4 pilti:
Loodame kõik nüüd koos, et millalgi tulevikus ei peaks Ruta tõdema, et "Pulmad on mu elus kui skaigid"
21.5.09
Paar puuduolevat pilti Jõelähtmest
Lubasin, mis ma lubasin, aga siiamaani üles panemata. Allpool. Täna tegin õhtul 1:20 jooksu. Meeldis ja keskm pulss ka alla 140. Homme Saku tee uisk. Kas ma pean?
4 pilti:
Loodame kõik nüüd koos, et millalgi tulevikus ei peaks Ruta tõdema, et "Pulmad on mu elus kui skaigid"
4 pilti:
Loodame kõik nüüd koos, et millalgi tulevikus ei peaks Ruta tõdema, et "Pulmad on mu elus kui skaigid"
Ruisudebüüt 2009 - Ruta
Eelmisel nädalal murdis mind palavik ja veetsin enamuse nädalast 38,5 kraadisena ja kohutavas kurguvalus voodis. Arst ütles et angiin. Nii jäi mul eelmise nädala teisik ja neljapäevak ära ja üldse kogu elu seisis väljaarvatud see, et ma vaatasin ohjeldamatult telenovelasid (kõige shokeerivam oli et vaprate ilusate Taylor nahistas Brooke'i poja Rickiga).
Seegi nädal on läinud ilma igasuguse spordita ja tänane neljak jäi vahele kuna oli after-haiguse visiit arstile, pärast mida oli loomulikult vaja jalutada Balti jaama turul ja sinna see päevak kadus. Ainult nii palju sain sellest osa, et nägin trolli oodates Marek Karmi üleni ISC-is, o-kossid jalas. Korraldatud neljaribuss väljub ju baltast. Igatahes arstil käik oli positiivne, vereanalüüs angiini enam ei näidanud. Kurk aga näitas häälepaelte tugevat turset, mis seletab mu viimase aja parmupohmelli hääle. Ainus soovitus arstilt oli - räägi vähem.
Täna sain ka TAOK-i särgid kätte. Kuigi värvikombinatsioon must-sinine-kollane pole absoluutselt trendikas ja minu arvamuses tänaseni täiesti öäk, siis puudub mul nüüd, kui ma sain kätte särgid kus minu nimi peal, igasugune objektiivne hindamisvõime ja ma olen nendest totaalselt vaimustuses. Ikkagi minu esimesed klubiriided üldse. Ühtekuuluvustunne, see et sa esindad peale enda ka veel mingit suuremat kooslust blablablaa (...viiulimuusika, ilus maastik taustaks...), see teeb nii õnnelikuks kuidagi. Aga kuna neljarile uue outfitiga edvistama ei jõudnud, siis läksin edvistasin särgiga Lilleküla statal ja tegin oma selle aasta ruisudebüüdi. Jaa, need 84 mm ruisud on ikka palju paremad kui mu eelmised 100 mm-sed. Hirm on väiksem, pidur on saapa küljes, ise olen madalamal. Igasugune tehnika ja oskus puudub ning jalakäijad möödusid must nagu postist aga vähemalt esimesed rullumised tehtud. Yes we can!
Võistlustest nii palju et RO EMV jätan vahele. Noh et angiin just oli ja nii (ettekääne nagu maast leitud). Jama selle transpordiga alati, muidu läheks XTeam (või mis ta nimi oli) seiklusrogainile.. Keegi küüti ei paku kahele tüdurkule? Muidu teratud on kahes koosseisus 36 h miniversioonil ehk 15 h-sel (nad oleks võinud selle vähemalt 24 h-seks teha) kirjas, seega tuleb väike omavaheline võistlus, lisaks muidugi vaja teised pooltundmatud naistiimid võita. Üldse ei kadesta Mihklit kes ronimiskaheksaid ja karabiine sebib. Keegi võiks mu ratta ka Saaremaale orgunnida aidata.
Kaubandusuudiseid ka: AT spordis kõik jalanõud ja riided miinus 30 prosso ja minu skaigid ka endiselt müügis. Skaigikuulutuse panin mingisse suusafoorumisse, mille linki ma enam ei leia, ka üles. Paneks X-i foorumisse ka, aga kuna ma nii sakkisin nendega sõitmises siis ma ei julge seal foorumis sel teemal üldse sõna võtta. Pärast guugeldavad vms ja satuvad siia blogisse kus eelmise aasta xdreamilt pilt kuidas Tõnu mind jopesabas edasi vedas. Skaigid mu elus kui pulmad my ass.
Seegi nädal on läinud ilma igasuguse spordita ja tänane neljak jäi vahele kuna oli after-haiguse visiit arstile, pärast mida oli loomulikult vaja jalutada Balti jaama turul ja sinna see päevak kadus. Ainult nii palju sain sellest osa, et nägin trolli oodates Marek Karmi üleni ISC-is, o-kossid jalas. Korraldatud neljaribuss väljub ju baltast. Igatahes arstil käik oli positiivne, vereanalüüs angiini enam ei näidanud. Kurk aga näitas häälepaelte tugevat turset, mis seletab mu viimase aja parmupohmelli hääle. Ainus soovitus arstilt oli - räägi vähem.
