja toitumine, niet lõpuks võiks juba päris pädev olla, iseasi kas midagi meelde jääb. Rein (Jalak, mitte Lepik) lubas koolituse materjalidest igatahes raamatu kokku panna ;)
Ujumises olen ka nüüd proovinud rinnuli tehniliselt õigesti teha. Tuleb tuleb.
Täna käisin Tarmakul. Nende uus paaris-valiksuuna nipp oli väga lahe. Hoidsin ühtlast tempot ja lõpuks sain 6,9 rajal ajaks vist 43. Ilus mets muidugi ka. Korraga uut jooksutehnikat ja kaardilugemist ma küll teha ei osanud, jätsin esimese siis pikemate teeotsade jaoks.
Nüüd siis ei juhtu niipea mitte midagi. Medisoft alustab järgmisest nädalavahetusest oma talvetreeningute seeriatega. Miks mina ja Esko isegi nende 4. pier'i ei mahtunud, on mülle täielik müstika. Ju me oleme siis need, kes "On treeningul käinud, kuid kuna nad olid värdjad ja ei teinud siis ka nknii tervet rada, järelikult me neid enam ei kutsu. Ja üldse ei naerata nad meile metsas nagu näiteks Maret ALATI teeb". Eksole. Aga sel pühapäeval tahaks minna küll, isegi kui peab ainult jooksu tegema.
Start ratastel, alustasime paremalt poolt ringi. Enamvähem kõik punktid olid mingis looduskaunis kohas või siis matkarajal, paras ekskursioon-matk. Siis ruttu kanuusse edasi.
Vales kohas oli siis KP45. Sõitsime kellapidi. KP44 oli ka v.lõbus. Kõigepealt ragistasime enne KP'd võssis ja soos ja ronisime puu otsa, et näha, kuidas ja kas need kraavid siin nüüd lähevad. Kokkuvõttes oli KP nats edasi täiesti kuiva maa peal paadisilla juures. Tore.
Algatuseks ujusime risti üle 31-49, seal aitas meid kohalik, kellega käisime siis koos vabarnapuhmastest punni otsimas. Väga fab. KP51 oli mingi kaardilt puuduva tee peal.
Igatahes on seoses kluppi astumisega mu trenn esiteks alanud ja teiseks mitmeküljestunud (?). Oma motivational letteris klubile kirjutasin, et mu eesmärkideks on talvel ennast ka aktiivsena hoida, ehitada enda kondi ja naha vahele veel mingi kiht kudet, laduda vastupidavuspõhja kevadeks ning oma rühti parandada. Põhiline magnet mu jaoks oli spinning, aga ujumine on ka pluss. Nüüd olen käinud juba ka BodyPumbas ja vaikselt hakkabki iganädalane rutiin paika loksuma. Vastupidavuse ehitamiseks on tõenäoliselt kõik sealsed trennid liiga lühikesed. Sellepärast otsustasingi veel sügisel ratta ikkagi hooldusse viia ja ka kord nädalas jooksmas käia. Esimene 'kord nädalas' paar nädalat tagasi läks kergelt aia taha, aga nii kui põlv on nüüd kõvasti koormust hakanud saama, on ta ka palju tublimalt vastu pidanud. Spinning pole ju üldse põlvesõbralik asi, aga ta on mul ikka veel alles. Ptüi x3.
Libahunt oli jälle tore matk, seekord olime Keiduga kahekesi ja kuna Katrin päris eelmisel Libahundil Alar Siku jaoks Tingalingu nime, viisid nemad ka seda traditsiooni edasi, meie olime Häda mõistuse pärast. Loomulikult oli päeva highlight karjäärist 'aarde' otsimine. Kaugelt nägime juba, kuidas stardist sinna praktiliselt otse tulnud TB juba korraliku kratri kaevanud olid. Üldiselt oli ülesanne just selline, et Xdreamil ajaks ta närvi päris krussi. Meie igatahes leidsime! Ma arvan, et ma oleks seda ülesannet kiitnud ka siis, kui me ei oleks oma asja leidnud. Agenda oligi meil teha maksimaalselt palju lisaülesandeid. Lõpuks jäi tegemata ainult kivi ümbermõõt kaardi ülaservas. Tulemustes jäime lõpuks nii TB kui Rogaini MMi paarilise Taneliga võrdsete punktide peale. Väga aus. Siia sobib pilt mu kanuuvedamisest. Fookus on ka kergelt paigast ära, niet ma näen suht corpse välja. (Keidu pilt - Keit oli tüür ka.)
Kunagi suvel oli Alar Siku matkaseiklus, kuhu rääkisingi esimest korda sotsioloogiatibidele augu pähe ka seiklusüritusele minna. Nad olid seal väga tublid. Meie olime ka tublid. Ei olnud meil Eskot ja nii leidsimegi asenduseks Sixteni. Sixten oli vahetult enne meie võistlust süstas elanud paar päeva. Ujuda sai palju - ma arvan, et meie ujumislõige oli ka õige samm. Hiljem veel tiikides ja järvedes plätserdamist ka. Siis Ruta katkestas ja me tegime lõpu rattakaare kahekesi. Finishis oli meil võib-olla mingi koht, aga võtsime ennast maha, kuna noh, reegleid me ju ei täitnud. Mõned punnid olid metsas ikka legendaarselt valesti. Ühe kanuupunni jätsimegi võtmata, sest kammisime seal koos mingi 3 tiimiga ja kõik klappis peale punni. Pärast vihjati meile, et me olla vales kohas otsinud, aga kahjuks kohast, kus meid väideti olevat, sõitsime me täiesti kaardis olles mööda ja panime ennast enne randumist paika. Boo! Ja loomulikul see mäesuusataja punkt uhtorus. Geniaalne töö. Legendipilt oli suusataja, kaardil punkt keset sügavat orgu. Kammisime Piia tiimiga seda üles alla, Piia oli v.pahane. Lõpuks marssisime siis suvaliselt 300m punnist lõunasse ja sealt isegi leiti see punn üles. Ruta jõudis finishisse parasjagu samal ajal kui Piia ja kuulis kogu maailma sõimu ära. Mitte keegi ei julgenud iitsada ega talle otsa vaadata, kohe oleks vastu tulnud 'Mis vahid? Molli tahad vä?' (See on kõik Ruta jutt loomuliult :rolleyes:). Aga lõpuks polnud keegi pahane. Auhinnaks saime leiba. Õhtul läksin veel Seiklusporru Kadri sportlikule sünnipäevale, aga oma trialtoni tegid nad seal nii salaja, et ma ei leidnudki neid üles. PS Kaardid, koos kunagi augustis peale kantud läbimisega, on posti põhjas (kui õnnestub).
Oktoobri trenni on kohe eriti mitmekülgseks teinud EOK liikumisjuhendajate koolitus. Eelmisel nädalal oli 3 päeva - teemadeks spordiklubide rühmatreeningud - sh igast süvalihaste asjad ja pilates jms, jooks ja jooksutehnika, palju suvalist üldteoreetilist, kepikõnd ja ujumine - viimasest kahjuks ainult teoreetline osa. Erinevaid treeninguid saime kõvasti - esimesel päeval vedelesime SP Kristjaniga kõigepealt 3 tundi Inga Raissaare pilatese jms aelemises, õhtul käisime veel myF bodypumbas + sinna otsa pool tundi Stretchi. Kokku selline mõnus 4,5-tunnine päev. Järgmisel päeval oli igatahes liikumisega raskusi, sest jalad valutasid täies pikkuses. Teise päeva ainuke praktiline osa oli kepikõnd ja see oli ka päris tõhus- Kristjan oli Tamsalu Suusakooli vestis ja sai pidavalt mingeid suusatajate pihta käivaid märkusi. Kolmandal päeval oli hea Martin Moosese jooksutehnika trenn. Ma üritasin meie soojendusjooksudel ka uut modi astumist õppida, see lõppes sellega, et järgmisel päeval olid jalad juba täiesti mõttetu ballast. Aga huvitav ja väga kasulik. Eriti jube oli rattakoolitus - Jalgrattaspordi alused - OK, paberil väga kasulik minusugusele algajale. Aga seda loengut andis meile rattamatkade (kahtlemata self-proclaimed) guru Rein Lepik! Saime teada, kuidas Kirgiisias rattamatkata, kui lollid on politsei, riigi- ja autojuhid, milline on Euroopa rattateede tulevik, kuidas järjest rohkem sakslasi avastab enda jaoks Eestit kui rattaparadiisi ja mitu piknikupeatust võiks ühte päevasesse rattamatka mahutada. OHMYGOD! Ok, pool rahvast hoidis saalis asja mõttetusest pead kinni ja mõnel ("naljahambal") oli lõpus veel ka huvi küsida ikka teemakohaseid küsimusi ka, mille peale tuli enam-vähem vastuseks, et 'ahh mis nüüd mina'. JOY. Asi läks lõpuks veel veerand tundi üle ka. Oi kui magus on teda nüüd vastu poriga loopida. Tahaks tõesti sama loengut nüüd mõne professionaalsema alatundja poolt uuesti kuulda. Järgmise nädala 2 viimases päevas on veel suusatamine ja jõutrenn ja toitumine, niet lõpuks võiks juba päris pädev olla, iseasi kas midagi meelde jääb. Rein (Jalak, mitte Lepik) lubas koolituse materjalidest igatahes raamatu kokku panna ;)
Ujumises olen ka nüüd proovinud rinnuli tehniliselt õigesti teha. Tuleb tuleb.
Täna käisin Tarmakul. Nende uus paaris-valiksuuna nipp oli väga lahe. Hoidsin ühtlast tempot ja lõpuks sain 6,9 rajal ajaks vist 43. Ilus mets muidugi ka. Korraga uut jooksutehnikat ja kaardilugemist ma küll teha ei osanud, jätsin esimese siis pikemate teeotsade jaoks.
Nüüd siis ei juhtu niipea mitte midagi. Medisoft alustab järgmisest nädalavahetusest oma talvetreeningute seeriatega. Miks mina ja Esko isegi nende 4. pier'i ei mahtunud, on mülle täielik müstika. Ju me oleme siis need, kes "On treeningul käinud, kuid kuna nad olid värdjad ja ei teinud siis ka nknii tervet rada, järelikult me neid enam ei kutsu. Ja üldse ei naerata nad meile metsas nagu näiteks Maret ALATI teeb". Eksole. Aga sel pühapäeval tahaks minna küll, isegi kui peab ainult jooksu tegema.
Start ratastel, alustasime paremalt poolt ringi. Enamvähem kõik punktid olid mingis looduskaunis kohas või siis matkarajal, paras ekskursioon-matk. Siis ruttu kanuusse edasi.
Vales kohas oli siis KP45. Sõitsime kellapidi. KP44 oli ka v.lõbus. Kõigepealt ragistasime enne KP'd võssis ja soos ja ronisime puu otsa, et näha, kuidas ja kas need kraavid siin nüüd lähevad. Kokkuvõttes oli KP nats edasi täiesti kuiva maa peal paadisilla juures. Tore.
Algatuseks ujusime risti üle 31-49, seal aitas meid kohalik, kellega käisime siis koos vabarnapuhmastest punni otsimas. Väga fab. KP51 oli mingi kaardilt puuduva tee peal.
5.10.08
Xdream IV etapp, 5. oktoober, "Viitna"
Alapealkirju võiks olla mitmeid: "Post-kanuu Keenjus Strikes Harder Than Kanuukeenjus" ja "Parim X-dream In The History Of Forever"
Ükskõik kui palju varem kohale tulla, alati jääb aega puudu ja alati läheb meelest midagi metsa kaasa võtta. Täna peldikusabas seistes vaatasin kellegi joogikotti ja mõtlesin, et hmm ma pean seda ka veel ehitama hakkama ja sealt mõte edasi, et hmmm, mul jäi ta vist hoopis koju. Katrini iga viimne kui sugulane hoiatas teda, et sinna rajale ta jääb ja subjekt ise juba kahtles oma võimetes (eriti ei meeldinud talle idee 50 kilomeetrist rattasõidust). Stardinumber oli seekord 48.
Ratas1 - 67.
Stardis leidsin nobedalt esimesed 2 punni üles, aga E & K arvasid, et ei peaks ikka trügima hakkama. Aga nüüd mõtlen, et JUST oleks pidanud trügima. Kogu see lombindus, mis 1. punni viival teel oli, võttis sabade tõttu nii palju kauem aega - oleks me varem minema tõmmanud, oleks ka teised pidanud rohkem meie järel ootama, kui meie nende. KP1-2 läksime altkaudu ringi, punnis keegi mainis ka, et "Meie lähme otse vms" - tahaks teada, kuidas sealt minna oli ja kas võideti ka midagi. Ma tahtsin suure tee pealt juba Männiku talu peale pöörata, aga paistis, et lagendikku oli liiga pikalt. 1:50000 oli muidugi fun formaat. Seiklusporr sai meid siin kuskil kätte ja nendega liikusime ikka üllatavalt kaua koos - kanuu lõpus olime isegi veel ees, aga sellel on ka omad põhjused. KP2 - lope, vahetusalla samuti, iseasi kas see tee, mis sinna minema pidi, üldse olemas ka oli. Aga paistab, et võitsime ikka midagi. Vahepeal oli üldse tunne, et me SP'ga oleme 2 viimast võistkonda, selline tühjus oli juba metsas.
Jooks1 - 69./kokku 69.
Läks väga hästi. KP4 läksime Diego & Manny'st inspireerituna põhja poolt vastujooksu peale. Nendega oli üldse liiga palju pistmist ja pidigi ju olema - naiste 2. koht on ju meie alatine peaeesmärk. Võib-olla natuke kaotasime, aga pääsesime mõtlemisest ka. 4-5 lope, siis hakkas mulle juba tunduma, et ootoot, siin ma olen jooksnud... mingil Klubide Karikal 2006? Kõik läks ludinal, Porrule tõmbasime KP6 minikoti pähe paari sekundiga. Aimagus. Nemad jälle KP7's ees.
Rattaralli - 69./kokku 68.
Dull nagu alati ja lisaks ei töötanud mul odokas ka. KP8 nipi, et teelt ära pisikesi sihte pidi sõitma ei ole üldse vaja minna, saime rajameistrilt pähe, aga KP9 soise sihi jätsime siiski sõitmata. Oleks me seal üksi olnud, oleks tõenäoliselt sõitnud. "Oleks" ... üks täiesti ülekasutatud sõna täna :P Siin harjutasime ka Katrini lükkamist. Mul ei tulnud eriti hästi välja, aga Esko tõmbas sellise hoo sisse, et andis sabas hoida. Seljad mudku lähenesid. Siin oli rajameistril väga plusspunkte vääriva ringi sõitmine ka, kus ühed nagu keerasid ära ja teised, kes juba teist korda samas kohas, enam mitte. Segadust jätkus. Pärast sai aru, et need, kes paarsada meetrit enne pööramiskohta suurest lombist ilma silma pilgutamata läbi sõitsid, olid seal teist korda.
Lisaülesanne - 64./kokku 70.
Spordivarustuse kaalumine. Mul oli kuskilt meeles, et jalgpall kaalub 235 grammi. Pole aimugi, miks ja kust. Selle peale ehitasin mina oma võrdlused ja kuna keegi teine oma comprehensive total'it välja ei käinud, jäime minu 875g juurde ja saime vist minuti trahvi. Selle minuti oleks pidanud kaardilugemiseks kulutama, mitte kusemiseks!
Kanuu - 35./kokku 57. (Me tõusime kanuus - enneolematu! Ja etapi koht on ka out of this world)
Kanuud valides lähenes äeva kümnenda sõbraliku tervitusega SP Andreas, kes hakkas ratast kanuusse sokutama. Ei jõudnud igatahes minuni esimese hurraaga, et milleks küll. Ühed läksid 3 rattaga sulistama. Rohkem kedagi ei olnud, ju siis oi see väga uber-intelligentsete sportlaste valik ja meie nende hulka täna küll ei kuulunud. Kanuu ise läks ÜLIHÄSTI. Kiireks vooluks olime kevadel hästi õppinud ja teistega võrreldes oli see vahe näha ka. Veealuste takistuste hooga ründamine oli 95% kordadest the winning tactic, ühe natuke liiga kõrge puu otsa jäime igatahes rippuma. Kui meie sealt üle olime saanud, tuli järgmine paat ja ronis veel tükk maad kõrgemale vee kohale rippuma. Scary. KP12 - Kuna tagasi soppi ei olnud mõtet sõita, hüppasin varem maha ja jooksin punni, E&K sõudsid edasi. Selle manöövriga saime 3-4 tiimist mööda. Üldiselt oli meie tempo nii hea, et mööda meist naljalt ei mindud, pigem sõitsime ise mööda. KP13 juures jälle võit sellega, et lõikasime ühe pauna ära. Keegi kisendas küll "Keeluala!" a ju nad olid lihtsalt kadedad. Mitte, et me ainukesed olime, kes seda tegid, loha oli ees küll. Kõige coolim asi kanuu juures olid vee kohal asuvad oksad ja tüved, need tekitasid alati merrimenti. Kahel esimesel korral kui me kõik selili pidime laskuma, et läbi mahtuda, otsustas mingi ühendus mu ajus, et see on koht, kus mõla tuleb lahti lasta. ÕNNEKS oli vool meie suunas ja selle sai uuesti kätte. Ühe korra pidi Esko küll seda päästeopi sooritades kanuu ümber keerama. Near miss'e oli üldse päris palju, paat sai kõvasti kõikuda. Eriti hilarious oli see, kui vastuvoolu osal Katrin oma mõla pidurdamise raames mingisse tüvesse kinni lõi ja see meile kõigile peaaegu vastu vahtimist sõitis. Siin tegi ka tüür Esko kõva akrobaatikat, et me püsti jääks. Muidu käänakute lugemine õnnestus päris hästi ja enamuse ajast olime kaardis.
Ratas/Jooks - 77./kokku 69. - ei üllata, et kukkusime tagasi mudakohtadele
Jaa, kanuu lõpus leidsin ka mina üles selle kaardijupi, kus KP14-15 etapp peal oli and SUDDENLY IT ALL MADE SENSE. Kahjuks mitte piisavalt. Mõtlesime, et okeiokei, mõistust pole antud, jalad kannatavad, käime jala ära. Jõudsime suurest teest üle juba peaaegu Kõrvemaa piirini, kui tuli KENJAALNE mõte - Esko võiks minna ja 2 (KAKS!) ratast üksinda ära tuua - mina ja Katrin läheme jalgsi KP15'sse. Siis tagasisõites saaks Katrin sõita kas Esko pulga peal või mina ja Esko vaheldumisi joosta ja kaks ratast liikumises hoida. Selle inspiratsiooni taga oli jälle Seklusporr, kes tõenäoliselt (vähemalt minu arusaama järgi) laadis kanuusse ainult ühe ratta sellepärast, et neil oli kahel rattal pakikas ja üks kolmest oleks saanud sellel sõita.
OK, Esko ära aetud, sammume Katriniga siis reipal sammul edasi kuni äkki tabas mind totaalne DUH. MIKS OO MIKS me kõik kolmekesi rattaalasse ratta järele ei läinud ja veel hullem - miks oo miks me KP14'st otse mööda teed sinna rattaalasse ei läinud? See oleks olnud kõige odavam viis tasuda selle kanuu alguses olnud dimwittednessi eest. OK, me ei lasknud tujul langeda, ahastasime ainult meie piiratud intellekti üle ja mõtlesime, et järgmisel korral peks võistkonna nimi olema "Issand anna mõistust". Lisaks sellele avastasime, et järgmises KP's on kontrollaeg 16.00, sinna oli selleks ajaks veel 1,5h - suht doable, aga mis veel hullem - järgmine kontrollaeg oli 16.15 ja rattaalas - ugh! 1.45 sisse mahutada järvejooks + kahtlane pulgalsõidutamine. Gon' be close, gon' be close. Otsustasime Eskot mitte kummagi infoga heidutada. Tee peal muidugi pandi tähele meie kaksi-olekut ja keegi kommenteeris ka, et selle kohta küsimine on meie jaoks kindlasti valus teema.
KP15 juures suurel teel jõudsin vaevalt tagumiku maha panna, kui juba Esko saabus kahel rattal. w00t! See käis küll üllatavalt nobedalt ja tuju jälle taevas. Rääkisime talle siiski kõik ära - kusjuures Esko ei jõudnud oma DUH! mõtlemises sama kaugele kui meie - ta arvas nimelt, et 2 inimest oleks pidanud rataste järele minema :D. Testisime mäest alla kohe ka Katrini ja rattaraami kompatibiilsust ja Esko andis combole hindeks 5. Kohalikud naersid meid mehiselt.
Lisaülesanne - hüppenöör - 34./kokku 69.
Suht dull, aga läks meil kõigil ruttu ja apsuta. See läks nii ruttu, et eriti ei jõudnud jõuda ühisele arusaamale järvede suuruse kohta. Otsustasime, et the obvious suur on kõige suurem, soolikas teine ja kaks keskmist viimased.
Jooks - järved - 62./kokku 63.
Tempo ketrasime üles, ma tegin ees musta punniotsimistööd. Pikklauka ääres selguski, et tegemist ei olnud mitte suuruselt teise, vaid hoopis kolmanda järvega. Tilbendasime siis seda sihti n korda edasi-tagasi. Lõpus saime väga märjaks ka, aga muidu jäime kontrollaega jõudmise graafikust vaid 7 minti maha. Siin saadi vist päris palju trahvi - mõned liikusid metsas väga imelikult ja üks gäng läks päris kindlasti Pikklaukast otse vahetusalasse. Pärast seesama segatiim pani ikka päris kõva jooksu KP21-22 otsal. Me sõitsime neist esimese kolmandiku peal mööda ja rattaalas olime praktiliselt koos. Amazement.
Ratas KP21-22 38./kokku 63.
Kanuu2 - Valgejõgi vastuvoolu. 26./kokku 52. - OMG! Me tõusime jälle ja etapil 26.!
Juba paberil kõlab see suht ÕÕVASTAVALT. Kere oli juba väsinud ka, aga sellegipoolest me ruulisime totaalselt. Jälle oli paar strateegilist lõikamismaasikat, perseni märjaks saime Eskoga mõlemad - mina KP25 kraavi forsseerides, Esko kuskil keset jõgi kanuud lükates. Nii palju pole me vist kunagi kanuus pusshinud - sest muud lihtsalt ei jäänud üle. KP26 välja sõites tegime nii mitu lõiget ja sõitsime mingeid tundmatuid niresid pidi, et kui jõele tagasi saime, siis eneselegi märkamatult sõitsime allavoolu. Ports paate tuli vastu, kes küsisid, et kas meil jäi punn vahele ja et äkki me ei ole A-rada. Ei saanudki aru, kas need olid rahvas meist tagant- või eestpoolt. Uued näod igatahes. Diego & Manny tiim ajas vahest oma naiivsusega marru, aga kuradi kõvasti tõmbasid ikka. KP27 oli see, kus me masside eest oma lõikega eest ära saime. Ma ei saagi aru, kuidas nad sellele paremalt poolt läheneda said, seal paistab mingi tupik olevat. Punnist väljudes jälle D&M olid harusuudmel mingi tropi korraldanud. Way to go. Meie pusshisime nüüd kohe eriti kõvasti, sest 10 tiimi oli kohe selja taga.
Lisaülesanne - ronimine - 69./52. 69 tundus olevat mingi läbiv number seekord.
Ees oli päris mitu võistkonda ja taga oli ka päris hirmuäratav saba. Pressure oli suur. Mina sain oma vahetuse suht noppelt tehtud, ju siis pikad jalad aitasid. Ainuke kramp oli SI auku saamisega, tiirlesin seal oma 15 sekki. Eskol läks hoopis nats kauem aega. Kõrval sai Kruusmaa tiimil 4 minutine aeg täis ja endalgi tekkis juba pisike paanika. Õnneks saime ilma trahvita minema. Huh. Finishisse kimasime juba hinged täis õnne.
Vaatamata sellele, et keenjus meid ikka kummitas, oli see üks mu lemmik-X'e üldse. Katrin oli väga tubli ja osav ja viga tegime tegelikult minimaalselt - kui just põhimõttelisi vigu mitte arvestada. Pärast ei ole nii läbi ammu olnud. Saun rokkis ja õlu oli hea (supiga kaasas olev kaneelisai küll sakkis, aga tavaline sai oli selle eest heven). Otsustasin veel enne magama minekut ikka jutu ära kirjutada, sest mudu jääbki asi venima. Homme või kunagi lisan meie etapiinfo ka. Finishiprotokolli sai 50. koht/segadest 10. SP ainult 12 minutit eespool (nad said köies trahvi) - ikkagi vähe! Ma reageerisin sellele igatahes väga ülevoolavate "Haaa! Haaa!" hüüetega. Aga ma olin lõpus ikka eluga sitaks rahul ka. Ja põlv ei andnud ka kogu raja jooksul tunda - ju siis oli liiga vähe jooksu. Ta ikka valib üritusi, raisk. Ja ratast ei sõimanud ma ka kordagi. Enne starti pani Esko mulle juba ropendamise bänni peale, ma pidin ennast siis ikka rajal ka üleval pidama.
Hmm, lugesin just reegleid ja paistab, et me tegime siiski sohki. Koosliikumise reegel on ikka veel juhendis sees. :( Unfair Play Team it was... Ütleme, et ametlik versioon, miks me sinna nii aeglaselt ja tagasi nii kiiresti tulime, oli see, et sinnasõites lõhkes meil kumm ja me pidime seda paikama metsast leitud abivahenditega. Kusjuures teel Kp14-15 vedeles metsas kilomeetrise vahega 2 peldikupotti. Väga huvitav.
