Terad mahtusid kõik ühte autosse ära, va minu ratas ja mõned kompsud ning kartulikotitäis matkapliite, mis sai päev varem Mihkliga saadetud. Kõik oli meil hästi arvestatud, et kella 14-se praami peale jõuda ja inimeste pealenoppimine pidi algama kell 11. Siis muidugi tuli välja et tuleb pool h varem sadamas olla ja sõit läks meil ülikiireks, peamine arutelu autos käiski selle ümber, et miks kõik nii aeglaselt sõidavad. Katrin kihutab väga hästi, niet kohal olime õigeaegselt. Praamisõit oli vahva, Margit jäi autosse eelmisi magamata öid tagasi tegema ning meie mängisime üleval yatzy-t.
Siis aga laev randus ja rahvas kadus kõik autotekile ainult et meil oli vaja mäng lõpetada. Niet viimased täringuvisked käisid kiiruga inimtühjas laevas, aga võitja oli ju vaja selgitada (Katrin).Kuressaarde jõudes oli meil aega maa ja ilm, nägime isegi äktšjonit kui üks pätt viinapudel püksis poest põgenes. Väljasõit Kuressaarest valmistas muidugi raskusi, isegi Regio kaardiga ja neljakesi kõva kaarditööd tehes. Jõudsime pidevalt samasse kohta tagasi. Lõpuks saime ikkagi aru, et Uus tänav ei olegi Uus-Roomassaare tänav...
VÕISTLUSKESKUS
Võistluskeskuses käis asi küll käppelt meil, minu meelest üsna koordineeritult ka, kuigi Margit vist nii ei arvanud. Aga telgid püsti, rataste tuunimine, mina ja Hedi segasime jooke, mis lõppes sellega et mingitel segastel asjaoludel järelejäänud konsentraat kraanikaussi tühjaks voolas. Seiklusporr oli ka selleks ajaks võistl.keskusesse midagi tegema tulnud. Mihklil oli neist kõige suurem seljakott ja see tundus kõige suurem ebaõiglus üldse. Kui küsisin Mihklilt kas öösel külm, üts ta et kui liigutad siis ei ole, ja selle lause peale ma üritasingi meie terakestele selgeks teha et pole vaja palju riideid kaasa võtta, et me ju liigume, siis on soe jne... Lõpuks kui stardialas kaarte ootasime ja hammaste plaginal rada planeerisime, läksime vahetult enne stardipauku vist kõik kui üks mees ikkagi mingeid lisariideid kaasa haarama. Ja see oli hea otsus.
JOOKS
Stardis anti 4 kaarti, millest 1 oli rattaoma. Pmst võisid ise valida millal ratast teha, kas kohe startida rattaga, tulla vahepeal vms. Meie otsustasime ratta viimaseks jätta, sest pärast pikka jooksmist on ratas ja tool täielik õnnistus ju. Rattakaardi point oli selles, et tuli ratta algus ja lõpp eraldi ära registreerida ja nende kahe registreerimise vahele võis jääda ainult rattakaardil olevaid punkte. St ka jalgsi neid punkte läbides oleks pidanud võistlkeskuses alguse ära
tähistama?Eniveis, kaardid kokku klapitatud, otsustasime alustada alumiselt väiksemalt kaardilt. Kui pauk käis panime liduma, ja meie järel ei tulnud kedagi. Seega me olime ainsad kes sealtkaudu alustasid. Esimene punn (KP32) oli muidugi kõige suurem party pooper, sest selle leidmisega oli meil raskusi ja mul oli hull viha sees, et jätaks täiesti pooleli ja läheks starti tagasi, persse kogu see võistlus... Mingi raiesmik, mida kaardil polnud ja kuhu tee ära kadus... Mitmeid kordi tagasi suuremale teele ja uuesti metsa... 1 h 10 minti pärast olime alles punktis. Meel oli must, sest nüüd oli meil jäänud juba alla 14 h-i. Edasi läks muidugi libedamalt. Ilusad aasad, jänesed ja kitsed rõõmsalt koos söömas, linnulaul...
