Ei ole lihtne eliidis võistelda...

EDIT (hästi palju hiljem): kõik see jutt siin all siis rattaorienteerumise 2008 aasta EMV-ist (12. juuli lühirada, 13. juuli tavarada).

Esimese päeva rongisõit oli väga tore. Sõitsime Marek Karmiga mõlemal korral ühes vagunis, meie tundusime tema kohalolekust palju vaimustunumad olevat kui tema meist. Kindlasti olid meist ja meie tegevusest väga huvitatud aga teised kaassõitjad. Eriti siis kui me hakkasime jalgrattale kinnitatud SI-süsteemi aretama. Tegevus seisnes peamiselt selles, et ühe käega hoidsime kummijupi ühte otsa vastu lenksu ja teise käega siis venitasime seda muudkui eemale ja olime rahulolevad, et jaa venib kaugele. Pärast mõnda aega kummivenitamist ja parima lahenduse leidmist sidusime ühe kummiotsa lenksu külge ja teise otsa sidusime SI-pulgad, mille siis omakorda sarve otsa pistsime. Ise nii rahul oma hea leiutise pärast. Ei tea muidugi, mis pühaks junniks seda SI-pulka teised rongisõitjad pidada võisid ja mis mõtted neil seoses kummivenitamise ja meie rahulolevate hõigetega (oo!, aa!) peas mõlkusid... Kindlasti need noored vene kutid pidasid meid totaalseteks no-liferiteks. Vihma otsustas muidugi sadada just siis kui me rongist välja läksime ja Aegviidust otseteed võistluskeskusesse sõitnuna olime me saabudes täiesti läbimärjad ja üleni sopased, erinevalt Marek Karmist, kes saabus väga elegantsena kuna oli ringi mööda asfalti kohale tulnud.

Aga ei ole lihtne eliidis võistelda. Medal mitte ei läinud napilt käest vaid ma medalit üldse ei näinudki. Aga rada oli tõesti huvitav, tavarada siis. Lühiraja esimene punkt meeldis ka seni kuni ma mingist mudasest kitserajast selg ees alla otsustasin sõita. Või noh, seda otsustas mu ratas ja ma ei saanud kuidagi teda enam pidama ka. Siis tõusis esiratas üles, mina lendasin selili, parem jalg väändus kuidagi halvasti ja püksid rebenesid puruks ja kompass kadus ka ära. Kuna esimesest punnist teise oli pmst jalgratas käekõrval jooksmine, siis joosta oligi nagu okei. Peamine mure oli et tagantulijad mu lõhki rebenend tagumikku ei vahiks. Teine punkt leitud, kolmandas käisin ka, aga sõita oli jalal ikka eluvalus. Seega katkestasin. Üks positiivne asi minu lühiraja katkestamise juures oli see, et ma nägin Mihklit peaaegu finisheerimas ja seejärel teda Meindokit tegemas (või siis mind, kui meenutada Kärstna lõppu) - virutas oma kaardihoidja koledate sõnade saatel vastu maad ja karjus oma ratta peale. See happening pakkus ka pealtvaatajatele palju huvi!

Järgmise päeva tavarajaks oli jalavalu kadunud, selg andis küll tunda, aga see-eest teised püksid olid terved ja mu kompass oli leitud. Kohale saime ka autoga, kuna ma olin Arturit vaatamata semi-headele heinateo ilmadele suutnud ära rääkida, kui fun on meid sõidutada Valgehobusemäele ja kui palju huvitavat on tal seal meid oodates teha... Linnast väljasõidule eelnes tööriistapood, mutrite-poltide ja saagide maailm, et Mihkli kaardihoidjat jälle ellu äratada. Pmst leidsime et peaaegu kõiki vahendeid (pealegi veel kuldse tooniga), mida on vaja kaardihoidja valmistamiseks, on müügil superodavate hindadega. Ideed lendasid juba nii kaugele, et valmistada kuldsetest vidinatest kaardihoidja ja panna talle nimeks Niry ja seda siis suure kasumiga müüma hakata. Stardis sai tänu Arturi abile kummid õlitatud ja ketid saetud, ehk siis kõik rattad tehnilisesse korda, kaardi- ja värskelt Arbolt ostetud SI-hoidjad paika. Päev oli ka päike. Ja tavarada maasikas. Pikkust lubati 24,1, minu spidok näitas lõpus 28,5. 10 naist kokku, mina tulin eelviimaseks ajaga 2.30, täpselt nii palju ma enne ajaks pakkusingi. 2 väga ränka viga tegin, kus esimel korral mitme tee ristumisel vale valiku tegin (ometi mul oli 2 kompassi, mida ohtralt ka kasutasin) ja kaardist välja sõitsin ning teisel korral samuti vale tee valisin ja laskumistest laia naeratusega alla sõitsin, et siis pärast sealt ratas käekõrval üles lonkida. Muidu olen oma teevalikutega rahul. Etapiaegaseid võrreldes ma suurt paremini polekski teinud. Ajad olid ikka nii 8-9 koha vahel. Minust eelmine oli 8 minutit paremini teinud, need 2 viga maksid mulle vast vähem. Pigem kaob mu aeg sellesse, et ma ei pinguta, sõidan mugavusepiiril, või ei - ütleme siis et sportlikul piiril, peaks aga punases sõitma. Motivatsiooni ka nagu ei ole, päevakutel on rohkem, sest seal ma reaalselt suudan olla tugevam. Eliidiga tead juba pärast teist KP-d et võistled eelviimase ja viimase koha peale. See, et ma mingi hetk enne mind startinud LSF-i Merle Rohtlast mööda sõitsin, tekitas veelgi rohkem tunde, et noh viimaseks ma nüüd ei jää ja ega paremini ma eliidis ka ei tee, viis pingutuse veel rohkem alla. Teine koht kuhu aeg kaob on muidugi see, et ma lihtsalt vahin mingis punktis. Ei suuda midagi otsustada, kaarti vahin aga üldse ei keskendu, näen et on 2 valikut, aga et hakkaks nüüd siis minema, et pohlad kui on halvem valik, vähemalt ma liigun... aga ei, ma lihtsalt vahin kaarti, 2 kompassi käes.

Aga rada ise oli tõesti hea, mulle meeldis kõik, kaks pikka kaardipööramise lõiku (tavaraja kaart oli trükitud kahele poolele), kitserajad, mudased teed, tõusud, laskumised, valikuvõimalused, Valgehobuse mägi, alati naeratav Maret Vaher. Ma ei teagi, kas ma viitsiksin teisipäevakutel Männiku või Harku metsas pikka rada sõita, aga järgmise aasta Eestikaid hakkasin juba finishis ootama.

Ja PS1: Aegviidu burksist ei saagi Mihkel midagi rääkida, kuna ta võttis ilma kastmeta. Nagu hallooo.... kes võtab vanakooli burksi ilma kastmeta???
PS2: Valgehobusemäe keskuses saab osta täiesti müstiliselt tulist teed, mis ei jahtu isegi selleks ajaks ära kui kõik muu toidu oled ära söönud. Nad võiksid seda teed jääkuubikuga serveerida.