Järgmine aasta on ikka veel wide open. Esko vist ei taha enam. Mina tahan ikka veel kuskile The Weakest Link'iks minna. Aga enne veebruari ehk ei otsusta. Supilauas selgus, et sel aastal oli B-rada samuti üldiselt päris hea olnud. Aga kui korra A maitse suus, on ikka tagasiminek täitsa mõttetu.
Ükskõik kui palju varem kohale tulla, alati jääb aega puudu ja alati läheb meelest midagi metsa kaasa võtta. Täna peldikusabas seistes vaatasin kellegi joogikotti ja mõtlesin, et hmm ma pean seda ka veel ehitama hakkama ja sealt mõte edasi, et hmmm, mul jäi ta vist hoopis koju. Katrini iga viimne kui sugulane hoiatas teda, et sinna rajale ta jääb ja subjekt ise juba kahtles oma võimetes (eriti ei meeldinud talle idee 50 kilomeetrist rattasõidust). Stardinumber oli seekord 48.
Ratas1 - 67.
Stardis leidsin nobedalt esimesed 2 punni üles, aga E & K arvasid, et ei peaks ikka trügima hakkama. Aga nüüd mõtlen, et JUST oleks pidanud trügima. Kogu see lombindus, mis 1. punni viival teel oli, võttis sabade tõttu nii palju kauem aega - oleks me varem minema tõmmanud, oleks ka teised pidanud rohkem meie järel ootama, kui meie nende. KP1-2 läksime altkaudu ringi, punnis keegi mainis ka, et "Meie lähme otse vms" - tahaks teada, kuidas sealt minna oli ja kas võideti ka midagi. Ma tahtsin suure tee pealt juba Männiku talu peale pöörata, aga paistis, et lagendikku oli liiga pikalt. 1:50000 oli muidugi fun formaat. Seiklusporr sai meid siin kuskil kätte ja nendega liikusime ikka üllatavalt kaua koos - kanuu lõpus olime isegi veel ees, aga sellel on ka omad põhjused. KP2 - lope, vahetusalla samuti, iseasi kas see tee, mis sinna minema pidi, üldse olemas ka oli. Aga paistab, et võitsime ikka midagi. Vahepeal oli üldse tunne, et me SP'ga oleme 2 viimast võistkonda, selline tühjus oli juba metsas.
Jooks1 - 69./kokku 69.
Läks väga hästi. KP4 läksime Diego & Manny'st inspireerituna põhja poolt vastujooksu peale. Nendega oli üldse liiga palju pistmist ja pidigi ju olema - naiste 2. koht on ju meie alatine peaeesmärk. Võib-olla natuke kaotasime, aga pääsesime mõtlemisest ka. 4-5 lope, siis hakkas mulle juba tunduma, et ootoot, siin ma olen jooksnud... mingil Klubide Karikal 2006? Kõik läks ludinal, Porrule tõmbasime KP6 minikoti pähe paari sekundiga. Aimagus. Nemad jälle KP7's ees.
Rattaralli - 69./kokku 68.
Dull nagu alati ja lisaks ei töötanud mul odokas ka. KP8 nipi, et teelt ära pisikesi sihte pidi sõitma ei ole üldse vaja minna, saime rajameistrilt pähe, aga KP9 soise sihi jätsime siiski sõitmata. Oleks me seal üksi olnud, oleks tõenäoliselt sõitnud. "Oleks" ... üks täiesti ülekasutatud sõna täna :P Siin harjutasime ka Katrini lükkamist. Mul ei tulnud eriti hästi välja, aga Esko tõmbas sellise hoo sisse, et andis sabas hoida. Seljad mudku lähenesid. Siin oli rajameistril väga plusspunkte vääriva ringi sõitmine ka, kus ühed nagu keerasid ära ja teised, kes juba teist korda samas kohas, enam mitte. Segadust jätkus. Pärast sai aru, et need, kes paarsada meetrit enne pööramiskohta suurest lombist ilma silma pilgutamata läbi sõitsid, olid seal teist korda.
Lisaülesanne - 64./kokku 70.
Spordivarustuse kaalumine. Mul oli kuskilt meeles, et jalgpall kaalub 235 grammi. Pole aimugi, miks ja kust. Selle peale ehitasin mina oma võrdlused ja kuna keegi teine oma comprehensive total'it välja ei käinud, jäime minu 875g juurde ja saime vist minuti trahvi. Selle minuti oleks pidanud kaardilugemiseks kulutama, mitte kusemiseks!
Kanuu - 35./kokku 57. (Me tõusime kanuus - enneolematu! Ja etapi koht on ka out of this world)
Kanuud valides lähenes äeva kümnenda sõbraliku tervitusega SP Andreas, kes hakkas ratast kanuusse sokutama. Ei jõudnud igatahes minuni esimese hurraaga, et milleks küll. Ühed läksid 3 rattaga sulistama. Rohkem kedagi ei olnud, ju siis oi see väga uber-intelligentsete sportlaste valik ja meie nende hulka täna küll ei kuulunud. Kanuu ise läks ÜLIHÄSTI. Kiireks vooluks olime kevadel hästi õppinud ja teistega võrreldes oli see vahe näha ka. Veealuste takistuste hooga ründamine oli 95% kordadest the winning tactic, ühe natuke liiga kõrge puu otsa jäime igatahes rippuma. Kui meie sealt üle olime saanud, tuli järgmine paat ja ronis veel tükk maad kõrgemale vee kohale rippuma. Scary. KP12 - Kuna tagasi soppi ei olnud mõtet sõita, hüppasin varem maha ja jooksin punni, E&K sõudsid edasi. Selle manöövriga saime 3-4 tiimist mööda. Üldiselt oli meie tempo nii hea, et mööda meist naljalt ei mindud, pigem sõitsime ise mööda. KP13 juures jälle võit sellega, et lõikasime ühe pauna ära. Keegi kisendas küll "Keeluala!" a ju nad olid lihtsalt kadedad. Mitte, et me ainukesed olime, kes seda tegid, loha oli ees küll. Kõige coolim asi kanuu juures olid vee kohal asuvad oksad ja tüved, need tekitasid alati merrimenti. Kahel esimesel korral kui me kõik selili pidime laskuma, et läbi mahtuda, otsustas mingi ühendus mu ajus, et see on koht, kus mõla tuleb lahti lasta. ÕNNEKS oli vool meie suunas ja selle sai uuesti kätte. Ühe korra pidi Esko küll seda päästeopi sooritades kanuu ümber keerama. Near miss'e oli üldse päris palju, paat sai kõvasti kõikuda. Eriti hilarious oli see, kui vastuvoolu osal Katrin oma mõla pidurdamise raames mingisse tüvesse kinni lõi ja see meile kõigile peaaegu vastu vahtimist sõitis. Siin tegi ka tüür Esko kõva akrobaatikat, et me püsti jääks. Muidu käänakute lugemine õnnestus päris hästi ja enamuse ajast olime kaardis.
Ratas/Jooks - 77./kokku 69. - ei üllata, et kukkusime tagasi mudakohtadele
Jaa, kanuu lõpus leidsin ka mina üles selle kaardijupi, kus KP14-15 etapp peal oli and SUDDENLY IT ALL MADE SENSE. Kahjuks mitte piisavalt. Mõtlesime, et okeiokei, mõistust pole antud, jalad kannatavad, käime jala ära. Jõudsime suurest teest üle juba peaaegu Kõrvemaa piirini, kui tuli KENJAALNE mõte - Esko võiks minna ja 2 (KAKS!) ratast üksinda ära tuua - mina ja Katrin läheme jalgsi KP15'sse. Siis tagasisõites saaks Katrin sõita kas Esko pulga peal või mina ja Esko vaheldumisi joosta ja kaks ratast liikumises hoida. Selle inspiratsiooni taga oli jälle Seklusporr, kes tõenäoliselt (vähemalt minu arusaama järgi) laadis kanuusse ainult ühe ratta sellepärast, et neil oli kahel rattal pakikas ja üks kolmest oleks saanud sellel sõita.
OK, Esko ära aetud, sammume Katriniga siis reipal sammul edasi kuni äkki tabas mind totaalne DUH. MIKS OO MIKS me kõik kolmekesi rattaalasse ratta järele ei läinud ja veel hullem - miks oo miks me KP14'st otse mööda teed sinna rattaalasse ei läinud? See oleks olnud kõige odavam viis tasuda selle kanuu alguses olnud dimwittednessi eest. OK, me ei lasknud tujul langeda, ahastasime ainult meie piiratud intellekti üle ja mõtlesime, et järgmisel korral peks võistkonna nimi olema "Issand anna mõistust". Lisaks sellele avastasime, et järgmises KP's on kontrollaeg 16.00, sinna oli selleks ajaks veel 1,5h - suht doable, aga mis veel hullem - järgmine kontrollaeg oli 16.15 ja rattaalas - ugh! 1.45 sisse mahutada järvejooks + kahtlane pulgalsõidutamine. Gon' be close, gon' be close. Otsustasime Eskot mitte kummagi infoga heidutada. Tee peal muidugi pandi tähele meie kaksi-olekut ja keegi kommenteeris ka, et selle kohta küsimine on meie jaoks kindlasti valus teema.
KP15 juures suurel teel jõudsin vaevalt tagumiku maha panna, kui juba Esko saabus kahel rattal. w00t! See käis küll üllatavalt nobedalt ja tuju jälle taevas. Rääkisime talle siiski kõik ära - kusjuures Esko ei jõudnud oma DUH! mõtlemises sama kaugele kui meie - ta arvas nimelt, et 2 inimest oleks pidanud rataste järele minema :D. Testisime mäest alla kohe ka Katrini ja rattaraami kompatibiilsust ja Esko andis combole hindeks 5. Kohalikud naersid meid mehiselt.
Lisaülesanne - hüppenöör - 34./kokku 69.
Suht dull, aga läks meil kõigil ruttu ja apsuta. See läks nii ruttu, et eriti ei jõudnud jõuda ühisele arusaamale järvede suuruse kohta. Otsustasime, et the obvious suur on kõige suurem, soolikas teine ja kaks keskmist viimased.
Jooks - järved - 62./kokku 63.
Tempo ketrasime üles, ma tegin ees musta punniotsimistööd. Pikklauka ääres selguski, et tegemist ei olnud mitte suuruselt teise, vaid hoopis kolmanda järvega. Tilbendasime siis seda sihti n korda edasi-tagasi. Lõpus saime väga märjaks ka, aga muidu jäime kontrollaega jõudmise graafikust vaid 7 minti maha. Siin saadi vist päris palju trahvi - mõned liikusid metsas väga imelikult ja üks gäng läks päris kindlasti Pikklaukast otse vahetusalasse. Pärast seesama segatiim pani ikka päris kõva jooksu KP21-22 otsal. Me sõitsime neist esimese kolmandiku peal mööda ja rattaalas olime praktiliselt koos. Amazement.
Ratas KP21-22 38./kokku 63.
Kanuu2 - Valgejõgi vastuvoolu. 26./kokku 52. - OMG! Me tõusime jälle ja etapil 26.!
Juba paberil kõlab see suht ÕÕVASTAVALT. Kere oli juba väsinud ka, aga sellegipoolest me ruulisime totaalselt. Jälle oli paar strateegilist lõikamismaasikat, perseni märjaks saime Eskoga mõlemad - mina KP25 kraavi forsseerides, Esko kuskil keset jõgi kanuud lükates. Nii palju pole me vist kunagi kanuus pusshinud - sest muud lihtsalt ei jäänud üle. KP26 välja sõites tegime nii mitu lõiget ja sõitsime mingeid tundmatuid niresid pidi, et kui jõele tagasi saime, siis eneselegi märkamatult sõitsime allavoolu. Ports paate tuli vastu, kes küsisid, et kas meil jäi punn vahele ja et äkki me ei ole A-rada. Ei saanudki aru, kas need olid rahvas meist tagant- või eestpoolt. Uued näod igatahes. Diego & Manny tiim ajas vahest oma naiivsusega marru, aga kuradi kõvasti tõmbasid ikka. KP27 oli see, kus me masside eest oma lõikega eest ära saime. Ma ei saagi aru, kuidas nad sellele paremalt poolt läheneda said, seal paistab mingi tupik olevat. Punnist väljudes jälle D&M olid harusuudmel mingi tropi korraldanud. Way to go. Meie pusshisime nüüd kohe eriti kõvasti, sest 10 tiimi oli kohe selja taga.
Lisaülesanne - ronimine - 69./52. 69 tundus olevat mingi läbiv number seekord.
Ees oli päris mitu võistkonda ja taga oli ka päris hirmuäratav saba. Pressure oli suur. Mina sain oma vahetuse suht noppelt tehtud, ju siis pikad jalad aitasid. Ainuke kramp oli SI auku saamisega, tiirlesin seal oma 15 sekki. Eskol läks hoopis nats kauem aega. Kõrval sai Kruusmaa tiimil 4 minutine aeg täis ja endalgi tekkis juba pisike paanika. Õnneks saime ilma trahvita minema. Huh. Finishisse kimasime juba hinged täis õnne.
Vaatamata sellele, et keenjus meid ikka kummitas, oli see üks mu lemmik-X'e üldse. Katrin oli väga tubli ja osav ja viga tegime tegelikult minimaalselt - kui just põhimõttelisi vigu mitte arvestada. Pärast ei ole nii läbi ammu olnud. Saun rokkis ja õlu oli hea (supiga kaasas olev kaneelisai küll sakkis, aga tavaline sai oli selle eest heven). Otsustasin veel enne magama minekut ikka jutu ära kirjutada, sest mudu jääbki asi venima. Homme või kunagi lisan meie etapiinfo ka. Finishiprotokolli sai 50. koht/segadest 10. SP ainult 12 minutit eespool (nad said köies trahvi) - ikkagi vähe! Ma reageerisin sellele igatahes väga ülevoolavate "Haaa! Haaa!" hüüetega. Aga ma olin lõpus ikka eluga sitaks rahul ka. Ja põlv ei andnud ka kogu raja jooksul tunda - ju siis oli liiga vähe jooksu. Ta ikka valib üritusi, raisk. Ja ratast ei sõimanud ma ka kordagi. Enne starti pani Esko mulle juba ropendamise bänni peale, ma pidin ennast siis ikka rajal ka üleval pidama.
Hmm, lugesin just reegleid ja paistab, et me tegime siiski sohki. Koosliikumise reegel on ikka veel juhendis sees. :( Unfair Play Team it was... Ütleme, et ametlik versioon, miks me sinna nii aeglaselt ja tagasi nii kiiresti tulime, oli see, et sinnasõites lõhkes meil kumm ja me pidime seda paikama metsast leitud abivahenditega. Kusjuures teel Kp14-15 vedeles metsas kilomeetrise vahega 2 peldikupotti. Väga huvitav.
Järgmine aasta on ikka veel wide open. Esko vist ei taha enam. Mina tahan ikka veel kuskile The Weakest Link'iks minna. Aga enne veebruari ehk ei otsusta. Supilauas selgus, et sel aastal oli B-rada samuti üldiselt päris hea olnud. Aga kui korra A maitse suus, on ikka tagasiminek täitsa mõttetu.
4.10.08
Retki-rogain, 16.17.07.2008, Seitsemise rahvuspark
Anyways, Soome. Eelmisel aastal oli sama üritus Jämil 2004. aasta Jukola maastikul ja seal oleks tõesti tahtnud veelkord olla, sest mälestused olid ju kustumatud. Seekord oli RR Tamperest nii 50 kilti põhjas Seitsemise rahvuspargi serval. Lähim küla oli Luode. Kas seal pood oi või mitte, jäigi arusaamatuks.
Reisikaaslasteks saime Seiklusporru Cris&Kadri. Ega ilma nendeta me poleks läinud ka. Sinnasõit oli päris toreke. Helsinkis istusime reedeõhtuses ummikus ja oigasime, kui filigraanselt ka soomlased sõita oskavad. Trammi ette me siiski ei jäänud, kuigi nende lähenemist oli põnev jälgida. Paarkümmend km Helsinkist väljas hakkas vajus autopõhi natuke liiga vastu maad ja jäime seisma, et teda põkitseda. Pärast tuli geniaalne idee mitte äravõetud tükki hakata kaasa tassima, vaid hoopis võssa tagasitulekut ootama jätta. LOL.
Kohale jõudsime jälle mööndustega ilusti - kui vahepealne ebavajalik hüpe Tamperre välja arvata. Põhiline hirm oli, et öösel vihma ei sajaks. Kõik oli paras mülgas sellegipoolest. Sõime, pläkutasime, magama?
Äratus oli juba suhteliselt pool kuus, sest telgis magamine ei ole just fun. Juba 9 saime kaardid kätte. Tegime kohe ühe suure ringi plaani, võistluskeskuse läbimine (ja ammugi veel magamine) olid nõrkadele. Kaarti vaadates tundus väga tähtis kaljudes ära käia enne pimedat - kaardil siis näiteks etapp 81-46 ja muud hallid kohad. Kes oleks teadnud, et avakaljut kui sellist metsas polegi. Meie lõplikku plaani ma kahjuks ei mäleta, igatahes kattis ta pea kõik 4 nurka.
Stardis vahtisime teisi. Koos olid vist nii 3- 8- kui 24-tunnised. Mõned 24-sed olid väga lühikestes riietes, mõned 3-tunnised läksid magamiskoti ja hiiglasliku seljakotiga. Meil oli kõik väga optimaalne obviously. Kogu rahvas mahtus väga pisikese hoovi peale ära. Mõnus külavõistlus. Kaarte oli kaks. EMITeid ka kaks - esimesed 12h pidi komposteerima väiksem number - see sattus Rutale. Vihma hakkas sadama täpselt stardihetkel ja ette ära rääkikdes võib öelda, et järele jäi ta alles järgmisel hommikul.
Kaart NE (helesinine joon)Lingid neljale kaardile on all.
Alustasime S-41 koos miljonite teistega. Jooksime praktiliselt kogu tee punkti, seal olime me SPorrust veel igatahes ees.
41-42 oli meil juba täiesti unikaalne valik ja praktiliselt 10 minutit stardist olime juba üksi. 74 oli meil planeeritud kagunurgast tagasi üles tuleku jaoks. Juba tuli kakerdada mingite metsaveotee vallide vahel ja üritada jalgu kuivana hoida. Selle kätte läks ka suund ja kui lõpuks tee peale jõudsime, osutus see valeks. Üks hea asi RR'l oli see, et kõik kraavid vulisesid kole kõva häälega ja nende järgi sai ka öösel vahest aru, kus oled. Punni saime lõpuks talutavalt, see oli RR üks igavamaid asju (või meiesuguste matkajate jaoks just hea), et 95% KP'sid olid kas suure mäe otsas või järve nurgas vms. Ka tähis oli tavaliselt kõrgel ja vahest ülikaugele näha. Karula rogainil juba sellist hellitamist ei olnud.
42-93 jooksime päris palju ja enam ei pääsenud ka vööni märjaks saamisest - punni tuli korralikult kahlata, kohtunik istus ja vahtis seal ka, tee pealt punni tulevad lohad olid juba päris suured, huvitav.
93-55 tagasi tee peale. Lõikamisisu juba enam eriti ei olnud, tegime kõik nurgad ära. See edasi-tagasi käik oli muidugi ülirumal, ma usun, et rajaplaneeringu üks tähtsamaid reegelid on minimaalselt ed-tag otsi teha. Aga tee oli väga meeldiv. Nii meeldiv, et tegime seal isegi pilti. Vaarikaid oli metsikult. Sõime siis neid.
55-94 Enne KP'd praktiliselt ainuke koht rajal, kus tõsist peenlugemist ja suunahoidmist teha tuli ja see läks ka suht metsa. Natuke vara laskusime soole - kõik nagu klappis, aga vajalikku risti ei tulnud. Sättisin siis seda stuffi, mis ilusal laial lagedal sool paistis eri teooriatesse ja mõtlesime siis uue asukoha välja - pool senti punnist põhjas. OK, round 2 peenlugemist ja punn käes. Kergendus suur.
Kaart SE
94-54 : Siin oli tegelikult vaja meil need 4 ruudus asetsevat KP'd MINGIS järjekorras ära võtta. Ma ei usu, et meie järjekord lõpuks eriti õnnestunud oli, eriti arvestades, kuhu kanni me veel ronisime ka. Teel punni peatas meid kohtunik ja tahtis meie mütse näha, kuigi piirdus lõpuks teadmisega, et see on kotis. Right.
54-103 : oleks võinud ka 64-103 teha, teistpidi 103 tulek paistis jälle vastikum ja teed pidi liiga suur ring. Punnis oli õõtsik. Yummy.
103-64 esialgne plaan oli tulla tagasi teele, aga siiani oli päris palju soos sammumist olnud ja paremalt läksid kaunid raiesmikud, niet käisin jälle oma järjekordse plaani välja. Ruta vastupanu oli juba nii vihma poolt uuristatud, et sealt tuli ainult nõusolekuid. Raismikud polnud muidugi üldse toredad. Ja edasi teelt risti üle KP suunas oli soo ka nii palju sitta täis, et samm oli väga aeglane.
64-78. Mul oli korraks jälle hull plaan otse risti itta tee peale lõigata, et saada lõpuks KP78'sse viiva tee peale ja jääks kogu punnile lõikamine ära. Õnneks seda me enam ei teinud. Punnist tee peal tagasi, tegime millegi tarbeks esimese peatuse. Ai, kui külm pärast seda hakkas. Jooksmise olime juba vääga ammu lõpetanud. Nüüd hakkasime hüplema ja muidu crazyeyes soojahoidmisnippe kasutama. Star jumps, Palestra muuvid jne. Enne punni mingi elamise juures seisis ja ootas üks võistleja. Me ei saanud aru, et kas tõesti nii kaugelt mindi üksi punni ära võtma? Ei saanudki aru, kus ta teine oli, kui me juba punnist ära tulime, tuli ta koos paarilisega meile vastu, et ka punni tulla. Müstika. Siin oli mingi üleliigne rada metsas, mida kaardil ei olnud, mis päris muhedalt punktiteeni aitas, kuigi ühe üleliigse võsasronimise tegime sellegipoolest.
78-31. Mõtlesime - "Jee, joogipunkt. Inimesed, soojad tervitused". Kõigepealt tuli ainult sellele matkarajale saada, mis sinna viis. MIngi uus ja tundmatu tingmärk ka veel. Teelt keerasime kohe meie esimesele hallile seljandikule (joone all, sry). Saime teada, et kalju on sellel kaardil siis puhtalt samblaga kaetud ja veel millise valge sita samblaga, mille peal oli fun liugu lasta, aga ohtikud olid raiped ka. Igatahes kohtusime temaga veel kõikidel oma mägedel. Poole tee peal matkateele hakkas aga kaardilt puuduv magistraal, mis oli mõnus porisitt. Matkarajale saime ilusti, moraal hakkas vaikselt langema, sest igal pool oli vesi - isegi tõusud olid pehmed ja märjad. Punn oli totaalne pettumus. Mittekedagi! Külm vesi! Seda sai vist juua ka ainult nii, et valasid ennast ka üle. Siin koukisime ka Jägermeistri esimest korda välja ja see oli nii hea mõte, et pudel jäi meil kogu ülejäämud rajaks käeulatusse.
31-73 Samm läks kohe pikaks ja tuju lakke ja pläkutamise jaoks teemadest puudu ei tulnud. Sillanpääl pidasime veel mingi varjualuse all puhkusmomendi - ei mäleta, mis tegime. Enne KP'd paar "ärme ikka saa märjaks" jõnksu ja sealt edasi oli samm juba nobe.
73-82 otsustasime mööda matkarada minna, et tee otse punni läheks. Ainult punni hakkasime nats vara otsima. Lugesin küll teekurve ja kõrgust oma arvates õigesti, aga õnneks ei hakanud just metsa kammima. Ei saanud abs aru ka, kus KP olema peab - kaardil ainult pruun täpp, legend oli sama arusaamatu. Läksime edasi ja punniks putka, milles kaks tibi sees (oli lõke ka?) Nad nägid välja nagu jääks sinna ööseks. Valge oli veel igatahes.
82-91 Siin otsustasime 81 kindlasti vahele jätta - tagantjärgi oleks see edasi-tagasi käik kindlasti targem onud, kui alguses KP55. Lõikama ei tahtnud ammugi hakata. Plaan oli rajal mingi hetk vasakule harule keerata, aga see rada ise oli juba siuke, et ise mõtled välja, kuhu ta minna võiks niet keeramiskohta oli võimatu tabada. Mägi ise oli ilus, paistis veel hiljemgi teistesse punnidesse kätte.
91-63 Siin oli minu meelest looduslikult kõige ilusam kant üldse. Pärast järveninast möödumist oli paremat kätt ilus kaljusein ja meie 91 sillerdas ka teispool järve. Kuskil siin pidime me ka tegema otsuse tulla keskusesse riideid vahetama, sest plaanidest jätime välja ka 46 - lihtsalt kõige punnirohkemat teed pidi koju palun.
63-98 Plaanis oli tee pealt järve alumisse nurka tõmmata, aga seal oli liiga ületamatu kraav. Läksime siis läbi metsa teise järvetipu suunas. Jälle nõudis punn enam-vähem vööni kahlamist, õnneks Ruta arvas, et äkki mul ei ole tarvis päris punkti tulla. Nõustusin hea meelega, ta sai jälle õõtsuda.