Väikselt kaardilt võtsime kõik KP-d peale kõige alumise ja kaugeima. Hedi ees muidugi m
üts maha selle Viidumäe tornivärgi eest (KP44). Tean seda torni juba ammusest ajast kui ma sinna kunagi teiste õhutusel üles ronisin ja pärast seal ulgusin et ma ei tule enam kunagi alla... Nii et kui me tornipunkti poole jooksime ja kaardile oli märgitud et on lisaülesanne, siis olin ma kindel et lisaülesanne seisnebki selles et tuleb sinna torni üles minna, et punkt on seal üleval. See tõotas tulla minu jaoks ülima keerukusega lisaülesanne... See aga et sinna torni tuleb üles minna ja köiega alla lasta... Selle peale poleks ma ealeski tulnud. Selle peale ei tulnud me ka siis kui juba kohal olime, sest KP tähis rippus pigem torni alumises pooles ja lugedes ülesande kirjeldust saime aru, et tulebki ainult sealt keskelt alates laskuda. Kui Hedi treppidest üles ronima hakkas oli ta veel teadmises et tuleb ainult poolelt maalt laskuda. Muidugi see sai kohe selgeks et tuleb päris tipust... Aga Hedi on tõeline kangelane, nagu Lara Croft pani alla sealt.
Kuna juba väikselt kaardilt tagasi suurele jõudes hakkas ajaga kriitiliseks minema ja kartsime et ei jõua Karujärve äärde, siis tegime esimese lolli etapi KP45->KP48, samas kui oleks võinud vähemalt ühe 5-stest punnidest võtta, kas paremalt või vasakult. Aga oli öö ja pime ja mõtlesime et hakka seal võssis mingeid sihte otsima... Kahetsuskoht? Karujärve +9 punkti tundusid ahvatlevamad. KP35-s sain mina oma kõrgusehirmu proovile pandud maja katuselt köiega alla lastes. Kohtunik oli seal täielik flegma. Kohale jõudsime sinna joostes ja kiire ju ka, võistlus ikkagi. A siis ajas see end telgist välja, hakkas seal venitama et tereee... siin on lisaülesannnneee... Et nagu tee kiiremini, me oleme ikkagi võistlemas ju. Katuseserval pressisin natuke pisarat, mille peale tüüp kohe leebus ja andis läbi lillede mõsta, et ma võin ka lihtsalt trepist tagasi alla minna, aga no ma suutsin end ikkagi kokku võtta ja see värk oli päris fun. Ma teeks seda veelgi.Kuna siis oli juba selge, et meil on ainult ca 5 h aega ja Karujärve äärde me ei jõua (üritasime isegi Margitile ja Katrinile helistada et küsida kas nemad seal käisid ja kas oli fun.. .hiljem selgus et käisid ja oli jah fun.. noot, nad otsisid 2 tundi mingeid punkte kanuuga), siis tuli otsus hakata võistlkeskuse poole liikuma. A no mida sa liigud kui pole seal punkte enam võtta kusagil. Tuli siis teine loll etapp, kus pea 10 km peale ei jäänud muud kui üks hädine KP38 ja ülejäänu oli valdavas osas põrgu meie päkkadele, ehk puhas asfalt. KP25-st väljudes nägime Seiklusporri, koosseisus Mihkel, Kristjan ja mingi tundmatu tüüp :)
Nemad olid suundumas rogainile ja meie rattaid võtma. Arutasime veel, et näe... ju Aivar siis ei saanudki, et hea et nad kellegi ikka kolmandaks said. Igatahes ma olen siiani veendunud, et see mees neil seal küll Aivar ei saanud olla.
