Käisin just ratta-o teisipäevakul, agendas pikk ratas ja lambiost. Kõik hakkas perse kiskuma juba kodus, kus selgus, et nii si, kompass kui pulsivöö on kotis ja tööl. OK, rendime. EMV-ks harjutamiseks võtsin SI-hoidja kaasa. Tarvis ju „suurelt kiiruselt“ ja „kinga lahti võtmata“ õppima punkte võtta.
Ratas oli hoolduses päris mustikaks tehtud ja rattakingandus on nagu rattaga sõitma õppimine – eriti pikalt enam mässama ei pidanud ja kõige suurem crashivõimalus oli koduhoovist väljasõidul. Tuleb lihtsalt väga aeglaselt sõitma õppima.
Anyways, päevakul sain lambi, viimase Silva LX-i, joogi sain tasuta :P Aga siit kohe kõik allamäge – stardi ajaks olin ära kaotanud sinise lipaka ja teel starti lõhkusin si-hoidja ka ära. No kurat. Sõitsin siis niisama Hiiul-Männikul ringi, raja ülesehitus paistis suhteliselt sarnane olevat sellele, mis 2a tagasi, igatahes samal ringil olid pidevalt ratturid mu ümber ja isegi ühte KP-d nägin. Kokku tuli sõitu nii 27km koos koduotsaga. Metsas king üldse ei seganud, vahest tundus, et serv hakkab hõõruma, muidu pigem nõudsid hulljulgemat ja jõulisemat lähenemist – liivas ei saanud lubada jala välja võtmist ja siis tuli ilge tempoga lihtsalt peale lennata. EMV-l sõidan siis kingaga, kuigi lühirajal on see kindlasti max metsas miniteid pidi.
Ehitajate tee mäe all sirgel sain mingi õppeauto tuules 46kph sisse, rahulolu naases, kuigi allajäämine Margiti testsõidu 47-le oli selge.
Just helistasin Kristjanile ja selgus, et ta jooksmiskarjäär ongi saanud lõpu ja Aivar tikib juba kõik 36h boksid. Jätsime seisu nii, et kui esmaspäevaks keegi ühendust ei võta, lähme Aivariga. Sain talt ka Medisofti Icebugi packing listi ja see on VÄGA comprehensive ja motiveeriv.
Homme uisutrenn, ülehomme-reedel ehk jõuab ronimisvarustusega tegeleda? EMV o-sport stardilistis on 12 tüüpi. Äkki (just äkki) õnnestub siis elu o-eesmärk täita ja 10 hulka tulla. Imagine the good times. Vaatasin just tulemusi ja ma olin eelmisel aastal kaks korda viimane. LOL
Showing posts with label ratta-o. Show all posts
Showing posts with label ratta-o. Show all posts
14.7.08
Ei ole lihtne eliidis võistelda...
EDIT (hästi palju hiljem): kõik see jutt siin all siis rattaorienteerumise 2008 aasta EMV-ist (12. juuli lühirada, 13. juuli tavarada).
Esimese päeva rongisõit oli väga tore. Sõitsime Marek Karmiga mõlemal korral ühes vagunis, meie tundusime tema kohalolekust palju vaimustunumad olevat kui tema meist. Kindlasti olid meist ja meie tegevusest väga huvitatud aga teised kaassõitjad. Eriti siis kui me hakkasime jalgrattale kinnitatud SI-süsteemi aretama. Tegevus seisnes peamiselt selles, et ühe käega hoidsime kummijupi ühte otsa vastu lenksu ja teise käega siis venitasime seda muudkui eemale ja olime rahulolevad, et jaa venib kaugele. Pärast mõnda aega kummivenitamist ja parima lahenduse leidmist sidusime ühe kummiotsa lenksu külge ja teise otsa sidusime SI-pulgad, mille siis omakorda sarve otsa pistsime. Ise nii rahul oma hea leiutise pärast. Ei tea muidugi, mis pühaks junniks seda SI-pulka teised rongisõitjad pidada võisid ja mis mõtted neil seoses kummivenitamise ja meie rahulolevate hõigetega (oo!, aa!) peas mõlkusid... Kindlasti need noored vene kutid pidasid meid totaalseteks no-liferiteks. Vihma otsustas muidugi sadada just siis kui me rongist välja läksime ja Aegviidust otseteed võistluskeskusesse sõitnuna olime me saabudes täiesti läbimärjad ja üleni sopased, erinevalt Marek Karmist, kes saabus väga elegantsena kuna oli ringi mööda asfalti kohale tulnud.
