Xdream II etapp, Kärstna, 28.-29.06.2008

Hoopis lihtsam on kirjutada, kui sa pole endale selleks kohustust võtnud, aga jaa, õhkuvisatud münt andis mulle sellise ülesande. Ruta ülesandest hiljem; Esko vabastatud.

Kaarti mul praegu küll käes ei ole ja arvestades sellega, et mu detailimälu muu mälu hulgas ka na sitapoolne on, siis loodan, et need mahlased osad editivad mu kallid saatusekaaslased hiljem sisse – näiteks ma tean küll, et oli ilge nali lehmade ja ajalehtedega, aga täpsemalt? Casual lugeja vahiks nknii lehmanäoga seda lõplikku lauset ka, aga ajalugu nõuab fakte. Fakte, mis meid siis tulevikus motiveeriks.

Päev hakkas varakult ja aeg jooksis nobedalt. Start Tallinnast oli juba kell neli ja oht oli jälle esimesena kohale jõuda, aga seekord oli enne meid juba päris paras laager üleval. Tee peal nägime ühte väha julget põdravasikat, kes istus enam-vähem tee ääres ja lehvitas mööduvatele autodele kõrva. See pidi olema hea märk. Panime üles telgi, kuhu me hiljem enam eriti ei sattunud. Esko tegeles odoka installimisega, meie Rutaga ootasime Esko taga, sest tema golden touch pidi ka meie rattad imeliseks tegema ja loomulikult ei saanud me enne muude asjadega tegeleda, kui teadsime, et ratas on korras. Põnevaim osa on alati lambi ja kiivri kokkusobitamine – mina pidin jälle mingi koomilise, ebapraktilise ja ebamugava käkiga metsa minema. Pildid hiljem.

Ettevalmistused.

Kokkuvõttes oli nii, et kui ma tahtsin ükskõik millist kolmest komponendist - kiiver, kott või lamp - ära võtta, siis tuli ka ülejäänud kaks võtta. Nii tuli jälle mul lamp peas kuni paadikeeramiseni sõita. Siis enam kogu varustuses vette minna ei soovinud ja tuli kiiver ikkagi lahti harutada. Teine põnev highlight ettevalmistustest oli mul ka võileiva rattaraami külge teipimine ja toitude jagamine erinevate hoidlate vahel. Metsa võtsin kaasa 400g paki kuiva aprikoosi – lahtiselt kahe rattasärgi taskute vahele jaotatuna. Mugav on võtta küll, aga peale mõnda aega mudas suplemist tõmbavad nad juba kergelt valgeks ja liivaseks ja kaotavad sellega enamuse oma seksikusest. Siis veel 2 dexali energy bar’i, ühe geeli (esimest korda pidin säänest asja proovima), müslibari, 1 banaani ja 4,5 liitrit Dexali jooki. Tagasi tõin geeli, 1 bari, 1 banaani, umbes kolmandiku aprikoosidest ja peaaegu 2 liitrit jooki. Siin on järgmiseks korraks palju ratsimisruumi. Sprindile seljakotti tõenäoliselt ei võtagi. Öisel saab kotti rohkem vahetus- ja lisariide jaoks kasutada kui joogi jaoks. 24h rogain on samas jälle hoopis tõne tera.

