Jaa, nädalavahetusel kaks trenni. See on juba peaaegu nagu aprill vms. Momentumit on vaja ainult nüüd hoida. Eilsele 22-le lisasin täna 35. Väga põhjapanevad distantsid, ma tean. Hommikul sadas nii retsi vihma, et panin igaks juhuks porilauad, aga eks see vesi imes ennast sekundiga maasse, sadanud polnud vist päris ammu?
Igatahes sõitsin Lakist Kadaka pst lõppu, sealt läbi Laagri Paldiski mnt'le Tähetorni tn pidi Harku metsa ja sealt sama lõpp, mis eile - teise osa mäeringist ja suusarada pidi altkaudu tagasi Nõmmele ja Ehitajate tee mäest veeremine koju. Kõik oleks jälle pidanud jolly olema, kui see kuradi värdjas ratas poleks jälle vanduma pannud. Viimati viisin raipe A&T hooldusse, sest 7. käik ei püsinud see ja ragistas ennast kas alla või üles ja käis muidi närvidele. Koogutati ja noogutati seal hoolega, täna ei püsinud enam pooled käigud sees. Sõimasin nii kus torust tuli ja kujutasin ette, kuidas ma selle neile tagasi viin ähvarduste saatel. No tõesti, pühapäeval ei tohi sellist asja juhtuda! Noh, tegelikult ei ole mõtet niisama viia, ega ta raibe peab jälle enne soojenema kui sitta keerama hakkab. Lähen teen nädal peale X-i tiiru ja ootan, kuni värdjaks kätte läheb ja sisi viin otse sinna, kuhu kõik see A&T raudvara jooksis - Fixor vms? Tõesti AT'sse ei taha enam oma raha viia ja räägin ka kõigile, kes vähegi kuulavad, et fuckraisk, boikott! Mida ma ise teha saan, et sellist käiguvahetaja sitta vältida, ka mulle keegi ei ütle.
Ja nagu sellest ei piisanud, oli keegi tore keenjus meie Harku kitserajametsa lemmiktõusu üles kaevanud ja sinna hüpeka teinud. FFS! Elasin ennast siis välja seda laiali lõhkudes, et mitte ainult minul sitt päev ei oleks. vat nii nõme olen. Mitte et sealt teine kord nüüd üles saaks, sest paras liivahunnik on nüüd tõusu alguses. Aga selle asemel leidsin õnneks kohu juurest veel pikema, kuigi mitte nii järsu niet rahunesin.
Teoreetiliselt võiks nädala sees veel korra ratast teha, aga pole mõtet tuju rikkuda. X on nknii rohkem vormitäide. Ja joosta ei julge.
Kuidas rattasõidul varvaste külmumist vältida?
27.9.08
Kas trenn tuleb tagasi?
Täna töötasin ratta kallal - üritasin talle Polari vidinaid külge panna, aga kumbki ei võtnud jalgu alla. Jään siis vana moe juurde.
Kella ja jalgade testiks tegin rattaga 22km tiiru, kus sai nii rada kui asfaltti kui 115m tõusu. Uus kell oskab seda arvutada, aga enam ei oska kätt rihma juurde tõstes vaheaega võtta. Igatahes jäin ma rahule ja üritan järgmisel nädalal jälle minna. Ei tea ainult, mida külmemate ilmade jaoks rattasse selga panna. Kõik Trimmu-asjad on nii suvised. Osta ei tahaks küll midagi.
8 päeva X-ni :P
Kella ja jalgade testiks tegin rattaga 22km tiiru, kus sai nii rada kui asfaltti kui 115m tõusu. Uus kell oskab seda arvutada, aga enam ei oska kätt rihma juurde tõstes vaheaega võtta. Igatahes jäin ma rahule ja üritan järgmisel nädalal jälle minna. Ei tea ainult, mida külmemate ilmade jaoks rattasse selga panna. Kõik Trimmu-asjad on nii suvised. Osta ei tahaks küll midagi.
8 päeva X-ni :P
18.9.08
Ma lähen X4-le!
Aga Ruta ei lähe. Sain tema asemele Katrini. Domaar, Bob, you know. Esko ikka veel väga tulemas.
Teema kinni.
pre-X trenn seisneb põlve kussutamises. Life, aye?
Teema kinni.
pre-X trenn seisneb põlve kussutamises. Life, aye?
15.9.08
8. Rogaini MM, 13-14.09.2008 Karula rahvuspark
Mul on hea meel, et ma käisin ja ma olen kõigega rahul, mis juhtus. Võib-olla mõne veaga mitte. Nüüd siis semi-full blow BY blow.
Esmaspäeval, 8. septembril sain endale kaaslase (õigemini tema sai minu). Kuulsin et notorjoosne Olga oli üks mu konkurentidest olnud.
Nädala jooksul vahetasime meile, vahest ohkasin. Vahest ohkasid ka need, kes mu ”Quest to Ro-Gain” kampaaniale kaasa elasid.
Neljapäeval käisime Taneliga koos söömas. Tema eesmärk metsas oli vaadata, kui kaua ta vastu peab. Nii abstraktse eesmärgiga peaks olema väga lihtne :P
Reedel sõitsime Tartusse, Aegviidu kaudu. Piibe maanteel eksisime ära ja avastasime ennast Roosna-Allikult. Sinna vist tegelikult ei pidanud asja olema.
Hommikul peale ka võistkond Tamre-Tennokene. Keskusesse jõudsime ehk veidi vara, aga kaardid oleks võinud ikka nagu Soomes (edaspidi S) 3h varem kätte anda. Siis oleks saanud rahus kaardile lähenemisplusse ja –miinuseid ja kindlaid etappe ja suundi ja täielikke nono etappe joonistada.
Planeering sai:
30-42-50-51-61-81-71-90-70-44-46-82-91-56-43-45-31-80-57-75-47-23-SF.32-76-20-55-85-78-62-21-24-22-34.
Start oli külm. Enne oli oidu ikka talvemad riided selga ajada ja ma ei tundnud rajal eriti vajadust neid jahedamate vastu vahetada.
Kuigi oli kiusatus joosta, jäin siiski legendile kindlaks ja ei jooksnud kordagi. Stardist saime oma laine suht viimastena ära. Rajal rääkisime kaugest tulevikust, kui meie oma ühtlase tempoga hakkame siis oma laibastunud konkurentidest mööda liikuma. Esimesed konkurendid olid meil 3 vene tüdrukut, kes kõndisid meist gramm aeglasemalt ja me saime neist PEAAEGU mööda, aga siis nad hakkasid jooksma ja me ei saanud kellestki enam VÄGA kaua mööda.
30-52. Esimene koht, kus testisime ”off-road” võimalusi – ragistada läbi võsast; panna varvas sohu. Võrreldes tibidega, kes meiega samal ajal KP30 olid, kaotasime ehk nii 8-10 minti. Tekkis ka tunne, et mõõtkava on suurem kui 1:40k, kõik tuli kuidagi ruttu kätte. Võimalus oli vette minna, aga siiski otsustasime ringi ja üldiselt edaspidi vesi meie plaanidest puudus. Siin olid lambad ka.
52-42 oli tegelikult mõttetu etapp. Liiga kaugel liiga väheste punktide järel. Siin kaotas Tanel korraks mütsi. Õnneks olime veaakaarel ja tulime kohe samasse kohta tagasi.
42-50 teeletulekul VIGA! Valus viga! Mäest tahtsin paremalt minna, aga kaldusime liiga paremale ja lagedal oli märg ja kraavidest üle ei saanud ja jalad raisk märjad. Kaotasime siin kakerdades 5-6 minti. Ja kohtusime oma põhikonkrentidega – 3 vanameest, kellest ühel oli pähklikott vööl. Mingi hetk paistis, et nad ei liiguta üldse ennast, aga lähemale ei tule. Et nagu 5km pärast saaks me nad tempode püsides kätte. Võssis siiski astusime eest. Punn kenasti käes. Oma roppuste arsenali tõin ma siin ka välja. No race is complete without my swearing session.
50- 51 turbavälja ja sealt lahkumist teoorias kartsime. Praktika oli lihtne
51-61 tee peale, hakkasime mingit sööki nosima .. ja kaotasime tee ära. Ei leidnudki teda enam enne kui praktiliselt suurele teele jõudmise eel. See oli umbes sama friik teekaotus, kui S oli.
61-81 jälle äratulekul kaldumisviga, seekord ehk 3-4m. Tee peal 81 oli üks lahe 2 majaga talu. Saun oli ehitatud tiigi taha ja sinna viis sild. Metsatalu indeed. Järgmise juures tegime esimese teipimispeatuse ja kurat 3 vanameest tulid selga. Saime sek enne minema, et ikka ainuke tiim, kellest me füüsiliselt möödunud olime, meist tahapoole jääks. Kui alguses läks aeg kiiresti, siis nüüd hakkas ta jälle aeglaselt liikuma. Tuju oli hea ja punnid hakkasid ilma vaevata kätte tulema
81-71 metsaveotee raisemikult suurele teele oli nagu meie jaoks aetud. Thanks. Siin oli vast ka moraali high point. Kõik oli hästi. Kuigi mu põlv tegi esimesed vastikud liigutused juba 1,5h peal, ei maininud ma vist avalikult tema häälitsusi kuni siiani.
71-70 nüüd vooris juba vastu rahvast, kes ringi teistpidi tegid. Mühatasime kõigile tere. Siis kui ise enam esimesena ei mühatanud, jäi ka teretamist vähemaks. Fuck off :)
70-44 Siin olime ka veel kõrgtujulised. Tegime lausa ajaplaani kuni KP91-ni. Kell oli vist 18.30 ja seal plaanisime olla 21.00. Esimene atraktsioon oli aga kaev, mille kõrval rotilaip. Hmm, meenusid mulle ajad maalt, kui kaev surnud rotte talvel täis läinud oli ja vesi ei kõlvanud nii aasta juua. OK, pigistasin selle ajalukku vahtiva silma kinni ja tegin uue Dexali. Maitses funky, aga tegin näo, et see on Aheru mineraalirohke vesi. Hiljem hakkas kõht natuke valutama, siis tegin näo, et see on psühhosomaatiline.
Sellele etapile oli planeeritud 40m, tulime vist tips kiiremini; arvutasin välja, et meie kiirus oli 5,2km/h. Nüüd etapiaegu vaadates ei olnud me kuskil nii kiired :)
KP42 jõudes nägime mingied tüüpe, kes seal sood ületasid. Ouch.
44-46 enne KP’d jälle 3 vanameest käes. Nad jätsid tõenäoliselt 44 vahele. Peale 44 tegime jälle teipimispeatuse, kuid siiski veel piisavalt optimistliku, et plaanid ümber teha. KP57’st otsustasime mitte sihti pidi sood kammima minna, vaid teha 36-65-86-67-83-49-58-68-23-SF-2.ring. Pluss 35 punkti! Yay! Tuju kõrge.
46-82 kiskus pimedaks. Kartsime natuke vett, aga õnneks oli seal soo kuiv. Kaldusime sooületusega veidi ära ja kammisime natuke KP-st põhjas oleva ümmarguse pätsi servi, aga ruttu jõudis kohale, kus oleme ja astusime üle väina otse punni.
91 ei olnud just eriti geniaalne KP esimeseks öiseks. Tekkis plaan vähemalt järgmise korra eel selle rogaini pikkus üle mõõta, et oskaks aega paremini jagada. Vahepeal jagasime juba enam-vähem ka bussikohti järgm aastal Soome EM-le sõitmiseks, vat nii rahul olime asjade köiguga.
Peatusime teipimiseks 2 koeraga talu juures. Arad olid ja piirdusid haukumisega, üks ikka julges nuusutama ja liputama tulla. Punniminek oli minu positiivne highlight kogu ürituse juures. Tee peal said 2 tüüpi meid kätte, aga nad keerasid kohe soos algavale sihile. NO, meie jääme oma plaanile – minna tee pealt risti, kasutades kõrget mäge orientiirina. Ja kõik oli nii jolly, et me astusime punktile täiesti otse peale. Tagasi teele tulles õnnestus isegi mäe otsas käimist vältida. Öösel ongi vist suunaga lihtsam liikuda – ei hakka vaatama, et oh sealt vasakult saab hästi joosta jms, lihtsalt astud ühes suunas.
