Xdream IV etapp, 5. oktoober, "Viitna"

Alapealkirju võiks olla mitmeid: "Post-kanuu Keenjus Strikes Harder Than Kanuukeenjus" ja "Parim X-dream In The History Of Forever"

Ükskõik kui palju varem kohale tulla, alati jääb aega puudu ja alati läheb meelest midagi metsa kaasa võtta. Täna peldikusabas seistes vaatasin kellegi joogikotti ja mõtlesin, et hmm ma pean seda ka veel ehitama hakkama ja sealt mõte edasi, et hmmm, mul jäi ta vist hoopis koju. Katrini iga viimne kui sugulane hoiatas teda, et sinna rajale ta jääb ja subjekt ise juba kahtles oma võimetes (eriti ei meeldinud talle idee 50 kilomeetrist rattasõidust). Stardinumber oli seekord 48.

Ratas1 - 67.
Stardis leidsin nobedalt esimesed 2 punni üles, aga E & K arvasid, et ei peaks ikka trügima hakkama. Aga nüüd mõtlen, et JUST oleks pidanud trügima. Kogu see lombindus, mis 1. punni viival teel oli, võttis sabade tõttu nii palju kauem aega - oleks me varem minema tõmmanud, oleks ka teised pidanud rohkem meie järel ootama, kui meie nende. KP1-2 läksime altkaudu ringi, punnis keegi mainis ka, et "Meie lähme otse vms" - tahaks teada, kuidas sealt minna oli ja kas võideti ka midagi. Ma tahtsin suure tee pealt juba Männiku talu peale pöörata, aga paistis, et lagendikku oli liiga pikalt. 1:50000 oli muidugi fun formaat. Seiklusporr sai meid siin kuskil kätte ja nendega liikusime ikka üllatavalt kaua koos - kanuu lõpus olime isegi veel ees, aga sellel on ka omad põhjused. KP2 - lope, vahetusalla samuti, iseasi kas see tee, mis sinna minema pidi, üldse olemas ka oli. Aga paistab, et võitsime ikka midagi. Vahepeal oli üldse tunne, et me SP'ga oleme 2 viimast võistkonda, selline tühjus oli juba metsas.

Jooks1 - 69./kokku 69.
Läks väga hästi. KP4 läksime Diego & Manny'st inspireerituna põhja poolt vastujooksu peale. Nendega oli üldse liiga palju pistmist ja pidigi ju olema - naiste 2. koht on ju meie alatine peaeesmärk. Võib-olla natuke kaotasime, aga pääsesime mõtlemisest ka. 4-5 lope, siis hakkas mulle juba tunduma, et ootoot, siin ma olen jooksnud... mingil Klubide Karikal 2006? Kõik läks ludinal, Porrule tõmbasime KP6 minikoti pähe paari sekundiga. Aimagus. Nemad jälle KP7's ees.

Rattaralli - 69./kokku 68.
Dull nagu alati ja lisaks ei töötanud mul odokas ka. KP8 nipi, et teelt ära pisikesi sihte pidi sõitma ei ole üldse vaja minna, saime rajameistrilt pähe, aga KP9 soise sihi jätsime siiski sõitmata. Oleks me seal üksi olnud, oleks tõenäoliselt sõitnud. "Oleks" ... üks täiesti ülekasutatud sõna täna :P Siin harjutasime ka Katrini lükkamist. Mul ei tulnud eriti hästi välja, aga Esko tõmbas sellise hoo sisse, et andis sabas hoida. Seljad mudku lähenesid. Siin oli rajameistril väga plusspunkte vääriva ringi sõitmine ka, kus ühed nagu keerasid ära ja teised, kes juba teist korda samas kohas, enam mitte. Segadust jätkus. Pärast sai aru, et need, kes paarsada meetrit enne pööramiskohta suurest lombist ilma silma pilgutamata läbi sõitsid, olid seal teist korda.

Lisaülesanne - 64./kokku 70.
Spordivarustuse kaalumine. Mul oli kuskilt meeles, et jalgpall kaalub 235 grammi. Pole aimugi, miks ja kust. Selle peale ehitasin mina oma võrdlused ja kuna keegi teine oma comprehensive total'it välja ei käinud, jäime minu 875g juurde ja saime vist minuti trahvi. Selle minuti oleks pidanud kaardilugemiseks kulutama, mitte kusemiseks!

