Xdream I Ardus - naisterakesed

Ilma ilma naljata oli see üks paremaid X-e mis ma teinud. Mitte et rada oleks olnud überhuvitav ja ekstreemsust palju ja funne ülesandeid... Vaid et esimest korda olin ma rajal ammu-unistatud naistiimiga. Jaa, meie tulemus sakib sajaga (pea 10 h trahvi tegemata kanuu eest) aga alles nüüd saan ma aru kui hea on teha asju ise, mitte lasta teistel sind lohistada.

Igatahes see tunne, et sa ei ole segatiimis veetav, kes ei tea kus asutakse kaardil, ei julge teha lisaülesandeid, kelle kotti kantakse ja jope külge seotult rulluisuetapil sabas veetakse. vaid et kõik mis sa teed, seda teedki ise.. ja tulemus mille saad ongi tegelikult sinu enda tulemus. Jah, aitad oma tiimikaaslasi, aga kõik on ikkagi ühes paadis ja võrdsed.

Minek

Kuna Katrin meie kolmas liige, tüür, sohver ja usaldusväärne orienteeruja otsustas oma pikka nohu ja kurguhaigust veelgi pikendada, tuli meil leida asendusliige. Selleks sai töökaaslane Hedi. Katrin, kelle kohta ma vist pea igas msn-i vestluses Margiti või Hediga kirjutan: 'ta on nii tore', oli vähemalt nõus täitma sohvrikohustusi ja oli I etapil meie manageriks, kes meid kohale sõidutas, rattaid putitas, pressipunktides cheeris ja igati poputas ja oma niisutavaid meigieemalduslapikesi jagas.
Võistluskeskusesse saabusime varakult, pärast lühikest ja piinlikku momenti Seiklusporru Aivariga, kui parklas Mihkli auto juurde sadasime teemal et näe me ei saanudki su kõrvale parkida ja seepeale Mihkli kõrval seisnud Aivar küsis et - "eee.. kas ma tunnen teid???", ladusime oma tavaari laiali ja alustasime ettevalmistusi. 2 tunni toimetamise sisse mahtus lillepott-kaardihoidjate installeerimine, mida meie uus sõber Aivar oma installeerimisvarustusega paigaldada aitas


Start

Ilma ilma terata. Kõik pildid on Katrini tehtud

Kaardid olid rullis maas aga niipalju kui sealt näha oli, saime teada et tuleb rattaralli ning natuke nägime ka legendi, kust võis välja lugeda, et alguses on ratas ja siis nägime sõna: ERALDI. Meie järeldus oli et kohe algabki rattaralliga ja seal tuleb liikuda eraldi. Sellele järgnes väike paanitsemine ja Katrin kes jooksis meie ja Mihkli-tiimi vahet edastas vist paanikat ka neile, Mihklil polnud ju spidokatki...
Aga pauk käis ja saime aru, et pärast esimest rattapunkti on vahetusala ja eraldi tuleb hoopis joosta. Esimesse punkti panime julmalt teiste järel, ma ei jõudnud kaartigi plansetti vahele pressida seega sain natuke sõidu pealt legendi lugeda. Kui vahetusalasse jõudsime oli juba selge, et lihtsamale (C) variandile läheb Margit, ning A ja B jookseme koos Hediga läbi. See oli hea otsus. Muidugi oli Margit tagasi enne meid. Järgnes samal kaardil valik-o, mis õnnestus ka päris hästi. Kindlasti aeglaselt aga vähemalt vigadeta. Mingil hetkel nägime roosasid MyFitness tibinaid ja veendusime et vähemalt ühte naistiimi me juba võidame! Wupiduu!

Ratas - lisaülesanne - ratas - lisaülesanne

Ratas on minu kõige tugevam ala ja seega ka lemmikosa X-st. Ja üldiselt olen ma oma rattaga ikka väga rahul. Kohe rattaetapi alguses oli lisaülesanne. Seal oli meid ka Katrin ootamas ja ergutamas. Nii hea oli teda näha! Lisaülesandeks oli kaks metallist jubinat, mis tulid ilma ilma jõudu kasutamata teineteisest lahutada. See on midagi sellist millega sa ise hakkama ei saa, aga kui teine proovib siis sul on ka käed koguaeg seal juures, et kohe kohe enda kätte haarata ja ise ära lahendada.... mida sa muidugi ei tee.. aga kohe on järgmine kätepaar ootamas et anna mina nüüd proovin. Alguses valisime konksud, aga sellega hakkama ei saanud, siis võtsime vedru ja see sai lups valmis. Lisaülesandest lahkudes ja järgmisse punkti sõites hakkasin kaarti ette lugema ja tuli esimene 'mitte-sittagi-ei-saa-aru' moment, kus 15-s punkt oli keset valget latakat. Et nagu nuputa ise kus ta seal olla võib. Ma väga välja ei nuputanud, kuna sinna tundus üks korralikum tee minevat ja hakkasime seda mööda kimama, siis aga tabasin Hedi hüütud legendi kirjelduse järgi ära, et punkt peab olema tee ja sihi ristis, seega oli selge et me oleme vale tee peal. Õnneks mitte kaugel. Ruttu tagasi ja punkt oligi seal kus arvatud. Olin oma arvamise üle väga uhke, sest osad tiimid jäid sinna 'valele' teele ja ei tabanud meie tagasipööramise nõksu ära.
Järgmises punktis oli jälle lisaülesanne - takistusrada. See sai üsna loiult läbitud, aga seal olid väga toredad korraldajad kes igati meile kaasa elasid. Üks hakkas kõva häälega naerma kui Margit arvas et betoontorud muudkui väiksemaks lähevad. Kas nad siis ei läinud vä?

Jalgsi

Jalgsietapi esimene punkt (järjekorra nr 18) sai meiel saatuslikuks. Pärast metsarajalt metsa keerates ja võssis pikka aega rüseledes saime aru et midagi on ikka väga mäda ja läksime tagasi teele. Et siis uuesti alustada samast kohast. Palju ropendamist minu poolt (mitte-sittagi-jne) ja igasugu motivatsioon oligi kadunud... Järgmised punktid võtsime lonkides, vahepeal radadel proovisime ka sörkida aga siis kostus järsku Margiti suust mingeid koledaid sõnu ja oli aru saada et selleks korraks on tema põlv jälle tuksis. Jalgsietapp oli oma mägedega väga tüütu. Muud sõna ma ei oskagi öelda... Etapilt lõpuks tagasi jõudes oli ratta-alas ainult mõned komplektid rattaid ja oli selge, et liidergrupis me ei ole :)
Ka olid seal meie konkurendid MyFitness tibid, kes polnud veel jalgsietapile läinudki ja olid selliste nägudega, et ega nad lähegi. Natuke küll cheerisime neid, et võtke mõnedki punktid aga tundub et see eriti neid ei vaimustanud.

