Libahunt II 2009 - karikaomanikud Jee!

Kirjutan Libaka jutu ka kohe Bike-X-i otsa. Vbl kunagi viitsin tagantjärgi ka teised suvised võistlused siia postitada (mingid draftid kusagil on olemas...)

Imelikul kombel on meie Libahundi I etapi 4.-s koht ja sügisese 9.-s kokku andnud 3.nda koha, niet ometigi poodium!!! See oli vist Ilma ilma terata tiimi loomisel esimene mõte, et naistiime on nii vähe, raudselt me kusagil ruulime. Niet nüüd siis vähemalt midagigi. Ise pole veel seda imet päris näinud, sest me pistsime sealt kohe plehku, aga korraldaja sõnul saavat me oma medalid ja karika kätte reedel. Wupiduu!

Iseenesest viimane libakas ei olnud vahva mitte ühtegi moodi, mina läksin küll äärmise vastumeelsusega, lootes veel võistlushommikulgi et mind mingil imelisel moel maha unustatakse.

Algas võistlus legendi-o-ga, mis oli täiesti okei, kuni mingi purdeni, mille kohta legend kirjutas midagi stiilis "ära pabista ära rabista". Purre oli üle jõe langenud puu, väga pika järjekorraga puu (sest kõik pabistasid ja rabistasid). Selle purdega läkski väga palju aega, (ca 15 minutit) sahmisime seal edasi tagasi et leida paremat ülemineku kohta kuni kõik laste ja loomadega peretiimid, kes kannatlikult järjekorda ootasid, olid ka üle saanud... Kogu legendi-o võttiski seetõttu meil ca tunni, niet sinna läks ka kogu eelnevalt planeeritud plaan... 1 h oli juba kadunud ja liikunud olime suht väiksel alal tiirutades ning asusime endiselt üsna stardi lähedal. Palju sa selle 5 tunniga enam kaardi ülemisse-alumisse ossa jõuad... Jäimegi enamvähem kaardi keskele tiirutama.

Lisaülesanded sakkisid - heinamaal heinapallidele kirjutatud tähtede üle lugemine (millist tähte on kõige rohkem), mis oli suht võimatu kuna paberit-pliiatsit meil polnud, Hedi üritas kõike kuidagi sõnumitena telefoni salvestada... Lõpuks kokkuliitmine oli ülimalt keeruline ja vastus muidugi vale. Alguses saime aru et me selle 7-se punkti eest midagi ei saa, hilisemas lisaülesandes saime siiski teada et tegemata lisaül eest saab ikkagi 3 punni. Sellest punkti mittesaamisest ja valest vastusest olime nii nördinud, et järgmised 2 punkti (KP56 - KP52) olid täielik fiasko. Märjas võssis teiste järgi minnes, kaarti üldse mitte vaadates sumpasime jääkülmas vees, aru ei saa kus oleme.. Üks punase vestiga tsikk kes oli nelja mehega tiimis ainult kisas kordamööda kõikide meeste nimesid. Seal kaotasime julgelt üle 10 minuti. Kiviaiapunktis sama palju. Ka suusahüppetorni lisaül jäi meil sooritamata. Tegu oli mingi metallist konstruktsiooniga kust siis kõrgusekartmatu Hedi pidi üles ronima, see aga oli selleks liiga libe. Nii et loobumine tuli juba eos.

Muus osas läks o-osa suht ok, jooksime nii palju kui viitsisime, punkte leidsime päris okeilt (va KP46 kus me jälle ise kaardivaatamisest loobusime ja mingite tüdrukute järel jõlkusime).

Lisaülesanne kanuuga oli väga hea (kordamööda üks jooksis teine sõudis ja punkt võetud siis järgmisesse vastupidi). Üksi kanuud sõita väikse tuulevaikse tiigi peal on päris mõnus. Libahundi kodulehel oli mingis pildiseerias meist ka pilt - Hedi kanuus, mina pilliroo sees rullumas. Pildi autorit ei tea.

Nüüd lugesin kodulehelt et ühes lisapunktis kuhu me viimasel hetkel minemata jätsime, oli skaikidel sõitmine... Mitte et see minus mingeid tundeid tekitaks. Rökaööbi tüdrukud (kes muide tulid 80 punktiga naistest teiseks) korjasid kusagil veel 6-te erinevat liiki puulehti ka. Ja vist sellega lisaülesanded piirdusidki.

Kohaks tuli häbiväärne DD 9/15 ja punkte veel häbiväärsem 67. Aga ka see ei tekita minus erilisi tundeid.

Märksõnadeks:
- alati pastakas ja paber kaasa (heinapallide liitmisel oleks väga abiks olnud)
- ei tasu hakata liiga vara finishisse tagasi sättima

Järgmiseks hooajaks plaane pole. WinterX ja siis sealt vaatab edasi. Midagi sellist et kui läheb hästi, siis teeme järgmise hooaja ja kui läheb kehvasti (no nt ei loe jälle juhendit, hilineme starti, orienteerume kaardist välja vms) siis mõtleme uuesti, kas teeme järgmine aasta veel või ei.

EDIT1: WinterX jääb vist tavapärases Katrin-Hedi-Ruta koosseisus ära, mingid imevabandused Katrini poolt :(
EDIT2: lisasin kaardi ja algelise läbitud raja-kritselduse (legendi-o välja arvatud, seega algusega KP24-st).
Kilomeetreid tuli koos legendi-o-ga (3,8 km) kokku ca 25. Seega uskumatul moel sama palju kui kevadel. Ometigi punkte jõudsime võtta nii vähe :(

Bike X 2009

Avalik pöördumine õigustamaks meie kohutavat tulemust: Kuigi finishiprotokoll ütleb et me saime 11 punkti, siis tegelikult saime 53. Me ei ole luuserid, me lihtsalt ei lugenud juhendit.