56-43 enne punni jälle pikk pikk peatus ja siin me vist otsustasimegi, et läheme finishisse – võttes tee pealt punkte. 43 ise ajas sita keema, punn keset vett.
Nüüd juba muutus olukord iga minutiga. Otsustamise hetkest saadik viskasin ma kompassi põõsasse ja tegime viga mõlemi järelejäänud punniga. 45 ei saanud mina aru, kuidas need mäed seal on ja tegime kaks tiiru selle alumise mäe harja pidi, õnneks keegide abil saime KP kätte.
KP31 on mu läbi aegade üks lemmikpunkte. OK, tee peale, siis kui tee tagasi põhja keerab, läheks meie rada pidi punkti lähedusse ja sealt läände otse peale. Nice one. Tegelikult ei keeranud vasakule mingit teed ja otse minev rada lõppes 50 meetri pärast ära. OK. Laksisime edasi, et sihini saada ja selle otsast uuesti rajale. Nada! Ingenting! DUNZO! Siis avastasime mingi METSIKU loha, mis läks täiesti METSIKUS suunas. OK, panime loha, see hajus metsa alla ära. Olime ”mingis kohas”. Idee oli edasi ikka vasakule hoida, sest seal olid ju lagedad! Hoidsime ja leidsime jälle millegi, mis võis meie vajalik rada olla. Sumbus sohu. Soost sai õnneks vasakule hoides kuivalt üle. Raginat veel ja voila! Mingi lagendik. Metsane lagendik. Kuidagi ei pane ennast paika. Jätkame vasakule ja lõunasse, natuke sai kurssi ka mobiilimasti järgi hoida. Ragistame hullus võssis ja nõgeses mäest üles ja VOILA! LAGENDIK! JA PUNKT! 15 minuti pole aimugi olnud, kus oleme ja siis selline laks.
Kahjuks sellest ei piisanud. Mäest allatulek andis põlvedele päris valusa laksu. All kruusateel oli veel idee 80 ära tuua, aga kohe tundus ka see liiga pikk paun ja ohates vaatasime siis seda 14-kilomeetrist otsa, mis finishisse viis. Korraldajale helistamine oleks tõenäoliselt protokolli DQ toonud, niet seejäi ära. Külm hakkas ja uni oli ja täielik corpse kallal. Mingil hetkel jagasime ühe Shleha, aga efekt jäi seekord saamata. Kuskil peatusime, ma panin termokile alla, aga metsas selle paigaldamine ei ole üldse fun. Tanel vist veel teipis midagi. Mingi järgmine peatus jäime peaaegu teepervele magama. Iga kord liikuma hakates oli samm veel lühem kui enne peatumist. Siis ma kaotasin oma kaardi ära ja kaotasin ka igasuguse kontrolli meie asukoha üle. Tanelilt küsisin siis iga natukese aja tagant mingeid läbitud vahemaa protsente. Õnneks olin kaardilt valesti mäletanud, et lagedale jõudes on finishisse veel paar kilti visata. Ajasin KP23-ga segamini. Milline relief oli finishis maanduda. Põlved olid mõlemad täiesti perses ja rajal olin ma lisaks otsustamisele, et ma sel aastal enam ühtegi võistlust ei tee, ligidal ka juba kompassi igaveseks nurka viskamisele. Retiring from the sport. Ja isegi retiring from sport. Selliste põlvedega ju ei saa! Nüüd siis puhkan neid.
Telk kokku, söök, Cris-Kadri. Gaasipuhur. Tagasi sõites jooksid teest üle jänes ja kitsed. Eraldi. Mina tegin mingeid minutisi magamisi, Tanel vahest pani ka roolis rongismagajat. Paar Statoili-Nestet ja home sweet home kell 8.40 vms. Ma ei teagi veel, kas T ikka koju jõudis. Homme küsin.
Nagu alati, ei mäleta ma mahlaseid detaile. Boo. Metsa teinekord märkmik kaasa.
Uus kell jõudis minuni loomulikult täna. Tyh-pe-caal!
Kaarti vaadake siit:
http://8wrc2008.rogain.ee/failid/wrc2008map.gif
Sel aastal ma enam sporti ei tee (peale Libahundi), aga 24h rogaini veelkord läbimist ma küll tahan. Soome EM on ikka veel plaanis. Sest talvel ju paraneb põlv jälle ära. Kõik mõnus valu oli juba täna hommikuks kadunud ja sitt valu alles. Boo!
Esmaspäeval, 8. septembril sain endale kaaslase (õigemini tema sai minu). Kuulsin et notorjoosne Olga oli üks mu konkurentidest olnud.
Nädala jooksul vahetasime meile, vahest ohkasin. Vahest ohkasid ka need, kes mu ”Quest to Ro-Gain” kampaaniale kaasa elasid.
Neljapäeval käisime Taneliga koos söömas. Tema eesmärk metsas oli vaadata, kui kaua ta vastu peab. Nii abstraktse eesmärgiga peaks olema väga lihtne :P
Reedel sõitsime Tartusse, Aegviidu kaudu. Piibe maanteel eksisime ära ja avastasime ennast Roosna-Allikult. Sinna vist tegelikult ei pidanud asja olema.
Hommikul peale ka võistkond Tamre-Tennokene. Keskusesse jõudsime ehk veidi vara, aga kaardid oleks võinud ikka nagu Soomes (edaspidi S) 3h varem kätte anda. Siis oleks saanud rahus kaardile lähenemisplusse ja –miinuseid ja kindlaid etappe ja suundi ja täielikke nono etappe joonistada.
Planeering sai:
30-42-50-51-61-81-71-90-70-44-46-82-91-56-43-45-31-80-57-75-47-23-SF.32-76-20-55-85-78-62-21-24-22-34.
Start oli külm. Enne oli oidu ikka talvemad riided selga ajada ja ma ei tundnud rajal eriti vajadust neid jahedamate vastu vahetada.
Kuigi oli kiusatus joosta, jäin siiski legendile kindlaks ja ei jooksnud kordagi. Stardist saime oma laine suht viimastena ära. Rajal rääkisime kaugest tulevikust, kui meie oma ühtlase tempoga hakkame siis oma laibastunud konkurentidest mööda liikuma. Esimesed konkurendid olid meil 3 vene tüdrukut, kes kõndisid meist gramm aeglasemalt ja me saime neist PEAAEGU mööda, aga siis nad hakkasid jooksma ja me ei saanud kellestki enam VÄGA kaua mööda.
30-52. Esimene koht, kus testisime ”off-road” võimalusi – ragistada läbi võsast; panna varvas sohu. Võrreldes tibidega, kes meiega samal ajal KP30 olid, kaotasime ehk nii 8-10 minti. Tekkis ka tunne, et mõõtkava on suurem kui 1:40k, kõik tuli kuidagi ruttu kätte. Võimalus oli vette minna, aga siiski otsustasime ringi ja üldiselt edaspidi vesi meie plaanidest puudus. Siin olid lambad ka.
52-42 oli tegelikult mõttetu etapp. Liiga kaugel liiga väheste punktide järel. Siin kaotas Tanel korraks mütsi. Õnneks olime veaakaarel ja tulime kohe samasse kohta tagasi.
42-50 teeletulekul VIGA! Valus viga! Mäest tahtsin paremalt minna, aga kaldusime liiga paremale ja lagedal oli märg ja kraavidest üle ei saanud ja jalad raisk märjad. Kaotasime siin kakerdades 5-6 minti. Ja kohtusime oma põhikonkrentidega – 3 vanameest, kellest ühel oli pähklikott vööl. Mingi hetk paistis, et nad ei liiguta üldse ennast, aga lähemale ei tule. Et nagu 5km pärast saaks me nad tempode püsides kätte. Võssis siiski astusime eest. Punn kenasti käes. Oma roppuste arsenali tõin ma siin ka välja. No race is complete without my swearing session.
50- 51 turbavälja ja sealt lahkumist teoorias kartsime. Praktika oli lihtne
51-61 tee peale, hakkasime mingit sööki nosima .. ja kaotasime tee ära. Ei leidnudki teda enam enne kui praktiliselt suurele teele jõudmise eel. See oli umbes sama friik teekaotus, kui S oli.
61-81 jälle äratulekul kaldumisviga, seekord ehk 3-4m. Tee peal 81 oli üks lahe 2 majaga talu. Saun oli ehitatud tiigi taha ja sinna viis sild. Metsatalu indeed. Järgmise juures tegime esimese teipimispeatuse ja kurat 3 vanameest tulid selga. Saime sek enne minema, et ikka ainuke tiim, kellest me füüsiliselt möödunud olime, meist tahapoole jääks. Kui alguses läks aeg kiiresti, siis nüüd hakkas ta jälle aeglaselt liikuma. Tuju oli hea ja punnid hakkasid ilma vaevata kätte tulema
81-71 metsaveotee raisemikult suurele teele oli nagu meie jaoks aetud. Thanks. Siin oli vast ka moraali high point. Kõik oli hästi. Kuigi mu põlv tegi esimesed vastikud liigutused juba 1,5h peal, ei maininud ma vist avalikult tema häälitsusi kuni siiani.
71-70 nüüd vooris juba vastu rahvast, kes ringi teistpidi tegid. Mühatasime kõigile tere. Siis kui ise enam esimesena ei mühatanud, jäi ka teretamist vähemaks. Fuck off :)
70-44 Siin olime ka veel kõrgtujulised. Tegime lausa ajaplaani kuni KP91-ni. Kell oli vist 18.30 ja seal plaanisime olla 21.00. Esimene atraktsioon oli aga kaev, mille kõrval rotilaip. Hmm, meenusid mulle ajad maalt, kui kaev surnud rotte talvel täis läinud oli ja vesi ei kõlvanud nii aasta juua. OK, pigistasin selle ajalukku vahtiva silma kinni ja tegin uue Dexali. Maitses funky, aga tegin näo, et see on Aheru mineraalirohke vesi. Hiljem hakkas kõht natuke valutama, siis tegin näo, et see on psühhosomaatiline.
Sellele etapile oli planeeritud 40m, tulime vist tips kiiremini; arvutasin välja, et meie kiirus oli 5,2km/h. Nüüd etapiaegu vaadates ei olnud me kuskil nii kiired :)
KP42 jõudes nägime mingied tüüpe, kes seal sood ületasid. Ouch.
44-46 enne KP’d jälle 3 vanameest käes. Nad jätsid tõenäoliselt 44 vahele. Peale 44 tegime jälle teipimispeatuse, kuid siiski veel piisavalt optimistliku, et plaanid ümber teha. KP57’st otsustasime mitte sihti pidi sood kammima minna, vaid teha 36-65-86-67-83-49-58-68-23-SF-2.ring. Pluss 35 punkti! Yay! Tuju kõrge.
46-82 kiskus pimedaks. Kartsime natuke vett, aga õnneks oli seal soo kuiv. Kaldusime sooületusega veidi ära ja kammisime natuke KP-st põhjas oleva ümmarguse pätsi servi, aga ruttu jõudis kohale, kus oleme ja astusime üle väina otse punni.
91 ei olnud just eriti geniaalne KP esimeseks öiseks. Tekkis plaan vähemalt järgmise korra eel selle rogaini pikkus üle mõõta, et oskaks aega paremini jagada. Vahepeal jagasime juba enam-vähem ka bussikohti järgm aastal Soome EM-le sõitmiseks, vat nii rahul olime asjade köiguga.
Peatusime teipimiseks 2 koeraga talu juures. Arad olid ja piirdusid haukumisega, üks ikka julges nuusutama ja liputama tulla. Punniminek oli minu positiivne highlight kogu ürituse juures. Tee peal said 2 tüüpi meid kätte, aga nad keerasid kohe soos algavale sihile. NO, meie jääme oma plaanile – minna tee pealt risti, kasutades kõrget mäge orientiirina. Ja kõik oli nii jolly, et me astusime punktile täiesti otse peale. Tagasi teele tulles õnnestus isegi mäe otsas käimist vältida. Öösel ongi vist suunaga lihtsam liikuda – ei hakka vaatama, et oh sealt vasakult saab hästi joosta jms, lihtsalt astud ühes suunas.
56-43 enne punni jälle pikk pikk peatus ja siin me vist otsustasimegi, et läheme finishisse – võttes tee pealt punkte. 43 ise ajas sita keema, punn keset vett.
