Jaa, nädalavahetusel kaks trenni. See on juba peaaegu nagu aprill vms. Momentumit on vaja ainult nüüd hoida. Eilsele 22-le lisasin täna 35. Väga põhjapanevad distantsid, ma tean. Hommikul sadas nii retsi vihma, et panin igaks juhuks porilauad, aga eks see vesi imes ennast sekundiga maasse, sadanud polnud vist päris ammu?
Igatahes sõitsin Lakist Kadaka pst lõppu, sealt läbi Laagri Paldiski mnt'le Tähetorni tn pidi Harku metsa ja sealt sama lõpp, mis eile - teise osa mäeringist ja suusarada pidi altkaudu tagasi Nõmmele ja Ehitajate tee mäest veeremine koju. Kõik oleks jälle pidanud jolly olema, kui see kuradi värdjas ratas poleks jälle vanduma pannud. Viimati viisin raipe A&T hooldusse, sest 7. käik ei püsinud see ja ragistas ennast kas alla või üles ja käis muidi närvidele. Koogutati ja noogutati seal hoolega, täna ei püsinud enam pooled käigud sees. Sõimasin nii kus torust tuli ja kujutasin ette, kuidas ma selle neile tagasi viin ähvarduste saatel. No tõesti, pühapäeval ei tohi sellist asja juhtuda! Noh, tegelikult ei ole mõtet niisama viia, ega ta raibe peab jälle enne soojenema kui sitta keerama hakkab. Lähen teen nädal peale X-i tiiru ja ootan, kuni värdjaks kätte läheb ja sisi viin otse sinna, kuhu kõik see A&T raudvara jooksis - Fixor vms? Tõesti AT'sse ei taha enam oma raha viia ja räägin ka kõigile, kes vähegi kuulavad, et fuckraisk, boikott! Mida ma ise teha saan, et sellist käiguvahetaja sitta vältida, ka mulle keegi ei ütle.
Ja nagu sellest ei piisanud, oli keegi tore keenjus meie Harku kitserajametsa lemmiktõusu üles kaevanud ja sinna hüpeka teinud. FFS! Elasin ennast siis välja seda laiali lõhkudes, et mitte ainult minul sitt päev ei oleks. vat nii nõme olen. Mitte et sealt teine kord nüüd üles saaks, sest paras liivahunnik on nüüd tõusu alguses. Aga selle asemel leidsin õnneks kohu juurest veel pikema, kuigi mitte nii järsu niet rahunesin.
Teoreetiliselt võiks nädala sees veel korra ratast teha, aga pole mõtet tuju rikkuda. X on nknii rohkem vormitäide. Ja joosta ei julge.
Kuidas rattasõidul varvaste külmumist vältida?
27.9.08
Kas trenn tuleb tagasi?
Täna töötasin ratta kallal - üritasin talle Polari vidinaid külge panna, aga kumbki ei võtnud jalgu alla. Jään siis vana moe juurde.
Kella ja jalgade testiks tegin rattaga 22km tiiru, kus sai nii rada kui asfaltti kui 115m tõusu. Uus kell oskab seda arvutada, aga enam ei oska kätt rihma juurde tõstes vaheaega võtta. Igatahes jäin ma rahule ja üritan järgmisel nädalal jälle minna. Ei tea ainult, mida külmemate ilmade jaoks rattasse selga panna. Kõik Trimmu-asjad on nii suvised. Osta ei tahaks küll midagi.
8 päeva X-ni :P
Kella ja jalgade testiks tegin rattaga 22km tiiru, kus sai nii rada kui asfaltti kui 115m tõusu. Uus kell oskab seda arvutada, aga enam ei oska kätt rihma juurde tõstes vaheaega võtta. Igatahes jäin ma rahule ja üritan järgmisel nädalal jälle minna. Ei tea ainult, mida külmemate ilmade jaoks rattasse selga panna. Kõik Trimmu-asjad on nii suvised. Osta ei tahaks küll midagi.
8 päeva X-ni :P
18.9.08
Ma lähen X4-le!
Aga Ruta ei lähe. Sain tema asemele Katrini. Domaar, Bob, you know. Esko ikka veel väga tulemas.
Teema kinni.
pre-X trenn seisneb põlve kussutamises. Life, aye?
Teema kinni.
pre-X trenn seisneb põlve kussutamises. Life, aye?
15.9.08
8. Rogaini MM, 13-14.09.2008 Karula rahvuspark
Mul on hea meel, et ma käisin ja ma olen kõigega rahul, mis juhtus. Võib-olla mõne veaga mitte. Nüüd siis semi-full blow BY blow.
Esmaspäeval, 8. septembril sain endale kaaslase (õigemini tema sai minu). Kuulsin et notorjoosne Olga oli üks mu konkurentidest olnud.
Nädala jooksul vahetasime meile, vahest ohkasin. Vahest ohkasid ka need, kes mu ”Quest to Ro-Gain” kampaaniale kaasa elasid.
Neljapäeval käisime Taneliga koos söömas. Tema eesmärk metsas oli vaadata, kui kaua ta vastu peab. Nii abstraktse eesmärgiga peaks olema väga lihtne :P
Reedel sõitsime Tartusse, Aegviidu kaudu. Piibe maanteel eksisime ära ja avastasime ennast Roosna-Allikult. Sinna vist tegelikult ei pidanud asja olema.
Hommikul peale ka võistkond Tamre-Tennokene. Keskusesse jõudsime ehk veidi vara, aga kaardid oleks võinud ikka nagu Soomes (edaspidi S) 3h varem kätte anda. Siis oleks saanud rahus kaardile lähenemisplusse ja –miinuseid ja kindlaid etappe ja suundi ja täielikke nono etappe joonistada.
Planeering sai:
30-42-50-51-61-81-71-90-70-44-46-82-91-56-43-45-31-80-57-75-47-23-SF.32-76-20-55-85-78-62-21-24-22-34.
Start oli külm. Enne oli oidu ikka talvemad riided selga ajada ja ma ei tundnud rajal eriti vajadust neid jahedamate vastu vahetada.
Kuigi oli kiusatus joosta, jäin siiski legendile kindlaks ja ei jooksnud kordagi. Stardist saime oma laine suht viimastena ära. Rajal rääkisime kaugest tulevikust, kui meie oma ühtlase tempoga hakkame siis oma laibastunud konkurentidest mööda liikuma. Esimesed konkurendid olid meil 3 vene tüdrukut, kes kõndisid meist gramm aeglasemalt ja me saime neist PEAAEGU mööda, aga siis nad hakkasid jooksma ja me ei saanud kellestki enam VÄGA kaua mööda.