Kaart NE
98-52 Siin me oskasime raja ära kaotada, või oli mets mingeid lisaradu täis, igatahes pärast pikalt sammumist ja korrakski peatumatut bläberit avastasime ennast äkki täiesti x-i pidi ristumas teega mis tuli täiesti y suunalt. Kumbki ei sobinud kaardiga. Otsustasime kindluse mõttes läändu suunduva haru võtta, et ikka tee peale jõuda. Seal oli ikka veel asukoht müstika, natuke hiljem suubus meie teele ka see rada, mida pidi me alguses tulnud olime. WTF? Siin me lõikama igatahes ei hakanud - juba kiskus pimedaks ja üldse ei tahtnud üleliigset ekslemist. Lootsime ka 102 suunas mineva raja alguse ära märgata, et pärast lihtsam oleks. RIGHT. Vahtisime küll hoolega metsa, aga rada sealt ei läinud.
52-102 Punnis käisime ära, tee peal tuli siis otsus vastu võtta, et lähme siis suvaliselt suunaga. Igatahes lõpuks me sinna õnneks jõudsime, raja saime ka kätte - see läks järvekaldast ehk max 50m, mitte 200 nagu kaart väitis. Eks enamus nendest väiksestest radadest olidki eraldi põhikaardile lisaks kantud, näpukas tõenäoliselt. 102 saime ikka õnnelikult kätte, ilge puslemine käis vahepeal ikka asupaiga teemadel.
102-33 Tagasi lohasid pidi ja jälle rada - LIIGA VARA. Aga enam-vähem läks sobivas suunas, mõtlesime siis püsida nii kaua kui võimalik sellel rajal - kuskile ta ikka viib. Laudteid oli ehitatud ja trepiastmeid - imelik kui see ei oleks meie rada. Jõudsime teele, teiselt poolt lähenedes oleks pimedas (ja võib-olla ka valges) võimatu seda teeotsa märgata. Teisel pool ei olnud ka kahjuks mets, et kohe rada sisse hüppaks, vaid mingid luited. Vaatasime seal natuke aega jälgi, aga ei riskinud suvalises kohas metsa minna. Vastik oli veel see, et ilma sellele rajale saamata, ei olekski meil olnud võimalik kuiva jalaga stardi poole saada, sest jõgi oli vahel ja see rada oli ainuke ühendus. Läksime siise ringi ümber mäe, et hiljem üritada risti rada kätte saada. See oli ka paras sammulugemisafäär ja vist kõige suurem relief üldse sellel ööl, kui me ta kätte saime.
33-53 suht lihtne, aga altpoolt ei olnud üldse nii tore. Kammisime natuke nõlval ja võssis, kuigi KP pidi olema torn, hiiglasik ja kindlasti kaugele nähtav. Alt me teda igatahes kätte ei saanud ja proovisime uuesti ülevalt poolt rada pidi, sest võtmata polnud ka mõtet jätta. Ruta ei tahtnud üksi isegi 5m kaugusele pimedasse minna ja KP oli ka nii vastikult pandud, et kolme käega sai ainult kätte.
53-VK (roosa joon) ei läinud seegi valutult. Nii palju kordi tuli kuskile keerata, et lõpuks läks mul sassi, kus me oleme ja juhtisin meid mingile raiesmikule, kus tuli veel ise hakata seda risti ületama, aga enne tuli siiski idee kaart täpsemalt üle vaadata. Nii vahetult enne kodu paneb kõik sitt ikka hullult jonnima. Viimane ots oli ikka nii pikk, kuigi tagantjärgi vaadates oli see ka oma 2km pikk ka.
Keskuses jooksime kõigepealt teed jooma? Siis telki. C&K telki vaadates mõtlesime, et nad kindlasti on katkestanud ja magavad praegu ja siis me võidame neid ja oleme ilgelt rahul. See andis ikka meelejõudu manu. Telgis ronisime kõigepealt mag.kottidesse ja hakkasime siis, kui soe hakkas, vaikselt riideid vahetama. Termokile panime ka alla ja kui lõpuks välja saime (siin läks vähemalt pool tundi) oli juba päris inimese tunne. Lambi sain ka lõpuks pähe, seni olime liikunud pisikese peahalogeeni ja Ruta põhiliselt pimedana hoitava pealambiga. Sõime veel kõvasti ja jõime kohvi-shleha-jägermeistri koksi, mis pidi meile väga mighty'd tiivad andma. Aga paistab, et kuna me eriti väsinud ei olnud, jäi efekt saamata. Vähemalt käegakatsutav.
VK- jaa, ma tean, et järgmine punkt on üllatus - 44! Sinna saamiseks pikalt juba käidud teid, läbi kaardi NW kuni jõudsime SW kaardile. See oli ainuke võimalus saada teid pidi läbitav variant nii, et jalad märjaks ei saaks ja midagi enam lolliks lahendama ei peaks. Kokku olime vist peaaegu 4h ilma ühtegi punkti võtmata? Ruta võttis viimase veel enne keskööd.
44-22 Suht dull oli sealt jälle raja otsa leidmine ja suusarada ei olnud just ka eriti inspired teevalik. Siin oli jälle juua.
22-61 Teevalikuid ei olenud enam mingisuguseid - lähed lihtsalt ainukest rada pidi ja siis teeristist korjad punkte. Siin hakkasin ma juba kergelt kustuma ja mööda laudteed liikumisel oli natuke ohtlik. Punkti läksime ka kuradi sitasti, mõelda enam absull ei viitsinud ja suhteliselt kogemata komistasime peale, hästi palju vastikuid puutüvesid oli metsaalune täis.
61-75-108 ma jätkasin zombie panekut. Ruta läks ees. KP108's otsustasin oma viimase Shleha sisse tõmmata ja see oli täielik heven. Enne seda olin ma kohe valmis magama keerama. Oma pika Shleha-joomise karjääri jooksul oli see esimene kord, kus see mulle täie rauaga pähe sõitis. Praktiliselt pool minutit peale sissevõtmist mul juba silm säras ja samm oli 2x pikem ja ähvardasin Rutalt eest ära joosta. Yay!
108-67-84 Siin kuskil oli juba valgeks ka läinud vist? Lõpuks nägime ka mingeid inimesi esimest korda peale VK'd. Siin olid inimesed väga palju sõbralikumad kui Karula MM'l. Ikka oli heietust iga vastutulijaga.
84-76 Nüüd oli siis vaja otsustada, kuidas lõppu tulla. Ruta tahtis võimalikult otse, ma tahtsin veel punkte ka võtta. Kõige rohkem kõige väiksema vaevaga ja kõige kiiremini oligi 76-84-SF. Kõik metsased osad (83 juures) olid nii aeglased ja siin tegin veel lollusi mingi elektriliini all ka (boo!). Mulle käi igatahes kõvasti kripeldama see, et me 105 koduteel ära ei võtnud.
Enne lõppu veel vedelesime natuke maanteel ja mõtlesime küla vahel, et millises majas pood võiks olla. Tervis oli minul täiesti okei. Põlved valutasid peale finishit ainult meeldivalt, aga lõpuks kadus meeldiv valu ära ja järele jäi vastik, mis rikkuski ära nii Paide X'i kui Karula MM'i.
Finishis oli jolly. Ilvese 8-tunni gäng kogunes meie ümber ja rääkisid, kui tublid me olime. Ise olime vist ka rahul. Finisheerisime vist natuke peale poolt ühtteist? Vaikselt slippisime siiski esikümnest välja ja jäime lõpuks täpselt keskmisele kohale. Karulas ei oleks tõenäoliselt nii heale positsioonile sellise efforti juures jäänud. Saun oli imeline, söök ikka sama vastik kui eelmistel päevadel. C&K tulid ka varsti välja - Kadril põlv totaalselt perses, aga nad tulid segadest ikkagi kolmandaks ja said Soome MV pronksi. Kujundus oli küll sama, mis Põlva MV medalil, aga ikkagi kõva sõna. Polevat sellist plekki paljudel :)
Mis veel? Autasustamine, ärasõit, telgi ülesvõtt, jääkide jagamine (oi, mis tippfun). Ma tõmbasin ka coke-shleha-kohvi combo sisse juhuks kui Kristjan kogu teed roolida ei taha. Tolku sellest küll ei olnud. Tegime küll kavala plaani, kuidas pläktame vahetpidamata, et Kristjan üleval hoida, aga ikkagi magasime kordamööda. Lõpus oi vähemalt hasarti selles, et otsisime, seda viadukti, mille juurde me autopõhja jätsime. Igalühel oli midagi meeles. Siin pärast seda bensukat, ei selline sild oli, ei bussipeatus ei olnud nii võsas. Alustasime vist mingi 40km enne Helsingit ja ei leidnudki lõpuks oma silda üles. Spooky. Reostasime siis Soome metsaaluseid :(
Laevas oli juba mõnus ülekere valu ja treppidel hoidsime alati massid vagusi enda taga kui me sealt teosammul üles või alla roomasime. Kodu oli sweet sweet sweet ja järgmise aasta EM kõikidel firmly plaanis.
Rajaplaneeringu osas oli viga nagu alati punktide kauguse/kerguse ja nende väärtuse korrelatsiooni hindamine. Järgmisele 24h rogainile tuleb mõlemad selle aasta kaardid kaasa võtta ja neid hoolega sodida, et aru saada, kuidas sünnib hea rajavalik - hetke füüsilist seisundit arvestades muidugi. Huvitav oleks ka lihtsalt teistsuguseid eesmärke seada - nagu võtta ära kõik maksimumpunktid vms ja selle ümber rada ehitada.
Rõngaotsaga teed - keegi võiks öelda, milleks neid kasutatakse?
Kaardid. 1:40000. H=5m. Luubiga saab suuremaks, ega muidu millestki aru ei saa.
NE
SE
SW
NW
Kadri/Crisi tehtud pilte:
See putka oli KP's 82. C&K rajavalik on muidu ka RR
lehel olemas
Nüüd on Viitna X stardini 13 tundi ja on aeg hakata pakkima! Tahaks ilgelt tirida, aga pigem vist tuleb möistuse häält kuulata ja üritada ühes tükis lõppu jõuda.
Alar Siku võistluse 3. kuusünnipäevaks üritan tolle ka ära kirjutada!
Reisikaaslasteks saime Seiklusporru Cris&Kadri. Ega ilma nendeta me poleks läinud ka. Sinnasõit oli päris toreke. Helsinkis istusime reedeõhtuses ummikus ja oigasime, kui filigraanselt ka soomlased sõita oskavad. Trammi ette me siiski ei jäänud, kuigi nende lähenemist oli põnev jälgida. Paarkümmend km Helsinkist väljas hakkas vajus autopõhi natuke liiga vastu maad ja jäime seisma, et teda põkitseda. Pärast tuli geniaalne idee mitte äravõetud tükki hakata kaasa tassima, vaid hoopis võssa tagasitulekut ootama jätta. LOL.
Kohale jõudsime jälle mööndustega ilusti - kui vahepealne ebavajalik hüpe Tamperre välja arvata. Põhiline hirm oli, et öösel vihma ei sajaks. Kõik oli paras mülgas sellegipoolest. Sõime, pläkutasime, magama?
Äratus oli juba suhteliselt pool kuus, sest telgis magamine ei ole just fun. Juba 9 saime kaardid kätte. Tegime kohe ühe suure ringi plaani, võistluskeskuse läbimine (ja ammugi veel magamine) olid nõrkadele. Kaarti vaadates tundus väga tähtis kaljudes ära käia enne pimedat - kaardil siis näiteks etapp 81-46 ja muud hallid kohad. Kes oleks teadnud, et avakaljut kui sellist metsas polegi. Meie lõplikku plaani ma kahjuks ei mäleta, igatahes kattis ta pea kõik 4 nurka.
Stardis vahtisime teisi. Koos olid vist nii 3- 8- kui 24-tunnised. Mõned 24-sed olid väga lühikestes riietes, mõned 3-tunnised läksid magamiskoti ja hiiglasliku seljakotiga. Meil oli kõik väga optimaalne obviously. Kogu rahvas mahtus väga pisikese hoovi peale ära. Mõnus külavõistlus. Kaarte oli kaks. EMITeid ka kaks - esimesed 12h pidi komposteerima väiksem number - see sattus Rutale. Vihma hakkas sadama täpselt stardihetkel ja ette ära rääkikdes võib öelda, et järele jäi ta alles järgmisel hommikul.
Kaart NE (helesinine joon)Lingid neljale kaardile on all.
Alustasime S-41 koos miljonite teistega. Jooksime praktiliselt kogu tee punkti, seal olime me SPorrust veel igatahes ees.
41-42 oli meil juba täiesti unikaalne valik ja praktiliselt 10 minutit stardist olime juba üksi. 74 oli meil planeeritud kagunurgast tagasi üles tuleku jaoks. Juba tuli kakerdada mingite metsaveotee vallide vahel ja üritada jalgu kuivana hoida. Selle kätte läks ka suund ja kui lõpuks tee peale jõudsime, osutus see valeks. Üks hea asi RR'l oli see, et kõik kraavid vulisesid kole kõva häälega ja nende järgi sai ka öösel vahest aru, kus oled. Punni saime lõpuks talutavalt, see oli RR üks igavamaid asju (või meiesuguste matkajate jaoks just hea), et 95% KP'sid olid kas suure mäe otsas või järve nurgas vms. Ka tähis oli tavaliselt kõrgel ja vahest ülikaugele näha. Karula rogainil juba sellist hellitamist ei olnud.
42-93 jooksime päris palju ja enam ei pääsenud ka vööni märjaks saamisest - punni tuli korralikult kahlata, kohtunik istus ja vahtis seal ka, tee pealt punni tulevad lohad olid juba päris suured, huvitav.
93-55 tagasi tee peale. Lõikamisisu juba enam eriti ei olnud, tegime kõik nurgad ära. See edasi-tagasi käik oli muidugi ülirumal, ma usun, et rajaplaneeringu üks tähtsamaid reegelid on minimaalselt ed-tag otsi teha. Aga tee oli väga meeldiv. Nii meeldiv, et tegime seal isegi pilti. Vaarikaid oli metsikult. Sõime siis neid.
55-94 Enne KP'd praktiliselt ainuke koht rajal, kus tõsist peenlugemist ja suunahoidmist teha tuli ja see läks ka suht metsa. Natuke vara laskusime soole - kõik nagu klappis, aga vajalikku risti ei tulnud. Sättisin siis seda stuffi, mis ilusal laial lagedal sool paistis eri teooriatesse ja mõtlesime siis uue asukoha välja - pool senti punnist põhjas. OK, round 2 peenlugemist ja punn käes. Kergendus suur.
Kaart SE
94-54 : Siin oli tegelikult vaja meil need 4 ruudus asetsevat KP'd MINGIS järjekorras ära võtta. Ma ei usu, et meie järjekord lõpuks eriti õnnestunud oli, eriti arvestades, kuhu kanni me veel ronisime ka. Teel punni peatas meid kohtunik ja tahtis meie mütse näha, kuigi piirdus lõpuks teadmisega, et see on kotis. Right.
54-103 : oleks võinud ka 64-103 teha, teistpidi 103 tulek paistis jälle vastikum ja teed pidi liiga suur ring. Punnis oli õõtsik. Yummy.
103-64 esialgne plaan oli tulla tagasi teele, aga siiani oli päris palju soos sammumist olnud ja paremalt läksid kaunid raiesmikud, niet käisin jälle oma järjekordse plaani välja. Ruta vastupanu oli juba nii vihma poolt uuristatud, et sealt tuli ainult nõusolekuid. Raismikud polnud muidugi üldse toredad. Ja edasi teelt risti üle KP suunas oli soo ka nii palju sitta täis, et samm oli väga aeglane.
64-78. Mul oli korraks jälle hull plaan otse risti itta tee peale lõigata, et saada lõpuks KP78'sse viiva tee peale ja jääks kogu punnile lõikamine ära. Õnneks seda me enam ei teinud. Punnist tee peal tagasi, tegime millegi tarbeks esimese peatuse. Ai, kui külm pärast seda hakkas. Jooksmise olime juba vääga ammu lõpetanud. Nüüd hakkasime hüplema ja muidu crazyeyes soojahoidmisnippe kasutama. Star jumps, Palestra muuvid jne. Enne punni mingi elamise juures seisis ja ootas üks võistleja. Me ei saanud aru, et kas tõesti nii kaugelt mindi üksi punni ära võtma? Ei saanudki aru, kus ta teine oli, kui me juba punnist ära tulime, tuli ta koos paarilisega meile vastu, et ka punni tulla. Müstika. Siin oli mingi üleliigne rada metsas, mida kaardil ei olnud, mis päris muhedalt punktiteeni aitas, kuigi ühe üleliigse võsasronimise tegime sellegipoolest.
78-31. Mõtlesime - "Jee, joogipunkt. Inimesed, soojad tervitused". Kõigepealt tuli ainult sellele matkarajale saada, mis sinna viis. MIngi uus ja tundmatu tingmärk ka veel. Teelt keerasime kohe meie esimesele hallile seljandikule (joone all, sry). Saime teada, et kalju on sellel kaardil siis puhtalt samblaga kaetud ja veel millise valge sita samblaga, mille peal oli fun liugu lasta, aga ohtikud olid raiped ka. Igatahes kohtusime temaga veel kõikidel oma mägedel. Poole tee peal matkateele hakkas aga kaardilt puuduv magistraal, mis oli mõnus porisitt. Matkarajale saime ilusti, moraal hakkas vaikselt langema, sest igal pool oli vesi - isegi tõusud olid pehmed ja märjad. Punn oli totaalne pettumus. Mittekedagi! Külm vesi! Seda sai vist juua ka ainult nii, et valasid ennast ka üle. Siin koukisime ka Jägermeistri esimest korda välja ja see oli nii hea mõte, et pudel jäi meil kogu ülejäämud rajaks käeulatusse.
31-73 Samm läks kohe pikaks ja tuju lakke ja pläkutamise jaoks teemadest puudu ei tulnud. Sillanpääl pidasime veel mingi varjualuse all puhkusmomendi - ei mäleta, mis tegime. Enne KP'd paar "ärme ikka saa märjaks" jõnksu ja sealt edasi oli samm juba nobe.
73-82 otsustasime mööda matkarada minna, et tee otse punni läheks. Ainult punni hakkasime nats vara otsima. Lugesin küll teekurve ja kõrgust oma arvates õigesti, aga õnneks ei hakanud just metsa kammima. Ei saanud abs aru ka, kus KP olema peab - kaardil ainult pruun täpp, legend oli sama arusaamatu. Läksime edasi ja punniks putka, milles kaks tibi sees (oli lõke ka?) Nad nägid välja nagu jääks sinna ööseks. Valge oli veel igatahes.
82-91 Siin otsustasime 81 kindlasti vahele jätta - tagantjärgi oleks see edasi-tagasi käik kindlasti targem onud, kui alguses KP55. Lõikama ei tahtnud ammugi hakata. Plaan oli rajal mingi hetk vasakule harule keerata, aga see rada ise oli juba siuke, et ise mõtled välja, kuhu ta minna võiks niet keeramiskohta oli võimatu tabada. Mägi ise oli ilus, paistis veel hiljemgi teistesse punnidesse kätte.
91-63 Siin oli minu meelest looduslikult kõige ilusam kant üldse. Pärast järveninast möödumist oli paremat kätt ilus kaljusein ja meie 91 sillerdas ka teispool järve. Kuskil siin pidime me ka tegema otsuse tulla keskusesse riideid vahetama, sest plaanidest jätime välja ka 46 - lihtsalt kõige punnirohkemat teed pidi koju palun.
63-98 Plaanis oli tee pealt järve alumisse nurka tõmmata, aga seal oli liiga ületamatu kraav. Läksime siis läbi metsa teise järvetipu suunas. Jälle nõudis punn enam-vähem vööni kahlamist, õnneks Ruta arvas, et äkki mul ei ole tarvis päris punkti tulla. Nõustusin hea meelega, ta sai jälle õõtsuda.
Kaart NE
98-52 Siin me oskasime raja ära kaotada, või oli mets mingeid lisaradu täis, igatahes pärast pikalt sammumist ja korrakski peatumatut bläberit avastasime ennast äkki täiesti x-i pidi ristumas teega mis tuli täiesti y suunalt. Kumbki ei sobinud kaardiga. Otsustasime kindluse mõttes läändu suunduva haru võtta, et ikka tee peale jõuda. Seal oli ikka veel asukoht müstika, natuke hiljem suubus meie teele ka see rada, mida pidi me alguses tulnud olime. WTF? Siin me lõikama igatahes ei hakanud - juba kiskus pimedaks ja üldse ei tahtnud üleliigset ekslemist. Lootsime ka 102 suunas mineva raja alguse ära märgata, et pärast lihtsam oleks. RIGHT. Vahtisime küll hoolega metsa, aga rada sealt ei läinud.
52-102 Punnis käisime ära, tee peal tuli siis otsus vastu võtta, et lähme siis suvaliselt suunaga. Igatahes lõpuks me sinna õnneks jõudsime, raja saime ka kätte - see läks järvekaldast ehk max 50m, mitte 200 nagu kaart väitis. Eks enamus nendest väiksestest radadest olidki eraldi põhikaardile lisaks kantud, näpukas tõenäoliselt. 102 saime ikka õnnelikult kätte, ilge puslemine käis vahepeal ikka asupaiga teemadel.
102-33 Tagasi lohasid pidi ja jälle rada - LIIGA VARA. Aga enam-vähem läks sobivas suunas, mõtlesime siis püsida nii kaua kui võimalik sellel rajal - kuskile ta ikka viib. Laudteid oli ehitatud ja trepiastmeid - imelik kui see ei oleks meie rada. Jõudsime teele, teiselt poolt lähenedes oleks pimedas (ja võib-olla ka valges) võimatu seda teeotsa märgata. Teisel pool ei olnud ka kahjuks mets, et kohe rada sisse hüppaks, vaid mingid luited. Vaatasime seal natuke aega jälgi, aga ei riskinud suvalises kohas metsa minna. Vastik oli veel see, et ilma sellele rajale saamata, ei olekski meil olnud võimalik kuiva jalaga stardi poole saada, sest jõgi oli vahel ja see rada oli ainuke ühendus. Läksime siise ringi ümber mäe, et hiljem üritada risti rada kätte saada. See oli ka paras sammulugemisafäär ja vist kõige suurem relief üldse sellel ööl, kui me ta kätte saime.
33-53 suht lihtne, aga altpoolt ei olnud üldse nii tore. Kammisime natuke nõlval ja võssis, kuigi KP pidi olema torn, hiiglasik ja kindlasti kaugele nähtav. Alt me teda igatahes kätte ei saanud ja proovisime uuesti ülevalt poolt rada pidi, sest võtmata polnud ka mõtet jätta. Ruta ei tahtnud üksi isegi 5m kaugusele pimedasse minna ja KP oli ka nii vastikult pandud, et kolme käega sai ainult kätte.
53-VK (roosa joon) ei läinud seegi valutult. Nii palju kordi tuli kuskile keerata, et lõpuks läks mul sassi, kus me oleme ja juhtisin meid mingile raiesmikule, kus tuli veel ise hakata seda risti ületama, aga enne tuli siiski idee kaart täpsemalt üle vaadata. Nii vahetult enne kodu paneb kõik sitt ikka hullult jonnima. Viimane ots oli ikka nii pikk, kuigi tagantjärgi vaadates oli see ka oma 2km pikk ka.
Keskuses jooksime kõigepealt teed jooma? Siis telki. C&K telki vaadates mõtlesime, et nad kindlasti on katkestanud ja magavad praegu ja siis me võidame neid ja oleme ilgelt rahul. See andis ikka meelejõudu manu. Telgis ronisime kõigepealt mag.kottidesse ja hakkasime siis, kui soe hakkas, vaikselt riideid vahetama. Termokile panime ka alla ja kui lõpuks välja saime (siin läks vähemalt pool tundi) oli juba päris inimese tunne. Lambi sain ka lõpuks pähe, seni olime liikunud pisikese peahalogeeni ja Ruta põhiliselt pimedana hoitava pealambiga. Sõime veel kõvasti ja jõime kohvi-shleha-jägermeistri koksi, mis pidi meile väga mighty'd tiivad andma. Aga paistab, et kuna me eriti väsinud ei olnud, jäi efekt saamata. Vähemalt käegakatsutav.
VK- jaa, ma tean, et järgmine punkt on üllatus - 44! Sinna saamiseks pikalt juba käidud teid, läbi kaardi NW kuni jõudsime SW kaardile. See oli ainuke võimalus saada teid pidi läbitav variant nii, et jalad märjaks ei saaks ja midagi enam lolliks lahendama ei peaks. Kokku olime vist peaaegu 4h ilma ühtegi punkti võtmata? Ruta võttis viimase veel enne keskööd.
44-22 Suht dull oli sealt jälle raja otsa leidmine ja suusarada ei olnud just ka eriti inspired teevalik. Siin oli jälle juua.
22-61 Teevalikuid ei olenud enam mingisuguseid - lähed lihtsalt ainukest rada pidi ja siis teeristist korjad punkte. Siin hakkasin ma juba kergelt kustuma ja mööda laudteed liikumisel oli natuke ohtlik. Punkti läksime ka kuradi sitasti, mõelda enam absull ei viitsinud ja suhteliselt kogemata komistasime peale, hästi palju vastikuid puutüvesid oli metsaalune täis.
61-75-108 ma jätkasin zombie panekut. Ruta läks ees. KP108's otsustasin oma viimase Shleha sisse tõmmata ja see oli täielik heven. Enne seda olin ma kohe valmis magama keerama. Oma pika Shleha-joomise karjääri jooksul oli see esimene kord, kus see mulle täie rauaga pähe sõitis. Praktiliselt pool minutit peale sissevõtmist mul juba silm säras ja samm oli 2x pikem ja ähvardasin Rutalt eest ära joosta. Yay!