Nüüd juba muutus olukord iga minutiga. Otsustamise hetkest saadik viskasin ma kompassi põõsasse ja tegime viga mõlemi järelejäänud punniga. 45 ei saanud mina aru, kuidas need mäed seal on ja tegime kaks tiiru selle alumise mäe harja pidi, õnneks keegide abil saime KP kätte.
KP31 on mu läbi aegade üks lemmikpunkte. OK, tee peale, siis kui tee tagasi põhja keerab, läheks meie rada pidi punkti lähedusse ja sealt läände otse peale. Nice one. Tegelikult ei keeranud vasakule mingit teed ja otse minev rada lõppes 50 meetri pärast ära. OK. Laksisime edasi, et sihini saada ja selle otsast uuesti rajale. Nada! Ingenting! DUNZO! Siis avastasime mingi METSIKU loha, mis läks täiesti METSIKUS suunas. OK, panime loha, see hajus metsa alla ära. Olime ”mingis kohas”. Idee oli edasi ikka vasakule hoida, sest seal olid ju lagedad! Hoidsime ja leidsime jälle millegi, mis võis meie vajalik rada olla. Sumbus sohu. Soost sai õnneks vasakule hoides kuivalt üle. Raginat veel ja voila! Mingi lagendik. Metsane lagendik. Kuidagi ei pane ennast paika. Jätkame vasakule ja lõunasse, natuke sai kurssi ka mobiilimasti järgi hoida. Ragistame hullus võssis ja nõgeses mäest üles ja VOILA! LAGENDIK! JA PUNKT! 15 minuti pole aimugi olnud, kus oleme ja siis selline laks.
Kahjuks sellest ei piisanud. Mäest allatulek andis põlvedele päris valusa laksu. All kruusateel oli veel idee 80 ära tuua, aga kohe tundus ka see liiga pikk paun ja ohates vaatasime siis seda 14-kilomeetrist otsa, mis finishisse viis. Korraldajale helistamine oleks tõenäoliselt protokolli DQ toonud, niet seejäi ära. Külm hakkas ja uni oli ja täielik corpse kallal. Mingil hetkel jagasime ühe Shleha, aga efekt jäi seekord saamata. Kuskil peatusime, ma panin termokile alla, aga metsas selle paigaldamine ei ole üldse fun. Tanel vist veel teipis midagi. Mingi järgmine peatus jäime peaaegu teepervele magama. Iga kord liikuma hakates oli samm veel lühem kui enne peatumist. Siis ma kaotasin oma kaardi ära ja kaotasin ka igasuguse kontrolli meie asukoha üle. Tanelilt küsisin siis iga natukese aja tagant mingeid läbitud vahemaa protsente. Õnneks olin kaardilt valesti mäletanud, et lagedale jõudes on finishisse veel paar kilti visata. Ajasin KP23-ga segamini. Milline relief oli finishis maanduda. Põlved olid mõlemad täiesti perses ja rajal olin ma lisaks otsustamisele, et ma sel aastal enam ühtegi võistlust ei tee, ligidal ka juba kompassi igaveseks nurka viskamisele. Retiring from the sport. Ja isegi retiring from sport. Selliste põlvedega ju ei saa! Nüüd siis puhkan neid.
Telk kokku, söök, Cris-Kadri. Gaasipuhur. Tagasi sõites jooksid teest üle jänes ja kitsed. Eraldi. Mina tegin mingeid minutisi magamisi, Tanel vahest pani ka roolis rongismagajat. Paar Statoili-Nestet ja home sweet home kell 8.40 vms. Ma ei teagi veel, kas T ikka koju jõudis. Homme küsin.
Nagu alati, ei mäleta ma mahlaseid detaile. Boo. Metsa teinekord märkmik kaasa.
Uus kell jõudis minuni loomulikult täna. Tyh-pe-caal!
Kaarti vaadake siit:
http://8wrc2008.rogain.ee/failid/wrc2008map.gif
Sel aastal ma enam sporti ei tee (peale Libahundi), aga 24h rogaini veelkord läbimist ma küll tahan. Soome EM on ikka veel plaanis. Sest talvel ju paraneb põlv jälle ära. Kõik mõnus valu oli juba täna hommikuks kadunud ja sitt valu alles. Boo!
4.9.08
Xdream III etapp Paide, 24.08.2008
Võib-olla on kuskil internetis ka kaart sisse skännitud, mis meie seiklusi Paide-lähedastes metsades illustreerida võiks.
Midagi glamuurset ei ole enam öelda. Stardinumber 42 – parim, mis me eales välja olime teeninud. Kahjuks ei tulnud numbri kaitsmisest midagi välja – isegi ilma trahvita oleks me olnud nii 50. kohal. Kahju, et A-rajale juba nii vähe võistkondi järel on. Seekord olime siis tagant 22. Tundub nagu nõrk. Esimese poole sisse polegi nagu asja olnud sel hooajal. Viimasel etapil siis. Enne seda on kahjuks (!) minu jaoks täiesti planeerimatult lisandunud kalendrisse ka rogaini MM. Ruta tegi väga kõva moosimistööd, et ma mingi võõra tüübiga ikka läheks. Ju siis tahab hammas hamba vastu tirida. Action. Ma tahaks tegelikult ilgelt põlve puhata.
Aga! Paidesse jõudsime kenasti. Tõnuga esialgsest erinevast arusaamast väljasõidu ajast sõitsime Rutaga loomulikult ühistööna teerulliga üle. Mäo Statoilis peatusime kummide täitmiseks, seiklejaid vooris seal palju ja mul oli tunne, et kõik vahivad mind. Ma ei tea, õnneks läks see stardi ajaks üle.. muidu oleks metsas kindlasti kedagi endast väetimat .. mõnda 8-aastast pealtvaatajat vms .. rünnanud WHADDAYOO LOOKIN AT? kilgete saatel. Fun fun.
Stardis kaart – 3 valikut. Minule kõige pikem, Rutale kõige lühem. Poolel rajal läks mul juba meelest, et kas ma ikka olin C või mitte. Igaks juhuks jooksin ikka lõpuni. Vöökott viskas kohe stardis pudeli välja – talle vist ei meeldinud see, et ma teda pesumasinas pesin. Jätsin siis koti stardialasse ja toppisin pudeli ratta külge. Pikas perspektiivis ei tundunud just rahuldav lahendus, aga pikka perspektiivi sellel võistlusel polnud ju ka.
Jooks – 23. koht. Sexy! Nagu kombeks on saanud, lõppevad meie üldkohad peale 1. ala.
Rattaralli – aeg puudub.
Noh, sõitsime. Kõik oli loetav. Kuskilt ei lugenud ainult seda välja, et rajal veel 1 KP olema pidi. Jah, legendi pidi ju tõesti usinalt lugema. Igatahes lõikasime sealt mööda, kuhu kõik läksid ümberpööret tegema (ja punkti võtma). Rahulolu oli küll märkimisväärne. Uuesti paika saamine oli huvitav, aga masse oli ka pidevalt. Kui üldse kellelegi koti pähe tõmbasime, siis neile, kes peale silda kohe vasakule keerasid. Oi, kus tuli vaeva näha, et me ka sinna ei läheks. Vahepeal tuli ka meelde, et on sprint ja me võiks igal etapil ikka punases kimada, aga kuna Tõnu pole eriline rattasõber, siis tundus see nagu ülekohtune :D Vahetusalasse jõudsime natuke peale Seiklusporr2. Seega nii umbes 30. kohal.
Rabajooks – 57. aeg
Polnud me siin just nobedad. Samm oli madal, kraav märg. Keegi istus ühe lauka kõrval ja tegi meie sukelduvast ületamisest seeria pilte – kuhu need saanud on? Igatahes tegime 2 minti viga ka ühe mu pauna peale. Tagasi tee peale saime suht samasse kohta, kust sohu läksime. Jõhvikat oli kõvasti. Ujumisisu veel ei olnud, aga what do you know, 5 minutit hiljem kui KP5 ära võetud, ei jäänud palju muud üle kui rinnuni vette kahlata. Fun fun. Äratulek oli juba igavam. Peaaegu kogu rada sai ette oetud, kuidagi igav ja tühi tundus. Üks reegel kõrva taha on, et kohtades kus nt rattarada liigub ka suurema mõõtkavaga jooksukaardil, võiks ikka ka seda tiba tsekkida. Aga neid reegleid on nii palju ja lähevad pidevalt meelest. Noh, nagu punnis oma nimede hüüdmine kui KP võetud – terve raja uskusin ma, et KP5 ma ainult lehvitasin teistele, et PUNN ON SIIN! ja ise ära ei võtnud. Õnneks võtsin, muidu oleks me vist viimased olnud. Kellega koos vahetusalas olime, ei mäleta.
Siin tee peal tehti meist pilti, mille lisan hiljem.
Ratas – 34. aeg.
Siin ei olnud midagi mõelda, ainult pressida. KP9’s olime Anniki sõnul 4. segatiim. Kui põnev. Sellised varajased raja lõikamised teevad raja alati palju huvitavamaks. Nagu kui me eelmisel aastal oleks Moostes A-rajal stardis uisu vahele jätnud – tükk aega oleks liidrid olnud. Glamorous, innit? Silla-alune punkt oli tore, kraavipunkt igav. Kusjuures alles kodus kaarti vaadates sain aru, et siit KPst jooksime me hiljem ka läbi, mudu vaatasin, et pffh mingi B-raja rattapunn. Nnice. Siit vahetusalasse olekski pidanud jooksukaarti lugema. Otse oleks ikka palju kiirem olnud ja nii ka SP2 Kristjan finishis vihjas. Kui me siit minuti oleks võitnud, oleks etapiaeg juba päris talutav olnud.
Uisk – 80. aeg
See tähendab, et ikkagi mitte viimased, Kloogal olime 86/105. Nüüd saime isegi nii peale esimest kolmandikku isegi mingi käest kinni-Ruta särgi küljes ripnemas combo kokku ehitatud ja see oli juba palju kiirem kui mulle meeldis. Ühel ajal uisku tõmmata ja kogu rongi järel vedada oli päris raske, aga ma mõtlesin selle peale, kuidas ma alati vingun, et pärast võistlust enam kuskilt ei valuta ja pusshisin edasi. Kahjuks pole jälle kuskil ühtegi pilti meie kolmesest combost, küll aga Rutast-Tõnust kahekesi. Vastik mõelda, et kui järgmisel aastal peaks all-uisk meeste võistkonnas olema, siis tuleks kiirust veel tõsta. Ja vastikuks teeb selle just teadmine, et selle jaoks tuleb uisutrenni teha.
(pildid Kadi Gans & Fotoluks)
Jooks – 64. koht
See oli siis jooks rattaalast ujulasse. Eriti ratsimisvõimalust ei näe ;) Kuidas see 18 minutit võttis, on küll nats arusaamatu. ??
Ujumine – 54. koht
Ei olnud mõtet aega raisata riietumise peale, vest selga ja vette. Minule hüpped ei meeldi, kahlasin kaldast, Tõnu sooritas peakaid. Mul tuli esimese konnatõmbe peale juba vest eest lahti. Müstika. Kõik ujusid meist mööda ja võtsin siis Ruta jalasleppi. Parem põlv oli juba vaikselt valutama hakanud (mille peale?) – sellest siis hoidis Ruta kinni ja ma tõmbasin põhiliselt kätega. Jälle sain oma lisarabelemist ja isegi saime nüüd ühest portsust uuesti mööda. Vaatasin üks päev Soosambla SK ujumist ja nad olid tagasi ujumise algusse äinud teiselt poolt järve kui massid. Kurat, kas nad ka midagi võitsid, aga kaval ikka – või siis tark noh, et isegi mõttetu sekundi võitmise koha loevad vähemalt välja. Eks nad vist sellepärast siis võitsid ka. Lahkusime koos Rakvere Ässadega – meie põhikonkurendid Paides (“Aa, teiega me olime soos koos” – jaa, see kaotas oma värskuse kiiresti). Seega 49. kohal.
