100KP jooks

Jees, võistlustel paugutamine jätkub. Silmagi pilgutamata panin ennast kirja Tarmaku 100KP jooksule, sest formaat tundus juba ammust lahe, aga polnud olnud mahti minna või tundus liiga kirves või liiga lollil ajal või liiga kaugel. Vabandustega olin igatahes hambuni relvastatud, kui teema üles tuli ... kõik need aastad.

Kohe keskusse kivist teed pidi joostes väänasin kohe oma jalga. Vastik. Teipida ei oska ma ikka. Peaks mingil külapäevakult testima, kuidas joosta on, kui ikka kapitaalselt pöid kinni tõmmata nii, et mingit üles-alla liikumist ei toimu. Äkki polegi nii paha? Aga õnneks on selle 'vigastusega' nii, et jooksu ajal ta väga ei sega kui just jälle mingisse miniauku ei astu ja sealt karjatusega välja ei hüppa.

Starti jõudsin viimasel minutil, aga pärast mind jätkus ka veel masside pidev startivool niet lükati edasi nii minut. Kaos oli muidugi nagu alati Tarmakul. "Minu käes ei ole nr 35 kaarti!" Äike müras meile taustaks ja nii me padukas keset suurt Kõrvemaa kraavirägastikku startisime. Ühisstart pole kunagi mulle meeldinud, sest ma lähen alati nii aeglaselt käima. Esimesed punnis olis Piret Klade minust igatahes eespool, siis tuli korralik km+ etapp ja ma istusin oma tehtud rongis ja lippasin esimese liblika poole. Alguses jooksime tükk aega grupis Marrandi, Otstavel ja Medisofti Martti (?). Iga tõusu järel (ja nende summa oli KINDLASTI eile rohkem kui Jukola 410m) ma otsustasin, et "Ei, minge teie, ma jään maha!", aga siis täiesti pahaarvamatult sõitsin neile jälle peale pisikest iseorienteerumist jälle sisse. Kõige tihemini juhtus seda Andre Nõmmega, kes täiesti üllatuslikult laekus vahest veel isegi 54. KP-ni.