108-67-84 Siin kuskil oli juba valgeks ka läinud vist? Lõpuks nägime ka mingeid inimesi esimest korda peale VK'd. Siin olid inimesed väga palju sõbralikumad kui Karula MM'l. Ikka oli heietust iga vastutulijaga.
84-76 Nüüd oli siis vaja otsustada, kuidas lõppu tulla. Ruta tahtis võimalikult otse, ma tahtsin veel punkte ka võtta. Kõige rohkem kõige väiksema vaevaga ja kõige kiiremini oligi 76-84-SF. Kõik metsased osad (83 juures) olid nii aeglased ja siin tegin veel lollusi mingi elektriliini all ka (boo!). Mulle käi igatahes kõvasti kripeldama see, et me 105 koduteel ära ei võtnud.
Enne lõppu veel vedelesime natuke maanteel ja mõtlesime küla vahel, et millises majas pood võiks olla. Tervis oli minul täiesti okei. Põlved valutasid peale finishit ainult meeldivalt, aga lõpuks kadus meeldiv valu ära ja järele jäi vastik, mis rikkuski ära nii Paide X'i kui Karula MM'i.
Finishis oli jolly. Ilvese 8-tunni gäng kogunes meie ümber ja rääkisid, kui tublid me olime. Ise olime vist ka rahul. Finisheerisime vist natuke peale poolt ühtteist? Vaikselt slippisime siiski esikümnest välja ja jäime lõpuks täpselt keskmisele kohale. Karulas ei oleks tõenäoliselt nii heale positsioonile sellise efforti juures jäänud. Saun oli imeline, söök ikka sama vastik kui eelmistel päevadel. C&K tulid ka varsti välja - Kadril põlv totaalselt perses, aga nad tulid segadest ikkagi kolmandaks ja said Soome MV pronksi. Kujundus oli küll sama, mis Põlva MV medalil, aga ikkagi kõva sõna. Polevat sellist plekki paljudel :)
Mis veel? Autasustamine, ärasõit, telgi ülesvõtt, jääkide jagamine (oi, mis tippfun). Ma tõmbasin ka coke-shleha-kohvi combo sisse juhuks kui Kristjan kogu teed roolida ei taha. Tolku sellest küll ei olnud. Tegime küll kavala plaani, kuidas pläktame vahetpidamata, et Kristjan üleval hoida, aga ikkagi magasime kordamööda. Lõpus oi vähemalt hasarti selles, et otsisime, seda viadukti, mille juurde me autopõhja jätsime. Igalühel oli midagi meeles. Siin pärast seda bensukat, ei selline sild oli, ei bussipeatus ei olnud nii võsas. Alustasime vist mingi 40km enne Helsingit ja ei leidnudki lõpuks oma silda üles. Spooky. Reostasime siis Soome metsaaluseid :(
Laevas oli juba mõnus ülekere valu ja treppidel hoidsime alati massid vagusi enda taga kui me sealt teosammul üles või alla roomasime. Kodu oli sweet sweet sweet ja järgmise aasta EM kõikidel firmly plaanis.
Rajaplaneeringu osas oli viga nagu alati punktide kauguse/kerguse ja nende väärtuse korrelatsiooni hindamine. Järgmisele 24h rogainile tuleb mõlemad selle aasta kaardid kaasa võtta ja neid hoolega sodida, et aru saada, kuidas sünnib hea rajavalik - hetke füüsilist seisundit arvestades muidugi. Huvitav oleks ka lihtsalt teistsuguseid eesmärke seada - nagu võtta ära kõik maksimumpunktid vms ja selle ümber rada ehitada.
Rõngaotsaga teed - keegi võiks öelda, milleks neid kasutatakse?
Kaardid. 1:40000. H=5m. Luubiga saab suuremaks, ega muidu millestki aru ei saa.
NE
SE
SW
NW
Kadri/Crisi tehtud pilte:
See putka oli KP's 82. C&K rajavalik on muidu ka RR
lehel olemas
Nüüd on Viitna X stardini 13 tundi ja on aeg hakata pakkima! Tahaks ilgelt tirida, aga pigem vist tuleb möistuse häält kuulata ja üritada ühes tükis lõppu jõuda.
Alar Siku võistluse 3. kuusünnipäevaks üritan tolle ka ära kirjutada!
28.9.08
Pühapäev peaks ikka idüll olema onju?
Jaa, nädalavahetusel kaks trenni. See on juba peaaegu nagu aprill vms. Momentumit on vaja ainult nüüd hoida. Eilsele 22-le lisasin täna 35. Väga põhjapanevad distantsid, ma tean. Hommikul sadas nii retsi vihma, et panin igaks juhuks porilauad, aga eks see vesi imes ennast sekundiga maasse, sadanud polnud vist päris ammu?
Igatahes sõitsin Lakist Kadaka pst lõppu, sealt läbi Laagri Paldiski mnt'le Tähetorni tn pidi Harku metsa ja sealt sama lõpp, mis eile - teise osa mäeringist ja suusarada pidi altkaudu tagasi Nõmmele ja Ehitajate tee mäest veeremine koju. Kõik oleks jälle pidanud jolly olema, kui see kuradi värdjas ratas poleks jälle vanduma pannud. Viimati viisin raipe A&T hooldusse, sest 7. käik ei püsinud see ja ragistas ennast kas alla või üles ja käis muidi närvidele. Koogutati ja noogutati seal hoolega, täna ei püsinud enam pooled käigud sees. Sõimasin nii kus torust tuli ja kujutasin ette, kuidas ma selle neile tagasi viin ähvarduste saatel. No tõesti, pühapäeval ei tohi sellist asja juhtuda! Noh, tegelikult ei ole mõtet niisama viia, ega ta raibe peab jälle enne soojenema kui sitta keerama hakkab. Lähen teen nädal peale X-i tiiru ja ootan, kuni värdjaks kätte läheb ja sisi viin otse sinna, kuhu kõik see A&T raudvara jooksis - Fixor vms? Tõesti AT'sse ei taha enam oma raha viia ja räägin ka kõigile, kes vähegi kuulavad, et fuckraisk, boikott! Mida ma ise teha saan, et sellist käiguvahetaja sitta vältida, ka mulle keegi ei ütle.
Ja nagu sellest ei piisanud, oli keegi tore keenjus meie Harku kitserajametsa lemmiktõusu üles kaevanud ja sinna hüpeka teinud. FFS! Elasin ennast siis välja seda laiali lõhkudes, et mitte ainult minul sitt päev ei oleks. vat nii nõme olen. Mitte et sealt teine kord nüüd üles saaks, sest paras liivahunnik on nüüd tõusu alguses. Aga selle asemel leidsin õnneks kohu juurest veel pikema, kuigi mitte nii järsu niet rahunesin.
Teoreetiliselt võiks nädala sees veel korra ratast teha, aga pole mõtet tuju rikkuda. X on nknii rohkem vormitäide. Ja joosta ei julge.
Kuidas rattasõidul varvaste külmumist vältida?
Igatahes sõitsin Lakist Kadaka pst lõppu, sealt läbi Laagri Paldiski mnt'le Tähetorni tn pidi Harku metsa ja sealt sama lõpp, mis eile - teise osa mäeringist ja suusarada pidi altkaudu tagasi Nõmmele ja Ehitajate tee mäest veeremine koju. Kõik oleks jälle pidanud jolly olema, kui see kuradi värdjas ratas poleks jälle vanduma pannud. Viimati viisin raipe A&T hooldusse, sest 7. käik ei püsinud see ja ragistas ennast kas alla või üles ja käis muidi närvidele. Koogutati ja noogutati seal hoolega, täna ei püsinud enam pooled käigud sees. Sõimasin nii kus torust tuli ja kujutasin ette, kuidas ma selle neile tagasi viin ähvarduste saatel. No tõesti, pühapäeval ei tohi sellist asja juhtuda! Noh, tegelikult ei ole mõtet niisama viia, ega ta raibe peab jälle enne soojenema kui sitta keerama hakkab. Lähen teen nädal peale X-i tiiru ja ootan, kuni värdjaks kätte läheb ja sisi viin otse sinna, kuhu kõik see A&T raudvara jooksis - Fixor vms? Tõesti AT'sse ei taha enam oma raha viia ja räägin ka kõigile, kes vähegi kuulavad, et fuckraisk, boikott! Mida ma ise teha saan, et sellist käiguvahetaja sitta vältida, ka mulle keegi ei ütle.
Ja nagu sellest ei piisanud, oli keegi tore keenjus meie Harku kitserajametsa lemmiktõusu üles kaevanud ja sinna hüpeka teinud. FFS! Elasin ennast siis välja seda laiali lõhkudes, et mitte ainult minul sitt päev ei oleks. vat nii nõme olen. Mitte et sealt teine kord nüüd üles saaks, sest paras liivahunnik on nüüd tõusu alguses. Aga selle asemel leidsin õnneks kohu juurest veel pikema, kuigi mitte nii järsu niet rahunesin.
Teoreetiliselt võiks nädala sees veel korra ratast teha, aga pole mõtet tuju rikkuda. X on nknii rohkem vormitäide. Ja joosta ei julge.
Kuidas rattasõidul varvaste külmumist vältida?
27.9.08
Kas trenn tuleb tagasi?
Täna töötasin ratta kallal - üritasin talle Polari vidinaid külge panna, aga kumbki ei võtnud jalgu alla. Jään siis vana moe juurde.
Kella ja jalgade testiks tegin rattaga 22km tiiru, kus sai nii rada kui asfaltti kui 115m tõusu. Uus kell oskab seda arvutada, aga enam ei oska kätt rihma juurde tõstes vaheaega võtta. Igatahes jäin ma rahule ja üritan järgmisel nädalal jälle minna. Ei tea ainult, mida külmemate ilmade jaoks rattasse selga panna. Kõik Trimmu-asjad on nii suvised. Osta ei tahaks küll midagi.
8 päeva X-ni :P
Kella ja jalgade testiks tegin rattaga 22km tiiru, kus sai nii rada kui asfaltti kui 115m tõusu. Uus kell oskab seda arvutada, aga enam ei oska kätt rihma juurde tõstes vaheaega võtta. Igatahes jäin ma rahule ja üritan järgmisel nädalal jälle minna. Ei tea ainult, mida külmemate ilmade jaoks rattasse selga panna. Kõik Trimmu-asjad on nii suvised. Osta ei tahaks küll midagi.
8 päeva X-ni :P
18.9.08
Ma lähen X4-le!
Aga Ruta ei lähe. Sain tema asemele Katrini. Domaar, Bob, you know. Esko ikka veel väga tulemas.
Teema kinni.
pre-X trenn seisneb põlve kussutamises. Life, aye?
Teema kinni.
pre-X trenn seisneb põlve kussutamises. Life, aye?
15.9.08
8. Rogaini MM, 13-14.09.2008 Karula rahvuspark
Mul on hea meel, et ma käisin ja ma olen kõigega rahul, mis juhtus. Võib-olla mõne veaga mitte. Nüüd siis semi-full blow BY blow.
Esmaspäeval, 8. septembril sain endale kaaslase (õigemini tema sai minu). Kuulsin et notorjoosne Olga oli üks mu konkurentidest olnud.
Nädala jooksul vahetasime meile, vahest ohkasin. Vahest ohkasid ka need, kes mu ”Quest to Ro-Gain” kampaaniale kaasa elasid.
Neljapäeval käisime Taneliga koos söömas. Tema eesmärk metsas oli vaadata, kui kaua ta vastu peab. Nii abstraktse eesmärgiga peaks olema väga lihtne :P
Reedel sõitsime Tartusse, Aegviidu kaudu. Piibe maanteel eksisime ära ja avastasime ennast Roosna-Allikult. Sinna vist tegelikult ei pidanud asja olema.
Hommikul peale ka võistkond Tamre-Tennokene. Keskusesse jõudsime ehk veidi vara, aga kaardid oleks võinud ikka nagu Soomes (edaspidi S) 3h varem kätte anda. Siis oleks saanud rahus kaardile lähenemisplusse ja –miinuseid ja kindlaid etappe ja suundi ja täielikke nono etappe joonistada.
Planeering sai:
30-42-50-51-61-81-71-90-70-44-46-82-91-56-43-45-31-80-57-75-47-23-SF.32-76-20-55-85-78-62-21-24-22-34.
Start oli külm. Enne oli oidu ikka talvemad riided selga ajada ja ma ei tundnud rajal eriti vajadust neid jahedamate vastu vahetada.
Kuigi oli kiusatus joosta, jäin siiski legendile kindlaks ja ei jooksnud kordagi. Stardist saime oma laine suht viimastena ära. Rajal rääkisime kaugest tulevikust, kui meie oma ühtlase tempoga hakkame siis oma laibastunud konkurentidest mööda liikuma. Esimesed konkurendid olid meil 3 vene tüdrukut, kes kõndisid meist gramm aeglasemalt ja me saime neist PEAAEGU mööda, aga siis nad hakkasid jooksma ja me ei saanud kellestki enam VÄGA kaua mööda.
30-52. Esimene koht, kus testisime ”off-road” võimalusi – ragistada läbi võsast; panna varvas sohu. Võrreldes tibidega, kes meiega samal ajal KP30 olid, kaotasime ehk nii 8-10 minti. Tekkis ka tunne, et mõõtkava on suurem kui 1:40k, kõik tuli kuidagi ruttu kätte. Võimalus oli vette minna, aga siiski otsustasime ringi ja üldiselt edaspidi vesi meie plaanidest puudus. Siin olid lambad ka.
52-42 oli tegelikult mõttetu etapp. Liiga kaugel liiga väheste punktide järel. Siin kaotas Tanel korraks mütsi. Õnneks olime veaakaarel ja tulime kohe samasse kohta tagasi.
42-50 teeletulekul VIGA! Valus viga! Mäest tahtsin paremalt minna, aga kaldusime liiga paremale ja lagedal oli märg ja kraavidest üle ei saanud ja jalad raisk märjad. Kaotasime siin kakerdades 5-6 minti. Ja kohtusime oma põhikonkrentidega – 3 vanameest, kellest ühel oli pähklikott vööl. Mingi hetk paistis, et nad ei liiguta üldse ennast, aga lähemale ei tule. Et nagu 5km pärast saaks me nad tempode püsides kätte. Võssis siiski astusime eest. Punn kenasti käes. Oma roppuste arsenali tõin ma siin ka välja. No race is complete without my swearing session.
50- 51 turbavälja ja sealt lahkumist teoorias kartsime. Praktika oli lihtne
51-61 tee peale, hakkasime mingit sööki nosima .. ja kaotasime tee ära. Ei leidnudki teda enam enne kui praktiliselt suurele teele jõudmise eel. See oli umbes sama friik teekaotus, kui S oli.
61-81 jälle äratulekul kaldumisviga, seekord ehk 3-4m. Tee peal 81 oli üks lahe 2 majaga talu. Saun oli ehitatud tiigi taha ja sinna viis sild. Metsatalu indeed. Järgmise juures tegime esimese teipimispeatuse ja kurat 3 vanameest tulid selga. Saime sek enne minema, et ikka ainuke tiim, kellest me füüsiliselt möödunud olime, meist tahapoole jääks. Kui alguses läks aeg kiiresti, siis nüüd hakkas ta jälle aeglaselt liikuma. Tuju oli hea ja punnid hakkasid ilma vaevata kätte tulema
81-71 metsaveotee raisemikult suurele teele oli nagu meie jaoks aetud. Thanks. Siin oli vast ka moraali high point. Kõik oli hästi. Kuigi mu põlv tegi esimesed vastikud liigutused juba 1,5h peal, ei maininud ma vist avalikult tema häälitsusi kuni siiani.
71-70 nüüd vooris juba vastu rahvast, kes ringi teistpidi tegid. Mühatasime kõigile tere. Siis kui ise enam esimesena ei mühatanud, jäi ka teretamist vähemaks. Fuck off :)
70-44 Siin olime ka veel kõrgtujulised. Tegime lausa ajaplaani kuni KP91-ni. Kell oli vist 18.30 ja seal plaanisime olla 21.00. Esimene atraktsioon oli aga kaev, mille kõrval rotilaip. Hmm, meenusid mulle ajad maalt, kui kaev surnud rotte talvel täis läinud oli ja vesi ei kõlvanud nii aasta juua. OK, pigistasin selle ajalukku vahtiva silma kinni ja tegin uue Dexali. Maitses funky, aga tegin näo, et see on Aheru mineraalirohke vesi. Hiljem hakkas kõht natuke valutama, siis tegin näo, et see on psühhosomaatiline.
Sellele etapile oli planeeritud 40m, tulime vist tips kiiremini; arvutasin välja, et meie kiirus oli 5,2km/h. Nüüd etapiaegu vaadates ei olnud me kuskil nii kiired :)
KP42 jõudes nägime mingied tüüpe, kes seal sood ületasid. Ouch.
44-46 enne KP’d jälle 3 vanameest käes. Nad jätsid tõenäoliselt 44 vahele. Peale 44 tegime jälle teipimispeatuse, kuid siiski veel piisavalt optimistliku, et plaanid ümber teha. KP57’st otsustasime mitte sihti pidi sood kammima minna, vaid teha 36-65-86-67-83-49-58-68-23-SF-2.ring. Pluss 35 punkti! Yay! Tuju kõrge.
46-82 kiskus pimedaks. Kartsime natuke vett, aga õnneks oli seal soo kuiv. Kaldusime sooületusega veidi ära ja kammisime natuke KP-st põhjas oleva ümmarguse pätsi servi, aga ruttu jõudis kohale, kus oleme ja astusime üle väina otse punni.
91 ei olnud just eriti geniaalne KP esimeseks öiseks. Tekkis plaan vähemalt järgmise korra eel selle rogaini pikkus üle mõõta, et oskaks aega paremini jagada. Vahepeal jagasime juba enam-vähem ka bussikohti järgm aastal Soome EM-le sõitmiseks, vat nii rahul olime asjade köiguga.
Peatusime teipimiseks 2 koeraga talu juures. Arad olid ja piirdusid haukumisega, üks ikka julges nuusutama ja liputama tulla. Punniminek oli minu positiivne highlight kogu ürituse juures. Tee peal said 2 tüüpi meid kätte, aga nad keerasid kohe soos algavale sihile. NO, meie jääme oma plaanile – minna tee pealt risti, kasutades kõrget mäge orientiirina. Ja kõik oli nii jolly, et me astusime punktile täiesti otse peale. Tagasi teele tulles õnnestus isegi mäe otsas käimist vältida. Öösel ongi vist suunaga lihtsam liikuda – ei hakka vaatama, et oh sealt vasakult saab hästi joosta jms, lihtsalt astud ühes suunas.
56-43 enne punni jälle pikk pikk peatus ja siin me vist otsustasimegi, et läheme finishisse – võttes tee pealt punkte. 43 ise ajas sita keema, punn keset vett.
Nüüd juba muutus olukord iga minutiga. Otsustamise hetkest saadik viskasin ma kompassi põõsasse ja tegime viga mõlemi järelejäänud punniga. 45 ei saanud mina aru, kuidas need mäed seal on ja tegime kaks tiiru selle alumise mäe harja pidi, õnneks keegide abil saime KP kätte.
KP31 on mu läbi aegade üks lemmikpunkte. OK, tee peale, siis kui tee tagasi põhja keerab, läheks meie rada pidi punkti lähedusse ja sealt läände otse peale. Nice one. Tegelikult ei keeranud vasakule mingit teed ja otse minev rada lõppes 50 meetri pärast ära. OK. Laksisime edasi, et sihini saada ja selle otsast uuesti rajale. Nada! Ingenting! DUNZO! Siis avastasime mingi METSIKU loha, mis läks täiesti METSIKUS suunas. OK, panime loha, see hajus metsa alla ära. Olime ”mingis kohas”. Idee oli edasi ikka vasakule hoida, sest seal olid ju lagedad! Hoidsime ja leidsime jälle millegi, mis võis meie vajalik rada olla. Sumbus sohu. Soost sai õnneks vasakule hoides kuivalt üle. Raginat veel ja voila! Mingi lagendik. Metsane lagendik. Kuidagi ei pane ennast paika. Jätkame vasakule ja lõunasse, natuke sai kurssi ka mobiilimasti järgi hoida. Ragistame hullus võssis ja nõgeses mäest üles ja VOILA! LAGENDIK! JA PUNKT! 15 minuti pole aimugi olnud, kus oleme ja siis selline laks.
Kahjuks sellest ei piisanud. Mäest allatulek andis põlvedele päris valusa laksu. All kruusateel oli veel idee 80 ära tuua, aga kohe tundus ka see liiga pikk paun ja ohates vaatasime siis seda 14-kilomeetrist otsa, mis finishisse viis. Korraldajale helistamine oleks tõenäoliselt protokolli DQ toonud, niet seejäi ära. Külm hakkas ja uni oli ja täielik corpse kallal. Mingil hetkel jagasime ühe Shleha, aga efekt jäi seekord saamata. Kuskil peatusime, ma panin termokile alla, aga metsas selle paigaldamine ei ole üldse fun. Tanel vist veel teipis midagi. Mingi järgmine peatus jäime peaaegu teepervele magama. Iga kord liikuma hakates oli samm veel lühem kui enne peatumist. Siis ma kaotasin oma kaardi ära ja kaotasin ka igasuguse kontrolli meie asukoha üle. Tanelilt küsisin siis iga natukese aja tagant mingeid läbitud vahemaa protsente. Õnneks olin kaardilt valesti mäletanud, et lagedale jõudes on finishisse veel paar kilti visata. Ajasin KP23-ga segamini. Milline relief oli finishis maanduda. Põlved olid mõlemad täiesti perses ja rajal olin ma lisaks otsustamisele, et ma sel aastal enam ühtegi võistlust ei tee, ligidal ka juba kompassi igaveseks nurka viskamisele. Retiring from the sport. Ja isegi retiring from sport. Selliste põlvedega ju ei saa! Nüüd siis puhkan neid.
Telk kokku, söök, Cris-Kadri. Gaasipuhur. Tagasi sõites jooksid teest üle jänes ja kitsed. Eraldi. Mina tegin mingeid minutisi magamisi, Tanel vahest pani ka roolis rongismagajat. Paar Statoili-Nestet ja home sweet home kell 8.40 vms. Ma ei teagi veel, kas T ikka koju jõudis. Homme küsin.
Nagu alati, ei mäleta ma mahlaseid detaile. Boo. Metsa teinekord märkmik kaasa.
Uus kell jõudis minuni loomulikult täna. Tyh-pe-caal!
Kaarti vaadake siit:
http://8wrc2008.rogain.ee/failid/wrc2008map.gif
Sel aastal ma enam sporti ei tee (peale Libahundi), aga 24h rogaini veelkord läbimist ma küll tahan. Soome EM on ikka veel plaanis. Sest talvel ju paraneb põlv jälle ära. Kõik mõnus valu oli juba täna hommikuks kadunud ja sitt valu alles. Boo!
Esmaspäeval, 8. septembril sain endale kaaslase (õigemini tema sai minu). Kuulsin et notorjoosne Olga oli üks mu konkurentidest olnud.
Nädala jooksul vahetasime meile, vahest ohkasin. Vahest ohkasid ka need, kes mu ”Quest to Ro-Gain” kampaaniale kaasa elasid.
Neljapäeval käisime Taneliga koos söömas. Tema eesmärk metsas oli vaadata, kui kaua ta vastu peab. Nii abstraktse eesmärgiga peaks olema väga lihtne :P
Reedel sõitsime Tartusse, Aegviidu kaudu. Piibe maanteel eksisime ära ja avastasime ennast Roosna-Allikult. Sinna vist tegelikult ei pidanud asja olema.
Hommikul peale ka võistkond Tamre-Tennokene. Keskusesse jõudsime ehk veidi vara, aga kaardid oleks võinud ikka nagu Soomes (edaspidi S) 3h varem kätte anda. Siis oleks saanud rahus kaardile lähenemisplusse ja –miinuseid ja kindlaid etappe ja suundi ja täielikke nono etappe joonistada.
Planeering sai:
30-42-50-51-61-81-71-90-70-44-46-82-91-56-43-45-31-80-57-75-47-23-SF.32-76-20-55-85-78-62-21-24-22-34.
Start oli külm. Enne oli oidu ikka talvemad riided selga ajada ja ma ei tundnud rajal eriti vajadust neid jahedamate vastu vahetada.
Kuigi oli kiusatus joosta, jäin siiski legendile kindlaks ja ei jooksnud kordagi. Stardist saime oma laine suht viimastena ära. Rajal rääkisime kaugest tulevikust, kui meie oma ühtlase tempoga hakkame siis oma laibastunud konkurentidest mööda liikuma. Esimesed konkurendid olid meil 3 vene tüdrukut, kes kõndisid meist gramm aeglasemalt ja me saime neist PEAAEGU mööda, aga siis nad hakkasid jooksma ja me ei saanud kellestki enam VÄGA kaua mööda.
30-52. Esimene koht, kus testisime ”off-road” võimalusi – ragistada läbi võsast; panna varvas sohu. Võrreldes tibidega, kes meiega samal ajal KP30 olid, kaotasime ehk nii 8-10 minti. Tekkis ka tunne, et mõõtkava on suurem kui 1:40k, kõik tuli kuidagi ruttu kätte. Võimalus oli vette minna, aga siiski otsustasime ringi ja üldiselt edaspidi vesi meie plaanidest puudus. Siin olid lambad ka.