Jooks – 59. koht
Esimene kord, kus tegelikult ka kaarti lugeda oli vaja. Ja esimene kord, kus mulle eriti ei meeldinud, et rogainil oli 1:40000 kaart ja nüüd äkki 1:10000. Kõik tuli vastiult kiiresti ja hakkasin nobedalt lohasid usaldama, aga seal oli juba mingi B-mass vist kanuusid lohistamas käinud ja me läksime seda rada pidi nats kaugele. Rutale siin metsa ja roigaste vahel eriti ei meeldinud, mina liipasin vaikselt põlve – kusjuures nüüd, 2 nädalat peale võistlust on parem põlv jälle korras ja pigem poputan vasakut. Not liked. Ütleme, et siit oleks 2 minti võitnud kraavi serva hoidmisega. Siis hakkas pikem kraavides solberdamine, rada eriti pinget ei pakkunud. Korra ajasin oma põhjasuuna sassi ja tahtsin meid kuskile väga vasakule viia, aga kompassi tuli siiski pähe vaadata.
Torn – 54. koht
Kohapeal tundus, et saime päris ruttu ära, sest päris mitmest saime mööda. Tõnu laskus, sealt ma ei oska midagi muljetada. Siim oli kohtunik. :)
Jooks – 51. koht
Noh jah, see oli tõesti põnev osa. Natuke soomülgast. Maanteele jõudes tiirutas seal veel üksik uisukolmik – jeebus. Ruta lehvitas ja cheerleadis neid. It was all jolly good fun.
Kanuu – 58. koht
Me ei teinud mingeid trikke, kuigi nägime mõlemi võimalust – kanuu järvele kandmine ja siis üleval läbi võssi lõikamine. Aga polnud see vastuvoolu sõit nii halb midagi ja üldsegi pidi Ruta tüürimist harjutama. Kuskilt üle maa sillast sillani lõigates käis üks meestetiim kohe kanuud sisse pannes meie nina all ümber. Ugh. Olime siis ettevaatlikumad ja saime sealt enne neid ära. Mingi teine konkurent oli meil seal veel – nendega tegime mingit taktika mängu ja võtsime 49 enne 48 ära. Korraks oli isegi plaan 50-48 lõige teha, aga tundus, et pole mõtet, kui selle KP18 juures kahlamist silmas pidada. Ma usun et nii nagu meie tegime, oligi meie jaoks kõge mõttekam. Kus need tüübid käisid, kes jalakäijate ülekäiku kasutasid, ei saanudki ma aru.
Pilt Anniki.
Ratas – 49. koht
Võita oleks saanud ainult kiirema sõidu pealt. Vasakult poolt staadionile lähenemine vaevalt et võitu oleks andnud. Selleks ajaks oli kaardihoidja ka juba nii mudane, et lihtsam oli kaarti käes hoida.
Lisaülesanne – 72. koht
Noh, siin oli juba ainult “koha hoidmine”. Pärast paistis mingitelt piltidelt, kuidas tohtis ka takistusi endale sobivalt kallutada. Ja lõpetuseks ka täiesti eksklusiivsed pildid, kohapeal Hellelt tellitud (paisjärve-äärsed tiimipildid kahjuks valgustusid üle).
Ühispilt Fotoluks, ülejäänud Helle.
Finish läks nobedalt. Rattapesu vööni kraavis – thumbs up! Natuke külm hakkas ainult ja siis tuli juba hüplema ja jooksma hakata. Söök, hüvastijätt. Mina Tartu. Ühest õllest (või oli neid ikkagi kaks?) suutsin ennast nii pehmekeelseks jua, et pläkutasin kogu tee SP2 autos. Soomest tagasi sõites oleks pidanud sellist taktikat kasutama, aga sel juhul oleks vist lihtsalt autos kohe magama jäänud. Üldiselt oil pori tore, kui ta suus oli, siis polnud. Prillid mulle päris meeldisid, üskkõik kui wanky see ka stardis ei tundunud - võib-olla wanky dimensioon tuli hoopis rattamütsikeses ringi kimamisest.
Ma jätsin kindlasti midagi mahlast kirjutamata. Ja jaa, kui keegi veel kuskilt meist pilte leiab, siis võib saata ja ma laen üles.
Paistab, et järgmine aasta hakkab ka ilmet võtma. Ruta tahab naistevõistkonnaga A-rada rünnata. Ma tahaks jälle meestevõistkonna kõige nõrgem lüli olla. Ja milline eriline rõõm oleks, kui see tähendaks ka mitte kanuujooksjaks olemist. Esko ei tea nendest uutest arengutest veel midagi, aga me varsti räägime talle. Tõnu on aga juba paadis, kuigi paati veel ei ole.
Pilte ma küll postitada ei oska. Boo
Midagi glamuurset ei ole enam öelda. Stardinumber 42 – parim, mis me eales välja olime teeninud. Kahjuks ei tulnud numbri kaitsmisest midagi välja – isegi ilma trahvita oleks me olnud nii 50. kohal. Kahju, et A-rajale juba nii vähe võistkondi järel on. Seekord olime siis tagant 22. Tundub nagu nõrk. Esimese poole sisse polegi nagu asja olnud sel hooajal. Viimasel etapil siis. Enne seda on kahjuks (!) minu jaoks täiesti planeerimatult lisandunud kalendrisse ka rogaini MM. Ruta tegi väga kõva moosimistööd, et ma mingi võõra tüübiga ikka läheks. Ju siis tahab hammas hamba vastu tirida. Action. Ma tahaks tegelikult ilgelt põlve puhata.
Aga! Paidesse jõudsime kenasti. Tõnuga esialgsest erinevast arusaamast väljasõidu ajast sõitsime Rutaga loomulikult ühistööna teerulliga üle. Mäo Statoilis peatusime kummide täitmiseks, seiklejaid vooris seal palju ja mul oli tunne, et kõik vahivad mind. Ma ei tea, õnneks läks see stardi ajaks üle.. muidu oleks metsas kindlasti kedagi endast väetimat .. mõnda 8-aastast pealtvaatajat vms .. rünnanud WHADDAYOO LOOKIN AT? kilgete saatel. Fun fun.
Stardis kaart – 3 valikut. Minule kõige pikem, Rutale kõige lühem. Poolel rajal läks mul juba meelest, et kas ma ikka olin C või mitte. Igaks juhuks jooksin ikka lõpuni. Vöökott viskas kohe stardis pudeli välja – talle vist ei meeldinud see, et ma teda pesumasinas pesin. Jätsin siis koti stardialasse ja toppisin pudeli ratta külge. Pikas perspektiivis ei tundunud just rahuldav lahendus, aga pikka perspektiivi sellel võistlusel polnud ju ka.
Jooks – 23. koht. Sexy! Nagu kombeks on saanud, lõppevad meie üldkohad peale 1. ala.
Rattaralli – aeg puudub.
Noh, sõitsime. Kõik oli loetav. Kuskilt ei lugenud ainult seda välja, et rajal veel 1 KP olema pidi. Jah, legendi pidi ju tõesti usinalt lugema. Igatahes lõikasime sealt mööda, kuhu kõik läksid ümberpööret tegema (ja punkti võtma). Rahulolu oli küll märkimisväärne. Uuesti paika saamine oli huvitav, aga masse oli ka pidevalt. Kui üldse kellelegi koti pähe tõmbasime, siis neile, kes peale silda kohe vasakule keerasid. Oi, kus tuli vaeva näha, et me ka sinna ei läheks. Vahepeal tuli ka meelde, et on sprint ja me võiks igal etapil ikka punases kimada, aga kuna Tõnu pole eriline rattasõber, siis tundus see nagu ülekohtune :D Vahetusalasse jõudsime natuke peale Seiklusporr2. Seega nii umbes 30. kohal.
Rabajooks – 57. aeg
Polnud me siin just nobedad. Samm oli madal, kraav märg. Keegi istus ühe lauka kõrval ja tegi meie sukelduvast ületamisest seeria pilte – kuhu need saanud on? Igatahes tegime 2 minti viga ka ühe mu pauna peale. Tagasi tee peale saime suht samasse kohta, kust sohu läksime. Jõhvikat oli kõvasti. Ujumisisu veel ei olnud, aga what do you know, 5 minutit hiljem kui KP5 ära võetud, ei jäänud palju muud üle kui rinnuni vette kahlata. Fun fun. Äratulek oli juba igavam. Peaaegu kogu rada sai ette oetud, kuidagi igav ja tühi tundus. Üks reegel kõrva taha on, et kohtades kus nt rattarada liigub ka suurema mõõtkavaga jooksukaardil, võiks ikka ka seda tiba tsekkida. Aga neid reegleid on nii palju ja lähevad pidevalt meelest. Noh, nagu punnis oma nimede hüüdmine kui KP võetud – terve raja uskusin ma, et KP5 ma ainult lehvitasin teistele, et PUNN ON SIIN! ja ise ära ei võtnud. Õnneks võtsin, muidu oleks me vist viimased olnud. Kellega koos vahetusalas olime, ei mäleta.
Siin tee peal tehti meist pilti, mille lisan hiljem.
Ratas – 34. aeg.
Siin ei olnud midagi mõelda, ainult pressida. KP9’s olime Anniki sõnul 4. segatiim. Kui põnev. Sellised varajased raja lõikamised teevad raja alati palju huvitavamaks. Nagu kui me eelmisel aastal oleks Moostes A-rajal stardis uisu vahele jätnud – tükk aega oleks liidrid olnud. Glamorous, innit? Silla-alune punkt oli tore, kraavipunkt igav. Kusjuures alles kodus kaarti vaadates sain aru, et siit KPst jooksime me hiljem ka läbi, mudu vaatasin, et pffh mingi B-raja rattapunn. Nnice. Siit vahetusalasse olekski pidanud jooksukaarti lugema. Otse oleks ikka palju kiirem olnud ja nii ka SP2 Kristjan finishis vihjas. Kui me siit minuti oleks võitnud, oleks etapiaeg juba päris talutav olnud.
Uisk – 80. aeg
See tähendab, et ikkagi mitte viimased, Kloogal olime 86/105. Nüüd saime isegi nii peale esimest kolmandikku isegi mingi käest kinni-Ruta särgi küljes ripnemas combo kokku ehitatud ja see oli juba palju kiirem kui mulle meeldis. Ühel ajal uisku tõmmata ja kogu rongi järel vedada oli päris raske, aga ma mõtlesin selle peale, kuidas ma alati vingun, et pärast võistlust enam kuskilt ei valuta ja pusshisin edasi. Kahjuks pole jälle kuskil ühtegi pilti meie kolmesest combost, küll aga Rutast-Tõnust kahekesi. Vastik mõelda, et kui järgmisel aastal peaks all-uisk meeste võistkonnas olema, siis tuleks kiirust veel tõsta. Ja vastikuks teeb selle just teadmine, et selle jaoks tuleb uisutrenni teha.
(pildid Kadi Gans & Fotoluks)
Jooks – 64. koht
See oli siis jooks rattaalast ujulasse. Eriti ratsimisvõimalust ei näe ;) Kuidas see 18 minutit võttis, on küll nats arusaamatu. ??
Ujumine – 54. koht
Ei olnud mõtet aega raisata riietumise peale, vest selga ja vette. Minule hüpped ei meeldi, kahlasin kaldast, Tõnu sooritas peakaid. Mul tuli esimese konnatõmbe peale juba vest eest lahti. Müstika. Kõik ujusid meist mööda ja võtsin siis Ruta jalasleppi. Parem põlv oli juba vaikselt valutama hakanud (mille peale?) – sellest siis hoidis Ruta kinni ja ma tõmbasin põhiliselt kätega. Jälle sain oma lisarabelemist ja isegi saime nüüd ühest portsust uuesti mööda. Vaatasin üks päev Soosambla SK ujumist ja nad olid tagasi ujumise algusse äinud teiselt poolt järve kui massid. Kurat, kas nad ka midagi võitsid, aga kaval ikka – või siis tark noh, et isegi mõttetu sekundi võitmise koha loevad vähemalt välja. Eks nad vist sellepärast siis võitsid ka. Lahkusime koos Rakvere Ässadega – meie põhikonkurendid Paides (“Aa, teiega me olime soos koos” – jaa, see kaotas oma värskuse kiiresti). Seega 49. kohal.
