Reisikaaslasteks saime Seiklusporru Cris&Kadri. Ega ilma nendeta me poleks läinud ka. Sinnasõit oli päris toreke. Helsinkis istusime reedeõhtuses ummikus ja oigasime, kui filigraanselt ka soomlased sõita oskavad. Trammi ette me siiski ei jäänud, kuigi nende lähenemist oli põnev jälgida. Paarkümmend km Helsinkist väljas hakkas vajus autopõhi natuke liiga vastu maad ja jäime seisma, et teda põkitseda. Pärast tuli geniaalne idee mitte äravõetud tükki hakata kaasa tassima, vaid hoopis võssa tagasitulekut ootama jätta. LOL.
Kohale jõudsime jälle mööndustega ilusti - kui vahepealne ebavajalik hüpe Tamperre välja arvata. Põhiline hirm oli, et öösel vihma ei sajaks. Kõik oli paras mülgas sellegipoolest. Sõime, pläkutasime, magama?
Äratus oli juba suhteliselt pool kuus, sest telgis magamine ei ole just fun. Juba 9 saime kaardid kätte. Tegime kohe ühe suure ringi plaani, võistluskeskuse läbimine (ja ammugi veel magamine) olid nõrkadele. Kaarti vaadates tundus väga tähtis kaljudes ära käia enne pimedat - kaardil siis näiteks etapp 81-46 ja muud hallid kohad. Kes oleks teadnud, et avakaljut kui sellist metsas polegi. Meie lõplikku plaani ma kahjuks ei mäleta, igatahes kattis ta pea kõik 4 nurka.
Stardis vahtisime teisi. Koos olid vist nii 3- 8- kui 24-tunnised. Mõned 24-sed olid väga lühikestes riietes, mõned 3-tunnised läksid magamiskoti ja hiiglasliku seljakotiga. Meil oli kõik väga optimaalne obviously. Kogu rahvas mahtus väga pisikese hoovi peale ära. Mõnus külavõistlus. Kaarte oli kaks. EMITeid ka kaks - esimesed 12h pidi komposteerima väiksem number - see sattus Rutale. Vihma hakkas sadama täpselt stardihetkel ja ette ära rääkikdes võib öelda, et järele jäi ta alles järgmisel hommikul.
Kaart NE (helesinine joon)Lingid neljale kaardile on all.
Alustasime S-41 koos miljonite teistega. Jooksime praktiliselt kogu tee punkti, seal olime me SPorrust veel igatahes ees.
41-42 oli meil juba täiesti unikaalne valik ja praktiliselt 10 minutit stardist olime juba üksi. 74 oli meil planeeritud kagunurgast tagasi üles tuleku jaoks. Juba tuli kakerdada mingite metsaveotee vallide vahel ja üritada jalgu kuivana hoida. Selle kätte läks ka suund ja kui lõpuks tee peale jõudsime, osutus see valeks. Üks hea asi RR'l oli see, et kõik kraavid vulisesid kole kõva häälega ja nende järgi sai ka öösel vahest aru, kus oled. Punni saime lõpuks talutavalt, see oli RR üks igavamaid asju (või meiesuguste matkajate jaoks just hea), et 95% KP'sid olid kas suure mäe otsas või järve nurgas vms. Ka tähis oli tavaliselt kõrgel ja vahest ülikaugele näha. Karula rogainil juba sellist hellitamist ei olnud.
42-93 jooksime päris palju ja enam ei pääsenud ka vööni märjaks saamisest - punni tuli korralikult kahlata, kohtunik istus ja vahtis seal ka, tee pealt punni tulevad lohad olid juba päris suured, huvitav.
93-55 tagasi tee peale. Lõikamisisu juba enam eriti ei olnud, tegime kõik nurgad ära. See edasi-tagasi käik oli muidugi ülirumal, ma usun, et rajaplaneeringu üks tähtsamaid reegelid on minimaalselt ed-tag otsi teha. Aga tee oli väga meeldiv. Nii meeldiv, et tegime seal isegi pilti. Vaarikaid oli metsikult. Sõime siis neid.