Aga ei ole lihtne eliidis võistelda. Medal mitte ei läinud napilt käest vaid ma medalit üldse ei näinudki. Aga rada oli tõesti huvitav, tavarada siis. Lühiraja esimene punkt meeldis ka seni kuni ma mingist mudasest kitserajast selg ees alla otsustasin sõita. Või noh, seda otsustas mu ratas ja ma ei saanud kuidagi teda enam pidama ka. Siis tõusis esiratas üles, mina lendasin selili, parem jalg väändus kuidagi halvasti ja püksid rebenesid puruks ja kompass kadus ka ära. Kuna esimesest punnist teise oli pmst jalgratas käekõrval jooksmine, siis joosta oligi nagu okei. Peamine mure oli et tagantulijad mu lõhki rebenend tagumikku ei vahiks. Teine punkt leitud, kolmandas käisin ka, aga sõita oli jalal ikka eluvalus. Seega katkestasin. Üks positiivne asi minu lühiraja katkestamise juures oli see, et ma nägin Mihklit peaaegu finisheerimas ja seejärel teda Meindokit tegemas (või siis mind, kui meenutada Kärstna lõppu) - virutas oma kaardihoidja koledate sõnade saatel vastu maad ja karjus oma ratta peale. See happening pakkus ka pealtvaatajatele palju huvi!
Järgmise päeva tavarajaks oli jalavalu kadunud, selg andis küll tunda, aga see-eest teised püksid olid terved ja mu kompass oli leitud. Kohale saime ka autoga, kuna ma olin Arturit vaatamata semi-headele heinateo ilmadele suutnud ära rääkida, kui fun on meid sõidutada Valgehobusemäele ja kui palju huvitavat on tal seal meid oodates teha... Linnast väljasõidule eelnes tööriistapood, mutrite-poltide ja saagide maailm, et Mihkli kaardihoidjat jälle ellu äratada. Pmst leidsime et peaaegu kõiki vahendeid (pealegi veel kuldse tooniga), mida on vaja kaardihoidja valmistamiseks, on müügil superodavate hindadega. Ideed lendasid juba nii kaugele, et valmistada kuldsetest vidinatest kaardihoidja ja panna talle nimeks Niry ja seda siis suure kasumiga müüma hakata. Stardis sai tänu Arturi abile kummid õlitatud ja ketid saetud, ehk siis kõik rattad tehnilisesse korda, kaardi- ja värskelt Arbolt ostetud SI-hoidjad paika. Päev oli ka päike. Ja tavarada maasikas. Pikkust lubati 24,1, minu spidok näitas lõpus 28,5. 10 naist kokku, mina tulin eelviimaseks ajaga 2.30, täpselt nii palju ma enne ajaks pakkusingi. 2 väga ränka viga tegin, kus esimel korral mitme tee ristumisel vale valiku tegin (ometi mul oli 2 kompassi, mida ohtralt ka kasutasin) ja kaardist välja sõitsin ning teisel korral samuti vale tee valisin ja laskumistest laia naeratusega alla sõitsin, et siis pärast sealt ratas käekõrval üles lonkida. Muidu olen oma teevalikutega rahul. Etapiaegaseid võrreldes ma suurt paremini polekski teinud. Ajad olid ikka nii 8-9 koha vahel. Minust eelmine oli 8 minutit paremini teinud, need 2 viga maksid mulle vast vähem. Pigem kaob mu aeg sellesse, et ma ei pinguta, sõidan mugavusepiiril, või ei - ütleme siis et sportlikul piiril, peaks aga punases sõitma. Motivatsiooni ka nagu ei ole, päevakutel on rohkem, sest seal ma reaalselt suudan olla tugevam. Eliidiga tead juba pärast teist KP-d et võistled eelviimase ja viimase koha peale. See, et ma mingi hetk enne mind startinud LSF-i Merle Rohtlast mööda sõitsin, tekitas veelgi rohkem tunde, et noh viimaseks ma nüüd ei jää ja ega paremini ma eliidis ka ei tee, viis pingutuse veel rohkem alla. Teine koht kuhu aeg kaob on muidugi see, et ma lihtsalt vahin mingis punktis. Ei suuda midagi otsustada, kaarti vahin aga üldse ei keskendu, näen et on 2 valikut, aga et hakkaks nüüd siis minema, et pohlad kui on halvem valik, vähemalt ma liigun... aga ei, ma lihtsalt vahin kaarti, 2 kompassi käes.