52-42 oli tegelikult mõttetu etapp. Liiga kaugel liiga väheste punktide järel. Siin kaotas Tanel korraks mütsi. Õnneks olime veaakaarel ja tulime kohe samasse kohta tagasi.
42-50 teeletulekul VIGA! Valus viga! Mäest tahtsin paremalt minna, aga kaldusime liiga paremale ja lagedal oli märg ja kraavidest üle ei saanud ja jalad raisk märjad. Kaotasime siin kakerdades 5-6 minti. Ja kohtusime oma põhikonkrentidega – 3 vanameest, kellest ühel oli pähklikott vööl. Mingi hetk paistis, et nad ei liiguta üldse ennast, aga lähemale ei tule. Et nagu 5km pärast saaks me nad tempode püsides kätte. Võssis siiski astusime eest. Punn kenasti käes. Oma roppuste arsenali tõin ma siin ka välja. No race is complete without my swearing session.
50- 51 turbavälja ja sealt lahkumist teoorias kartsime. Praktika oli lihtne
51-61 tee peale, hakkasime mingit sööki nosima .. ja kaotasime tee ära. Ei leidnudki teda enam enne kui praktiliselt suurele teele jõudmise eel. See oli umbes sama friik teekaotus, kui S oli.
61-81 jälle äratulekul kaldumisviga, seekord ehk 3-4m. Tee peal 81 oli üks lahe 2 majaga talu. Saun oli ehitatud tiigi taha ja sinna viis sild. Metsatalu indeed. Järgmise juures tegime esimese teipimispeatuse ja kurat 3 vanameest tulid selga. Saime sek enne minema, et ikka ainuke tiim, kellest me füüsiliselt möödunud olime, meist tahapoole jääks. Kui alguses läks aeg kiiresti, siis nüüd hakkas ta jälle aeglaselt liikuma. Tuju oli hea ja punnid hakkasid ilma vaevata kätte tulema
81-71 metsaveotee raisemikult suurele teele oli nagu meie jaoks aetud. Thanks. Siin oli vast ka moraali high point. Kõik oli hästi. Kuigi mu põlv tegi esimesed vastikud liigutused juba 1,5h peal, ei maininud ma vist avalikult tema häälitsusi kuni siiani.
71-70 nüüd vooris juba vastu rahvast, kes ringi teistpidi tegid. Mühatasime kõigile tere. Siis kui ise enam esimesena ei mühatanud, jäi ka teretamist vähemaks. Fuck off :)
70-44 Siin olime ka veel kõrgtujulised. Tegime lausa ajaplaani kuni KP91-ni. Kell oli vist 18.30 ja seal plaanisime olla 21.00. Esimene atraktsioon oli aga kaev, mille kõrval rotilaip. Hmm, meenusid mulle ajad maalt, kui kaev surnud rotte talvel täis läinud oli ja vesi ei kõlvanud nii aasta juua. OK, pigistasin selle ajalukku vahtiva silma kinni ja tegin uue Dexali. Maitses funky, aga tegin näo, et see on Aheru mineraalirohke vesi. Hiljem hakkas kõht natuke valutama, siis tegin näo, et see on psühhosomaatiline.
Sellele etapile oli planeeritud 40m, tulime vist tips kiiremini; arvutasin välja, et meie kiirus oli 5,2km/h. Nüüd etapiaegu vaadates ei olnud me kuskil nii kiired :)
KP42 jõudes nägime mingied tüüpe, kes seal sood ületasid. Ouch.
44-46 enne KP’d jälle 3 vanameest käes. Nad jätsid tõenäoliselt 44 vahele. Peale 44 tegime jälle teipimispeatuse, kuid siiski veel piisavalt optimistliku, et plaanid ümber teha. KP57’st otsustasime mitte sihti pidi sood kammima minna, vaid teha 36-65-86-67-83-49-58-68-23-SF-2.ring. Pluss 35 punkti! Yay! Tuju kõrge.
46-82 kiskus pimedaks. Kartsime natuke vett, aga õnneks oli seal soo kuiv. Kaldusime sooületusega veidi ära ja kammisime natuke KP-st põhjas oleva ümmarguse pätsi servi, aga ruttu jõudis kohale, kus oleme ja astusime üle väina otse punni.
91 ei olnud just eriti geniaalne KP esimeseks öiseks. Tekkis plaan vähemalt järgmise korra eel selle rogaini pikkus üle mõõta, et oskaks aega paremini jagada. Vahepeal jagasime juba enam-vähem ka bussikohti järgm aastal Soome EM-le sõitmiseks, vat nii rahul olime asjade köiguga.
Peatusime teipimiseks 2 koeraga talu juures. Arad olid ja piirdusid haukumisega, üks ikka julges nuusutama ja liputama tulla. Punniminek oli minu positiivne highlight kogu ürituse juures. Tee peal said 2 tüüpi meid kätte, aga nad keerasid kohe soos algavale sihile. NO, meie jääme oma plaanile – minna tee pealt risti, kasutades kõrget mäge orientiirina. Ja kõik oli nii jolly, et me astusime punktile täiesti otse peale. Tagasi teele tulles õnnestus isegi mäe otsas käimist vältida. Öösel ongi vist suunaga lihtsam liikuda – ei hakka vaatama, et oh sealt vasakult saab hästi joosta jms, lihtsalt astud ühes suunas.
56-43 enne punni jälle pikk pikk peatus ja siin me vist otsustasimegi, et läheme finishisse – võttes tee pealt punkte. 43 ise ajas sita keema, punn keset vett.
Nüüd juba muutus olukord iga minutiga. Otsustamise hetkest saadik viskasin ma kompassi põõsasse ja tegime viga mõlemi järelejäänud punniga. 45 ei saanud mina aru, kuidas need mäed seal on ja tegime kaks tiiru selle alumise mäe harja pidi, õnneks keegide abil saime KP kätte.
KP31 on mu läbi aegade üks lemmikpunkte. OK, tee peale, siis kui tee tagasi põhja keerab, läheks meie rada pidi punkti lähedusse ja sealt läände otse peale. Nice one. Tegelikult ei keeranud vasakule mingit teed ja otse minev rada lõppes 50 meetri pärast ära. OK. Laksisime edasi, et sihini saada ja selle otsast uuesti rajale. Nada! Ingenting! DUNZO! Siis avastasime mingi METSIKU loha, mis läks täiesti METSIKUS suunas. OK, panime loha, see hajus metsa alla ära. Olime ”mingis kohas”. Idee oli edasi ikka vasakule hoida, sest seal olid ju lagedad! Hoidsime ja leidsime jälle millegi, mis võis meie vajalik rada olla. Sumbus sohu. Soost sai õnneks vasakule hoides kuivalt üle. Raginat veel ja voila! Mingi lagendik. Metsane lagendik. Kuidagi ei pane ennast paika. Jätkame vasakule ja lõunasse, natuke sai kurssi ka mobiilimasti järgi hoida. Ragistame hullus võssis ja nõgeses mäest üles ja VOILA! LAGENDIK! JA PUNKT! 15 minuti pole aimugi olnud, kus oleme ja siis selline laks.
Kahjuks sellest ei piisanud. Mäest allatulek andis põlvedele päris valusa laksu. All kruusateel oli veel idee 80 ära tuua, aga kohe tundus ka see liiga pikk paun ja ohates vaatasime siis seda 14-kilomeetrist otsa, mis finishisse viis. Korraldajale helistamine oleks tõenäoliselt protokolli DQ toonud, niet seejäi ära. Külm hakkas ja uni oli ja täielik corpse kallal. Mingil hetkel jagasime ühe Shleha, aga efekt jäi seekord saamata. Kuskil peatusime, ma panin termokile alla, aga metsas selle paigaldamine ei ole üldse fun. Tanel vist veel teipis midagi. Mingi järgmine peatus jäime peaaegu teepervele magama. Iga kord liikuma hakates oli samm veel lühem kui enne peatumist. Siis ma kaotasin oma kaardi ära ja kaotasin ka igasuguse kontrolli meie asukoha üle. Tanelilt küsisin siis iga natukese aja tagant mingeid läbitud vahemaa protsente. Õnneks olin kaardilt valesti mäletanud, et lagedale jõudes on finishisse veel paar kilti visata. Ajasin KP23-ga segamini. Milline relief oli finishis maanduda. Põlved olid mõlemad täiesti perses ja rajal olin ma lisaks otsustamisele, et ma sel aastal enam ühtegi võistlust ei tee, ligidal ka juba kompassi igaveseks nurka viskamisele. Retiring from the sport. Ja isegi retiring from sport. Selliste põlvedega ju ei saa! Nüüd siis puhkan neid.
Telk kokku, söök, Cris-Kadri. Gaasipuhur. Tagasi sõites jooksid teest üle jänes ja kitsed. Eraldi. Mina tegin mingeid minutisi magamisi, Tanel vahest pani ka roolis rongismagajat. Paar Statoili-Nestet ja home sweet home kell 8.40 vms. Ma ei teagi veel, kas T ikka koju jõudis. Homme küsin.
Nagu alati, ei mäleta ma mahlaseid detaile. Boo. Metsa teinekord märkmik kaasa.
Uus kell jõudis minuni loomulikult täna. Tyh-pe-caal!
Kaarti vaadake siit:
http://8wrc2008.rogain.ee/failid/wrc2008map.gif
Sel aastal ma enam sporti ei tee (peale Libahundi), aga 24h rogaini veelkord läbimist ma küll tahan. Soome EM on ikka veel plaanis. Sest talvel ju paraneb põlv jälle ära. Kõik mõnus valu oli juba täna hommikuks kadunud ja sitt valu alles. Boo!
4.9.08
Xdream III etapp Paide, 24.08.2008
Võib-olla on kuskil internetis ka kaart sisse skännitud, mis meie seiklusi Paide-lähedastes metsades illustreerida võiks.
Midagi glamuurset ei ole enam öelda. Stardinumber 42 – parim, mis me eales välja olime teeninud. Kahjuks ei tulnud numbri kaitsmisest midagi välja – isegi ilma trahvita oleks me olnud nii 50. kohal. Kahju, et A-rajale juba nii vähe võistkondi järel on. Seekord olime siis tagant 22. Tundub nagu nõrk. Esimese poole sisse polegi nagu asja olnud sel hooajal. Viimasel etapil siis. Enne seda on kahjuks (!) minu jaoks täiesti planeerimatult lisandunud kalendrisse ka rogaini MM. Ruta tegi väga kõva moosimistööd, et ma mingi võõra tüübiga ikka läheks. Ju siis tahab hammas hamba vastu tirida. Action. Ma tahaks tegelikult ilgelt põlve puhata.
Aga! Paidesse jõudsime kenasti. Tõnuga esialgsest erinevast arusaamast väljasõidu ajast sõitsime Rutaga loomulikult ühistööna teerulliga üle. Mäo Statoilis peatusime kummide täitmiseks, seiklejaid vooris seal palju ja mul oli tunne, et kõik vahivad mind. Ma ei tea, õnneks läks see stardi ajaks üle.. muidu oleks metsas kindlasti kedagi endast väetimat .. mõnda 8-aastast pealtvaatajat vms .. rünnanud WHADDAYOO LOOKIN AT? kilgete saatel. Fun fun.
Stardis kaart – 3 valikut. Minule kõige pikem, Rutale kõige lühem. Poolel rajal läks mul juba meelest, et kas ma ikka olin C või mitte. Igaks juhuks jooksin ikka lõpuni. Vöökott viskas kohe stardis pudeli välja – talle vist ei meeldinud see, et ma teda pesumasinas pesin. Jätsin siis koti stardialasse ja toppisin pudeli ratta külge. Pikas perspektiivis ei tundunud just rahuldav lahendus, aga pikka perspektiivi sellel võistlusel polnud ju ka.
Jooks – 23. koht. Sexy! Nagu kombeks on saanud, lõppevad meie üldkohad peale 1. ala.
Rattaralli – aeg puudub.
Noh, sõitsime. Kõik oli loetav. Kuskilt ei lugenud ainult seda välja, et rajal veel 1 KP olema pidi. Jah, legendi pidi ju tõesti usinalt lugema. Igatahes lõikasime sealt mööda, kuhu kõik läksid ümberpööret tegema (ja punkti võtma). Rahulolu oli küll märkimisväärne. Uuesti paika saamine oli huvitav, aga masse oli ka pidevalt. Kui üldse kellelegi koti pähe tõmbasime, siis neile, kes peale silda kohe vasakule keerasid. Oi, kus tuli vaeva näha, et me ka sinna ei läheks. Vahepeal tuli ka meelde, et on sprint ja me võiks igal etapil ikka punases kimada, aga kuna Tõnu pole eriline rattasõber, siis tundus see nagu ülekohtune :D Vahetusalasse jõudsime natuke peale Seiklusporr2. Seega nii umbes 30. kohal.
Rabajooks – 57. aeg
Polnud me siin just nobedad. Samm oli madal, kraav märg. Keegi istus ühe lauka kõrval ja tegi meie sukelduvast ületamisest seeria pilte – kuhu need saanud on? Igatahes tegime 2 minti viga ka ühe mu pauna peale. Tagasi tee peale saime suht samasse kohta, kust sohu läksime. Jõhvikat oli kõvasti. Ujumisisu veel ei olnud, aga what do you know, 5 minutit hiljem kui KP5 ära võetud, ei jäänud palju muud üle kui rinnuni vette kahlata. Fun fun. Äratulek oli juba igavam. Peaaegu kogu rada sai ette oetud, kuidagi igav ja tühi tundus. Üks reegel kõrva taha on, et kohtades kus nt rattarada liigub ka suurema mõõtkavaga jooksukaardil, võiks ikka ka seda tiba tsekkida. Aga neid reegleid on nii palju ja lähevad pidevalt meelest. Noh, nagu punnis oma nimede hüüdmine kui KP võetud – terve raja uskusin ma, et KP5 ma ainult lehvitasin teistele, et PUNN ON SIIN! ja ise ära ei võtnud. Õnneks võtsin, muidu oleks me vist viimased olnud. Kellega koos vahetusalas olime, ei mäleta.
Siin tee peal tehti meist pilti, mille lisan hiljem.
Ratas – 34. aeg.
Siin ei olnud midagi mõelda, ainult pressida. KP9’s olime Anniki sõnul 4. segatiim. Kui põnev. Sellised varajased raja lõikamised teevad raja alati palju huvitavamaks. Nagu kui me eelmisel aastal oleks Moostes A-rajal stardis uisu vahele jätnud – tükk aega oleks liidrid olnud. Glamorous, innit? Silla-alune punkt oli tore, kraavipunkt igav. Kusjuures alles kodus kaarti vaadates sain aru, et siit KPst jooksime me hiljem ka läbi, mudu vaatasin, et pffh mingi B-raja rattapunn. Nnice. Siit vahetusalasse olekski pidanud jooksukaarti lugema. Otse oleks ikka palju kiirem olnud ja nii ka SP2 Kristjan finishis vihjas. Kui me siit minuti oleks võitnud, oleks etapiaeg juba päris talutav olnud.
Uisk – 80. aeg
See tähendab, et ikkagi mitte viimased, Kloogal olime 86/105. Nüüd saime isegi nii peale esimest kolmandikku isegi mingi käest kinni-Ruta särgi küljes ripnemas combo kokku ehitatud ja see oli juba palju kiirem kui mulle meeldis. Ühel ajal uisku tõmmata ja kogu rongi järel vedada oli päris raske, aga ma mõtlesin selle peale, kuidas ma alati vingun, et pärast võistlust enam kuskilt ei valuta ja pusshisin edasi. Kahjuks pole jälle kuskil ühtegi pilti meie kolmesest combost, küll aga Rutast-Tõnust kahekesi. Vastik mõelda, et kui järgmisel aastal peaks all-uisk meeste võistkonnas olema, siis tuleks kiirust veel tõsta. Ja vastikuks teeb selle just teadmine, et selle jaoks tuleb uisutrenni teha.
(pildid Kadi Gans & Fotoluks)
Jooks – 64. koht
See oli siis jooks rattaalast ujulasse. Eriti ratsimisvõimalust ei näe ;) Kuidas see 18 minutit võttis, on küll nats arusaamatu. ??
Ujumine – 54. koht
Ei olnud mõtet aega raisata riietumise peale, vest selga ja vette. Minule hüpped ei meeldi, kahlasin kaldast, Tõnu sooritas peakaid. Mul tuli esimese konnatõmbe peale juba vest eest lahti. Müstika. Kõik ujusid meist mööda ja võtsin siis Ruta jalasleppi. Parem põlv oli juba vaikselt valutama hakanud (mille peale?) – sellest siis hoidis Ruta kinni ja ma tõmbasin põhiliselt kätega. Jälle sain oma lisarabelemist ja isegi saime nüüd ühest portsust uuesti mööda. Vaatasin üks päev Soosambla SK ujumist ja nad olid tagasi ujumise algusse äinud teiselt poolt järve kui massid. Kurat, kas nad ka midagi võitsid, aga kaval ikka – või siis tark noh, et isegi mõttetu sekundi võitmise koha loevad vähemalt välja. Eks nad vist sellepärast siis võitsid ka. Lahkusime koos Rakvere Ässadega – meie põhikonkurendid Paides (“Aa, teiega me olime soos koos” – jaa, see kaotas oma värskuse kiiresti). Seega 49. kohal.
Jooks – 59. koht
Esimene kord, kus tegelikult ka kaarti lugeda oli vaja. Ja esimene kord, kus mulle eriti ei meeldinud, et rogainil oli 1:40000 kaart ja nüüd äkki 1:10000. Kõik tuli vastiult kiiresti ja hakkasin nobedalt lohasid usaldama, aga seal oli juba mingi B-mass vist kanuusid lohistamas käinud ja me läksime seda rada pidi nats kaugele. Rutale siin metsa ja roigaste vahel eriti ei meeldinud, mina liipasin vaikselt põlve – kusjuures nüüd, 2 nädalat peale võistlust on parem põlv jälle korras ja pigem poputan vasakut. Not liked. Ütleme, et siit oleks 2 minti võitnud kraavi serva hoidmisega. Siis hakkas pikem kraavides solberdamine, rada eriti pinget ei pakkunud. Korra ajasin oma põhjasuuna sassi ja tahtsin meid kuskile väga vasakule viia, aga kompassi tuli siiski pähe vaadata.
Torn – 54. koht
Kohapeal tundus, et saime päris ruttu ära, sest päris mitmest saime mööda. Tõnu laskus, sealt ma ei oska midagi muljetada. Siim oli kohtunik. :)
Jooks – 51. koht
Noh jah, see oli tõesti põnev osa. Natuke soomülgast. Maanteele jõudes tiirutas seal veel üksik uisukolmik – jeebus. Ruta lehvitas ja cheerleadis neid. It was all jolly good fun.
Kanuu – 58. koht
Me ei teinud mingeid trikke, kuigi nägime mõlemi võimalust – kanuu järvele kandmine ja siis üleval läbi võssi lõikamine. Aga polnud see vastuvoolu sõit nii halb midagi ja üldsegi pidi Ruta tüürimist harjutama. Kuskilt üle maa sillast sillani lõigates käis üks meestetiim kohe kanuud sisse pannes meie nina all ümber. Ugh. Olime siis ettevaatlikumad ja saime sealt enne neid ära. Mingi teine konkurent oli meil seal veel – nendega tegime mingit taktika mängu ja võtsime 49 enne 48 ära. Korraks oli isegi plaan 50-48 lõige teha, aga tundus, et pole mõtet, kui selle KP18 juures kahlamist silmas pidada. Ma usun et nii nagu meie tegime, oligi meie jaoks kõge mõttekam. Kus need tüübid käisid, kes jalakäijate ülekäiku kasutasid, ei saanudki ma aru.
Pilt Anniki.
Ratas – 49. koht
Võita oleks saanud ainult kiirema sõidu pealt. Vasakult poolt staadionile lähenemine vaevalt et võitu oleks andnud. Selleks ajaks oli kaardihoidja ka juba nii mudane, et lihtsam oli kaarti käes hoida.
Lisaülesanne – 72. koht
Noh, siin oli juba ainult “koha hoidmine”. Pärast paistis mingitelt piltidelt, kuidas tohtis ka takistusi endale sobivalt kallutada. Ja lõpetuseks ka täiesti eksklusiivsed pildid, kohapeal Hellelt tellitud (paisjärve-äärsed tiimipildid kahjuks valgustusid üle).
Ühispilt Fotoluks, ülejäänud Helle.
Finish läks nobedalt. Rattapesu vööni kraavis – thumbs up! Natuke külm hakkas ainult ja siis tuli juba hüplema ja jooksma hakata. Söök, hüvastijätt. Mina Tartu. Ühest õllest (või oli neid ikkagi kaks?) suutsin ennast nii pehmekeelseks jua, et pläkutasin kogu tee SP2 autos. Soomest tagasi sõites oleks pidanud sellist taktikat kasutama, aga sel juhul oleks vist lihtsalt autos kohe magama jäänud. Üldiselt oil pori tore, kui ta suus oli, siis polnud. Prillid mulle päris meeldisid, üskkõik kui wanky see ka stardis ei tundunud - võib-olla wanky dimensioon tuli hoopis rattamütsikeses ringi kimamisest.
Ma jätsin kindlasti midagi mahlast kirjutamata. Ja jaa, kui keegi veel kuskilt meist pilte leiab, siis võib saata ja ma laen üles.
Paistab, et järgmine aasta hakkab ka ilmet võtma. Ruta tahab naistevõistkonnaga A-rada rünnata. Ma tahaks jälle meestevõistkonna kõige nõrgem lüli olla. Ja milline eriline rõõm oleks, kui see tähendaks ka mitte kanuujooksjaks olemist. Esko ei tea nendest uutest arengutest veel midagi, aga me varsti räägime talle. Tõnu on aga juba paadis, kuigi paati veel ei ole.
Pilte ma küll postitada ei oska. Boo
Midagi glamuurset ei ole enam öelda. Stardinumber 42 – parim, mis me eales välja olime teeninud. Kahjuks ei tulnud numbri kaitsmisest midagi välja – isegi ilma trahvita oleks me olnud nii 50. kohal. Kahju, et A-rajale juba nii vähe võistkondi järel on. Seekord olime siis tagant 22. Tundub nagu nõrk. Esimese poole sisse polegi nagu asja olnud sel hooajal. Viimasel etapil siis. Enne seda on kahjuks (!) minu jaoks täiesti planeerimatult lisandunud kalendrisse ka rogaini MM. Ruta tegi väga kõva moosimistööd, et ma mingi võõra tüübiga ikka läheks. Ju siis tahab hammas hamba vastu tirida. Action. Ma tahaks tegelikult ilgelt põlve puhata.
Aga! Paidesse jõudsime kenasti. Tõnuga esialgsest erinevast arusaamast väljasõidu ajast sõitsime Rutaga loomulikult ühistööna teerulliga üle. Mäo Statoilis peatusime kummide täitmiseks, seiklejaid vooris seal palju ja mul oli tunne, et kõik vahivad mind. Ma ei tea, õnneks läks see stardi ajaks üle.. muidu oleks metsas kindlasti kedagi endast väetimat .. mõnda 8-aastast pealtvaatajat vms .. rünnanud WHADDAYOO LOOKIN AT? kilgete saatel. Fun fun.
Stardis kaart – 3 valikut. Minule kõige pikem, Rutale kõige lühem. Poolel rajal läks mul juba meelest, et kas ma ikka olin C või mitte. Igaks juhuks jooksin ikka lõpuni. Vöökott viskas kohe stardis pudeli välja – talle vist ei meeldinud see, et ma teda pesumasinas pesin. Jätsin siis koti stardialasse ja toppisin pudeli ratta külge. Pikas perspektiivis ei tundunud just rahuldav lahendus, aga pikka perspektiivi sellel võistlusel polnud ju ka.
Jooks – 23. koht. Sexy! Nagu kombeks on saanud, lõppevad meie üldkohad peale 1. ala.
Rattaralli – aeg puudub.
Noh, sõitsime. Kõik oli loetav. Kuskilt ei lugenud ainult seda välja, et rajal veel 1 KP olema pidi. Jah, legendi pidi ju tõesti usinalt lugema. Igatahes lõikasime sealt mööda, kuhu kõik läksid ümberpööret tegema (ja punkti võtma). Rahulolu oli küll märkimisväärne. Uuesti paika saamine oli huvitav, aga masse oli ka pidevalt. Kui üldse kellelegi koti pähe tõmbasime, siis neile, kes peale silda kohe vasakule keerasid. Oi, kus tuli vaeva näha, et me ka sinna ei läheks. Vahepeal tuli ka meelde, et on sprint ja me võiks igal etapil ikka punases kimada, aga kuna Tõnu pole eriline rattasõber, siis tundus see nagu ülekohtune :D Vahetusalasse jõudsime natuke peale Seiklusporr2. Seega nii umbes 30. kohal.
Rabajooks – 57. aeg
Polnud me siin just nobedad. Samm oli madal, kraav märg. Keegi istus ühe lauka kõrval ja tegi meie sukelduvast ületamisest seeria pilte – kuhu need saanud on? Igatahes tegime 2 minti viga ka ühe mu pauna peale. Tagasi tee peale saime suht samasse kohta, kust sohu läksime. Jõhvikat oli kõvasti. Ujumisisu veel ei olnud, aga what do you know, 5 minutit hiljem kui KP5 ära võetud, ei jäänud palju muud üle kui rinnuni vette kahlata. Fun fun. Äratulek oli juba igavam. Peaaegu kogu rada sai ette oetud, kuidagi igav ja tühi tundus. Üks reegel kõrva taha on, et kohtades kus nt rattarada liigub ka suurema mõõtkavaga jooksukaardil, võiks ikka ka seda tiba tsekkida. Aga neid reegleid on nii palju ja lähevad pidevalt meelest. Noh, nagu punnis oma nimede hüüdmine kui KP võetud – terve raja uskusin ma, et KP5 ma ainult lehvitasin teistele, et PUNN ON SIIN! ja ise ära ei võtnud. Õnneks võtsin, muidu oleks me vist viimased olnud. Kellega koos vahetusalas olime, ei mäleta.