30-52. Esimene koht, kus testisime ”off-road” võimalusi – ragistada läbi võsast; panna varvas sohu. Võrreldes tibidega, kes meiega samal ajal KP30 olid, kaotasime ehk nii 8-10 minti. Tekkis ka tunne, et mõõtkava on suurem kui 1:40k, kõik tuli kuidagi ruttu kätte. Võimalus oli vette minna, aga siiski otsustasime ringi ja üldiselt edaspidi vesi meie plaanidest puudus. Siin olid lambad ka.
52-42 oli tegelikult mõttetu etapp. Liiga kaugel liiga väheste punktide järel. Siin kaotas Tanel korraks mütsi. Õnneks olime veaakaarel ja tulime kohe samasse kohta tagasi.
42-50 teeletulekul VIGA! Valus viga! Mäest tahtsin paremalt minna, aga kaldusime liiga paremale ja lagedal oli märg ja kraavidest üle ei saanud ja jalad raisk märjad. Kaotasime siin kakerdades 5-6 minti. Ja kohtusime oma põhikonkrentidega – 3 vanameest, kellest ühel oli pähklikott vööl. Mingi hetk paistis, et nad ei liiguta üldse ennast, aga lähemale ei tule. Et nagu 5km pärast saaks me nad tempode püsides kätte. Võssis siiski astusime eest. Punn kenasti käes. Oma roppuste arsenali tõin ma siin ka välja. No race is complete without my swearing session.
50- 51 turbavälja ja sealt lahkumist teoorias kartsime. Praktika oli lihtne
51-61 tee peale, hakkasime mingit sööki nosima .. ja kaotasime tee ära. Ei leidnudki teda enam enne kui praktiliselt suurele teele jõudmise eel. See oli umbes sama friik teekaotus, kui S oli.
61-81 jälle äratulekul kaldumisviga, seekord ehk 3-4m. Tee peal 81 oli üks lahe 2 majaga talu. Saun oli ehitatud tiigi taha ja sinna viis sild. Metsatalu indeed. Järgmise juures tegime esimese teipimispeatuse ja kurat 3 vanameest tulid selga. Saime sek enne minema, et ikka ainuke tiim, kellest me füüsiliselt möödunud olime, meist tahapoole jääks. Kui alguses läks aeg kiiresti, siis nüüd hakkas ta jälle aeglaselt liikuma. Tuju oli hea ja punnid hakkasid ilma vaevata kätte tulema
81-71 metsaveotee raisemikult suurele teele oli nagu meie jaoks aetud. Thanks. Siin oli vast ka moraali high point. Kõik oli hästi. Kuigi mu põlv tegi esimesed vastikud liigutused juba 1,5h peal, ei maininud ma vist avalikult tema häälitsusi kuni siiani.
71-70 nüüd vooris juba vastu rahvast, kes ringi teistpidi tegid. Mühatasime kõigile tere. Siis kui ise enam esimesena ei mühatanud, jäi ka teretamist vähemaks. Fuck off :)
70-44 Siin olime ka veel kõrgtujulised. Tegime lausa ajaplaani kuni KP91-ni. Kell oli vist 18.30 ja seal plaanisime olla 21.00. Esimene atraktsioon oli aga kaev, mille kõrval rotilaip. Hmm, meenusid mulle ajad maalt, kui kaev surnud rotte talvel täis läinud oli ja vesi ei kõlvanud nii aasta juua. OK, pigistasin selle ajalukku vahtiva silma kinni ja tegin uue Dexali. Maitses funky, aga tegin näo, et see on Aheru mineraalirohke vesi. Hiljem hakkas kõht natuke valutama, siis tegin näo, et see on psühhosomaatiline.
Sellele etapile oli planeeritud 40m, tulime vist tips kiiremini; arvutasin välja, et meie kiirus oli 5,2km/h. Nüüd etapiaegu vaadates ei olnud me kuskil nii kiired :)
KP42 jõudes nägime mingied tüüpe, kes seal sood ületasid. Ouch.
44-46 enne KP’d jälle 3 vanameest käes. Nad jätsid tõenäoliselt 44 vahele. Peale 44 tegime jälle teipimispeatuse, kuid siiski veel piisavalt optimistliku, et plaanid ümber teha. KP57’st otsustasime mitte sihti pidi sood kammima minna, vaid teha 36-65-86-67-83-49-58-68-23-SF-2.ring. Pluss 35 punkti! Yay! Tuju kõrge.
46-82 kiskus pimedaks. Kartsime natuke vett, aga õnneks oli seal soo kuiv. Kaldusime sooületusega veidi ära ja kammisime natuke KP-st põhjas oleva ümmarguse pätsi servi, aga ruttu jõudis kohale, kus oleme ja astusime üle väina otse punni.
91 ei olnud just eriti geniaalne KP esimeseks öiseks. Tekkis plaan vähemalt järgmise korra eel selle rogaini pikkus üle mõõta, et oskaks aega paremini jagada. Vahepeal jagasime juba enam-vähem ka bussikohti järgm aastal Soome EM-le sõitmiseks, vat nii rahul olime asjade köiguga.
Peatusime teipimiseks 2 koeraga talu juures. Arad olid ja piirdusid haukumisega, üks ikka julges nuusutama ja liputama tulla. Punniminek oli minu positiivne highlight kogu ürituse juures. Tee peal said 2 tüüpi meid kätte, aga nad keerasid kohe soos algavale sihile. NO, meie jääme oma plaanile – minna tee pealt risti, kasutades kõrget mäge orientiirina. Ja kõik oli nii jolly, et me astusime punktile täiesti otse peale. Tagasi teele tulles õnnestus isegi mäe otsas käimist vältida. Öösel ongi vist suunaga lihtsam liikuda – ei hakka vaatama, et oh sealt vasakult saab hästi joosta jms, lihtsalt astud ühes suunas.
56-43 enne punni jälle pikk pikk peatus ja siin me vist otsustasimegi, et läheme finishisse – võttes tee pealt punkte. 43 ise ajas sita keema, punn keset vett.
Nüüd juba muutus olukord iga minutiga. Otsustamise hetkest saadik viskasin ma kompassi põõsasse ja tegime viga mõlemi järelejäänud punniga. 45 ei saanud mina aru, kuidas need mäed seal on ja tegime kaks tiiru selle alumise mäe harja pidi, õnneks keegide abil saime KP kätte.