Jooks – 59. koht
Esimene kord, kus tegelikult ka kaarti lugeda oli vaja. Ja esimene kord, kus mulle eriti ei meeldinud, et rogainil oli 1:40000 kaart ja nüüd äkki 1:10000. Kõik tuli vastiult kiiresti ja hakkasin nobedalt lohasid usaldama, aga seal oli juba mingi B-mass vist kanuusid lohistamas käinud ja me läksime seda rada pidi nats kaugele. Rutale siin metsa ja roigaste vahel eriti ei meeldinud, mina liipasin vaikselt põlve – kusjuures nüüd, 2 nädalat peale võistlust on parem põlv jälle korras ja pigem poputan vasakut. Not liked. Ütleme, et siit oleks 2 minti võitnud kraavi serva hoidmisega. Siis hakkas pikem kraavides solberdamine, rada eriti pinget ei pakkunud. Korra ajasin oma põhjasuuna sassi ja tahtsin meid kuskile väga vasakule viia, aga kompassi tuli siiski pähe vaadata.
Torn – 54. koht
Kohapeal tundus, et saime päris ruttu ära, sest päris mitmest saime mööda. Tõnu laskus, sealt ma ei oska midagi muljetada. Siim oli kohtunik. :)
Jooks – 51. koht
Noh jah, see oli tõesti põnev osa. Natuke soomülgast. Maanteele jõudes tiirutas seal veel üksik uisukolmik – jeebus. Ruta lehvitas ja cheerleadis neid. It was all jolly good fun.
Kanuu – 58. koht
Me ei teinud mingeid trikke, kuigi nägime mõlemi võimalust – kanuu järvele kandmine ja siis üleval läbi võssi lõikamine. Aga polnud see vastuvoolu sõit nii halb midagi ja üldsegi pidi Ruta tüürimist harjutama. Kuskilt üle maa sillast sillani lõigates käis üks meestetiim kohe kanuud sisse pannes meie nina all ümber. Ugh. Olime siis ettevaatlikumad ja saime sealt enne neid ära. Mingi teine konkurent oli meil seal veel – nendega tegime mingit taktika mängu ja võtsime 49 enne 48 ära. Korraks oli isegi plaan 50-48 lõige teha, aga tundus, et pole mõtet, kui selle KP18 juures kahlamist silmas pidada. Ma usun et nii nagu meie tegime, oligi meie jaoks kõge mõttekam. Kus need tüübid käisid, kes jalakäijate ülekäiku kasutasid, ei saanudki ma aru.
Pilt Anniki.
Ratas – 49. koht
Võita oleks saanud ainult kiirema sõidu pealt. Vasakult poolt staadionile lähenemine vaevalt et võitu oleks andnud. Selleks ajaks oli kaardihoidja ka juba nii mudane, et lihtsam oli kaarti käes hoida.
Lisaülesanne – 72. koht
Noh, siin oli juba ainult “koha hoidmine”. Pärast paistis mingitelt piltidelt, kuidas tohtis ka takistusi endale sobivalt kallutada. Ja lõpetuseks ka täiesti eksklusiivsed pildid, kohapeal Hellelt tellitud (paisjärve-äärsed tiimipildid kahjuks valgustusid üle).
Ühispilt Fotoluks, ülejäänud Helle.
Finish läks nobedalt. Rattapesu vööni kraavis – thumbs up! Natuke külm hakkas ainult ja siis tuli juba hüplema ja jooksma hakata. Söök, hüvastijätt. Mina Tartu. Ühest õllest (või oli neid ikkagi kaks?) suutsin ennast nii pehmekeelseks jua, et pläkutasin kogu tee SP2 autos. Soomest tagasi sõites oleks pidanud sellist taktikat kasutama, aga sel juhul oleks vist lihtsalt autos kohe magama jäänud. Üldiselt oil pori tore, kui ta suus oli, siis polnud. Prillid mulle päris meeldisid, üskkõik kui wanky see ka stardis ei tundunud - võib-olla wanky dimensioon tuli hoopis rattamütsikeses ringi kimamisest.
Ma jätsin kindlasti midagi mahlast kirjutamata. Ja jaa, kui keegi veel kuskilt meist pilte leiab, siis võib saata ja ma laen üles.
Paistab, et järgmine aasta hakkab ka ilmet võtma. Ruta tahab naistevõistkonnaga A-rada rünnata. Ma tahaks jälle meestevõistkonna kõige nõrgem lüli olla. Ja milline eriline rõõm oleks, kui see tähendaks ka mitte kanuujooksjaks olemist. Esko ei tea nendest uutest arengutest veel midagi, aga me varsti räägime talle. Tõnu on aga juba paadis, kuigi paati veel ei ole.
Pilte ma küll postitada ei oska. Boo
31.8.08
Alustame tagantpoolt...
Jutt Alar Sikust ja muidugi ka Soome rogainist tahavad juba ammu kirjutamist ja nüüd veel Paide X ka. Massid on siia tühja flokanud. Ma alustan hoopis kõige uuematest üritustest, sest need olid äsja ja veel mäletab üht-teist, näiteks Siku kohta seda küll öelda ei saa.
Mul oli just nädal puhkust, mille veetsin Tartus, osaliselt maal sauna ehitades (jaa!). Põlva teisipäevakust veel loobusin, sest põlved olid Paide etapist veel päris läbi ja tagasi ei ole vasak veel tänaseni. Otsustasin homsest ilusama 2009 nimel ka põlvepille sööma hakata. Neljapäevak oli Kaiul - ilus mets, reljeefi ka tiba. Otsustasin, et liigun aeglaselt, loen vorme ja teen üleüldist Reimaa meistriklassi teevalikutes ja elluviimises. Osaliselt ka kaardistaks põlve persesoleku ulatust. Aga sellised plaanid lendavad mul alati vastu taevast. Esiteks jõudsime juba kohale viimasel minutil. Võtsin 4,8km 3. raja. Startisin aeglaselt ja selliseks tatsavaks sörgiks oleks pidanud ka terve jooks jääma. Esimene etapp oli enam-vähem ainuke, kus esiteks puhta reljeefi järgi midagi teha oli ja kus ma teiseks oma agendale truuks jäin. Kaks tüüpi, kes muga koos startisid kimasid küll eest ära, aga miskipärast ronisid selle pätsi otsa enne mida punn olema pidi ja KP's olingi neist juba enne. Ürituse võis kordaläinuks lugeda. Edasi tegin iga KP'ga hõõrdevigu - ühtegi punni ei saanud vist puhtalt otse kätte va 2 viimast, pidevalt tuli kuskilt 20-30 seki kaar sisse. Pidevalt ronis keegi mulle sappa ja nendest oli siis tarvis lahti saada. Tempo ka muudkui tõusis. Põlv küll valutas, aga ei seganud jooksu. Lõpuks olin finishis ajaga 28.16, mis teeb funky'lt kildi ajaks natuke alla 6 minuti. Nii nobedat jooksu ma sel aastal küll teinud pole, aga Kaiu kohta on see loomulikult väga aeglane. Rada oli nii suure numbriga, et konkurentideks kujutasin ette ainult kohalikke päevakustaaridest välejalgu, aga võta näpust Lamboti Karli oli miskipärast tulnud muga võistlema. Ma jäin ikkagi rahule, ilus stabiilne jooks, raja 70 osaleja hulgast madalaim etapikoht 7. ja seegi KP1. Noh, ega üle 7 jooksva inimese seal rajal ei pruukinud ka olla. Aga see oli just selline jooks nagu Jukola-eelne päevak oleks pidanud olema - puhas, kiire ja moraalibuustiv.
Kaarti ja rada saab vaadata RouteGadgetist, tulemused siin. Viimased 3 aastat olen ma Tartu päevakutel ikka vähemalt ühe linnukese kirja saanud.
Järgmisena loodan enne jõule kirjutada Paide etapist - fotomaterjali on sel korral päris palju, ka olen kätte saanud Kadri Soome rogaini pildid, Ruta näitab äkki meie pilte ise :P Järgmine üritus on minul tõenäoliselt Tartu Rattamaraton, aga enne vaatan, mida põlv nädala jooksul teeb. Üldiselt olengi ma juba 2009 mode'i üle läinud - sel aastal ei tahaks enam midagi teha peale trennibeibi.
Mul oli just nädal puhkust, mille veetsin Tartus, osaliselt maal sauna ehitades (jaa!). Põlva teisipäevakust veel loobusin, sest põlved olid Paide etapist veel päris läbi ja tagasi ei ole vasak veel tänaseni. Otsustasin homsest ilusama 2009 nimel ka põlvepille sööma hakata. Neljapäevak oli Kaiul - ilus mets, reljeefi ka tiba. Otsustasin, et liigun aeglaselt, loen vorme ja teen üleüldist Reimaa meistriklassi teevalikutes ja elluviimises. Osaliselt ka kaardistaks põlve persesoleku ulatust. Aga sellised plaanid lendavad mul alati vastu taevast. Esiteks jõudsime juba kohale viimasel minutil. Võtsin 4,8km 3. raja. Startisin aeglaselt ja selliseks tatsavaks sörgiks oleks pidanud ka terve jooks jääma. Esimene etapp oli enam-vähem ainuke, kus esiteks puhta reljeefi järgi midagi teha oli ja kus ma teiseks oma agendale truuks jäin. Kaks tüüpi, kes muga koos startisid kimasid küll eest ära, aga miskipärast ronisid selle pätsi otsa enne mida punn olema pidi ja KP's olingi neist juba enne. Ürituse võis kordaläinuks lugeda. Edasi tegin iga KP'ga hõõrdevigu - ühtegi punni ei saanud vist puhtalt otse kätte va 2 viimast, pidevalt tuli kuskilt 20-30 seki kaar sisse. Pidevalt ronis keegi mulle sappa ja nendest oli siis tarvis lahti saada. Tempo ka muudkui tõusis. Põlv küll valutas, aga ei seganud jooksu. Lõpuks olin finishis ajaga 28.16, mis teeb funky'lt kildi ajaks natuke alla 6 minuti. Nii nobedat jooksu ma sel aastal küll teinud pole, aga Kaiu kohta on see loomulikult väga aeglane. Rada oli nii suure numbriga, et konkurentideks kujutasin ette ainult kohalikke päevakustaaridest välejalgu, aga võta näpust Lamboti Karli oli miskipärast tulnud muga võistlema. Ma jäin ikkagi rahule, ilus stabiilne jooks, raja 70 osaleja hulgast madalaim etapikoht 7. ja seegi KP1. Noh, ega üle 7 jooksva inimese seal rajal ei pruukinud ka olla. Aga see oli just selline jooks nagu Jukola-eelne päevak oleks pidanud olema - puhas, kiire ja moraalibuustiv.
Kaarti ja rada saab vaadata RouteGadgetist, tulemused siin. Viimased 3 aastat olen ma Tartu päevakutel ikka vähemalt ühe linnukese kirja saanud.
Järgmisena loodan enne jõule kirjutada Paide etapist - fotomaterjali on sel korral päris palju, ka olen kätte saanud Kadri Soome rogaini pildid, Ruta näitab äkki meie pilte ise :P Järgmine üritus on minul tõenäoliselt Tartu Rattamaraton, aga enne vaatan, mida põlv nädala jooksul teeb. Üldiselt olengi ma juba 2009 mode'i üle läinud - sel aastal ei tahaks enam midagi teha peale trennibeibi.
22.8.08
Pre-uisk Tõnuga
Paide etapilt jäid ära nii Esko kui ka Sixten ja X foorumi kaudu saime endale eile siis Hiieqnn Tõnu üheks etapiks. Täna käisime koos uisku jalga harjutamas ja päris fun oli. Ta ei tundu küll selline mees olevat, kes endale mingi shoddy Trimtexi särgi lubab selga panna võistluseks. Ja ma saan tast aru ka, Trimtexi stuff ikka sakib täiega. Aga selles pole point.
Nüüd on mul nädalake puhkust (peale X-i). Siis saan õhtuti maal pimedas kirjutada Alar Sikust ja Soome rogainist pikalt ja haigutamapanevalt. Kuskil maailmas ei ole niikuinii keegi veel selle rogaini kaarte uploadinud ja mul on need juba sisse skännitud ja vaid ootavad "sumedaid augustiõhtuid".
Pikad puhkused on sportimisisu suht ära võtnud ja Paidesse läheme täiesti vana rasva pealt. Aga siis hakkabki sügis ja uue isuga trennitegu.
