Kui ma seda praegu kirjutan siis on kuri kahtlus et Mihkel on veel rajal, või vähemalt pole oma telefoni vaadanud..
Igatahes mina lõpetasin võistluse nii umbes 46.ndal km-l ja endale mulle meeldib lohutada, et seda sugugi mitte minu süül.
See et eelmisel aastal matkarajal mulle naisteklassi võit tuli ei tähenda alati et põhiklassi üleminnes ma sama hästi ruuliksin. Eriti kui arvestada, et selle kevadine trenn on olnud kõigest 60 km ning sedagi enamus asfaldil.
Kuigi veel Jõelähtmele kohale sõites ma vaagisin, kas minna võtta ikkagi matkarada (35 km) või minna pikemale (78) kuhu ma regatud olin. Aga päike tuli välja ja vaatamata sellele et marukülm oli, otustasin ikkagi pikka teha. Toppisin kõik oma võimalikud riided selga ning pakkisin seljakoti. Siis vaatasin et teistel kellelgi ei ole seljakotte, isegi naistel. Kus nende toidud ja ravimid siis on? Viimasel hetkel loobusin ka seljakotist ja pakkisin kõik toidud ja ravimid taskutesse.
Start nagu start ikka. Ma jäin kohe kõikidest maha. MItte ainult liidrigrupist vaid suht kõikidest. Varbad hakkasid külmetama ja ma ei suutnud muud mõelda kui vastik asi see sport ikka on. Aga metsavahele jõudes läks elu paremaks, varvastel hakkas soe, singlid olid mõnusad, mäed olid küll killerid aga noh.. Vahepeal andsin ühele nälgas tüübile oma snickersi. Siis kohtasin millalgi 35 km-l ühte oranzi über-koledate pükstega Eesti Posti tüüpi , kes mulle tagant järgi jõudis ja me koos imetlesime Jõelähtme kiriku torni, mis eemalt paistis ning vaagisime kas minna finishisse või jätkata. Tema oli hakkamist täis ja leppisime kokku, et sõidame koos lõpuni. Mingi hetk andsin talle kilekoti, mis mul kaasas oli kuna ta varbad külmetasid. Snickersi tüüp, kes must 2 TP-s maha oli jäänud oli täitsa kadunud ja ma arvasin et ta katkestas seal samas, kus meiegi kirikutorni imetlesime. Kilekotitüübiga jätkasime vapralt rada, mingi hetk hakkas natuke tüütama sest ta oli ülipositiivne ja tore ning tahtis palju jutustada ning ühtlasi tunduvalt aeglasem kui mina, aga ta ikka aegajalt cheeris, et jätkame lõpuni... 'kui sa mind ikka ka ootad'. No mis mul üle jäi, vedasin ta juba mülkasse, kole ju poissi üksi jätta. Kusjuures alguses ta isegi teietas mind :O Igatahes raja teisel poolel, mis mulle eelmisest aastast tuttav, läks kõik justkui paremaks. Snickersi tüüp jõudis järgi, kilekotipoiss püsis kannul. 3. TP-s aga hakkasid nii kilekotipoiss kui snickersitüüp rääkima katkestamisest.. Noja korraldajad ka muidugi takka, et jaa, siit saab nii otse mööda asfalti finishisse ja teie kolm oletegi viimased ja palju raskemad rajad on veel ees jne.. Ma ka ei tahtnud väga üksi jääda, kuigi nii kripeldab... Mul oli särtsu nii palju ja lootsin et snickersitüüp ja kilekotipoiss saavad kahekesi hakkama kui ma peaks eest ära kimama. Aga ma olen ju nii mõjutatav. Niet finish it is! 10 km vastutuule asfalti, kuiv saiake finishis, üks vinguv tel.kõne sõbrale - 'tule mulle järele, mul on külm Mihklit oodata' ja kodus ma olengi.
Äärmised pildil siis mu kaaslased. 3-s TP.