Ratas

Algas rattaralliga, mille kirjeldust lugesin ma ette juba jalgsietapi lõpus. Kõik tundus nii loogiline. Ja sõitma hakates klappiski - ringitamine seal kohapeal, metsarada.. Metsaraja lõpus kruusakale jõudes ütles minu spidok üles. Ajutiselt küll, aga seda ma ei teadnud. Siis pidi Hedi edasi-tagasi oma spidokat nullimas käima.. Otsustasin hoopis kaardilt aru saada kus me oleme ja jätsin spidokasüsteemi jälgimise Hedile. Sõitmine klappis kaardiga, aga kompass nagu mitte... Aga ega kompass ju näitagi alati õigesti, onju? Igatahes mingis ristumises, kus oli üks seeneke, me enam pihta ei saanud kus oleme ja kas oleme vea teinud või on koht ikkagi õige... Igatahes sõitsime 0,27 km paremale siis tagasi, nullisime ja 0,27 km vasakule... Vasakulgi ei tulnud seda mida ootasime, aga see-eest oli seal kari inimesi. Võtsime neile sappa ning natuke hõikamist ja saime aru, et nad ei lähegi esimesse rattaralli punkti vaid juba teise. Selle mis on rattaralli teinepunkt, olin ma ka juba jalgsietapil välja mõelnud ja teadsin et see on sama, mis oli 15-s punn. Ei olnud väga tahtmist minna tagasi ei-tea-kuhu ja jätkata eelmise punkti otsimist. Selle vahelejätmise otsus tuli kiirelt. Punkt 25 käes, algas valik-O. Liikusime koos kahe-kolme tiimiga. Pikad tuul-vastu otsad võeti meid tuulde ja seal oli minul väga ok. Üldse oli ratas väga ok ja ma oleks suutnud ka kiiremini. Valikupunne pidi võtma ainult 2. Esimesena võtsime nr 52, sinna läksid ka teised meiega liikunud meestiimid. Üks valikupunkt (55) oli üsna kanuuala (mis pidi järgmiseks tulema) juures, seega minule tundus see nii kahtlane, et miks teha valik-o kui üks punkt on nii ilmselgelt paremas kohas kui teised. Et ju ta siis mingi konksuga ole ja sinna me kuhugi sohu ära upume. Seega eraldusime me oma kaaslastest ja läksime punkti 53.

Lisaülesanne - hüpe

Lisaülesanne enne kanuud oli midagi, mida me juba stardis nägime et mingi kõrgustevärk ja mina ütlesin kohe, et mina seda ei tee. Margit aga hakkas seda nähes rõõmust huilgama ja sellega oli ülesandesooritaja otsustatud.

Margit hüppele valmistumas, tudises teine nii hirmsasti seal redeli otsas. Pildil on see pulk ka näha, millest pidi kinni haarama.

Meie niikaua kuulasime Urmo juhendamist kuidas käituda tormisel Paunkülal. Küsisime veel et kas kontrollaega pole ja kas me ikka jõuame... Jaa, jõuate. Margit hüppelt tagasi, käppelt kanuude poole. Randa lipates jõudsime ära näha Seiklusporru finisheerumise (millele järgnes kanuuetapil pidev omavaheline nentimine - kui tublid nad ikka on) ja Katrin jõudis veel Hedit tüürimise osas õpetada ning meile eliit-tiimidelt kuuldud kanuuetappide strateegiat seletada.
Kanuu saime hea, istmetele olid padjad teibitud ja põrandal vedeles hulganisti hõbedast karda :) Pole raske arvata, kes B-rajalt seal enne oli sõitnud. Enne sadamast lahkumist aga astus eelmise aasta xdreami nokatsiga mees meie ligi ja seletas, et vetelpääste on järvel kella 7-ni (kell oli 6 sel ajal) ja et ärgu me tormisele poolele saari üldse mingugi.

Kanuu

Selline oli pilt äktšonit täis Paunkülale mitu mitu tundi enne meid ning all meie lahkumas inimtühjale veehoidlale:

Watch us go! Mulle tundus alguses et mu mõla on mingi ülipikk ja sellega on võimatu sõuda

Hedi oli muidugi superkoom tüür. Kanuu liikus mingeid imelikke sikk-sakke pidi ja me Margitiga võidu karjusime 'paremaleeee' 'vasakuleee', kusjuures me mõlemad ajame parema ja vasaku totaalselt segi. Kui juba mitmesaja meetri kaugselt keset tühja järve üks teine kanuu paistis vastusõitvag hakkasime röökisima neile et ettevaatust, minge meist mööda, me ei oska sõita... Ma ei tea kas see oli vetelpääste või kes, aga kaks naist istusid tavalises paadis ja üks küsis et miks me juba nii kaugelt teist kanuud kardame.. Duh.

Tõelisi kanuupunne võtsimegi ainult ühe (nr 59). Seal vahetasime ka istumiskohti - mina tüüriks, Hedi ette. Hakkasime ka KP61 poole sõudma aga 'avamerele' jõudes oli tuul nii kõva et see värk tundus väga lootusetu. Suure kisaga saime kanuu ümber pööratud ja taaskord 'mitte-sittagi-aru-saades' läksime mingis suva kohas suure saare külje alla. Kaardi järgi tundus seal mingi suurem äktšon toimuvat, ainult et enamus kaarti oli valge. Kuidagi väga hästi klappis meil randumiskoht, sest üles ronides ja natu paremale jalutades nägime oranže linte ja inimesi. Lisaülesanne + mälu-o. Mingi arutelu läks seal lahti veel teemal, kus on meie kanuu. Et kanuu peab ka punktis olema. Teiste omad ju olid. See lahenes sellega, et ajasime kõik nokatsiga-tüübi kaela, kes oli öelnud et teiselepoole saart me minna ei tohiks. Igatahes me ei paistnud kedagi eriti oma kanuuga huvitavat. Natuke vaidlemist ja Hedi oli nõus ka trosside vahel käimise lisaülesande ära teha. Seejärel mälu-o. See oli lihtne, aga kuna meil juua kaasas ei olnud ja kanuu ärajätmise osas oli igasugune pingutamise mott juba ära nullitud, siis lonkisime lihtsalt punktid kätte saada. Need tehtud, kanuu üles otsida ja finishi poole seilata.

Lisaülesanne - vibu. Ehk noolemäng nagu Mihkel ütles.

Sellega alustasin mina. Aga kuna see oli kohe finishi kõrval ja Mihkel ja Katrin seal tüdrukutega juba muljetasid ja lobasid, siis mind häiris kogu see vibuvärk ja see mees oma seletamisega. Mul oli palju rohkem vaja ju muljetada... See vibuteema ja nende noolte võssist otsimine tundus nii teisejärgulie ja üldse segav faktor. Igatahes panin ma mööda ja edasi ma ei tea, Hedi lasi ja Margit lasi ja mingi hetk oli happiness.

See poiss vasakul oli eriti abivalmis. Vähemalt õpetas mida teha - hoia vibu endast eemale, muidu saad vastu nägu, ära näppe sinna pane, muidu saad vastu näppe jne

Finish

Me olime vist teine naistiim kes finisheerus? Või kolmas? Igatahes mingi hetk tuututati et meie 'Ilma ilma' tiim tuli teiseks ja MyFitnessi tüdrikud kolmandaks. Kuna nemad olid jätnud vahele jalgsietapi ja kanuu, siis olid nad ka üsna üllatunud oma kolmandast kohast. Tuututati veel teemal, et käige pesemas ja sööge ja siis on autasustamine, ISC-i võidutiim oli selleks ajaks ammu juba kodus. Me muidugi polnud oma teise kohaga rahul, kuna olime ju pea kogu kanuu tegemata jätnud. Natuke protestimist oma II koha vastu ja saimegi koju ära tulla.