KP31 on mu läbi aegade üks lemmikpunkte. OK, tee peale, siis kui tee tagasi põhja keerab, läheks meie rada pidi punkti lähedusse ja sealt läände otse peale. Nice one. Tegelikult ei keeranud vasakule mingit teed ja otse minev rada lõppes 50 meetri pärast ära. OK. Laksisime edasi, et sihini saada ja selle otsast uuesti rajale. Nada! Ingenting! DUNZO! Siis avastasime mingi METSIKU loha, mis läks täiesti METSIKUS suunas. OK, panime loha, see hajus metsa alla ära. Olime ”mingis kohas”. Idee oli edasi ikka vasakule hoida, sest seal olid ju lagedad! Hoidsime ja leidsime jälle millegi, mis võis meie vajalik rada olla. Sumbus sohu. Soost sai õnneks vasakule hoides kuivalt üle. Raginat veel ja voila! Mingi lagendik. Metsane lagendik. Kuidagi ei pane ennast paika. Jätkame vasakule ja lõunasse, natuke sai kurssi ka mobiilimasti järgi hoida. Ragistame hullus võssis ja nõgeses mäest üles ja VOILA! LAGENDIK! JA PUNKT! 15 minuti pole aimugi olnud, kus oleme ja siis selline laks.
Kahjuks sellest ei piisanud. Mäest allatulek andis põlvedele päris valusa laksu. All kruusateel oli veel idee 80 ära tuua, aga kohe tundus ka see liiga pikk paun ja ohates vaatasime siis seda 14-kilomeetrist otsa, mis finishisse viis. Korraldajale helistamine oleks tõenäoliselt protokolli DQ toonud, niet seejäi ära. Külm hakkas ja uni oli ja täielik corpse kallal. Mingil hetkel jagasime ühe Shleha, aga efekt jäi seekord saamata. Kuskil peatusime, ma panin termokile alla, aga metsas selle paigaldamine ei ole üldse fun. Tanel vist veel teipis midagi. Mingi järgmine peatus jäime peaaegu teepervele magama. Iga kord liikuma hakates oli samm veel lühem kui enne peatumist. Siis ma kaotasin oma kaardi ära ja kaotasin ka igasuguse kontrolli meie asukoha üle. Tanelilt küsisin siis iga natukese aja tagant mingeid läbitud vahemaa protsente. Õnneks olin kaardilt valesti mäletanud, et lagedale jõudes on finishisse veel paar kilti visata. Ajasin KP23-ga segamini. Milline relief oli finishis maanduda. Põlved olid mõlemad täiesti perses ja rajal olin ma lisaks otsustamisele, et ma sel aastal enam ühtegi võistlust ei tee, ligidal ka juba kompassi igaveseks nurka viskamisele. Retiring from the sport. Ja isegi retiring from sport. Selliste põlvedega ju ei saa! Nüüd siis puhkan neid.
Telk kokku, söök, Cris-Kadri. Gaasipuhur. Tagasi sõites jooksid teest üle jänes ja kitsed. Eraldi. Mina tegin mingeid minutisi magamisi, Tanel vahest pani ka roolis rongismagajat. Paar Statoili-Nestet ja home sweet home kell 8.40 vms. Ma ei teagi veel, kas T ikka koju jõudis. Homme küsin.
Nagu alati, ei mäleta ma mahlaseid detaile. Boo. Metsa teinekord märkmik kaasa.
Uus kell jõudis minuni loomulikult täna. Tyh-pe-caal!
Kaarti vaadake siit:
http://8wrc2008.rogain.ee/failid/wrc2008map.gif
Sel aastal ma enam sporti ei tee (peale Libahundi), aga 24h rogaini veelkord läbimist ma küll tahan. Soome EM on ikka veel plaanis. Sest talvel ju paraneb põlv jälle ära. Kõik mõnus valu oli juba täna hommikuks kadunud ja sitt valu alles. Boo!
Esmaspäeval, 8. septembril sain endale kaaslase (õigemini tema sai minu). Kuulsin et notorjoosne Olga oli üks mu konkurentidest olnud.
Nädala jooksul vahetasime meile, vahest ohkasin. Vahest ohkasid ka need, kes mu ”Quest to Ro-Gain” kampaaniale kaasa elasid.
Neljapäeval käisime Taneliga koos söömas. Tema eesmärk metsas oli vaadata, kui kaua ta vastu peab. Nii abstraktse eesmärgiga peaks olema väga lihtne :P
Reedel sõitsime Tartusse, Aegviidu kaudu. Piibe maanteel eksisime ära ja avastasime ennast Roosna-Allikult. Sinna vist tegelikult ei pidanud asja olema.
Hommikul peale ka võistkond Tamre-Tennokene. Keskusesse jõudsime ehk veidi vara, aga kaardid oleks võinud ikka nagu Soomes (edaspidi S) 3h varem kätte anda. Siis oleks saanud rahus kaardile lähenemisplusse ja –miinuseid ja kindlaid etappe ja suundi ja täielikke nono etappe joonistada.
Planeering sai:
30-42-50-51-61-81-71-90-70-44-46-82-91-56-43-45-31-80-57-75-47-23-SF.32-76-20-55-85-78-62-21-24-22-34.
Start oli külm. Enne oli oidu ikka talvemad riided selga ajada ja ma ei tundnud rajal eriti vajadust neid jahedamate vastu vahetada.
Kuigi oli kiusatus joosta, jäin siiski legendile kindlaks ja ei jooksnud kordagi. Stardist saime oma laine suht viimastena ära. Rajal rääkisime kaugest tulevikust, kui meie oma ühtlase tempoga hakkame siis oma laibastunud konkurentidest mööda liikuma. Esimesed konkurendid olid meil 3 vene tüdrukut, kes kõndisid meist gramm aeglasemalt ja me saime neist PEAAEGU mööda, aga siis nad hakkasid jooksma ja me ei saanud kellestki enam VÄGA kaua mööda.
30-52. Esimene koht, kus testisime ”off-road” võimalusi – ragistada läbi võsast; panna varvas sohu. Võrreldes tibidega, kes meiega samal ajal KP30 olid, kaotasime ehk nii 8-10 minti. Tekkis ka tunne, et mõõtkava on suurem kui 1:40k, kõik tuli kuidagi ruttu kätte. Võimalus oli vette minna, aga siiski otsustasime ringi ja üldiselt edaspidi vesi meie plaanidest puudus. Siin olid lambad ka.
52-42 oli tegelikult mõttetu etapp. Liiga kaugel liiga väheste punktide järel. Siin kaotas Tanel korraks mütsi. Õnneks olime veaakaarel ja tulime kohe samasse kohta tagasi.
42-50 teeletulekul VIGA! Valus viga! Mäest tahtsin paremalt minna, aga kaldusime liiga paremale ja lagedal oli märg ja kraavidest üle ei saanud ja jalad raisk märjad. Kaotasime siin kakerdades 5-6 minti. Ja kohtusime oma põhikonkrentidega – 3 vanameest, kellest ühel oli pähklikott vööl. Mingi hetk paistis, et nad ei liiguta üldse ennast, aga lähemale ei tule. Et nagu 5km pärast saaks me nad tempode püsides kätte. Võssis siiski astusime eest. Punn kenasti käes. Oma roppuste arsenali tõin ma siin ka välja. No race is complete without my swearing session.