Aga rada ise oli tõesti hea, mulle meeldis kõik, kaks pikka kaardipööramise lõiku (tavaraja kaart oli trükitud kahele poolele), kitserajad, mudased teed, tõusud, laskumised, valikuvõimalused, Valgehobuse mägi, alati naeratav Maret Vaher. Ma ei teagi, kas ma viitsiksin teisipäevakutel Männiku või Harku metsas pikka rada sõita, aga järgmise aasta Eestikaid hakkasin juba finishis ootama.
Ja PS1: Aegviidu burksist ei saagi Mihkel midagi rääkida, kuna ta võttis ilma kastmeta. Nagu hallooo.... kes võtab vanakooli burksi ilma kastmeta???
PS2: Valgehobusemäe keskuses saab osta täiesti müstiliselt tulist teed, mis ei jahtu isegi selleks ajaks ära kui kõik muu toidu oled ära söönud. Nad võiksid seda teed jääkuubikuga serveerida.
Esimese päeva rongisõit oli väga tore. Sõitsime Marek Karmiga mõlemal korral ühes vagunis, meie tundusime tema kohalolekust palju vaimustunumad olevat kui tema meist. Kindlasti olid meist ja meie tegevusest väga huvitatud aga teised kaassõitjad. Eriti siis kui me hakkasime jalgrattale kinnitatud SI-süsteemi aretama. Tegevus seisnes peamiselt selles, et ühe käega hoidsime kummijupi ühte otsa vastu lenksu ja teise käega siis venitasime seda muudkui eemale ja olime rahulolevad, et jaa venib kaugele. Pärast mõnda aega kummivenitamist ja parima lahenduse leidmist sidusime ühe kummiotsa lenksu külge ja teise otsa sidusime SI-pulgad, mille siis omakorda sarve otsa pistsime. Ise nii rahul oma hea leiutise pärast. Ei tea muidugi, mis pühaks junniks seda SI-pulka teised rongisõitjad pidada võisid ja mis mõtted neil seoses kummivenitamise ja meie rahulolevate hõigetega (oo!, aa!) peas mõlkusid... Kindlasti need noored vene kutid pidasid meid totaalseteks no-liferiteks. Vihma otsustas muidugi sadada just siis kui me rongist välja läksime ja Aegviidust otseteed võistluskeskusesse sõitnuna olime me saabudes täiesti läbimärjad ja üleni sopased, erinevalt Marek Karmist, kes saabus väga elegantsena kuna oli ringi mööda asfalti kohale tulnud.
Aga ei ole lihtne eliidis võistelda. Medal mitte ei läinud napilt käest vaid ma medalit üldse ei näinudki. Aga rada oli tõesti huvitav, tavarada siis. Lühiraja esimene punkt meeldis ka seni kuni ma mingist mudasest kitserajast selg ees alla otsustasin sõita. Või noh, seda otsustas mu ratas ja ma ei saanud kuidagi teda enam pidama ka. Siis tõusis esiratas üles, mina lendasin selili, parem jalg väändus kuidagi halvasti ja püksid rebenesid puruks ja kompass kadus ka ära. Kuna esimesest punnist teise oli pmst jalgratas käekõrval jooksmine, siis joosta oligi nagu okei. Peamine mure oli et tagantulijad mu lõhki rebenend tagumikku ei vahiks. Teine punkt leitud, kolmandas käisin ka, aga sõita oli jalal ikka eluvalus. Seega katkestasin. Üks positiivne asi minu lühiraja katkestamise juures oli see, et ma nägin Mihklit peaaegu finisheerimas ja seejärel teda Meindokit tegemas (või siis mind, kui meenutada Kärstna lõppu) - virutas oma kaardihoidja koledate sõnade saatel vastu maad ja karjus oma ratta peale. See happening pakkus ka pealtvaatajatele palju huvi!