Kokkuvõte:

* kõige valusam trahv tuli rattaralli esimese punkti ära jätmisest. seda oleks võinud ikkagi otsida
* me oleksime teinud kanuud rohkem (küll mitte kõike) kui poleks tulnud seda nokatsiga tüüpi meile 'soovitusi' jagama
* paljud meestiimid pidasid meid B-rajakateks
* paljudel meestiimidel olid mingid übersuured seljakotid (toit ja ravimid?)
* ma ei tundnud kordagi puudust meesliikmest, isegi ratast üle kraavi ukredades
* on ütlemata hea kui sul on keegi stardis, finishis, rajal aitamas ja cheerimas, mistõttu otsustasime et meie tiim jääb 4-liikmeliseks ja järgmisel korral on manageriks Hedi.
* Katrin on ikka uskumatult tore
* ma leian juba teist päeva kodus sipelgaid

Need siis mu esimesed mõtted... eks pärast hakkab edit'eid tiksuma.

Xdream 1/09 Ardu // Seiklusporr 26.04.2009

Kuna täna ei ole mul mingit kohustust post-race asju pesta, sest ma unustasin oma koti Arttu, siis võtan minuti hoopis jutukese alustamiseks.

...ja siin lõpeb viitsimine. Homme jätkan? Või vähemalt siis kui tulemused üles tulevad. Mind huvitab põhiliselt mitmendana me esimesest topeltjooksust lahkusime ja mitmenda koha me kanuus saime. Muidu sain oma eesmärkide üle 6-0 võidu : Porr 2; Esko team, Ruta team, Tõnu team ja Alari team jäid tahapoole ja finishiks sai kere korralikult valusaks. Koht öeldi, et 9., aga tulemusi välja ei pandud, niet eksnäis. Well chuffed olen igatahes kohaga, kuigi esimene pool rajast oli mu panus suhteliselt minimaalne ka ma sain oma porrutilbendise lippu korralikult üleval hoida. Esimeses mingi metallist konksuga lisaülesandes oli mul pilt juba täitsa eest.

Teammate Martti kirjutab Medisofti plokki.

270409 jätk.
Enne starti oli kõige tähelepanuväärsem juhtum see, kui olime kõik autod paika pannud ja Katrin jookseb lõkerdades ligi ja hüüab, et Dämmit, me ei saanudki kõrvuti parkida! mille peale Aivar (?) tegi suurt silma ja üllatus, miks tundmatu neiu nõnna sügavat kahetsust väljendab. Igatahes sai sellest kohe igasugust jääd murdnud üritus ja pärast tegelesid kolm tiimi juba erinevates kombinatsioonides üksteise rajavalmiks tegemisega.



Stardis tekitas Terake mul korraks paanika, et ikkagi on ratta-tulip vaja ükshaaval teha ja selle peale mõtlesin oma odomeetripuuduses hirmuga päris pikalt. Aga anyways, stardinumber oli 23. Alguses saime natuke halvasti minema, sest ma arvestasin koguaeg, et Kristjan on minust tagapool, kuni vahetult enne asfaldilt ära keeramist vastupidine selgus. Siis tuli pikas jorus liikumine, kus me olime kindlasti kiiremad, kui need, kelle taga me tilbendasime.
Ratas-1 21.

Jooksus oli kiire rollijaotus. Igatahes siin ma sain oma B-rajal Elost mööda joosta :D Valik-o näitas juba korralikult, kui tähtis on see, et võistkonnas on keegi, kes o-tehniliselt (vähemalt Eesti maastike kontekstis) suht täiuslik on (Kristjan siis). Tempo oli hea, pulss täpselt lubatud punase ülemisel piiril, otsused jooksu pealt ja viga praktiliselt null.
Eraldi jooksu lõpp 6.
Koosjooksu lõpp 5.

Ratas edasi oli juba koht, kus tempo mulle natuke üle jõu käis. Kaardilugejat minust polnud vist kuni KP16ni, aga tegelikult ma arvan, et vaiksed tempotõsted oleks ma üle elanud, sest siis kui Kiirrong meile tagant sisse sõitis, suutsime me nende kiirust edasisel teelõigul hoida küll. KP11-12 rattalohistamine oli muidugi juba hoopis teine kaardimäng. Mina liikusin siin ees miskipärast (lubasin Marttile teda küll kohekohe mööda lasta) ja olin siis esimene, kes mingit pealtnäha süütut kraavi ületama hakkas ja ratas kaenlas kaelani sisse käis. NOT FUN! Ma mõtlesin, et rattaga palju läbimärjana sõitu ees, kindlasti saan vappeka kätta, aga see kuivas käbe, ainuke downside oli, et kaardihoidja kile oli mõlemalt poolt mudane ja siis mul polnud isegi võimalust midagi välja lugeda. Mudajärve kallas oli rattaga jooksuks õnneks ideaalne, meie järel tulnud poisid keerasid juba kuskile vasakule metsa kammima (ja rohkem me neid ei näinud). Lisaülesandes oli mu pulss nii kõrge, et pulsivöö lagunes ära ja sel ajal kui teised puslet lahendasid, tegelesin ma enda uuesti pildile saamisega. KP13-14 etapil tegime me erinevaid lõikeid – võibolla selleks, et nö kompenseerida eelmist lohistamiskaotust. Igatahes Kristjan ei olnud rahul ja arvas, et me kaotasime nende kõikidega aega. Peale KP14 oligi suurem punt koos, Vautsikud ja Heiti tiim ja veel keegi. Valges ruudus usaldasime kõik kolmekesi suuremaid o-ajusid ja siis kui oli aeg ratta sejast maha hüpata siis jooksime kõik ilma kaardita metsa vahele konksu panema. Õnneks päästis meid Martti kalkulatsioon, et me maandusime teele liiga lõunas ja me hakkasime KP-teel enne teisi põhja suunas liikuma ning punnis olime esimesena ja pärast oru teistkordset läbimist lahkusime ka rattaga esimesena. Sellel jalgsiosal sain ma endale ka magusa ora ninna niet päris pikalt liikusin veel ringi lõug laialt verine. Takistusribal tehti mingist kummist läbi roomates mu poriverisest mollist pilti ka, ma usun et mu emal oleks isegi mu ära tundmisega sel hetkel raskusi. (Mitte et ma pilti näinud oleks). OK, jooksin tiba ette. KP15-16 oli see 168 pulsi episood ja siin õnnestus siis Heitist/Ottensonist rattaga mööda sõita – OK, neil Viivi tiimis, aga IKKAGI :P Vahetusalasse jõudes olin ma tegelikult pettunud, et juba nii 9-10 komplekti rattaid ees oli. Nii palju kui oma arust ülevaadet oli, ei oleks tohtinud üle 5 võistkonna eespool olla, aga musti hobuseid on ju igal võistlusel (nagu meie nt).
Ratas-2 KP31-39 6. etapiaeg (v.hea)/4.
Ratas-3 KP39-vedruülesanne 28./5.
vedruülesanne 41./5.
takistusriba algus 9.