50- 51 turbavälja ja sealt lahkumist teoorias kartsime. Praktika oli lihtne
51-61 tee peale, hakkasime mingit sööki nosima .. ja kaotasime tee ära. Ei leidnudki teda enam enne kui praktiliselt suurele teele jõudmise eel. See oli umbes sama friik teekaotus, kui S oli.
61-81 jälle äratulekul kaldumisviga, seekord ehk 3-4m. Tee peal 81 oli üks lahe 2 majaga talu. Saun oli ehitatud tiigi taha ja sinna viis sild. Metsatalu indeed. Järgmise juures tegime esimese teipimispeatuse ja kurat 3 vanameest tulid selga. Saime sek enne minema, et ikka ainuke tiim, kellest me füüsiliselt möödunud olime, meist tahapoole jääks. Kui alguses läks aeg kiiresti, siis nüüd hakkas ta jälle aeglaselt liikuma. Tuju oli hea ja punnid hakkasid ilma vaevata kätte tulema
81-71 metsaveotee raisemikult suurele teele oli nagu meie jaoks aetud. Thanks. Siin oli vast ka moraali high point. Kõik oli hästi. Kuigi mu põlv tegi esimesed vastikud liigutused juba 1,5h peal, ei maininud ma vist avalikult tema häälitsusi kuni siiani.
71-70 nüüd vooris juba vastu rahvast, kes ringi teistpidi tegid. Mühatasime kõigile tere. Siis kui ise enam esimesena ei mühatanud, jäi ka teretamist vähemaks. Fuck off :)
70-44 Siin olime ka veel kõrgtujulised. Tegime lausa ajaplaani kuni KP91-ni. Kell oli vist 18.30 ja seal plaanisime olla 21.00. Esimene atraktsioon oli aga kaev, mille kõrval rotilaip. Hmm, meenusid mulle ajad maalt, kui kaev surnud rotte talvel täis läinud oli ja vesi ei kõlvanud nii aasta juua. OK, pigistasin selle ajalukku vahtiva silma kinni ja tegin uue Dexali. Maitses funky, aga tegin näo, et see on Aheru mineraalirohke vesi. Hiljem hakkas kõht natuke valutama, siis tegin näo, et see on psühhosomaatiline.
Sellele etapile oli planeeritud 40m, tulime vist tips kiiremini; arvutasin välja, et meie kiirus oli 5,2km/h. Nüüd etapiaegu vaadates ei olnud me kuskil nii kiired :)
KP42 jõudes nägime mingied tüüpe, kes seal sood ületasid. Ouch.
44-46 enne KP’d jälle 3 vanameest käes. Nad jätsid tõenäoliselt 44 vahele. Peale 44 tegime jälle teipimispeatuse, kuid siiski veel piisavalt optimistliku, et plaanid ümber teha. KP57’st otsustasime mitte sihti pidi sood kammima minna, vaid teha 36-65-86-67-83-49-58-68-23-SF-2.ring. Pluss 35 punkti! Yay! Tuju kõrge.
46-82 kiskus pimedaks. Kartsime natuke vett, aga õnneks oli seal soo kuiv. Kaldusime sooületusega veidi ära ja kammisime natuke KP-st põhjas oleva ümmarguse pätsi servi, aga ruttu jõudis kohale, kus oleme ja astusime üle väina otse punni.
91 ei olnud just eriti geniaalne KP esimeseks öiseks. Tekkis plaan vähemalt järgmise korra eel selle rogaini pikkus üle mõõta, et oskaks aega paremini jagada. Vahepeal jagasime juba enam-vähem ka bussikohti järgm aastal Soome EM-le sõitmiseks, vat nii rahul olime asjade köiguga.
Peatusime teipimiseks 2 koeraga talu juures. Arad olid ja piirdusid haukumisega, üks ikka julges nuusutama ja liputama tulla. Punniminek oli minu positiivne highlight kogu ürituse juures. Tee peal said 2 tüüpi meid kätte, aga nad keerasid kohe soos algavale sihile. NO, meie jääme oma plaanile – minna tee pealt risti, kasutades kõrget mäge orientiirina. Ja kõik oli nii jolly, et me astusime punktile täiesti otse peale. Tagasi teele tulles õnnestus isegi mäe otsas käimist vältida. Öösel ongi vist suunaga lihtsam liikuda – ei hakka vaatama, et oh sealt vasakult saab hästi joosta jms, lihtsalt astud ühes suunas.
56-43 enne punni jälle pikk pikk peatus ja siin me vist otsustasimegi, et läheme finishisse – võttes tee pealt punkte. 43 ise ajas sita keema, punn keset vett.
Nüüd juba muutus olukord iga minutiga. Otsustamise hetkest saadik viskasin ma kompassi põõsasse ja tegime viga mõlemi järelejäänud punniga. 45 ei saanud mina aru, kuidas need mäed seal on ja tegime kaks tiiru selle alumise mäe harja pidi, õnneks keegide abil saime KP kätte.
KP31 on mu läbi aegade üks lemmikpunkte. OK, tee peale, siis kui tee tagasi põhja keerab, läheks meie rada pidi punkti lähedusse ja sealt läände otse peale. Nice one. Tegelikult ei keeranud vasakule mingit teed ja otse minev rada lõppes 50 meetri pärast ära. OK. Laksisime edasi, et sihini saada ja selle otsast uuesti rajale. Nada! Ingenting! DUNZO! Siis avastasime mingi METSIKU loha, mis läks täiesti METSIKUS suunas. OK, panime loha, see hajus metsa alla ära. Olime ”mingis kohas”. Idee oli edasi ikka vasakule hoida, sest seal olid ju lagedad! Hoidsime ja leidsime jälle millegi, mis võis meie vajalik rada olla. Sumbus sohu. Soost sai õnneks vasakule hoides kuivalt üle. Raginat veel ja voila! Mingi lagendik. Metsane lagendik. Kuidagi ei pane ennast paika. Jätkame vasakule ja lõunasse, natuke sai kurssi ka mobiilimasti järgi hoida. Ragistame hullus võssis ja nõgeses mäest üles ja VOILA! LAGENDIK! JA PUNKT! 15 minuti pole aimugi olnud, kus oleme ja siis selline laks.