Stardis vaatasime seda kaardipakki ja küsimusi peas kui mitu – miks nii vähe? Miks nii tillukesed? Ideid oli vähem – minu ainuke, et mõõtkava 100000? See, et meid kohe alguses laiali lüüakse, ei tuld nagu kohe pähegi. Pealtvaatajatel oli kindlasti huvitav vaadata, kuidas rahvas lõpuks neljas suunas laiali kimas. Me võtsime pigem stardis aja maha, et ühtemoodi (ja sealjuures soovitavalt õigesti) aru saada kust kuhu tuleb meetreid lugeda ja mis suunas üldse startida tuleb. Selle osa saime ilusti kaelast ära. Minul läks kõik kuni 8. kilomeetrini (/15?) ilusti. Siis oli kaks vajalikku punkti käes ja suund viis Kärstna poole tagasi, lehvitasin Mercury B-raja jooksjatele. Väga lõbus oli ka sihi peal aeglaselt tempolt rattaga pikali käia ja kraavi veereda. Siis hakkas äkitselt lõhe legendi ja odoka vahel järjest suuremaks minema. Mu Läti kogemus on veel liialt väike – ma nagu loodan, et korraldajad on endast maksimumi andnud, et võistlus aus oleks. See, et legend vähe rigged oli, ei tapa küll, aga enam-vähem samasugune suhtumine, kui anda tornist laskumise jaoks mingid vanad mahakantud köied ja kes poole pealt alal rebeneb, siis sai lihtsalt ühe kogemuse võrra rikkamaks. Üks asi on alla kirjutada paberile, et võtan vastutuse oma surma eest, aga teine on korraldaja tagamine, et tema on teinud kõik, et seda ei juhtu. Oi kui mõnus on vägivaldset paralleeli tõmmata. Anyways. Mingi hetk ma veel tuletasin mingeid suvalisi asju rattakaardilt välja ja enam-vähem võisin veel paigas olla kui äkitselt ees suur tropp, kes loeb “kaarti“ ja hakkab selle peale vastu tulema – sees Tähnas, Leivo, Medisofti Martti ja igast muid autoriteete. Ma mõtlesin, et nad ka kõik minu rajalt ja ju siis on mingi eksimine. Ei tsekkinudki, kas see rada tegelikult ka võssa sumbub või oleks sealt ka läbi saanud. Mõtlesin rohkem panna kaart tasku ja lõpuni vagunis vongelda, sest minul olid punnid käes ja mehed grupis tundusid targad. Tiirlesime siis Kärstna vahel ja saime lõpuks KP36 kätte. Mõnedel pidi see küll olema, aga ennast ei osanud legendil paika selle järgi keegi panna, eriti veel arvestades, et ka eelmine punkt ei olevat neil pöörangu peal olnud. Interpreteeriti väheke, siis kimati, siis jõuti starti tagasi, kus juba tiirutas terve hulk rattureid. See sülem võttis siis uuesti ennast kokku ja kimas minema, ma ei saanud muidugi maha jääda. Siin kuskil helistas mulle Ruta, aga ma ei saanud hakata kogu kremplit endal seljast kiskuma, sest just otsustati järjekordne raund arutelu lõpetada ja edasi liikuda. Mingil hetkel peaaegu õnnestus mingit tüdrukut veenda, et ta mu fooni välja kougiks, aga siis jäime ka napilt hiljaks. Siis jälle seisti ja siis sõime veel mingi massi ära, niet lõpuks oli meid seal juba nii 25, mina järjest rõõmsam, sest kambas oli ka o-aju Maret Vaher. Siis läks vääääga pikaks kimamiseks, vahepeal sõitis ekstreem.ee Kaja mu lähedusse ja ma rääkisin talle, et ta on samas rongis, kus Leivo ja muud ilma ja hobuste juttu. Tempo oli rets, aga Kaja sõitis must vahest et kiireminigi. V. kõva! Siis jõudsime mingi ristini, kus juba mass niisama vahtis. Rongi ninast olin selleks ajaks juba nii palju maha jäänud, et ei teadnud, kuhu donid keerasid. Minu mass läks vasakule ja samal laskumisel saime Eskoga kokku. Tal oli veel üks punn võtta, aga polnud ka mõtet lahku minna. Punn käes, sõitis meist Heiti mööda ja ma röökisin punni läinud Eskole, et TULÄÄÄÄ, PANEMÄÄÄÄÄ, sest noh Heiti peale võib ikka raha panna. Õnneks oli Esko kaardis ka, niet polnud hullu kui Heitist varsti silmapiirile vaid kärbsemust sai. Tore oli ka ilma ise legendi omamata rajal teiste tiimidega targutada, et eieiei, vale teeots, kohe tuleb uus! Siis jõudsimegi lõpuks vahetusalasse – Esko oli sõitnud vist 30 (/17) km, mina 25. Jei. Natuke aega läbesime Rutat oodata, siis sõitsin ma vastu ja woohey tuligi vastu mass tibisid, sees Kadri, kes hüüdis, et Ruta on olemas ja Ruta, kes hüüdis, et ta on olemas. See oli tõesti reunion, millist polnud nähtud peale mingite sõdurite kojunaasimist 2. maailmasõjast vms. Emotsioonid ja pisarad jäid küll jagamata, aga kergendus SUUR. Mu “finishis“ tehtud vastukõnedele Ruta ka ei vastanud ja ma juba arvasin, et ta läks ennast otseteed üles pooma, aga EI! That’s the fightinig spirit! :P Hästi tasakesi sosistasin talle ja väga varjatult näitasin näpuga, kuidas vahetusalas haigutasid veel ka väga mureliku näoga suured meistrid.

Ok, ma võin siia ka meie ametlikke vaheaegu kirjutada, kuigi peale trahvi võtmist enam üldkohta ei ole. Rattaralli 1:44 – koht 30.