Hommikune korjering algas niivõrd vara, et jõdusime võistluskeskusesse isegi enne selle avamist. Jaa, me kartsime et kordub Tabasalu fiasko, kui me liiga hilja võistlkeskusesse jõudsime ja kui kõik teised olid juba startinud siis meie kilekottidega mööda platsi ringi röökisime, et kus nullida saab... Muidugi suunati meid parkima kõige tagumisse platsi otsa, kallaku peale, teiste autode kõrvale. Aga Arturilt laenatud autol ei funka ju käsipidur. Katrin muidugi on osav autojuht, nii et jukerdamisega seal kallakul sai ka kohtunik auto tagarataste alt mõnusa hommikuse mudavärskuse ning pärast selgitamist et meil on siin väike probleem, juhendas ta meid viisakalt teise kohta parkima. Muidugi see kõik käis mingi metsiku hirnumise saatel.

Valmistumine oli äss, sest meil oli nii palju aega. Istusime autos, aknaklaasid udused, kuulasime StarFM-ist lemebelugusid, vaatasime esimest lund ja mingeid napakaid kes oma meelest enne võistlust sooja tegid.

Start oli ka äss, sest meie numbriks oli 13 ja startisime teisest reast. Meie kõrval seiklusporru Kristjan kahe tundmatu naljahambaga. 15 minti sai enne starti kaarti planeerida. Ja siit meie suur geniaalsus algaski! Me vaatasime kohe ära, et allpool on 5-ga algavad punkid ja sekka mõni 6-ne ja üleval kaardil 3-4-sed. Loogesh et me olime nii taibukad et läksime alumisele kaardile. Niimoodi 5-seid punkte kogudes, sõidu ajal aegajalt kokku liites tundus et me ikka hullult ruulime.... Püänt selgus finishis. SI mahalugemisel prinditi meile lipik 11 punktiga (meie 53 asemel). WTF?
Alguses vaatasime et mingi viga...
Aga me poleks tulnud selle pealegi et keegi on tulnud selle peale et teha rogain, kus KP numbritähise suurus ei mõjutagi punktiskoori vaid iga võetud KP eest saad ainult 1 punkti. Halloo, nagu mingi lasterada!!!

Ja kui nüüd kaarti vaadata ja natuke mõelda... siis millised idikad me ikka olime. Kaardil ainsa 6-ga algava punkti pärast tegime me mingi meeletu ringi. KP51 tegime ringi (käisime teda spetsiaalselt edasi-tagasi toomas)...

Iseenesest algus läks hästi, muidugi suures massis. Esimesse punkti (KP57) jõudsime enne Kristjani tiimi. Teises (KP59) olime suts peale neid. Keegi naljahammas veel tema tiimist kommenteeris et näe tüdrukud ka juba siin, et tublid olete. Kamoon, me startisime ka teisest reast, me oleme ka eliit, ise olete tublid et juba nii kaugel olete ja pole veel katkestanud.... Seal samas punktis me panime kogu oma kavaluse mängu ja tegime kõikidele võistlejatele peteka. Me jätsime neile mulje, et me läksime juba järgmisesse punkti... kuigi tegelikult me ei läinud. Petekas nägi välja nii et sellest punktist, mis oli mäe otsas läks ca 6 teed välja ja valisime neist oma meelest kõige loogilisema, mõnus laskumine.. olime enamvähem kaardis ka, mõned kurvid paremale, suurem tõus kust üles raiusime ja siis ohooo... samas KP58-s tagasi, kust me just lahkusime. Selline väike auring meid ei heidutanud, vähemalt suurema osa võistlejatest olime maha raputanud :) See lollus jäigi üheks kahest o-lollusest, st ülejäänud aja püsisime küll kaardil aga ei vaadanud seda nii täpselt et panime ühest punktist praktiliselt mööda. Ootasime et KP54 on tee peal, aga kui lõpuks pikalt pikalt sõites (või õigemini mudas kündes) lõpuks juba teise tee ristumiseni jõudsime, siis vaatasime et njaa KP54 oli hoopis sihi peal. Aga tagasi enam ei läinud... Sinna läks siis meie meelest 5 punkti (korraldajate imeloogika läbi 1 punkt).

Rada ise oli ikka midagi sellist mida mina ise ega minu ratas ja ma arvan ka Hedi ja Katrin ning nende rattad, pole kunagi läbi elanud. Viimaste päevade vihm ja eest sõitnud tiimid olid teedest mudamülkad teinud. Rattasõit oli nagu tõrksa taltsutus, ratas liikus sinna kuhu ta ise tahtis ja igasugune juhtimise üritus feilis totaalselt, ratas lihtsalt libises alt ära. Katrinil kogunes muda esipiduri vahele nii et see aegajalt suure hoo peal blokki läks ja ratas end risti teele keeras. Muda sees oli niivõrd libe et ratta üle mingit kontrolli ei olnud... Sa lihtsalt kramplikult hoiad lenksu, et mitte külglibiseda. Aga see kõik oli nii meeletult fun. Hedi rattal otsustasid pidurid poole võistluse peal enam mitte pidurdada. Seega nägi see välja nii et mäest alla sõites Hedi ütleb et minge ees ma tulen kõige taga ja üks hetk ta lihtsalt kihutab meist mööda, ise jalaga mööda maad pidurdades.

Finishisse jõudsime 20 minti varem. Natuke näris hinge, et oleks jõudnud veel finishilähedase KP48 võtta, aga kuna me poleks selle eest saanud 4 punkti vaid ainult 1-e, siis ei heidutanud ka selle võtmata jätmine. See on alati meie viga - liiga vara hakkame finishisse minema. 20 minutit on iseenesest ülipikk aeg et midagi veel ära teha.

Nüüd tagantjärgi kaarti vaadates oleks hoopis teise rajaplaani teinud.


Märksõnad järgmiseks korraks:

- loe alati juhendit
- kilekotid sokkide peal (mul oli isegi duble-kilekotid) - jalgadel
külm ei hakanud ja mul pole pärast ühtegi seiklusspordi võistlust
jalad nii puhtad olnud
- finishisse rohkem ja soojemaid riideid (KINDAID!)

