Ratta-o on mõnna!

Vandusin jälle metsas, mis ma jõudsin, aga sellele vaatamata oli ratta-o EMV ikka hoopis midagi muud kui teisipäevak või X-rattaetapid.

Esimesel päeval lagunes mul kaardihoidja ära, sest selgus, et ma polnud teda lõpuni installinud, vaid foolishly lootnud, et ma võtsin pakist koheselt kasutatava toote. Ei saa öelda, et ma veel terve kaardihoidjaga eriti pildil oleks olnud, suhteliselt algusest peale kruusisin ikka viimasel kohal. Kogu Valgehobusemägi oli liiga tilluke, et sinna üldse rohkem kui 2 KP panna, aga rajameister otsustas just seal meid põhiliselt vongeldada, kuigi kaardikribulast suurt midagi välja ei lugenud. Esimesed 2KP'd tuligi ratast põhiliselt õlal tassida või siis mäest üles lükata. Ja just nii kui tekkis võimalus kimama hakata, laguneski varustus ära ja enne KP4 veetsingi minuti Margus Hernits-stylee rajalt kruvisid otsides. Need pole ka asjad, mille keegi peale võistlust ju finishisse tooks. Sõitsin siis edasi plaat kaardiga kuidagi käes. Kui oli võimalik midagi sõimata, siis sõimasin – mul oli nüüd kohe ERILINE õigus.

Viga nagu ei õnnestunud teha – kuigi tagantjärgi oleks võinud mõned teevalikud paremini teha – aga mul oli põhiline teha talutav otsus kiiresti ja noppe minema kimada. Suuremate ringide sõitmise julgus tuli alles 1. päeva teisel poolel, muidu ikka üritasin punase joone ligidalt oma valiku teha. Rõõmu tegi ka loomulikult see, kui mõnele tüübile õnnestus rajavalikuga kott pähe tõmmata. Üldse on vist alati nii rõõmustav võtta igast võistlusest osa teades, et sa oled kõige sitem mees metsas. Iga võit on siis ilge boost – kas sõidad kellestki mööda või teed parema valiku. Alles lõpus suutsin läbi metsa lõigates ratas õlal mäest alla kukkuda, mis ei olnud üldse tore. Ilus sinine triitseps kasvas mulle õhtuks. Lõpus vaatasin veel kuidas Margus Hallik viga tegi ja läbi ta oligi – rada 7,5; aeg 58m. Noh, poole peal oleks ma juba ka ajaga alla 10m/km rahule jäänud. Igatahes nagu ikka "pole põhjust rahulolematu olla",

Vahepealne öö ja hommik parandasid mu kaardihoidja ära (nüüd on mul oma rauasaag). Hommikul tõstsin ennast ka teiseks päevaks ELIITI ümber, sest muidu oleks lihtsalt liiga igav ja üldsegi, jubedamat asja kui A-rajal kolme hulka tulla, ei oska ma ette kujutadagi. Korraldajatele oli mu kahe raja vahel tilbendamine muidugi tõsine nightmare – öised kõned Paulile nädala keskel panid sellele juba aluse :)