Kokkuvõttes on mul on hea meel et läksin pikale sõidule, et panin end nii soojalt riidesse , võtsin kaasa kilekotid ning snickersid ning et mul oli kaks kaaslast raja teisel poolel. 46 + 10 km Jõelähtmet on seks aastaks tehtud. Järgmisel aastal peab natu rohkem metsatrenni tegema, aga pikale lähen kindlasti tagasi. Häbi on ju protokollis 'katkestajaks' tembeldatud olla.
Igatahes mina lõpetasin võistluse nii umbes 46.ndal km-l ja endale mulle meeldib lohutada, et seda sugugi mitte minu süül.
See et eelmisel aastal matkarajal mulle naisteklassi võit tuli ei tähenda alati et põhiklassi üleminnes ma sama hästi ruuliksin. Eriti kui arvestada, et selle kevadine trenn on olnud kõigest 60 km ning sedagi enamus asfaldil.
Kuigi veel Jõelähtmele kohale sõites ma vaagisin, kas minna võtta ikkagi matkarada (35 km) või minna pikemale (78) kuhu ma regatud olin. Aga päike tuli välja ja vaatamata sellele et marukülm oli, otustasin ikkagi pikka teha. Toppisin kõik oma võimalikud riided selga ning pakkisin seljakoti. Siis vaatasin et teistel kellelgi ei ole seljakotte, isegi naistel. Kus nende toidud ja ravimid siis on? Viimasel hetkel loobusin ka seljakotist ja pakkisin kõik toidud ja ravimid taskutesse.
Start nagu start ikka. Ma jäin kohe kõikidest maha. MItte ainult liidrigrupist vaid suht kõikidest. Varbad hakkasid külmetama ja ma ei suutnud muud mõelda kui vastik asi see sport ikka on. Aga metsavahele jõudes läks elu paremaks, varvastel hakkas soe, singlid olid mõnusad, mäed olid küll killerid aga noh.. Vahepeal andsin ühele nälgas tüübile oma snickersi. Siis kohtasin millalgi 35 km-l ühte oranzi über-koledate pükstega Eesti Posti tüüpi , kes mulle tagant järgi jõudis ja me koos imetlesime Jõelähtme kiriku torni, mis eemalt paistis ning vaagisime kas minna finishisse või jätkata. Tema oli hakkamist täis ja leppisime kokku, et sõidame koos lõpuni. Mingi hetk andsin talle kilekoti, mis mul kaasas oli kuna ta varbad külmetasid. Snickersi tüüp, kes must 2 TP-s maha oli jäänud oli täitsa kadunud ja ma arvasin et ta katkestas seal samas, kus meiegi kirikutorni imetlesime. Kilekotitüübiga jätkasime vapralt rada, mingi hetk hakkas natuke tüütama sest ta oli ülipositiivne ja tore ning tahtis palju jutustada ning ühtlasi tunduvalt aeglasem kui mina, aga ta ikka aegajalt cheeris, et jätkame lõpuni... 'kui sa mind ikka ka ootad'. No mis mul üle jäi, vedasin ta juba mülkasse, kole ju poissi üksi jätta. Kusjuures alguses ta isegi teietas mind :O Igatahes raja teisel poolel, mis mulle eelmisest aastast tuttav, läks kõik justkui paremaks. Snickersi tüüp jõudis järgi, kilekotipoiss püsis kannul. 3. TP-s aga hakkasid nii kilekotipoiss kui snickersitüüp rääkima katkestamisest.. Noja korraldajad ka muidugi takka, et jaa, siit saab nii otse mööda asfalti finishisse ja teie kolm oletegi viimased ja palju raskemad rajad on veel ees jne.. Ma ka ei tahtnud väga üksi jääda, kuigi nii kripeldab... Mul oli särtsu nii palju ja lootsin et snickersitüüp ja kilekotipoiss saavad kahekesi hakkama kui ma peaks eest ära kimama. Aga ma olen ju nii mõjutatav. Niet finish it is! 10 km vastutuule asfalti, kuiv saiake finishis, üks vinguv tel.kõne sõbrale - 'tule mulle järele, mul on külm Mihklit oodata' ja kodus ma olengi.
Äärmised pildil siis mu kaaslased. 3-s TP.
No comments:
Post a Comment