Xdream 4, Tabasalu 05.09.09

ADD ja seiklussport eriti kokku ei sobi, jälle olin ma liability. Slut med eventyrsporten.

Ma arvan, et ma siia rohkem ei kirjuta. FPTH on nknii suht yesteryear's news.

Uisk kotis

Täna viimane ring Tabasalu. X-i lähedust oli rajal nähe teiste musuguste kakerdiste näol. Jälle ei saanud alguses eriti minema. Muraste suunas sõitsin normaalseid 3.04-3.25 kilte ja olin kohal 24.30, mis on mu sinnasõidu otsa rekord. Nii kui otsa ümber keerasin, selgus ka põhjus ja see oli funky vastutuul ja kohe hakkas sadama ka niet tingimused muutusid suht märkimiväärselt. Punnitasin ikka edasi, kuigi esimese kildimärgini (~2,5 km pööramispunktist) sõitsin 2,5 minti kauem kui taganttuulega. Allamäge testlõik seekord 3.05, mis polnud ka üldse paha. Pikk liug on v.v.hea, aga alguses koperdan hästi palju. Laupäeva hommikul peab vist enne starti veel korra jala rajale panema. Koguaeg tuli 52.30, 2,5 minti sitem kui uisurahulolu päeval. Bring on the x.

Uisurahulolu my ass

Ma olen nüüd regulaarselt Tabasalu tiiru toksimas käinud ja tõesti iga kord on järjest hullem. Ma ei tea mis amazing tähtede seis mu 'uisurahulolu' päeval oli. Peale seda kui täna nii kolmanda kilomeetri läbisin ajaga 3.55, otsustasin, et back to basics is where it's at ja hakkasin lihtsalt pikki liuge tegema. Esiteks ei koormanud selga nii palju ja teiseks isegi liikus natuke. Esimene ots oli räiges vastutuules ja ajaks sain 29.30, mis oli neli minti sitem mu seni siteimast. Tuju polnud just laes. Tagasi lällasin aga 25 minutiga, mille sisse jäi kiireimaks kilomeetriks 2.49, aga tunnistan et see oli suhteliselt sõbraliku kallakuga ka. Koguaeg 54.30 on isegi parem kui paar viimast korda, kui lõpp täitsa ära lagunes. Ka oli keskmine pulss täna 165 tavalise 175 asemel. Jalad on mul juba nüüd maksimaalselt iksis ja ratas rullub enam-vähem külje peal

Hoopis meeldivam oli see, et rajal oli ka "otsene konkurent" Riho Vaude 2st. Lust oli näha tagasi liueldes, et vastu tuleb keegi väga koleda ja kandilise tehnikaga ja eriti siis, kui selgus, et see on keegi, kelle vastu varsti võistlema peab. Väike Eensaar kirjutas ka, et ta ei ole eriti uisuga sina peal, aga ma mõtlesin, et tippmeeste keeles tähendab see, et kaotab kildil 5 sekki vms. There's hope there's hope.

Laupäeval Ülemistet jooksin legendiga "pulss 150" ja suutsin seda Mercury trio selja taga tiksudes hoida, kuni rada metsa keeras nii 10-11k kandis. Siis hakkas mul väga kiire ja lubasin pulsi 170-ni, lõpusirgel kaasporrurite tuules ka 190+. Kusjuures mulle väga meeldis see hetkeks täiskiirusel kimamine. Ma oleks kindlasti oma 100m rekordi jooksnud kui mu pusshimist jätkatud oleks, jalg oli väga lahti.

Homme puhkan, kolmapäeval tiksun Swedpanga jooksu (või peaks just agressiivsema trenni tegema?), neljapäeval veel üks uisk ja siis lauba xxxx. X-uudistes on kirjas, et uisusõbrad leiavad oma kommi. Ma loodan, et see ei ole laskumine Tiskresse (ega tõus Tiskrest ka eriline komm ei oleks). Täna on igatahes tuju selline, et ei tahaks endale viimaseks etapiks asendajat.

Alar Siku 7. matkaseiklus, 15.08.2009, Rõuge

Sikupronks tuli, aga "tehnika lihvimise" asemel sain stardis teada, et testime hoopis kui kaua ma tamp põhjas vastu pean. Ära ma ei surnud, aga mul on tunne, et mingist hetkest kadus hoopis tamp ära. Igatahes eeldatav kiire algus tähendas, et tuli juba enne starti paar kiiremat soojendustiiru teha. Need tulid kole raskelt.
Martti tracki pildid jutu "illustratsiooniks".

Stardis sai selgeks, et X b-rajale naasmine ei tule kindlasti kõne alla, sest Soosammal ragistas rattas retsi tempot. ISC tuli teel KP34 selja tagant järele, hiljem selgus, et sellepärast, et Mürakarude Heititiim (ehk siis nende ainuke konkurent) läks teistpidi ringile (rattas oli valik, kuigi suhteliselt minimaalse valikuga). Paar hesitation-sekundit teede otstes lasid nad veidi eest ära, muidu oli terve esimene etapp mõnus punane pedaalimine.



34/35 oli kanjonis jooks, me Marttiga tilbendasime serva peal. Grupist jäime jälle maha, sest trepiastmeid Kristjan üles tulles ei lugenud ja seda tuli uuesti teha. KP33 ajaks olime jälle oma kaks konkurenti kätte saanud, selgus ka see, et kruusa peal suudan ma kiiremini sõita kui asfaldil. Müstika. 33-32 jäime liivasel metsateel natuke teiste taha karpi, aga suurele teele jõudes saime jälle ära kimada. Üllatavalt oli SI-jaama piiksuootamisaeg väga pikk ja ma juba tõstatasin hüpoteesi, et wtf kas me oleme liidrid. Aga kuskil vahepeal ei paistnud eriti võimalust, kuhu ISC eksida oleks võinud. 32-31 tegime kerge lisatiiru ja jälle meie 2 konkurenti seljas. 31 eel sõitsime ka liiga tillukesele rajale ja kogu pisike edu jälle kadunud. SI jaam venitas jälle. 31-38 etapil tulid meile teistpidi liikujad vastu, Heiti MK ees ja teised suhteliselt väikeste vahedega järel. Martti sõitis siin oma pöidla auklikuks. Ma loodan, et ma ei pea järgmine kord verd voolama. Aga noh, ma jooksin ninaverd 2 esimest X etappi.