KP18-23 oli tõsiselt jube ja kui see oli Voose, siis ma tõmban pika raja eestikad jälle plaanist maha. 44 minutit joosta 4,1km rada ilma veata on vist küll rekord. Jutuks tuli ka see, et oleks nagu Pariisi metsa sattunud. Ma oma arust olin ka vahepeal kaardis, aga tempo oli nii aeglane, et ma olin ennast tavaliselt ammu enne poole etapi läbimist punkti kohale lugenud. Õnneks oli teine pool juba rada pidi. Martti käis mu nina ees küll korra näoli ja siis ülejäänud rajast ma meenutasin seda vana Tartu Maratoni, kus ma ka siledal maal kõhuli käisin ja vanamehed kõrvalt rääkisid, et esimene väsimuse märk. Siin me mõlemad kakerdasime suhteliselt hädiselt ja Kristjan sai juba alguses südamele, et MÄEST ÜLES EI JOOKSE!
takistusriba 16./9.
jooks-3 Voose 44m suhteliselt 3. aeg/8.

Tulipi alguses me otsustasime ikka raja läbi mõelda, aga takerdusime mingitesse detailidesse ja jäime siiski läbisõidu juurde, mis algas kahe auringiga ümber karjääri ainukese põõsastiku.
OK, ma räägin siin küll meie-vormis, aga see oli jälle üks osa, kus ma põhiliselt tilpnesin. Jõudu oli, aga odokat mitte. Enne KP24 sattusime mingisse täiesti iks valesse kohta ja lasime veel viimasel karussellil endast ees olnud tiimid mööda. Minu jaoks oli punni kätte saamine ikka totaalne jackpot. Siin hakkasime siis uuesti puslema, et kuidas järgmisse saada ja lõpuks kui joon juba väga KP15 lähedale jõudis, vaatasime ka punkti numbrit. DAMN! Vähemalt saime edaspidiseks harjutada joone paberil taga ajamist. Vahetult enne KP24 tuli meile terve rong meie selle päeva tavalisi konurente vastu sh Heiti & Elo gängid. Punnist ära minnes aga tuli Crisi ratast parandada – ma arvan, et siit edasi kaduski reaalne võimalus veel tõusta. Uued konkurendid olid äkki Raichmanni ja Tammemäe tiimid ja üleüldiselt olime me edaspidi rohkem tagaaetavad kui seljapüüdjad.
Tulip lõpp 11.

Rattavalik läks lihtsalt, ma sain elus esimest korda proovida tuulelõhkuja rolli, sest sel ajal kui Martti Kristjanit lükkas, pidin mina eest tuult lahti lükkama. Küsiti mult, kas ma jõuan ja ma eeldasin, et see tähendab hambad ristis väntamist, aga pärast oli jälle paha, et niipea kui Cris mulle tuulde sai, olevat ma kohe 10m ettepoole spurtinud. Tuulessõit on selgelt üks asi, mida me veel õppima peame. Ma olin muidugi üllatunud, et Kristjan võib ka lihtsurelik olla ja ei teagi nüüd, kelle poole edaspidi üles vaadata.
Ratas-4 lõpp 13.



Anyways, KP55 – b-rada ei suutnud siin muidugi teed anda ja me polnud ka piisavalt nahaalsed ega ei tulnud varem selle peale, et siin on koht, kus tuleks vahespurt teha, et jääks ära punni pärast võitlemine ja muu sabasseismine. Hüppamise lisaülesande tegi Kristjan, ma isegi ei jälginud mitte nagu kombeks saanud.
hüppeülesanne 43./13.

Vette minnes saime teada, et oleme 12., mis polnudki enam väga paha, Timmo vahetult nina ees ja üks paat juba teisel pool ’väina’ saart võtmas. Kui rattaetapil tegime veel teistsuguse plaani, siis tuul tegi muidugi oma korrektuurid. Kuna kanuu peab alati liikuma, viskasime kohe Kristjani välja ja kukkusime uhama, Cris ei tahtnud ega tahtnud järgi jõuda, kuni lõpuks KP59 saare juures pidime ikka seisma jääma. Ta polnud üldse rahul ja rääkis mingist mehe laibast, mille ta metsast leidis. KP59 saarel ta enam eriti meid sõitma ei tahtnud lasta, aga siin polnud meil võimalik nii kaugele põgeneda. Siin tegime jälle plaane ümber, sest eessõitjad viisid kanuu maale ja kõndisid edasi. OK, meie ka. KP61 tegime suht kõvasti ettepoole aidanud plaani, kus meie tassisime Marttiga kanuu KP68 järvele ja Cris tegi sel ajal KP66 jooksu. Metsas polnudki varem kanuud tassinud ja õige kraavipoole valimisega saime kahest tiimist mööda ka. YAY!

KP70-69 saime esimese meki korralikust lainest ja paar laksu sülle ka. Muidu hoidsime jälitajatega ilusti vahet. Meie läbimine on Medisofti ploogis olemas.



60-43 oli juba tõsine mereületus. Siin me kaklesime, et kummalt poolt saart minna. Minu silma järgi olid KP’d nii selgelt paremal poolt saart, aga tuulevari tõmbas meid ikka vasakule. ÕNNEKS jäi reason peale. Igaks juhuks viskasime Crisi jälle keset murdlainetust saarele, et ta ette jookseks ja vaataks, kus see KP täpselt asub. Martti läks lisaülesannet tegema ja siis kui ta läinud oli, hakkasin ma mõtlema, et ootoot, kui siin pidi lisaülesannet tegema see, kes ei hüpanud, siis kas vibu peab kolmas laskma? Muuhulgas mõtlesim veel ka, et aga kanuu võib ju juba aegsasti teisele poole saart tassida, aga Siim lubas ainult mõttelise jooneni vedada. DAMN YOU! Mööda mäge pärast jooksmine oli küll viimane tilk, sest juua polnud ma korralikult juba tund aega saanud ja järvest juues ei jõudnud suhu suurt midagi. OK ja lõpp oli juba nobe, Martti noolestas märklaua Eskoliku kiirusega. Peale finishit jõudsime veel Katrini kaudu Terakestele kanuuinfot saata, kuigi sellest suurt tolku polnud. 9. koht, yay.
kanuu-1 lõpp 9.
lisaül saarel n/a
jooks saarel lõpp 10.
kanuu-2 17./kokku 11.
vibuülesanne 1./9.



Lõpus laagerdasime veel pea paar tundi kuni kõik vähegi tuttavad metsast väljas olid. Siis naersime veel Ruta sipelgaid ja äraminek see oligi. Minu kott jäigi sööklatreppi kaunistama ja homme loodan selle kätte saada, sest vastasel juhul muutub kogu mu järgm nädalavahetuse Viljandi järve jooks – Ilves3 2. päev – Mulgi rattamaraton holy trinity suhteliselt küsitavaks.

