SI-d said korralikult teibitud, minu kott sai Kristjani selga, start oli ÄREV. Ma võisin vabalt esimese kildi järel sussid püsti visata, nii vähe kindlust oli oma seisundi kohta. Jätsin siis pigem pähe seisukoha, et pikk puhkus annab kiki.
Ratas 3 valikut + jupp jooksu algusesse 9.
Ma oma B-etapil sain ka üllatuslikult 13. etapiaja. Ju siis sain ruttu stardist minema. Martti oli enda omas 1. (me olime liidrid!) ja Cris 7. – hea ühtane põhi oli olemas. Ma oma arust veetsin teisi oodates aegakaarti vaadates, aga kõik ideed, mis mulle pähe tulid, lasti pärast põhja. Rattajupp pärast kokku saamist läks päris positiivselt, mul ei olnud meeles, et karjääri nurgast tee maratonirajale, aga õnneks Martti vedas rivi. Siin olime juba Kadarbikuga koos.
Valik-o 11./9.
Ehk nagu keegi saunas vms rääkis, et see osa oleks võinud reljeefikaart olla. How very true. Midagi erilist ei toimunud. Paar hõõrdeviga, kokku mint?
Torn 51./10.
Kuidas siin keegi meist mööda sai on müstika, aga never mind. Kristjan ronis, Martti pani mind ratta-o’d kaasa mõtlema. Kõik lasid detsibellidel rahus tulla. Ma usun, et need kaks pikemat puhkust kohe võistluse alguses tegelikult aitasidki sellele kaasa, et ma lõpuni vastu pidasin.
Ratas 9./10.
Jälle Kadarbikuga koos, suund laudale. Nemad põhiliselt ees, korra kui kolm võistkonda ühte punti sattusid, tekitati mõnus käntsaoht ka. Kui ma oleks vähegi vales kohas olnud, oleks külje maha pannud ka. Me vedasime väga randomly, nende Evelin väntas väga kõvasti. KP15-16 pikk etapp oli väga cool. Suvalisel laskumise lõpusirgel näitas mu kannis odokas ka 47kph. Jei. Mingi hetk jätsime Kadarbiku pikemalt selja taha, aga äkki olid nad jälle näljaselt seljas. Siit tiksusime peaaegu Vapramäeni koos välja, meie vana Tartu mnt valik oli ainult tips kiirem. Vautsikute kolmas tüüp tuli mingi hetk väga resigned katkestaja näoga vastu – „toidumürgitus Viitna kõrtsist“ teadsid Kadarad rääida. Vahetusalas juba koos. Vahepeal lehvitasin Katrinile, kes alles NÜÜD suutis kodust stardi poole väntama hakata.
Siin püüdis meid (mind) fookusesse Viivi, ainuke pilt seni, kus me ei mängi päris esimest viiulit.
Jooks 10./8.
Jälle Kadarbikuga nina-ninas, Kristjan vedas. Esimene ujumine oli kuradi külm ja lõi pulsi nii üles, et enne lisaülesannet eriti lendavat jooksusammu ei sportinud. Õnneks me lugesime teksti õigesti, aga sellegipoolest polnud keegi meist kindel, kumb enne on, kas Neptuun v Uraan. Ja siis ja SIIS oli mul ka võimalik lisaülesandel käsi mullaseks teha ja üks trahviring joosta. Tunduvalt aeglasemalt kui mu Männikumäe kolleegid, aga linnuke kirjas. Hooaeg korda läinud. Siin saime päris pajudest mööda ka oma arust või vähemalt võtsime tublisti järgi. Kadarbik sai ainult nobedalt minema. :(
Ratas 9./10.
