Ferrino 36 h

Proloog

Tiimiks 'multikategelased', osalejateks Margit, Martin (eelmise vend), Ruta.

Margit:

Plaan osaleda 36sel on olnud peas juba vähemalt aasta aega. Iseenesest äärmiselt kummaline ja arvatavasti teatavat sorti masohhismi ilming, sest sportlane ma ju pole aga selliselt ennast nii proovile panna on ikka äärmiselt ahvatlev.

Kolmanda tiimikaaslase leidmiseks läks küll natuke aega, sest ega sa julge midagi niisama inimest kutsuda… kes teab rikud veel head sõprussuhted ära… seepärast oligi hea, et Martin ideest vaimustatud oli.. sugulane on sugulane

Saigi ettevalmistusi tegema hakatud. Üle nelja aasta sai ka rattale tagumine ratas alla ja töökaaslaselt rulluisud laenatud. Paar teisipäevakut + ITK spordipäev sai Rutaga kaardilugemist õppimas käia, rattaga paar pikemat tiiru ja rulluisutamine meelde tuletatud ning oligi minek.

Mineku osas saime kokkuleppele ühe teise tiimiga bussi jagamiseks… oii kui õnnelikud me olime, et nii lihtsalt kohale saab… oii kui nigelasti see kõik peaaegu välja kukkus.

Stardi päeval pidime Tallinnast liikuma hakkama poole kolmest, kuid umbes kahe ajal tuli teade, et autojuht on graafikust maas ja jääb üle poole tunni hiljaks… no mis seal ikka.. eksole. Lõpuks nad ikka saabusid ja kui ma olin oma tavaariga autole kolinud, siis hakkasid jamad pihta. Tuli välja, et nende andmete pidime Rutaga ühes kohast peale tulema, et muidu poleks nad meid peale võtnudki!?!?! Ja sellele lisaks veel iroonilised kommentaarid „Aega meil ju on!“. Ja siis ei leidnud me Ruta tänavat kohe üles ning asi läks nii kriitiliseks, et lausete peale „Kui te 10 minuti pärast autol ei ole, siis tõstame ülejäänud kahe liikme asjad kah maha!“ tõusis mu vererõhk lakke ning nutt oli juba varuks ning Ruta jõudis juba kah öelda välja lause „Mina ei tule üldse“…. No igaljuhul olime me ettenähtud 10 minutiga siiski õnnelikult autole pakitud ja sõit läks lahti… Viljandi poole, sest sealt tuli veel kaks inimest peale. Pool teest üritasin ma endale psühholoogilist restarti teha, sest tuju oli nii nullis, et ma isegi ei kujutanud ette, et ma võiks üldse midagi nautida selle nädalavahetuse jooksul. Õnneks läks suurem viha üle ja edasi olime ainult üllatunud kummalise marsruudivaliku ja teise tiimi üleüldise meelestatuse suhtes.

Kohale jõudsime poole üheksast… ja üllatus üllatus sellest täiesti piisas, et olla 10.02 stardis. Selle ajaga siis kiirelt telk üles, riided vahetatud (kusjuures kogu tiim oli põhimõtteliselt Ruta kaasa tassitud riietesJ), joogid söögid valmis… ja Start.

Ruta:

Teiseks tiimiks olid piirivalve kooli noored kasvandikud. Need 2, kelle me Viljandist peale võtsime olid ilmselgete joobetunnustega ja labase jutuga. Meie peas haudus juba sõidu ajal plaan, neile ära teha. Soovisime, et neil läheks otseselt halvasti, Margit pabistas seejuures, et sellest halvasoovimisest jääb talle tõsine karmavõlg, mina aga ei tundnud mingeid süümekaid. Autos olid kutid väge täis ja ei väsinud kordamast, et lähme teeme ruttu ära, saab varakult minema. Njah, ma aimasin kohe et nii kergelt neil see ei lähe. Aga ma olin tasa. (Autosõidu ainuke rõõmuhetk oli kui Mihkel helistas ja üts et pani meid Soome rokainile kirja). Meie võistluse popimaks teemaks oli kindlasti pidev arutelu – ei tea kas piirivalvurid on meist ees, ei tea kas nad kaarti lugeda oskavad jne…