Bits OCH pieces:
- Ma alles nüüd avastasin, et rattakaardilt on ka see lisaülesandega saar välja photoshopatud.
- Siis kui M&K ratast parandasid, nägin ma nugist (?) Nugis ronib puu otsa ka eksju?
- meie normaalse koha vundamendiks saigi vist vigadeta kiire töö esimeses jalgsi-o’s ja üleüldiselt minu kohta ebatavaliselt kiire algus
- puudujääk : ratas raskel maastikul - lükkamine tassimine, füüsiline ettevalmistus, JOOKS ja nagu juba jutuks tuli, uisuoskus järgmiseks etapiks. Et siis Cris käib Tartu rattarallil ja saab järgmiseks korraks rattaettevalmistuse tehtud ja mina käin jooksumaratonil ja sama linnuke käes. Uisutrenni peale ei taha mõeldagi
- Talvisest spinningust on mulle kõvasti kasu olnud – just sital maastikul ja tõusude sõitmisel. Puudu on veel laskumiskoolitus ja nokatõstmiskoolitus
- ma ei teinud mitte ühtegi ind. lisaülesannet
- jooki tuli kõvasti puudu – ju siis intensiivsema liigutamise viga
- marttti tutvustas mulle oma otsalampi, mille peab vist järgmiseks etapiks ostma
- Katrin oli Terakesel väga tubli team manager ja käis meilt pinnimas infot, mis Terakest aidata võiks. Temaga on alati v.v. lõbus ja tore, et Terakesed ta ka omaks võtsid
- näe, internetist tulipi kohta veel see kommentaar, et kui lõppu tead, saab ju ka tagasi arvutada
- minu jaoks oli kõige coolim tegelikult kiirrongi võitmine, sest juba Kona päevakul ja Jõelähtmel ma arvutasin, mitu minutit ma Alarile rattas kaotan ja tegin sealt üldistusi kaotusele kogu rajal, SELLEGI POOLES tuleks võib-olla arvestada sellega ka, et umbes pooled vähegi tegijamad onud-tädid olid öösel Jüriööd jooksnud ja kui järgmine kord puhta sooritusega 30. koha saame, siis ei tasuks kaua mossitada.
- tsiteerides Katrinit Viitna’2008 „asjad taskus on paha“ – aga nüüd selgus, et asjad kotis on veel halvem, sest sinna ei ole iialgi aega neile järele minna. Taskus olnud aprikoos oligi ainuke asi, mida ma rajal sõin
- mu silmatõmblemine ei läinud ikka üle.
- ja enne kui kõigil meelest läheb – KATRIN UURIB, KAS TA VENDADEL ON MINGI VÕIMALUS MULLE RATTARALLIKS MNT-RATAS SKOORIDA!

edit: ja MEIE MIŠA poolt loomulikult noahoop allapoole vööd, et peale meile pikalt eelmisel aastal argumenteerimist, miks Xdream ei ole tema ala, läheb ta B-rajale ja võidab. Boo times!

edit2: lisasin kohad erinevate etappide järel ja lisaülesannete juurde said vahemiku kohad ka. Eelmise aasta soft meeldis mulle rohkem - protokoll alade kaupa oli palju ülevaatlikum. Boo

tegemised ja muud pingutused

mutch earlier this week.... suure koordineerimise peale suutsime me kõik... ja kõigi all mõtlen ma meie imetabast uut naistiimi, naistiimi asendusliiget hedit ja mihklit, kelle tiim on mujal... end ühel ajal kraali toimetada, et arutada asju läbi ja üldse tutvuda ja nii.
ruta oli terve virna erinevaid kaarte ja teisi teoreetilisi materjale kaasa vedanud ning eks me siis tutvusime nendega aga põhiliselt jõime õlut, rääkisime varustusest, strateegiatest, kitsaskohtadest, eelnevatest võistlustest... nii nagu igal korralikul tiimmiitingul (ruta pidas protokolli). päevakorra põhipunktiks siiski vast nime leidmine, sest kaua sa ikka oled nimekirjas "me ikka veel mõtleme" nime all. nimi ise siis koosneb osaliselt meie perekonnanimedest ja siis veel mitmekordsest eitusest, mis vahepeal anna välja ka jaatuse:)
earlier this veek... tiimi esimene ühistreening (asendsliikmega küll siis) toimus löwenruh pargis, kus me hedile kompassi põhitõdesid õpetasime. kokkuvõtteks, vaatamata nooleväravale, sai hedi siiski kompassi mõttele pihta.
sama päeva õhtul tegime hedi ja rutaga nõmmel pisukest rattatrenni. eelnevalt olin ma sunnitud oma spidoka alla (selle asja alla, mis loeb ringe) installeerima kustukummi, sest ta polnud magnetile piisavalt lähedal ning ei näidanud midagi... tuli ka muidugi välja, et ma polnd eelenvalt kompuutrit osa korralikult pesasse lükanud - no on küll natuke häbi aga kustukummi ma ära kah ei hakka võtma. trenn oli taaskord igati korralik. tiirutasime seal kuskil nõmme ja harku vahel (ps ilma kaardi ja kompassita olen ma nagu pime labürindis) päris tükk aega võtsime järsemaid mägesid ja keerulisemaid metsateid ning lumiseid suusaradasid. kui uskuda minu spidokat, siis tervel kahe kilomeetri võrra kokkuvõttes rohkem, kui ruta oma järgi ehk siis palju ei valeta, kui ütleme, et ligi 50 kilomeetrit taaskord. see vahe (ligi kahe kilomeetrine) tegi mind natuke murelikuks ja ma kalibreerisin oma pardakompuutri uuesti ja 2105 asemel panin 2100 - ma ei tea, kui palju see midagi muudab, aga täpsemaks mõõtmiseks mina võimeline pole.
sõidu lõpuks juba igalt poolt natuke valutas ja väss ja tüdimus... oleks hea meelega järgmiseks väiksele jooksuringile läinud, et mitte enam sadulas istuda;) tagasisõit oli taaskord paaniliselt külm.. no suprise there..
igaljuhul on praeguseks hetkeks suuremosa kraami kokku pandud (ruta asjadele tuleb muidugi eraldi rakka järele tellida:) ja ettevalmistustega nagu juba lõpusirgele jõutud. hommikune tegevuskava veel küll päris paigas ei ole aga ju kuidagi ikka saab.

tiimi mehaanik

Jõelähtme rattamaraton ehk .. ?

Ma ei saanud endale rajalt ühtegi sõpra ja paistab, et ma olen oma sõiduga ka vähem rahul, kui Ruta. Mu rattatase on lihtsalt nii hädine et xdreami valguses ma jälle kardan, kuidas ma Porruässasid pidurdama hakkan ja pool aega võssis puslesin, miks mind (pealtnäha) esimesse võistkonda pandi. Anyways.
Ilm oli tegelikult täiuslik ja ma isegi ei kahetse, et ma suusaliibukaga läksin. Vahe eelmise aastaga oli tegelikult mäekõrgune – matkarada sõitis igalt poolt lai teid pidi ja kõrvalt retsiti A-rada mülka ja sita ja tõusuga. Noh, cool. Ma naiivselt ainult lootsin, et teine pool on sama, mis eelmisel aastal, aga näe ei olnud. Kusjuures mingis TPs vihjati (JP3?), et raskem osa on veel ees, aga sellega ma tagantjärele ikkagi ei nõustuks. Ju nad valetasid Ruta grupile ka. Nüüd ei olnud ka mingit erilist seljapüüdmist ja pidevalt tõusmist. Sama kümnene grupp lihtsalt sõitis üks-teisest mööda ja koos ja ühtegi uut selga eest vastu ei tulnud – umbes TP2’st alates ainult samad näod. Mäge sõitsid kõik suhteliselt normi tempoga, aga nii kui siledaks läks, läks tempo täielikuks puhkamiseks. Vähemalt sellest grupist lõpetasin ma lõpuks esimesena, niet väike võit tuli. Viimase karjamaa-tiiru peal tapsin mingit konkurenti, mis oli tore maasa. Hea, et kõik see rets läänepoolne osa enne oli, viimasel kolmandikul võtsin ma juba kõik kahtlasemad laskumised joostes, sest pea oli juba suht pehme ja rattakontrollis ei saanud kindel olla. Viimasest TP’st alates juba arvutasin, kas tuleb alla kuue ja algus oli ikka kole aeglane, aga pikk asfalt tõi graafikusse tagasi ja lõpuks tuli vist 5:49. Suusamaratonist siiski aeglasem :(

Finishis tsiteeris kommentaator meie kõigi lemmiksuusahüppajat Rain Londi, et kui võistlus oleks olnud mitmel ringil ja käinud stardi juurest mitu korda läbi, oleks ta juba ammu ära tulnud. What would Max Weber say (tööeetikale vihjates)? Ma olen väga pettunud. Kommentaator muidugi paigutas mind ka võistkonda Seiklussport. Yay.