Järgmise päeva tavarajaks oli jalavalu kadunud, selg andis küll tunda, aga see-eest teised püksid olid terved ja mu kompass oli leitud. Kohale saime ka autoga, kuna ma olin Arturit vaatamata semi-headele heinateo ilmadele suutnud ära rääkida, kui fun on meid sõidutada Valgehobusemäele ja kui palju huvitavat on tal seal meid oodates teha... Linnast väljasõidule eelnes tööriistapood, mutrite-poltide ja saagide maailm, et Mihkli kaardihoidjat jälle ellu äratada. Pmst leidsime et peaaegu kõiki vahendeid (pealegi veel kuldse tooniga), mida on vaja kaardihoidja valmistamiseks, on müügil superodavate hindadega. Ideed lendasid juba nii kaugele, et valmistada kuldsetest vidinatest kaardihoidja ja panna talle nimeks Niry ja seda siis suure kasumiga müüma hakata. Stardis sai tänu Arturi abile kummid õlitatud ja ketid saetud, ehk siis kõik rattad tehnilisesse korda, kaardi- ja värskelt Arbolt ostetud SI-hoidjad paika. Päev oli ka päike. Ja tavarada maasikas. Pikkust lubati 24,1, minu spidok näitas lõpus 28,5. 10 naist kokku, mina tulin eelviimaseks ajaga 2.30, täpselt nii palju ma enne ajaks pakkusingi. 2 väga ränka viga tegin, kus esimel korral mitme tee ristumisel vale valiku tegin (ometi mul oli 2 kompassi, mida ohtralt ka kasutasin) ja kaardist välja sõitsin ning teisel korral samuti vale tee valisin ja laskumistest laia naeratusega alla sõitsin, et siis pärast sealt ratas käekõrval üles lonkida. Muidu olen oma teevalikutega rahul. Etapiaegaseid võrreldes ma suurt paremini polekski teinud. Ajad olid ikka nii 8-9 koha vahel. Minust eelmine oli 8 minutit paremini teinud, need 2 viga maksid mulle vast vähem. Pigem kaob mu aeg sellesse, et ma ei pinguta, sõidan mugavusepiiril, või ei - ütleme siis et sportlikul piiril, peaks aga punases sõitma. Motivatsiooni ka nagu ei ole, päevakutel on rohkem, sest seal ma reaalselt suudan olla tugevam. Eliidiga tead juba pärast teist KP-d et võistled eelviimase ja viimase koha peale. See, et ma mingi hetk enne mind startinud LSF-i Merle Rohtlast mööda sõitsin, tekitas veelgi rohkem tunde, et noh viimaseks ma nüüd ei jää ja ega paremini ma eliidis ka ei tee, viis pingutuse veel rohkem alla. Teine koht kuhu aeg kaob on muidugi see, et ma lihtsalt vahin mingis punktis. Ei suuda midagi otsustada, kaarti vahin aga üldse ei keskendu, näen et on 2 valikut, aga et hakkaks nüüd siis minema, et pohlad kui on halvem valik, vähemalt ma liigun... aga ei, ma lihtsalt vahin kaarti, 2 kompassi käes.
Aga rada ise oli tõesti hea, mulle meeldis kõik, kaks pikka kaardipööramise lõiku (tavaraja kaart oli trükitud kahele poolele), kitserajad, mudased teed, tõusud, laskumised, valikuvõimalused, Valgehobuse mägi, alati naeratav Maret Vaher. Ma ei teagi, kas ma viitsiksin teisipäevakutel Männiku või Harku metsas pikka rada sõita, aga järgmise aasta Eestikaid hakkasin juba finishis ootama.
Ja PS1: Aegviidu burksist ei saagi Mihkel midagi rääkida, kuna ta võttis ilma kastmeta. Nagu hallooo.... kes võtab vanakooli burksi ilma kastmeta???