Kanuusse sõitsime juba pimedas, lamp läks esimest korda põlema. Kanuu valikul tegime selle vea, et ei võtnud tagumikulohuga istmeid, aga selle peal ei tulnud enne lõppu. Ega sellise ümmarguse järvega midagi ise peale ei osanud hakata. Suunda ei olnud peale millegi järgi panna, läksime teiste paatide järel. Maandusime teiste paatide järel. Esialgne idee oli, et Ruta- Esko ootavad paadis ja ma toon selle ajaga ära 4, 5 ja 6 ja jooksen samasse kohta tagasi. Mets oli aga kole vastik ja kohe alustasin lahmimisveaga. Andreas tuli praktiliselt 200m enne punkti vastu ja soovis jõudu. Vastu soovimise asemel oleks pidanud hoopis küsima, kui kaugel punn on, sest ma otsustasin just enne õiget kraavi võssa ja siis veel sügavamasse võssa kammima keerata. Finishis arvas ta küll, et ta oleks võinud mulle lausa õige kraavi kätte näidata, aga noh ei tasu vist siiski unustada, et tegemist on võistlusega. Tänud heade kavatsuste eest sellegipoolest. Mingi Heiti oli ka kohe mu selja taga maandunud ja ma lootsin, et ohohohohoo, nüüd on just SEE konksumoment. Aga ei tahtnud keegi mu taga ragistama ja mööda jooksma hakata, seega olin on my own. Mingit kaardilugemist ei saagi meiesugused amatöörid nii üksluise kaldaga järve juures üritadagi – kaldal ka näed lampe ja siis jooksed sinna ja nii mitu korda kuni punn käes. Once a kana, always a kana. Puhta loodad ainult massidele – õudne kui me oleks kanuusse esimesena jõudnud. Noh, mingi hetk ronisin lagendikule ja see kraav, mida me kellegi kahe teise kanaga kamminud olime, osutus “valge käes“ kaarti vaadates hoopis paralleelselt lagendikuga jooksvaks kraaviks. OK, sukeldusime tagasi sisse ja voila, punn käes. Siis noppelt tagasi paati, seekord isegi suht täpselt peale. Pole see tagasijooks midagi nii lihtne, kui sa ei tea kuhu sa paadi jätnud oled.

Edasi üritasime asimuuti ühildada kahe mobiilimastiga. Alguses panin ma keenjus suuna KPst KPsse aga siis tuli mõistus koju ja adjustisin siiski kalda järgi. Eskol vedas aga alati just paremale poole viltu, niet suunahoidmine isegi selge orientiiri järgi ei omanud erilist pointi. Paate õnneks jätkus. Järgmine punn oli peale viimase ainuke kaldal olev beibi ja kõik märgid viitasid sellele, et see on tap-in. OOOOOOEI! Kraavisuue oli paate risti-rästi täis ja o-hiiglased Marrandi, Vaher ja muud Punakud muudku liiguvad sügavamale maale, kuigi KP oli ka ’kraavi suue’. Ei tundunud see enam üldse õige mingi hetk ja nii me siis tagasi tulime. Just siis kui kohale jõudsime ja olin jõudnud Eskole ja Rutale HI! lehvitada, selgus, et kellegi kanuu oli parasjagu KP peale pargitud. MMMM. Väga kirjanduslik. Õnneks oli antud kanuu ainult 2 kaugusel meie omast ja selt sai ühest teise hüpeldes nobedalt liikuma. Teiste võistkondadee kanuusid külastasin ma üldse haruldaselt palju, varem polnudki nagu asja olnud. Mina polnud siiski see, kes keset järve valest kanuust välja visati. Edasi tuli etapp, mis OLEKS TULNUD hoopis jalgsi võtta. Tegemist oli kraaviristiga, kus piki kallast (200m kaugusel kallast) jooksis pikikraav ja sellesse suubus teiselt poolt 100m vahega kraave. 5KP’st tulema hakates oleks saanud õige kraavi peale ja seda pidi liikuda kuni ükskord õige kraav vastu tuleb ja jääb see järve poolt kraavile jõudes otsustamise koht jääb, et kas vasakule v paremale ja et kui juba ühele poole, kas siis nüüd veel edasi või kogu tee tagasi. Siin olid ka kõige imelikumad asjad koos – metsas tundus imelik, et üks tüüp mõla käes ringi lippab – OK, nüüd saan aru, miks. Siis seisis punkti juures hr Alling võistkonnast #1 ja vahtis niisama ja kõkutas naerda, kui ma rinnuni vette plärtsatasin ja et hou hou hou, ma olevat juba kolmas, kes seda teeb. Hou hou hou indeed. Fuckin jõuluvana. Ma mõtlesin siis, et maaaabole nii ülbet meest küll varem näinud, aga ei hiljem ja valges oli ta veel ülbem! Vabandan, et ees olin! Punniga järjekordsed 15 minti viga tehtud, lippasin jälle paatide poole ja hakkasin aegsasti Ruta! Esko! karjuma. Vastust ei tulnud ei ühelt ega teiselt :( Siis 100m veel kaldale lähemale ja ohhohoo juba tuli vastuseid. Mingi hetk Ruta isegi ütles mulle, et ma olin tubli, kuigi see jäi mulle väga segaseks, sest ma olin iga punniga võimast viga visanud.