Üldiselt mulle meeldis kõik, võib-olla mõne sooringi oleks võinud vähemaks võtta, kui rada niigi pikemaks venis. Ja supp oli loomulikult kohutav. Mitte keegi ei taha finshis tervislikku kaalika-porgandipüreed. RASVA PALUN! Start oleks võinud pool tundi varem olla. Ja rattapesust oli minu ajaks ainult teisest otsast ühendamata voolik järel. See times oli kohe eriti bad :( Ilma rajal sõimamata ma ei saanud ka, aga selles süüdistan väsimust. Mingi hetk tundus pulk ka nii üleliigne, ei jõudnud enam jalga temast üle tõsta. Ja noh, õnnetu Jõelähtme vald – tervitavad rattureid enda valla väärsustega tutvuma, aga selleks pole nknii kellelgi aega. Selle eest saavad teha hoopis oma versiooni Teeme Ära’08st. Rada oli nii paksult tuube ja paberipahna täis ja ma usun, et see polnud kõik prügimäelt sinna lennanud. Boo times. Prügimägi oli muidu v.cool. Ja see asfalteeritud tänav golfirajal oli väga druul. Ühesuguseid eramuid täis pikitud, pealtnäha nagu sisustatud ka, aga ühtegi inimest ei olnud. Muidu oli ka seal väga looduskaunis. Kann ja triitseps on täiesti orbiidilt lahkunud.

Kuna korraks võtsin enne starti üles teema "Aga kuidas eelmisel aastal oli", siis kirjutan siia ka mingi Jõelähtme-only meeldejätmislisti
** Seljakott on täiest üleliigne. Jook-söök ka, võibla 1 shoks ja ampullid. TP’des antakse jooki ja kurki ja soola ja leiba ja banaani ning need katavad igasuguse söögi-joogi vajaduse. Kui omal pudel tühjaks saab, lubatakse täita ka ja puha.
** sekund enne starti tuleb kindlasti kusel käia
** pleierit ei ole mingit mõtet kaasa võtta üldse rattaüritustele. Peas mängis mul oma raadio, mille playlisti kuulus ka Nancy :D
** er, rohkem ei tule meelde

Pilte peaks metsikult tulema, minu arust sama tibi oli igas TP’s pildistamas – ju ta oli saanud siis ebaprestiižse sabapildistaja ülesande. Rutast vist räägiti ka rajal. Seal, kus oli see kõige retsim järsaklaskumine, arutasid mingid korraldajad ühte "tüdrukut, kes ütles, et sõidab oma tempos" ja hiljem oli jälle küsimus õhus, et kas need on viimased ja miski tüüp ütles, et eiei, mingi naine veel kuskil seikleb. Kui see oli Ruta, siis oli ta igatahes enne võitja selgumist nimi kõikide huultel :P

Snickers ja kilekott ehk Jõelähtme rattamaraton 2009

Kui ma seda praegu kirjutan siis on kuri kahtlus et Mihkel on veel rajal, või vähemalt pole oma telefoni vaadanud..

Igatahes mina lõpetasin võistluse nii umbes 46.ndal km-l ja endale mulle meeldib lohutada, et seda sugugi mitte minu süül.

See et eelmisel aastal matkarajal mulle naisteklassi võit tuli ei tähenda alati et põhiklassi üleminnes ma sama hästi ruuliksin. Eriti kui arvestada, et selle kevadine trenn on olnud kõigest 60 km ning sedagi enamus asfaldil.

Kuigi veel Jõelähtmele kohale sõites ma vaagisin, kas minna võtta ikkagi matkarada (35 km) või minna pikemale (78) kuhu ma regatud olin. Aga päike tuli välja ja vaatamata sellele et marukülm oli, otustasin ikkagi pikka teha. Toppisin kõik oma võimalikud riided selga ning pakkisin seljakoti. Siis vaatasin et teistel kellelgi ei ole seljakotte, isegi naistel. Kus nende toidud ja ravimid siis on? Viimasel hetkel loobusin ka seljakotist ja pakkisin kõik toidud ja ravimid taskutesse.
Start nagu start ikka. Ma jäin kohe kõikidest maha. MItte ainult liidrigrupist vaid suht kõikidest. Varbad hakkasid külmetama ja ma ei suutnud muud mõelda kui vastik asi see sport ikka on. Aga metsavahele jõudes läks elu paremaks, varvastel hakkas soe, singlid olid mõnusad, mäed olid küll killerid aga noh.. Vahepeal andsin ühele nälgas tüübile oma snickersi. Siis kohtasin millalgi 35 km-l ühte oranzi über-koledate pükstega Eesti Posti tüüpi , kes mulle tagant järgi jõudis ja me koos imetlesime Jõelähtme kiriku torni, mis eemalt paistis ning vaagisime kas minna finishisse või jätkata. Tema oli hakkamist täis ja leppisime kokku, et sõidame koos lõpuni. Mingi hetk andsin talle kilekoti, mis mul kaasas oli kuna ta varbad külmetasid. Snickersi tüüp, kes must 2 TP-s maha oli jäänud oli täitsa kadunud ja ma arvasin et ta katkestas seal samas, kus meiegi kirikutorni imetlesime. Kilekotitüübiga jätkasime vapralt rada, mingi hetk hakkas natuke tüütama sest ta oli ülipositiivne ja tore ning tahtis palju jutustada ning ühtlasi tunduvalt aeglasem kui mina, aga ta ikka aegajalt cheeris, et jätkame lõpuni... 'kui sa mind ikka ka ootad'. No mis mul üle jäi, vedasin ta juba mülkasse, kole ju poissi üksi jätta. Kusjuures alguses ta isegi teietas mind :O Igatahes raja teisel poolel, mis mulle eelmisest aastast tuttav, läks kõik justkui paremaks. Snickersi tüüp jõudis järgi, kilekotipoiss püsis kannul. 3. TP-s aga hakkasid nii kilekotipoiss kui snickersitüüp rääkima katkestamisest.. Noja korraldajad ka muidugi takka, et jaa, siit saab nii otse mööda asfalti finishisse ja teie kolm oletegi viimased ja palju raskemad rajad on veel ees jne.. Ma ka ei tahtnud väga üksi jääda, kuigi nii kripeldab... Mul oli särtsu nii palju ja lootsin et snickersitüüp ja kilekotipoiss saavad kahekesi hakkama kui ma peaks eest ära kimama. Aga ma olen ju nii mõjutatav. Niet finish it is! 10 km vastutuule asfalti, kuiv saiake finishis, üks vinguv tel.kõne sõbrale - 'tule mulle järele, mul on külm Mihklit oodata' ja kodus ma olengi.