PS2: Valgehobusemäe keskuses saab osta täiesti müstiliselt tulist teed, mis ei jahtu isegi selleks ajaks ära kui kõik muu toidu oled ära söönud. Nad võiksid seda teed jääkuubikuga serveerida.
13.7.08
Ratta-o on mõnna!
Vandusin jälle metsas, mis ma jõudsin, aga sellele vaatamata oli ratta-o EMV ikka hoopis midagi muud kui teisipäevak või X-rattaetapid.
Esimesel päeval lagunes mul kaardihoidja ära, sest selgus, et ma polnud teda lõpuni installinud, vaid foolishly lootnud, et ma võtsin pakist koheselt kasutatava toote. Ei saa öelda, et ma veel terve kaardihoidjaga eriti pildil oleks olnud, suhteliselt algusest peale kruusisin ikka viimasel kohal. Kogu Valgehobusemägi oli liiga tilluke, et sinna üldse rohkem kui 2 KP panna, aga rajameister otsustas just seal meid põhiliselt vongeldada, kuigi kaardikribulast suurt midagi välja ei lugenud. Esimesed 2KP'd tuligi ratast põhiliselt õlal tassida või siis mäest üles lükata. Ja just nii kui tekkis võimalus kimama hakata, laguneski varustus ära ja enne KP4 veetsingi minuti Margus Hernits-stylee rajalt kruvisid otsides. Need pole ka asjad, mille keegi peale võistlust ju finishisse tooks. Sõitsin siis edasi plaat kaardiga kuidagi käes. Kui oli võimalik midagi sõimata, siis sõimasin – mul oli nüüd kohe ERILINE õigus.
Viga nagu ei õnnestunud teha – kuigi tagantjärgi oleks võinud mõned teevalikud paremini teha – aga mul oli põhiline teha talutav otsus kiiresti ja noppe minema kimada. Suuremate ringide sõitmise julgus tuli alles 1. päeva teisel poolel, muidu ikka üritasin punase joone ligidalt oma valiku teha. Rõõmu tegi ka loomulikult see, kui mõnele tüübile õnnestus rajavalikuga kott pähe tõmmata. Üldse on vist alati nii rõõmustav võtta igast võistlusest osa teades, et sa oled kõige sitem mees metsas. Iga võit on siis ilge boost – kas sõidad kellestki mööda või teed parema valiku. Alles lõpus suutsin läbi metsa lõigates ratas õlal mäest alla kukkuda, mis ei olnud üldse tore. Ilus sinine triitseps kasvas mulle õhtuks. Lõpus vaatasin veel kuidas Margus Hallik viga tegi ja läbi ta oligi – rada 7,5; aeg 58m. Noh, poole peal oleks ma juba ka ajaga alla 10m/km rahule jäänud. Igatahes nagu ikka "pole põhjust rahulolematu olla",
Vahepealne öö ja hommik parandasid mu kaardihoidja ära (nüüd on mul oma rauasaag). Hommikul tõstsin ennast ka teiseks päevaks ELIITI ümber, sest muidu oleks lihtsalt liiga igav ja üldsegi, jubedamat asja kui A-rajal kolme hulka tulla, ei oska ma ette kujutadagi. Korraldajatele oli mu kahe raja vahel tilbendamine muidugi tõsine nightmare – öised kõned Paulile nädala keskel panid sellele juba aluse :)
Tavarada läksin juba eriti lõdvalt võtma. Kui ringi oli vähegi mõistlik minna, siis ma seda ka tegin. Tagantjärgi oleks KP1 võinud siiski otsem minna, aga nii hea on ju võistlust alustada pikema kimaga. 3.KP's tegin paar pisirumalust, 5. KP's võtsin juba oma esimese ringimineku skalbi – see punktiir läbi soo ei olnud kohe üldse "on". KP6 nüüd juba oleks paremalt "otse" targem olnud, KP9 väike jõnks maanteele oli tõenäoliselt ka õige. Even Toomas sai mu ka alles siin kätte 6 minutiga. 