55-94 Enne KP'd praktiliselt ainuke koht rajal, kus tõsist peenlugemist ja suunahoidmist teha tuli ja see läks ka suht metsa. Natuke vara laskusime soole - kõik nagu klappis, aga vajalikku risti ei tulnud. Sättisin siis seda stuffi, mis ilusal laial lagedal sool paistis eri teooriatesse ja mõtlesime siis uue asukoha välja - pool senti punnist põhjas. OK, round 2 peenlugemist ja punn käes. Kergendus suur.
Kaart SE
94-54 : Siin oli tegelikult vaja meil need 4 ruudus asetsevat KP'd MINGIS järjekorras ära võtta. Ma ei usu, et meie järjekord lõpuks eriti õnnestunud oli, eriti arvestades, kuhu kanni me veel ronisime ka. Teel punni peatas meid kohtunik ja tahtis meie mütse näha, kuigi piirdus lõpuks teadmisega, et see on kotis. Right.
54-103 : oleks võinud ka 64-103 teha, teistpidi 103 tulek paistis jälle vastikum ja teed pidi liiga suur ring. Punnis oli õõtsik. Yummy.
103-64 esialgne plaan oli tulla tagasi teele, aga siiani oli päris palju soos sammumist olnud ja paremalt läksid kaunid raiesmikud, niet käisin jälle oma järjekordse plaani välja. Ruta vastupanu oli juba nii vihma poolt uuristatud, et sealt tuli ainult nõusolekuid. Raismikud polnud muidugi üldse toredad. Ja edasi teelt risti üle KP suunas oli soo ka nii palju sitta täis, et samm oli väga aeglane.
64-78. Mul oli korraks jälle hull plaan otse risti itta tee peale lõigata, et saada lõpuks KP78'sse viiva tee peale ja jääks kogu punnile lõikamine ära. Õnneks seda me enam ei teinud. Punnist tee peal tagasi, tegime millegi tarbeks esimese peatuse. Ai, kui külm pärast seda hakkas. Jooksmise olime juba vääga ammu lõpetanud. Nüüd hakkasime hüplema ja muidu crazyeyes soojahoidmisnippe kasutama. Star jumps, Palestra muuvid jne. Enne punni mingi elamise juures seisis ja ootas üks võistleja. Me ei saanud aru, et kas tõesti nii kaugelt mindi üksi punni ära võtma? Ei saanudki aru, kus ta teine oli, kui me juba punnist ära tulime, tuli ta koos paarilisega meile vastu, et ka punni tulla. Müstika. Siin oli mingi üleliigne rada metsas, mida kaardil ei olnud, mis päris muhedalt punktiteeni aitas, kuigi ühe üleliigse võsasronimise tegime sellegipoolest.
78-31. Mõtlesime - "Jee, joogipunkt. Inimesed, soojad tervitused". Kõigepealt tuli ainult sellele matkarajale saada, mis sinna viis. MIngi uus ja tundmatu tingmärk ka veel. Teelt keerasime kohe meie esimesele hallile seljandikule (joone all, sry). Saime teada, et kalju on sellel kaardil siis puhtalt samblaga kaetud ja veel millise valge sita samblaga, mille peal oli fun liugu lasta, aga ohtikud olid raiped ka. Igatahes kohtusime temaga veel kõikidel oma mägedel. Poole tee peal matkateele hakkas aga kaardilt puuduv magistraal, mis oli mõnus porisitt. Matkarajale saime ilusti, moraal hakkas vaikselt langema, sest igal pool oli vesi - isegi tõusud olid pehmed ja märjad. Punn oli totaalne pettumus. Mittekedagi! Külm vesi! Seda sai vist juua ka ainult nii, et valasid ennast ka üle. Siin koukisime ka Jägermeistri esimest korda välja ja see oli nii hea mõte, et pudel jäi meil kogu ülejäämud rajaks käeulatusse.
31-73 Samm läks kohe pikaks ja tuju lakke ja pläkutamise jaoks teemadest puudu ei tulnud. Sillanpääl pidasime veel mingi varjualuse all puhkusmomendi - ei mäleta, mis tegime. Enne KP'd paar "ärme ikka saa märjaks" jõnksu ja sealt edasi oli samm juba nobe.