38 tuli mingi mõisakompleksi küljest leida ehitamise aastanumber ja jälle läks meil just nii palju kauem, et 2 v 3 konkurenti mööda läksid. 39-36 oli lahe etapp, kaardil olnud tee polnud just eriti tee (ja teistpidi ringi teinud olid seal eriti hädas olnud teeotsade leidmisega?). Martti sai elektrikarjuselt mitu matsu. 36 lisaülesandega saime ühest jälle mööda, ISC jõudis meie lahkudes ka lõpuks kohale ja vahetusalas olime lõpuks koos nii nende kui Heiti MK'ga + Veermäe. Rattaid oli alas natuke kahtlaselt palju ja Kristjan oli lõpuni kindel, et keegi veel on eespool peale kahe usual suspecti.



Kanuu oli täitsa okei. Kaotus tuli rohkem paadist väljas, ISCiga tõmbasime me suhteliselt võrdselt, vähemalt silmnähtavalt nad meilt eest ära ei lipsanud. KP42 treppi jooksid nad meist kiiremini ja ma usun, et üleveod olid ka kiiremad. Muidu oli uneventful, suht sigjooneliselt oleme suutnud sõita. Üleveod olid suht retsid.



Jooks oli väga cool, eriti stardist KP47 11 5-meetrist joont ülespoole. Siin tuligi põhiline vahe kahe esimesega. 50-51 ristijooksus nägime mõlemaid ja uuesti siis, kui me liiga vara ujumis-KP'd väisasime. Ma sain jälle panuse anda ja nentida 55's et me jätsime ju ühe KP vahele. Väga palju ei saanud sellega kaotada, järgi õnneks ka keegi ei jõudnud. Kristjan ujus.

Tagasi jooks kanuude juurde, tee peal uuesti KP43 (viimase osa kaardid on mõlemad minu käes). Muidu täiesi uneventful, aga ühe silla juures oli jälle võimalus Marttile eluohtlikke vigastusi tekitada. Lõpus oli vaja veel torni otsa ronida, astmeid polnud vaja lugeda. Arvutusülesandes panime ühega mööda ja saime 3 minutit trahvi. Trahvi suurust ei öeldud muidugi enne kui kõik väljas olid vms.

Korraks käisime veel ujumis-KP's Kristjani pulsivööd otsimas, aga sellegipoolest ei õnnestunud meil autasustamist vältida. It was all very glamorous ja šampus mekkis okei. Finišis kuulis Martti ka kuhu ISC rattaetapil ära kadunud oli, aga pärast seda kaardilt vaadates ei saanud me jälle aru. Ma kuulsin ka finišis jätkuvalt mu lemmikseiklussportlase suust juttu, mille järel tunnen ma ennast meie võistkonnas väga täisväärtusliku meeskonnaliikmena. Mitte et ma enam muidu millegi pärast põeks (makrotasandil).

Tehnikalihvimise raames tuli teemaks:
- Pisikesed ebakindlused ja juhendipimedus lubasid meil umbes 5 korda tagumised selga lasta
- Rattarong. Ma tekitasin mingeid olukordi, kui korraks vedamas käisin. Järgmine kord targemad.
- Enne X4 peab lisaks uisule tõesti ainult jooksu tegema. Rattas oleks võit minimaalne. Mul ja Marttil on Kristjani tasemeni veel pikalt aega - ikka ta veel finishis räägib, kuidas ta meid 10 korda maa sisse jookseks kui ainult tahaks.
- Süüa eriti ei õnnestunud (ma sain natuke geeli ja pool Marsi kogu võistluse peale) ja jooki läheb palju (Martti vajadus paistis olevat liiter tunnis?)

Hea, et käisime. X4 peaks natuke lühem olema, eesmärgid selguvad stardis. Enne jooksen veel Ülemiste jooksu, kuigi karta on, et ainult poolpika trennina.

Uisurahulolu

Täna käisin uisutamas, et mitte Tartu puhkusele neid kaasa tassida. Sõitsin Tabasalu sirget, mis tõenäoliselt ka X4'l kasutusele tuleb. Ja mulle meeldis! Tehnika oli jube, aga mida edasi seda väiksem x-jalg oli. Ühe spetsiaalse kildi suutsin läbida 2:57'ga, mis jääb Elo 2:39-le küll veel kõvasti alla. Asfalt oli ka hästi hea. Kõik see lõppes sellega, et ma otsustasin uisud Tartusse ka kaasa võtta. Ma ei tea, kuidas ma ratta ja uiskude, 2 nädala elamisasjade + kotitäie tööasjade + arvutiga homme rongi peale suudan minna. Keegi ei sõida peale 4 Tartusse? Long shot, but who cares!?

Ja me lähme Porruga täitsa kogemata ka Alar Sikule "tehnikat lihvima".

Xdream 3, Elva 26.07.09

Päris hea etapp oli. See oli juba platside väljakuulutamisel ainuke koht, kuhu ma tõesti tulla tahtsin. Koht sama, mis 1. etapil, niet kui kolmas ka vähegi õnnestub, siis oleks kolm „vähegi õnnestunud“ etappi kirja. Ma ei tea ikka veel, kas ma sinna minna tahan. Uisutrennide pealt vaatab. 5 nädalat tundub parem aeg adra re-seadmiseks kui neli, eriti nüüd kui ma esmaspäeval täitsa elus olen as opposed to eelmine kord, kui ma veel reedel eriti ei liigutanud.