Ratas

Esimene idee oli võimalikult teiste sabas püsida, et ainult mitte üksi metsa jääda. Kuna ma aga kartsin, et mingi hetk tõmmatakse meilt eest ära ja siis me ei tea, kus me oleme, hakkasin ma koguaeg kaarti kontrollima, jälle jäime seisma ja arutasime. Nii me suht üksi jäimegi. Ühe punkti näitasid meile kätte mingid välismaalased (aitäh välismaalased!), mingi sellise, mis oli mõned sajad meetrid vist valesti pandud ja mille puhul need tiimid, kes korraldajale helistasid, said sealt loa edasi sõita. Rattasüsteem oli selline, et stardis öeldi esimese KP number, edasi oli selles KP-s järgmise nr. Seega midagi vahele jätta oleks väga keeruline olnud (kuhu sa siis tead edasi minna). Igatahes meie selle hetke tunne oli, et me oleme asunud viimasele kohale ja üritasime seda siis hoida. Ratas läks meil okeilt, hoidsime tempot, punkte leidsime hästi.

Ratta aeg 4:38, läbisõit 54 km

Jalgsi

Ratas lõppes Tabina järve ääres, kust meile anti 2 jooksukaarti (suund). Ühele kaardile pidime ise rajad joonistama, selle jaoks oli seal pimedas kämpingumaja terrassil väike lauake ja taskulamp. Millegipärast arvas Margit, et see on minu taskulamp ja pani selle sealt lahkudes endale kotti. Kusjuures korralik suur taskulamp oli (loe: kopsakas lisakaal). Isegi pärast, kui jalsietapp pidi samas kohas üle minema kanuuks, ei taibanud me seda taskulampi ära anda.

Jalgsi oli suht ok, meie o-oskused ruulisid päris hästi.

Jalgsietapp oli see, kus minul hakkas külm. Ja kohe tõsiselt. Selle ma muidugi avastasin alles keskpäeval, et minu seljakott, selg ja püksid on märjad sest joogisüsteem lekkis. Igatahes külmetas mu alaselg ja jalad metsikult, niiet appi tuli võtta termokile. Jah see asi on esialgu imeline, ta võtab uuena kotis imevähe ruumi ja on imekerge. Sooja annab ta ka, ainult et pärast teda enam selliseks imeväikseks kokku ei saa ja ta jääb mingiks jaburaks suureks puntraks, mis kotti ei mahu. Keerasin ta endale seelikuks ümber ja selliselt naiselikult ma sahistasin temaga seni kuni päike hakkas juba soojendama. Öö oli nii külm ja paha minu jaoks, et ma olin juba siis ette otsustanud, et teist ööd ma enam ei tee, seega arvestasin et me katkestame 24 tunni peal. Muidugi ma sel hetkel ei tajunud, et see külmus oli tingitud minu pidevalt ja vaikselt lekkivast märjast seljatagusest.

Kuna jalgsietapi alguses öeldi meile, et me ei ole viimased, eeldasime et oleme eelviimased. Mingi hetk jooksis üks punt meist mööda. Vau, mõtlesime. Ja arvestasime et nüüdsest oleme viimased. Siis aga hakkas neid veel paistma. Kogu jalgsietapi jooksul nägime vast 7-t tiimi. Hästi. Paar tiimi olid sellised, kellega aegajalt koos liikusime, kuid meie, oma super o-oskustega taipasime pidevalt lõigata läbi metsa, seega saime me nendest pidevalt võitu. Selle me muidugi puhates ja võileibasid süües ära kaotasime. Igatahes tundus, et kui meie olime just mingi pikema pausi pidanud, siis kohtusime jälle samade tiimidega. Neil näod sellised, et kuidas te siia saite juba. Lõikamised said meile mõnusaks hasardiks, meie vaikne moto oli – ‚teed on nõrkadele’ ja koguaeg arutasime, kui palju tiime me selle lükkega nüüd võidame. Margit muide on väga hea kaardilugeja, kuigi ta on üks selliseid veidrikke, kes ei oska vist kaarti hoida liikumissuunas vaid ainult õigetpidi (tekstid üleval), välja arvatud muidugi juhul kui kompassiga suunda peab vaatama. Erinevalt minust, kes ma Regio atlast pean ka koguaeg keerutama et aru saada kuhu liigume. Üks punkt oli selline, mis jäi kahe kaardi peale (see kust lõppes esimene kaart ja algas teine), selle punktiga me nägime kurja vaeva. Üks kaartidest oli baaskaart vist, igatahes ilmselgelt ebapiisav ja teine o-kaart, millel tekst – kaardistatud 1983, täpsustatud 1984 (jaa, abusrd). Otsisime seda künkapunkti väga kaua. Vahepeal lisandus meile meie piirivalvurid. Käisime kõik künkad läbi (uhh kui väsitav) ja saime punkti enne neid. Jalgsietapi lõpp kiskus ära (väsimus), igatahes loivasime väga apaatselt, kuigi o-tehniliselt korrektselt, liikusime täiesti õigesti ja täpselt teadsime oma kohta kaardil. Jah, me lõikasime palju.

