Midagi glamuurset ei ole enam öelda. Stardinumber 42 – parim, mis me eales välja olime teeninud. Kahjuks ei tulnud numbri kaitsmisest midagi välja – isegi ilma trahvita oleks me olnud nii 50. kohal. Kahju, et A-rajale juba nii vähe võistkondi järel on. Seekord olime siis tagant 22. Tundub nagu nõrk. Esimese poole sisse polegi nagu asja olnud sel hooajal. Viimasel etapil siis. Enne seda on kahjuks (!) minu jaoks täiesti planeerimatult lisandunud kalendrisse ka rogaini MM. Ruta tegi väga kõva moosimistööd, et ma mingi võõra tüübiga ikka läheks. Ju siis tahab hammas hamba vastu tirida. Action. Ma tahaks tegelikult ilgelt põlve puhata.
Aga! Paidesse jõudsime kenasti. Tõnuga esialgsest erinevast arusaamast väljasõidu ajast sõitsime Rutaga loomulikult ühistööna teerulliga üle. Mäo Statoilis peatusime kummide täitmiseks, seiklejaid vooris seal palju ja mul oli tunne, et kõik vahivad mind. Ma ei tea, õnneks läks see stardi ajaks üle.. muidu oleks metsas kindlasti kedagi endast väetimat .. mõnda 8-aastast pealtvaatajat vms .. rünnanud WHADDAYOO LOOKIN AT? kilgete saatel. Fun fun.
Stardis kaart – 3 valikut. Minule kõige pikem, Rutale kõige lühem. Poolel rajal läks mul juba meelest, et kas ma ikka olin C või mitte. Igaks juhuks jooksin ikka lõpuni. Vöökott viskas kohe stardis pudeli välja – talle vist ei meeldinud see, et ma teda pesumasinas pesin. Jätsin siis koti stardialasse ja toppisin pudeli ratta külge. Pikas perspektiivis ei tundunud just rahuldav lahendus, aga pikka perspektiivi sellel võistlusel polnud ju ka.
Jooks – 23. koht. Sexy! Nagu kombeks on saanud, lõppevad meie üldkohad peale 1. ala.
Rattaralli – aeg puudub.
Noh, sõitsime. Kõik oli loetav. Kuskilt ei lugenud ainult seda välja, et rajal veel 1 KP olema pidi. Jah, legendi pidi ju tõesti usinalt lugema. Igatahes lõikasime sealt mööda, kuhu kõik läksid ümberpööret tegema (ja punkti võtma). Rahulolu oli küll märkimisväärne. Uuesti paika saamine oli huvitav, aga masse oli ka pidevalt. Kui üldse kellelegi koti pähe tõmbasime, siis neile, kes peale silda kohe vasakule keerasid. Oi, kus tuli vaeva näha, et me ka sinna ei läheks. Vahepeal tuli ka meelde, et on sprint ja me võiks igal etapil ikka punases kimada, aga kuna Tõnu pole eriline rattasõber, siis tundus see nagu ülekohtune :D Vahetusalasse jõudsime natuke peale Seiklusporr2. Seega nii umbes 30. kohal.
Rabajooks – 57. aeg
Polnud me siin just nobedad. Samm oli madal, kraav märg. Keegi istus ühe lauka kõrval ja tegi meie sukelduvast ületamisest seeria pilte – kuhu need saanud on? Igatahes tegime 2 minti viga ka ühe mu pauna peale. Tagasi tee peale saime suht samasse kohta, kust sohu läksime. Jõhvikat oli kõvasti. Ujumisisu veel ei olnud, aga what do you know, 5 minutit hiljem kui KP5 ära võetud, ei jäänud palju muud üle kui rinnuni vette kahlata. Fun fun. Äratulek oli juba igavam. Peaaegu kogu rada sai ette oetud, kuidagi igav ja tühi tundus. Üks reegel kõrva taha on, et kohtades kus nt rattarada liigub ka suurema mõõtkavaga jooksukaardil, võiks ikka ka seda tiba tsekkida. Aga neid reegleid on nii palju ja lähevad pidevalt meelest. Noh, nagu punnis oma nimede hüüdmine kui KP võetud – terve raja uskusin ma, et KP5 ma ainult lehvitasin teistele, et PUNN ON SIIN! ja ise ära ei võtnud. Õnneks võtsin, muidu oleks me vist viimased olnud. Kellega koos vahetusalas olime, ei mäleta.
