8. Rogaini MM, 13-14.09.2008 Karula rahvuspark

Mul on hea meel, et ma käisin ja ma olen kõigega rahul, mis juhtus. Võib-olla mõne veaga mitte. Nüüd siis semi-full blow BY blow.

Esmaspäeval, 8. septembril sain endale kaaslase (õigemini tema sai minu). Kuulsin et notorjoosne Olga oli üks mu konkurentidest olnud.

Nädala jooksul vahetasime meile, vahest ohkasin. Vahest ohkasid ka need, kes mu ”Quest to Ro-Gain” kampaaniale kaasa elasid.

Neljapäeval käisime Taneliga koos söömas. Tema eesmärk metsas oli vaadata, kui kaua ta vastu peab. Nii abstraktse eesmärgiga peaks olema väga lihtne :P

Reedel sõitsime Tartusse, Aegviidu kaudu. Piibe maanteel eksisime ära ja avastasime ennast Roosna-Allikult. Sinna vist tegelikult ei pidanud asja olema.

Hommikul peale ka võistkond Tamre-Tennokene. Keskusesse jõudsime ehk veidi vara, aga kaardid oleks võinud ikka nagu Soomes (edaspidi S) 3h varem kätte anda. Siis oleks saanud rahus kaardile lähenemisplusse ja –miinuseid ja kindlaid etappe ja suundi ja täielikke nono etappe joonistada.

Planeering sai:
30-42-50-51-61-81-71-90-70-44-46-82-91-56-43-45-31-80-57-75-47-23-SF.32-76-20-55-85-78-62-21-24-22-34.

Start oli külm. Enne oli oidu ikka talvemad riided selga ajada ja ma ei tundnud rajal eriti vajadust neid jahedamate vastu vahetada.

Kuigi oli kiusatus joosta, jäin siiski legendile kindlaks ja ei jooksnud kordagi. Stardist saime oma laine suht viimastena ära. Rajal rääkisime kaugest tulevikust, kui meie oma ühtlase tempoga hakkame siis oma laibastunud konkurentidest mööda liikuma. Esimesed konkurendid olid meil 3 vene tüdrukut, kes kõndisid meist gramm aeglasemalt ja me saime neist PEAAEGU mööda, aga siis nad hakkasid jooksma ja me ei saanud kellestki enam VÄGA kaua mööda.

30-52. Esimene koht, kus testisime ”off-road” võimalusi – ragistada läbi võsast; panna varvas sohu. Võrreldes tibidega, kes meiega samal ajal KP30 olid, kaotasime ehk nii 8-10 minti. Tekkis ka tunne, et mõõtkava on suurem kui 1:40k, kõik tuli kuidagi ruttu kätte. Võimalus oli vette minna, aga siiski otsustasime ringi ja üldiselt edaspidi vesi meie plaanidest puudus. Siin olid lambad ka.

52-42 oli tegelikult mõttetu etapp. Liiga kaugel liiga väheste punktide järel. Siin kaotas Tanel korraks mütsi. Õnneks olime veaakaarel ja tulime kohe samasse kohta tagasi.

42-50 teeletulekul VIGA! Valus viga! Mäest tahtsin paremalt minna, aga kaldusime liiga paremale ja lagedal oli märg ja kraavidest üle ei saanud ja jalad raisk märjad. Kaotasime siin kakerdades 5-6 minti. Ja kohtusime oma põhikonkrentidega – 3 vanameest, kellest ühel oli pähklikott vööl. Mingi hetk paistis, et nad ei liiguta üldse ennast, aga lähemale ei tule. Et nagu 5km pärast saaks me nad tempode püsides kätte. Võssis siiski astusime eest. Punn kenasti käes. Oma roppuste arsenali tõin ma siin ka välja. No race is complete without my swearing session.