Äärmised pildil siis mu kaaslased. 3-s TP.

Kokkuvõttes on mul on hea meel et läksin pikale sõidule, et panin end nii soojalt riidesse , võtsin kaasa kilekotid ning snickersid ning et mul oli kaks kaaslast raja teisel poolel. 46 + 10 km Jõelähtmet on seks aastaks tehtud. Järgmisel aastal peab natu rohkem metsatrenni tegema, aga pikale lähen kindlasti tagasi. Häbi on ju protokollis 'katkestajaks' tembeldatud olla.

... et siis öö-oost

kuna rutal oli ikkagi eile sünnipäev ja külalised ei tahtnud piisavalt kiiresti ära minna, siis jäime me oma stardiga suht hilja peale... mul tuli täiesti närv sisse, kui ruta juba autos sundis mis pealampi pähe proovima.
esimene punkt tuli kuidagi kobistades kätte (esimese hooga ei saa kuidagi sellele mõõtkavale pihta) aga sealt edasi läks juba libedamalt... jooksime (muidugi mitte siis, kui kaarti oli vaja vaadata, kuna meil kummalgil pole võimet jooksu pealt kaarti lugeda) mändide all ringi ja punktid aina tulid... mõned möödapanekud ikka loomulikult kaa hulka... igaljuhul koostöö meil sujus... ei karjund üksteise peale ega midagi:D
mingil hetkel muutus maastik eriti õõvastavaks ja haisvaks... tunne oli igaljuhul selline, et võid iga hetk kõhuli surnu otsa kukkuda. üks hetk sattusime rutaga peaaegu sügavasse diskussiooni, et kummalt poolt maja oleks targem minna ning järgmine hetk tuli välja, et see oli mingi suvaline kuut, millest oleks võind peaaegu üle joosta:) ja siis kui tõesti oleks olnud mõtekam paremaltpoolt spordihoonet joosta tegime meie hiigelringi ja läksime vasakult:)
kokkuvõtteks joosta oli mõnus... öö ei olnud hirmus (vähemalt kahekei mitte)... ja hooaja esimese kaardihoidmide kohta tuli hästi välja.

Kona rattakolmapäevak on lahä!

Konakas oli cool sest:
- sõidetakse mööda pisikesi radu ja seda tuleks enne Jõelähet ju teha. Tehnika oli mul ikka väga purr stardis. Aga nüüd juba julgen rohkem.
- sõidetakse kiiresti!
- viimasel ringil saab xdreami panna ja teha nägu, et kui nüüd täpiks ei sõida, siis kukub esikolmikust välja
- ringid on lühikesed ja siis teab juba teine kord, kus ohtlikum on
- isegi mööda on võimalik sõita ja inimesed on head! Viimasel ringil jäi saldo isegi minu kasuks plussi, muidu olid seal ikka väga 'ärjad koos ja ma pole rattas ju harjunud, et must mööda sõidetakse
- sest eilne post-teisik põlvevalu läks ÄRA (mööndustega)
- mitu korda oleks kraavi sõitnud - ka fun
- vajadus rattakingade järgi on juba karjuv. Jalg ei püsinud abs pedaalil. Tuleb vist foobiast üle saada.
- sõitsin esimest korda Seiklusporru nime all

Paha on see, et nüüd kui trennid on õue kolinud, ei saa enam üldse pärast korralikult venitada.

Paistab, et X-antitsipatsioon on juba laeligi - postitusi tuleb iga päev. Eelmisel aastal me vist postitasime ka umbes kolm korda päevas enne esimest "suurt päeva".

Jään nüüd arvuti äärde ootama Ruta posti teemal "öö-oo on lahäää". Kuigi ta ütles, et meie võtame seda Xdreami asju hoopis tõsisemalt kui nemad. Hähh.

EDIT: Tulemused (PDF) just optimismi ei süsti. Kiirrongi Alari sõitis keskm mint kildile kiiremini, sinna siis jääb koht esikolmikus. Aga ma olen selle eest M30 klassis. Esimest korda elu tunnen ma ennast vanana.


EDIT2: Pildi leidsin ka! Kõik ratturid on nii ühtemoodi ja ma pidin mitu korda teiste sõitjate pilte vaatama ja mõtlema, kas see olen äkki mina. Õnneks mu tuules lotendav sinine püks reedab mind.

Orienteerumine on lahä

Täna käisin teisipäevakul. Mulle meeldis. Alguses ei tulnud välja ja ega korralikult ei saanudki asja kontrolli alla. Jooksin aeglaselt, aga see ei tähendanud, et ma mingitele objektidele ja suunale tähelepanu pööranud oleks. Muidu on teisipäevakutel ikka mõttetult lihtne rattapunktide tõttu. Ma arvan, et kui X-l sellise tempoga joosta, siis ei olekski väga paha.

Põlv pidas ilusti kogu Piritalesõidu, jooksu ja tagasisõidu vastu. Nüüd annab natuke tunda, vastik. Tartu jooksumaratoni kardan nüüd jälle natuke rohkem. Üldiselt ma ei saa aru, kuidas mul eelmise aasta kevadel isegi minigi märkimisväärne jooksuvorm oli. Mäletan päevakul leekimist ja Ramirendil käiku ja 2 kuu pärast peaks olema 100kp jooks, kus ma praeguse seisuga kõngeks esimese kolmandiku peal. Ja jooksutrenni ma ei hakka ju sellegipoolest tegema. Bad times.

Homme Kona, ülehomse pumba jätan vahele, et natukenegi puhata, reedel Rutaga kerged soojendussinglid ja siis JL RM.

Cool kadentsinädal

See nädal on väga rattasõidu tähe all möödunud. Kõik algas eelmise pühapäeva ÄP 3 tunni spinninguga, mida võtsin ettevaatlikult ja üritasin pulsi hoida alla 160. Enne järgmist talve sellist asja ette võtta ei tahaks. Õppisin ainult tähtsa asja, et üks jooks võiks olla spordijook ja teine mineraalvesi vms. Ja et Rocca al Mare myfitnessi klubi on paras peldik.

Siis edasi olin natuke veel haige ja otsa K & R & P järjest pikemad rattaotsad, millele panin täna punkti 47-kildise tiiruga, millesse INKORPOREERISIN Nõmme suusarada ja Harku metsa - Harku oli täiesti lumevaba ja 2 viimase päevaga oli ka poriseis madalamaks läinud. Enamus oli siiski asfalti pidi, et kadentsi töötada.
http://www.mapmyrun.com/route/ee/tallinn/752123956634978376

Kokku 8 päeva jooksul 110km õueratast + neljapäeval 45 minutit pumpa + 2:40 spinni. Ajaliselt 7:40, mis on enam-vähem pool eelmise kuu koormusest. Yay-time. See ei tähenda muidugi, et ma X-le nüüd rasvasema rinnaga peale jookseks, need teised kaks hullu on must silmad kinni ka igal alal kõvemad. Ratta seljas mõtlesin täna, et kuidas ma täpselt oma taotletava finishis kõngemise saavutada kavatsen.