SI-d said korralikult teibitud, minu kott sai Kristjani selga, start oli ÄREV. Ma võisin vabalt esimese kildi järel sussid püsti visata, nii vähe kindlust oli oma seisundi kohta. Jätsin siis pigem pähe seisukoha, et pikk puhkus annab kiki.

Ratas 3 valikut + jupp jooksu algusesse 9.
Ma oma B-etapil sain ka üllatuslikult 13. etapiaja. Ju siis sain ruttu stardist minema. Martti oli enda omas 1. (me olime liidrid!) ja Cris 7. – hea ühtane põhi oli olemas. Ma oma arust veetsin teisi oodates aegakaarti vaadates, aga kõik ideed, mis mulle pähe tulid, lasti pärast põhja. Rattajupp pärast kokku saamist läks päris positiivselt, mul ei olnud meeles, et karjääri nurgast tee maratonirajale, aga õnneks Martti vedas rivi. Siin olime juba Kadarbikuga koos.

Valik-o 11./9.
Ehk nagu keegi saunas vms rääkis, et see osa oleks võinud reljeefikaart olla. How very true. Midagi erilist ei toimunud. Paar hõõrdeviga, kokku mint?

Torn 51./10.
Kuidas siin keegi meist mööda sai on müstika, aga never mind. Kristjan ronis, Martti pani mind ratta-o’d kaasa mõtlema. Kõik lasid detsibellidel rahus tulla. Ma usun, et need kaks pikemat puhkust kohe võistluse alguses tegelikult aitasidki sellele kaasa, et ma lõpuni vastu pidasin.

Ratas 9./10.
Jälle Kadarbikuga koos, suund laudale. Nemad põhiliselt ees, korra kui kolm võistkonda ühte punti sattusid, tekitati mõnus käntsaoht ka. Kui ma oleks vähegi vales kohas olnud, oleks külje maha pannud ka. Me vedasime väga randomly, nende Evelin väntas väga kõvasti. KP15-16 pikk etapp oli väga cool. Suvalisel laskumise lõpusirgel näitas mu kannis odokas ka 47kph. Jei. Mingi hetk jätsime Kadarbiku pikemalt selja taha, aga äkki olid nad jälle näljaselt seljas. Siit tiksusime peaaegu Vapramäeni koos välja, meie vana Tartu mnt valik oli ainult tips kiirem. Vautsikute kolmas tüüp tuli mingi hetk väga resigned katkestaja näoga vastu – „toidumürgitus Viitna kõrtsist“ teadsid Kadarad rääida. Vahetusalas juba koos. Vahepeal lehvitasin Katrinile, kes alles NÜÜD suutis kodust stardi poole väntama hakata.

Siin püüdis meid (mind) fookusesse Viivi, ainuke pilt seni, kus me ei mängi päris esimest viiulit.

Jooks 10./8.
Jälle Kadarbikuga nina-ninas, Kristjan vedas. Esimene ujumine oli kuradi külm ja lõi pulsi nii üles, et enne lisaülesannet eriti lendavat jooksusammu ei sportinud. Õnneks me lugesime teksti õigesti, aga sellegipoolest polnud keegi meist kindel, kumb enne on, kas Neptuun v Uraan. Ja siis ja SIIS oli mul ka võimalik lisaülesandel käsi mullaseks teha ja üks trahviring joosta. Tunduvalt aeglasemalt kui mu Männikumäe kolleegid, aga linnuke kirjas. Hooaeg korda läinud. Siin saime päris pajudest mööda ka oma arust või vähemalt võtsime tublisti järgi. Kadarbik sai ainult nobedalt minema. :(

Ratas 9./10.
Võtsime KP22 ülemise variandi, kuigi see ei olnud winner – Männikumägi tõmbas meile siin koti pähe. Aga alternatiivse valikuga riskimine on alati cool. Siin sõitsid meist mööda vennad Vautsikud, järgmise etapi metsaronimisega saime me nii neist mööda kui Männikumäe kätte. (MAGUS) Ja KP22-23 sain ma ka rongi umbes 200 meetrit vedada. Järjekordsed 2 täket voodipeatsisse. Lõpus sõitsime kolmekesi segamini, Männikumägi kui mittekohalikud küsisid proua käest teed finishisse (lol). Vahetusalasse sõites tuli terve rida jooksjaid vastu – Kadarbik nende hulgas. There’s hope there’s hope. Aga kus sa nüüd – Männikumägi võeti mahalugemises vahele, et SI numbrid kontrollimata ja siis me pidime nende mitmekordse lugemise ja andmesisestuse järel ootama. Tore türa.

Jooksuots kanuusse 23./9.
Siit hakkavad Katrini pildid! Ja ma kasutan loomulikult tema pildiallkirju.

Vahetusala enne kanuud. Pildil tagumikud. Klassika :)

Kanuuvalimine, kindlasti väga complicated

See asi ikka võtab veits aega....

...Eeldab läbirääkimisi vastas- ja konsultatsioone äsja lõpetanud tiimidega

Muidugi võttis koleda aja! Üks meist tahtis istmekumerusi, teine tirimisnööre ees ja taga, kolmas plastikust aere. Siis me üritasime lõpetavate b-rajalistega jõuda diilile, et nad ei tõmbaks oma kanuud kaldale, vaid me istuks sinna, aga EI liiga palju vett ja puidust mõlad. Siis ikka leidsime midagi, aga see oli valetpidi ja ajasime ta siis risti keset jõge ja turbkiirusel lähenev Männikumägi hakkas juba kaugelt karjuma, et apua apua. Ümberminek oleks neile ära kulunud. Aga getting even ei ole fair play.