Siin tee peal tehti meist pilti, mille lisan hiljem.
Ratas – 34. aeg.
Siin ei olnud midagi mõelda, ainult pressida. KP9’s olime Anniki sõnul 4. segatiim. Kui põnev. Sellised varajased raja lõikamised teevad raja alati palju huvitavamaks. Nagu kui me eelmisel aastal oleks Moostes A-rajal stardis uisu vahele jätnud – tükk aega oleks liidrid olnud. Glamorous, innit? Silla-alune punkt oli tore, kraavipunkt igav. Kusjuures alles kodus kaarti vaadates sain aru, et siit KPst jooksime me hiljem ka läbi, mudu vaatasin, et pffh mingi B-raja rattapunn. Nnice. Siit vahetusalasse olekski pidanud jooksukaarti lugema. Otse oleks ikka palju kiirem olnud ja nii ka SP2 Kristjan finishis vihjas. Kui me siit minuti oleks võitnud, oleks etapiaeg juba päris talutav olnud.
Uisk – 80. aeg
See tähendab, et ikkagi mitte viimased, Kloogal olime 86/105. Nüüd saime isegi nii peale esimest kolmandikku isegi mingi käest kinni-Ruta särgi küljes ripnemas combo kokku ehitatud ja see oli juba palju kiirem kui mulle meeldis. Ühel ajal uisku tõmmata ja kogu rongi järel vedada oli päris raske, aga ma mõtlesin selle peale, kuidas ma alati vingun, et pärast võistlust enam kuskilt ei valuta ja pusshisin edasi. Kahjuks pole jälle kuskil ühtegi pilti meie kolmesest combost, küll aga Rutast-Tõnust kahekesi. Vastik mõelda, et kui järgmisel aastal peaks all-uisk meeste võistkonnas olema, siis tuleks kiirust veel tõsta. Ja vastikuks teeb selle just teadmine, et selle jaoks tuleb uisutrenni teha.
(pildid Kadi Gans & Fotoluks)
Jooks – 64. koht
See oli siis jooks rattaalast ujulasse. Eriti ratsimisvõimalust ei näe ;) Kuidas see 18 minutit võttis, on küll nats arusaamatu. ??
Ujumine – 54. koht
Ei olnud mõtet aega raisata riietumise peale, vest selga ja vette. Minule hüpped ei meeldi, kahlasin kaldast, Tõnu sooritas peakaid. Mul tuli esimese konnatõmbe peale juba vest eest lahti. Müstika. Kõik ujusid meist mööda ja võtsin siis Ruta jalasleppi. Parem põlv oli juba vaikselt valutama hakanud (mille peale?) – sellest siis hoidis Ruta kinni ja ma tõmbasin põhiliselt kätega. Jälle sain oma lisarabelemist ja isegi saime nüüd ühest portsust uuesti mööda. Vaatasin üks päev Soosambla SK ujumist ja nad olid tagasi ujumise algusse äinud teiselt poolt järve kui massid. Kurat, kas nad ka midagi võitsid, aga kaval ikka – või siis tark noh, et isegi mõttetu sekundi võitmise koha loevad vähemalt välja. Eks nad vist sellepärast siis võitsid ka. Lahkusime koos Rakvere Ässadega – meie põhikonkurendid Paides (“Aa, teiega me olime soos koos” – jaa, see kaotas oma värskuse kiiresti). Seega 49. kohal.
Jooks – 59. koht
Esimene kord, kus tegelikult ka kaarti lugeda oli vaja. Ja esimene kord, kus mulle eriti ei meeldinud, et rogainil oli 1:40000 kaart ja nüüd äkki 1:10000. Kõik tuli vastiult kiiresti ja hakkasin nobedalt lohasid usaldama, aga seal oli juba mingi B-mass vist kanuusid lohistamas käinud ja me läksime seda rada pidi nats kaugele. Rutale siin metsa ja roigaste vahel eriti ei meeldinud, mina liipasin vaikselt põlve – kusjuures nüüd, 2 nädalat peale võistlust on parem põlv jälle korras ja pigem poputan vasakut. Not liked. Ütleme, et siit oleks 2 minti võitnud kraavi serva hoidmisega. Siis hakkas pikem kraavides solberdamine, rada eriti pinget ei pakkunud. Korra ajasin oma põhjasuuna sassi ja tahtsin meid kuskile väga vasakule viia, aga kompassi tuli siiski pähe vaadata.
Torn – 54. koht
Kohapeal tundus, et saime päris ruttu ära, sest päris mitmest saime mööda. Tõnu laskus, sealt ma ei oska midagi muljetada. Siim oli kohtunik. :)
Jooks – 51. koht
Noh jah, see oli tõesti põnev osa. Natuke soomülgast. Maanteele jõudes tiirutas seal veel üksik uisukolmik – jeebus. Ruta lehvitas ja cheerleadis neid. It was all jolly good fun.
Kanuu – 58. koht
Me ei teinud mingeid trikke, kuigi nägime mõlemi võimalust – kanuu järvele kandmine ja siis üleval läbi võssi lõikamine. Aga polnud see vastuvoolu sõit nii halb midagi ja üldsegi pidi Ruta tüürimist harjutama. Kuskilt üle maa sillast sillani lõigates käis üks meestetiim kohe kanuud sisse pannes meie nina all ümber. Ugh. Olime siis ettevaatlikumad ja saime sealt enne neid ära. Mingi teine konkurent oli meil seal veel – nendega tegime mingit taktika mängu ja võtsime 49 enne 48 ära. Korraks oli isegi plaan 50-48 lõige teha, aga tundus, et pole mõtet, kui selle KP18 juures kahlamist silmas pidada. Ma usun et nii nagu meie tegime, oligi meie jaoks kõge mõttekam. Kus need tüübid käisid, kes jalakäijate ülekäiku kasutasid, ei saanudki ma aru.
Pilt Anniki.
Ratas – 49. koht
Võita oleks saanud ainult kiirema sõidu pealt. Vasakult poolt staadionile lähenemine vaevalt et võitu oleks andnud. Selleks ajaks oli kaardihoidja ka juba nii mudane, et lihtsam oli kaarti käes hoida.
Lisaülesanne – 72. koht
Noh, siin oli juba ainult “koha hoidmine”. Pärast paistis mingitelt piltidelt, kuidas tohtis ka takistusi endale sobivalt kallutada. Ja lõpetuseks ka täiesti eksklusiivsed pildid, kohapeal Hellelt tellitud (paisjärve-äärsed tiimipildid kahjuks valgustusid üle).
Ühispilt Fotoluks, ülejäänud Helle.
Finish läks nobedalt. Rattapesu vööni kraavis – thumbs up! Natuke külm hakkas ainult ja siis tuli juba hüplema ja jooksma hakata. Söök, hüvastijätt. Mina Tartu. Ühest õllest (või oli neid ikkagi kaks?) suutsin ennast nii pehmekeelseks jua, et pläkutasin kogu tee SP2 autos. Soomest tagasi sõites oleks pidanud sellist taktikat kasutama, aga sel juhul oleks vist lihtsalt autos kohe magama jäänud. Üldiselt oil pori tore, kui ta suus oli, siis polnud. Prillid mulle päris meeldisid, üskkõik kui wanky see ka stardis ei tundunud - võib-olla wanky dimensioon tuli hoopis rattamütsikeses ringi kimamisest.
Ma jätsin kindlasti midagi mahlast kirjutamata. Ja jaa, kui keegi veel kuskilt meist pilte leiab, siis võib saata ja ma laen üles.
Paistab, et järgmine aasta hakkab ka ilmet võtma. Ruta tahab naistevõistkonnaga A-rada rünnata. Ma tahaks jälle meestevõistkonna kõige nõrgem lüli olla. Ja milline eriline rõõm oleks, kui see tähendaks ka mitte kanuujooksjaks olemist. Esko ei tea nendest uutest arengutest veel midagi, aga me varsti räägime talle. Tõnu on aga juba paadis, kuigi paati veel ei ole.
Pilte ma küll postitada ei oska. Boo
31.8.08
Alustame tagantpoolt...
Jutt Alar Sikust ja muidugi ka Soome rogainist tahavad juba ammu kirjutamist ja nüüd veel Paide X ka. Massid on siia tühja flokanud. Ma alustan hoopis kõige uuematest üritustest, sest need olid äsja ja veel mäletab üht-teist, näiteks Siku kohta seda küll öelda ei saa.
Mul oli just nädal puhkust, mille veetsin Tartus, osaliselt maal sauna ehitades (jaa!). Põlva teisipäevakust veel loobusin, sest põlved olid Paide etapist veel päris läbi ja tagasi ei ole vasak veel tänaseni. Otsustasin homsest ilusama 2009 nimel ka põlvepille sööma hakata. Neljapäevak oli Kaiul - ilus mets, reljeefi ka tiba. Otsustasin, et liigun aeglaselt, loen vorme ja teen üleüldist Reimaa meistriklassi teevalikutes ja elluviimises. Osaliselt ka kaardistaks põlve persesoleku ulatust. Aga sellised plaanid lendavad mul alati vastu taevast. Esiteks jõudsime juba kohale viimasel minutil. Võtsin 4,8km 3. raja. Startisin aeglaselt ja selliseks tatsavaks sörgiks oleks pidanud ka terve jooks jääma. Esimene etapp oli enam-vähem ainuke, kus esiteks puhta reljeefi järgi midagi teha oli ja kus ma teiseks oma agendale truuks jäin. Kaks tüüpi, kes muga koos startisid kimasid küll eest ära, aga miskipärast ronisid selle pätsi otsa enne mida punn olema pidi ja KP's olingi neist juba enne. Ürituse võis kordaläinuks lugeda. Edasi tegin iga KP'ga hõõrdevigu - ühtegi punni ei saanud vist puhtalt otse kätte va 2 viimast, pidevalt tuli kuskilt 20-30 seki kaar sisse. Pidevalt ronis keegi mulle sappa ja nendest oli siis tarvis lahti saada. Tempo ka muudkui tõusis. Põlv küll valutas, aga ei seganud jooksu. Lõpuks olin finishis ajaga 28.16, mis teeb funky'lt kildi ajaks natuke alla 6 minuti. Nii nobedat jooksu ma sel aastal küll teinud pole, aga Kaiu kohta on see loomulikult väga aeglane. Rada oli nii suure numbriga, et konkurentideks kujutasin ette ainult kohalikke päevakustaaridest välejalgu, aga võta näpust Lamboti Karli oli miskipärast tulnud muga võistlema. Ma jäin ikkagi rahule, ilus stabiilne jooks, raja 70 osaleja hulgast madalaim etapikoht 7. ja seegi KP1. Noh, ega üle 7 jooksva inimese seal rajal ei pruukinud ka olla. Aga see oli just selline jooks nagu Jukola-eelne päevak oleks pidanud olema - puhas, kiire ja moraalibuustiv.
Kaarti ja rada saab vaadata RouteGadgetist, tulemused siin. Viimased 3 aastat olen ma Tartu päevakutel ikka vähemalt ühe linnukese kirja saanud.
Järgmisena loodan enne jõule kirjutada Paide etapist - fotomaterjali on sel korral päris palju, ka olen kätte saanud Kadri Soome rogaini pildid, Ruta näitab äkki meie pilte ise :P Järgmine üritus on minul tõenäoliselt Tartu Rattamaraton, aga enne vaatan, mida põlv nädala jooksul teeb. Üldiselt olengi ma juba 2009 mode'i üle läinud - sel aastal ei tahaks enam midagi teha peale trennibeibi.
Mul oli just nädal puhkust, mille veetsin Tartus, osaliselt maal sauna ehitades (jaa!). Põlva teisipäevakust veel loobusin, sest põlved olid Paide etapist veel päris läbi ja tagasi ei ole vasak veel tänaseni. Otsustasin homsest ilusama 2009 nimel ka põlvepille sööma hakata. Neljapäevak oli Kaiul - ilus mets, reljeefi ka tiba. Otsustasin, et liigun aeglaselt, loen vorme ja teen üleüldist Reimaa meistriklassi teevalikutes ja elluviimises. Osaliselt ka kaardistaks põlve persesoleku ulatust. Aga sellised plaanid lendavad mul alati vastu taevast. Esiteks jõudsime juba kohale viimasel minutil. Võtsin 4,8km 3. raja. Startisin aeglaselt ja selliseks tatsavaks sörgiks oleks pidanud ka terve jooks jääma. Esimene etapp oli enam-vähem ainuke, kus esiteks puhta reljeefi järgi midagi teha oli ja kus ma teiseks oma agendale truuks jäin. Kaks tüüpi, kes muga koos startisid kimasid küll eest ära, aga miskipärast ronisid selle pätsi otsa enne mida punn olema pidi ja KP's olingi neist juba enne. Ürituse võis kordaläinuks lugeda. Edasi tegin iga KP'ga hõõrdevigu - ühtegi punni ei saanud vist puhtalt otse kätte va 2 viimast, pidevalt tuli kuskilt 20-30 seki kaar sisse. Pidevalt ronis keegi mulle sappa ja nendest oli siis tarvis lahti saada. Tempo ka muudkui tõusis. Põlv küll valutas, aga ei seganud jooksu. Lõpuks olin finishis ajaga 28.16, mis teeb funky'lt kildi ajaks natuke alla 6 minuti. Nii nobedat jooksu ma sel aastal küll teinud pole, aga Kaiu kohta on see loomulikult väga aeglane. Rada oli nii suure numbriga, et konkurentideks kujutasin ette ainult kohalikke päevakustaaridest välejalgu, aga võta näpust Lamboti Karli oli miskipärast tulnud muga võistlema. Ma jäin ikkagi rahule, ilus stabiilne jooks, raja 70 osaleja hulgast madalaim etapikoht 7. ja seegi KP1. Noh, ega üle 7 jooksva inimese seal rajal ei pruukinud ka olla. Aga see oli just selline jooks nagu Jukola-eelne päevak oleks pidanud olema - puhas, kiire ja moraalibuustiv.
Kaarti ja rada saab vaadata RouteGadgetist, tulemused siin. Viimased 3 aastat olen ma Tartu päevakutel ikka vähemalt ühe linnukese kirja saanud.
Järgmisena loodan enne jõule kirjutada Paide etapist - fotomaterjali on sel korral päris palju, ka olen kätte saanud Kadri Soome rogaini pildid, Ruta näitab äkki meie pilte ise :P Järgmine üritus on minul tõenäoliselt Tartu Rattamaraton, aga enne vaatan, mida põlv nädala jooksul teeb. Üldiselt olengi ma juba 2009 mode'i üle läinud - sel aastal ei tahaks enam midagi teha peale trennibeibi.
22.8.08
Pre-uisk Tõnuga
Paide etapilt jäid ära nii Esko kui ka Sixten ja X foorumi kaudu saime endale eile siis Hiieqnn Tõnu üheks etapiks. Täna käisime koos uisku jalga harjutamas ja päris fun oli. Ta ei tundu küll selline mees olevat, kes endale mingi shoddy Trimtexi särgi lubab selga panna võistluseks. Ja ma saan tast aru ka, Trimtexi stuff ikka sakib täiega. Aga selles pole point.
Nüüd on mul nädalake puhkust (peale X-i). Siis saan õhtuti maal pimedas kirjutada Alar Sikust ja Soome rogainist pikalt ja haigutamapanevalt. Kuskil maailmas ei ole niikuinii keegi veel selle rogaini kaarte uploadinud ja mul on need juba sisse skännitud ja vaid ootavad "sumedaid augustiõhtuid".
Pikad puhkused on sportimisisu suht ära võtnud ja Paidesse läheme täiesti vana rasva pealt. Aga siis hakkabki sügis ja uue isuga trennitegu.
Uisutada mulle jälle päris meeldis, kuigi Tõnu oma praktiliselt täna ostetud uiskudega oli sama kiiruse juures hoopis effortlessim kui mina. Rocca kooli juurest on Stroomi poole nii ilus asfalt pandud - seal tahaks küll veel sõita. Aga kuradi parem uisk ikka suriseb ja ei kutsu endaga sõitma. X paar kilti kannatab ära.
Nüüd on mul nädalake puhkust (peale X-i). Siis saan õhtuti maal pimedas kirjutada Alar Sikust ja Soome rogainist pikalt ja haigutamapanevalt. Kuskil maailmas ei ole niikuinii keegi veel selle rogaini kaarte uploadinud ja mul on need juba sisse skännitud ja vaid ootavad "sumedaid augustiõhtuid".
Pikad puhkused on sportimisisu suht ära võtnud ja Paidesse läheme täiesti vana rasva pealt. Aga siis hakkabki sügis ja uue isuga trennitegu.
Uisutada mulle jälle päris meeldis, kuigi Tõnu oma praktiliselt täna ostetud uiskudega oli sama kiiruse juures hoopis effortlessim kui mina. Rocca kooli juurest on Stroomi poole nii ilus asfalt pandud - seal tahaks küll veel sõita. Aga kuradi parem uisk ikka suriseb ja ei kutsu endaga sõitma. X paar kilti kannatab ära.
27.7.08
135 km nädvah
.. ei käinud me erinevatel põhjustel Kõrvemaa triatlonil.
Siis jäin mina põlvetõppe - üks neist, mis tuleb kui kükitada kuskil täiesti süütus koduses situatsioonis ja siis on valus ja siis ei saa jälle trepist alla käia. No nii ei saa ju tippsportida!
Sõitsin siis nüüd juba 1,5 nädalat liftidega ja poputasin raibet. Reedel (üleeile) viskas üle ja otsustasin, et nädalavahetusel tuleb rattasõitu proovida - see on nagu põlve suhtes vähem nõudlik. Samas õnnestus sebida ka suvitamisplaanid Lihula lähistel ja kahe soovi kokkupanek tähendaski, et sõidan lauba hommikul Riisiperest Lihulasse ja pühap pärastlõunal tagasi.
Laupäeval läksin sõitma 6 õlle pohmaka ja 2 magatud tunni pealt. Ilm oli imeline - täiesti tuuletu, kilomeetrid lendasid. Kontrollpunkti Kasari ääres jõudsin 1:50-ga, eesmärk oli 2:00 kuigi seda seades ma ise arvasin, et mis te õige mõtlete 2 tunni jooksul hoida kiirust üle 25km/h? Polnudki nii raske - Ristist oli 10 km jooksul täiuslik maantee, kus sai täiesti mõistliku pingutusega masinast 35 kätte. Selises kohas vist tekibki vajadus ja mõte endale rattakossid ja klipid osta. Eks siis ostan, kuigi ma ei kujuta ette, miks ma järjekordse pika maanteesõidu ette peaks võtma. Maastikule ma küll nendega minna ei julgeks.
Tagasitulek oli säetud 17:50 rongile - alustada mõtlesin 15:20 - sest esiteks oli algus kaugemal kui eilne esialgne lõpp ja siis tuli jätta varu rongile mahaistumiseks ja igaks juhuks veel ka. Umbes 3 sõidetud kilomeetri peale sain juba aru, et sellest rongist jään ma küll maha - vastutuul oli päris rets, niet maanteel liikusin pidevalt ~19 kiirusega. Not fun. Nüüd ei olnud mul ka spordijooki kaasas niet pidin puhtalt vee peal pusshima. Peale Ristilt ära keeramist oli juba parem. Aega oli palju ja vahest kui kann kandiliseks kiskus tegin ka 5-minutilise peatusi. Kokkuvõttes jäin Riisiperre hiljaks terve tunni. Niisiis sõitsin 65km pausidega koos 3.15. Nüüd on päris muhe uni.
Sikul oleme kirjas, nagu ka meie farmtiim Tingaling Bojojong. Põlv elab oma elu, mina oma. Haanja 100'le ma niipea ei kipu.
Jaa, ja in totally unrelated news - uisutamine sakib. Never again, kui just pole xdream või pre-xdreami tiimikohtumine.
Siis jäin mina põlvetõppe - üks neist, mis tuleb kui kükitada kuskil täiesti süütus koduses situatsioonis ja siis on valus ja siis ei saa jälle trepist alla käia. No nii ei saa ju tippsportida!
Sõitsin siis nüüd juba 1,5 nädalat liftidega ja poputasin raibet. Reedel (üleeile) viskas üle ja otsustasin, et nädalavahetusel tuleb rattasõitu proovida - see on nagu põlve suhtes vähem nõudlik. Samas õnnestus sebida ka suvitamisplaanid Lihula lähistel ja kahe soovi kokkupanek tähendaski, et sõidan lauba hommikul Riisiperest Lihulasse ja pühap pärastlõunal tagasi.
Laupäeval läksin sõitma 6 õlle pohmaka ja 2 magatud tunni pealt. Ilm oli imeline - täiesti tuuletu, kilomeetrid lendasid. Kontrollpunkti Kasari ääres jõudsin 1:50-ga, eesmärk oli 2:00 kuigi seda seades ma ise arvasin, et mis te õige mõtlete 2 tunni jooksul hoida kiirust üle 25km/h? Polnudki nii raske - Ristist oli 10 km jooksul täiuslik maantee, kus sai täiesti mõistliku pingutusega masinast 35 kätte. Selises kohas vist tekibki vajadus ja mõte endale rattakossid ja klipid osta. Eks siis ostan, kuigi ma ei kujuta ette, miks ma järjekordse pika maanteesõidu ette peaks võtma. Maastikule ma küll nendega minna ei julgeks.
Tagasitulek oli säetud 17:50 rongile - alustada mõtlesin 15:20 - sest esiteks oli algus kaugemal kui eilne esialgne lõpp ja siis tuli jätta varu rongile mahaistumiseks ja igaks juhuks veel ka. Umbes 3 sõidetud kilomeetri peale sain juba aru, et sellest rongist jään ma küll maha - vastutuul oli päris rets, niet maanteel liikusin pidevalt ~19 kiirusega. Not fun. Nüüd ei olnud mul ka spordijooki kaasas niet pidin puhtalt vee peal pusshima. Peale Ristilt ära keeramist oli juba parem. Aega oli palju ja vahest kui kann kandiliseks kiskus tegin ka 5-minutilise peatusi. Kokkuvõttes jäin Riisiperre hiljaks terve tunni. Niisiis sõitsin 65km pausidega koos 3.15. Nüüd on päris muhe uni.
Sikul oleme kirjas, nagu ka meie farmtiim Tingaling Bojojong. Põlv elab oma elu, mina oma. Haanja 100'le ma niipea ei kipu.
Jaa, ja in totally unrelated news - uisutamine sakib. Never again, kui just pole xdream või pre-xdreami tiimikohtumine.
14.7.08
Ei ole lihtne eliidis võistelda...
EDIT (hästi palju hiljem): kõik see jutt siin all siis rattaorienteerumise 2008 aasta EMV-ist (12. juuli lühirada, 13. juuli tavarada).
Esimese päeva rongisõit oli väga tore. Sõitsime Marek Karmiga mõlemal korral ühes vagunis, meie tundusime tema kohalolekust palju vaimustunumad olevat kui tema meist. Kindlasti olid meist ja meie tegevusest väga huvitatud aga teised kaassõitjad. Eriti siis kui me hakkasime jalgrattale kinnitatud SI-süsteemi aretama. Tegevus seisnes peamiselt selles, et ühe käega hoidsime kummijupi ühte otsa vastu lenksu ja teise käega siis venitasime seda muudkui eemale ja olime rahulolevad, et jaa venib kaugele. Pärast mõnda aega kummivenitamist ja parima lahenduse leidmist sidusime ühe kummiotsa lenksu külge ja teise otsa sidusime SI-pulgad, mille siis omakorda sarve otsa pistsime. Ise nii rahul oma hea leiutise pärast. Ei tea muidugi, mis pühaks junniks seda SI-pulka teised rongisõitjad pidada võisid ja mis mõtted neil seoses kummivenitamise ja meie rahulolevate hõigetega (oo!, aa!) peas mõlkusid... Kindlasti need noored vene kutid pidasid meid totaalseteks no-liferiteks. Vihma otsustas muidugi sadada just siis kui me rongist välja läksime ja Aegviidust otseteed võistluskeskusesse sõitnuna olime me saabudes täiesti läbimärjad ja üleni sopased, erinevalt Marek Karmist, kes saabus väga elegantsena kuna oli ringi mööda asfalti kohale tulnud.
Aga ei ole lihtne eliidis võistelda. Medal mitte ei läinud napilt käest vaid ma medalit üldse ei näinudki. Aga rada oli tõesti huvitav, tavarada siis. Lühiraja esimene punkt meeldis ka seni kuni ma mingist mudasest kitserajast selg ees alla otsustasin sõita. Või noh, seda otsustas mu ratas ja ma ei saanud kuidagi teda enam pidama ka. Siis tõusis esiratas üles, mina lendasin selili, parem jalg väändus kuidagi halvasti ja püksid rebenesid puruks ja kompass kadus ka ära. Kuna esimesest punnist teise oli pmst jalgratas käekõrval jooksmine, siis joosta oligi nagu okei. Peamine mure oli et tagantulijad mu lõhki rebenend tagumikku ei vahiks. Teine punkt leitud, kolmandas käisin ka, aga sõita oli jalal ikka eluvalus. Seega katkestasin. Üks positiivne asi minu lühiraja katkestamise juures oli see, et ma nägin Mihklit peaaegu finisheerimas ja seejärel teda Meindokit tegemas (või siis mind, kui meenutada Kärstna lõppu) - virutas oma kaardihoidja koledate sõnade saatel vastu maad ja karjus oma ratta peale. See happening pakkus ka pealtvaatajatele palju huvi!