Tavarada läksin juba eriti lõdvalt võtma. Kui ringi oli vähegi mõistlik minna, siis ma seda ka tegin. Tagantjärgi oleks KP1 võinud siiski otsem minna, aga nii hea on ju võistlust alustada pikema kimaga. 3.KP's tegin paar pisirumalust, 5. KP's võtsin juba oma esimese ringimineku skalbi – see punktiir läbi soo ei olnud kohe üldse "on". KP6 nüüd juba oleks paremalt "otse" targem olnud, KP9 väike jõnks maanteele oli tõenäoliselt ka õige. Even Toomas sai mu ka alles siin kätte 6 minutiga. 3 minuti Riho Taba tuli küll paar korda vastu, aga mööda sai ta must alles KP15. Sellega kadus ka mu esialgne võimalus kedagi võita. Vaheaegu tahaks juba küll näha, sest KP11-ni sõitsin ma suhteliselt veatult, kuigi mitte just eriti nobedalt. KP10 sõitsin kaardilt välja, et saaks maksimaalselt Piibe mnt asfalti. Väga jamm oli kimada, ET läks tiba otsem ja tekkis mulle mingil hetkel uuesti selja taha – braa! 10-11-12 ma suhteliselt sõltusin temast, mõelda eriti ei viitsinud, aga silma hoidsin asjade käigul peal. 13KP's tegin oma hea vana kooli vea, et võtan esimese ettejuhutva punase joone ja hakkan sedapidi sobivas suunas kimama. See lõppes siis sellega, et olin juba üle poole ma KP16'sse ära sõitnud, kui alles avastasin, et KRT ja TRA ja RSK. Üheks sekundiks mõtlesin sealtsamast finishisse tulla ja katkestada, aga kohe mõtlesin, et mis te õige mõtlete, katkestamine on mõttetu. Kakerdasin siis juba suhteliselt resigned olemisega tagasi üle jõe ja mäest üles Piibele, sealt ringiga KP14. Siin sai Martti mu kätte. KP15 tegin ma mingeid trikke, niet sain suusarajal uuesti Martti kätte, kuigi rõõmu sellest oli põgusalt, sest sel hetkel kimas ta parasjagu mäest alla ja veeres uuesti järgmisest üles ja ma pidin veel hakkama sealt ratast üles lükkama. Boo. See vahe kärises päris kiiresti. KP16 uuesti minnes valisin ma vasakpoolse tee puhtalt sellepärast, et ma olin seal kuradi KP10 rajoonis juba nii mitu korda olnud ja vaheldust oli vaja. Loomulikult polnud just eriti targa otsusega tegemist. Siin nägin jälle Marttit – seekord ratast parandamas. PTÜI x3 – mulle kohe üldse ei meeldiks, kui mul metsas selline asi juhtuks. Tulemusi küll ei tea veel, aga kui ta must sellepärast tahapoole jääks, oleks küll ebaaus – noh, mina oma KP13-16 lollusega kaotasin ka aega, a see oli puhta oma viga. Lõpuni enam midagi väga põnevat polnud, KP18 tegin ehk jälle liiga suure ringi, aga kes nii hilja enam mõelda viitsib ja radu lugeda, eriti sellest HM-kribulast. Just. Ja need peenikese kontuuriga rajad sinna mäe otsa olid kindlasti spetsiaalselt võistluse jaoks sisse tallutud. Korra pidin veel samast kohast lõikama, kus eile käntsa käisin. Viimasesse tulin natuke rumalasti otse üle mägede palju lisatõusu võttes. Finishis oli kõik tore.

Rajad olid ikka väga head. Kas nüüd ka rajaplaneeringu koha pealt, aga mulle kui põhiliselt päevakutel RO-ja jaoks oli vaheldus ikka mäekõrgune.

SI-ratta-küljes süsteem töötas mõlemil päeval hästi. Ei teagi, milline see järgmine võistlus olla võiks, kus jälle SI ratta küljes olema peab, et praegust seadet veel täiustada saaks.

Seltskondlikust poolest – metsanaeratused, Marek Karm, maasad-mustikad, rongisõit, Aegviidu burks ja õlle mekk – kirjutab Ruta. Nknii oli tegemist individuaalvõistlusega, kust ei saagi üks inimene EALESKI kõigi eest kirjutada. Pilti nagu tehti ka.

Jaa, ja nädala idee oli loomulikult Unfair Play Teami põhimõtetele alustala panek. Rahvatriatloni tulemusi ei ole ikka veel – kuna kahe 'jooksu' tulemuste kokkumergemine on vist ilge jeblimine (näiteks), siis on nad vist valinud jaanalinnu taktika ja see etapp vaikitakse lihtsalt maha. Tore idee oli muidu. Ruta avastas muidu, et triatlone toimub ka enam-vähem iga päev. Aga vabad nädalavahetused on juba totaalne kuld, ei taha kalendrisse enam midagi juurde, pigem võiks vähemaks võtta. Kogu uisk juba siit lendas.

Teisip-kolmap läheme ehk uuesti Harku mäeringile. Järgmisel laupäeval Kõrvemaa triatlon. Pühapäev on VABA! Uskumatu.