Nüüd jäi siis kõige pikem etapp risti üle järve, asimuut seekord mingi tähe järgi. Ja siis vasakpoolse tuleparve järgi, aga see oli ka nii vaevumärgatav. Kaldale jõudes oli isegi võimalik ennast paika panna, et paadid on liiga paremal ja me oleme soisel alal. Alustasingi vasakule kaldumist. Kompassi oma arvates küll kasutasin, aga selgelt mitte piisavalt. Siis hakkas puude vahel paistma midagi heledamat ja ma mõtsi, et ohhoo – lagendik, saan paika panna. Just enne tulid vastu Kanaküla spordibaasi 2 liiget, keda nähes ma neile kommenteerisin, et nad ei näe üldse välja nagu keegi, kes on just KP võtnud. Ja tõesti, nad raputasid pead ja mõmisesid mingi nõustav vastuse. Ja suur oli mu üllatus kui lageda asemel hoopis järv oli. Seda ma imestasin, et miks lageda servas keegi pidevalt teisi hüüab. Kanakülalised pidid jah suht hämmastunud olema mu imeliku küsimuse peale. OK, teisele ringile. Liikusin nüüd rohkem kaardi ja vähem tulukeste järgi ja jõudsin koos kahe teise tiimiga kraavi äärde. Suund klappis, kõik oli beibi. Need kaks kadusid kuskile teisele poole ära, ma liikusin edasi suunas, mis nagu oleks võinud olla, kuni hakkas ka mind kahtluseuss närima. Olin just otsustanud tagasi keerata kui saabus Malsroos, kes küsis, mis on olukord. Ma ütlesin, et noh kraav on siin ja suund on õige aga minu meelest olen ma juba liiga kaugele tulnud. Õnneks arvas ta teistpidi ja siis läksime teises suunas ja seal ta oligi. Jaa, nemad olevat ka iga KP-ga 15 minutit viga teinud. Seda see Alling seal istus ja ootas ju siis oli Malsroos kuskile juba pooleks tunniks kaardistama läinud. KP7-8 suutsime nendega kanuus isegi tempot hoida, ei ütleks, et nad just kiiremad olid.

Maandumine ei olnud enam üldse tore, sest kraavi suue oli puhas pehme pask. Jätsime paadi ja läksime punni, kus hängisid juba nii teist tundi Medisofti Cris ja Martti. Pläkutasime natuke kadunud Kaido teemadel ja hakkasime siis mõtlema, et mis edasi. Ruta oli kanuus ootamise ajal tuleviku peale mõelnud, aga seda, kuidas minna 8. – lahendus puudus. Samas ei paistnud ka sealt edasi viivad etapid just eriti optimismi süstivad. Jõudsime KPst sisemaale ehk 30 meetri minna, kui tuli teha see Väga Raske Otsus mitte rabaringile minna – esiteks sellepärast, et Eskol oli juba niigi külm; teiseks sellepärast, et parem valida ise oma rada, kui lasta kohtunikel seda hiljem lühendada ja kolmandaks tugevalt kallutatavaks argumendiks see, et me poleks mingi nipiga seda rada läbinud kiiremini kui 3h, mis oli määratav trahv. Läksime siis tagasi. Cris käis kohe välja oma viimase tunni jooksul välja mõeldud plaani KP14-15 läbimiseks. Jaa, it all made sense. And it did! Rattaga samale lagedale, kuhu ma kanuus jõuda üritasin ja seejärel mingit rada pidi jõeni, siis natuke ragistamist ja sihi peale ja punn käes. Paberil imeline, kaardil teostatav. Ma ei teagi, mitmendana me rattaalasse tagasi jõudsime. Üks võistkond oli muidu just meile vastu sõitnud enne 8. KP’sse randumist, aga need nägid rohkem välja kui 7. tagasiminejad. Igatahes mingid kohalikud semijoodikuist pealtvaatajad tervitasid meid tee peal “tormilise aplausiga“. Ahh, võitjate tunne. Fake, aga ikkagi oli see MEILE mõeldud :)

KANUU 53./kokku 34.