Kanuu 17./11. – polegi nii sitt etapiaeg
Kaardilugemine jäi Kristjanile ja ette rutates võib öelda, et ta tegi seda väga keskendunult. Alguses me ei saanud üldse vedama ja kõiki kurve hakkasime liiga hilja võtma. Kaldad olid täis mustsõstraid. Peale punkti käis alati ilge debatt asukoha üle, isegi ma julgesin vahele piiksuda. Põhiline asi oli Marttilt „Mihkel tõmba teiselt poolt“ alati vahetult 1 tõmme enne seda, kui ma hakaksin kätt vahetama. Anyways, raja highlight oli muidugi see sild, kus Cris kaarti luges ja ei huvitunud sellest, et talle kahelt poolt öeldi „Kristjan, sild“ (või siis lihtsalt „sild“). Mingi hetk käis kolakas ja ma lendasin kanuust välja ja järgmine pilt oli siis jalgadega kannud kinni hoidev Martti silla küljes ja peast verd jooksev Kristjan. Not fun, kanuu ka ümber. Järjekordne täke. Kristjan ever the trooper muidugi ei teinud teist nägugi, aga meie kaebasime, et ta võiks ikka ära pesta ennast, sest vaadata oli suht gruelling. Ei pesnud, jõgi porine. Üldiselt teises pooles saime vist kanuu liikuma ka? Kristjan võttis omaks teadmise, et kaks esimest peaks tõesti ühel ajal tõmbama ja mina suutsin tihedust natuke tõsta vist ka? 20 meetodit ei olnud põhjust ega võimalust kasutada. Kiirrong sai meid kätte (kus nad olnud olid?) ja läksid ja tulid pärast kolmandaks!

Kanuu lõpp

Vigastused!!!! Fotograafi maiuspala!

Kristjan sattus vahetusalas ikka tõsiselt „pressi“ piiramisrõngasse ning ta kuivanud purskkaevust tehti palju pilti.

Lihtsalt väga tore teatraalne poos, taustal vigastused. Fotokas on ka paraku rokane.

Vinnamise jätk. Üks ei viitsinud vist lihtsal kaarti vaadata või mai tea :D

Martti ja Kristjan jäid punkte kaardile märkima, ma hakkasin vaikselt kanuud mäest üles lohistama. LOL times. Ühel b-raja tüübil hakkas must vist kahju ja ta aitas mäest üles vedada. Asfaldist üle tassimise aitamist oli talt ka palju paluda, niet jäin sinna oma kaaslasi ootama.

jooks 17./11.
OK, Katrini delegeerisime sealt Vaikse järve äärde ujumist ootama, ise jooksime edasi. Mul oli jalg kole lahti, Martti tegi väga vanaaegse veduri hääli. Ma mõtlesin kogu tee järveni, et jube kõvasti paneb (ja ütlesin seda ka). Ma oleks mitu korda kaeblema hakanud. Viga muidugi ei teinud, vahepeal Elvas ronisime mingisse üleliigsesse hoovi ainult.


Ujumine 16./11.

Ujumispunktis (lisaks taas ka kohustuslikud tagumikud)

Ujumises polnud enam kedagi ees – Männikumägi lahkus, kui me tulime. Kossid jalast (tänud sellele, kes peale eelmist X-i selle tipi foorumisse postitas), sisseminek jälle kuidagi kann ees, nagu foobikutel kombeks.

Väljas

All the same Kristjaniga

Malsroosi poosist on lausa näha et ta karjub siin, et EI VAJUTA POID VEE ALLA! Ja Martti tuli viimasest maad pidi.

Mihkel on igatahes peale ujumist täiesti jolly happy

(jah, Auschwitzi vabastamise päev pani meid kõiki naeratama)

Jooks finishisse - ??/??

Selle pildiga tahan ma öelda, et ma oskan üks käsi lahti sõita :D

Lisaülesanne oli tõsiselt mõttetu. Nii lõpus võiks tõesti ainult olla selline, kus tõesti on võimalik kas kõvasti võita või kõvasti kaotada. Kanuupunktide kaardile märkimine oleks pidanud alles siin toimuma.

Tundub tore mäng.

FINISS – füüsiliselt 11. koht, peale Vaude elimineerimist ja Evli trahvihävingut protokolli 9.

Lõpuspurt. Ja see on ALATI! Nii tore :)

Nagu juba öeldud, päris tore etapp. Võitsime neid, keda vaja oli, et kokkuvõttes mingi võimalus jääks, tagantpoolt tahavad muidugi Kiirrong ja Vennad mööda saada. Järgmine kord vist jõel kanuud ei tule, niet sealt me mingeid lessoneid ei õppinud. Mulle meeldis see söök tagataskus, midqa varustatakse aeg-ajalt kotist süsteem. Sõime Kristjaniga ühel ajal seda, mis mu taskust tuli.

Peale võistlust pidime küll veel minema kanuud üle Vapramäe kandma, KP36 mäele tikreid sööma, jõe äärest sõstraid sööma ja veel mingit neljandat asja tegema, aga jäi ära miskipärast. SI teipimine oli küll winner idee, mul sai ainult liiga lõdvalt ümber randme. Saunas kuulasin huvitavaid jutte. Supp kõlbas süüa. Sööklas nägin Ricat of all people. Xdreamil käivad ikka täiesti unlikely inimesed.

Kõik etapid olid meil nii ühtlase tasemega. Ma arvan, et see on hea eriti, kui seda suudaks pikemal võistlusel korrata. Põhja taga. Järgmise korra number on meil niikuinii 13. Unlucky for some.

Terakesed oleks ARMASTANUD seda etappi. Eriti just sellepärast, et kontrollaja survet polnud absoluutselt.

Ja Kristjani ravimine:

Kõik on muidugi väga naljakas

Nüüd tiksun järgmise etapini mingi ilusa nädalase struktuuri järgi pikki 140 pulsiseid jooksee ja rattasõite ja ninast veri väljas uisku teha. Mingi hetk peaks siis vaatama, kuidas kiiremini liigutamine välja tuleb – Ülemiste järve jooks? PERFECTION.

EDIT: 3 asja veel:
- Stardis oli mu peas asuv kompass nii valesti, et ma oleks oma B-valiku läbimiseks ka pigem selja taha keeranud ja kuskile Vaikse järve poole sõitma hakanud. Õnneks päris kompass aitas.
- Finishisirgel mängis Girls Aloud. (A)
- Tulevikuks meeldejätmiseks märksõna 'internet telefonis'

Medisofti ploogis on Martti jutt ja kaardid.