RATAS
Rattaosale plaanisime me 3 h, me muidugi ei taibanud väga süveneda sellesse, et rattakaardi mõõtkava on 1:65000, mistõttu oli me plaan selline et võtame kõik punktid. Hahaa.. Tegelikult ei leidnud me esimest punkti KP22, mis peale olin ma nii marus et jälle ropendasin ja röökisin ja kõik olid kõiges süüdi ja siis kui Hedi küsis et kas rattapunkt peab olema ratta pealt nähtav, kuulsin mina et ta küsis kas rattapump peab olema ratta peal nähtav, ei saanud ma aru miks ta seda praegu peab arutama. Midagi ma nähvasin et see on kohustuslik varustus et ma ei tea kas peab olema nähtav... Punkti me ei leidnud, ilmselgelt olime vales kohas ka. Sealt panime mingi järveäärsesse punkti kus me jällegi KP-d ei leidnud. No fakk nohh, mis rattaetapp see on kui punktid on peidus ja ei ole teepealt nähtavad. Legendilehe olin ka juba öösel ära kaotanud, koos kompassiga. Olime juba loobumas kui märaksin et punkt paistab poolsaare tipus keset järve. Legendis kindlasti oli see kirjas? Igatahes sõitsime teisele poole järve, aga me ei saanud isegi selle poolsaarele pihta saamisega hakkama. Isegi Hedi oli marus ja ei jätnud seda ülse enda teada. Muudkui sõitsime kuhugi kohale, turisime läbi võssi kaldale ja avastasime et ikka vales kohas oleme. Kolmanda korraga saime õige koha kätte. Hedi jäi tee äärde puukide meelt lahutama ja mina võtsin punkti. Aeg hakkaski otsa saama ja meie hea-võtame-kõik-punktid-plaan hakkas ilmselgelt idootsuseks kujunema. Ainus variant oli veel üks 7-ne punkt allpool võistlkeskust, teepeal käisime veelkord seda KP22-te kammimas ja ma võin küll pea pakule panna et seda punkti seal ei olnud. Igatahes jalutasin seal vees ja pilliroos ja kõik kivid turnisin läbi aga punkti ei leidnud. Lõpuks võtsime selle 7-se punni ka ära ja olime 3 h jooksul saanud ainult kaks KP-d ning läbinud 26 km-t. Finishisse jõudsime 20 minti enne ajakukkumist. Hea oli muidugi näha, et terakeste teine tiim polnud rattaetapile läinudki ja magasid telkides.
LÕPP
Jääkülma veega näopesemine (jaa, me tegime seda kuskil vales kohas sest sööklaääres oli terve rida soojaveekraane), asjade pakkimine, siider, toit, mis ei rahuldanud üldse (isegi saiakest ja kohukest polnud), Mihkel kes oli alguses nii tõre et ma hakkasin kahtlema et kas ta mu rattagi enda auto peale võtab, seega heaga hoidsin eemale.. Aga enne ärasõitu oli ta täitsa kõbus, näost mitte väga Mihkel aga jutu järgi tuvastatav. Naeris ja puha. Tahtsin oma kadunud kompassist ja mitte leitavast KP22-st ja mingil hetkel väljaprinditud tulemustest (kus meil oli 11 punkti vähem kui me ise arvestasime) korraldajatele rääkida, aga nad olid kõik ametis seal puntkide liitmisega. Käsitsi. Seega see jäi ka ära...TAGASISÕIT
Katrin ja Margit said poolteist h magada ja ma imestan et Katrinile piisas sellest et ta autoroolis nii adekvaatne oli. Meie ülejäänud ei suutnud väga ärkvel püsida. Mingi hetk nägime Mihklit oma kuudiga seilamas 70-ga muudkui vastassuunavöönidsse ja tagasi... Sõitsime tast mööda ja Katrin üritas nii palju püsida tema ees, et ta ikka nähtaval oleks. Nii armas oli see kuidas naisi täis auto kõik nii muretsesid MIhkli pärast. Ma veel jõudsin mingi segase kõne Kristjanile, keda ma Mihkliks pidasin, et kas sa tahad me sõidame sinuga koos. Mitu korda seda korrutanud ja vastuseks kuulnud et 'kuhu sa sõita tahad', sain aru et ma ei räägi üldse Mihkliga. Mihkli tel oli Kristjanile suunatud ja nii me ei saanudki temalt küsida misvärk tal seal on ja kas ta magada ei tahaks tee ääres. Sõitsime selliselt temal pilku hoides kuni sadamani.