Uisutada mulle jälle päris meeldis, kuigi Tõnu oma praktiliselt täna ostetud uiskudega oli sama kiiruse juures hoopis effortlessim kui mina. Rocca kooli juurest on Stroomi poole nii ilus asfalt pandud - seal tahaks küll veel sõita. Aga kuradi parem uisk ikka suriseb ja ei kutsu endaga sõitma. X paar kilti kannatab ära.
Nüüd on mul nädalake puhkust (peale X-i). Siis saan õhtuti maal pimedas kirjutada Alar Sikust ja Soome rogainist pikalt ja haigutamapanevalt. Kuskil maailmas ei ole niikuinii keegi veel selle rogaini kaarte uploadinud ja mul on need juba sisse skännitud ja vaid ootavad "sumedaid augustiõhtuid".
Pikad puhkused on sportimisisu suht ära võtnud ja Paidesse läheme täiesti vana rasva pealt. Aga siis hakkabki sügis ja uue isuga trennitegu.
Uisutada mulle jälle päris meeldis, kuigi Tõnu oma praktiliselt täna ostetud uiskudega oli sama kiiruse juures hoopis effortlessim kui mina. Rocca kooli juurest on Stroomi poole nii ilus asfalt pandud - seal tahaks küll veel sõita. Aga kuradi parem uisk ikka suriseb ja ei kutsu endaga sõitma. X paar kilti kannatab ära.
27.7.08
135 km nädvah
.. ei käinud me erinevatel põhjustel Kõrvemaa triatlonil.
Siis jäin mina põlvetõppe - üks neist, mis tuleb kui kükitada kuskil täiesti süütus koduses situatsioonis ja siis on valus ja siis ei saa jälle trepist alla käia. No nii ei saa ju tippsportida!
Sõitsin siis nüüd juba 1,5 nädalat liftidega ja poputasin raibet. Reedel (üleeile) viskas üle ja otsustasin, et nädalavahetusel tuleb rattasõitu proovida - see on nagu põlve suhtes vähem nõudlik. Samas õnnestus sebida ka suvitamisplaanid Lihula lähistel ja kahe soovi kokkupanek tähendaski, et sõidan lauba hommikul Riisiperest Lihulasse ja pühap pärastlõunal tagasi.
Laupäeval läksin sõitma 6 õlle pohmaka ja 2 magatud tunni pealt. Ilm oli imeline - täiesti tuuletu, kilomeetrid lendasid. Kontrollpunkti Kasari ääres jõudsin 1:50-ga, eesmärk oli 2:00 kuigi seda seades ma ise arvasin, et mis te õige mõtlete 2 tunni jooksul hoida kiirust üle 25km/h? Polnudki nii raske - Ristist oli 10 km jooksul täiuslik maantee, kus sai täiesti mõistliku pingutusega masinast 35 kätte. Selises kohas vist tekibki vajadus ja mõte endale rattakossid ja klipid osta. Eks siis ostan, kuigi ma ei kujuta ette, miks ma järjekordse pika maanteesõidu ette peaks võtma. Maastikule ma küll nendega minna ei julgeks.
Tagasitulek oli säetud 17:50 rongile - alustada mõtlesin 15:20 - sest esiteks oli algus kaugemal kui eilne esialgne lõpp ja siis tuli jätta varu rongile mahaistumiseks ja igaks juhuks veel ka. Umbes 3 sõidetud kilomeetri peale sain juba aru, et sellest rongist jään ma küll maha - vastutuul oli päris rets, niet maanteel liikusin pidevalt ~19 kiirusega. Not fun. Nüüd ei olnud mul ka spordijooki kaasas niet pidin puhtalt vee peal pusshima. Peale Ristilt ära keeramist oli juba parem. Aega oli palju ja vahest kui kann kandiliseks kiskus tegin ka 5-minutilise peatusi. Kokkuvõttes jäin Riisiperre hiljaks terve tunni. Niisiis sõitsin 65km pausidega koos 3.15. Nüüd on päris muhe uni.
Sikul oleme kirjas, nagu ka meie farmtiim Tingaling Bojojong. Põlv elab oma elu, mina oma. Haanja 100'le ma niipea ei kipu.
Jaa, ja in totally unrelated news - uisutamine sakib. Never again, kui just pole xdream või pre-xdreami tiimikohtumine.
Siis jäin mina põlvetõppe - üks neist, mis tuleb kui kükitada kuskil täiesti süütus koduses situatsioonis ja siis on valus ja siis ei saa jälle trepist alla käia. No nii ei saa ju tippsportida!
Sõitsin siis nüüd juba 1,5 nädalat liftidega ja poputasin raibet. Reedel (üleeile) viskas üle ja otsustasin, et nädalavahetusel tuleb rattasõitu proovida - see on nagu põlve suhtes vähem nõudlik. Samas õnnestus sebida ka suvitamisplaanid Lihula lähistel ja kahe soovi kokkupanek tähendaski, et sõidan lauba hommikul Riisiperest Lihulasse ja pühap pärastlõunal tagasi.
Laupäeval läksin sõitma 6 õlle pohmaka ja 2 magatud tunni pealt. Ilm oli imeline - täiesti tuuletu, kilomeetrid lendasid. Kontrollpunkti Kasari ääres jõudsin 1:50-ga, eesmärk oli 2:00 kuigi seda seades ma ise arvasin, et mis te õige mõtlete 2 tunni jooksul hoida kiirust üle 25km/h? Polnudki nii raske - Ristist oli 10 km jooksul täiuslik maantee, kus sai täiesti mõistliku pingutusega masinast 35 kätte. Selises kohas vist tekibki vajadus ja mõte endale rattakossid ja klipid osta. Eks siis ostan, kuigi ma ei kujuta ette, miks ma järjekordse pika maanteesõidu ette peaks võtma. Maastikule ma küll nendega minna ei julgeks.
Tagasitulek oli säetud 17:50 rongile - alustada mõtlesin 15:20 - sest esiteks oli algus kaugemal kui eilne esialgne lõpp ja siis tuli jätta varu rongile mahaistumiseks ja igaks juhuks veel ka. Umbes 3 sõidetud kilomeetri peale sain juba aru, et sellest rongist jään ma küll maha - vastutuul oli päris rets, niet maanteel liikusin pidevalt ~19 kiirusega. Not fun. Nüüd ei olnud mul ka spordijooki kaasas niet pidin puhtalt vee peal pusshima. Peale Ristilt ära keeramist oli juba parem. Aega oli palju ja vahest kui kann kandiliseks kiskus tegin ka 5-minutilise peatusi. Kokkuvõttes jäin Riisiperre hiljaks terve tunni. Niisiis sõitsin 65km pausidega koos 3.15. Nüüd on päris muhe uni.
Sikul oleme kirjas, nagu ka meie farmtiim Tingaling Bojojong. Põlv elab oma elu, mina oma. Haanja 100'le ma niipea ei kipu.
Jaa, ja in totally unrelated news - uisutamine sakib. Never again, kui just pole xdream või pre-xdreami tiimikohtumine.
14.7.08
Ei ole lihtne eliidis võistelda...
EDIT (hästi palju hiljem): kõik see jutt siin all siis rattaorienteerumise 2008 aasta EMV-ist (12. juuli lühirada, 13. juuli tavarada).
Esimese päeva rongisõit oli väga tore. Sõitsime Marek Karmiga mõlemal korral ühes vagunis, meie tundusime tema kohalolekust palju vaimustunumad olevat kui tema meist. Kindlasti olid meist ja meie tegevusest väga huvitatud aga teised kaassõitjad. Eriti siis kui me hakkasime jalgrattale kinnitatud SI-süsteemi aretama. Tegevus seisnes peamiselt selles, et ühe käega hoidsime kummijupi ühte otsa vastu lenksu ja teise käega siis venitasime seda muudkui eemale ja olime rahulolevad, et jaa venib kaugele. Pärast mõnda aega kummivenitamist ja parima lahenduse leidmist sidusime ühe kummiotsa lenksu külge ja teise otsa sidusime SI-pulgad, mille siis omakorda sarve otsa pistsime. Ise nii rahul oma hea leiutise pärast. Ei tea muidugi, mis pühaks junniks seda SI-pulka teised rongisõitjad pidada võisid ja mis mõtted neil seoses kummivenitamise ja meie rahulolevate hõigetega (oo!, aa!) peas mõlkusid... Kindlasti need noored vene kutid pidasid meid totaalseteks no-liferiteks. Vihma otsustas muidugi sadada just siis kui me rongist välja läksime ja Aegviidust otseteed võistluskeskusesse sõitnuna olime me saabudes täiesti läbimärjad ja üleni sopased, erinevalt Marek Karmist, kes saabus väga elegantsena kuna oli ringi mööda asfalti kohale tulnud.
Aga ei ole lihtne eliidis võistelda. Medal mitte ei läinud napilt käest vaid ma medalit üldse ei näinudki. Aga rada oli tõesti huvitav, tavarada siis. Lühiraja esimene punkt meeldis ka seni kuni ma mingist mudasest kitserajast selg ees alla otsustasin sõita. Või noh, seda otsustas mu ratas ja ma ei saanud kuidagi teda enam pidama ka. Siis tõusis esiratas üles, mina lendasin selili, parem jalg väändus kuidagi halvasti ja püksid rebenesid puruks ja kompass kadus ka ära. Kuna esimesest punnist teise oli pmst jalgratas käekõrval jooksmine, siis joosta oligi nagu okei. Peamine mure oli et tagantulijad mu lõhki rebenend tagumikku ei vahiks. Teine punkt leitud, kolmandas käisin ka, aga sõita oli jalal ikka eluvalus. Seega katkestasin. Üks positiivne asi minu lühiraja katkestamise juures oli see, et ma nägin Mihklit peaaegu finisheerimas ja seejärel teda Meindokit tegemas (või siis mind, kui meenutada Kärstna lõppu) - virutas oma kaardihoidja koledate sõnade saatel vastu maad ja karjus oma ratta peale. See happening pakkus ka pealtvaatajatele palju huvi!
Järgmise päeva tavarajaks oli jalavalu kadunud, selg andis küll tunda, aga see-eest teised püksid olid terved ja mu kompass oli leitud. Kohale saime ka autoga, kuna ma olin Arturit vaatamata semi-headele heinateo ilmadele suutnud ära rääkida, kui fun on meid sõidutada Valgehobusemäele ja kui palju huvitavat on tal seal meid oodates teha... Linnast väljasõidule eelnes tööriistapood, mutrite-poltide ja saagide maailm, et Mihkli kaardihoidjat jälle ellu äratada. Pmst leidsime et peaaegu kõiki vahendeid (pealegi veel kuldse tooniga), mida on vaja kaardihoidja valmistamiseks, on müügil superodavate hindadega. Ideed lendasid juba nii kaugele, et valmistada kuldsetest vidinatest kaardihoidja ja panna talle nimeks Niry ja seda siis suure kasumiga müüma hakata. Stardis sai tänu Arturi abile kummid õlitatud ja ketid saetud, ehk siis kõik rattad tehnilisesse korda, kaardi- ja värskelt Arbolt ostetud SI-hoidjad paika. Päev oli ka päike. Ja tavarada maasikas. Pikkust lubati 24,1, minu spidok näitas lõpus 28,5. 10 naist kokku, mina tulin eelviimaseks ajaga 2.30, täpselt nii palju ma enne ajaks pakkusingi. 2 väga ränka viga tegin, kus esimel korral mitme tee ristumisel vale valiku tegin (ometi mul oli 2 kompassi, mida ohtralt ka kasutasin) ja kaardist välja sõitsin ning teisel korral samuti vale tee valisin ja laskumistest laia naeratusega alla sõitsin, et siis pärast sealt ratas käekõrval üles lonkida. Muidu olen oma teevalikutega rahul. Etapiaegaseid võrreldes ma suurt paremini polekski teinud. Ajad olid ikka nii 8-9 koha vahel. Minust eelmine oli 8 minutit paremini teinud, need 2 viga maksid mulle vast vähem. Pigem kaob mu aeg sellesse, et ma ei pinguta, sõidan mugavusepiiril, või ei - ütleme siis et sportlikul piiril, peaks aga punases sõitma. Motivatsiooni ka nagu ei ole, päevakutel on rohkem, sest seal ma reaalselt suudan olla tugevam. Eliidiga tead juba pärast teist KP-d et võistled eelviimase ja viimase koha peale. See, et ma mingi hetk enne mind startinud LSF-i Merle Rohtlast mööda sõitsin, tekitas veelgi rohkem tunde, et noh viimaseks ma nüüd ei jää ja ega paremini ma eliidis ka ei tee, viis pingutuse veel rohkem alla. Teine koht kuhu aeg kaob on muidugi see, et ma lihtsalt vahin mingis punktis. Ei suuda midagi otsustada, kaarti vahin aga üldse ei keskendu, näen et on 2 valikut, aga et hakkaks nüüd siis minema, et pohlad kui on halvem valik, vähemalt ma liigun... aga ei, ma lihtsalt vahin kaarti, 2 kompassi käes.