Kahjuks sellest ei piisanud. Mäest allatulek andis põlvedele päris valusa laksu. All kruusateel oli veel idee 80 ära tuua, aga kohe tundus ka see liiga pikk paun ja ohates vaatasime siis seda 14-kilomeetrist otsa, mis finishisse viis. Korraldajale helistamine oleks tõenäoliselt protokolli DQ toonud, niet seejäi ära. Külm hakkas ja uni oli ja täielik corpse kallal. Mingil hetkel jagasime ühe Shleha, aga efekt jäi seekord saamata. Kuskil peatusime, ma panin termokile alla, aga metsas selle paigaldamine ei ole üldse fun. Tanel vist veel teipis midagi. Mingi järgmine peatus jäime peaaegu teepervele magama. Iga kord liikuma hakates oli samm veel lühem kui enne peatumist. Siis ma kaotasin oma kaardi ära ja kaotasin ka igasuguse kontrolli meie asukoha üle. Tanelilt küsisin siis iga natukese aja tagant mingeid läbitud vahemaa protsente. Õnneks olin kaardilt valesti mäletanud, et lagedale jõudes on finishisse veel paar kilti visata. Ajasin KP23-ga segamini. Milline relief oli finishis maanduda. Põlved olid mõlemad täiesti perses ja rajal olin ma lisaks otsustamisele, et ma sel aastal enam ühtegi võistlust ei tee, ligidal ka juba kompassi igaveseks nurka viskamisele. Retiring from the sport. Ja isegi retiring from sport. Selliste põlvedega ju ei saa! Nüüd siis puhkan neid.
Telk kokku, söök, Cris-Kadri. Gaasipuhur. Tagasi sõites jooksid teest üle jänes ja kitsed. Eraldi. Mina tegin mingeid minutisi magamisi, Tanel vahest pani ka roolis rongismagajat. Paar Statoili-Nestet ja home sweet home kell 8.40 vms. Ma ei teagi veel, kas T ikka koju jõudis. Homme küsin.
Nagu alati, ei mäleta ma mahlaseid detaile. Boo. Metsa teinekord märkmik kaasa.
Uus kell jõudis minuni loomulikult täna. Tyh-pe-caal!
Kaarti vaadake siit:
http://8wrc2008.rogain.ee/failid/wrc2008map.gif
Sel aastal ma enam sporti ei tee (peale Libahundi), aga 24h rogaini veelkord läbimist ma küll tahan. Soome EM on ikka veel plaanis. Sest talvel ju paraneb põlv jälle ära. Kõik mõnus valu oli juba täna hommikuks kadunud ja sitt valu alles. Boo!
4.9.08
Xdream III etapp Paide, 24.08.2008
Võib-olla on kuskil internetis ka kaart sisse skännitud, mis meie seiklusi Paide-lähedastes metsades illustreerida võiks.
Midagi glamuurset ei ole enam öelda. Stardinumber 42 – parim, mis me eales välja olime teeninud. Kahjuks ei tulnud numbri kaitsmisest midagi välja – isegi ilma trahvita oleks me olnud nii 50. kohal. Kahju, et A-rajale juba nii vähe võistkondi järel on. Seekord olime siis tagant 22. Tundub nagu nõrk. Esimese poole sisse polegi nagu asja olnud sel hooajal. Viimasel etapil siis. Enne seda on kahjuks (!) minu jaoks täiesti planeerimatult lisandunud kalendrisse ka rogaini MM. Ruta tegi väga kõva moosimistööd, et ma mingi võõra tüübiga ikka läheks. Ju siis tahab hammas hamba vastu tirida. Action. Ma tahaks tegelikult ilgelt põlve puhata.
Aga! Paidesse jõudsime kenasti. Tõnuga esialgsest erinevast arusaamast väljasõidu ajast sõitsime Rutaga loomulikult ühistööna teerulliga üle. Mäo Statoilis peatusime kummide täitmiseks, seiklejaid vooris seal palju ja mul oli tunne, et kõik vahivad mind. Ma ei tea, õnneks läks see stardi ajaks üle.. muidu oleks metsas kindlasti kedagi endast väetimat .. mõnda 8-aastast pealtvaatajat vms .. rünnanud WHADDAYOO LOOKIN AT? kilgete saatel. Fun fun.
Stardis kaart – 3 valikut. Minule kõige pikem, Rutale kõige lühem. Poolel rajal läks mul juba meelest, et kas ma ikka olin C või mitte. Igaks juhuks jooksin ikka lõpuni. Vöökott viskas kohe stardis pudeli välja – talle vist ei meeldinud see, et ma teda pesumasinas pesin. Jätsin siis koti stardialasse ja toppisin pudeli ratta külge. Pikas perspektiivis ei tundunud just rahuldav lahendus, aga pikka perspektiivi sellel võistlusel polnud ju ka.
Jooks – 23. koht. Sexy! Nagu kombeks on saanud, lõppevad meie üldkohad peale 1. ala.
Rattaralli – aeg puudub.
Noh, sõitsime. Kõik oli loetav. Kuskilt ei lugenud ainult seda välja, et rajal veel 1 KP olema pidi. Jah, legendi pidi ju tõesti usinalt lugema. Igatahes lõikasime sealt mööda, kuhu kõik läksid ümberpööret tegema (ja punkti võtma). Rahulolu oli küll märkimisväärne. Uuesti paika saamine oli huvitav, aga masse oli ka pidevalt. Kui üldse kellelegi koti pähe tõmbasime, siis neile, kes peale silda kohe vasakule keerasid. Oi, kus tuli vaeva näha, et me ka sinna ei läheks. Vahepeal tuli ka meelde, et on sprint ja me võiks igal etapil ikka punases kimada, aga kuna Tõnu pole eriline rattasõber, siis tundus see nagu ülekohtune :D Vahetusalasse jõudsime natuke peale Seiklusporr2. Seega nii umbes 30. kohal.
Rabajooks – 57. aeg
Polnud me siin just nobedad. Samm oli madal, kraav märg. Keegi istus ühe lauka kõrval ja tegi meie sukelduvast ületamisest seeria pilte – kuhu need saanud on? Igatahes tegime 2 minti viga ka ühe mu pauna peale. Tagasi tee peale saime suht samasse kohta, kust sohu läksime. Jõhvikat oli kõvasti. Ujumisisu veel ei olnud, aga what do you know, 5 minutit hiljem kui KP5 ära võetud, ei jäänud palju muud üle kui rinnuni vette kahlata. Fun fun. Äratulek oli juba igavam. Peaaegu kogu rada sai ette oetud, kuidagi igav ja tühi tundus. Üks reegel kõrva taha on, et kohtades kus nt rattarada liigub ka suurema mõõtkavaga jooksukaardil, võiks ikka ka seda tiba tsekkida. Aga neid reegleid on nii palju ja lähevad pidevalt meelest. Noh, nagu punnis oma nimede hüüdmine kui KP võetud – terve raja uskusin ma, et KP5 ma ainult lehvitasin teistele, et PUNN ON SIIN! ja ise ära ei võtnud. Õnneks võtsin, muidu oleks me vist viimased olnud. Kellega koos vahetusalas olime, ei mäleta.
Siin tee peal tehti meist pilti, mille lisan hiljem.
Ratas – 34. aeg.