Kanuu - 35./kokku 57. (Me tõusime kanuus - enneolematu! Ja etapi koht on ka out of this world)
Kanuud valides lähenes äeva kümnenda sõbraliku tervitusega SP Andreas, kes hakkas ratast kanuusse sokutama. Ei jõudnud igatahes minuni esimese hurraaga, et milleks küll. Ühed läksid 3 rattaga sulistama. Rohkem kedagi ei olnud, ju siis oi see väga uber-intelligentsete sportlaste valik ja meie nende hulka täna küll ei kuulunud. Kanuu ise läks ÜLIHÄSTI. Kiireks vooluks olime kevadel hästi õppinud ja teistega võrreldes oli see vahe näha ka. Veealuste takistuste hooga ründamine oli 95% kordadest the winning tactic, ühe natuke liiga kõrge puu otsa jäime igatahes rippuma. Kui meie sealt üle olime saanud, tuli järgmine paat ja ronis veel tükk maad kõrgemale vee kohale rippuma. Scary. KP12 - Kuna tagasi soppi ei olnud mõtet sõita, hüppasin varem maha ja jooksin punni, E&K sõudsid edasi. Selle manöövriga saime 3-4 tiimist mööda. Üldiselt oli meie tempo nii hea, et mööda meist naljalt ei mindud, pigem sõitsime ise mööda. KP13 juures jälle võit sellega, et lõikasime ühe pauna ära. Keegi kisendas küll "Keeluala!" a ju nad olid lihtsalt kadedad. Mitte, et me ainukesed olime, kes seda tegid, loha oli ees küll. Kõige coolim asi kanuu juures olid vee kohal asuvad oksad ja tüved, need tekitasid alati merrimenti. Kahel esimesel korral kui me kõik selili pidime laskuma, et läbi mahtuda, otsustas mingi ühendus mu ajus, et see on koht, kus mõla tuleb lahti lasta. ÕNNEKS oli vool meie suunas ja selle sai uuesti kätte. Ühe korra pidi Esko küll seda päästeopi sooritades kanuu ümber keerama. Near miss'e oli üldse päris palju, paat sai kõvasti kõikuda. Eriti hilarious oli see, kui vastuvoolu osal Katrin oma mõla pidurdamise raames mingisse tüvesse kinni lõi ja see meile kõigile peaaegu vastu vahtimist sõitis. Siin tegi ka tüür Esko kõva akrobaatikat, et me püsti jääks. Muidu käänakute lugemine õnnestus päris hästi ja enamuse ajast olime kaardis.

Ratas/Jooks - 77./kokku 69. - ei üllata, et kukkusime tagasi mudakohtadele
Jaa, kanuu lõpus leidsin ka mina üles selle kaardijupi, kus KP14-15 etapp peal oli and SUDDENLY IT ALL MADE SENSE. Kahjuks mitte piisavalt. Mõtlesime, et okeiokei, mõistust pole antud, jalad kannatavad, käime jala ära. Jõudsime suurest teest üle juba peaaegu Kõrvemaa piirini, kui tuli KENJAALNE mõte - Esko võiks minna ja 2 (KAKS!) ratast üksinda ära tuua - mina ja Katrin läheme jalgsi KP15'sse. Siis tagasisõites saaks Katrin sõita kas Esko pulga peal või mina ja Esko vaheldumisi joosta ja kaks ratast liikumises hoida. Selle inspiratsiooni taga oli jälle Seklusporr, kes tõenäoliselt (vähemalt minu arusaama järgi) laadis kanuusse ainult ühe ratta sellepärast, et neil oli kahel rattal pakikas ja üks kolmest oleks saanud sellel sõita.
OK, Esko ära aetud, sammume Katriniga siis reipal sammul edasi kuni äkki tabas mind totaalne DUH. MIKS OO MIKS me kõik kolmekesi rattaalasse ratta järele ei läinud ja veel hullem - miks oo miks me KP14'st otse mööda teed sinna rattaalasse ei läinud? See oleks olnud kõige odavam viis tasuda selle kanuu alguses olnud dimwittednessi eest. OK, me ei lasknud tujul langeda, ahastasime ainult meie piiratud intellekti üle ja mõtlesime, et järgmisel korral peks võistkonna nimi olema "Issand anna mõistust". Lisaks sellele avastasime, et järgmises KP's on kontrollaeg 16.00, sinna oli selleks ajaks veel 1,5h - suht doable, aga mis veel hullem - järgmine kontrollaeg oli 16.15 ja rattaalas - ugh! 1.45 sisse mahutada järvejooks + kahtlane pulgalsõidutamine. Gon' be close, gon' be close. Otsustasime Eskot mitte kummagi infoga heidutada. Tee peal muidugi pandi tähele meie kaksi-olekut ja keegi kommenteeris ka, et selle kohta küsimine on meie jaoks kindlasti valus teema.
KP15 juures suurel teel jõudsin vaevalt tagumiku maha panna, kui juba Esko saabus kahel rattal. w00t! See käis küll üllatavalt nobedalt ja tuju jälle taevas. Rääkisime talle siiski kõik ära - kusjuures Esko ei jõudnud oma DUH! mõtlemises sama kaugele kui meie - ta arvas nimelt, et 2 inimest oleks pidanud rataste järele minema :D. Testisime mäest alla kohe ka Katrini ja rattaraami kompatibiilsust ja Esko andis combole hindeks 5. Kohalikud naersid meid mehiselt.

Lisaülesanne - hüppenöör - 34./kokku 69.
Suht dull, aga läks meil kõigil ruttu ja apsuta. See läks nii ruttu, et eriti ei jõudnud jõuda ühisele arusaamale järvede suuruse kohta. Otsustasime, et the obvious suur on kõige suurem, soolikas teine ja kaks keskmist viimased.