Siin tee peal tehti meist pilti, mille lisan hiljem.
Ratas – 34. aeg.
Siin ei olnud midagi mõelda, ainult pressida. KP9’s olime Anniki sõnul 4. segatiim. Kui põnev. Sellised varajased raja lõikamised teevad raja alati palju huvitavamaks. Nagu kui me eelmisel aastal oleks Moostes A-rajal stardis uisu vahele jätnud – tükk aega oleks liidrid olnud. Glamorous, innit? Silla-alune punkt oli tore, kraavipunkt igav. Kusjuures alles kodus kaarti vaadates sain aru, et siit KPst jooksime me hiljem ka läbi, mudu vaatasin, et pffh mingi B-raja rattapunn. Nnice. Siit vahetusalasse olekski pidanud jooksukaarti lugema. Otse oleks ikka palju kiirem olnud ja nii ka SP2 Kristjan finishis vihjas. Kui me siit minuti oleks võitnud, oleks etapiaeg juba päris talutav olnud.
Uisk – 80. aeg
See tähendab, et ikkagi mitte viimased, Kloogal olime 86/105. Nüüd saime isegi nii peale esimest kolmandikku isegi mingi käest kinni-Ruta särgi küljes ripnemas combo kokku ehitatud ja see oli juba palju kiirem kui mulle meeldis. Ühel ajal uisku tõmmata ja kogu rongi järel vedada oli päris raske, aga ma mõtlesin selle peale, kuidas ma alati vingun, et pärast võistlust enam kuskilt ei valuta ja pusshisin edasi. Kahjuks pole jälle kuskil ühtegi pilti meie kolmesest combost, küll aga Rutast-Tõnust kahekesi. Vastik mõelda, et kui järgmisel aastal peaks all-uisk meeste võistkonnas olema, siis tuleks kiirust veel tõsta. Ja vastikuks teeb selle just teadmine, et selle jaoks tuleb uisutrenni teha.
(pildid Kadi Gans & Fotoluks)
Jooks – 64. koht
See oli siis jooks rattaalast ujulasse. Eriti ratsimisvõimalust ei näe ;) Kuidas see 18 minutit võttis, on küll nats arusaamatu. ??
Ujumine – 54. koht
Ei olnud mõtet aega raisata riietumise peale, vest selga ja vette. Minule hüpped ei meeldi, kahlasin kaldast, Tõnu sooritas peakaid. Mul tuli esimese konnatõmbe peale juba vest eest lahti. Müstika. Kõik ujusid meist mööda ja võtsin siis Ruta jalasleppi. Parem põlv oli juba vaikselt valutama hakanud (mille peale?) – sellest siis hoidis Ruta kinni ja ma tõmbasin põhiliselt kätega. Jälle sain oma lisarabelemist ja isegi saime nüüd ühest portsust uuesti mööda. Vaatasin üks päev Soosambla SK ujumist ja nad olid tagasi ujumise algusse äinud teiselt poolt järve kui massid. Kurat, kas nad ka midagi võitsid, aga kaval ikka – või siis tark noh, et isegi mõttetu sekundi võitmise koha loevad vähemalt välja. Eks nad vist sellepärast siis võitsid ka. Lahkusime koos Rakvere Ässadega – meie põhikonkurendid Paides (“Aa, teiega me olime soos koos” – jaa, see kaotas oma värskuse kiiresti). Seega 49. kohal.
Jooks – 59. koht
Esimene kord, kus tegelikult ka kaarti lugeda oli vaja. Ja esimene kord, kus mulle eriti ei meeldinud, et rogainil oli 1:40000 kaart ja nüüd äkki 1:10000. Kõik tuli vastiult kiiresti ja hakkasin nobedalt lohasid usaldama, aga seal oli juba mingi B-mass vist kanuusid lohistamas käinud ja me läksime seda rada pidi nats kaugele. Rutale siin metsa ja roigaste vahel eriti ei meeldinud, mina liipasin vaikselt põlve – kusjuures nüüd, 2 nädalat peale võistlust on parem põlv jälle korras ja pigem poputan vasakut. Not liked. Ütleme, et siit oleks 2 minti võitnud kraavi serva hoidmisega. Siis hakkas pikem kraavides solberdamine, rada eriti pinget ei pakkunud. Korra ajasin oma põhjasuuna sassi ja tahtsin meid kuskile väga vasakule viia, aga kompassi tuli siiski pähe vaadata.