Aeg 8:14:05

Pilt tehtud jalgsietapi lõpus, autor Piret Ahman.

Kanuu

Kanuu tundus tore vaheldus, ilm oli juba päev ja päike säras, koorisime aga riideid vähemaks, aega oli meil küll, kuna me teadsime et oleme viimased (tegelikult jälle ei olnud). Meeleolu oli hea, külm öö möödas, riided kuivanud, lekkiv seljatagune likvideeritud, motivatsioon oli laes, et teha ikka kogu võistlus lõpuni. Vahetusalas ootas meid suspedes korraldaja, kellelt ma üle-eelmisel päeval Matkaspordist sokid olin ostnud. Piirivalvurid ja tiim nr 22 (Prügikala) olid juba tunniga meist ees (meie alles läksime järvele kui nemad juba jõejuppi tegema hakkasid). Ja siis algas kanuu. Kaart oli ortofoto. Mina olin esimest korda elus tüür ja Margit ja Martin esimest korda üldse kanuus. Alguses ma naersin hullunult, sest see kõik tundus nii koomiline. Ma ei saa aru, kuidas Esko või Rain seda oskavad. See on nii jabur. Tüürimine siis. Ma ei saanud sellega absoluutselt hakkama. Pealegi me ei leidnud mingeid punkte ja kaardist aru ei saanud. Tüürida ja samal ajal ka sõuda ja kaarti vaadata on täiesti võimatu. Alguses mõtlesime et lihtsalt sõidame kuidagi läbi kõik saared ja äkki midagi märkame. Siis aga võttis Martin, kes istus kanuu keskel, kaardilugemise enda peale. Mingeid Mihkellike kanuuvalikuid teha ei saanud, kuna need saared olid lihtsalt pilliroo puhmad, mittemidagi kandvat. Kanuu oli minu jaoks harjumatu ka sellepärast, et ei olnud midagi sellist nagu Hemohesiga, või Oranzkapsaga. Lihtsalt igaüks nagu vahepeal aerutas, aga ei mingit rütmi, kõik käis aegluubis, ei mingit koostööd, Hemohesi ‚tõmme.... libisemine.... tõmme...libisemine’ on kordi kiirem. Aga järvelt punktid võetud, edasi pidime mööda oja sõitma. Alguses oli madal, Martin vedas paati paljajalu mööda oja põhja. Meie Margitiga küll kaldal, küll vees järel. Siis oli ikka veel madal, pluss lisandusid igasugu murdunud puud ja toikad, millest üle ei saanud, noh siis tuli kanuud tõsta. Ikka oli madal ja lisandusid veel suuremad palgid, millest üle ei saanudki tõsta, pidi paadi kaldale vinnama ja mööda seda edasi vedama. Ja nii kilomeetrite viisi... Mingi hetk panime kõik oma kossid jalga. Sealt sis kadus meie senine kuiv jalanõu. Väga pika osa tassisid M&M kahekesi kanuud, mina kõndisin kahe seljakotiga kaldal. Kanuu oli vett ja soppa nii täis, et kotid oleksid põhjas märjaks saanud. Kilomeetrid jätkusid, alguses naljakas olnud teema muutus juba häirivaks – millal see ometi lõpeb? Millal me kanuusse istuda saame ja sõitma hakkame? Aga ei, tundide viisi edasi – kanuu kaldasse, vedamine, kanuu tagasi vette, kanuu üle puude tõstmine.... Kui Raagsilla oja Piusaga liitus, siis jätkus see jura Piusa peal. Jaa, see jõgi on laiem ja sügavam, aga neid murdunud palke on peal sama palju. Sõita ei saanud, kui siis mõnekümne meetri kaupa. Ja siis ka meie tüürimisoskused segasid meid. Martin oli selleks hetkeks tüür ja me muudkui põrkasime ühest kaldast teise, kui mingi toigas või palk oli keset jõge ja nt vasakult oleks mööda saanud, siis me ei saanud kunagi sinna vasakule ‚augule’ pihta, vaid panime külg ees sinna sisse. Tüürimine sakkis ja mina ju ei oska oma rahulolematust mittenäidata. Margiti närv oli juba nii piiri peal, kuna ümbermineku-ohtlikke ja vigastusohtlikke olukordi oli liiga palju, et ta otsustas kanuust lahkuda ja kaldal kaasa kõndida.