Täna sain ka TAOK-i särgid kätte. Kuigi värvikombinatsioon must-sinine-kollane pole absoluutselt trendikas ja minu arvamuses tänaseni täiesti öäk, siis puudub mul nüüd, kui ma sain kätte särgid kus minu nimi peal, igasugune objektiivne hindamisvõime ja ma olen nendest totaalselt vaimustuses. Ikkagi minu esimesed klubiriided üldse. Ühtekuuluvustunne, see et sa esindad peale enda ka veel mingit suuremat kooslust blablablaa (...viiulimuusika, ilus maastik taustaks...), see teeb nii õnnelikuks kuidagi. Aga kuna neljarile uue outfitiga edvistama ei jõudnud, siis läksin edvistasin särgiga Lilleküla statal ja tegin oma selle aasta ruisudebüüdi. Jaa, need 84 mm ruisud on ikka palju paremad kui mu eelmised 100 mm-sed. Hirm on väiksem, pidur on saapa küljes, ise olen madalamal. Igasugune tehnika ja oskus puudub ning jalakäijad möödusid must nagu postist aga vähemalt esimesed rullumised tehtud. Yes we can!
Võistlustest nii palju et RO EMV jätan vahele. Noh et angiin just oli ja nii (ettekääne nagu maast leitud). Jama selle transpordiga alati, muidu läheks XTeam (või mis ta nimi oli) seiklusrogainile.. Keegi küüti ei paku kahele tüdurkule? Muidu teratud on kahes koosseisus 36 h miniversioonil ehk 15 h-sel (nad oleks võinud selle vähemalt 24 h-seks teha) kirjas, seega tuleb väike omavaheline võistlus, lisaks muidugi vaja teised pooltundmatud naistiimid võita. Üldse ei kadesta Mihklit kes ronimiskaheksaid ja karabiine sebib. Keegi võiks mu ratta ka Saaremaale orgunnida aidata.
Kaubandusuudiseid ka: AT spordis kõik jalanõud ja riided miinus 30 prosso ja minu skaigid ka endiselt müügis. Skaigikuulutuse panin mingisse suusafoorumisse, mille linki ma enam ei leia, ka üles. Paneks X-i foorumisse ka, aga kuna ma nii sakkisin nendega sõitmises siis ma ei julge seal foorumis sel teemal üldse sõna võtta. Pärast guugeldavad vms ja satuvad siia blogisse kus eelmise aasta xdreamilt pilt kuidas Tõnu mind jopesabas edasi vedas. Skaigid mu elus kui pulmad my ass.
20.5.09
Uisudebüüt 2009
Täna võtsin osa Arcticu välistrennist a la rulluisk. Põhiliselt oli tegemist tehnikatrenniga ja selleks, et ka endale midagi meelde jääks, siis tipin siia ka, et:
- raskus tuleb hoida tagumistel ratastel (ma olen alati hästi ette kummardunud. Lõpuks sain ka kükkistme suht hästi kätte ja sõitsin nii, et keha liikus otsejoont ja jalad puusast allpool lihtsalt vehikisid ja VÄGA coool oli).
- sõita tuleks rohkem rataste välisküljel. Lisaks mu naturally charming x-jalale pushib ju uisk veel sügavamale iksi, niet ma ei usu et ma sellesse nirvaanasse kunagi jõuan. Iga kord kui jalg all sirge on, on muidugi tunda, et see on higher state of consciousness, aga mis teha
- tehti kolme moodi pidurdamist – t-pidur oli täiesti lootusetu, sest ma keeldusin jalga maast lahti tõstmast. Siis olid lahedad suusahüppaja harjutused, mis mulle väga meeldisid, tehti veel trikka-nippa ja õpetati murule sõitmist ja üle servade. Murul saab ka ilma tippimata sõita muideks. Väga braa oli. Siis kui kõik läbi oli, suuunistasin Kakumäe ringile, et tsekkida, kuidas eelmise aastaga võrdleb. 19. aprillil 08 olin ma sõitnud sama ringi 24.45-ga ja seekord läks 29 minutit. Mitte nii halb, kui 2008 märtsi lõpus sõidetud 33. Ma usun, et areneda veel on. Nüüd jääb enne 36h väga vähe võimalusi veel proovida ainult. tuleb vist julmalt mõmda päeva ruisk sisse kirjutada. enesekindlus tuleb päris kiiresti tegelikult. Võistlusele peaks ainult hüppeliigese ümbre mingi pehme švammi installima, sest vooder hakkas jälle rõvedalt hõõruma.
Homme hommikul lähen jooksma. Puhkus on ikka "amazing"
- raskus tuleb hoida tagumistel ratastel (ma olen alati hästi ette kummardunud. Lõpuks sain ka kükkistme suht hästi kätte ja sõitsin nii, et keha liikus otsejoont ja jalad puusast allpool lihtsalt vehikisid ja VÄGA coool oli).
- sõita tuleks rohkem rataste välisküljel. Lisaks mu naturally charming x-jalale pushib ju uisk veel sügavamale iksi, niet ma ei usu et ma sellesse nirvaanasse kunagi jõuan. Iga kord kui jalg all sirge on, on muidugi tunda, et see on higher state of consciousness, aga mis teha
- tehti kolme moodi pidurdamist – t-pidur oli täiesti lootusetu, sest ma keeldusin jalga maast lahti tõstmast. Siis olid lahedad suusahüppaja harjutused, mis mulle väga meeldisid, tehti veel trikka-nippa ja õpetati murule sõitmist ja üle servade. Murul saab ka ilma tippimata sõita muideks. Väga braa oli. Siis kui kõik läbi oli, suuunistasin Kakumäe ringile, et tsekkida, kuidas eelmise aastaga võrdleb. 19. aprillil 08 olin ma sõitnud sama ringi 24.45-ga ja seekord läks 29 minutit. Mitte nii halb, kui 2008 märtsi lõpus sõidetud 33. Ma usun, et areneda veel on. Nüüd jääb enne 36h väga vähe võimalusi veel proovida ainult. tuleb vist julmalt mõmda päeva ruisk sisse kirjutada. enesekindlus tuleb päris kiiresti tegelikult. Võistlusele peaks ainult hüppeliigese ümbre mingi pehme švammi installima, sest vooder hakkas jälle rõvedalt hõõruma.
Homme hommikul lähen jooksma. Puhkus on ikka "amazing"
19.5.09
There’s no such thing as a free drink :(
Käisin just ratta-o teisipäevakul, agendas pikk ratas ja lambiost. Kõik hakkas perse kiskuma juba kodus, kus selgus, et nii si, kompass kui pulsivöö on kotis ja tööl. OK, rendime. EMV-ks harjutamiseks võtsin SI-hoidja kaasa. Tarvis ju „suurelt kiiruselt“ ja „kinga lahti võtmata“ õppima punkte võtta.
Ratas oli hoolduses päris mustikaks tehtud ja rattakingandus on nagu rattaga sõitma õppimine – eriti pikalt enam mässama ei pidanud ja kõige suurem crashivõimalus oli koduhoovist väljasõidul. Tuleb lihtsalt väga aeglaselt sõitma õppima.
Anyways, päevakul sain lambi, viimase Silva LX-i, joogi sain tasuta :P Aga siit kohe kõik allamäge – stardi ajaks olin ära kaotanud sinise lipaka ja teel starti lõhkusin si-hoidja ka ära. No kurat. Sõitsin siis niisama Hiiul-Männikul ringi, raja ülesehitus paistis suhteliselt sarnane olevat sellele, mis 2a tagasi, igatahes samal ringil olid pidevalt ratturid mu ümber ja isegi ühte KP-d nägin. Kokku tuli sõitu nii 27km koos koduotsaga. Metsas king üldse ei seganud, vahest tundus, et serv hakkab hõõruma, muidu pigem nõudsid hulljulgemat ja jõulisemat lähenemist – liivas ei saanud lubada jala välja võtmist ja siis tuli ilge tempoga lihtsalt peale lennata. EMV-l sõidan siis kingaga, kuigi lühirajal on see kindlasti max metsas miniteid pidi.
Ehitajate tee mäe all sirgel sain mingi õppeauto tuules 46kph sisse, rahulolu naases, kuigi allajäämine Margiti testsõidu 47-le oli selge.
Just helistasin Kristjanile ja selgus, et ta jooksmiskarjäär ongi saanud lõpu ja Aivar tikib juba kõik 36h boksid. Jätsime seisu nii, et kui esmaspäevaks keegi ühendust ei võta, lähme Aivariga. Sain talt ka Medisofti Icebugi packing listi ja see on VÄGA comprehensive ja motiveeriv.
Homme uisutrenn, ülehomme-reedel ehk jõuab ronimisvarustusega tegeleda? EMV o-sport stardilistis on 12 tüüpi. Äkki (just äkki) õnnestub siis elu o-eesmärk täita ja 10 hulka tulla. Imagine the good times. Vaatasin just tulemusi ja ma olin eelmisel aastal kaks korda viimane. LOL
Ratas oli hoolduses päris mustikaks tehtud ja rattakingandus on nagu rattaga sõitma õppimine – eriti pikalt enam mässama ei pidanud ja kõige suurem crashivõimalus oli koduhoovist väljasõidul. Tuleb lihtsalt väga aeglaselt sõitma õppima.
Anyways, päevakul sain lambi, viimase Silva LX-i, joogi sain tasuta :P Aga siit kohe kõik allamäge – stardi ajaks olin ära kaotanud sinise lipaka ja teel starti lõhkusin si-hoidja ka ära. No kurat. Sõitsin siis niisama Hiiul-Männikul ringi, raja ülesehitus paistis suhteliselt sarnane olevat sellele, mis 2a tagasi, igatahes samal ringil olid pidevalt ratturid mu ümber ja isegi ühte KP-d nägin. Kokku tuli sõitu nii 27km koos koduotsaga. Metsas king üldse ei seganud, vahest tundus, et serv hakkab hõõruma, muidu pigem nõudsid hulljulgemat ja jõulisemat lähenemist – liivas ei saanud lubada jala välja võtmist ja siis tuli ilge tempoga lihtsalt peale lennata. EMV-l sõidan siis kingaga, kuigi lühirajal on see kindlasti max metsas miniteid pidi.
Ehitajate tee mäe all sirgel sain mingi õppeauto tuules 46kph sisse, rahulolu naases, kuigi allajäämine Margiti testsõidu 47-le oli selge.
Just helistasin Kristjanile ja selgus, et ta jooksmiskarjäär ongi saanud lõpu ja Aivar tikib juba kõik 36h boksid. Jätsime seisu nii, et kui esmaspäevaks keegi ühendust ei võta, lähme Aivariga. Sain talt ka Medisofti Icebugi packing listi ja see on VÄGA comprehensive ja motiveeriv.
Homme uisutrenn, ülehomme-reedel ehk jõuab ronimisvarustusega tegeleda? EMV o-sport stardilistis on 12 tüüpi. Äkki (just äkki) õnnestub siis elu o-eesmärk täita ja 10 hulka tulla. Imagine the good times. Vaatasin just tulemusi ja ma olin eelmisel aastal kaks korda viimane. LOL
18.5.09
Rattahooldus tehtud
AT Sport kõpitses käike, mäletas koonustepaanikat vähem kui mina, paigutas rattakompuutrit (ja siis veelkord), sättis esilampput ja installis tagalampput ning marjana koogil hoidis mu kätt mu esimestel päris sammudel rattakingadega ratta seljas. Alguses tundus lootusetu, aga nüüd juba oskan küll. Just kiiresti äravõtmisega on praegu raske, sest mu jalg nagu üldse ei PAENDU nii kaugele. Homme teen ettevaatliku päevaku.
Veel sain teised klotsid spinninguratta jaoks ja juhtnöörid, kuidas pedaale vahetada (ja et üks pidi vastupidi kruvuma ja et tavalise võtme puhul läheb vaja #15 juhul, kui pedaalivõtit ei ole.
Igatahes kossid on mul sellised, et ma ei tohiks nendega üldse tolmusesse metsagi sõitma minna, mis siis veel soos jooksmisest rääkida. Ma saan nüüd aru nendest ratturitest, kes pori kahele poole pritsides Mulgi soodest läbi ei jooknsud.
Muust varustusest ma pilte ei postita.
Läti eestikatel olin kaks korda kontrolljooksja K1. Esimene päev oli suht lope, teisel pidi 2h metsa kammima ja lõpus enam joosta ei jõudnud. Andreas ütles, et enne sügist ta ei seikle niet tema excludimine oli õigustatud ja mitte ülekohtune. Timot ei olnud kohal :/ Shortlisti kaks järgmist nime on Eleri Hirv ja Misha (Ruta pealekäimisel). Asif muidugi. Kristjan ei tea arengutest midagi.
Ja lugege Ruta kuulutust ka 36h foorumist! Seal on metsik FPTH-infestatsioon postide hulgas lahti läinud. Response rate on veel kahjuks madal. Kuigi ma ei tea, Rutale on võib-olla juba rida läikiva rüüga rüütleid oma autosid pakkumas käinud.
Veel sain teised klotsid spinninguratta jaoks ja juhtnöörid, kuidas pedaale vahetada (ja et üks pidi vastupidi kruvuma ja et tavalise võtme puhul läheb vaja #15 juhul, kui pedaalivõtit ei ole.
Igatahes kossid on mul sellised, et ma ei tohiks nendega üldse tolmusesse metsagi sõitma minna, mis siis veel soos jooksmisest rääkida. Ma saan nüüd aru nendest ratturitest, kes pori kahele poole pritsides Mulgi soodest läbi ei jooknsud.
Muust varustusest ma pilte ei postita.
Läti eestikatel olin kaks korda kontrolljooksja K1. Esimene päev oli suht lope, teisel pidi 2h metsa kammima ja lõpus enam joosta ei jõudnud. Andreas ütles, et enne sügist ta ei seikle niet tema excludimine oli õigustatud ja mitte ülekohtune. Timot ei olnud kohal :/ Shortlisti kaks järgmist nime on Eleri Hirv ja Misha (Ruta pealekäimisel). Asif muidugi. Kristjan ei tea arengutest midagi.
Ja lugege Ruta kuulutust ka 36h foorumist! Seal on metsik FPTH-infestatsioon postide hulgas lahti läinud. Response rate on veel kahjuks madal. Kuigi ma ei tea, Rutale on võib-olla juba rida läikiva rüüga rüütleid oma autosid pakkumas käinud.
Libahunt I etapp 2009
Pisut tagantjärgi libakamuljeid ka.
Hommikul oli kõik iu. vihma sadas ja Admiraliteedi basseini juurde saabudes, kust laev pidi meid Naissaarele viima, ei saanud küll aru, kas õiges kohas oleme. Polnud ühtegi inimest ega ühtegi laeva. Lõpus rahvas ikka tiksus kohale, vihma sadas ja kõik olid kobaras sadamaäärse hotelli seina ääres, kus polnud isegi katusealust vaid enamus massi oli mingi rõdu alla kogunenud. Lõpuks saabus ka hilinenud sõiduvahend. Meie peamine mure oli, kas seal ikka katus on või on tegu paadiga? Katus oli. Väike Monica-nimeline laev tuubiti inimesi täis, saime head istekohad nurgadiivanil vööris, kust aknast mulle koguaeg vett peale tuli, niet võtsin oma vihmakeebi juba seal kasutusse.
Maabumise ja stardi vahele jäeti meile pool tundi. Rajaplaneerimine käis väga pealiskaudselt, aga otsustasime saare alumise otsa kus oli tihedamalt punkte, teha enne ning siis üles liikuda.
Lisaülesanded olid just sellised mida seal saarel teha saab. Väikese rongivaguni lükkamine teatud maa, ühes majas laealuse konstruktsiooni keti abil edasi nihutamine, takistusrada langenud puuderägastikus mille lõpetades Hedi kilekeep ribadeks oli), karkudel kõndimine (sellest me loobusime ja arvasime et lihtsam on karistuspunkt leida rannast, kuigi seal me kammisime randa ikka üsna pikalt), miinide ülelugemine, mis meil ka eriti ei õnnestunud. Kahel pool raudteed oli platvormidel miinid ja need tuli üle lugeda, jagunesime siis mina üheltpoolt, Hedi teiselt. Minu juhe oli nii koos et kui Hedi juba oma 180 tk üle oli lugenud, olin mina ikka 13 juures. Seni kuni Hedi ootas kui ma uuesti ja uuesti alustan, kuulis ta pealt et ühe vale miini eest on 1 trahviring mööda vallseljakut ja kuulis et üks tiim pakkus 236 ning sai 4 trahviringi. Kuigi meie saime tulemuseks ca 310 tundus mõistlikum saada need 4 trahviringi, seega esimesel katsel pakkusime pealtkuuldud 236-te. Siis selgus, et 4 trahviringi on maksimum aga katsetamine oma arvuga tulemust ei muutnud ning ringid tuli ikkagi joosta.
Teine rõvedus lisaülesanne oli maa-aluse käigu läbi jooksmine. Punkt pidi teises otsas väljapääsu juures olema. Käigu pikkuseks ütles korraldaja 300 m. Esimese korraga sattusime juba paarikümne meetri pärast maa peale tagasi ja natuke kisendamist seal õues et kus punkt on, ronisime tagasi koopasse ja läksime tuldud teed tagasi sissepääsu juurde, et siis otsast alustada. Kogu see maaalune osas möödus mingis kohutavas verdtarretavas hirmus (jaa ma kardan pimedat) ja Hedi peale vihane olemises, et mina edasi ei tule, lähme tagasi, Hedi ma kardan jne... Hedi muidugi nagu tõeline nõukogude naine, tema ei karda midagi.
Kuigi eesmärk oli võtta kõik seikluspunktid, ehk need kõige magusamad 7-punnised, siis tegelikult jäi neid 2 tk võtmata, ja kuigi jõudsime finishisse 20 minti enne kontrollaega ei kripelda mitte võtmata 7-sed, kuna teadsime et seal oleksime kohapeal aega viitnud (majas peidetud punktide otsimine ja mälu-o) vaid kripeldab üks KP 47, mille oleksime võinud kasvõi edas-tagas joostes üsna võistluse alguses ära võtta. Üldiselt jälgisime oma kiiruga tehtud rajaplaneeringut üsna hästi, kuigi vist igas punktis arutasime, et mis järgmiseks... Ainuke muutus tuli KP 74-st väljaminekul, kui järgmine plaanijärgne kava oli 52->29->76->70->71, aga kuna saare läänekaldal möllas torm ja tuul oli jäine ja pildi järgi tundus KP 52 keset vett olevat, siis tundus see kõik nii nii halb. Alguses küll mõtlesime, et jookseme paralleelselt metsas. See aga osutus tihedaks võsaks ning mõnda aega võssis rüselenud, tuli plaan võtta hoopis 37->43->76 jne. 76-ndasse muidugi ei jõudnudki, kuna juba KP 43-s tundus et appi meil läheb kiireks. Kõige uhkemad oleme etapi 32->34 üle, kus tuli kramplikult kompassi hoida et mitte õigest kivist mööda panna. Kusjuures mets oli kive täis ja nad panevad kaardile enamvähem ainult selle kivi, kus punkt on?! Isegi Hedi panin ma kompassi hoidma.. Igatahes kogu see kramplik suunalugemine võttis kogu efforti ja liikumiskiirus muidugi langes, sest jõuad sa siis kahte asja korraga teha, onju!
Aga noh, lõpp hea kõik hea. Tulemus oli üllatav, saime 103 punkti (noh et üle 100 punni saime ikkagi!). Kahju muidugi et 2007 aasta Libakal Fair Play Hemohesiga saadud 107-st punnist 4 puudu jäi. Just need 4, mida me KP 47-ga saanud oleksime. Eks sügisesel etapil tuleb punktiskoori parandada. Üldarvestuses 99-st 43 ja naistest 4 (kolmandal tiimil punkte 112, seega see koht oleks meil ikka saamata jäänud). Kilomeetreid ca 25 koos trahviringide ja maaaluse koopaga.
Lõpus ootasime laeva, mis oli esimest gruppi Tallinnasse viimas. Tormihoiatus ja kogu see venimine seal kohapeal, tuul ja külm, siidrit oli ka liiga vähe. Inimesed liikusid metsatukka kaduva päikesega kaasa, et ikka päikse käes saaks seista ja vahtisid meeleheitel nägudega merele, et kas juba paistab laev. Lõpuks laev paistis, trügiti peale, meie oma loožikohta vööris enam ei saanud ja pidime Hediga põrandal istuma. Laev õõtsus tormis nii et põrandaltki nägi küljeaknast kordamööda merd ja taevast. Martin ja Margit, kes toolidele istuma said vastasid iga küsimise peale, et kas kallas paistab ja mida te näete, et nad näevad kraanasid.
Hommikul oli kõik iu. vihma sadas ja Admiraliteedi basseini juurde saabudes, kust laev pidi meid Naissaarele viima, ei saanud küll aru, kas õiges kohas oleme. Polnud ühtegi inimest ega ühtegi laeva. Lõpus rahvas ikka tiksus kohale, vihma sadas ja kõik olid kobaras sadamaäärse hotelli seina ääres, kus polnud isegi katusealust vaid enamus massi oli mingi rõdu alla kogunenud. Lõpuks saabus ka hilinenud sõiduvahend. Meie peamine mure oli, kas seal ikka katus on või on tegu paadiga? Katus oli. Väike Monica-nimeline laev tuubiti inimesi täis, saime head istekohad nurgadiivanil vööris, kust aknast mulle koguaeg vett peale tuli, niet võtsin oma vihmakeebi juba seal kasutusse.
Maabumise ja stardi vahele jäeti meile pool tundi. Rajaplaneerimine käis väga pealiskaudselt, aga otsustasime saare alumise otsa kus oli tihedamalt punkte, teha enne ning siis üles liikuda.
Liikusime mööda teid, tehes mõnes kohas mõttetuid täisnurki, aga kuna üritasime kogu raja siiski sörkida, siis oli liikumiskiirus teedel kõvasti kiirem kui oksarisu või põlveni sambla sees otse läbi metsa minnes. Eriti lõpu poole kui mu jalad juba pakustuma hakkasid ning eriti osavalt nendega enam üle kändude ja langenud puude manööverdada ei saanud. Hedi vahepeal teatas et ta ei tunne altpoolt põlve oma jalgu üldse aga pärast seda kui tal puusa issias lõi muutuski jalaprobleem teisejärguliseks.
Lisaülesanded olid just sellised mida seal saarel teha saab. Väikese rongivaguni lükkamine teatud maa, ühes majas laealuse konstruktsiooni keti abil edasi nihutamine, takistusrada langenud puuderägastikus mille lõpetades Hedi kilekeep ribadeks oli), karkudel kõndimine (sellest me loobusime ja arvasime et lihtsam on karistuspunkt leida rannast, kuigi seal me kammisime randa ikka üsna pikalt), miinide ülelugemine, mis meil ka eriti ei õnnestunud. Kahel pool raudteed oli platvormidel miinid ja need tuli üle lugeda, jagunesime siis mina üheltpoolt, Hedi teiselt. Minu juhe oli nii koos et kui Hedi juba oma 180 tk üle oli lugenud, olin mina ikka 13 juures. Seni kuni Hedi ootas kui ma uuesti ja uuesti alustan, kuulis ta pealt et ühe vale miini eest on 1 trahviring mööda vallseljakut ja kuulis et üks tiim pakkus 236 ning sai 4 trahviringi. Kuigi meie saime tulemuseks ca 310 tundus mõistlikum saada need 4 trahviringi, seega esimesel katsel pakkusime pealtkuuldud 236-te. Siis selgus, et 4 trahviringi on maksimum aga katsetamine oma arvuga tulemust ei muutnud ning ringid tuli ikkagi joosta.
Teine rõvedus lisaülesanne oli maa-aluse käigu läbi jooksmine. Punkt pidi teises otsas väljapääsu juures olema. Käigu pikkuseks ütles korraldaja 300 m. Esimese korraga sattusime juba paarikümne meetri pärast maa peale tagasi ja natuke kisendamist seal õues et kus punkt on, ronisime tagasi koopasse ja läksime tuldud teed tagasi sissepääsu juurde, et siis otsast alustada. Kogu see maaalune osas möödus mingis kohutavas verdtarretavas hirmus (jaa ma kardan pimedat) ja Hedi peale vihane olemises, et mina edasi ei tule, lähme tagasi, Hedi ma kardan jne... Hedi muidugi nagu tõeline nõukogude naine, tema ei karda midagi.
Kuigi eesmärk oli võtta kõik seikluspunktid, ehk need kõige magusamad 7-punnised, siis tegelikult jäi neid 2 tk võtmata, ja kuigi jõudsime finishisse 20 minti enne kontrollaega ei kripelda mitte võtmata 7-sed, kuna teadsime et seal oleksime kohapeal aega viitnud (majas peidetud punktide otsimine ja mälu-o) vaid kripeldab üks KP 47, mille oleksime võinud kasvõi edas-tagas joostes üsna võistluse alguses ära võtta. Üldiselt jälgisime oma kiiruga tehtud rajaplaneeringut üsna hästi, kuigi vist igas punktis arutasime, et mis järgmiseks... Ainuke muutus tuli KP 74-st väljaminekul, kui järgmine plaanijärgne kava oli 52->29->76->70->71, aga kuna saare läänekaldal möllas torm ja tuul oli jäine ja pildi järgi tundus KP 52 keset vett olevat, siis tundus see kõik nii nii halb. Alguses küll mõtlesime, et jookseme paralleelselt metsas. See aga osutus tihedaks võsaks ning mõnda aega võssis rüselenud, tuli plaan võtta hoopis 37->43->76 jne. 76-ndasse muidugi ei jõudnudki, kuna juba KP 43-s tundus et appi meil läheb kiireks. Kõige uhkemad oleme etapi 32->34 üle, kus tuli kramplikult kompassi hoida et mitte õigest kivist mööda panna. Kusjuures mets oli kive täis ja nad panevad kaardile enamvähem ainult selle kivi, kus punkt on?! Isegi Hedi panin ma kompassi hoidma.. Igatahes kogu see kramplik suunalugemine võttis kogu efforti ja liikumiskiirus muidugi langes, sest jõuad sa siis kahte asja korraga teha, onju!