Nüüd tuli minu üks lemmiketappe läbi aegade. KP14-KP15, mille ideaalvarianti tutvustasin lugejatele eelmises lõigus. Ideaalile me välja läksimegi, teede lugemine läks ilusti. Esimene “eramaa“ silt ei heidutanud. Lagendik oli muidugi kõike muud kui lagendik. Kaardile oli see väga heldelt märgitud lagendikuks, millel isegi üksikud puud eraldi ära märgitud on. Olime seal selgelt esimesed ja hakkasime siis teed rajama diagonaalis lagendiku teise nurka. Tark tegu oleks tõesti olnud sõita lagendiku teise otsa ja sealt risti raja algusesse, aga lagendikku katvas võsas oli just nii kutsuv auk, millist rohkem ei paistnud tulevat ja sinna me oma rattad lükkasime. Teises servas ei tundunud minu jaoks see võss üldse kutsuvm eriti arvestades, et tund tagasi olin ma seal punkti otsinud ja rattaga koos selle punkti otsimine nagu mulle pähe ei mahtunud. Jälle liiga vähe Lätis käinud – järgmise kevade Mona-X on juba X trennina kohustuslik üritus. Et silm ei pilguks ka kui rattaga sukelduma peaks. Ruta ikka meelitas meid lageda serva paika panema ja et noh ja lähme ja kammoon ja jee, aga kuidagi ei kiskunud. Ma ei tea, kuidas talle siiski õnnestus ringiga mineku mõte ära müüa. Kergelt ta seda ei võtnud, sest järgmised 45 minti, mis me suurele teele võitlesime, karjus ta huviga iga asja peale, mis ärritada võisid. Esimese tee peale (lagendiku servas) jõudes kohtusime KONKURENTIDEGA, kes küsisid midagi ja ma vastasin midagi rumalat ja siis nats aega hiljem leidsin, et see oli tips kohatu ja parandasin ennast Fair Play’d silmas pidades. Eriti sisu ei mäleta. Läksime teed pidi paremale ja tee oli nagu otse paradiisist pärit. Alguses pisikesed puud, siis suured puud ja siis ta kadus üldse ära ja Ruta muudkui andis meile lootust, et maja selle nurga taga ja maja selle nurga taga. Lõpuks maja ka tuli. Selle pisikese variandi peale mineku rinig peale olime kulutanud parasjagu 1,5 tundi. Kõik, mis me raba vahelejätmisega võitsime, jäi siia. Nüüd olime vähemalt kindla maa peal ja kaardis, võisime teha riietumis- ja metsapeatuse. Esko hakkas esimest korda näitama signaale, et tal pole juba tükk aega eriti tore olnud. Selle lageda peale rassimise ajal ma interpreteerisin ta vaikust kui nohisevat viha meie sita valiku peale, aga ju tal oli siis hoopis külm. Kahjuks selgus just nüüs, et termokile jäi autosse ja spetsiaalselt öö jaoks ostetud Jägermeister samuti (seda küll teadlikult). Uus sokk sai küll jalga, aga märja kossi sisse. Särk alla – märja kere peale ja veel keset rattasõitu ka, kui sooja raske saada. OK, veeresime edasi. Kaardist välja, asfaltteele. Edasi oli küll võimalus lõigata varem, kus oleks pidanud üle kraavi ragistama ja nats võsagi võtma – aga otsustasime positiivse moraali hoidmiseks mitte minna. Päike juba tõusis, aga välja ei paistnud. Sõitsime mööda Valga-Pärnu maanteed, ilm oli kenake, tempo mitte nii. Nägime kitsi, kes mulle tundusid rohkem jaanalindude moodi ja siis seisis keset mingit lagendikku ka miski, mis võis olla rebane. Ilus. Selleks ajaks kui me lehmi nägema hakkasime, selgus, et Esko ei arva edasi liikumisest üldse palju paremini, kui enne eelmist riietevahetamist. Mõtlesime, kust saada olukorrale abi. Karjatnurmes nägime talu hoovis väga early bird naist (ja lehma). Sõitsime sealt edasi ja jäime bussipeatusse laagrisse. Mõtlesime, et mida mutilt küsida – käterätti, viina, sooja piima vanni, ajalehti jalgade ümber mässimiseks, sauna, vahetuskosse või lihtsalt sooja keha kaelustamiseks. Seal bussipeatuses veetsime me tõelist “kvaliteetaega“ Eskot üles poputades ja mudu vaimu kõrgel hoides.

Meie street-fighting gang sokke vahetamas. YO!

Mööda sõitsid kaks tiimi, mõlemile elasime kõvahäälselt kaasa, ühes neis 4 liiget. Rutaga rääkisime Eskole kui imeline on Shleha ja kuna meil neid nii palju kaasas oli, õnnestus talle ikka auk pähe rääkida, et ta ühe sisse tõmbaks. Ja tõmbaski. Me ise ka, et seis sama oleks. Jalga tõmbasime kuiva soki peale kilekotid, kus need sokid enne olnud olid ja julgus jätkata tuli tagasi. Vahepeal käis peast läbi ka Airele helistada ja ta järele kutsuda või siis talle helistada ja paluda tal tuua Jägermeistrit ja termokilet, aga meie tiiminimi siiski distsiplineeris meid seda mitte tegema. Hakkasime liikuma, koristasime ilusti peatuse enda järelt ära. Ruttu saime kätte helesinise naistevõistkonna ja selgus, et neljas on lihtsalt keegi, kes oli oma tiimi katkestamisele kaotanud. Me isegi oleks KP18’s ühe sellise kaasa saanud, aga see tüüp siiski otsustas teistpidi. Teel 15. luges ainult Ruta kaarti ja ruttu ta meid ka kohale viis. Ma nagu ei näe tema ja EMV medali vahel eriti mitut konkurenti. Väga konkreetne ja kiire, üksi tõenäoliselt veel rohkem. KP15 oli ka tegelikult selline, kuhu edasi-tagasi käik võttis rohkem aega kui 45 minutit, aga taktika polnud enam nii tähtis kui veel maksimaalselt palju võistlust saada. KP14-15 võttis meil kokku 3:14. Amazing. Finshis selgus, et nii Medisoft, kes meile kuldse tipi andis, kui ka kümned järgmised tiimid olid sealt nigu lupsti läbi läinud. Noojah. See, et me nö katkestanud juba olime, andis veel natuke minnalaskmise mentaliteedile juurde ka – ma ikka mõtlesin pool rada, et ei ma ujuma ei lähe või siis et ei seda teist jooksuringi ma ei tee ja siis jälle läksin ujuma ja siis tundus ka jooksuring tehtav (eriti arvestades, et rattakaart enamuse trikkidest ära nullis).