Näide sellest, milline oli valdav osa kanuuetapist. Pildi autor Alar Jõeste. Nende tiimi muljed: http://kaja.ekstreem.ee/?ID=2489&s=com

Kanuu teoorias olen ma tugev, ma üritasin pidevalt Martinile selgitada, mida ja kuidas Esko tüürides seal taga teeb. Aga see kõik kõlas ainult näägutamisena. Mingi hetk vahetasime, mina läksin tüürima ja ma ei tea mis siis juhtus. Igatahes midagi juhtus ja ma sain hakkama. Me ei põrkunud enam kaldast kaldasse ja saime puude vahelt läbi. Aga kuramus kui raske see oli. 2 nippi meie kanuukoolitusel õpitust tulid kasuks – üle poolenisti vee all oleva palgi sõites tuleb võimalikult suur hoog sisse saada ja sealt üle sõita (toimis!); kui kanuu jääb palgi otsa kinni, siis tuleb kanuus kas edasi liikuda või tagasi, selliselt et raskus selle koha pealt ära juhtida ja siis kehaga lihtsalt hüpata kanuud edasi (toimis!).

Kanuu aeg 9:44:39, kilomeetreid ei tea. Ja vist ei tahagi teada.

Katkestamine

Kanuu lõpp, jalad märjad, õhk hakkas jahenema, päike loojuma. Jook oli otsas, söök samuti, märg ja külm oli olla. Enam edasi me ei tee, see oli ühine otsus ja tuli kergelt. Kõige kurvem oli seda öelda tiimile nr 22, kes napilt enne meid kanuu lõpetasid. Ka nemad olid rohkem kui tund eelmistest maas, ning jäid väga nõutuks kui meie katkestamisest kuulsid. "Aga kellega me nüüd konkureerime?". Me lubasime neid muidugi cheerida finishis kui nad saabuvad, aga loomulikult me magasime selle maha. Igatahes nüüd oli vaja vaid helistada korraldajale ja küsida kuidas me ratasteni jõuame, et sealt võistluskeskusesse sõita. Nimelt polnud kanuu lõppu ühelgi kaardil, kuna viimane pool kanuust oli legend-orienteerumine, samuti ei olnud ratta vahetusala sellel kaardil, mis kanuu lõpus jalgsietapile suundujatele anti. Kodu it is, mõtlesime. Aga sellest sai meie kahe päeva kõige raskem etapp üldse. Asi kiskus kohe pimedaks ja Martinil hakkas tõsiselt külm, termokile appi jälle. Meile tundus et me oleme liiga palju kõndinud ja kuidagi ei jõua. Margit läks ühest talust küsima. Olime õigel teel, aga ma ei saa aru miks me nii aeglaselt liikusime. Sinna vahele mahtus lugematu arv kõnesid Siirile, kuna me koguaeg kahtlesime, kus me oleme. Jalgsi osa pidi olema ainut 10 km ratasteni.