3 minuti Riho Taba tuli küll paar korda vastu, aga mööda sai ta must alles KP15. Sellega kadus ka mu esialgne võimalus kedagi võita. Vaheaegu tahaks juba küll näha, sest KP11-ni sõitsin ma suhteliselt veatult, kuigi mitte just eriti nobedalt. KP10 sõitsin kaardilt välja, et saaks maksimaalselt Piibe mnt asfalti. Väga jamm oli kimada, ET läks tiba otsem ja tekkis mulle mingil hetkel uuesti selja taha – braa! 10-11-12 ma suhteliselt sõltusin temast, mõelda eriti ei viitsinud, aga silma hoidsin asjade käigul peal. 13KP's tegin oma hea vana kooli vea, et võtan esimese ettejuhutva punase joone ja hakkan sedapidi sobivas suunas kimama. See lõppes siis sellega, et olin juba üle poole ma KP16'sse ära sõitnud, kui alles avastasin, et KRT ja TRA ja RSK. Üheks sekundiks mõtlesin sealtsamast finishisse tulla ja katkestada, aga kohe mõtlesin, et mis te õige mõtlete, katkestamine on mõttetu. Kakerdasin siis juba suhteliselt resigned olemisega tagasi üle jõe ja mäest üles Piibele, sealt ringiga KP14. Siin sai Martti mu kätte. KP15 tegin ma mingeid trikke, niet sain suusarajal uuesti Martti kätte, kuigi rõõmu sellest oli põgusalt, sest sel hetkel kimas ta parasjagu mäest alla ja veeres uuesti järgmisest üles ja ma pidin veel hakkama sealt ratast üles lükkama. Boo. See vahe kärises päris kiiresti. KP16 uuesti minnes valisin ma vasakpoolse tee puhtalt sellepärast, et ma olin seal kuradi KP10 rajoonis juba nii mitu korda olnud ja vaheldust oli vaja. Loomulikult polnud just eriti targa otsusega tegemist. Siin nägin jälle Marttit – seekord ratast parandamas. PTÜI x3 – mulle kohe üldse ei meeldiks, kui mul metsas selline asi juhtuks. Tulemusi küll ei tea veel, aga kui ta must sellepärast tahapoole jääks, oleks küll ebaaus – noh, mina oma KP13-16 lollusega kaotasin ka aega, a see oli puhta oma viga. Lõpuni enam midagi väga põnevat polnud, KP18 tegin ehk jälle liiga suure ringi, aga kes nii hilja enam mõelda viitsib ja radu lugeda, eriti sellest HM-kribulast. Just. Ja need peenikese kontuuriga rajad sinna mäe otsa olid kindlasti spetsiaalselt võistluse jaoks sisse tallutud. Korra pidin veel samast kohast lõikama, kus eile käntsa käisin. Viimasesse tulin natuke rumalasti otse üle mägede palju lisatõusu võttes. Finishis oli kõik tore.
Rajad olid ikka väga head. Kas nüüd ka rajaplaneeringu koha pealt, aga mulle kui põhiliselt päevakutel RO-ja jaoks oli vaheldus ikka mäekõrgune.
SI-ratta-küljes süsteem töötas mõlemil päeval hästi. Ei teagi, milline see järgmine võistlus olla võiks, kus jälle SI ratta küljes olema peab, et praegust seadet veel täiustada saaks.
Seltskondlikust poolest – metsanaeratused, Marek Karm, maasad-mustikad, rongisõit, Aegviidu burks ja õlle mekk – kirjutab Ruta. Nknii oli tegemist individuaalvõistlusega, kust ei saagi üks inimene EALESKI kõigi eest kirjutada. Pilti nagu tehti ka.
Jaa, ja nädala idee oli loomulikult Unfair Play Teami põhimõtetele alustala panek. Rahvatriatloni tulemusi ei ole ikka veel – kuna kahe 'jooksu' tulemuste kokkumergemine on vist ilge jeblimine (näiteks), siis on nad vist valinud jaanalinnu taktika ja see etapp vaikitakse lihtsalt maha. Tore idee oli muidu. Ruta avastas muidu, et triatlone toimub ka enam-vähem iga päev. Aga vabad nädalavahetused on juba totaalne kuld, ei taha kalendrisse enam midagi juurde, pigem võiks vähemaks võtta. Kogu uisk juba siit lendas.