Alguses, kui pea veel töötas, oli valikurõngas mu väga tugev külg - võtsin jälle oma grupile järele ja jõudsin ka esimeses korralikus liblikas tempos püsida, aga 30. KP'ks oli toss väljas ja jäime Marttiga kahekesi kuni jälle Andre täiesti suvalisest suunast ilmus. Tal ikka pidi väga palju viga kogunema. Nii kui rada soost välja sai, sain ma ka vahelduseks jalad perse alt välja ja vedasin meie kolmest romgi massiivsed kolm punnivahet. Community'le tuleb ju ikka tagasi anda. Männimetsas oleks veel isegi edasi paugutanud, teravust päris isegi oli. Siis läks jälle ronimiseks ja ma jäin maha. Kaardivahetus läks sujuvalt, aga moll vajus pikaks reljeefikaarti nähes. No (no no) 4,1 km ja 24KP'd võssis ragistamise fun'i. Esimene oli kiire sisseelamispunkt (tänan, rajameister), siis hakkas real deal 3 liblikatiivaga ja 1:5000 kaardiga - ainukeses üldiselt rohelises kohas kaardil. Ja pruukis mul korduspunnist lahkuda kui jälle Nõmm kohal. Kohapeal ma mõtlesin küll, et noooway, et ta juba ühe tiiru ära jõudis teha, aga nüüd juba mõtlen, et assapagan, polnud seis üldse nii roosiline. Enamasti üritasin kindla peale minna, kuigi lahmimist tuli ka ühel kaljukindlal etapil ette, kus ma tegingi lõpuks oma kõige suurema vea - nii 2 minti. Kokku võttis see osa roughly 49 minutit. 56KP'sse laekus koos minuga ka üks 21A jooksja, kes aga mitte seda punni võtta ei tahtnud. Pärast vaatasin, et ta pidi oma järjega alles 24. punnis olema. Ugh. That must've taken a while to complete. Peale viimast kaardivahetust libistasin jälle Shleha sisse - jaa, tore. Joosta jõudsime. Nüüd tuli uuesti teha see alguse 3-KP liblikas. Finishis vaatasin, et siin oli tegelikult kaks eraldi tiiba - üks kulges võsas ja minu oma siis lihtsalt ühe valge mäe ümber. Ei paistnud just aus, aga mul oli vähemalt meeldivam. Siit läks rada mööda oosi kodu poole - liikusin mingi 35 klassi Microsoft tüübiga ja võtsin vahepeal ka mõned ekstra 20-meetrised nõlvad :/ 75-76 oli täiesti müstiline etapp - idee oli minna alla soo äärde ja siis õigel hetkel üles, aga nagu mu o-plaanid ikka, muutusid need selleks, kus parasjagu parem joosta oli ja kus ma omaarust arvasin ennast olevat. Ja muudkui tuli kilomeetrite kaupa liikuda mööda maailma kõige pikemat kaardistamata seljandikku kuni lõpuks punni sain. Oi, ma ropendasin. Kaardil oli etapp max 600 meetrit, aga minu arust läbisin ma sirgjoont pidi vähemalt 2x rohkem. Sinna jäi ka mu o-tuju ja teip oli paela ümbert kadunud ja enam ei olnud üldse huvitav. 84KP sain lõpuks metsast välja suurele lagedale ja kus päike lõi pikali. Ma värskelt jälle rekordkiilakas ei oska üldse arvestada, et päike mu kallal eriti hea tööd teeb. Tuleb vist edaspidi abinõud kasutusele võtta. Selle laksu peale ma ei jõudnud enam eriti üldse ja kalpsasin Kobrase vanameeste järel ja tegin nendega kõik tiirud kaasa. Viimases valikupesas (91-95) sattusime aga Erki Pellja otsa, aga noh, polnud minus enam seda sirtsu, et siin mingit üks-ühele jooksu tegema hakata. "Õnneks" oli tal juba viimane valiku-KP võetud kui ma sinna suundusin ja vahe jäigi viimasteks etappideks nii 100 meetrit ja ma suutsin muidugi veel portsu minilollusi ka teel igasse punkti teha, poiss muidugi õrritas ees veel kõndimisega ka. Viimase punkti asemel võtsin ma muidugi suuna mingisse nööriraja punkti, sest lindid olid juba nii kutsuvad. Finishis olin ajaga 2:30. Rada vist tips üle 15, niet ikka 10 min/km piiri suutsin alistada. Reljeefikas vedas seda ikka kõvasti alla. Esimesed 6,2km olin ma ikka vähemalt 52min ära "kablutanud".

Võitjale kaotasin 3 min/km. Happy days. Aga nii eesmärgivabalt polnud ma juba ammu ühelegi võistlusele läinud nknii. Seega eriti ei mossitanud kui ei saanud lõpus koha peale joosta või muud minilollust tegin. Samas on 15km orienti jooksu- ja o-oskamatuse pealt natuke rets ettevõtmine. Finishis tahtsin oksele ja külmavärin oli ka kallal. Süüa ei tahtnud enne õhtul kella 11. Tüüpilised pika raja läbimise sümptomid, aga vanasti juhtusid need ikka peale pika raja eestikate 25+km radu. Aga pole enam ajad need, jajaa.

Metsas tuli mul meelde ka asi, mis Jukolal kõvasti segas - aurav metsaalune. Seal ka sadas vahelduva eduga - siis kui sadas oli OK, kui ei sadanud, ei saanud kaarti üldse vaadata, sest lambi valgusvihk jäi lihtsalt pilve kinni. Nüüd oli õnneks päev.

Tulemused on AEGLASED tulema. Tahaks juba vaadata, saaks oma spekulatsioonidele põhja või siis just vee peale.

Nüüd hakkab siis X-viikko. Koosoleku päevakava, packing lists, moraalitõstvad neljapäevakud, carbide ladestamine, X-shopping, vappekülma ootusvärin. Tuleb ilus nädal. Tahtsin homme uisutama minna, et X poleks see koht, kus ma jälle baby steppidega alustama pean, aga padukas eriti õue ei tõmba. Teistpidi tuleks ka padukaga uisutamist harjutada.

5 päeva Xdreamini. KUS ON JUHEND? Loodetavasti ikka reedeseks koosolekuks on olemas. Kuigi ka see oleks tore lisaülesanne, kui juhendit ei tulekski. (Linnuke puu otsast just helistas ja tema allikad teadsid arvata, et rulluisutamist seekord ei ole ja et juhend saab täna üles - double-whoppee). Laupäeval näeme!