50- 51 turbavälja ja sealt lahkumist teoorias kartsime. Praktika oli lihtne
51-61 tee peale, hakkasime mingit sööki nosima .. ja kaotasime tee ära. Ei leidnudki teda enam enne kui praktiliselt suurele teele jõudmise eel. See oli umbes sama friik teekaotus, kui S oli.
61-81 jälle äratulekul kaldumisviga, seekord ehk 3-4m. Tee peal 81 oli üks lahe 2 majaga talu. Saun oli ehitatud tiigi taha ja sinna viis sild. Metsatalu indeed. Järgmise juures tegime esimese teipimispeatuse ja kurat 3 vanameest tulid selga. Saime sek enne minema, et ikka ainuke tiim, kellest me füüsiliselt möödunud olime, meist tahapoole jääks. Kui alguses läks aeg kiiresti, siis nüüd hakkas ta jälle aeglaselt liikuma. Tuju oli hea ja punnid hakkasid ilma vaevata kätte tulema
81-71 metsaveotee raisemikult suurele teele oli nagu meie jaoks aetud. Thanks. Siin oli vast ka moraali high point. Kõik oli hästi. Kuigi mu põlv tegi esimesed vastikud liigutused juba 1,5h peal, ei maininud ma vist avalikult tema häälitsusi kuni siiani.

71-70 nüüd vooris juba vastu rahvast, kes ringi teistpidi tegid. Mühatasime kõigile tere. Siis kui ise enam esimesena ei mühatanud, jäi ka teretamist vähemaks. Fuck off :)

70-44 Siin olime ka veel kõrgtujulised. Tegime lausa ajaplaani kuni KP91-ni. Kell oli vist 18.30 ja seal plaanisime olla 21.00. Esimene atraktsioon oli aga kaev, mille kõrval rotilaip. Hmm, meenusid mulle ajad maalt, kui kaev surnud rotte talvel täis läinud oli ja vesi ei kõlvanud nii aasta juua. OK, pigistasin selle ajalukku vahtiva silma kinni ja tegin uue Dexali. Maitses funky, aga tegin näo, et see on Aheru mineraalirohke vesi. Hiljem hakkas kõht natuke valutama, siis tegin näo, et see on psühhosomaatiline.
Sellele etapile oli planeeritud 40m, tulime vist tips kiiremini; arvutasin välja, et meie kiirus oli 5,2km/h. Nüüd etapiaegu vaadates ei olnud me kuskil nii kiired :)
KP42 jõudes nägime mingied tüüpe, kes seal sood ületasid. Ouch.

44-46 enne KP’d jälle 3 vanameest käes. Nad jätsid tõenäoliselt 44 vahele. Peale 44 tegime jälle teipimispeatuse, kuid siiski veel piisavalt optimistliku, et plaanid ümber teha. KP57’st otsustasime mitte sihti pidi sood kammima minna, vaid teha 36-65-86-67-83-49-58-68-23-SF-2.ring. Pluss 35 punkti! Yay! Tuju kõrge.

46-82 kiskus pimedaks. Kartsime natuke vett, aga õnneks oli seal soo kuiv. Kaldusime sooületusega veidi ära ja kammisime natuke KP-st põhjas oleva ümmarguse pätsi servi, aga ruttu jõudis kohale, kus oleme ja astusime üle väina otse punni.

91 ei olnud just eriti geniaalne KP esimeseks öiseks. Tekkis plaan vähemalt järgmise korra eel selle rogaini pikkus üle mõõta, et oskaks aega paremini jagada. Vahepeal jagasime juba enam-vähem ka bussikohti järgm aastal Soome EM-le sõitmiseks, vat nii rahul olime asjade köiguga.
Peatusime teipimiseks 2 koeraga talu juures. Arad olid ja piirdusid haukumisega, üks ikka julges nuusutama ja liputama tulla. Punniminek oli minu positiivne highlight kogu ürituse juures. Tee peal said 2 tüüpi meid kätte, aga nad keerasid kohe soos algavale sihile. NO, meie jääme oma plaanile – minna tee pealt risti, kasutades kõrget mäge orientiirina. Ja kõik oli nii jolly, et me astusime punktile täiesti otse peale. Tagasi teele tulles õnnestus isegi mäe otsas käimist vältida. Öösel ongi vist suunaga lihtsam liikuda – ei hakka vaatama, et oh sealt vasakult saab hästi joosta jms, lihtsalt astud ühes suunas.

56-43 enne punni jälle pikk pikk peatus ja siin me vist otsustasimegi, et läheme finishisse – võttes tee pealt punkte. 43 ise ajas sita keema, punn keset vett.