Võtsime KP22 ülemise variandi, kuigi see ei olnud winner – Männikumägi tõmbas meile siin koti pähe. Aga alternatiivse valikuga riskimine on alati cool. Siin sõitsid meist mööda vennad Vautsikud, järgmise etapi metsaronimisega saime me nii neist mööda kui Männikumäe kätte. (MAGUS) Ja KP22-23 sain ma ka rongi umbes 200 meetrit vedada. Järjekordsed 2 täket voodipeatsisse. Lõpus sõitsime kolmekesi segamini, Männikumägi kui mittekohalikud küsisid proua käest teed finishisse (lol). Vahetusalasse sõites tuli terve rida jooksjaid vastu – Kadarbik nende hulgas. There’s hope there’s hope. Aga kus sa nüüd – Männikumägi võeti mahalugemises vahele, et SI numbrid kontrollimata ja siis me pidime nende mitmekordse lugemise ja andmesisestuse järel ootama. Tore türa.
Jooksuots kanuusse 23./9.
Siit hakkavad Katrini pildid! Ja ma kasutan loomulikult tema pildiallkirju.
Vahetusala enne kanuud. Pildil tagumikud. Klassika :)
Kanuuvalimine, kindlasti väga complicated
See asi ikka võtab veits aega....
...Eeldab läbirääkimisi vastas- ja konsultatsioone äsja lõpetanud tiimidega
Muidugi võttis koleda aja! Üks meist tahtis istmekumerusi, teine tirimisnööre ees ja taga, kolmas plastikust aere. Siis me üritasime lõpetavate b-rajalistega jõuda diilile, et nad ei tõmbaks oma kanuud kaldale, vaid me istuks sinna, aga EI liiga palju vett ja puidust mõlad. Siis ikka leidsime midagi, aga see oli valetpidi ja ajasime ta siis risti keset jõge ja turbkiirusel lähenev Männikumägi hakkas juba kaugelt karjuma, et apua apua. Ümberminek oleks neile ära kulunud. Aga getting even ei ole fair play.
Kanuu 17./11. – polegi nii sitt etapiaeg
Kaardilugemine jäi Kristjanile ja ette rutates võib öelda, et ta tegi seda väga keskendunult. Alguses me ei saanud üldse vedama ja kõiki kurve hakkasime liiga hilja võtma. Kaldad olid täis mustsõstraid. Peale punkti käis alati ilge debatt asukoha üle, isegi ma julgesin vahele piiksuda. Põhiline asi oli Marttilt „Mihkel tõmba teiselt poolt“ alati vahetult 1 tõmme enne seda, kui ma hakaksin kätt vahetama. Anyways, raja highlight oli muidugi see sild, kus Cris kaarti luges ja ei huvitunud sellest, et talle kahelt poolt öeldi „Kristjan, sild“ (või siis lihtsalt „sild“). Mingi hetk käis kolakas ja ma lendasin kanuust välja ja järgmine pilt oli siis jalgadega kannud kinni hoidev Martti silla küljes ja peast verd jooksev Kristjan. Not fun, kanuu ka ümber. Järjekordne täke. Kristjan ever the trooper muidugi ei teinud teist nägugi, aga meie kaebasime, et ta võiks ikka ära pesta ennast, sest vaadata oli suht gruelling. Ei pesnud, jõgi porine. Üldiselt teises pooles saime vist kanuu liikuma ka? Kristjan võttis omaks teadmise, et kaks esimest peaks tõesti ühel ajal tõmbama ja mina suutsin tihedust natuke tõsta vist ka? 20 meetodit ei olnud põhjust ega võimalust kasutada. Kiirrong sai meid kätte (kus nad olnud olid?) ja läksid ja tulid pärast kolmandaks!
Kanuu lõpp
Vigastused!!!! Fotograafi maiuspala!
Kristjan sattus vahetusalas ikka tõsiselt „pressi“ piiramisrõngasse ning ta kuivanud purskkaevust tehti palju pilti.
Lihtsalt väga tore teatraalne poos, taustal vigastused. Fotokas on ka paraku rokane.
Vinnamise jätk. Üks ei viitsinud vist lihtsal kaarti vaadata või mai tea :D
Martti ja Kristjan jäid punkte kaardile märkima, ma hakkasin vaikselt kanuud mäest üles lohistama. LOL times. Ühel b-raja tüübil hakkas must vist kahju ja ta aitas mäest üles vedada. Asfaldist üle tassimise aitamist oli talt ka palju paluda, niet jäin sinna oma kaaslasi ootama.
jooks 17./11.
