ei maksa üldsegi rääkida sellest, et kui ma reedel õhtul koju sõitsin siis sadas lahinal vihma ja kuna nähtavus oli võimatult halb, siis hakkasin esmakordselt tõsiselt mõtlema, kuidas ikkagi oleks vajalik omada vilkuvaid tagatulesid ja mitut esilaternat... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
kuskil kunagi kellelgi tuli idee, et võiks töökaaslaste ja ratastega paldiskist tallinna matkata (no et rongiga sinna ja siis ratastega rahulikult tagasi) ja kasutada selleks seda harku-järve - paldiski märgistatud rada. kuna aga paldiski on ehk meie jaoks natuke liiga kaugel, siis otsustasime next best thing, et klooga-ranna - tallinn. laupäevaks olin ma siis plaaninud natuke rada planeerida või noh vähemalt raja alguse üles otsida ja üldist olukorda hinnata.
kuna ma juba teadsin, et murastest kuni piirivalve koolini on see rada täiesti viisakas ja sõidetav, siis hakkasin seekord liikuma peale murastet. "ooo kui põnev see rada on" mõtlesin ma... peenike käänuline metsatee, kus vahepeal peab ratast üle puude tõstma siis jälle üle väikeste kuid järskude kraavide. vahepeal olid eriti põnevad kohad ning rada liikus vahetult mõõda panga äärt. nii kestis see kuni suurupini... ja siis läks rada veel põnevamaks st sõita enam põhimõtteliselt ei saanud. lõputu ukerdamine liivas ja siis suurte kivide vahel ja siis hüpates rattaga kivilt kivile, et mitte jalgu märjaks teha jne jne kuni finiito türisalus kus pidi tapvalt järsust trepist üles ronima.
aga siis läks rada taaskord mõnusaks... jällegi käänuline metsarada mõningate takistustega ja eriti spets on seal keila joa pargi kandis... selleks ajaks aga oli mul kogu sellest sinivalge märgistusega rajast lõputult küll saanud... (klooga-rannani jäi tagasipöördumise kohast mööda maanteed 10 kilomeetrit)
... kus nüüd algas alles tiksumine:)) üldsegi ei viitsinud enam sõita... ise aina lootsin, et tagant mõnd ratturit ei tuleks... no et maru häbi oleks olnud. kaks kilomeetrit enne kodu hakkas mind üks rotveiler jälitama.. no nii nagu nad ikka seda teevad meeletult hakuvana ja kõrilõikajaliku näoga. ma ei saanud eest ära kaa sõita, sest ma olin parasjagu ametis oma parema jala ülal hoidmisega ja kõigest jõust fuu karjumisega... nii me siis liikusime paarsada meetrit kuniks ta must ära tüdines. kodus ma loomulikult avastasin, et ma olin selle oma niigi hädise parema põlve kuidagi eriti järsku ja imelikus asendis koera eest ära tõmmanud, et sauna kooserdasin longates taaskord... kilometraas (ja see on väga imelik, kuna ma omaarust pool aega tõstsin oma ratast) 48 kilti:)
ps. pühapäevast päeva võib siis sprindi päevaks nimetada... hullult spets on, kui äkitse avastad, et oled ühe võhivõõraga võistlema hakanud:) igaljuhul nii me siis kihutasime mina, martin ja pruuni kiivriga vend... martin võitis. mina aga tegin oma peaaegu sileda maa kiirusrekordi (rannamõisa kiriku juurest alla ja tuul oli kaa tagant aga mis siis) 45 kmh.
pps. ma armastan oma uut kotti... ülemine osa, seljakott, on joogisüsteemi jaoks ja alumine, puusadele kinnitatav, muu kraami jaoks. saad neid omavahel ühendada ja eraldi kanda ja mis kõik veel.
ppps. miski mu rattas teeb tiksuvat häält peale laupäevast hullupanemist
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
jaa ja eriti armastan ma oma kotti, sest ma sain ta 45% allahindlusega:))
Post a Comment