In-between exes

Selle posti oleks pidanud kirjutama enne X-i, aga ei tahtnud oma kaaslasi ehmatada oma suhtelise tegevusetusega.

Igatahes käisin korra Arcticu uisutrennis – seal olin ainult Meemega kahekesi, niet ta sai minuga tegeleda, aga ma eriti ei olnud tegeletav, kuna jalad (ja eriti parem) keeldusid mul mugavast X-hoiust loobumast ja kõikide harjutuste põhialuseks on see, et jalg on pigem O kui X. Käisin paar korda käntsa, naersin palju, õnneks hakkas poole peal vihma sadama. Ma arvan, et pre-x trennina käin ainult sedasama Tabasalu rada nühkimas. Kole tehnika, aga äkki olen sellega vähemalt comfy ja suhteliselt kiire. Sprindis muidugi on tõenäoliselt võistkondi palju tihedamat uisurajal kui Väätsas.

Siis tegin vist ühe Harku 3x15 mäeringi, mis on alati fun ja ühe 15km jooksu. 2 nädalat enne X-i oli Venemäel Klubide Karikas, kus esimesel päeval ma ikka üldse ei liikunud. Kohe stardis mäest alla joostes oli pulss 180. Mõtlesin siis kogu raja musti mõtteid ja jõudsin järeldusele, et talvel on töö tegemata jäänud ja põhi on see, mida tarvis on. Ja teine mõte oli, et võistlusi kaotatakse ja võidetakse juba ette peas (kontekstivabalt). Teisel päeval teates otsustasin lihtsalt vastavalt enesetundele tatsata ja mitte viga teha ja see tuli ka ilusti välja ja noh, tasuks siis klubide arvestuses esikoht. Oma etapil sain isegi parima aja, prestiižikaim skalp oli Mariann Sulg, ma uskusin et ta tõmbab meile kõigile veerand tunniga koti pähe. Ent... Klubide Karika ümbre ehitasin endale ka natuke rattasõitu, et nädvah ei saaks ainult 2 5 km o-jooksuga täidetud. Sõitsin L hommikul rongiga Aegviitu, sealt Venemäele ja pärast võistlust Kuusalu kaudu Tallinna. Päris tore oli, aga Kuusalu-Tallinn ots mööda maanteed mitte eriti. Väga ei punnitanud ka. Kui padukat poleks olnud, oleks viitsinud ringi põhja poolt maanteed pikemaks venitada. Ent....

Siin the cup winning team, ammu pole nelikürituse osavõistlusest osavõtust karmimat hardware’i koju toonud. Erikad, võitjad!
(Pilt Liina kaamerast)

Kuna intensiivne liigutamine oli täiesti out, jätsin vahele Kõrve triatloni ja tegin selle asemel hoopis emergency põhjaehitusnädalavahetuse (idee oli selline). Laupäeval 2 tundi jooksu ja sinna otsa 1,5h ratast. Väga braa, aga pühapäeval enam sama programmi kordama ei kiskunud. Ei ratast ega jooksu palun. Võtsin siis wildcard’i ja läksin Arcticusse pumpa. Aga vähemalt sinna jooksin kodust kott seljas ja kott seljas jooksmine oli RASKE. Tatsasin basically. Pumbas polnud aprillist-märtsist alates käinud ja hüplesin seal rohkem niisama olematute raskustega. Kätekõverdused tapsid igatahes. Pre-X nädal kujunes jälle täiesti tühjaks. Väga hüplikult oli mu koormus nelja nädala peale jaotatud. Võib-olla see lõpupuhkus tuli siis ikkagi kasuks, sest X-l ma peale tavalist kiiret algusesurma enam ära ei kukkunud.

Järgmised 5 nädalat planeerin ka mingil hetkel ära. Täna on veel puhke- ja söömispäev. Ühtegi võistlust ei tohiks enne X-i olla.

Xdream 2, Väätsa 27.-28.06.2009 (Mihkel/Seiklusporr)

Mina jäin rahule, kuna praegu valutan ma suhteliselt igalt poolt. Ainuke ebameeldiv asi on viimaste võistluste juures iiveldus, mingist hetkest on oksendamise tunne – niimoodi ei taha valutada.

ME OLEME PILDIL! (VASAKUL)