Rataste juures läks ludinal. Rattale olime jätnud pudeli jägermeistrit, Martin hakkas seda kohe usinalt jooma. Vahetusalas ootasid meid korraldajad, üks nendest jälle see sokitüüp. Muidugi bondisime seal natukene, arutasime kas need sokid, mis otsin, olid ikka head. Tegime mõned naljad ja sõitsime ära. Sõit oli üliraske. Lenksu hoida ja ratast juhtida käis mul peaaegu üle jõu. Ma pidin kogu oma jõu ja keskendumise sinna panema, sest lenks vibas käes. Mul pole sellist tunnet kunagi olnud. Martin surises üle keha, ma ei teagi mis see tähendab, nii ta seda ütles. Mingi hetk hakkasime vist hallukaid nägema, või ma ei teagi mis need olid. Igatahes me nägime kõike hästi palju, Martin ei tundnud meid ära ja pidi igakord meid nähes mõtlema kes me oleme, Margit nägi pealambile vastu helkivaid helkureid nagu pika säriajaga tehtud fotol – pika jutina (ju ta siis nägi aegluubis kõike), mina nägin Martinit mitmekordselt – selliselt, et ees oli õige Martin ja taga mitu väiksemat, kah vist nö aegluubis teema. Lisaks hakkasin ma millegipärast paaniliselt mõttes kordama sõnu ’ebasobivamal ajal’ ja ma ei saanud seda kuidagi korda, küll ta oli ’ebasobimaval’, ’ebasomivabal’ ja see läks ainult hullemaks ja häiris mind metsikult.

Ratastega jõudsime Vastseliinasse, kus me teadsime olevat 24 h tanklat. Martin on ju suitsetaja ja loomulikult ei olnud tal juba Tallinnast välja sõites suitse. Vastseliinas ekseldud, tankla leitud (kusjuures 2 KP-d oli meie käeulatuses, aga me olime selleks liiga apaatsed), asusime viimasele etapile - võistluskeskusesse. Kaarti me enam ei vaadanud, mingi silt näitas „Kirikumäe 6“ ja tanklatädi ütles midagi et kuskilt üle mäe peab sõitma. Sõitsimegi, mingis kohas tekkis kahtlus, et kas see on siis mägi või, aga me olime tõesti apaatsed ja ei süvenenud. Tee oli veider, ei tundunud üldse tuttav, samas nagu äkki ikka oleks. Lõpuks kui olime ilmselgelt üle 6 km sõitnud, helistasime jälle Siirile. „Kas te olete ikka asfaltteel?“. No kurat. Olime me jaa!!! Siis läksin mina katki ja hakkasin nutma, ma olin täiesti ahastuses. Tagasisõit tanklasse oli kohutav. Ja sealt siis omakorda uuesti alustada seda „Kirikumäe 6“ sõitu. Kui me võistluskeskusesse tagasi jõudsime, hakkas juba valgeks minema, kell oli 4, pühapäeva hommik. Oma tagasiteed katkestuspunktist olime alustanud natuke peale 21-t eelmisel õhtul. 7 tundi ei midagi. Oleks juba samahästi võinud punkte võtta. Me olime katkestanud just selle põhjusega, et mitte jääda märjana, külma öösse, ilma toiduta ja joogita (jah kõik oli otsas, peale Shleha), aga pidime seda kõike 7 tunni jooksul ikkagi taluma, ilma et oleks mingeid punkte saanud.

Kokku tuli ajaks midagi üle 29 tunni. Rulluisk jäi ära, kuna Maanteametilt ei saadud kooskõlastust. Tegemata jäi meil tõukeratas, kajakk, mälu-o (iu) ja jalgsi ja rattaetapp lõpus.

Kokkuvõte: uhh kui raske see oli ja kuidas ma vandusin, esimene asi, mõtlesin, on see et helistan Mihklile ja ütlen et ma 24-sele ei tule. Aga juba pärast 5-tunnist uinakut telgis, olin ma kindel, et teeksin sama asja uuesti ja paremini. Muidugi kõik need 'oleksid'... Jah, me oleks võinud pingutada rohkem, jah me oleks ka katkestades võinud võtta tee peale jäävad punktid... Aga noh. Suur respekt Mihklile ja Eskole. Mihkel on ikka super-kapten, mitte minusugune hüsteerik ja täiesti otsustusvõimetu ja null-organiseerimisoskustega inimene. Ja Esko. No kuidas kurat seda kanuud on võimalik juhtida???

Ah jaa, seda ka et piirivalvuritele tegime ära, või noh, vähemalt tulemustetabelis on nad pärast meid ;)