Järgmise päeva tavarajaks oli jalavalu kadunud, selg andis küll tunda, aga see-eest teised püksid olid terved ja mu kompass oli leitud. Kohale saime ka autoga, kuna ma olin Arturit vaatamata semi-headele heinateo ilmadele suutnud ära rääkida, kui fun on meid sõidutada Valgehobusemäele ja kui palju huvitavat on tal seal meid oodates teha... Linnast väljasõidule eelnes tööriistapood, mutrite-poltide ja saagide maailm, et Mihkli kaardihoidjat jälle ellu äratada. Pmst leidsime et peaaegu kõiki vahendeid (pealegi veel kuldse tooniga), mida on vaja kaardihoidja valmistamiseks, on müügil superodavate hindadega. Ideed lendasid juba nii kaugele, et valmistada kuldsetest vidinatest kaardihoidja ja panna talle nimeks Niry ja seda siis suure kasumiga müüma hakata. Stardis sai tänu Arturi abile kummid õlitatud ja ketid saetud, ehk siis kõik rattad tehnilisesse korda, kaardi- ja värskelt Arbolt ostetud SI-hoidjad paika. Päev oli ka päike. Ja tavarada maasikas. Pikkust lubati 24,1, minu spidok näitas lõpus 28,5. 10 naist kokku, mina tulin eelviimaseks ajaga 2.30, täpselt nii palju ma enne ajaks pakkusingi. 2 väga ränka viga tegin, kus esimel korral mitme tee ristumisel vale valiku tegin (ometi mul oli 2 kompassi, mida ohtralt ka kasutasin) ja kaardist välja sõitsin ning teisel korral samuti vale tee valisin ja laskumistest laia naeratusega alla sõitsin, et siis pärast sealt ratas käekõrval üles lonkida. Muidu olen oma teevalikutega rahul. Etapiaegaseid võrreldes ma suurt paremini polekski teinud. Ajad olid ikka nii 8-9 koha vahel. Minust eelmine oli 8 minutit paremini teinud, need 2 viga maksid mulle vast vähem. Pigem kaob mu aeg sellesse, et ma ei pinguta, sõidan mugavusepiiril, või ei - ütleme siis et sportlikul piiril, peaks aga punases sõitma. Motivatsiooni ka nagu ei ole, päevakutel on rohkem, sest seal ma reaalselt suudan olla tugevam. Eliidiga tead juba pärast teist KP-d et võistled eelviimase ja viimase koha peale. See, et ma mingi hetk enne mind startinud LSF-i Merle Rohtlast mööda sõitsin, tekitas veelgi rohkem tunde, et noh viimaseks ma nüüd ei jää ja ega paremini ma eliidis ka ei tee, viis pingutuse veel rohkem alla. Teine koht kuhu aeg kaob on muidugi see, et ma lihtsalt vahin mingis punktis. Ei suuda midagi otsustada, kaarti vahin aga üldse ei keskendu, näen et on 2 valikut, aga et hakkaks nüüd siis minema, et pohlad kui on halvem valik, vähemalt ma liigun... aga ei, ma lihtsalt vahin kaarti, 2 kompassi käes.
Aga rada ise oli tõesti hea, mulle meeldis kõik, kaks pikka kaardipööramise lõiku (tavaraja kaart oli trükitud kahele poolele), kitserajad, mudased teed, tõusud, laskumised, valikuvõimalused, Valgehobuse mägi, alati naeratav Maret Vaher. Ma ei teagi, kas ma viitsiksin teisipäevakutel Männiku või Harku metsas pikka rada sõita, aga järgmise aasta Eestikaid hakkasin juba finishis ootama.
Ja PS1: Aegviidu burksist ei saagi Mihkel midagi rääkida, kuna ta võttis ilma kastmeta. Nagu hallooo.... kes võtab vanakooli burksi ilma kastmeta???
PS2: Valgehobusemäe keskuses saab osta täiesti müstiliselt tulist teed, mis ei jahtu isegi selleks ajaks ära kui kõik muu toidu oled ära söönud. Nad võiksid seda teed jääkuubikuga serveerida.
Esimese päeva rongisõit oli väga tore. Sõitsime Marek Karmiga mõlemal korral ühes vagunis, meie tundusime tema kohalolekust palju vaimustunumad olevat kui tema meist. Kindlasti olid meist ja meie tegevusest väga huvitatud aga teised kaassõitjad. Eriti siis kui me hakkasime jalgrattale kinnitatud SI-süsteemi aretama. Tegevus seisnes peamiselt selles, et ühe käega hoidsime kummijupi ühte otsa vastu lenksu ja teise käega siis venitasime seda muudkui eemale ja olime rahulolevad, et jaa venib kaugele. Pärast mõnda aega kummivenitamist ja parima lahenduse leidmist sidusime ühe kummiotsa lenksu külge ja teise otsa sidusime SI-pulgad, mille siis omakorda sarve otsa pistsime. Ise nii rahul oma hea leiutise pärast. Ei tea muidugi, mis pühaks junniks seda SI-pulka teised rongisõitjad pidada võisid ja mis mõtted neil seoses kummivenitamise ja meie rahulolevate hõigetega (oo!, aa!) peas mõlkusid... Kindlasti need noored vene kutid pidasid meid totaalseteks no-liferiteks. Vihma otsustas muidugi sadada just siis kui me rongist välja läksime ja Aegviidust otseteed võistluskeskusesse sõitnuna olime me saabudes täiesti läbimärjad ja üleni sopased, erinevalt Marek Karmist, kes saabus väga elegantsena kuna oli ringi mööda asfalti kohale tulnud.
Aga ei ole lihtne eliidis võistelda. Medal mitte ei läinud napilt käest vaid ma medalit üldse ei näinudki. Aga rada oli tõesti huvitav, tavarada siis. Lühiraja esimene punkt meeldis ka seni kuni ma mingist mudasest kitserajast selg ees alla otsustasin sõita. Või noh, seda otsustas mu ratas ja ma ei saanud kuidagi teda enam pidama ka. Siis tõusis esiratas üles, mina lendasin selili, parem jalg väändus kuidagi halvasti ja püksid rebenesid puruks ja kompass kadus ka ära. Kuna esimesest punnist teise oli pmst jalgratas käekõrval jooksmine, siis joosta oligi nagu okei. Peamine mure oli et tagantulijad mu lõhki rebenend tagumikku ei vahiks. Teine punkt leitud, kolmandas käisin ka, aga sõita oli jalal ikka eluvalus. Seega katkestasin. Üks positiivne asi minu lühiraja katkestamise juures oli see, et ma nägin Mihklit peaaegu finisheerimas ja seejärel teda Meindokit tegemas (või siis mind, kui meenutada Kärstna lõppu) - virutas oma kaardihoidja koledate sõnade saatel vastu maad ja karjus oma ratta peale. See happening pakkus ka pealtvaatajatele palju huvi!
Järgmise päeva tavarajaks oli jalavalu kadunud, selg andis küll tunda, aga see-eest teised püksid olid terved ja mu kompass oli leitud. Kohale saime ka autoga, kuna ma olin Arturit vaatamata semi-headele heinateo ilmadele suutnud ära rääkida, kui fun on meid sõidutada Valgehobusemäele ja kui palju huvitavat on tal seal meid oodates teha... Linnast väljasõidule eelnes tööriistapood, mutrite-poltide ja saagide maailm, et Mihkli kaardihoidjat jälle ellu äratada. Pmst leidsime et peaaegu kõiki vahendeid (pealegi veel kuldse tooniga), mida on vaja kaardihoidja valmistamiseks, on müügil superodavate hindadega. Ideed lendasid juba nii kaugele, et valmistada kuldsetest vidinatest kaardihoidja ja panna talle nimeks Niry ja seda siis suure kasumiga müüma hakata. Stardis sai tänu Arturi abile kummid õlitatud ja ketid saetud, ehk siis kõik rattad tehnilisesse korda, kaardi- ja värskelt Arbolt ostetud SI-hoidjad paika. Päev oli ka päike. Ja tavarada maasikas. Pikkust lubati 24,1, minu spidok näitas lõpus 28,5. 10 naist kokku, mina tulin eelviimaseks ajaga 2.30, täpselt nii palju ma enne ajaks pakkusingi. 2 väga ränka viga tegin, kus esimel korral mitme tee ristumisel vale valiku tegin (ometi mul oli 2 kompassi, mida ohtralt ka kasutasin) ja kaardist välja sõitsin ning teisel korral samuti vale tee valisin ja laskumistest laia naeratusega alla sõitsin, et siis pärast sealt ratas käekõrval üles lonkida. Muidu olen oma teevalikutega rahul. Etapiaegaseid võrreldes ma suurt paremini polekski teinud. Ajad olid ikka nii 8-9 koha vahel. Minust eelmine oli 8 minutit paremini teinud, need 2 viga maksid mulle vast vähem. Pigem kaob mu aeg sellesse, et ma ei pinguta, sõidan mugavusepiiril, või ei - ütleme siis et sportlikul piiril, peaks aga punases sõitma. Motivatsiooni ka nagu ei ole, päevakutel on rohkem, sest seal ma reaalselt suudan olla tugevam. Eliidiga tead juba pärast teist KP-d et võistled eelviimase ja viimase koha peale. See, et ma mingi hetk enne mind startinud LSF-i Merle Rohtlast mööda sõitsin, tekitas veelgi rohkem tunde, et noh viimaseks ma nüüd ei jää ja ega paremini ma eliidis ka ei tee, viis pingutuse veel rohkem alla. Teine koht kuhu aeg kaob on muidugi see, et ma lihtsalt vahin mingis punktis. Ei suuda midagi otsustada, kaarti vahin aga üldse ei keskendu, näen et on 2 valikut, aga et hakkaks nüüd siis minema, et pohlad kui on halvem valik, vähemalt ma liigun... aga ei, ma lihtsalt vahin kaarti, 2 kompassi käes.
Aga rada ise oli tõesti hea, mulle meeldis kõik, kaks pikka kaardipööramise lõiku (tavaraja kaart oli trükitud kahele poolele), kitserajad, mudased teed, tõusud, laskumised, valikuvõimalused, Valgehobuse mägi, alati naeratav Maret Vaher. Ma ei teagi, kas ma viitsiksin teisipäevakutel Männiku või Harku metsas pikka rada sõita, aga järgmise aasta Eestikaid hakkasin juba finishis ootama.
Ja PS1: Aegviidu burksist ei saagi Mihkel midagi rääkida, kuna ta võttis ilma kastmeta. Nagu hallooo.... kes võtab vanakooli burksi ilma kastmeta???
PS2: Valgehobusemäe keskuses saab osta täiesti müstiliselt tulist teed, mis ei jahtu isegi selleks ajaks ära kui kõik muu toidu oled ära söönud. Nad võiksid seda teed jääkuubikuga serveerida.
13.7.08
Ratta-o on mõnna!
Vandusin jälle metsas, mis ma jõudsin, aga sellele vaatamata oli ratta-o EMV ikka hoopis midagi muud kui teisipäevak või X-rattaetapid.
Esimesel päeval lagunes mul kaardihoidja ära, sest selgus, et ma polnud teda lõpuni installinud, vaid foolishly lootnud, et ma võtsin pakist koheselt kasutatava toote. Ei saa öelda, et ma veel terve kaardihoidjaga eriti pildil oleks olnud, suhteliselt algusest peale kruusisin ikka viimasel kohal. Kogu Valgehobusemägi oli liiga tilluke, et sinna üldse rohkem kui 2 KP panna, aga rajameister otsustas just seal meid põhiliselt vongeldada, kuigi kaardikribulast suurt midagi välja ei lugenud. Esimesed 2KP'd tuligi ratast põhiliselt õlal tassida või siis mäest üles lükata. Ja just nii kui tekkis võimalus kimama hakata, laguneski varustus ära ja enne KP4 veetsingi minuti Margus Hernits-stylee rajalt kruvisid otsides. Need pole ka asjad, mille keegi peale võistlust ju finishisse tooks. Sõitsin siis edasi plaat kaardiga kuidagi käes. Kui oli võimalik midagi sõimata, siis sõimasin – mul oli nüüd kohe ERILINE õigus.
Viga nagu ei õnnestunud teha – kuigi tagantjärgi oleks võinud mõned teevalikud paremini teha – aga mul oli põhiline teha talutav otsus kiiresti ja noppe minema kimada. Suuremate ringide sõitmise julgus tuli alles 1. päeva teisel poolel, muidu ikka üritasin punase joone ligidalt oma valiku teha. Rõõmu tegi ka loomulikult see, kui mõnele tüübile õnnestus rajavalikuga kott pähe tõmmata. Üldse on vist alati nii rõõmustav võtta igast võistlusest osa teades, et sa oled kõige sitem mees metsas. Iga võit on siis ilge boost – kas sõidad kellestki mööda või teed parema valiku. Alles lõpus suutsin läbi metsa lõigates ratas õlal mäest alla kukkuda, mis ei olnud üldse tore. Ilus sinine triitseps kasvas mulle õhtuks. Lõpus vaatasin veel kuidas Margus Hallik viga tegi ja läbi ta oligi – rada 7,5; aeg 58m. Noh, poole peal oleks ma juba ka ajaga alla 10m/km rahule jäänud. Igatahes nagu ikka "pole põhjust rahulolematu olla",
Vahepealne öö ja hommik parandasid mu kaardihoidja ära (nüüd on mul oma rauasaag). Hommikul tõstsin ennast ka teiseks päevaks ELIITI ümber, sest muidu oleks lihtsalt liiga igav ja üldsegi, jubedamat asja kui A-rajal kolme hulka tulla, ei oska ma ette kujutadagi. Korraldajatele oli mu kahe raja vahel tilbendamine muidugi tõsine nightmare – öised kõned Paulile nädala keskel panid sellele juba aluse :)
Tavarada läksin juba eriti lõdvalt võtma. Kui ringi oli vähegi mõistlik minna, siis ma seda ka tegin. Tagantjärgi oleks KP1 võinud siiski otsem minna, aga nii hea on ju võistlust alustada pikema kimaga. 3.KP's tegin paar pisirumalust, 5. KP's võtsin juba oma esimese ringimineku skalbi – see punktiir läbi soo ei olnud kohe üldse "on". KP6 nüüd juba oleks paremalt "otse" targem olnud, KP9 väike jõnks maanteele oli tõenäoliselt ka õige. Even Toomas sai mu ka alles siin kätte 6 minutiga. 3 minuti Riho Taba tuli küll paar korda vastu, aga mööda sai ta must alles KP15. Sellega kadus ka mu esialgne võimalus kedagi võita. Vaheaegu tahaks juba küll näha, sest KP11-ni sõitsin ma suhteliselt veatult, kuigi mitte just eriti nobedalt. KP10 sõitsin kaardilt välja, et saaks maksimaalselt Piibe mnt asfalti. Väga jamm oli kimada, ET läks tiba otsem ja tekkis mulle mingil hetkel uuesti selja taha – braa! 10-11-12 ma suhteliselt sõltusin temast, mõelda eriti ei viitsinud, aga silma hoidsin asjade käigul peal. 13KP's tegin oma hea vana kooli vea, et võtan esimese ettejuhutva punase joone ja hakkan sedapidi sobivas suunas kimama. See lõppes siis sellega, et olin juba üle poole ma KP16'sse ära sõitnud, kui alles avastasin, et KRT ja TRA ja RSK. Üheks sekundiks mõtlesin sealtsamast finishisse tulla ja katkestada, aga kohe mõtlesin, et mis te õige mõtlete, katkestamine on mõttetu. Kakerdasin siis juba suhteliselt resigned olemisega tagasi üle jõe ja mäest üles Piibele, sealt ringiga KP14. Siin sai Martti mu kätte. KP15 tegin ma mingeid trikke, niet sain suusarajal uuesti Martti kätte, kuigi rõõmu sellest oli põgusalt, sest sel hetkel kimas ta parasjagu mäest alla ja veeres uuesti järgmisest üles ja ma pidin veel hakkama sealt ratast üles lükkama. Boo. See vahe kärises päris kiiresti. KP16 uuesti minnes valisin ma vasakpoolse tee puhtalt sellepärast, et ma olin seal kuradi KP10 rajoonis juba nii mitu korda olnud ja vaheldust oli vaja. Loomulikult polnud just eriti targa otsusega tegemist. Siin nägin jälle Marttit – seekord ratast parandamas. PTÜI x3 – mulle kohe üldse ei meeldiks, kui mul metsas selline asi juhtuks. Tulemusi küll ei tea veel, aga kui ta must sellepärast tahapoole jääks, oleks küll ebaaus – noh, mina oma KP13-16 lollusega kaotasin ka aega, a see oli puhta oma viga. Lõpuni enam midagi väga põnevat polnud, KP18 tegin ehk jälle liiga suure ringi, aga kes nii hilja enam mõelda viitsib ja radu lugeda, eriti sellest HM-kribulast. Just. Ja need peenikese kontuuriga rajad sinna mäe otsa olid kindlasti spetsiaalselt võistluse jaoks sisse tallutud. Korra pidin veel samast kohast lõikama, kus eile käntsa käisin. Viimasesse tulin natuke rumalasti otse üle mägede palju lisatõusu võttes. Finishis oli kõik tore.
Rajad olid ikka väga head. Kas nüüd ka rajaplaneeringu koha pealt, aga mulle kui põhiliselt päevakutel RO-ja jaoks oli vaheldus ikka mäekõrgune.
SI-ratta-küljes süsteem töötas mõlemil päeval hästi. Ei teagi, milline see järgmine võistlus olla võiks, kus jälle SI ratta küljes olema peab, et praegust seadet veel täiustada saaks.
Seltskondlikust poolest – metsanaeratused, Marek Karm, maasad-mustikad, rongisõit, Aegviidu burks ja õlle mekk – kirjutab Ruta. Nknii oli tegemist individuaalvõistlusega, kust ei saagi üks inimene EALESKI kõigi eest kirjutada. Pilti nagu tehti ka.
Jaa, ja nädala idee oli loomulikult Unfair Play Teami põhimõtetele alustala panek. Rahvatriatloni tulemusi ei ole ikka veel – kuna kahe 'jooksu' tulemuste kokkumergemine on vist ilge jeblimine (näiteks), siis on nad vist valinud jaanalinnu taktika ja see etapp vaikitakse lihtsalt maha. Tore idee oli muidu. Ruta avastas muidu, et triatlone toimub ka enam-vähem iga päev. Aga vabad nädalavahetused on juba totaalne kuld, ei taha kalendrisse enam midagi juurde, pigem võiks vähemaks võtta. Kogu uisk juba siit lendas.
Teisip-kolmap läheme ehk uuesti Harku mäeringile. Järgmisel laupäeval Kõrvemaa triatlon. Pühapäev on VABA! Uskumatu.
Esimesel päeval lagunes mul kaardihoidja ära, sest selgus, et ma polnud teda lõpuni installinud, vaid foolishly lootnud, et ma võtsin pakist koheselt kasutatava toote. Ei saa öelda, et ma veel terve kaardihoidjaga eriti pildil oleks olnud, suhteliselt algusest peale kruusisin ikka viimasel kohal. Kogu Valgehobusemägi oli liiga tilluke, et sinna üldse rohkem kui 2 KP panna, aga rajameister otsustas just seal meid põhiliselt vongeldada, kuigi kaardikribulast suurt midagi välja ei lugenud. Esimesed 2KP'd tuligi ratast põhiliselt õlal tassida või siis mäest üles lükata. Ja just nii kui tekkis võimalus kimama hakata, laguneski varustus ära ja enne KP4 veetsingi minuti Margus Hernits-stylee rajalt kruvisid otsides. Need pole ka asjad, mille keegi peale võistlust ju finishisse tooks. Sõitsin siis edasi plaat kaardiga kuidagi käes. Kui oli võimalik midagi sõimata, siis sõimasin – mul oli nüüd kohe ERILINE õigus.
Viga nagu ei õnnestunud teha – kuigi tagantjärgi oleks võinud mõned teevalikud paremini teha – aga mul oli põhiline teha talutav otsus kiiresti ja noppe minema kimada. Suuremate ringide sõitmise julgus tuli alles 1. päeva teisel poolel, muidu ikka üritasin punase joone ligidalt oma valiku teha. Rõõmu tegi ka loomulikult see, kui mõnele tüübile õnnestus rajavalikuga kott pähe tõmmata. Üldse on vist alati nii rõõmustav võtta igast võistlusest osa teades, et sa oled kõige sitem mees metsas. Iga võit on siis ilge boost – kas sõidad kellestki mööda või teed parema valiku. Alles lõpus suutsin läbi metsa lõigates ratas õlal mäest alla kukkuda, mis ei olnud üldse tore. Ilus sinine triitseps kasvas mulle õhtuks. Lõpus vaatasin veel kuidas Margus Hallik viga tegi ja läbi ta oligi – rada 7,5; aeg 58m. Noh, poole peal oleks ma juba ka ajaga alla 10m/km rahule jäänud. Igatahes nagu ikka "pole põhjust rahulolematu olla",
Vahepealne öö ja hommik parandasid mu kaardihoidja ära (nüüd on mul oma rauasaag). Hommikul tõstsin ennast ka teiseks päevaks ELIITI ümber, sest muidu oleks lihtsalt liiga igav ja üldsegi, jubedamat asja kui A-rajal kolme hulka tulla, ei oska ma ette kujutadagi. Korraldajatele oli mu kahe raja vahel tilbendamine muidugi tõsine nightmare – öised kõned Paulile nädala keskel panid sellele juba aluse :)
Tavarada läksin juba eriti lõdvalt võtma. Kui ringi oli vähegi mõistlik minna, siis ma seda ka tegin. Tagantjärgi oleks KP1 võinud siiski otsem minna, aga nii hea on ju võistlust alustada pikema kimaga. 3.KP's tegin paar pisirumalust, 5. KP's võtsin juba oma esimese ringimineku skalbi – see punktiir läbi soo ei olnud kohe üldse "on". KP6 nüüd juba oleks paremalt "otse" targem olnud, KP9 väike jõnks maanteele oli tõenäoliselt ka õige. Even Toomas sai mu ka alles siin kätte 6 minutiga. 3 minuti Riho Taba tuli küll paar korda vastu, aga mööda sai ta must alles KP15. Sellega kadus ka mu esialgne võimalus kedagi võita. Vaheaegu tahaks juba küll näha, sest KP11-ni sõitsin ma suhteliselt veatult, kuigi mitte just eriti nobedalt. KP10 sõitsin kaardilt välja, et saaks maksimaalselt Piibe mnt asfalti. Väga jamm oli kimada, ET läks tiba otsem ja tekkis mulle mingil hetkel uuesti selja taha – braa! 10-11-12 ma suhteliselt sõltusin temast, mõelda eriti ei viitsinud, aga silma hoidsin asjade käigul peal. 13KP's tegin oma hea vana kooli vea, et võtan esimese ettejuhutva punase joone ja hakkan sedapidi sobivas suunas kimama. See lõppes siis sellega, et olin juba üle poole ma KP16'sse ära sõitnud, kui alles avastasin, et KRT ja TRA ja RSK. Üheks sekundiks mõtlesin sealtsamast finishisse tulla ja katkestada, aga kohe mõtlesin, et mis te õige mõtlete, katkestamine on mõttetu. Kakerdasin siis juba suhteliselt resigned olemisega tagasi üle jõe ja mäest üles Piibele, sealt ringiga KP14. Siin sai Martti mu kätte. KP15 tegin ma mingeid trikke, niet sain suusarajal uuesti Martti kätte, kuigi rõõmu sellest oli põgusalt, sest sel hetkel kimas ta parasjagu mäest alla ja veeres uuesti järgmisest üles ja ma pidin veel hakkama sealt ratast üles lükkama. Boo. See vahe kärises päris kiiresti. KP16 uuesti minnes valisin ma vasakpoolse tee puhtalt sellepärast, et ma olin seal kuradi KP10 rajoonis juba nii mitu korda olnud ja vaheldust oli vaja. Loomulikult polnud just eriti targa otsusega tegemist. Siin nägin jälle Marttit – seekord ratast parandamas. PTÜI x3 – mulle kohe üldse ei meeldiks, kui mul metsas selline asi juhtuks. Tulemusi küll ei tea veel, aga kui ta must sellepärast tahapoole jääks, oleks küll ebaaus – noh, mina oma KP13-16 lollusega kaotasin ka aega, a see oli puhta oma viga. Lõpuni enam midagi väga põnevat polnud, KP18 tegin ehk jälle liiga suure ringi, aga kes nii hilja enam mõelda viitsib ja radu lugeda, eriti sellest HM-kribulast. Just. Ja need peenikese kontuuriga rajad sinna mäe otsa olid kindlasti spetsiaalselt võistluse jaoks sisse tallutud. Korra pidin veel samast kohast lõikama, kus eile käntsa käisin. Viimasesse tulin natuke rumalasti otse üle mägede palju lisatõusu võttes. Finishis oli kõik tore.
Rajad olid ikka väga head. Kas nüüd ka rajaplaneeringu koha pealt, aga mulle kui põhiliselt päevakutel RO-ja jaoks oli vaheldus ikka mäekõrgune.
