Konakas oli cool sest:
- sõidetakse mööda pisikesi radu ja seda tuleks enne Jõelähet ju teha. Tehnika oli mul ikka väga purr stardis. Aga nüüd juba julgen rohkem.
- sõidetakse kiiresti!
- viimasel ringil saab xdreami panna ja teha nägu, et kui nüüd täpiks ei sõida, siis kukub esikolmikust välja
- ringid on lühikesed ja siis teab juba teine kord, kus ohtlikum on
- isegi mööda on võimalik sõita ja inimesed on head! Viimasel ringil jäi saldo isegi minu kasuks plussi, muidu olid seal ikka väga 'ärjad koos ja ma pole rattas ju harjunud, et must mööda sõidetakse
- sest eilne post-teisik põlvevalu läks ÄRA (mööndustega)
- mitu korda oleks kraavi sõitnud - ka fun
- vajadus rattakingade järgi on juba karjuv. Jalg ei püsinud abs pedaalil. Tuleb vist foobiast üle saada.
- sõitsin esimest korda Seiklusporru nime all
Paha on see, et nüüd kui trennid on õue kolinud, ei saa enam üldse pärast korralikult venitada.
Paistab, et X-antitsipatsioon on juba laeligi - postitusi tuleb iga päev. Eelmisel aastal me vist postitasime ka umbes kolm korda päevas enne esimest "suurt päeva".
Jään nüüd arvuti äärde ootama Ruta posti teemal "öö-oo on lahäää". Kuigi ta ütles, et meie võtame seda Xdreami asju hoopis tõsisemalt kui nemad. Hähh.
EDIT: Tulemused (PDF) just optimismi ei süsti. Kiirrongi Alari sõitis keskm mint kildile kiiremini, sinna siis jääb koht esikolmikus. Aga ma olen selle eest M30 klassis. Esimest korda elu tunnen ma ennast vanana.
EDIT2: Pildi leidsin ka! Kõik ratturid on nii ühtemoodi ja ma pidin mitu korda teiste sõitjate pilte vaatama ja mõtlema, kas see olen äkki mina. Õnneks mu tuules lotendav sinine püks reedab mind.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
ma jätan selle "öö-oo lahää" asja Margiti kirjutada hoopis.
Post a Comment