Torn – 54. koht
Kohapeal tundus, et saime päris ruttu ära, sest päris mitmest saime mööda. Tõnu laskus, sealt ma ei oska midagi muljetada. Siim oli kohtunik. :)
Jooks – 51. koht
Noh jah, see oli tõesti põnev osa. Natuke soomülgast. Maanteele jõudes tiirutas seal veel üksik uisukolmik – jeebus. Ruta lehvitas ja cheerleadis neid. It was all jolly good fun.
Kanuu – 58. koht
Me ei teinud mingeid trikke, kuigi nägime mõlemi võimalust – kanuu järvele kandmine ja siis üleval läbi võssi lõikamine. Aga polnud see vastuvoolu sõit nii halb midagi ja üldsegi pidi Ruta tüürimist harjutama. Kuskilt üle maa sillast sillani lõigates käis üks meestetiim kohe kanuud sisse pannes meie nina all ümber. Ugh. Olime siis ettevaatlikumad ja saime sealt enne neid ära. Mingi teine konkurent oli meil seal veel – nendega tegime mingit taktika mängu ja võtsime 49 enne 48 ära. Korraks oli isegi plaan 50-48 lõige teha, aga tundus, et pole mõtet, kui selle KP18 juures kahlamist silmas pidada. Ma usun et nii nagu meie tegime, oligi meie jaoks kõge mõttekam. Kus need tüübid käisid, kes jalakäijate ülekäiku kasutasid, ei saanudki ma aru.
Pilt Anniki.
Ratas – 49. koht
Võita oleks saanud ainult kiirema sõidu pealt. Vasakult poolt staadionile lähenemine vaevalt et võitu oleks andnud. Selleks ajaks oli kaardihoidja ka juba nii mudane, et lihtsam oli kaarti käes hoida.
Lisaülesanne – 72. koht
Noh, siin oli juba ainult “koha hoidmine”. Pärast paistis mingitelt piltidelt, kuidas tohtis ka takistusi endale sobivalt kallutada. Ja lõpetuseks ka täiesti eksklusiivsed pildid, kohapeal Hellelt tellitud (paisjärve-äärsed tiimipildid kahjuks valgustusid üle).
Ühispilt Fotoluks, ülejäänud Helle.
Finish läks nobedalt. Rattapesu vööni kraavis – thumbs up! Natuke külm hakkas ainult ja siis tuli juba hüplema ja jooksma hakata. Söök, hüvastijätt. Mina Tartu. Ühest õllest (või oli neid ikkagi kaks?) suutsin ennast nii pehmekeelseks jua, et pläkutasin kogu tee SP2 autos. Soomest tagasi sõites oleks pidanud sellist taktikat kasutama, aga sel juhul oleks vist lihtsalt autos kohe magama jäänud. Üldiselt oil pori tore, kui ta suus oli, siis polnud. Prillid mulle päris meeldisid, üskkõik kui wanky see ka stardis ei tundunud - võib-olla wanky dimensioon tuli hoopis rattamütsikeses ringi kimamisest.
Ma jätsin kindlasti midagi mahlast kirjutamata. Ja jaa, kui keegi veel kuskilt meist pilte leiab, siis võib saata ja ma laen üles.
Paistab, et järgmine aasta hakkab ka ilmet võtma. Ruta tahab naistevõistkonnaga A-rada rünnata. Ma tahaks jälle meestevõistkonna kõige nõrgem lüli olla. Ja milline eriline rõõm oleks, kui see tähendaks ka mitte kanuujooksjaks olemist. Esko ei tea nendest uutest arengutest veel midagi, aga me varsti räägime talle. Tõnu on aga juba paadis, kuigi paati veel ei ole.
Pilte ma küll postitada ei oska. Boo
No comments:
Post a Comment