SI-ratta-küljes süsteem töötas mõlemil päeval hästi. Ei teagi, milline see järgmine võistlus olla võiks, kus jälle SI ratta küljes olema peab, et praegust seadet veel täiustada saaks.
Seltskondlikust poolest – metsanaeratused, Marek Karm, maasad-mustikad, rongisõit, Aegviidu burks ja õlle mekk – kirjutab Ruta. Nknii oli tegemist individuaalvõistlusega, kust ei saagi üks inimene EALESKI kõigi eest kirjutada. Pilti nagu tehti ka.
Jaa, ja nädala idee oli loomulikult Unfair Play Teami põhimõtetele alustala panek. Rahvatriatloni tulemusi ei ole ikka veel – kuna kahe 'jooksu' tulemuste kokkumergemine on vist ilge jeblimine (näiteks), siis on nad vist valinud jaanalinnu taktika ja see etapp vaikitakse lihtsalt maha. Tore idee oli muidu. Ruta avastas muidu, et triatlone toimub ka enam-vähem iga päev. Aga vabad nädalavahetused on juba totaalne kuld, ei taha kalendrisse enam midagi juurde, pigem võiks vähemaks võtta. Kogu uisk juba siit lendas.
Teisip-kolmap läheme ehk uuesti Harku mäeringile. Järgmisel laupäeval Kõrvemaa triatlon. Pühapäev on VABA! Uskumatu.
10.7.08
Asendusliikmelt heideti kalev
Ise tõmbasin endale selle supi kaela. Eile Ruta tahtis kirjutada rattamisest JA Paide asendusliikmets, a ma kukkusin kobisema, et vaata, et siis ikka pidulikult, samal ajal tänades viisakalt kõiki neid teisi, keda me (ma) olime vahepealse nädala jooksul hoolega asedusliikmeks tulema pesterinud. Siis ta ütles, et kirjutagu ma siis ise. Boo.
Paides võistleb meiega Sixten Kerge (siin peaks nüüd linkima kuskile). Sixteni põhiala on küll aerutamine, aga ta arvab, et sealt on ka kanuu tüürimiseks mingi abi. Esimese, aerutamisvaba poole elust tegeles kergejõustikuga, tume maa on uisk, rattaga sõidab harva, X-kogemust omab Lapin Kulta päevilt. Tundnud oleme teda ainult vaevalt 50 tundi, kuid juba kiidame ta pealtnäha avatud mõtlemist ja valmidust osa võtta ühisüritustest. Kui logistika alt ei vea, peaks meid koos nägema juba Alar Siku matkavõistluse stardis. Enne loodame kohtuda mõnel multiteisipäevakul ja skike-uisu segatrennis (sest Esko peame me tema omadest nüüd kuuks ajaks kahjuks välja tõstma).
Kas vajadus ennast uue liikme ees tõestada sunnib ka meid ennast rohkem liigutama?
Kas suudame ta nii kaugele viia, et ta endast ja oma ootustest ka siia 'paragrahvi' kirjutaks?
Kas saab Sixtenist kolmas mees, kes meil Rutaga õnnestub tema juurde maksa sööma lohistada? Teenib ta selle õiguse üldse välja?
On veel kellelgi küsimusi? Kommentaare? Teab keegi luukeredest Sixteni kapis?
OK. Musta töö eest täname Roland Müüri.
Need teemad, millest Ruta eile nii väga metsas vestelda tahtis – mina võtsin need kõik üles! Ei tea jah, kes vähem keskendunud oli! Muidu on seal rajal üks lahe tõus ja üks lahe laskumine. Muu nagu kisub igavaks juba. Aga tegelikult tahaks juba jälle minna.
Ülehomme eestikad. Esimene võistlus uue varustusega läheb ALATI aia taha – niet mul on lühiraja viimase koha eest juba vabandus ette olemas. Arbo Rae võiks ka nüüd helistada ja rääkida, kuidas talt homse päeva jooksul 2 si-yoyo'd kätte saaks, sest ma ei oska temaga enam ühtegi kanalit pidi ühendust võtta :(
Paides võistleb meiega Sixten Kerge (siin peaks nüüd linkima kuskile). Sixteni põhiala on küll aerutamine, aga ta arvab, et sealt on ka kanuu tüürimiseks mingi abi. Esimese, aerutamisvaba poole elust tegeles kergejõustikuga, tume maa on uisk, rattaga sõidab harva, X-kogemust omab Lapin Kulta päevilt. Tundnud oleme teda ainult vaevalt 50 tundi, kuid juba kiidame ta pealtnäha avatud mõtlemist ja valmidust osa võtta ühisüritustest. Kui logistika alt ei vea, peaks meid koos nägema juba Alar Siku matkavõistluse stardis. Enne loodame kohtuda mõnel multiteisipäevakul ja skike-uisu segatrennis (sest Esko peame me tema omadest nüüd kuuks ajaks kahjuks välja tõstma).
Kas vajadus ennast uue liikme ees tõestada sunnib ka meid ennast rohkem liigutama?
Kas suudame ta nii kaugele viia, et ta endast ja oma ootustest ka siia 'paragrahvi' kirjutaks?
Kas saab Sixtenist kolmas mees, kes meil Rutaga õnnestub tema juurde maksa sööma lohistada? Teenib ta selle õiguse üldse välja?
On veel kellelgi küsimusi? Kommentaare? Teab keegi luukeredest Sixteni kapis?
OK. Musta töö eest täname Roland Müüri.
Need teemad, millest Ruta eile nii väga metsas vestelda tahtis – mina võtsin need kõik üles! Ei tea jah, kes vähem keskendunud oli! Muidu on seal rajal üks lahe tõus ja üks lahe laskumine. Muu nagu kisub igavaks juba. Aga tegelikult tahaks juba jälle minna.
Ülehomme eestikad. Esimene võistlus uue varustusega läheb ALATI aia taha – niet mul on lühiraja viimase koha eest juba vabandus ette olemas. Arbo Rae võiks ka nüüd helistada ja rääkida, kuidas talt homse päeva jooksul 2 si-yoyo'd kätte saaks, sest ma ei oska temaga enam ühtegi kanalit pidi ühendust võtta :(
9.7.08
Rattatrenn Harku metsas
Tegime täna rattatrenni Nõmmel. Ma ei tea, ma kohe üldse ei jaksanud/viitsinud. Juba algusest peale üritasin ma Mihklist lahku minna, aga ikka ta jokutas ees ja ootas mu ära, kas vahepeal sai isegi tsau-pakaa öeldud?. Pmst üritasin ma igale kirjutes riietes kihutavale tüübile Mihklit sappa sokutada, aga no ju siis tiimivärk nagu, et ta mind ikka ära ootas. Aga mul selle vastu midagi polnud ka, niikuinii ma oleksin üksi ära eksinud. Esialgne plaan oli teha 16 km-st Nõmme-Harku ringi, aga jäime pärast Nõmmet ainult Harku peale. Küll aga valisime sealt magusamaid mägiseid kitseradasid. Tegime mingit 5 koma millegagi ringi 4 korda ja ühte totaalselt igal korral ebaõnnestunud ja üldse mitte niiväga suurt tõusu võtsime 2 korda, kuigi ka seegi kord ei tulnd puhtalt välja ja arvesse ei läinud. Mihkel küll väitis, et temal oli esimene kord puhtalt mäkke jõudnud, olgu usume. Mingi hetk tekkis minul hullem lobisemise isu ja ma oleks pigem igasugu teemadel (X-i foorum, Alar Sikk, Elion, öine triatlon) vatranud kui et seal jalakrampide hirmus tõuse võtnud. Krambitama kiskus küll hirmsasti, ajan selle rattakingade kaela. Ma pole neid teab kui ammu jalga saanud ja oii kui vastik oli nendega täna... Jalg istub seal sees ja üldse liigutada ei saa, mul oli juba kodust paar km välja sõites hullem krambieelne tunne...
Mul tuli koos kojusõiduga 47,5 km. Aega ei teagi, 2:30 äkki umbes. Vbl Mihkel teab paremini numbreid. Igatahes kella ja spidokat sai mitu korda nullitud, Mihkel on üldse pärast X-i kellatu (loodame et ajutiselt), niet numbritega ei olnud üldse hästi. Margus Hallik sõitis meist mööda nagu postist, isegi mingil sirgel lõigul kus me 31 km/h kihutasime. Aga ta tsekkis mu kaardihoidjat! See on nagu selline hetk, et jaa, me oleme erilised.. Nagu selles reklaamis, et ma tean mida te tunnete.
Igatahes peaks iga nädal sellise rattatrenni tegema, teisipäevakutest ei piisa. Loodan, et järgm kolmap on Mihklil vaba. Ma muide ei mäletagi et ma oleks peale Kärstnat midagi peale nädalavahetuse 7 km-se jooksu teinud. Uhhh, laiskus...
Ja see kuidas ja kuhu tuleb EMV-l SI-kepike (keegi ütles ju nii?) kinnitada, selgubki vist alles enne starti.
Aga teine, palju olulisem teema kui tänane trenn, on see, et "FPTH otsib superstaari" on jõudnud finaali. Aga sellest räägib Mihkel.
Mul tuli koos kojusõiduga 47,5 km. Aega ei teagi, 2:30 äkki umbes. Vbl Mihkel teab paremini numbreid. Igatahes kella ja spidokat sai mitu korda nullitud, Mihkel on üldse pärast X-i kellatu (loodame et ajutiselt), niet numbritega ei olnud üldse hästi. Margus Hallik sõitis meist mööda nagu postist, isegi mingil sirgel lõigul kus me 31 km/h kihutasime. Aga ta tsekkis mu kaardihoidjat! See on nagu selline hetk, et jaa, me oleme erilised.. Nagu selles reklaamis, et ma tean mida te tunnete.
Igatahes peaks iga nädal sellise rattatrenni tegema, teisipäevakutest ei piisa. Loodan, et järgm kolmap on Mihklil vaba. Ma muide ei mäletagi et ma oleks peale Kärstnat midagi peale nädalavahetuse 7 km-se jooksu teinud. Uhhh, laiskus...
Ja see kuidas ja kuhu tuleb EMV-l SI-kepike (keegi ütles ju nii?) kinnitada, selgubki vist alles enne starti.
Aga teine, palju olulisem teema kui tänane trenn, on see, et "FPTH otsib superstaari" on jõudnud finaali. Aga sellest räägib Mihkel.
8.7.08
Valga Rahvauisk ja Valga Rahvatriatlon
Rõhud sõnal "rahva". Tagantjärele oli suhteliselt mõttetu sõit riigi teise otsa. Aga õppisin ühe asja – uisutamine on boooring. Ma ei hakka ju nüüd madalaid uiske ka ostma lihtsalt sellepärast, et nondega on esiteks võimalik üldse rohkem kui 20km sõita ja teiseks, et nendega on lihtsalt kordi lihtsam kiiremini sõita. Vastik oli kakerdada.
Valga nädal hakaks mul hoopis squashiga neljapäeval. Nutsin kogu nädala alguse, et üldse ei valuta kuskilt peale Xdreami ja squash tavaliselt alt ei ole vedanud. Nüüd vedas. Suht boo, aga ülehomme jälle. Järjekordne ala, kus ma ei viitsi ealeski õiget tehnikat selgeks õppida – nagu uisutaminegi. Siin vähemalt ei sõltu piduramisest nii palju.
Enne Valka-jõudmist sain veel ekselda Valga-lähedastel liiva uppunud teedel. See oli mu lemmikosa esimesest päevast + Harimäe otsa autoga ronimine ja mööda pisikesi Riiviku teid pidi sõitmine ka. Kruusateed rokivad.
ANYWAYS. Mingit motti startida ei olnu – kõik asjad unustasin kas koju või autosse – prillid, kindad, muss. Kahjuks olid olemas just uisud ja kiiver niet starti mind lasti. Enne pidin ära vaatama veel laste 1km ringi stardi, mis ei süstinud optimismi, et mulle mõni kaasõitja üldse jääda võiks.
RAHVArullist oli asi muidugi kaugel. Ma sain aru, et kohalik tipkond oli kohal olnud. Stardis olin LOOMULIKULT tagumises reas – mass kimas välja ja kohe käis üks perseli. 500m peal oli pööre ja tagasi mööda kergliiklusrada. Kuna pöörde võtmine mul juba nii aeglane, siis selleks hetkeks olingi juba ainult ühe tüübiga kahekesi. Rada oli õnnelikult normaalselt üles ehitatud – "üles" roniti mööda kitsast kergliiklusteed ja alla tuldi mööda maanteed. Oma ainsa konkurendiga sõitsin esimesed 2 ringi siis nii, et mäest üles tema rutem, mäest alla mina. Kolmanda ringi lõpus laksisin tast siiski mööda ja neljandagi olin veel ees.
Liidrid said mu ringiga kätte täpselt samal sekundil kui ma esimese ringi lõpetasin – kaks korda aeglasem olin niisiis. Kui nad neljanda lõpetasid, olin ma juba 50m finishijoonest üle – suur areng oli toimunud. Kui nad kuuenda lõpetasid, oli mul jälle veel 100m minna. Aga siis oli juba ka äikesevihma alanud. Neljanda lõpus ma tulin üldse ära, sest uisk lirtsus ja surus sellele kannakuulikesele vms vidin see seal all jala küljes on. Ühe korra sõitsin lombist läbi ka, mis üle raja sõitis. Not funny. Uiskudega sain mahti tegeleda alles eile õhtul. Ühel uisul kaks ratast üldse ei liigu, mis nad keskmiselt üldse kiirust arendada lubavad on täitsa küsitav. Otsin nüüd uisuhooldust. Öelge, et uisuhooldus on olemas. Uisuvõistlustele enam ei kipu, kalender ka kohe tühjem. Mu konkurent sõitis ühe ringi veel ja tuli ka siis ära. Peale tema lõppu korjatigi juba finish üles. Ma oleks seal veel tund aega tiirutanud kui oleks rajale jäänud. Kontrollaega polnud ka nagu kusagil kirjas.
Pühapäev oli juba hoopis parem. Hommikul korjasin Kadri (Seiklusporr) peale ja üksmeelne otsus oli, et võtame paremaks autossemahutamiseks ära mõlemad esirattad. bAAAd :( Kohapeal selgus, et me mitte ei oska eriti ratast allagi panna, vaid ikka valetpidi ka. Mingi tüüp tuli aitas meid siis, aga mu ratta pidurid jäidki vastu ratast käima. What boo! Tõesti. Tegime küll juttu piduri sõidu ajaks lahti tegemisest, aga see läks meelest. Vaatasime enne starti laste starti ja moll vajus jälle pikale – kõik oli nii uber-professionaalne ikka võrreldes meiega. Vahetusalas 10 sekundit, meil olid ikka kaasas käterätt ja kamm. Panime siis ühtteist kõrva taha ja ratsisime oma vahetusala kastikeste sisu. Enne laste starti olime kindlad, et meid aetakse selle kõige kaugema poi taha ujuma ja vangutasime peakesi, et täna siis uppumissurm jne. Aga näe, laste 100m oli nii tilluke. Vee peal kauguste hindamises pole vist eriti tugev – hea Xdreami lisaülesanne – mitme meremiili kaugusel on paat, millest lehvitab naljamees Siim?
OK, ujumine kohe väga agressiivne ja intensiivne ja märull. Mingid "lollid", kelle krool on veel kole ka, tegid oma koledat krooli just massi sees niet igaühe jaoks jagus hoope. Teine "loll" jälle hingas ühelt poolt ja üldse ei tsekkinu, kuidas ta kõrvalujujale sisse sõidab. Eksole. Poi juures (130m?) vaatasin tagasi, Kadri oli ehk 5m taga, konkurente veel oli ka nii 5-6. Tõstsin konnatempot, möödusin mõnest puhkajast. Lõpusirge 50m ehk oleks pidanud kõvemini tõmbama ja isegi oma libakroolile üle minema, käsi nknii rohkem sel päeval vaja ei läinud. Igatahes Kadri oli mulle selga jõudnud ja tegi selle kõigile kõvahäälselt teatavaks (:P) Vahetusalas läks päris ruttu – jalg kuivaks, sokk otsa, koss jalga, kiiver pähe, särk selga, PRILL ETTE. Kadrile tegin ära. Rattasõidus hakkas kohe raskelt minema, ratas vigises ka ja ma needsin oma tihedust, et ma stardis eespidurit lahti ei teinud. Hambad ristis tõmbasin esimesed 5km ära. Kadri hoidis sellist head 50-80m vahet. Siis tulin maha ja võtsin piduri maha – ei teagi kas aitas. Ikka oli sama raske. Ju siis oli viga mehes. Kuigi juhen keelas tuulessõitu (kuidas seda vältida saab?), leidsin siiski lõpuosaks oma tempoga sõitjad ja sain natuke liikuma. Teine vahetusala polnu enam muu kui ratas siruli (keegi hea inimene oli selle pärast jälle torule pannu) ja jooksu. Oma rattakonkurendiga hoidsin ühtlast vahet, tempo oli talutav. Jooksin mõnest mööda, eesjooksja jäigi ette. Joy. Kadriga õnnestus siin lõpuks natuke repsectable vahe sisse teha. Lõpuks sain vist paari minutiga ette. Stamina amatööride võistlus, tulemusi muidugi ei ole – triatlon.ee all on meie stardi tulemused küll, kuid ainult "Harrastajate" omad – meie kui "rahvatriatleedid" olime teises arvestuses ja selle arvestuse tulemused on juba hävinud. Kuidas sellest etapist koondtulemustesse kirja saab, on küll müstika, sest esimene rahvastart ujus ainult 100m. wtf.
Ma eile õhtul nikerdasin rattaga natuke ja kui settingut mitte liigutada, siis ratas isegi jookseb. Nüüd jääbki igaveseks nii? Böö. Täna pidime Rutaga pre-EMV rattasõidu tegema. Jääb homseks. Eestikatele, paistab, et läheme rongiga. Old Skool.
Järgmine võistlus Eesti MV rattaorienteerumises Valgehobusemäel. Kõik Winter-X sihid saab sirgeks sõita. Õnneks on kaart värske. Ruta 2xN21E, mina viilin tavarajal M21A'l, lühirajal kõmmutan koos eliidiga. Naer lubatud.
Valga nädal hakaks mul hoopis squashiga neljapäeval. Nutsin kogu nädala alguse, et üldse ei valuta kuskilt peale Xdreami ja squash tavaliselt alt ei ole vedanud. Nüüd vedas. Suht boo, aga ülehomme jälle. Järjekordne ala, kus ma ei viitsi ealeski õiget tehnikat selgeks õppida – nagu uisutaminegi. Siin vähemalt ei sõltu piduramisest nii palju.
Enne Valka-jõudmist sain veel ekselda Valga-lähedastel liiva uppunud teedel. See oli mu lemmikosa esimesest päevast + Harimäe otsa autoga ronimine ja mööda pisikesi Riiviku teid pidi sõitmine ka. Kruusateed rokivad.
ANYWAYS. Mingit motti startida ei olnu – kõik asjad unustasin kas koju või autosse – prillid, kindad, muss. Kahjuks olid olemas just uisud ja kiiver niet starti mind lasti. Enne pidin ära vaatama veel laste 1km ringi stardi, mis ei süstinud optimismi, et mulle mõni kaasõitja üldse jääda võiks.
RAHVArullist oli asi muidugi kaugel. Ma sain aru, et kohalik tipkond oli kohal olnud. Stardis olin LOOMULIKULT tagumises reas – mass kimas välja ja kohe käis üks perseli. 500m peal oli pööre ja tagasi mööda kergliiklusrada. Kuna pöörde võtmine mul juba nii aeglane, siis selleks hetkeks olingi juba ainult ühe tüübiga kahekesi. Rada oli õnnelikult normaalselt üles ehitatud – "üles" roniti mööda kitsast kergliiklusteed ja alla tuldi mööda maanteed. Oma ainsa konkurendiga sõitsin esimesed 2 ringi siis nii, et mäest üles tema rutem, mäest alla mina. Kolmanda ringi lõpus laksisin tast siiski mööda ja neljandagi olin veel ees.
Liidrid said mu ringiga kätte täpselt samal sekundil kui ma esimese ringi lõpetasin – kaks korda aeglasem olin niisiis. Kui nad neljanda lõpetasid, olin ma juba 50m finishijoonest üle – suur areng oli toimunud. Kui nad kuuenda lõpetasid, oli mul jälle veel 100m minna. Aga siis oli juba ka äikesevihma alanud. Neljanda lõpus ma tulin üldse ära, sest uisk lirtsus ja surus sellele kannakuulikesele vms vidin see seal all jala küljes on. Ühe korra sõitsin lombist läbi ka, mis üle raja sõitis. Not funny. Uiskudega sain mahti tegeleda alles eile õhtul. Ühel uisul kaks ratast üldse ei liigu, mis nad keskmiselt üldse kiirust arendada lubavad on täitsa küsitav. Otsin nüüd uisuhooldust. Öelge, et uisuhooldus on olemas. Uisuvõistlustele enam ei kipu, kalender ka kohe tühjem. Mu konkurent sõitis ühe ringi veel ja tuli ka siis ära. Peale tema lõppu korjatigi juba finish üles. Ma oleks seal veel tund aega tiirutanud kui oleks rajale jäänud. Kontrollaega polnud ka nagu kusagil kirjas.
Pühapäev oli juba hoopis parem. Hommikul korjasin Kadri (Seiklusporr) peale ja üksmeelne otsus oli, et võtame paremaks autossemahutamiseks ära mõlemad esirattad. bAAAd :( Kohapeal selgus, et me mitte ei oska eriti ratast allagi panna, vaid ikka valetpidi ka. Mingi tüüp tuli aitas meid siis, aga mu ratta pidurid jäidki vastu ratast käima. What boo! Tõesti. Tegime küll juttu piduri sõidu ajaks lahti tegemisest, aga see läks meelest. Vaatasime enne starti laste starti ja moll vajus jälle pikale – kõik oli nii uber-professionaalne ikka võrreldes meiega. Vahetusalas 10 sekundit, meil olid ikka kaasas käterätt ja kamm. Panime siis ühtteist kõrva taha ja ratsisime oma vahetusala kastikeste sisu. Enne laste starti olime kindlad, et meid aetakse selle kõige kaugema poi taha ujuma ja vangutasime peakesi, et täna siis uppumissurm jne. Aga näe, laste 100m oli nii tilluke. Vee peal kauguste hindamises pole vist eriti tugev – hea Xdreami lisaülesanne – mitme meremiili kaugusel on paat, millest lehvitab naljamees Siim?
OK, ujumine kohe väga agressiivne ja intensiivne ja märull. Mingid "lollid", kelle krool on veel kole ka, tegid oma koledat krooli just massi sees niet igaühe jaoks jagus hoope. Teine "loll" jälle hingas ühelt poolt ja üldse ei tsekkinu, kuidas ta kõrvalujujale sisse sõidab. Eksole. Poi juures (130m?) vaatasin tagasi, Kadri oli ehk 5m taga, konkurente veel oli ka nii 5-6. Tõstsin konnatempot, möödusin mõnest puhkajast. Lõpusirge 50m ehk oleks pidanud kõvemini tõmbama ja isegi oma libakroolile üle minema, käsi nknii rohkem sel päeval vaja ei läinud. Igatahes Kadri oli mulle selga jõudnud ja tegi selle kõigile kõvahäälselt teatavaks (:P) Vahetusalas läks päris ruttu – jalg kuivaks, sokk otsa, koss jalga, kiiver pähe, särk selga, PRILL ETTE. Kadrile tegin ära. Rattasõidus hakkas kohe raskelt minema, ratas vigises ka ja ma needsin oma tihedust, et ma stardis eespidurit lahti ei teinud. Hambad ristis tõmbasin esimesed 5km ära. Kadri hoidis sellist head 50-80m vahet. Siis tulin maha ja võtsin piduri maha – ei teagi kas aitas. Ikka oli sama raske. Ju siis oli viga mehes. Kuigi juhen keelas tuulessõitu (kuidas seda vältida saab?), leidsin siiski lõpuosaks oma tempoga sõitjad ja sain natuke liikuma. Teine vahetusala polnu enam muu kui ratas siruli (keegi hea inimene oli selle pärast jälle torule pannu) ja jooksu. Oma rattakonkurendiga hoidsin ühtlast vahet, tempo oli talutav. Jooksin mõnest mööda, eesjooksja jäigi ette. Joy. Kadriga õnnestus siin lõpuks natuke repsectable vahe sisse teha. Lõpuks sain vist paari minutiga ette. Stamina amatööride võistlus, tulemusi muidugi ei ole – triatlon.ee all on meie stardi tulemused küll, kuid ainult "Harrastajate" omad – meie kui "rahvatriatleedid" olime teises arvestuses ja selle arvestuse tulemused on juba hävinud. Kuidas sellest etapist koondtulemustesse kirja saab, on küll müstika, sest esimene rahvastart ujus ainult 100m. wtf.
Ma eile õhtul nikerdasin rattaga natuke ja kui settingut mitte liigutada, siis ratas isegi jookseb. Nüüd jääbki igaveseks nii? Böö. Täna pidime Rutaga pre-EMV rattasõidu tegema. Jääb homseks. Eestikatele, paistab, et läheme rongiga. Old Skool.
Järgmine võistlus Eesti MV rattaorienteerumises Valgehobusemäel. Kõik Winter-X sihid saab sirgeks sõita. Õnneks on kaart värske. Ruta 2xN21E, mina viilin tavarajal M21A'l, lühirajal kõmmutan koos eliidiga. Naer lubatud.
Subscribe to:
Posts (Atom)