Aga rada ise oli tõesti hea, mulle meeldis kõik, kaks pikka kaardipööramise lõiku (tavaraja kaart oli trükitud kahele poolele), kitserajad, mudased teed, tõusud, laskumised, valikuvõimalused, Valgehobuse mägi, alati naeratav Maret Vaher. Ma ei teagi, kas ma viitsiksin teisipäevakutel Männiku või Harku metsas pikka rada sõita, aga järgmise aasta Eestikaid hakkasin juba finishis ootama.
Ja PS1: Aegviidu burksist ei saagi Mihkel midagi rääkida, kuna ta võttis ilma kastmeta. Nagu hallooo.... kes võtab vanakooli burksi ilma kastmeta???
PS2: Valgehobusemäe keskuses saab osta täiesti müstiliselt tulist teed, mis ei jahtu isegi selleks ajaks ära kui kõik muu toidu oled ära söönud. Nad võiksid seda teed jääkuubikuga serveerida.
Esimese päeva rongisõit oli väga tore. Sõitsime Marek Karmiga mõlemal korral ühes vagunis, meie tundusime tema kohalolekust palju vaimustunumad olevat kui tema meist. Kindlasti olid meist ja meie tegevusest väga huvitatud aga teised kaassõitjad. Eriti siis kui me hakkasime jalgrattale kinnitatud SI-süsteemi aretama. Tegevus seisnes peamiselt selles, et ühe käega hoidsime kummijupi ühte otsa vastu lenksu ja teise käega siis venitasime seda muudkui eemale ja olime rahulolevad, et jaa venib kaugele. Pärast mõnda aega kummivenitamist ja parima lahenduse leidmist sidusime ühe kummiotsa lenksu külge ja teise otsa sidusime SI-pulgad, mille siis omakorda sarve otsa pistsime. Ise nii rahul oma hea leiutise pärast. Ei tea muidugi, mis pühaks junniks seda SI-pulka teised rongisõitjad pidada võisid ja mis mõtted neil seoses kummivenitamise ja meie rahulolevate hõigetega (oo!, aa!) peas mõlkusid... Kindlasti need noored vene kutid pidasid meid totaalseteks no-liferiteks. Vihma otsustas muidugi sadada just siis kui me rongist välja läksime ja Aegviidust otseteed võistluskeskusesse sõitnuna olime me saabudes täiesti läbimärjad ja üleni sopased, erinevalt Marek Karmist, kes saabus väga elegantsena kuna oli ringi mööda asfalti kohale tulnud.
Aga ei ole lihtne eliidis võistelda. Medal mitte ei läinud napilt käest vaid ma medalit üldse ei näinudki. Aga rada oli tõesti huvitav, tavarada siis. Lühiraja esimene punkt meeldis ka seni kuni ma mingist mudasest kitserajast selg ees alla otsustasin sõita. Või noh, seda otsustas mu ratas ja ma ei saanud kuidagi teda enam pidama ka. Siis tõusis esiratas üles, mina lendasin selili, parem jalg väändus kuidagi halvasti ja püksid rebenesid puruks ja kompass kadus ka ära. Kuna esimesest punnist teise oli pmst jalgratas käekõrval jooksmine, siis joosta oligi nagu okei. Peamine mure oli et tagantulijad mu lõhki rebenend tagumikku ei vahiks. Teine punkt leitud, kolmandas käisin ka, aga sõita oli jalal ikka eluvalus. Seega katkestasin. Üks positiivne asi minu lühiraja katkestamise juures oli see, et ma nägin Mihklit peaaegu finisheerimas ja seejärel teda Meindokit tegemas (või siis mind, kui meenutada Kärstna lõppu) - virutas oma kaardihoidja koledate sõnade saatel vastu maad ja karjus oma ratta peale. See happening pakkus ka pealtvaatajatele palju huvi!
Järgmise päeva tavarajaks oli jalavalu kadunud, selg andis küll tunda, aga see-eest teised püksid olid terved ja mu kompass oli leitud. Kohale saime ka autoga, kuna ma olin Arturit vaatamata semi-headele heinateo ilmadele suutnud ära rääkida, kui fun on meid sõidutada Valgehobusemäele ja kui palju huvitavat on tal seal meid oodates teha... Linnast väljasõidule eelnes tööriistapood, mutrite-poltide ja saagide maailm, et Mihkli kaardihoidjat jälle ellu äratada. Pmst leidsime et peaaegu kõiki vahendeid (pealegi veel kuldse tooniga), mida on vaja kaardihoidja valmistamiseks, on müügil superodavate hindadega. Ideed lendasid juba nii kaugele, et valmistada kuldsetest vidinatest kaardihoidja ja panna talle nimeks Niry ja seda siis suure kasumiga müüma hakata. Stardis sai tänu Arturi abile kummid õlitatud ja ketid saetud, ehk siis kõik rattad tehnilisesse korda, kaardi- ja värskelt Arbolt ostetud SI-hoidjad paika. Päev oli ka päike. Ja tavarada maasikas. Pikkust lubati 24,1, minu spidok näitas lõpus 28,5. 10 naist kokku, mina tulin eelviimaseks ajaga 2.30, täpselt nii palju ma enne ajaks pakkusingi. 2 väga ränka viga tegin, kus esimel korral mitme tee ristumisel vale valiku tegin (ometi mul oli 2 kompassi, mida ohtralt ka kasutasin) ja kaardist välja sõitsin ning teisel korral samuti vale tee valisin ja laskumistest laia naeratusega alla sõitsin, et siis pärast sealt ratas käekõrval üles lonkida. Muidu olen oma teevalikutega rahul. Etapiaegaseid võrreldes ma suurt paremini polekski teinud. Ajad olid ikka nii 8-9 koha vahel. Minust eelmine oli 8 minutit paremini teinud, need 2 viga maksid mulle vast vähem. Pigem kaob mu aeg sellesse, et ma ei pinguta, sõidan mugavusepiiril, või ei - ütleme siis et sportlikul piiril, peaks aga punases sõitma. Motivatsiooni ka nagu ei ole, päevakutel on rohkem, sest seal ma reaalselt suudan olla tugevam. Eliidiga tead juba pärast teist KP-d et võistled eelviimase ja viimase koha peale. See, et ma mingi hetk enne mind startinud LSF-i Merle Rohtlast mööda sõitsin, tekitas veelgi rohkem tunde, et noh viimaseks ma nüüd ei jää ja ega paremini ma eliidis ka ei tee, viis pingutuse veel rohkem alla. Teine koht kuhu aeg kaob on muidugi see, et ma lihtsalt vahin mingis punktis. Ei suuda midagi otsustada, kaarti vahin aga üldse ei keskendu, näen et on 2 valikut, aga et hakkaks nüüd siis minema, et pohlad kui on halvem valik, vähemalt ma liigun... aga ei, ma lihtsalt vahin kaarti, 2 kompassi käes.
Aga rada ise oli tõesti hea, mulle meeldis kõik, kaks pikka kaardipööramise lõiku (tavaraja kaart oli trükitud kahele poolele), kitserajad, mudased teed, tõusud, laskumised, valikuvõimalused, Valgehobuse mägi, alati naeratav Maret Vaher. Ma ei teagi, kas ma viitsiksin teisipäevakutel Männiku või Harku metsas pikka rada sõita, aga järgmise aasta Eestikaid hakkasin juba finishis ootama.
Ja PS1: Aegviidu burksist ei saagi Mihkel midagi rääkida, kuna ta võttis ilma kastmeta. Nagu hallooo.... kes võtab vanakooli burksi ilma kastmeta???
PS2: Valgehobusemäe keskuses saab osta täiesti müstiliselt tulist teed, mis ei jahtu isegi selleks ajaks ära kui kõik muu toidu oled ära söönud. Nad võiksid seda teed jääkuubikuga serveerida.
13.7.08
Ratta-o on mõnna!
Vandusin jälle metsas, mis ma jõudsin, aga sellele vaatamata oli ratta-o EMV ikka hoopis midagi muud kui teisipäevak või X-rattaetapid.
Esimesel päeval lagunes mul kaardihoidja ära, sest selgus, et ma polnud teda lõpuni installinud, vaid foolishly lootnud, et ma võtsin pakist koheselt kasutatava toote. Ei saa öelda, et ma veel terve kaardihoidjaga eriti pildil oleks olnud, suhteliselt algusest peale kruusisin ikka viimasel kohal. Kogu Valgehobusemägi oli liiga tilluke, et sinna üldse rohkem kui 2 KP panna, aga rajameister otsustas just seal meid põhiliselt vongeldada, kuigi kaardikribulast suurt midagi välja ei lugenud. Esimesed 2KP'd tuligi ratast põhiliselt õlal tassida või siis mäest üles lükata. Ja just nii kui tekkis võimalus kimama hakata, laguneski varustus ära ja enne KP4 veetsingi minuti Margus Hernits-stylee rajalt kruvisid otsides. Need pole ka asjad, mille keegi peale võistlust ju finishisse tooks. Sõitsin siis edasi plaat kaardiga kuidagi käes. Kui oli võimalik midagi sõimata, siis sõimasin – mul oli nüüd kohe ERILINE õigus.