OK, nüüd nobedalt KP16, KP17 mäeotsa punkt. Mäe all veel kaitseala piiri kraavi juures oli terve ports rattaid, kuhu kohe ka kaks tiimi tulid, ühed neist kusjuures koos meiega rappa mitte minna otsustanud “Valge tiim“ Peale nii pikka sõitmist tundus mäe otsa kõndides, et vahemaad lähevad kiiremini ja kammisime mingite sõpradega kõigepealt eelmise rajaotsa mäge. Kaarti me sinna muidugi kaasa ei võtnud ja kuigi võtsime oma naabritelt vahest kaarti, ei julgenud omapäi ühelt mäelt teisele asimuudiga ka minna, sest teisel pool orgu nagu ei paistnud päris selline tõus, mida kaart lubas. Kimasime siis teisele poole ja võtsime kõik tõusud ja punn käes. Tagasisõidul ei saanud me mitte aru, mis kuradi ringi need alla ratta jätnud võtsid. Meil oli ilus lahendus mäest alla, suurtele teedele ja läbi Küti metsa vahetusalasse. Tee peal tuli vastu Seiklusporr, kes tegi väääääääääää (-äääääääää- ) ga suuri silmi, et me juba vastu tulime. Sel ajal, kui meie arvutasime, et kui palju me neist taga olime, arvutasid nemad tõenäoliselt kui palju me neist ees oleme.

Vahetusalas siis kurvastati meid, et meid ringile ei lastud. Me olime väga kurvad, sest noh, eeltöö oli tehtud. Siin oli ka teine kohtumine hr Allinguga :) Unustamatu.

Edasi paistis, et oleme tulnud siis puhtale ratta-eri Xdreamile. Mõlemad pikemad jooksud – ei midagi! Ja edasised etapid paistsid ka puhtad tee-etapid. Alguses kimasime mööda suuri teid Ainja poole lisaülesandele. Enamus tiime läksid asfalti pidi suuremat ringi, me keerasime otsemale kruusateele ja tagasisõidu pikkust arvestades tundus see ka tegelikult vähem aega võttev. Ainja vahel sõitsin ma jälle julgelt eramaa sildi alla, sest minu jaoks on sellised asjad alati korraldaja praak. Esko oli nende suhtes väga ettevaatlik juba algusest peale. Niipea kui ka eraldi sildil kirjas olnud “kuri koer“ haukuma hakkas, keerasid nad ringi ja läksid suure tee kaudu. Ma sain endale uue bernhardiinist sõbra. Kuri koer, my ass. Get your warnings right people. Bernhardiin hammustab ainult väikeseid lapsi. Siis sain ma ühe ootamatu metsapeatuse, sest E&R võtsid asfaldiringi veel mõne minuti. Ma imetlesin siis lisaülesande krossirada ja ei suutnud ära imestada, et keset Xdreami, kus sõidetakse üle 100km rattaga tehakse veel rets rattaga lisaülesanne. Alustasime nats enne ekstreem.ee’d – Esko ja Leivo rallitasid omavahel, siis venisime me ülejäänud kõik järele. Esko õpetas, et odokas võib väga aeglaselt ratast mäest üles lükates ka mitte distantsi registreerida – jaa, oleks seda rattarallil teadnud. Mõne mäe ikka vallutasin, mõne laskumise ikka sõitsin. Kaja lähenes hirmuäratava kiirusega, samas nende kolmas nägi väääga surnud välja. Meil õnnestus sealt ilma trahvita minema saada, aga ekstreem.ee saadeti uuele ringile. GPS polnud apparently nii täpne kui testsõitja odomeeter. Ma mölisesin kaugelt taustalt midagi testsõitjate täpsusest rattarallil, aga see oli kõik rohkem enda lohutuseks. Õnneks me pääsesime, see oleks valus olnud. Omad vitsad saime sellegipoolest – pea kilt peale ülesannet kukkusin ma kisama, et meil on LÜ lõpu punkt võtmata. jah, tööjaotus ja muud esimese etapi eelsed reeglid oleks pidanud siiski ene starti üle käima. Sinna läks nats aega, kuid ekstreem jäi veel rajale. Kogu tee järgmisse nad meist mööda ei läinudki. See-eest saime jälle kokku valge tiimiga. Me keerasime KP poole viivale teele, nemad sõitsid kuskile edasi. Müstika nagu öeldakse. Siin teega paralleelse kraavi ristis tegime jälle viga. Korra ei sõitnud piisavalt kaugele ja panime ennast valesti paika ja õnneks ei hakanud sisse keerama (Raichmann vihjas siin meile, et me olema vales kohas, aga seda me lugesime ka vastupidi). Jälgi oli kuidagi väheks jäänud ja läksime siis hoopis TAGASI. Mingi hetk otsustasime, et just siit sisse. Ühtegi jälge ei olnud, me läksime. KP’d muidugi ei olnud. Et ennast täpselt paika panna, siis läksin natuke edasi, et tsekkida järgmist ristuvat kraavi ja see seal oli ja paika me saime. Teel tagasi kasutasime juba odomeetrit – kah hea idee järgmisteks kordadeks udusematel teedel! KP nobedalt käes. Soos polnud me juba ammu ratast tassinud, otsustasime LÜ’sse otse minna. Loha tassis, ise mõtlesime ennast paika ja palvetasime, et muidu täna nii helde taevataat ehk teeb siia metsa kõrvale tee ka meie jaoks. Tegi! LÜ oli siis paadi ümber keeramine ja siis uuesti ümber keeramine. Ujumise vastu ei olnud mul enam midagi, kuigi vesi oli külm ja pani päris korralikult hingeldama. Esimese laksu saime ilusti ümber, aga teisega pidime juba päris palju mässama ja vahepeal hinge tõmbama.