Pärast suuri plaane kuidas Hedi sõidab Mihkli autoga tagasi ja Mihkel magada saab ning tuleb vahtraleht osta bensukast ja veel kuhugi politseisse puhuma minna, et kontrollida kas finishis 2 joodud siidrit oma mõju on kaotanud, jäi Mihkel siiski meie praamist maha, niet kogu see kammajaa jäi ära. Ma jõudsin isegi valimas käia. Kuuldavasti Katrin ka.
KOKKUVÕTE
- Hediga klapib meil ülihästi, me jookseme samas tempos, sööme-joome samadel aegadel, isegi pissipeatused klapivad. Pealegi on tema nõus tegema igasugu kõrgustes rippumisi ja mina võin trahvikükke hüpata.
- meil oli hästi külm aga hästi lühikest aega, sest tõesti - liikudes kaob külm ruttu
- nägime 10 kitse, 1 rebast, 3 jänest, 4 puuki
- hommikul kui päike soojendama hakkas, hakkas ühtäkki nii hea ja me rääkisime aasadel olevate lehmade ja külakassidega, et kui tore neil siin on ja kas teile meeldib Saaremaal elada. nad vastasid jaatavalt.
- lisaülesannetest oli tandemsõit ka ülifun, ma hirnusin seal nagu ogar. Kahju et me seda pärast finishis enam ei proovinud
- jalapäkad läksid lõpuks alt nii hellaks et asfaldil oli võimatu käia
- rajavalik sakkis
- rattaosa sakkis, mistõttu sakkis jälle rajavalik, sest see rattaks enese võistlkeskusesse vinnamine 10 km mööda asfalti oli üsna mõttetu, me ei saanud selle eest midagi väärtuslikku
- Tiit Pekk juhendas meid viimasesse rattapunkti
- me ei näinud absoluutselt asustust, teed ja sihid ainult, aga ei maju, ei autosid, ei inimesi (isegi osalejaid mitte)
- pärast sellist tsivilisatsioonist eemalolekut nägime öösel mingi tee peal ühte autot lähenemas, sellele järgnes elupaanika, niet me jooksime metsa peitu, lambid ruttu kustu, Hedi seljakoti küljes rippuv punane vilkuv tagatuli peitu... mida lähemale auto jõudis seda rohkem metsa me peitsime end ja kükitasime seal kabuhirmus. See on see kui oled mõned tunnid tsivilisatsioonist eemal...
- sõime peamiselt Hedi toitu, sest tal tundus seda lõputult olevat. ainult et võileiba ta teha ei oska. Me ei saanudki aru kas see kollakasvalge kõva asi seal vahel on jäätunud või või juust ja singimaitset ka üldse ei olnud.
- Dexal ei lähe absoluutselt külmaga alla, seega öösel ei joonud me vist üldse
- soomlaste pehmed aprikoosid on jumalikud
- kaotasin kompassi ja legendilehe. viimasest tundsime rattaetapil rohkem puudust, pohhu see kompass, onju
- kuigi ma rajal arutasin et ma olen sellest seiklusspordist nii tüdinenud et võiks nagu midagi muud tegema hakata ja see enesepiinamine ei paku mulle midagi, siis tagasiteel autos oli juba jutt selline, et teeks ikka uuesti
- järgmisel päeval ei valutanud enam midagi
- mulle nii meeldib meie neljane terakeste seltskond
- 15 h on nii kuramuse vähe et midagi jõuda ja vähemalt oleks ta võinud õhtul alates kesta ikka järgmise päeva ka, no 24 h kokku. siis oleks saanud seda päikse soojenemist ka veel päeva jagu ära kasutada.
No comments:
Post a Comment