Teisip-kolmap läheme ehk uuesti Harku mäeringile. Järgmisel laupäeval Kõrvemaa triatlon. Pühapäev on VABA! Uskumatu.
Esimesel päeval lagunes mul kaardihoidja ära, sest selgus, et ma polnud teda lõpuni installinud, vaid foolishly lootnud, et ma võtsin pakist koheselt kasutatava toote. Ei saa öelda, et ma veel terve kaardihoidjaga eriti pildil oleks olnud, suhteliselt algusest peale kruusisin ikka viimasel kohal. Kogu Valgehobusemägi oli liiga tilluke, et sinna üldse rohkem kui 2 KP panna, aga rajameister otsustas just seal meid põhiliselt vongeldada, kuigi kaardikribulast suurt midagi välja ei lugenud. Esimesed 2KP'd tuligi ratast põhiliselt õlal tassida või siis mäest üles lükata. Ja just nii kui tekkis võimalus kimama hakata, laguneski varustus ära ja enne KP4 veetsingi minuti Margus Hernits-stylee rajalt kruvisid otsides. Need pole ka asjad, mille keegi peale võistlust ju finishisse tooks. Sõitsin siis edasi plaat kaardiga kuidagi käes. Kui oli võimalik midagi sõimata, siis sõimasin – mul oli nüüd kohe ERILINE õigus.
Viga nagu ei õnnestunud teha – kuigi tagantjärgi oleks võinud mõned teevalikud paremini teha – aga mul oli põhiline teha talutav otsus kiiresti ja noppe minema kimada. Suuremate ringide sõitmise julgus tuli alles 1. päeva teisel poolel, muidu ikka üritasin punase joone ligidalt oma valiku teha. Rõõmu tegi ka loomulikult see, kui mõnele tüübile õnnestus rajavalikuga kott pähe tõmmata. Üldse on vist alati nii rõõmustav võtta igast võistlusest osa teades, et sa oled kõige sitem mees metsas. Iga võit on siis ilge boost – kas sõidad kellestki mööda või teed parema valiku. Alles lõpus suutsin läbi metsa lõigates ratas õlal mäest alla kukkuda, mis ei olnud üldse tore. Ilus sinine triitseps kasvas mulle õhtuks. Lõpus vaatasin veel kuidas Margus Hallik viga tegi ja läbi ta oligi – rada 7,5; aeg 58m. Noh, poole peal oleks ma juba ka ajaga alla 10m/km rahule jäänud. Igatahes nagu ikka "pole põhjust rahulolematu olla",
Vahepealne öö ja hommik parandasid mu kaardihoidja ära (nüüd on mul oma rauasaag). Hommikul tõstsin ennast ka teiseks päevaks ELIITI ümber, sest muidu oleks lihtsalt liiga igav ja üldsegi, jubedamat asja kui A-rajal kolme hulka tulla, ei oska ma ette kujutadagi. Korraldajatele oli mu kahe raja vahel tilbendamine muidugi tõsine nightmare – öised kõned Paulile nädala keskel panid sellele juba aluse :)
Tavarada läksin juba eriti lõdvalt võtma. Kui ringi oli vähegi mõistlik minna, siis ma seda ka tegin. Tagantjärgi oleks KP1 võinud siiski otsem minna, aga nii hea on ju võistlust alustada pikema kimaga. 3.KP's tegin paar pisirumalust, 5. KP's võtsin juba oma esimese ringimineku skalbi – see punktiir läbi soo ei olnud kohe üldse "on". KP6 nüüd juba oleks paremalt "otse" targem olnud, KP9 väike jõnks maanteele oli tõenäoliselt ka õige. Even Toomas sai mu ka alles siin kätte 6 minutiga. 