Nüüd juba muutus olukord iga minutiga. Otsustamise hetkest saadik viskasin ma kompassi põõsasse ja tegime viga mõlemi järelejäänud punniga. 45 ei saanud mina aru, kuidas need mäed seal on ja tegime kaks tiiru selle alumise mäe harja pidi, õnneks keegide abil saime KP kätte.

KP31 on mu läbi aegade üks lemmikpunkte. OK, tee peale, siis kui tee tagasi põhja keerab, läheks meie rada pidi punkti lähedusse ja sealt läände otse peale. Nice one. Tegelikult ei keeranud vasakule mingit teed ja otse minev rada lõppes 50 meetri pärast ära. OK. Laksisime edasi, et sihini saada ja selle otsast uuesti rajale. Nada! Ingenting! DUNZO! Siis avastasime mingi METSIKU loha, mis läks täiesti METSIKUS suunas. OK, panime loha, see hajus metsa alla ära. Olime ”mingis kohas”. Idee oli edasi ikka vasakule hoida, sest seal olid ju lagedad! Hoidsime ja leidsime jälle millegi, mis võis meie vajalik rada olla. Sumbus sohu. Soost sai õnneks vasakule hoides kuivalt üle. Raginat veel ja voila! Mingi lagendik. Metsane lagendik. Kuidagi ei pane ennast paika. Jätkame vasakule ja lõunasse, natuke sai kurssi ka mobiilimasti järgi hoida. Ragistame hullus võssis ja nõgeses mäest üles ja VOILA! LAGENDIK! JA PUNKT! 15 minuti pole aimugi olnud, kus oleme ja siis selline laks.

Kahjuks sellest ei piisanud. Mäest allatulek andis põlvedele päris valusa laksu. All kruusateel oli veel idee 80 ära tuua, aga kohe tundus ka see liiga pikk paun ja ohates vaatasime siis seda 14-kilomeetrist otsa, mis finishisse viis. Korraldajale helistamine oleks tõenäoliselt protokolli DQ toonud, niet seejäi ära. Külm hakkas ja uni oli ja täielik corpse kallal. Mingil hetkel jagasime ühe Shleha, aga efekt jäi seekord saamata. Kuskil peatusime, ma panin termokile alla, aga metsas selle paigaldamine ei ole üldse fun. Tanel vist veel teipis midagi. Mingi järgmine peatus jäime peaaegu teepervele magama. Iga kord liikuma hakates oli samm veel lühem kui enne peatumist. Siis ma kaotasin oma kaardi ära ja kaotasin ka igasuguse kontrolli meie asukoha üle. Tanelilt küsisin siis iga natukese aja tagant mingeid läbitud vahemaa protsente. Õnneks olin kaardilt valesti mäletanud, et lagedale jõudes on finishisse veel paar kilti visata. Ajasin KP23-ga segamini. Milline relief oli finishis maanduda. Põlved olid mõlemad täiesti perses ja rajal olin ma lisaks otsustamisele, et ma sel aastal enam ühtegi võistlust ei tee, ligidal ka juba kompassi igaveseks nurka viskamisele. Retiring from the sport. Ja isegi retiring from sport. Selliste põlvedega ju ei saa! Nüüd siis puhkan neid.

Telk kokku, söök, Cris-Kadri. Gaasipuhur. Tagasi sõites jooksid teest üle jänes ja kitsed. Eraldi. Mina tegin mingeid minutisi magamisi, Tanel vahest pani ka roolis rongismagajat. Paar Statoili-Nestet ja home sweet home kell 8.40 vms. Ma ei teagi veel, kas T ikka koju jõudis. Homme küsin.

Nagu alati, ei mäleta ma mahlaseid detaile. Boo. Metsa teinekord märkmik kaasa.

Uus kell jõudis minuni loomulikult täna. Tyh-pe-caal!

Kaarti vaadake siit:
http://8wrc2008.rogain.ee/failid/wrc2008map.gif

Sel aastal ma enam sporti ei tee (peale Libahundi), aga 24h rogaini veelkord läbimist ma küll tahan. Soome EM on ikka veel plaanis. Sest talvel ju paraneb põlv jälle ära. Kõik mõnus valu oli juba täna hommikuks kadunud ja sitt valu alles. Boo!