Kuna mina ja minu 100 mm ratastega võistlusrulluisud ei jõudnud kuidagi ühisele meelele, siis panin nad müüki ja läinud nad ongi. Tänasest olen siis ka skaikide omanik ja esimene trenngi tehtud. Jah, mina ja mu skaigid olime kohe algusest peale ühisel meelel! Läksin küll maja ette väikest testsõitu tegema, aga kuna asi on nii imeline, siis läksin Lilleküla stata ümber tiirutama. Pisut üle tunni trenni.
Plussid
- teekonarused ei häiri üldse, isegi meeldivad, kuna võtavad tempot vähemaks ja tuleb rohkem tõugata, tekib selline suusatõuke tunne
- tunduvad kergemad kui need rulluisud, mis minul olid
- kiirelt jalga, kiirelt maha
- saab igatmoodi reguleerida, nt alguses mul kiskusid jalad lahku koguaeg paaristõukeid tehes, aga seda annab sättida. Ka seda kui jalad vajuvad x-i või o-sse
- raskukese madalamal, lihtsam tasakaalu hoida
- pidurid - superluks!
Miinused
- peamine miinus on keppidega seoses. Soovitusel ostsin keppide otsa mingid spetsjunnid, mis pärast kodus vaadates olid sisuliselt samad nagu tavalised suusakepi otsad, ainult ilma kulbita. 200 krooni läks siis sinna. Ise arvasin, et rullsuusatamiseks käivad ikka mingid kummijullad keppide otsas. Kõige vastikum ongi nendega asfaldil sõita, tõugetel põrutab käsi ja see metallist terav otsik kipub libisema.
- suured ja kohmakad, jälle kodus midagi juures, millel oma kohta pole. pffff
Eniveis, olen õnnelik praegu. See, et ma juba esimese sõiduga nii hästi hakkama sain, buustis mu ensekindluse nii üles, et mul tunne, et olen X-iks täiesti valmis. Ruiskude vastu oli mul lihtsalt totaalne vastumeelsus. Iuuu... never again.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment