60. Jukolan Viesti

Tamperessä (tegelikult küll 50km põhjas) toimus siis minu 5. Jukola. Ma arvan, et nüüd ma pean vahet pidama kui just klubiliikme kohustus ei kutsu. Poliitiliselt korrektselt pean ütlema, et praeguses olukorras ei luba mu jooksutreenitus ja o-tehnika hetketase klubi jaoks nii tähtsal võistlusel osaleda. Vähemalt esindusvõistkonnas mitte. Kokku oli sel aastal meil sellegipoolest meeste võistkonnas kaks võõrleegionäri. Ei ole vist mõtet karta, et konkurentsi tõttu sinna mahtuma ei peaks.

Kaarti ma üles laeda ei saa, sest seekord saime ainult kõigi punnidega versiooni. Modelit käisime Mikuga koos jooksmas - võistluse eelõhtul 6 tundi enne starti ja veel täis kõhuga 8-kilomeetrise raja läbisörkimine ei olnud võib-olla ajaliselt kõige parem otsus, aga model on Jukolal alati väga tähtis. Sain teada, et vähemalt selle kaardi joonistajale meeldib rohelise vertikaalviirutusega liialdada (või vähemalt oli tal sellest erinev arusaam kui minul) ja et järsakuid märgitakse hoopis erinevalt kui ma tavaliselt harjunud olin ja mis kõige hullem - kõik tuli alati nii ruttu kätte, isegi kõndides. Modelil saab ka vähemalt üksi metsas oma teevalikuid proovida - põhivõistlus minu vahetustes senijoostud vahetustes seda üldiselt ei ole. Alguses tegingi ainsa märkimisväärse vea vahemaade vale arvestamise tõttu, sealt edasi oli kõik jolly.

Venla ja Jukola vahelist aega oskasin seekord natuke targemini jagada ja pikka niisama vahtimist ei olnudki, magada küll ei õnnestunud. Stardis avastasin, et ootan, et Mati esimesest vahetusest võimalikult taga tuleks, et juhul kui ma hävima peaks, siis oleks taustsüsteem natuke soosivam. Ülejäänud ooteaja siis kirusin oma valet lähenemist, mis läks nobedalt üle üleüldiselt valele lähenemisele sellisele ettevalmistuses sellisele üritusele, kust siis ka (mitte küll stardis tehtud otsus) mitte järgmisel aastal sinna niiväga kippuda.

2. vahetus siis. Alguses hakkas kohe nii hästi minema! Vana lammaste reegel Jukolal on, et liigu rongis, kuid määra selgeks koht, kus sa ennast hiljemalt paika paned, kui ei ole suutnud jooksu pealt kaarti lugeda. Mõnes kohas astusin rongist kõrvale, et olla kindel, et suund on see, mis mulle meeldib, muidu tiksusin samas rütmis ja tegin ainult mõnel korral ettepoole spurti. Ühes kohas läksin ainult vahetult enne punkti oma variandi peale, aga enesekindluse puudumine ja kerge massipsühhoos sundis mind praktiliselt punkti kõrvalt tagasi jooksma, et vaadata, et äkki krt juba võeti punn eelmise mäe pealt ära. See oli küll 30 sek viga, aga selle ajaga jõudsin kukkuda 40-mehelise rongi ninast lõppu. Valus. Ja kõik läks IKKA VEEL hästi. Mingi hetk ma sattusin isegi mingi pundi ninasse ja juhtisin meid läbi võssi raiesmiku poole. Esimese märkimisväärse vea tegin alles 17KP's (/26), kui joostud oli 1:20. Amazing. Siin sattusin valesse punti, aga alguses pealtnäha paralleelsituatsiooni - ronisime hajutusse ja ei saanud aru, kus oleme ja siis kammisime päris kõvasti, kuni otsustasime kaarti natuke laiemate silmadega vaadata ja panime ennast paika kõrvalmäe otsas. Minu suurim viga siin oli see, et ma arvasin omaette juba paar minutit varem, et me just tolle mäe otsas oleme, aga hirm üksi uurima minna ja kahest viimasest sama saatusega kaaslasest eraldi minna oli liiga suur. O-enesekindluse puudumine siis. Viga ütleme 6 minti. Eilane. Masendav oli vaadata, kuidas vale mäeotsa punnist vooris mehi läbi sel ajal, kui me seal kammisime - kokku kukkusin selle etapiga 60 kohta.

Eelviimases joogipunnis (neid oli mõnusalt rohkem kui tavaliselt) pigistasin Shleha ka sisse - jälle ei oska efekti hinnata. Treenitust ta ju ei asenda, korraks tundus küll, et jalg on lahti ja ründasin tõusu ja punni. See kadus ainult kole kiiresti ära ja peale vea tegemist (pärast jooki) kadus mul üldse suurem huvi eduka jätkamise vastu ära, eriti arvestades, et finishis oodatav kildi aeg hakkas tasapisi 10 minutile liginema. Sellest võttis maada complacency ja soov ruttu teiste arvelt koju jõuda ja siis tegingi ühe mäe peale veel peale pisukest paralleeli kammimist 4 minti viga juurde. Ühelt poolt olen ma rahul, et ma suutsin keset viga ennast õigesse kohta mõelda ja sealt tegelikku punktikohta minna vaatamata sellele, mida ümbritsevad tiirutajad teevad. Teisalt olin juba liiga sloppyks muutunud ja seda ei tohi juhtuda lasta.

Siis juba rõõmustas mind sõbralik saatusesõrm ja niipea kui viimane veapunn (20) käes oli, kustus lamp ära. Kaarti lugeda eriti ei saanud, kuigi oli juba/veel/?? talutavalt valge, voolu säilitasin põhiliselt numbri vaatamiseks. Mäest alla siis enam kiirustada ei saanud ja muidu tuli ka jalga jala ette ettevaatlikumalt panna. See on see võõraste lampide hingeelu mitte tundmine - kas ma oleks pidanud kogu raja plõksima lähi- ja kaugtulede vahel? Peab endale ikka ka superlambi ostma, nüüd on nagu kohe realistlikum põhjus (loe: vabandus) olemas. Kulgesin siis omasoodu hajutusreegelid silmas pidades lõpu poole - eelviimasesse suvalt teiste järel pannes mõtlesin, et kui siin hajutus on, siis siia ma küll jään, aga noh, lucky me. Ei olnud. Koguaeg 12,0 rajal 2:07. 410 meetrit tõusu ei pannud nii tähele nagu 2a tagasi 3. vahetuses. Pidevaid üles-alla mägede võtmist nagu ei olnud.. Kokkuvõttes ütleks ma oma jooksu kohta, et "Mina ei ole rahulolematu". Selles siis vihjan kergele õigustamisele. Mingist hetkest olin rajal ka juba liiga rahul asjade käiguga, eks see mõjutas ka seda sloppynessi, mis kallale tuli. Kui on rajal seni hästi läinud, siis tuleb "mängu tõsta", et saavutatut hoida saadud tasemel, mitte lasta nats standardit alla, teades, et ka selline tulemus oleks acceptable.

Hajutus oli seekord hoopis rajumalt üles ehitatud. Vahest tuli joosta ühisest punktist peaaegu 180 kraadi erinevas suunas ja muid ebameeldivaid trikke veel - kes oskab, seda need muidugi ei häiri.

Soomes tahaks individuaalsele võistlusele minna! Ise nohiseda ja objekte lugeda ja võistlemisele vähe tähelepanu pöörama. Fin5 2009?

Jukola essential osa on loomulikult shopping. Ja shopping meile meeldib. Über-sotsialiseerumine pole eriti minu rida, aga noh meeskonnaala. Jalga väänasin natuke palju välja, ei oska mina teda õieti teipida. Homseks parem paranegu ära.

Homne ronimistreening Nõmmel toimub nüüd päris kindlasti ja loomulikult iga ilmaga. Reede õhtul läheme Rutaga koos Stamina Pirita rahvatriatlonile, kus ujumine toimub JÕES. Pühapäeval 100KP jooks - rada seekord 15km. Arvan, et pean seekord vastu puhtalt sellepärast, et maastik peaks tuttavam olema. Samas võib Eesti maastiku "omapära" ka kogu ürituse väga ebameeldivat meeldejäävaks muuta. pre-Karksi (loe:Kärstna) Koosoleku Maksaga saime bukkida alles reedeks, 27. juuniks. Laupäev tuleb siis busy päev.

Harku järve jooksul ei käinud vist keegi? Meist?

Ahjaa, ülepäevitunud ja pisikeseks kuivanud Veerpalu oli ka kohale veetud ISCi reklaamima. Oleks selleks ajaks oma õlled juba sisse kaaninud, oleks võinud talt ühisfotot lunida. Muud ma küll ei oskaks taga peale hakata.