Jooks - järved - 62./kokku 63.
Tempo ketrasime üles, ma tegin ees musta punniotsimistööd. Pikklauka ääres selguski, et tegemist ei olnud mitte suuruselt teise, vaid hoopis kolmanda järvega. Tilbendasime siis seda sihti n korda edasi-tagasi. Lõpus saime väga märjaks ka, aga muidu jäime kontrollaega jõudmise graafikust vaid 7 minti maha. Siin saadi vist päris palju trahvi - mõned liikusid metsas väga imelikult ja üks gäng läks päris kindlasti Pikklaukast otse vahetusalasse. Pärast seesama segatiim pani ikka päris kõva jooksu KP21-22 otsal. Me sõitsime neist esimese kolmandiku peal mööda ja rattaalas olime praktiliselt koos. Amazement.

Ratas KP21-22 38./kokku 63.
Kanuu2 - Valgejõgi vastuvoolu. 26./kokku 52. - OMG! Me tõusime jälle ja etapil 26.!
Juba paberil kõlab see suht ÕÕVASTAVALT. Kere oli juba väsinud ka, aga sellegipoolest me ruulisime totaalselt. Jälle oli paar strateegilist lõikamismaasikat, perseni märjaks saime Eskoga mõlemad - mina KP25 kraavi forsseerides, Esko kuskil keset jõgi kanuud lükates. Nii palju pole me vist kunagi kanuus pusshinud - sest muud lihtsalt ei jäänud üle. KP26 välja sõites tegime nii mitu lõiget ja sõitsime mingeid tundmatuid niresid pidi, et kui jõele tagasi saime, siis eneselegi märkamatult sõitsime allavoolu. Ports paate tuli vastu, kes küsisid, et kas meil jäi punn vahele ja et äkki me ei ole A-rada. Ei saanudki aru, kas need olid rahvas meist tagant- või eestpoolt. Uued näod igatahes. Diego & Manny tiim ajas vahest oma naiivsusega marru, aga kuradi kõvasti tõmbasid ikka. KP27 oli see, kus me masside eest oma lõikega eest ära saime. Ma ei saagi aru, kuidas nad sellele paremalt poolt läheneda said, seal paistab mingi tupik olevat. Punnist väljudes jälle D&M olid harusuudmel mingi tropi korraldanud. Way to go. Meie pusshisime nüüd kohe eriti kõvasti, sest 10 tiimi oli kohe selja taga.

Lisaülesanne - ronimine - 69./52. 69 tundus olevat mingi läbiv number seekord.
Ees oli päris mitu võistkonda ja taga oli ka päris hirmuäratav saba. Pressure oli suur. Mina sain oma vahetuse suht noppelt tehtud, ju siis pikad jalad aitasid. Ainuke kramp oli SI auku saamisega, tiirlesin seal oma 15 sekki. Eskol läks hoopis nats kauem aega. Kõrval sai Kruusmaa tiimil 4 minutine aeg täis ja endalgi tekkis juba pisike paanika. Õnneks saime ilma trahvita minema. Huh. Finishisse kimasime juba hinged täis õnne.

Vaatamata sellele, et keenjus meid ikka kummitas, oli see üks mu lemmik-X'e üldse. Katrin oli väga tubli ja osav ja viga tegime tegelikult minimaalselt - kui just põhimõttelisi vigu mitte arvestada. Pärast ei ole nii läbi ammu olnud. Saun rokkis ja õlu oli hea (supiga kaasas olev kaneelisai küll sakkis, aga tavaline sai oli selle eest heven). Otsustasin veel enne magama minekut ikka jutu ära kirjutada, sest mudu jääbki asi venima. Homme või kunagi lisan meie etapiinfo ka. Finishiprotokolli sai 50. koht/segadest 10. SP ainult 12 minutit eespool (nad said köies trahvi) - ikkagi vähe! Ma reageerisin sellele igatahes väga ülevoolavate "Haaa! Haaa!" hüüetega. Aga ma olin lõpus ikka eluga sitaks rahul ka. Ja põlv ei andnud ka kogu raja jooksul tunda - ju siis oli liiga vähe jooksu. Ta ikka valib üritusi, raisk. Ja ratast ei sõimanud ma ka kordagi. Enne starti pani Esko mulle juba ropendamise bänni peale, ma pidin ennast siis ikka rajal ka üleval pidama.

Hmm, lugesin just reegleid ja paistab, et me tegime siiski sohki. Koosliikumise reegel on ikka veel juhendis sees. :( Unfair Play Team it was... Ütleme, et ametlik versioon, miks me sinna nii aeglaselt ja tagasi nii kiiresti tulime, oli see, et sinnasõites lõhkes meil kumm ja me pidime seda paikama metsast leitud abivahenditega. Kusjuures teel Kp14-15 vedeles metsas kilomeetrise vahega 2 peldikupotti. Väga huvitav.

Järgmine aasta on ikka veel wide open. Esko vist ei taha enam. Mina tahan ikka veel kuskile The Weakest Link'iks minna. Aga enne veebruari ehk ei otsusta. Supilauas selgus, et sel aastal oli B-rada samuti üldiselt päris hea olnud. Aga kui korra A maitse suus, on ikka tagasiminek täitsa mõttetu.