Naasmas eskimolt. Ma istusin taga ja kästi tüürida. Ma tüürisin. Meeldis päris kusjuures. Ilus loogiline. Siis imestati, et a miks ma samal ajal ei sõua. PFF. Foto on tehtud selle tüübi poolt, kes seal pildistas - a bit of a no-brainer that one.

Minust rohkem riideid polnud vist küll kellegi, aga milleks neid enam maha tirida, kui lõpp on ainult ratas mööda päikselisi aasu? Kohtunikud punktis eesotsas peakorraldaja Siimuga olid kõik väga purjusjad. "EI OLNUD PUNKT VALESTI!" oli Siimu meeldejääv hüüd rabaringi kohta. Of course it wasn’t. Seiklusporr tuli ja Kadri peal katsetasin oma värskeimat Full Body Hug^TM leiutist. Mina sain kuivaks ja soojaks, Kadri märjaks ja külmemaks, aga see kindlasti valmistas teda ujumiseks ette. Siin vahetasime Ruta ratta õhukummi, sest see tundus väga lötsiks jääduna. Ma olin juba väga viies ratas. Esko tegi musta tööd, Ruta lehvitas sääski minema, vahest õnnestus mul siiski teda ka asendada, kuid mulle tundus, et ka see polnud piisav panus tiimile. Lambi suutsin ka oma kotti eriti kaunilt pakkida niet ta koksas kogu ülejäänud raja jooksul vastu kiivrit. Sõitsime sõitsime finshi poole kui äkki Ruta hakkas asju loopima ja sõimama, sest kott oli liiga raske. Sõimas-loopis ära, korjasime asjad kokku. Kergem. Ma ei tundnud ennast enam üldse hästi, mõtlesin, et ei tea kas see oli nüüd mingi varjatud viha selle vastu, et ma ei suutnud vahetusalas oma kotti ühtegi ühisvidinat mahutada ega ei andnud oma panust kummivahetusele. Ja siis mõtlesin, et ei võta siiski asja isiklikult, aga torkima ka ei läinud. Tilpnesin siis teiste sabas kuni kossualas juba enam-vähem hakkasime jälle suhtlema. Ma sain harjutada oma seljalt palli korvi surumist. Hoogu ei lubatud võtta, kuigi see tundus nii loomulik. Edasi ruudu seest punktide otsimine – kaugelt näha olevasse me kõigepealt ei läinud, vaid keerasime alla ja kammisime esimest seljandikku kui äkki läks all hüüdmiseks ja jooksmiseks – kimasime ruttu sappa ja järve taganurgas konutaski KP. Siin sain lõpuks ka sellele linnuhäälele jälile, kes iga kord järve ääres vastas kui ma Eskot või Rutat hüüdsin. Teinekord tuleb endalegi hääl mõelda. Lehm oleks praegu sobiv kandidaat. Anyways, sealt ronisime siis tagasi karjääri serva punni. Saime kiiremini kui ringiminejad, aga liivaseks ka. Finishisse suisa spurtisime. Ja siis oli see läbi. Ei mingeid pisaraid. Kokku 14.30 vms, ei mäletagi. Hetkel kirjas 47. koht. Pole paha, numbrist parem. Pureblood Xdreamy cunts kirtsutavad kindlasti nina, et me tulemusega rahul oleme, sest ME JU EI KÄINUD RABAS. Fuck off. See, et me seal ei käinud tähendas lõpuks seda, et me olime metsas pigem kauem kui vähem aega.

Ei mingit kokkuvõtvat yadda yadda analüüsi, ma olen 4h kirjutanud ja olen vihane et Murray võitis.

Tehnilises osas me ikka oleme nii metsikult Eskole toetuvad. Kõik tehnilised munad on tema korvis nö.

