Mihkel. LOLakas

Päevak oli täna väga mycket braa. Jooksuosa läbisin "tasakaalukalt" alla 170 pulssi hoides, niet ISEGI Katrin jooksis must peaaegu mööda, kui ma mingit mäge xdreamjalt kõndides vallutasin. Viga tuli umbes 10 sekundit, mis on nii tuttava metsa puhul muidugi ten too many. Jalg oli igatahes kerge ja joosta mulle meeldis. Neljapäeval teen vast niisama tiiru metsa all.

Ratas oli ka v.cool. Kohe mu selja taga startis miski tüüp, kes mu kohe kätte sai ja kellest ma üritasin siis kõiki oma võlusid mängu pannes mööda saada. Erilist looma sees ei olnud, kõik tuli nii raskelt. Mina tegin orienteerumises paremaid ja kiiremaid valikuid, tema sõitis kiiremini. Lõpus ta ette jäigi ja lõpuks võitis mind minutiga, aga ilma konkurentsita poleks ma viitsinud nii "kõvasti" ka sõita. Muidugi aitas mind palju ka see, et ma juba mõnedes punktides joostes käinud olin ja põhiliselt, et mets on ikka väga peas.

Finaaletapp toimus muidugi enne ärasõitu, kui Opelikuut ennast liiva sisse mässis ja keeldus lahkuma. Pool tundi ja kaks erinevat tõmbamisautot hiljem saime raipe lõpuks välja, tänan tänan tänan kõiki osalisi, hr Venelaine ainuke, keda nimepidi tean. Tõeline värdkuut ikka raisk.

Viljandis oli mu koht lõpuks 689. Kõige rohkem rõõmustan ma hoopis selle üle, et see Skype tibi, kes Jõelähtmel mind üle tunni võitis ja seal 2. naine oli, jäi siin ainult 16 minutit ettepoole. Väikesed pseudoboostid kuluvad ära.

Köhin, raisk.

PS aprill: kokku sporti 27h, sellest rõhuv enamus ratas.