Hommikul oli kõik iu. vihma sadas ja Admiraliteedi basseini juurde saabudes, kust laev pidi meid Naissaarele viima, ei saanud küll aru, kas õiges kohas oleme. Polnud ühtegi inimest ega ühtegi laeva. Lõpus rahvas ikka tiksus kohale, vihma sadas ja kõik olid kobaras sadamaäärse hotelli seina ääres, kus polnud isegi katusealust vaid enamus massi oli mingi rõdu alla kogunenud. Lõpuks saabus ka hilinenud sõiduvahend. Meie peamine mure oli, kas seal ikka katus on või on tegu paadiga? Katus oli. Väike Monica-nimeline laev tuubiti inimesi täis, saime head istekohad nurgadiivanil vööris, kust aknast mulle koguaeg vett peale tuli, niet võtsin oma vihmakeebi juba seal kasutusse.
Maabumise ja stardi vahele jäeti meile pool tundi. Rajaplaneerimine käis väga pealiskaudselt, aga otsustasime saare alumise otsa kus oli tihedamalt punkte, teha enne ning siis üles liikuda.
Liikusime mööda teid, tehes mõnes kohas mõttetuid täisnurki, aga kuna üritasime kogu raja siiski sörkida, siis oli liikumiskiirus teedel kõvasti kiirem kui oksarisu või põlveni sambla sees otse läbi metsa minnes. Eriti lõpu poole kui mu jalad juba pakustuma hakkasid ning eriti osavalt nendega enam üle kändude ja langenud puude manööverdada ei saanud. Hedi vahepeal teatas et ta ei tunne altpoolt põlve oma jalgu üldse aga pärast seda kui tal puusa issias lõi muutuski jalaprobleem teisejärguliseks.
Lisaülesanded olid just sellised mida seal saarel teha saab. Väikese rongivaguni lükkamine teatud maa, ühes majas laealuse konstruktsiooni keti abil edasi nihutamine, takistusrada langenud puuderägastikus mille lõpetades Hedi kilekeep ribadeks oli), karkudel kõndimine (sellest me loobusime ja arvasime et lihtsam on karistuspunkt leida rannast, kuigi seal me kammisime randa ikka üsna pikalt), miinide ülelugemine, mis meil ka eriti ei õnnestunud. Kahel pool raudteed oli platvormidel miinid ja need tuli üle lugeda, jagunesime siis mina üheltpoolt, Hedi teiselt. Minu juhe oli nii koos et kui Hedi juba oma 180 tk üle oli lugenud, olin mina ikka 13 juures. Seni kuni Hedi ootas kui ma uuesti ja uuesti alustan, kuulis ta pealt et ühe vale miini eest on 1 trahviring mööda vallseljakut ja kuulis et üks tiim pakkus 236 ning sai 4 trahviringi. Kuigi meie saime tulemuseks ca 310 tundus mõistlikum saada need 4 trahviringi, seega esimesel katsel pakkusime pealtkuuldud 236-te. Siis selgus, et 4 trahviringi on maksimum aga katsetamine oma arvuga tulemust ei muutnud ning ringid tuli ikkagi joosta.
Teine rõvedus lisaülesanne oli maa-aluse käigu läbi jooksmine. Punkt pidi teises otsas väljapääsu juures olema. Käigu pikkuseks ütles korraldaja 300 m. Esimese korraga sattusime juba paarikümne meetri pärast maa peale tagasi ja natuke kisendamist seal õues et kus punkt on, ronisime tagasi koopasse ja läksime tuldud teed tagasi sissepääsu juurde, et siis otsast alustada. Kogu see maaalune osas möödus mingis kohutavas verdtarretavas hirmus (jaa ma kardan pimedat) ja Hedi peale vihane olemises, et mina edasi ei tule, lähme tagasi, Hedi ma kardan jne... Hedi muidugi nagu tõeline nõukogude naine, tema ei karda midagi.
Kuigi eesmärk oli võtta kõik seikluspunktid, ehk need kõige magusamad 7-punnised, siis tegelikult jäi neid 2 tk võtmata, ja kuigi jõudsime finishisse 20 minti enne kontrollaega ei kripelda mitte võtmata 7-sed, kuna teadsime et seal oleksime kohapeal aega viitnud (majas peidetud punktide otsimine ja mälu-o) vaid kripeldab üks KP 47, mille oleksime võinud kasvõi edas-tagas joostes üsna võistluse alguses ära võtta. Üldiselt jälgisime oma kiiruga tehtud rajaplaneeringut üsna hästi, kuigi vist igas punktis arutasime, et mis järgmiseks... Ainuke muutus tuli KP 74-st väljaminekul, kui järgmine plaanijärgne kava oli 52->29->76->70->71, aga kuna saare läänekaldal möllas torm ja tuul oli jäine ja pildi järgi tundus KP 52 keset vett olevat, siis tundus see kõik nii nii halb. Alguses küll mõtlesime, et jookseme paralleelselt metsas. See aga osutus tihedaks võsaks ning mõnda aega võssis rüselenud, tuli plaan võtta hoopis 37->43->76 jne. 76-ndasse muidugi ei jõudnudki, kuna juba KP 43-s tundus et appi meil läheb kiireks. Kõige uhkemad oleme etapi 32->34 üle, kus tuli kramplikult kompassi hoida et mitte õigest kivist mööda panna. Kusjuures mets oli kive täis ja nad panevad kaardile enamvähem ainult selle kivi, kus punkt on?! Isegi Hedi panin ma kompassi hoidma.. Igatahes kogu see kramplik suunalugemine võttis kogu efforti ja liikumiskiirus muidugi langes, sest jõuad sa siis kahte asja korraga teha, onju!
Aga noh, lõpp hea kõik hea. Tulemus oli üllatav, saime 103 punkti (noh et üle 100 punni saime ikkagi!). Kahju muidugi et 2007 aasta Libakal Fair Play Hemohesiga saadud 107-st punnist 4 puudu jäi. Just need 4, mida me KP 47-ga saanud oleksime. Eks sügisesel etapil tuleb punktiskoori parandada. Üldarvestuses 99-st 43 ja naistest 4 (kolmandal tiimil punkte 112, seega see koht oleks meil ikka saamata jäänud). Kilomeetreid ca 25 koos trahviringide ja maaaluse koopaga.
Lõpus ootasime laeva, mis oli esimest gruppi Tallinnasse viimas. Tormihoiatus ja kogu see venimine seal kohapeal, tuul ja külm, siidrit oli ka liiga vähe. Inimesed liikusid metsatukka kaduva päikesega kaasa, et ikka päikse käes saaks seista ja vahtisid meeleheitel nägudega merele, et kas juba paistab laev. Lõpuks laev paistis, trügiti peale, meie oma loožikohta vööris enam ei saanud ja pidime Hediga põrandal istuma. Laev õõtsus tormis nii et põrandaltki nägi küljeaknast kordamööda merd ja taevast. Martin ja Margit, kes toolidele istuma said vastasid iga küsimise peale, et kas kallas paistab ja mida te näete, et nad näevad kraanasid.
No comments:
Post a Comment