Aga noh, lõpp hea kõik hea. Tulemus oli üllatav, saime 103 punkti (noh et üle 100 punni saime ikkagi!). Kahju muidugi et 2007 aasta Libakal Fair Play Hemohesiga saadud 107-st punnist 4 puudu jäi. Just need 4, mida me KP 47-ga saanud oleksime. Eks sügisesel etapil tuleb punktiskoori parandada. Üldarvestuses 99-st 43 ja naistest 4 (kolmandal tiimil punkte 112, seega see koht oleks meil ikka saamata jäänud). Kilomeetreid ca 25 koos trahviringide ja maaaluse koopaga.
Lõpus ootasime laeva, mis oli esimest gruppi Tallinnasse viimas. Tormihoiatus ja kogu see venimine seal kohapeal, tuul ja külm, siidrit oli ka liiga vähe. Inimesed liikusid metsatukka kaduva päikesega kaasa, et ikka päikse käes saaks seista ja vahtisid meeleheitel nägudega merele, et kas juba paistab laev. Lõpuks laev paistis, trügiti peale, meie oma loožikohta vööris enam ei saanud ja pidime Hediga põrandal istuma. Laev õõtsus tormis nii et põrandaltki nägi küljeaknast kordamööda merd ja taevast. Martin ja Margit, kes toolidele istuma said vastasid iga küsimise peale, et kas kallas paistab ja mida te näete, et nad näevad kraanasid.
14.5.09
36H - kaaslaseotsung
Peale seda kui Esko ütles no (nono) 36h kolmandaks tulemisele, toimus kiire re-shuffle. Ruta läks Hediga matkarajale ja Kristjan tuli põhirajale. Sellega seoses tekkis vajadus uue kolmanda liikme järele. Kiire SWAT analüüs elimineeris ainsad lambist pähe tulnud kandidaadid Aivari, Andrease ja TIMO (:D), seega läks just praegu 36h foorumisse üles alljärgnev kuulutus:
Kui otsid võistkonda ja leiad, et me just sind otsime, siis võta ühendust klaa27@gmail.com.
Minut peale seda, kui Arvo Ambel võistkonna leidis, tekkis FPT Hemohes´is parandamatu (kuid unrelated) siselõhe ja prl Tamre otsustas matkaraja kasuks, jättes härrad Reimaa ja Karabelniku lageda taeva alla. Sellega seoses otsime uut kolmandat liiget (M/N), kuna meie shortlist jõudis ennast juba päeva jooksul ammendada. Meie eesmärgid? Pigem võistelda kui matkata ja Medisofti võitmine oleks maasikas. Ja metsas oleme me täiesti tõsised.
Kui otsid võistkonda ja leiad, et me just sind otsime, siis võta ühendust klaa27@gmail.com.
12.5.09
varastatud ratas - monstrumpõlv - uus ratas
ühel täiesti suvalisel hommikul avastasin ma, et selle koha peal, kus tavatses seista mu ratas rippus radika küljes nukralt ainult katki lõigatud rattalukk. (nojaa et ise olen süüdi, et ratast koridoris hoian aga meil on ikkagi lukus trepikoda ja seal on inimesed aastaid oma rattaid radikaküljes hoidnud... see selleks) helistasin siis 110 ja kui pidin oma ratta tunnuseid ette lugema - mida on palju, kuna ta oli üks väga vana ratas - siis tahtis vägisi nutt peale tulla... et siis sellega oligi ühelpool.
sama päeva lõuna ajal käisin oma hädise põlvega ortopeedi juures... diagnoos "naine"... no et soodumus ja lahtine vaagen ja muu kraam. sain 10 tabletti (mis maksid 28 krooni!) ja auguga põlvesideme. seda sama põlvesidet sai siis laupäevase libahundi ajal katsetatud... ei ole midagi ütelda - töötab! kuigi liibukate all näeb see välja, nagu mingi vanakooli õuduka tehisliiges vms
see oli siis esimene võistlus, kus ma olin tiimis ainuke kaardilugeja... martin kaotas oma kaardi juba enne esimest punkti ära:)... ja kuigi tegelikult oli kaart suhteliselt lihtne, siis ma olen ikka rahul küll... ei eksinudki ära ja punktid tulid kuidagi lihtsalt kätte... muidugi minu rajaplaneerimis oskused jätavad ikka kõvasti soovida... oh seda siksakitamist ja lõpuks olime ikka üle poole tunni varem väljas.
ilm oli selline tatine aga suhteliselt soe ja võtsimegi väga rahulikult, planeerisime ainult paar punkti ette. paar sellist...eee...äää... kohta oli kaa aga see oli tingitud sellest, et sihid ja teed ei ilmunud piidava kiirusega meie rajale:) paar korda nägime rajal jooksvaid hedit ja rutat kaa ning oligi läbi... siis veel supp ja pirukas... ja laevale?!... aga ei. vahepeal oli antud tormihoiatus ja nii me seal siis passisime ja passisime ajasime häma ja püüdsime viimaseid päiksekiiri... lõpuks madril olime vist ligi kolm tundi planeeritust hiljem.
täna siis juhtus selline huvitav lugu, et ostsin uue ratta... wiiiii.... selline ilus, musta värvi:)) merida matts. hullult vaatasime rutaga erinevaid linke ja poode läbi... no et saaks ikka selle kõigeparema diili aga absoluutselt minulik on astuda esimesse poodi ja siis kogu kupatus sealt osta... eks siis vaatab... lähipäevil tahaks pikema tiiru teha.