Siin ei olnud midagi mõelda, ainult pressida. KP9’s olime Anniki sõnul 4. segatiim. Kui põnev. Sellised varajased raja lõikamised teevad raja alati palju huvitavamaks. Nagu kui me eelmisel aastal oleks Moostes A-rajal stardis uisu vahele jätnud – tükk aega oleks liidrid olnud. Glamorous, innit? Silla-alune punkt oli tore, kraavipunkt igav. Kusjuures alles kodus kaarti vaadates sain aru, et siit KPst jooksime me hiljem ka läbi, mudu vaatasin, et pffh mingi B-raja rattapunn. Nnice. Siit vahetusalasse olekski pidanud jooksukaarti lugema. Otse oleks ikka palju kiirem olnud ja nii ka SP2 Kristjan finishis vihjas. Kui me siit minuti oleks võitnud, oleks etapiaeg juba päris talutav olnud.
Uisk – 80. aeg
See tähendab, et ikkagi mitte viimased, Kloogal olime 86/105. Nüüd saime isegi nii peale esimest kolmandikku isegi mingi käest kinni-Ruta särgi küljes ripnemas combo kokku ehitatud ja see oli juba palju kiirem kui mulle meeldis. Ühel ajal uisku tõmmata ja kogu rongi järel vedada oli päris raske, aga ma mõtlesin selle peale, kuidas ma alati vingun, et pärast võistlust enam kuskilt ei valuta ja pusshisin edasi. Kahjuks pole jälle kuskil ühtegi pilti meie kolmesest combost, küll aga Rutast-Tõnust kahekesi. Vastik mõelda, et kui järgmisel aastal peaks all-uisk meeste võistkonnas olema, siis tuleks kiirust veel tõsta. Ja vastikuks teeb selle just teadmine, et selle jaoks tuleb uisutrenni teha.
(pildid Kadi Gans & Fotoluks)
Jooks – 64. koht
See oli siis jooks rattaalast ujulasse. Eriti ratsimisvõimalust ei näe ;) Kuidas see 18 minutit võttis, on küll nats arusaamatu. ??
Ujumine – 54. koht
Ei olnud mõtet aega raisata riietumise peale, vest selga ja vette. Minule hüpped ei meeldi, kahlasin kaldast, Tõnu sooritas peakaid. Mul tuli esimese konnatõmbe peale juba vest eest lahti. Müstika. Kõik ujusid meist mööda ja võtsin siis Ruta jalasleppi. Parem põlv oli juba vaikselt valutama hakanud (mille peale?) – sellest siis hoidis Ruta kinni ja ma tõmbasin põhiliselt kätega. Jälle sain oma lisarabelemist ja isegi saime nüüd ühest portsust uuesti mööda. Vaatasin üks päev Soosambla SK ujumist ja nad olid tagasi ujumise algusse äinud teiselt poolt järve kui massid. Kurat, kas nad ka midagi võitsid, aga kaval ikka – või siis tark noh, et isegi mõttetu sekundi võitmise koha loevad vähemalt välja. Eks nad vist sellepärast siis võitsid ka. Lahkusime koos Rakvere Ässadega – meie põhikonkurendid Paides (“Aa, teiega me olime soos koos” – jaa, see kaotas oma värskuse kiiresti). Seega 49. kohal.
Jooks – 59. koht
Esimene kord, kus tegelikult ka kaarti lugeda oli vaja. Ja esimene kord, kus mulle eriti ei meeldinud, et rogainil oli 1:40000 kaart ja nüüd äkki 1:10000. Kõik tuli vastiult kiiresti ja hakkasin nobedalt lohasid usaldama, aga seal oli juba mingi B-mass vist kanuusid lohistamas käinud ja me läksime seda rada pidi nats kaugele. Rutale siin metsa ja roigaste vahel eriti ei meeldinud, mina liipasin vaikselt põlve – kusjuures nüüd, 2 nädalat peale võistlust on parem põlv jälle korras ja pigem poputan vasakut. Not liked. Ütleme, et siit oleks 2 minti võitnud kraavi serva hoidmisega. Siis hakkas pikem kraavides solberdamine, rada eriti pinget ei pakkunud. Korra ajasin oma põhjasuuna sassi ja tahtsin meid kuskile väga vasakule viia, aga kompassi tuli siiski pähe vaadata.
Torn – 54. koht
Kohapeal tundus, et saime päris ruttu ära, sest päris mitmest saime mööda. Tõnu laskus, sealt ma ei oska midagi muljetada. Siim oli kohtunik. :)
Jooks – 51. koht
Noh jah, see oli tõesti põnev osa. Natuke soomülgast. Maanteele jõudes tiirutas seal veel üksik uisukolmik – jeebus. Ruta lehvitas ja cheerleadis neid. It was all jolly good fun.
Kanuu – 58. koht
Me ei teinud mingeid trikke, kuigi nägime mõlemi võimalust – kanuu järvele kandmine ja siis üleval läbi võssi lõikamine. Aga polnud see vastuvoolu sõit nii halb midagi ja üldsegi pidi Ruta tüürimist harjutama. Kuskilt üle maa sillast sillani lõigates käis üks meestetiim kohe kanuud sisse pannes meie nina all ümber. Ugh. Olime siis ettevaatlikumad ja saime sealt enne neid ära. Mingi teine konkurent oli meil seal veel – nendega tegime mingit taktika mängu ja võtsime 49 enne 48 ära. Korraks oli isegi plaan 50-48 lõige teha, aga tundus, et pole mõtet, kui selle KP18 juures kahlamist silmas pidada. Ma usun et nii nagu meie tegime, oligi meie jaoks kõge mõttekam. Kus need tüübid käisid, kes jalakäijate ülekäiku kasutasid, ei saanudki ma aru.
Pilt Anniki.
Ratas – 49. koht
Võita oleks saanud ainult kiirema sõidu pealt. Vasakult poolt staadionile lähenemine vaevalt et võitu oleks andnud. Selleks ajaks oli kaardihoidja ka juba nii mudane, et lihtsam oli kaarti käes hoida.
Lisaülesanne – 72. koht
Noh, siin oli juba ainult “koha hoidmine”. Pärast paistis mingitelt piltidelt, kuidas tohtis ka takistusi endale sobivalt kallutada. Ja lõpetuseks ka täiesti eksklusiivsed pildid, kohapeal Hellelt tellitud (paisjärve-äärsed tiimipildid kahjuks valgustusid üle).
Ühispilt Fotoluks, ülejäänud Helle.
Finish läks nobedalt. Rattapesu vööni kraavis – thumbs up! Natuke külm hakkas ainult ja siis tuli juba hüplema ja jooksma hakata. Söök, hüvastijätt. Mina Tartu. Ühest õllest (või oli neid ikkagi kaks?) suutsin ennast nii pehmekeelseks jua, et pläkutasin kogu tee SP2 autos. Soomest tagasi sõites oleks pidanud sellist taktikat kasutama, aga sel juhul oleks vist lihtsalt autos kohe magama jäänud. Üldiselt oil pori tore, kui ta suus oli, siis polnud. Prillid mulle päris meeldisid, üskkõik kui wanky see ka stardis ei tundunud - võib-olla wanky dimensioon tuli hoopis rattamütsikeses ringi kimamisest.