OK, Katrini delegeerisime sealt Vaikse järve äärde ujumist ootama, ise jooksime edasi. Mul oli jalg kole lahti, Martti tegi väga vanaaegse veduri hääli. Ma mõtlesin kogu tee järveni, et jube kõvasti paneb (ja ütlesin seda ka). Ma oleks mitu korda kaeblema hakanud. Viga muidugi ei teinud, vahepeal Elvas ronisime mingisse üleliigsesse hoovi ainult.
Ujumine 16./11.
Ujumispunktis (lisaks taas ka kohustuslikud tagumikud)
Ujumises polnud enam kedagi ees – Männikumägi lahkus, kui me tulime. Kossid jalast (tänud sellele, kes peale eelmist X-i selle tipi foorumisse postitas), sisseminek jälle kuidagi kann ees, nagu foobikutel kombeks.
Väljas
All the same Kristjaniga
Malsroosi poosist on lausa näha et ta karjub siin, et EI VAJUTA POID VEE ALLA! Ja Martti tuli viimasest maad pidi.
Mihkel on igatahes peale ujumist täiesti jolly happy
(jah, Auschwitzi vabastamise päev pani meid kõiki naeratama)Jooks finishisse - ??/??
Selle pildiga tahan ma öelda, et ma oskan üks käsi lahti sõita :D
Lisaülesanne oli tõsiselt mõttetu. Nii lõpus võiks tõesti ainult olla selline, kus tõesti on võimalik kas kõvasti võita või kõvasti kaotada. Kanuupunktide kaardile märkimine oleks pidanud alles siin toimuma.
Tundub tore mäng.
FINISS – füüsiliselt 11. koht, peale Vaude elimineerimist ja Evli trahvihävingut protokolli 9.
Lõpuspurt. Ja see on ALATI! Nii tore :)
Nagu juba öeldud, päris tore etapp. Võitsime neid, keda vaja oli, et kokkuvõttes mingi võimalus jääks, tagantpoolt tahavad muidugi Kiirrong ja Vennad mööda saada. Järgmine kord vist jõel kanuud ei tule, niet sealt me mingeid lessoneid ei õppinud. Mulle meeldis see söök tagataskus, midqa varustatakse aeg-ajalt kotist süsteem. Sõime Kristjaniga ühel ajal seda, mis mu taskust tuli.
Peale võistlust pidime küll veel minema kanuud üle Vapramäe kandma, KP36 mäele tikreid sööma, jõe äärest sõstraid sööma ja veel mingit neljandat asja tegema, aga jäi ära miskipärast. SI teipimine oli küll winner idee, mul sai ainult liiga lõdvalt ümber randme. Saunas kuulasin huvitavaid jutte. Supp kõlbas süüa. Sööklas nägin Ricat of all people. Xdreamil käivad ikka täiesti unlikely inimesed.
Kõik etapid olid meil nii ühtlase tasemega. Ma arvan, et see on hea eriti, kui seda suudaks pikemal võistlusel korrata. Põhja taga. Järgmise korra number on meil niikuinii 13. Unlucky for some.
Terakesed oleks ARMASTANUD seda etappi. Eriti just sellepärast, et kontrollaja survet polnud absoluutselt.
Ja Kristjani ravimine:
Kõik on muidugi väga naljakas
Nüüd tiksun järgmise etapini mingi ilusa nädalase struktuuri järgi pikki 140 pulsiseid jooksee ja rattasõite ja ninast veri väljas uisku teha. Mingi hetk peaks siis vaatama, kuidas kiiremini liigutamine välja tuleb – Ülemiste järve jooks? PERFECTION.
EDIT: 3 asja veel:
- Stardis oli mu peas asuv kompass nii valesti, et ma oleks oma B-valiku läbimiseks ka pigem selja taha keeranud ja kuskile Vaikse järve poole sõitma hakanud. Õnneks päris kompass aitas.
- Finishisirgel mängis Girls Aloud. (A)
- Tulevikuks meeldejätmiseks märksõna 'internet telefonis'
Medisofti ploogis on Martti jutt ja kaardid.
No comments:
Post a Comment