Tartu Rattaralli

Nüüd olen kodus ja täiesti ühes tükis ilma mitte ühegi kaebuseta.

Ralli hakkas juba eelmisel õhtul, kui sain Terakese Katrini generous venna käest maanteeratta. Juba selle vaatamisest tuli hirm peale. Katrin supportis mind ja ütles, et tal on ka pisike hirm. Õhtul veetsime Kristjaniga umbes tund aega minu maastikurattalt pedaalide maha toksimisega ja õppisime sealjuures väärtusliku reegli - PAREM ÕIGETPIDI - VASAK VALETPIDI. Kuna see võttis nii palju aega, jäi ära õhtu teine punkt ehk 36h packing list ja nüüd tuleb see kuidagi meili teel paika saada. Boo. Õhtul tegin ka testsõitu, mille raames selgus, et ees ei lähe suure veo käik sisse. Panin siis käsitsi peale ja lubasin järgmisel päeval mitte näppida.

Pühaba - kõik oli cool. Miskipärast oli selja taha tekkinud ka stardigrupp 1500+, mistõttu mul ei õnnestunudki päris viimasena startida, vaid nii umbes tagant 500-na. Sättisin ennast ilusti serva, et mitte kohe mäsu sisse sattuda. Linnas tšilliti loomulikult. Tagantjärgi tundub, et kuni Kuusteni oli chill. Siis hakkas asi juba väga Jõelähtme tempoks kiskuma ja tuli ise vedama minna. Hästi palju tegin lolle spurte eesolevate gruppide taha nii et väljateenitud pisikese puhkuse ajal tuli see grupp, kellelt ma eest ära sõitsin, jälle sisse. Järgmiseks korraks midagi kõrva taha - ühtlane tempo? Kuskil Küka vahel saime mingi kolmiku kokku, kus vedasime kenasti kordamööda ja tõusime päris usinalt, kuni TP2's põhivedur kerge vahespurdi tegi ja kadus. Sad times. Siin sain esimest korda suusakonksutajatega ka kokku - sel hetkel oli neil mulle veel ainult tunnustavaid sõnu öelda. Peale TP2 avastasin, et RAISK suur hammasratas on madalama käigu peale slippinud ja sõim ja käiguvahetaja lõksutamine kahjuks teda tagasi üles ei tõstnud. Alguses mõtlesin kuni TP3-ni superkadentsimeest panna, aga Savernas ronisin ikkagi maha ja mässasin nii 1,5 minti ketiga. FUCK. Oltsi kolmik oli sellega läinud ja ümber olid ainult lastega pered. Õnneks leidsin noppe uued sõbrad "Mehed Marsilt", keda jätkus peaaegu 50 kilomeetriks. Peale Otepää TP'd püüdisid Vahur + Oolo mind jälle kinni ja Oolo rääkis mulle soolast, leivast, saiakestest ja rosinatest. Siis hakkas rets osa. Alguses tiksuti Tartu maanteel kena 139 pulsise tempoga, aga siis hakkasid mingid spurdid. Paaril korral suutsin kaasa minna, ühel korral olin üllatunud, et ma olin koos kolmese grupiga suurest massist üldse ette saanud. Siis hakkas südamest veidi kahju, ja pidin need kaks ära laskma, aga kohe vuhas Vahur tagant selga ja pakkus tuult. Seal püsisin ka vääääga napilt ja tilpnesin lõpuks maha. Panksi TP's nägingi neid viimast korda. Kui poleks joonud, oleks saanud koos "grupiga" minema. Üks tibi igatahes lõi seal lamenti, et "EESTEEST, mu tuul läheb ära". Just enne TPd oli ka lühike rada sisse keeranud ja äkitselt oligi terve tee ainult neid täis. Siit edasi käis mu jõud suht sinusoidselt - vahest jõudsin, vahest mitte. Tõuse oli kahjuks praktiliselt ainult Tatra jäänud ja seal õnnestus mul ka tublisti ronida ainult selleks, et kogu oma võit järgneval lausikul jälle ära anda. Ülenurme TP oli run-through ja seal ebaõnnestus mul oma positsioneerimine täielikult. Siis edasi linna poole tegin oma minispurte ja siis jälle väsisin. Turu tänaval oli vangla juures IMELINE ASFALT, mis kutsus tirima. Tirisin oma 20-se grupi ninna, aga seal jäin jälle seisma ja kukkusin lõppu ja tiksusin kuni Selverini, kus siis lõpuspurdi ette võtsin ja jälle grupist mööda kimasin. See oli väga väga kole uhamine. Kohaks on mul praegu 1164. Tuhande hulgas mitte, aga number parandatud. Selle jaoks oleks pidanud 12m kiiremini sõitma.

Bits och pieces:
* Ma ei näinud mitte ühtegi kukkumist! Kristjani ümber toimus pidevalt ainult mingi doominokaskaad.
* Ma võitsin Eskot pea pooleteise tunniga - wtf? Maastikuratas? Rets rajupime crash? * Nelikürituse jaoks annab see mulle kohe võimaluse.
* Kristjan hull jälle võitis mind pea 50 minutiga. Nüüd saab ta vähemalt korralikult pjedestaalile tagasi tõsta ja ma olen off the hook oma rattaoskuste superioorsuse poolest.
* Maastikuratastega tüübid olid hästi scary'd, sest nad olid NII KÕRGED!
* Ma pean ikkagi laskumistrenni minema - fuck Otepää vahel iga tõusuga läksin rahvast mööda ja laskumisega libises seesama mass minust ettepoole. Raiskamine.
* Hea meel, et pardakompuutrit küljes ei olnud, tippkiirused võisid väga jubedad olla, lõpusirgel pressisin ma südamest 190 välja, et oma raja konkurendist mööda pressida ja sealne kiirus võis päris scary lauskmaa kohta olla.
* Aprikoos taskus on mõttetu. Võib täiesti piirduda TP'de banaanidega. Kuna TP's täidetakse ka pudeleid, tuleks edaspidi aja kokkuhoiu mõttes üle TP kohapeal juua-süüa.
* Kodus selgus, et mu nägu oli üleni porine, sest olin igas TPs vett pähe valanud ja see võttis ju kenasti tolmu ligi.
* Raini nägin finishis ja ta sõitis lühikest.
* Ratas mingeid vaegusi ei tekitanud, parem puus hakkas sügaval suurest jalaga tõmbamisest valutama. Peaopesadest on elu ka kadunud. Järgmisel aastal isegi võiks uuesti, aga kas selle jaoks siis endale ratas osta? Ew.
* Terakeste algava nädala assambleedele saadan tervitusi ning panen teile VEELKORD südamele, et reedel, kui ma Ruta ratta kaasa võtan, haaraks kaasa ka Margiti PVK pliidi! (Seda jõuan ma kindlasti veel täiesti häbenemata ja silmagi pilgutamata umbes 10 korda meenutada). 6 rada Nõmmel - way to go!