Viga nagu ei õnnestunud teha – kuigi tagantjärgi oleks võinud mõned teevalikud paremini teha – aga mul oli põhiline teha talutav otsus kiiresti ja noppe minema kimada. Suuremate ringide sõitmise julgus tuli alles 1. päeva teisel poolel, muidu ikka üritasin punase joone ligidalt oma valiku teha. Rõõmu tegi ka loomulikult see, kui mõnele tüübile õnnestus rajavalikuga kott pähe tõmmata. Üldse on vist alati nii rõõmustav võtta igast võistlusest osa teades, et sa oled kõige sitem mees metsas. Iga võit on siis ilge boost – kas sõidad kellestki mööda või teed parema valiku. Alles lõpus suutsin läbi metsa lõigates ratas õlal mäest alla kukkuda, mis ei olnud üldse tore. Ilus sinine triitseps kasvas mulle õhtuks. Lõpus vaatasin veel kuidas Margus Hallik viga tegi ja läbi ta oligi – rada 7,5; aeg 58m. Noh, poole peal oleks ma juba ka ajaga alla 10m/km rahule jäänud. Igatahes nagu ikka "pole põhjust rahulolematu olla",
Vahepealne öö ja hommik parandasid mu kaardihoidja ära (nüüd on mul oma rauasaag). Hommikul tõstsin ennast ka teiseks päevaks ELIITI ümber, sest muidu oleks lihtsalt liiga igav ja üldsegi, jubedamat asja kui A-rajal kolme hulka tulla, ei oska ma ette kujutadagi. Korraldajatele oli mu kahe raja vahel tilbendamine muidugi tõsine nightmare – öised kõned Paulile nädala keskel panid sellele juba aluse :)
Tavarada läksin juba eriti lõdvalt võtma. Kui ringi oli vähegi mõistlik minna, siis ma seda ka tegin. Tagantjärgi oleks KP1 võinud siiski otsem minna, aga nii hea on ju võistlust alustada pikema kimaga. 3.KP's tegin paar pisirumalust, 5. KP's võtsin juba oma esimese ringimineku skalbi – see punktiir läbi soo ei olnud kohe üldse "on". KP6 nüüd juba oleks paremalt "otse" targem olnud, KP9 väike jõnks maanteele oli tõenäoliselt ka õige. Even Toomas sai mu ka alles siin kätte 6 minutiga. 3 minuti Riho Taba tuli küll paar korda vastu, aga mööda sai ta must alles KP15. Sellega kadus ka mu esialgne võimalus kedagi võita. Vaheaegu tahaks juba küll näha, sest KP11-ni sõitsin ma suhteliselt veatult, kuigi mitte just eriti nobedalt. KP10 sõitsin kaardilt välja, et saaks maksimaalselt Piibe mnt asfalti. Väga jamm oli kimada, ET läks tiba otsem ja tekkis mulle mingil hetkel uuesti selja taha – braa! 10-11-12 ma suhteliselt sõltusin temast, mõelda eriti ei viitsinud, aga silma hoidsin asjade käigul peal. 13KP's tegin oma hea vana kooli vea, et võtan esimese ettejuhutva punase joone ja hakkan sedapidi sobivas suunas kimama. See lõppes siis sellega, et olin juba üle poole ma KP16'sse ära sõitnud, kui alles avastasin, et KRT ja TRA ja RSK. Üheks sekundiks mõtlesin sealtsamast finishisse tulla ja katkestada, aga kohe mõtlesin, et mis te õige mõtlete, katkestamine on mõttetu. Kakerdasin siis juba suhteliselt resigned olemisega tagasi üle jõe ja mäest üles Piibele, sealt ringiga KP14. Siin sai Martti mu kätte. KP15 tegin ma mingeid trikke, niet sain suusarajal uuesti Martti kätte, kuigi rõõmu sellest oli põgusalt, sest sel hetkel kimas ta parasjagu mäest alla ja veeres uuesti järgmisest üles ja ma pidin veel hakkama sealt ratast üles lükkama. Boo. See vahe kärises päris kiiresti. KP16 uuesti minnes valisin ma vasakpoolse tee puhtalt sellepärast, et ma olin seal kuradi KP10 rajoonis juba nii mitu korda olnud ja vaheldust oli vaja. Loomulikult polnud just eriti targa otsusega tegemist. Siin nägin jälle Marttit – seekord ratast parandamas. PTÜI x3 – mulle kohe üldse ei meeldiks, kui mul metsas selline asi juhtuks. Tulemusi küll ei tea veel, aga kui ta must sellepärast tahapoole jääks, oleks küll ebaaus – noh, mina oma KP13-16 lollusega kaotasin ka aega, a see oli puhta oma viga. Lõpuni enam midagi väga põnevat polnud, KP18 tegin ehk jälle liiga suure ringi, aga kes nii hilja enam mõelda viitsib ja radu lugeda, eriti sellest HM-kribulast. Just. Ja need peenikese kontuuriga rajad sinna mäe otsa olid kindlasti spetsiaalselt võistluse jaoks sisse tallutud. Korra pidin veel samast kohast lõikama, kus eile käntsa käisin. Viimasesse tulin natuke rumalasti otse üle mägede palju lisatõusu võttes. Finishis oli kõik tore.
Rajad olid ikka väga head. Kas nüüd ka rajaplaneeringu koha pealt, aga mulle kui põhiliselt päevakutel RO-ja jaoks oli vaheldus ikka mäekõrgune.
SI-ratta-küljes süsteem töötas mõlemil päeval hästi. Ei teagi, milline see järgmine võistlus olla võiks, kus jälle SI ratta küljes olema peab, et praegust seadet veel täiustada saaks.
Seltskondlikust poolest – metsanaeratused, Marek Karm, maasad-mustikad, rongisõit, Aegviidu burks ja õlle mekk – kirjutab Ruta. Nknii oli tegemist individuaalvõistlusega, kust ei saagi üks inimene EALESKI kõigi eest kirjutada. Pilti nagu tehti ka.
Jaa, ja nädala idee oli loomulikult Unfair Play Teami põhimõtetele alustala panek. Rahvatriatloni tulemusi ei ole ikka veel – kuna kahe 'jooksu' tulemuste kokkumergemine on vist ilge jeblimine (näiteks), siis on nad vist valinud jaanalinnu taktika ja see etapp vaikitakse lihtsalt maha. Tore idee oli muidu. Ruta avastas muidu, et triatlone toimub ka enam-vähem iga päev. Aga vabad nädalavahetused on juba totaalne kuld, ei taha kalendrisse enam midagi juurde, pigem võiks vähemaks võtta. Kogu uisk juba siit lendas.
Teisip-kolmap läheme ehk uuesti Harku mäeringile. Järgmisel laupäeval Kõrvemaa triatlon. Pühapäev on VABA! Uskumatu.
Esimesel päeval lagunes mul kaardihoidja ära, sest selgus, et ma polnud teda lõpuni installinud, vaid foolishly lootnud, et ma võtsin pakist koheselt kasutatava toote. Ei saa öelda, et ma veel terve kaardihoidjaga eriti pildil oleks olnud, suhteliselt algusest peale kruusisin ikka viimasel kohal. Kogu Valgehobusemägi oli liiga tilluke, et sinna üldse rohkem kui 2 KP panna, aga rajameister otsustas just seal meid põhiliselt vongeldada, kuigi kaardikribulast suurt midagi välja ei lugenud. Esimesed 2KP'd tuligi ratast põhiliselt õlal tassida või siis mäest üles lükata. Ja just nii kui tekkis võimalus kimama hakata, laguneski varustus ära ja enne KP4 veetsingi minuti Margus Hernits-stylee rajalt kruvisid otsides. Need pole ka asjad, mille keegi peale võistlust ju finishisse tooks. Sõitsin siis edasi plaat kaardiga kuidagi käes. Kui oli võimalik midagi sõimata, siis sõimasin – mul oli nüüd kohe ERILINE õigus.
Viga nagu ei õnnestunud teha – kuigi tagantjärgi oleks võinud mõned teevalikud paremini teha – aga mul oli põhiline teha talutav otsus kiiresti ja noppe minema kimada. Suuremate ringide sõitmise julgus tuli alles 1. päeva teisel poolel, muidu ikka üritasin punase joone ligidalt oma valiku teha. Rõõmu tegi ka loomulikult see, kui mõnele tüübile õnnestus rajavalikuga kott pähe tõmmata. Üldse on vist alati nii rõõmustav võtta igast võistlusest osa teades, et sa oled kõige sitem mees metsas. Iga võit on siis ilge boost – kas sõidad kellestki mööda või teed parema valiku. Alles lõpus suutsin läbi metsa lõigates ratas õlal mäest alla kukkuda, mis ei olnud üldse tore. Ilus sinine triitseps kasvas mulle õhtuks. Lõpus vaatasin veel kuidas Margus Hallik viga tegi ja läbi ta oligi – rada 7,5; aeg 58m. Noh, poole peal oleks ma juba ka ajaga alla 10m/km rahule jäänud. Igatahes nagu ikka "pole põhjust rahulolematu olla",
Vahepealne öö ja hommik parandasid mu kaardihoidja ära (nüüd on mul oma rauasaag). Hommikul tõstsin ennast ka teiseks päevaks ELIITI ümber, sest muidu oleks lihtsalt liiga igav ja üldsegi, jubedamat asja kui A-rajal kolme hulka tulla, ei oska ma ette kujutadagi. Korraldajatele oli mu kahe raja vahel tilbendamine muidugi tõsine nightmare – öised kõned Paulile nädala keskel panid sellele juba aluse :)
Tavarada läksin juba eriti lõdvalt võtma. Kui ringi oli vähegi mõistlik minna, siis ma seda ka tegin. Tagantjärgi oleks KP1 võinud siiski otsem minna, aga nii hea on ju võistlust alustada pikema kimaga. 3.KP's tegin paar pisirumalust, 5. KP's võtsin juba oma esimese ringimineku skalbi – see punktiir läbi soo ei olnud kohe üldse "on". KP6 nüüd juba oleks paremalt "otse" targem olnud, KP9 väike jõnks maanteele oli tõenäoliselt ka õige. Even Toomas sai mu ka alles siin kätte 6 minutiga. 3 minuti Riho Taba tuli küll paar korda vastu, aga mööda sai ta must alles KP15. Sellega kadus ka mu esialgne võimalus kedagi võita. Vaheaegu tahaks juba küll näha, sest KP11-ni sõitsin ma suhteliselt veatult, kuigi mitte just eriti nobedalt. KP10 sõitsin kaardilt välja, et saaks maksimaalselt Piibe mnt asfalti. Väga jamm oli kimada, ET läks tiba otsem ja tekkis mulle mingil hetkel uuesti selja taha – braa! 10-11-12 ma suhteliselt sõltusin temast, mõelda eriti ei viitsinud, aga silma hoidsin asjade käigul peal. 13KP's tegin oma hea vana kooli vea, et võtan esimese ettejuhutva punase joone ja hakkan sedapidi sobivas suunas kimama. See lõppes siis sellega, et olin juba üle poole ma KP16'sse ära sõitnud, kui alles avastasin, et KRT ja TRA ja RSK. Üheks sekundiks mõtlesin sealtsamast finishisse tulla ja katkestada, aga kohe mõtlesin, et mis te õige mõtlete, katkestamine on mõttetu. Kakerdasin siis juba suhteliselt resigned olemisega tagasi üle jõe ja mäest üles Piibele, sealt ringiga KP14. Siin sai Martti mu kätte. KP15 tegin ma mingeid trikke, niet sain suusarajal uuesti Martti kätte, kuigi rõõmu sellest oli põgusalt, sest sel hetkel kimas ta parasjagu mäest alla ja veeres uuesti järgmisest üles ja ma pidin veel hakkama sealt ratast üles lükkama. Boo. See vahe kärises päris kiiresti. KP16 uuesti minnes valisin ma vasakpoolse tee puhtalt sellepärast, et ma olin seal kuradi KP10 rajoonis juba nii mitu korda olnud ja vaheldust oli vaja. Loomulikult polnud just eriti targa otsusega tegemist. Siin nägin jälle Marttit – seekord ratast parandamas. PTÜI x3 – mulle kohe üldse ei meeldiks, kui mul metsas selline asi juhtuks. Tulemusi küll ei tea veel, aga kui ta must sellepärast tahapoole jääks, oleks küll ebaaus – noh, mina oma KP13-16 lollusega kaotasin ka aega, a see oli puhta oma viga. Lõpuni enam midagi väga põnevat polnud, KP18 tegin ehk jälle liiga suure ringi, aga kes nii hilja enam mõelda viitsib ja radu lugeda, eriti sellest HM-kribulast. Just. Ja need peenikese kontuuriga rajad sinna mäe otsa olid kindlasti spetsiaalselt võistluse jaoks sisse tallutud. Korra pidin veel samast kohast lõikama, kus eile käntsa käisin. Viimasesse tulin natuke rumalasti otse üle mägede palju lisatõusu võttes. Finishis oli kõik tore.
Rajad olid ikka väga head. Kas nüüd ka rajaplaneeringu koha pealt, aga mulle kui põhiliselt päevakutel RO-ja jaoks oli vaheldus ikka mäekõrgune.
SI-ratta-küljes süsteem töötas mõlemil päeval hästi. Ei teagi, milline see järgmine võistlus olla võiks, kus jälle SI ratta küljes olema peab, et praegust seadet veel täiustada saaks.
Seltskondlikust poolest – metsanaeratused, Marek Karm, maasad-mustikad, rongisõit, Aegviidu burks ja õlle mekk – kirjutab Ruta. Nknii oli tegemist individuaalvõistlusega, kust ei saagi üks inimene EALESKI kõigi eest kirjutada. Pilti nagu tehti ka.
Jaa, ja nädala idee oli loomulikult Unfair Play Teami põhimõtetele alustala panek. Rahvatriatloni tulemusi ei ole ikka veel – kuna kahe 'jooksu' tulemuste kokkumergemine on vist ilge jeblimine (näiteks), siis on nad vist valinud jaanalinnu taktika ja see etapp vaikitakse lihtsalt maha. Tore idee oli muidu. Ruta avastas muidu, et triatlone toimub ka enam-vähem iga päev. Aga vabad nädalavahetused on juba totaalne kuld, ei taha kalendrisse enam midagi juurde, pigem võiks vähemaks võtta. Kogu uisk juba siit lendas.
Teisip-kolmap läheme ehk uuesti Harku mäeringile. Järgmisel laupäeval Kõrvemaa triatlon. Pühapäev on VABA! Uskumatu.
Subscribe to:
Posts (Atom)