Foorumil täna silma peal hoidmisega on korralikult raskusi olnud ja üllatuslikult ei võetudki enamusi korraldajate mune maha just alguse rattaralli tõttu. A-rada oli üldse tagasihoidlikum oma õigusenõudmises, enamus sellest inspireeritud vist sellest, et tõenäoliselt 100% neist, kes kanuu järel jalgsietapi vahele jätsid, võitsid sellega aega mitte ainult enda tegeliku tulemuse vaid ka parimate tiimide tulemuse suhtes. Mina tundsin ennast igatahes solvatuna, kui foorumist hr Erik AARAINi “Need, kes aga pidevalt arvutasid kas tasub võtta vastu trahv või sumada soos ei pidanud ilmselt vajalikuks suhtuda võistlusesse selliselt nagu spordis üldiselt tavaks "Eesmärgiga rada läbida vastavalt võistluskaardil näidatule"“ lauset lugesin. WTF, juhend on superior üle igasuguste tõekspidamiste ja muidu vanasõnade. Mis mõttes ei pidanud vajjalikuks, siin oli mõõtmeid palju rohkem kui see üks ja ainus protokollis kõrgemal lõpetamine ja aja võitmine. Kui meie sinna sohu läinud oleks, siis me oleks välja tulnud sealt kas jalad ees või peale rataste kätte saamist otse finishisse ja suures plaanis oli targem võtta võistlusest rohkem kui ainult vastikum osa. Jaa, öiseks etapiks ettevalmistus peab olema hoopis teistsugune ja kaasavõetavate asjade nimekiri ei pikenema ainult lambi võrra. See oli meie möödapanek. Aga ma keerasin oma solvumist maha, sest sees oli ikkagi sõna ILMSELT ja see tähendas, et enam ei pidanud seda nii puhta kullana võtma. Mu lemmikteema on igatahes BVRC Karli “Millist võistlust me tahtsime?“, mis ei jäänud küsimuseks, vaid andis ka oma nägemuse, mis suhteliselt klappis minu omaga ka. Loodetavasti võetakse seda kuulda, aga kõikide arusaam seiklusest ei ole ühesugune. Osad meist on selgelt mummy’s boys kes tahavad, et kaart oleks õige ja punktid õiges kohas, teiste jaoks on ka kõige retsim korralduse pläkk part of the game. Jaa, siin vahel on ka kolmandad ja neljandad.

Mulle nii meeldis, kuidas ma mingist hetkest alates vingumisest omaette kunstivoolu tegin. See oli peaaegu samal tasemel Mustla-Nõmme pika raja eestikatega, kui ma süüdistasin kõiges selles, mis halvasti läks kas põdrakärbseid või kuuseokkaid. Nüüd siis peksis ratas mind. Ja koguaeg! Nagu oleks mingi vimm mu vastu raipel.(Ma ei paneks üldse pahaks tegelikult – kui Ruta & Esko väljasõidul mu ratast nägid, siis oli reaktsioon a la, et miks ma oma ratast ei armasta ja olen jälle lasknud ketil ära roostetada. Jah, miks ma küll?)

Mõttetu on panna nii spetsiifilise asja kui mingi lisaülesanne kohta midagi edaspidiseks kõrva taha, aga über-reegel on nknii alati, et “Vaata kaasasolevaid vahendeid abiotsiva pilguga“. Vaatasin paadikeeramispilte ja ISC kasutas mõla paadi tagasi õigeks keeramisel. Ehk oleks isegi pidanud selle peale tulema – iseasi, kas see neil ka tulemuslikult lõppes. Köie võtsime välja küll, aga lahti ei viitsinud me teda küll harutada.

Veeremistraditsioon jäigi hoidmata. Ruta mingi hetk roomas mingi puu alt läbi ja nägi väga rahulolev peale seda välja. Ja ilm oli super! Kui vähegi valel hetkel oleks sadanud, poleks meid sinna vist väga kauaks jäänud.

Oi, milline grafomaan ma olen. Metsas ka mölisen ikka vahetpidamata laial teemaskaalal. Ma lugesin just ka Kaja teskti ja talle meeldib ka ikka pikalt laksida, aga isegi tema suutis ennast konkreetsemalt edasi anda ja mitte iga KP kohta eraldi esseed kirjutada. See tekst ei olnud küll nii pikk kui mõned rekordkommentaarid foorumis, millesse ma üldse süveneda ei viitsinudki, aga noh, loodetavasti mõni huviline ikka lõpuni jõudis. Pildid lisan siis jooksvalt – Autojuht Airel peaks neid olema ja siit-sealt kindlasti veel. Selles mõttes on ka parem alguses ports vahele jääta, et siis jõuab ikka igale poole siis, kui sinu saabumine veel kedagi erutab. 10h peale võitjaid saabuda mingisse lisaülesandesse tülpinud kohtunikega vaidlema ei ole kummagi jaoks eriti fun.

Huvitav, et nõgesekublad hakkasid alles täna kratsima. Vigastused muidu puuduvad. Randmed olid hommikul valusad – see oli ka kõik. Kael loomulikult rattapoosist kange SEE oli küll kõik.

Head ööd. 4800 sõna. Ära mainisin nimepidi vähemalt pooled tiimid või nende liikmed. Miša parem tulgu Paidesse. Ehk siis nüüd veel paar sõna – Ruta osa kokkuleppest oli see, et ta meie kanuutreener Mišale augu pähe räägiks Paidesse-tuleku osas. I cannot wait.

Järgmiste võistlustena olen ma Valgas rulli- ja triatloniüritustel. Esimesel täisrada, kuigi pole üle kuu uisitanud; teisel rahvakas. Let's kick some ass.