Ma jätsin kindlasti midagi mahlast kirjutamata. Ja jaa, kui keegi veel kuskilt meist pilte leiab, siis võib saata ja ma laen üles.
Paistab, et järgmine aasta hakkab ka ilmet võtma. Ruta tahab naistevõistkonnaga A-rada rünnata. Ma tahaks jälle meestevõistkonna kõige nõrgem lüli olla. Ja milline eriline rõõm oleks, kui see tähendaks ka mitte kanuujooksjaks olemist. Esko ei tea nendest uutest arengutest veel midagi, aga me varsti räägime talle. Tõnu on aga juba paadis, kuigi paati veel ei ole.
Pilte ma küll postitada ei oska. Boo
Midagi glamuurset ei ole enam öelda. Stardinumber 42 – parim, mis me eales välja olime teeninud. Kahjuks ei tulnud numbri kaitsmisest midagi välja – isegi ilma trahvita oleks me olnud nii 50. kohal. Kahju, et A-rajale juba nii vähe võistkondi järel on. Seekord olime siis tagant 22. Tundub nagu nõrk. Esimese poole sisse polegi nagu asja olnud sel hooajal. Viimasel etapil siis. Enne seda on kahjuks (!) minu jaoks täiesti planeerimatult lisandunud kalendrisse ka rogaini MM. Ruta tegi väga kõva moosimistööd, et ma mingi võõra tüübiga ikka läheks. Ju siis tahab hammas hamba vastu tirida. Action. Ma tahaks tegelikult ilgelt põlve puhata.
Aga! Paidesse jõudsime kenasti. Tõnuga esialgsest erinevast arusaamast väljasõidu ajast sõitsime Rutaga loomulikult ühistööna teerulliga üle. Mäo Statoilis peatusime kummide täitmiseks, seiklejaid vooris seal palju ja mul oli tunne, et kõik vahivad mind. Ma ei tea, õnneks läks see stardi ajaks üle.. muidu oleks metsas kindlasti kedagi endast väetimat .. mõnda 8-aastast pealtvaatajat vms .. rünnanud WHADDAYOO LOOKIN AT? kilgete saatel. Fun fun.
Stardis kaart – 3 valikut. Minule kõige pikem, Rutale kõige lühem. Poolel rajal läks mul juba meelest, et kas ma ikka olin C või mitte. Igaks juhuks jooksin ikka lõpuni. Vöökott viskas kohe stardis pudeli välja – talle vist ei meeldinud see, et ma teda pesumasinas pesin. Jätsin siis koti stardialasse ja toppisin pudeli ratta külge. Pikas perspektiivis ei tundunud just rahuldav lahendus, aga pikka perspektiivi sellel võistlusel polnud ju ka.
Jooks – 23. koht. Sexy! Nagu kombeks on saanud, lõppevad meie üldkohad peale 1. ala.
Rattaralli – aeg puudub.
Noh, sõitsime. Kõik oli loetav. Kuskilt ei lugenud ainult seda välja, et rajal veel 1 KP olema pidi. Jah, legendi pidi ju tõesti usinalt lugema. Igatahes lõikasime sealt mööda, kuhu kõik läksid ümberpööret tegema (ja punkti võtma). Rahulolu oli küll märkimisväärne. Uuesti paika saamine oli huvitav, aga masse oli ka pidevalt. Kui üldse kellelegi koti pähe tõmbasime, siis neile, kes peale silda kohe vasakule keerasid. Oi, kus tuli vaeva näha, et me ka sinna ei läheks. Vahepeal tuli ka meelde, et on sprint ja me võiks igal etapil ikka punases kimada, aga kuna Tõnu pole eriline rattasõber, siis tundus see nagu ülekohtune :D Vahetusalasse jõudsime natuke peale Seiklusporr2. Seega nii umbes 30. kohal.
Rabajooks – 57. aeg
Polnud me siin just nobedad. Samm oli madal, kraav märg. Keegi istus ühe lauka kõrval ja tegi meie sukelduvast ületamisest seeria pilte – kuhu need saanud on? Igatahes tegime 2 minti viga ka ühe mu pauna peale. Tagasi tee peale saime suht samasse kohta, kust sohu läksime. Jõhvikat oli kõvasti. Ujumisisu veel ei olnud, aga what do you know, 5 minutit hiljem kui KP5 ära võetud, ei jäänud palju muud üle kui rinnuni vette kahlata. Fun fun. Äratulek oli juba igavam. Peaaegu kogu rada sai ette oetud, kuidagi igav ja tühi tundus. Üks reegel kõrva taha on, et kohtades kus nt rattarada liigub ka suurema mõõtkavaga jooksukaardil, võiks ikka ka seda tiba tsekkida. Aga neid reegleid on nii palju ja lähevad pidevalt meelest. Noh, nagu punnis oma nimede hüüdmine kui KP võetud – terve raja uskusin ma, et KP5 ma ainult lehvitasin teistele, et PUNN ON SIIN! ja ise ära ei võtnud. Õnneks võtsin, muidu oleks me vist viimased olnud. Kellega koos vahetusalas olime, ei mäleta.
Siin tee peal tehti meist pilti, mille lisan hiljem.
Ratas – 34. aeg.
Siin ei olnud midagi mõelda, ainult pressida. KP9’s olime Anniki sõnul 4. segatiim. Kui põnev. Sellised varajased raja lõikamised teevad raja alati palju huvitavamaks. Nagu kui me eelmisel aastal oleks Moostes A-rajal stardis uisu vahele jätnud – tükk aega oleks liidrid olnud. Glamorous, innit? Silla-alune punkt oli tore, kraavipunkt igav. Kusjuures alles kodus kaarti vaadates sain aru, et siit KPst jooksime me hiljem ka läbi, mudu vaatasin, et pffh mingi B-raja rattapunn. Nnice. Siit vahetusalasse olekski pidanud jooksukaarti lugema. Otse oleks ikka palju kiirem olnud ja nii ka SP2 Kristjan finishis vihjas. Kui me siit minuti oleks võitnud, oleks etapiaeg juba päris talutav olnud.