73-82 otsustasime mööda matkarada minna, et tee otse punni läheks. Ainult punni hakkasime nats vara otsima. Lugesin küll teekurve ja kõrgust oma arvates õigesti, aga õnneks ei hakanud just metsa kammima. Ei saanud abs aru ka, kus KP olema peab - kaardil ainult pruun täpp, legend oli sama arusaamatu. Läksime edasi ja punniks putka, milles kaks tibi sees (oli lõke ka?) Nad nägid välja nagu jääks sinna ööseks. Valge oli veel igatahes.
82-91 Siin otsustasime 81 kindlasti vahele jätta - tagantjärgi oleks see edasi-tagasi käik kindlasti targem onud, kui alguses KP55. Lõikama ei tahtnud ammugi hakata. Plaan oli rajal mingi hetk vasakule harule keerata, aga see rada ise oli juba siuke, et ise mõtled välja, kuhu ta minna võiks niet keeramiskohta oli võimatu tabada. Mägi ise oli ilus, paistis veel hiljemgi teistesse punnidesse kätte.
91-63 Siin oli minu meelest looduslikult kõige ilusam kant üldse. Pärast järveninast möödumist oli paremat kätt ilus kaljusein ja meie 91 sillerdas ka teispool järve. Kuskil siin pidime me ka tegema otsuse tulla keskusesse riideid vahetama, sest plaanidest jätime välja ka 46 - lihtsalt kõige punnirohkemat teed pidi koju palun.
63-98 Plaanis oli tee pealt järve alumisse nurka tõmmata, aga seal oli liiga ületamatu kraav. Läksime siis läbi metsa teise järvetipu suunas. Jälle nõudis punn enam-vähem vööni kahlamist, õnneks Ruta arvas, et äkki mul ei ole tarvis päris punkti tulla. Nõustusin hea meelega, ta sai jälle õõtsuda.
Kaart NE
98-52 Siin me oskasime raja ära kaotada, või oli mets mingeid lisaradu täis, igatahes pärast pikalt sammumist ja korrakski peatumatut bläberit avastasime ennast äkki täiesti x-i pidi ristumas teega mis tuli täiesti y suunalt. Kumbki ei sobinud kaardiga. Otsustasime kindluse mõttes läändu suunduva haru võtta, et ikka tee peale jõuda. Seal oli ikka veel asukoht müstika, natuke hiljem suubus meie teele ka see rada, mida pidi me alguses tulnud olime. WTF? Siin me lõikama igatahes ei hakanud - juba kiskus pimedaks ja üldse ei tahtnud üleliigset ekslemist. Lootsime ka 102 suunas mineva raja alguse ära märgata, et pärast lihtsam oleks. RIGHT. Vahtisime küll hoolega metsa, aga rada sealt ei läinud.
52-102 Punnis käisime ära, tee peal tuli siis otsus vastu võtta, et lähme siis suvaliselt suunaga. Igatahes lõpuks me sinna õnneks jõudsime, raja saime ka kätte - see läks järvekaldast ehk max 50m, mitte 200 nagu kaart väitis. Eks enamus nendest väiksestest radadest olidki eraldi põhikaardile lisaks kantud, näpukas tõenäoliselt. 102 saime ikka õnnelikult kätte, ilge puslemine käis vahepeal ikka asupaiga teemadel.
102-33 Tagasi lohasid pidi ja jälle rada - LIIGA VARA. Aga enam-vähem läks sobivas suunas, mõtlesime siis püsida nii kaua kui võimalik sellel rajal - kuskile ta ikka viib. Laudteid oli ehitatud ja trepiastmeid - imelik kui see ei oleks meie rada. Jõudsime teele, teiselt poolt lähenedes oleks pimedas (ja võib-olla ka valges) võimatu seda teeotsa märgata. Teisel pool ei olnud ka kahjuks mets, et kohe rada sisse hüppaks, vaid mingid luited. Vaatasime seal natuke aega jälgi, aga ei riskinud suvalises kohas metsa minna. Vastik oli veel see, et ilma sellele rajale saamata, ei olekski meil olnud võimalik kuiva jalaga stardi poole saada, sest jõgi oli vahel ja see rada oli ainuke ühendus. Läksime siise ringi ümber mäe, et hiljem üritada risti rada kätte saada. See oli ka paras sammulugemisafäär ja vist kõige suurem relief üldse sellel ööl, kui me ta kätte saime.