edasistest plaanidest siis niipalju, et katriniga läheme 36se asemel 15sele matkale (juhul muidugi, kui 10 tiimi kokku saab), kuna mul on 2 kuuline ülepingutamise keeld.
sama päeva lõuna ajal käisin oma hädise põlvega ortopeedi juures... diagnoos "naine"... no et soodumus ja lahtine vaagen ja muu kraam. sain 10 tabletti (mis maksid 28 krooni!) ja auguga põlvesideme. seda sama põlvesidet sai siis laupäevase libahundi ajal katsetatud... ei ole midagi ütelda - töötab! kuigi liibukate all näeb see välja, nagu mingi vanakooli õuduka tehisliiges vms
see oli siis esimene võistlus, kus ma olin tiimis ainuke kaardilugeja... martin kaotas oma kaardi juba enne esimest punkti ära:)... ja kuigi tegelikult oli kaart suhteliselt lihtne, siis ma olen ikka rahul küll... ei eksinudki ära ja punktid tulid kuidagi lihtsalt kätte... muidugi minu rajaplaneerimis oskused jätavad ikka kõvasti soovida... oh seda siksakitamist ja lõpuks olime ikka üle poole tunni varem väljas.
ilm oli selline tatine aga suhteliselt soe ja võtsimegi väga rahulikult, planeerisime ainult paar punkti ette. paar sellist...eee...äää... kohta oli kaa aga see oli tingitud sellest, et sihid ja teed ei ilmunud piidava kiirusega meie rajale:) paar korda nägime rajal jooksvaid hedit ja rutat kaa ning oligi läbi... siis veel supp ja pirukas... ja laevale?!... aga ei. vahepeal oli antud tormihoiatus ja nii me seal siis passisime ja passisime ajasime häma ja püüdsime viimaseid päiksekiiri... lõpuks madril olime vist ligi kolm tundi planeeritust hiljem.
täna siis juhtus selline huvitav lugu, et ostsin uue ratta... wiiiii.... selline ilus, musta värvi:)) merida matts. hullult vaatasime rutaga erinevaid linke ja poode läbi... no et saaks ikka selle kõigeparema diili aga absoluutselt minulik on astuda esimesse poodi ja siis kogu kupatus sealt osta... eks siis vaatab... lähipäevil tahaks pikema tiiru teha.
edasistest plaanidest siis niipalju, et katriniga läheme 36se asemel 15sele matkale (juhul muidugi, kui 10 tiimi kokku saab), kuna mul on 2 kuuline ülepingutamise keeld.
11.5.09
Ruisud. Jälle.
Väga nummid. Google teadis nende kohta, et nice set of features and a nice price. Roosa lehvike tähistab rinnavähi assotsiatsiooni logot. Seega panustasin ma selle nice price'iga veel kuhugi heasse kohta ka. Rattad 84 mm, niet võiks ju nagu sõitma õppida küll.Skaigid müügis! Väga head asjad on, saab sõita kruusa- ja metsateel, mugav jalga panna, käivad tossu peale. Kiidan.
Libahundist kirjutan kui kodulehele kaart üles pannakse, siis joonistan raja peale. Muidu hästi läks.
10.5.09
Tartu Jooksumaraton
Jätkuvalt väga tore üritus. Startisime legendiga joosta keskm 5.45 kildile ja nii umbes 2:15 lõpetada. Paar-kolm aastat tagasi jooksin, siis sain aja ming 1:43, aga nüüd oli olukord täiesti teine. Peale teist teeninduspunkti läks kõik juba väga ülesmäge ning tempot oli raske aeglasemaks kui 5.10 üldse saada ning ümbre hakkasid tekkima inimesed, kes mu hinnangul oleks võinud ikka kaugel eespool olla. 3km enne kõppu, kui oli selge, et Anu suudab ka üksi lõpuni joosta, võtsin jalad alla, et maksimumpulsi ikka lakke saaks. Lõpuks aeg 2:07. Täiesti talutav. Finishis polnud tervis ka paha ja jooksu ajal hakkas keskel ainult puus korraks häda tegema. Nüüd õhtul ja fucking 3 tundi lennukisistumist hiljem on põlved juba hädaldama hakanud. Ostsin kohalikust apteegist ühe liitrise "dicloziaja", mida ei ole küll veel avada julgenud.
Kodustele infoks, et Kristjan on 36h-le avatud, aga ei taha üldse meiega tulemise koha pealt seisukohta võtta. :( times. Esko-suunalist effortit tuleks tõsta vähemalt 40%.
Järgmine üritus on lühiraja ja teate EMV-l kohtunikuna persetamine ja siis ratta-o EMV (tõenäoliselt ainult 1. päev).
Varsti lisan Jõelähtme ja Mulgi nädalavahetuse postidele pildid ka.
Kodustele infoks, et Kristjan on 36h-le avatud, aga ei taha üldse meiega tulemise koha pealt seisukohta võtta. :( times. Esko-suunalist effortit tuleks tõsta vähemalt 40%.
Järgmine üritus on lühiraja ja teate EMV-l kohtunikuna persetamine ja siis ratta-o EMV (tõenäoliselt ainult 1. päev).
Varsti lisan Jõelähtme ja Mulgi nädalavahetuse postidele pildid ka.
Subscribe to:
Posts (Atom)