3 minuti Riho Taba tuli küll paar korda vastu, aga mööda sai ta must alles KP15. Sellega kadus ka mu esialgne võimalus kedagi võita. Vaheaegu tahaks juba küll näha, sest KP11-ni sõitsin ma suhteliselt veatult, kuigi mitte just eriti nobedalt. KP10 sõitsin kaardilt välja, et saaks maksimaalselt Piibe mnt asfalti. Väga jamm oli kimada, ET läks tiba otsem ja tekkis mulle mingil hetkel uuesti selja taha – braa! 10-11-12 ma suhteliselt sõltusin temast, mõelda eriti ei viitsinud, aga silma hoidsin asjade käigul peal. 13KP's tegin oma hea vana kooli vea, et võtan esimese ettejuhutva punase joone ja hakkan sedapidi sobivas suunas kimama. See lõppes siis sellega, et olin juba üle poole ma KP16'sse ära sõitnud, kui alles avastasin, et KRT ja TRA ja RSK. Üheks sekundiks mõtlesin sealtsamast finishisse tulla ja katkestada, aga kohe mõtlesin, et mis te õige mõtlete, katkestamine on mõttetu. Kakerdasin siis juba suhteliselt resigned olemisega tagasi üle jõe ja mäest üles Piibele, sealt ringiga KP14. Siin sai Martti mu kätte. KP15 tegin ma mingeid trikke, niet sain suusarajal uuesti Martti kätte, kuigi rõõmu sellest oli põgusalt, sest sel hetkel kimas ta parasjagu mäest alla ja veeres uuesti järgmisest üles ja ma pidin veel hakkama sealt ratast üles lükkama. Boo. See vahe kärises päris kiiresti. KP16 uuesti minnes valisin ma vasakpoolse tee puhtalt sellepärast, et ma olin seal kuradi KP10 rajoonis juba nii mitu korda olnud ja vaheldust oli vaja. Loomulikult polnud just eriti targa otsusega tegemist. Siin nägin jälle Marttit – seekord ratast parandamas. PTÜI x3 – mulle kohe üldse ei meeldiks, kui mul metsas selline asi juhtuks. Tulemusi küll ei tea veel, aga kui ta must sellepärast tahapoole jääks, oleks küll ebaaus – noh, mina oma KP13-16 lollusega kaotasin ka aega, a see oli puhta oma viga. Lõpuni enam midagi väga põnevat polnud, KP18 tegin ehk jälle liiga suure ringi, aga kes nii hilja enam mõelda viitsib ja radu lugeda, eriti sellest HM-kribulast. Just. Ja need peenikese kontuuriga rajad sinna mäe otsa olid kindlasti spetsiaalselt võistluse jaoks sisse tallutud. Korra pidin veel samast kohast lõikama, kus eile käntsa käisin. Viimasesse tulin natuke rumalasti otse üle mägede palju lisatõusu võttes. Finishis oli kõik tore.
Rajad olid ikka väga head. Kas nüüd ka rajaplaneeringu koha pealt, aga mulle kui põhiliselt päevakutel RO-ja jaoks oli vaheldus ikka mäekõrgune.
SI-ratta-küljes süsteem töötas mõlemil päeval hästi. Ei teagi, milline see järgmine võistlus olla võiks, kus jälle SI ratta küljes olema peab, et praegust seadet veel täiustada saaks.
Seltskondlikust poolest – metsanaeratused, Marek Karm, maasad-mustikad, rongisõit, Aegviidu burks ja õlle mekk – kirjutab Ruta. Nknii oli tegemist individuaalvõistlusega, kust ei saagi üks inimene EALESKI kõigi eest kirjutada. Pilti nagu tehti ka.
Jaa, ja nädala idee oli loomulikult Unfair Play Teami põhimõtetele alustala panek. Rahvatriatloni tulemusi ei ole ikka veel – kuna kahe 'jooksu' tulemuste kokkumergemine on vist ilge jeblimine (näiteks), siis on nad vist valinud jaanalinnu taktika ja see etapp vaikitakse lihtsalt maha. Tore idee oli muidu. Ruta avastas muidu, et triatlone toimub ka enam-vähem iga päev. Aga vabad nädalavahetused on juba totaalne kuld, ei taha kalendrisse enam midagi juurde, pigem võiks vähemaks võtta. Kogu uisk juba siit lendas.
Teisip-kolmap läheme ehk uuesti Harku mäeringile. Järgmisel laupäeval Kõrvemaa triatlon. Pühapäev on VABA! Uskumatu.
Subscribe to:
Posts (Atom)