33-53 suht lihtne, aga altpoolt ei olnud üldse nii tore. Kammisime natuke nõlval ja võssis, kuigi KP pidi olema torn, hiiglasik ja kindlasti kaugele nähtav. Alt me teda igatahes kätte ei saanud ja proovisime uuesti ülevalt poolt rada pidi, sest võtmata polnud ka mõtet jätta. Ruta ei tahtnud üksi isegi 5m kaugusele pimedasse minna ja KP oli ka nii vastikult pandud, et kolme käega sai ainult kätte.
53-VK (roosa joon) ei läinud seegi valutult. Nii palju kordi tuli kuskile keerata, et lõpuks läks mul sassi, kus me oleme ja juhtisin meid mingile raiesmikule, kus tuli veel ise hakata seda risti ületama, aga enne tuli siiski idee kaart täpsemalt üle vaadata. Nii vahetult enne kodu paneb kõik sitt ikka hullult jonnima. Viimane ots oli ikka nii pikk, kuigi tagantjärgi vaadates oli see ka oma 2km pikk ka.
Keskuses jooksime kõigepealt teed jooma? Siis telki. C&K telki vaadates mõtlesime, et nad kindlasti on katkestanud ja magavad praegu ja siis me võidame neid ja oleme ilgelt rahul. See andis ikka meelejõudu manu. Telgis ronisime kõigepealt mag.kottidesse ja hakkasime siis, kui soe hakkas, vaikselt riideid vahetama. Termokile panime ka alla ja kui lõpuks välja saime (siin läks vähemalt pool tundi) oli juba päris inimese tunne. Lambi sain ka lõpuks pähe, seni olime liikunud pisikese peahalogeeni ja Ruta põhiliselt pimedana hoitava pealambiga. Sõime veel kõvasti ja jõime kohvi-shleha-jägermeistri koksi, mis pidi meile väga mighty'd tiivad andma. Aga paistab, et kuna me eriti väsinud ei olnud, jäi efekt saamata. Vähemalt käegakatsutav.
VK- jaa, ma tean, et järgmine punkt on üllatus - 44! Sinna saamiseks pikalt juba käidud teid, läbi kaardi NW kuni jõudsime SW kaardile. See oli ainuke võimalus saada teid pidi läbitav variant nii, et jalad märjaks ei saaks ja midagi enam lolliks lahendama ei peaks. Kokku olime vist peaaegu 4h ilma ühtegi punkti võtmata? Ruta võttis viimase veel enne keskööd.
44-22 Suht dull oli sealt jälle raja otsa leidmine ja suusarada ei olnud just ka eriti inspired teevalik. Siin oli jälle juua.
22-61 Teevalikuid ei olenud enam mingisuguseid - lähed lihtsalt ainukest rada pidi ja siis teeristist korjad punkte. Siin hakkasin ma juba kergelt kustuma ja mööda laudteed liikumisel oli natuke ohtlik. Punkti läksime ka kuradi sitasti, mõelda enam absull ei viitsinud ja suhteliselt kogemata komistasime peale, hästi palju vastikuid puutüvesid oli metsaalune täis.
61-75-108 ma jätkasin zombie panekut. Ruta läks ees. KP108's otsustasin oma viimase Shleha sisse tõmmata ja see oli täielik heven. Enne seda olin ma kohe valmis magama keerama. Oma pika Shleha-joomise karjääri jooksul oli see esimene kord, kus see mulle täie rauaga pähe sõitis. Praktiliselt pool minutit peale sissevõtmist mul juba silm säras ja samm oli 2x pikem ja ähvardasin Rutalt eest ära joosta. Yay!
108-67-84 Siin kuskil oli juba valgeks ka läinud vist? Lõpuks nägime ka mingeid inimesi esimest korda peale VK'd. Siin olid inimesed väga palju sõbralikumad kui Karula MM'l. Ikka oli heietust iga vastutulijaga.