Uisk – 80. aeg
See tähendab, et ikkagi mitte viimased, Kloogal olime 86/105. Nüüd saime isegi nii peale esimest kolmandikku isegi mingi käest kinni-Ruta särgi küljes ripnemas combo kokku ehitatud ja see oli juba palju kiirem kui mulle meeldis. Ühel ajal uisku tõmmata ja kogu rongi järel vedada oli päris raske, aga ma mõtlesin selle peale, kuidas ma alati vingun, et pärast võistlust enam kuskilt ei valuta ja pusshisin edasi. Kahjuks pole jälle kuskil ühtegi pilti meie kolmesest combost, küll aga Rutast-Tõnust kahekesi. Vastik mõelda, et kui järgmisel aastal peaks all-uisk meeste võistkonnas olema, siis tuleks kiirust veel tõsta. Ja vastikuks teeb selle just teadmine, et selle jaoks tuleb uisutrenni teha.
(pildid Kadi Gans & Fotoluks)
Jooks – 64. koht
See oli siis jooks rattaalast ujulasse. Eriti ratsimisvõimalust ei näe ;) Kuidas see 18 minutit võttis, on küll nats arusaamatu. ??
Ujumine – 54. koht
Ei olnud mõtet aega raisata riietumise peale, vest selga ja vette. Minule hüpped ei meeldi, kahlasin kaldast, Tõnu sooritas peakaid. Mul tuli esimese konnatõmbe peale juba vest eest lahti. Müstika. Kõik ujusid meist mööda ja võtsin siis Ruta jalasleppi. Parem põlv oli juba vaikselt valutama hakanud (mille peale?) – sellest siis hoidis Ruta kinni ja ma tõmbasin põhiliselt kätega. Jälle sain oma lisarabelemist ja isegi saime nüüd ühest portsust uuesti mööda. Vaatasin üks päev Soosambla SK ujumist ja nad olid tagasi ujumise algusse äinud teiselt poolt järve kui massid. Kurat, kas nad ka midagi võitsid, aga kaval ikka – või siis tark noh, et isegi mõttetu sekundi võitmise koha loevad vähemalt välja. Eks nad vist sellepärast siis võitsid ka. Lahkusime koos Rakvere Ässadega – meie põhikonkurendid Paides (“Aa, teiega me olime soos koos” – jaa, see kaotas oma värskuse kiiresti). Seega 49. kohal.
Jooks – 59. koht
Esimene kord, kus tegelikult ka kaarti lugeda oli vaja. Ja esimene kord, kus mulle eriti ei meeldinud, et rogainil oli 1:40000 kaart ja nüüd äkki 1:10000. Kõik tuli vastiult kiiresti ja hakkasin nobedalt lohasid usaldama, aga seal oli juba mingi B-mass vist kanuusid lohistamas käinud ja me läksime seda rada pidi nats kaugele. Rutale siin metsa ja roigaste vahel eriti ei meeldinud, mina liipasin vaikselt põlve – kusjuures nüüd, 2 nädalat peale võistlust on parem põlv jälle korras ja pigem poputan vasakut. Not liked. Ütleme, et siit oleks 2 minti võitnud kraavi serva hoidmisega. Siis hakkas pikem kraavides solberdamine, rada eriti pinget ei pakkunud. Korra ajasin oma põhjasuuna sassi ja tahtsin meid kuskile väga vasakule viia, aga kompassi tuli siiski pähe vaadata.
Torn – 54. koht
Kohapeal tundus, et saime päris ruttu ära, sest päris mitmest saime mööda. Tõnu laskus, sealt ma ei oska midagi muljetada. Siim oli kohtunik. :)
Jooks – 51. koht
Noh jah, see oli tõesti põnev osa. Natuke soomülgast. Maanteele jõudes tiirutas seal veel üksik uisukolmik – jeebus. Ruta lehvitas ja cheerleadis neid. It was all jolly good fun.
Kanuu – 58. koht
Me ei teinud mingeid trikke, kuigi nägime mõlemi võimalust – kanuu järvele kandmine ja siis üleval läbi võssi lõikamine. Aga polnud see vastuvoolu sõit nii halb midagi ja üldsegi pidi Ruta tüürimist harjutama. Kuskilt üle maa sillast sillani lõigates käis üks meestetiim kohe kanuud sisse pannes meie nina all ümber. Ugh. Olime siis ettevaatlikumad ja saime sealt enne neid ära. Mingi teine konkurent oli meil seal veel – nendega tegime mingit taktika mängu ja võtsime 49 enne 48 ära. Korraks oli isegi plaan 50-48 lõige teha, aga tundus, et pole mõtet, kui selle KP18 juures kahlamist silmas pidada. Ma usun et nii nagu meie tegime, oligi meie jaoks kõge mõttekam. Kus need tüübid käisid, kes jalakäijate ülekäiku kasutasid, ei saanudki ma aru.
Pilt Anniki.
Ratas – 49. koht
Võita oleks saanud ainult kiirema sõidu pealt. Vasakult poolt staadionile lähenemine vaevalt et võitu oleks andnud. Selleks ajaks oli kaardihoidja ka juba nii mudane, et lihtsam oli kaarti käes hoida.
Lisaülesanne – 72. koht
Noh, siin oli juba ainult “koha hoidmine”. Pärast paistis mingitelt piltidelt, kuidas tohtis ka takistusi endale sobivalt kallutada. Ja lõpetuseks ka täiesti eksklusiivsed pildid, kohapeal Hellelt tellitud (paisjärve-äärsed tiimipildid kahjuks valgustusid üle).
Ühispilt Fotoluks, ülejäänud Helle.
Finish läks nobedalt. Rattapesu vööni kraavis – thumbs up! Natuke külm hakkas ainult ja siis tuli juba hüplema ja jooksma hakata. Söök, hüvastijätt. Mina Tartu. Ühest õllest (või oli neid ikkagi kaks?) suutsin ennast nii pehmekeelseks jua, et pläkutasin kogu tee SP2 autos. Soomest tagasi sõites oleks pidanud sellist taktikat kasutama, aga sel juhul oleks vist lihtsalt autos kohe magama jäänud. Üldiselt oil pori tore, kui ta suus oli, siis polnud. Prillid mulle päris meeldisid, üskkõik kui wanky see ka stardis ei tundunud - võib-olla wanky dimensioon tuli hoopis rattamütsikeses ringi kimamisest.
Ma jätsin kindlasti midagi mahlast kirjutamata. Ja jaa, kui keegi veel kuskilt meist pilte leiab, siis võib saata ja ma laen üles.
Paistab, et järgmine aasta hakkab ka ilmet võtma. Ruta tahab naistevõistkonnaga A-rada rünnata. Ma tahaks jälle meestevõistkonna kõige nõrgem lüli olla. Ja milline eriline rõõm oleks, kui see tähendaks ka mitte kanuujooksjaks olemist. Esko ei tea nendest uutest arengutest veel midagi, aga me varsti räägime talle. Tõnu on aga juba paadis, kuigi paati veel ei ole.
Pilte ma küll postitada ei oska. Boo
Subscribe to:
Posts (Atom)