Uisudebüüt 2009

Täna võtsin osa Arcticu välistrennist a la rulluisk. Põhiliselt oli tegemist tehnikatrenniga ja selleks, et ka endale midagi meelde jääks, siis tipin siia ka, et:
- raskus tuleb hoida tagumistel ratastel (ma olen alati hästi ette kummardunud. Lõpuks sain ka kükkistme suht hästi kätte ja sõitsin nii, et keha liikus otsejoont ja jalad puusast allpool lihtsalt vehikisid ja VÄGA coool oli).
- sõita tuleks rohkem rataste välisküljel. Lisaks mu naturally charming x-jalale pushib ju uisk veel sügavamale iksi, niet ma ei usu et ma sellesse nirvaanasse kunagi jõuan. Iga kord kui jalg all sirge on, on muidugi tunda, et see on higher state of consciousness, aga mis teha
- tehti kolme moodi pidurdamist – t-pidur oli täiesti lootusetu, sest ma keeldusin jalga maast lahti tõstmast. Siis olid lahedad suusahüppaja harjutused, mis mulle väga meeldisid, tehti veel trikka-nippa ja õpetati murule sõitmist ja üle servade. Murul saab ka ilma tippimata sõita muideks. Väga braa oli. Siis kui kõik läbi oli, suuunistasin Kakumäe ringile, et tsekkida, kuidas eelmise aastaga võrdleb. 19. aprillil 08 olin ma sõitnud sama ringi 24.45-ga ja seekord läks 29 minutit. Mitte nii halb, kui 2008 märtsi lõpus sõidetud 33. Ma usun, et areneda veel on. Nüüd jääb enne 36h väga vähe võimalusi veel proovida ainult. tuleb vist julmalt mõmda päeva ruisk sisse kirjutada. enesekindlus tuleb päris kiiresti tegelikult. Võistlusele peaks ainult hüppeliigese ümbre mingi pehme švammi installima, sest vooder hakkas jälle rõvedalt hõõruma.

Homme hommikul lähen jooksma. Puhkus on ikka "amazing"