Eelolev nädal: T tahtsin minna Orioni 1+1 päevakule, aga Pirita on nõmedalt kaugel. Sõidan siis vist kohale, teen o-jooksu ja siis sõit tagasi? K on Kona kolmapäevak, neljapäeval pump, reedel teeks veel ühe mägisema Harku-õhtu ja siis pühapäeval Jõelähtme rattamaraton. Praegu on täpselt sama olukord, mis eelmisel aastal - süda väriseb ja iga foorumipostitust vms, mida loed, ajab asja järjest hullemaks.

X1-ni 14 päeva! woot!

edit: ja see tuli ka meelde, et see mägi Harkus, millest me Rutaga kunagi üles ei saanud, tundus nüüd juba peale vaadates nii pisike ja üles sain ka muidugi kohe ja ilma küsimusteta. Mäest allasõidud mööda juurelisi radu olid juba hoopis hirmsamad. Korralikku rattavalitsemist ei saa nagu kuidagi talvel sisetingimustes õppida.

Baby steps

Eile pidime Mihkliga ratast tegema. Nö repleissima ärajäänud Kona kolmapäevaku sõitu. Diil oli, et kella 6-st Mihkli juures. Kahjuks aga istusin mina veel kell pool 7 töö juures... Seega jäi mulle öine Tarmak.

See oli selle aasta esimene o-jooks. Roostes värk ikka... Kompass oli nagu mingi mõttetu aksessuaar sõrme otsas, pigistas ainult mu paksu kinda sisse topitud näpu vereringet kinni. Peamine aur läkski sõrme ümber oleva kummi venitamisele, niet kompassi ja kaardi omavahel klapitamine polnudki eriti aktuaalne. Ja nagu 35 minuti valik-o-le omane, taipasin oma kella stopperi ka millalgi enne finishit sisse lülitada. Ma ei saanudki hästi aru mis mu point seal metsas oli üldse, ei saagi öelda et oleksin mingit konkreetset viga seal teinud. Minek ise oli nagu üks suur viga.. Aga õnneks on kõik mu SI pulgad Mihkli käes ja ma jooksin laenatud pulgaga, seega mu kohutav o-põrumine ei lähe õnneks minu nimele. Aga no tore ikka. Sport ja nii..

Kompenseerimaks ärajäänud rattasõitu, otsustasime Margitiga täna pikema ringi teha. No et Tabasalu ja nii. Oh kui ilus, päike.. tuul tagant, kahekesi nii tore sõita, kolmkümpi koguaeg sees, nii palav, et riided kõik vastu kere kleepunud. Seda kõike jagus siis täpselt selle hetkeni kui me otsustasime et edasi enam ei sõida. Olime suures eufoorias Tabasalust edasi sõitnud, Vitini. Ja sealt tagasi siis läbi Muraste (on üldse sellised kohad või? nii räägitakse?). Igatahes tagasisõit oli põrgu, tuul vastu, päike kadus ära, riided ei kleepunud enam keha külge ja varbad ja sõrmed külmetasid. Hea kui vahepeal 17-ga sai sõita, muidu venisime seal 15 piirimail. Ainuke mis alles oli, oli see et olime kahekesi.. Aga trenn sai hea. Tunne oli täpselt see mis on X-il kui sul on kaardilt valida kas otse läbi soo ja võssi või ringiga mööda asfalti keset lagedat ja tuul on vastu ning sa oled valinud viimase ja ainuke mida sa mõelda suudad on - tahaks võssi.. Aga esimese rattasõidu (Margitil vist teine) kohta hea küll - 48 km.

Võõrutus suusatamisest on hoos. Kuigi kohe kui koju jõudsin helistasid Komeedid et nad lähevad Piritale suusatama, õnneks mu jalad olid selleks liiga pehmed.

MÄRTS

Mul oli vist esimest korda elus kuu, kus ma regulaarselt sain ilma häirimata trenni teha. Nii kui 31. kuupäev kukkus, kukkusin ka mina ja nüüd vappekülman öösiti 3 teki all ja nean saunu ja ujumist ja oma geene. Ma igatahes loodan, et varsti olen jälle kapabiilne. Täna käisin Arcticu EasySpinnis, aga eriti punnitada ei viitsinud ja iga 5 minuti tagant tahtsin pooleli jätta. Selline surm on lihtsalt sees. Esikolmikust kukkusime ka kole napilt välja :(

Eelmisel laupäeval tegin selle kevade esimese rattasõidu, loomulikult ilm oli eelmise nädala kõige rõvedam. Soov oli teha paar Harku suusaringi, sest meie Harku maastikurajalt ma ei lootnudki, et ta lume alt väljas on, aga raisk parklast vahtisid juba mingid "suusatajad" vastu ja keerasin Bioloogia peale. Kokku sain Tabasalu-Kakumäe kaudu koju sõites 29km kokku. Ratas käitus täiesti korralikult, kuigi mu varase sõidu eesmärgiks oli tegelikult leida põhjuseid, miks ta hooldusesse viia. Korraks panin Kakumäe vahel jääle sattudes külje ka maha, aga see ainult lisas funni.

Tol päeval tegin ka õue-sise multitrenni. Peale ratast tegin Arcticus 30 minutit ujumist pluss otsa selle jalad-käed masinaga 40 minti, kuna joosta ma veel ikka ei julge. Väga positiivne päev.

Sel nädalal kavatsen tagasihoidlik olla. Täna spinn, laupäeval uuesti EOK koolituse jooksutehnika trenn ja pühapäeval ÄP maratoonarite 3-tunnine spinn. Ehk saan selleks ajaks terveks ka. Käin igatahes kahe mütsiga. Värdjad.

Kuu kokkuvõte igatahes.
MÄRTS 2009 kokku 23H
Pikim trenn 79 min rattasõit, üldiselt ongi siin 45-50-minutilised spinnid ja pumbad, lisaks tegelikult soojendusena kirja minevad sõudmised, aga kuna ma kasutan neid taastumisindikaatoritena, siis on nad mul trennirida summas kirjas.

spinning 4 korda 174m
bodypump 8 korda 385m
ujumine 3 korda 89m
ratas 3 korda 129m (sh 2x25m siseratast)
jooks 5 korda 101m (siin vist sees 1 55-minutine jooks Nõmmel ja 1 25-minutiline sisetriatloni 25 minutit, ülejäänud jälle suusoojaks mõõdetud)
jõusaali ringtrenn 3 korda 108m
käe-jala kardiomasin 2 korda 80m

Aprillis tahaks juba sisespordi miinimumi tõmmata.

Ja nagu X registreerunud võistkondadest aru saab, olemegi kirjas kui Seiklusporr koosseisus Kristjan, Martti ja mina. Lisaks on ka nö Medisofti-Porry võistkond, kelle võitmine meil siis tõenäoliselt põhieesmärk on. Ma ei tea, kas ma oma võistkonnakaaslasi enne üldse näengi. Kristjan on 18. aprillini reisil, aga muljed kirjutavad, et ta käib seal isegi jooksmas. Martti koha pealt on mul teadmatus, aga me vist läheme kõik ilma selge agendata sel aastal iksima. Kokku on siis sel aastal A-rajal 5 FPTH-affiliated võistkonda - Porr 1 & 2, Ruta tiim, Esko tiim ja Tõnu tiim. The race is most definitely ON.