84-76 Nüüd oli siis vaja otsustada, kuidas lõppu tulla. Ruta tahtis võimalikult otse, ma tahtsin veel punkte ka võtta. Kõige rohkem kõige väiksema vaevaga ja kõige kiiremini oligi 76-84-SF. Kõik metsased osad (83 juures) olid nii aeglased ja siin tegin veel lollusi mingi elektriliini all ka (boo!). Mulle käi igatahes kõvasti kripeldama see, et me 105 koduteel ära ei võtnud.
Enne lõppu veel vedelesime natuke maanteel ja mõtlesime küla vahel, et millises majas pood võiks olla. Tervis oli minul täiesti okei. Põlved valutasid peale finishit ainult meeldivalt, aga lõpuks kadus meeldiv valu ära ja järele jäi vastik, mis rikkuski ära nii Paide X'i kui Karula MM'i.
Finishis oli jolly. Ilvese 8-tunni gäng kogunes meie ümber ja rääkisid, kui tublid me olime. Ise olime vist ka rahul. Finisheerisime vist natuke peale poolt ühtteist? Vaikselt slippisime siiski esikümnest välja ja jäime lõpuks täpselt keskmisele kohale. Karulas ei oleks tõenäoliselt nii heale positsioonile sellise efforti juures jäänud. Saun oli imeline, söök ikka sama vastik kui eelmistel päevadel. C&K tulid ka varsti välja - Kadril põlv totaalselt perses, aga nad tulid segadest ikkagi kolmandaks ja said Soome MV pronksi. Kujundus oli küll sama, mis Põlva MV medalil, aga ikkagi kõva sõna. Polevat sellist plekki paljudel :)
Mis veel? Autasustamine, ärasõit, telgi ülesvõtt, jääkide jagamine (oi, mis tippfun). Ma tõmbasin ka coke-shleha-kohvi combo sisse juhuks kui Kristjan kogu teed roolida ei taha. Tolku sellest küll ei olnud. Tegime küll kavala plaani, kuidas pläktame vahetpidamata, et Kristjan üleval hoida, aga ikkagi magasime kordamööda. Lõpus oi vähemalt hasarti selles, et otsisime, seda viadukti, mille juurde me autopõhja jätsime. Igalühel oli midagi meeles. Siin pärast seda bensukat, ei selline sild oli, ei bussipeatus ei olnud nii võsas. Alustasime vist mingi 40km enne Helsingit ja ei leidnudki lõpuks oma silda üles. Spooky. Reostasime siis Soome metsaaluseid :(
Laevas oli juba mõnus ülekere valu ja treppidel hoidsime alati massid vagusi enda taga kui me sealt teosammul üles või alla roomasime. Kodu oli sweet sweet sweet ja järgmise aasta EM kõikidel firmly plaanis.
Rajaplaneeringu osas oli viga nagu alati punktide kauguse/kerguse ja nende väärtuse korrelatsiooni hindamine. Järgmisele 24h rogainile tuleb mõlemad selle aasta kaardid kaasa võtta ja neid hoolega sodida, et aru saada, kuidas sünnib hea rajavalik - hetke füüsilist seisundit arvestades muidugi. Huvitav oleks ka lihtsalt teistsuguseid eesmärke seada - nagu võtta ära kõik maksimumpunktid vms ja selle ümber rada ehitada.
Rõngaotsaga teed - keegi võiks öelda, milleks neid kasutatakse?
Kaardid. 1:40000. H=5m. Luubiga saab suuremaks, ega muidu millestki aru ei saa.
NE
SE
SW
NW
Kadri/Crisi tehtud pilte:
See putka oli KP's 82. C&K rajavalik on muidu ka RR
lehel olemas
Nüüd on Viitna X stardini 13 tundi ja on aeg hakata pakkima! Tahaks ilgelt tirida, aga pigem vist tuleb möistuse häält kuulata ja üritada ühes tükis lõppu jõuda.
Alar Siku võistluse 3. kuusünnipäevaks üritan tolle ka ära kirjutada!
No comments:
Post a Comment