Enne starti Martti suust miinimumeesmärk, mis oli numbri 9 kaitsmine. Algus oli metsik. Esimese tõusuni vajutati nIi kus torust tuli, tõusu lõpus oli juba grupp koos. Võtmeetapp oli meie jaoks KP2-3, milles me tegime tõenäoliselt väga unikaalse valiku, mis maksis meile umbes 10 minutit. Teistel teevalikutel olid kahtlased faktorid – kas otsesiht KP2’st võis liiga soine olla või korraks lõppev tee Madissaare talu juures. Saime küll head värsket asfalti sõita ja otsustasime, et ei lase sellel veal ennast häirida. KP5 vahetusalasse jõudsime umbes 35. kohal. Jalgsietapp Vissuvere rabas oli väga cool. Kuna mul magamisettevalmistus ebaõnnestus täielikult, siis hakkasin ma siin juba pildilt ära vajuma ja rajavalikutest eriti osa ei võtnud. Võtme-KP’d loomulikult KP10 & KP14, mõlemaga tiirutasime nii 10 minutit. Minu kõige raskem koht terve võistluse jooksul oli KP11-12 teejooks – suhteliselt unes ja tahtejõu pealt. Mõtlesin jälle, et kurat viimane kord ja Seiklusporr Chillout is so the team for me. Võib-olla järgmisel aastal. Enamuse ajast liikusime Maratonspordi ja Timmo gängiga. Ise mõtlesin, et näe, ports pisikesi numbreid, aga kõik nii kesistel kohtadel. Enne tagasi rattaalasse jõudmist saime ka Rakvere poisid kätte, kellel number 7. Vahetusalas selguski, et me oleme 13. kohal. Vau! Äkitselt sai võistlus jälle tähenduse tagasi. Halb asi oli see, et eelmine koht oli ees ikka väga pika vahega.
Edasi läks juba väga kiiresti. Ratas uisu algusesse, uisk Martti sabas tilbendades kuni selle "legendaarse" laskumiseni, kus ma küll kõiki oma õpitud murulesõitimisoskusi kasutada üritasin, kuid siiski rohule külili käisin. No biggie, viga ei saanud, jätkasime. Üllatus oli aga suur, kui järgmises KP’s mu SI-pulk kadunud oli. See oli päris demoraliseeriv laks. Martti eeldas kohe, et mu kukkumiskohas ta tõenäoliselt on. Kuna minu järele saatmine oleks võtnud tunnikese, läks ta ise. Kokku kaotasime ainult selle jõnksuga nii 20 minti juurde, lisaks saime ka tunni trahvi (ise kartsime, et trahvi tuleb 15 minutit per punkt – tunne juhendit). Martti oli selle vahespurdi lõpus muidugi paras corpse.
Järgmine osa oli suhteliselt kammimis-o, kus otsisime valgel lehel kraaviristi nii 10m, kusjuures Martti sõidu ajal käis Kristjan veel KP’d ette tsekkimas, aga ei leidnud muud kui kammivad hordid. Kurb oli vaadata, kuidas vahepeal terve rida võistkondi mööda läks, aga mis teha. Tagasi sõitsime juba rohkem rongis, highlight oli see, kuidas Martti kaotas uisuratta (wtf, kuidas see juhtuda saab - ma sureks right there and then). Vahetusalas olime veel üllatuslikult 25. kohal, ees jälle tühjus.
Esimene LÜ oli puude lugemine – veel oli järjekordne eskimopööre ja kummirõngaga ujumine – all very Libahunt ja 36h. Tõenäoliselt ainuke tint meepurgis. Kanuu oli ka suhteliselt igav, Kristjani sokutasime jälle Türi veehoidla tornist hüppama, leidsime 5678 aeruvahetuse meetodi asemel uue 20-meetodi, mis andis sooja, tõmbas pulsi üles ja soodustas infarkti ja arütmiat. Vähemalt oli lõbus, aga me ei saanudki teada, mis tüür Martti sellest arvas :p Sõitsime jälle samast veskitammist alla, kust märtsis 08, kuid seekord ilma ohvriteta. Pärast kanuud jalg keeldus jooksmast ja ma panin enamuse aja pensionäri-stiili. Siin olid meil muidugi jälle omad pidevad konkurendid. Jõgi oli täpselt nii lai, et vahetult enne ujudes üle jõudmist hakkas vastik. Ühel nendest kaotasin ma ka kaardi ära, pärast seda oli suhteliselt nõme porrutilbendist panna – „palju maad veel?“, „millal Türi hakkab?“ Nii 2/3 jooksuetapil saime ekstreem.ee kätte ja mu respect nende sitkuse vastu läks all the way up to 10. Mitte ainult nad ei teinud ka Leivota head tempot, nad jagavad ka igat ala, millel lisaülesanded on – ronimine, rafting you name it. Pärast pisukest viga KP48'ga uuesti veehoidla äärde jõudes olid nad jälle meil praktiliselt käes, kuid 2 lisaülesandega läksid nad meist jälle eest. Minust polnud lõpus enam erilist jooksjat, seega me neid püüdma ei hakanud. Ma suutsin vahepeal lühiksteks perioodideks (nagu näiteks vahetult enne lõppu) jalad perse alt välja saada ja ilge spurdi maha panna, aga see tuli ja läks nagu rattaralli lõpuosa sõidujõud. Protokolli koos trahviga praegu 31. koht. Niimoodi seekord.

Mul jälle pärast võistlust loomulikult „identiteedikriis“ – miks ma siin olen ja eriti veel sellises võistkonnas, kuhu minu kontributsioon on MINIMAALNE ja special skills, mis teisi aidata saaksid, samuti olematud. Muidugi on kahju, et M&K oma potti täielikult realiseerida ei saa, aga ma lohutan ennast iga kord sellega, et enne hooaja algust oli mu eesmärk porrutilbendis olla kõikidele osapooltele teada ja praegu siin-seal mõnusalt valust surisev kere tähendab, et mina olen oma eesmärgid täita saanud. Arenenud olen ka ja vähemalt rattas I hold my own – tarvis ainult pisikestel poristel radadel sõitu harjutada, need olid pain.

Lessons learned:
- SI kinni teipida
- non-obvious teevalikus kokku leppida ja võtta sekund neid ka kõva häälega kaaluda
- mõtlen veel, kui raja korralikult üle vaatan

Todo:
- uisutrenni vihtuda
- jooksukonksu trennida, et metsas tema soovituse väljakäimine mu poolt automaatselt .. er, võibka mõni teine kord reaktsiooni ei too. Kristjan finishis arvas, et ta oleks võinud meid kümme korda maa sisse joosta vms, seda üleliigset jõudu oleks kindlasti hästi rakendada saanud.

Ja gosh, b-rada tegi jõeforsseerimist-porismülkamist öösel. Üldiselt annaks sellele etapile 9/10 hindeks. Kordagi ei olnud ühtegi arusaamatust ega kahtlaseid punkte ja rada oli ka seaduse täie rangusega kokku pandud. Selline oleks pidanud 36h olema, aga 3x pikem. Terakesed oleks seda rada tõenäoliselt vihanud. Järgmine etapp on Elvas ja seda ootan ma väga-väga, õnneks pole uisku.

edit:
Ainukesed pildid, mis ilmunud on, on Leivo invatuuri tulemused - meie (põhiliselt Kristjan) oleme vettehüppe juures pikema fotoseeria ohvriks langenud.

Ülejäänud Leivo pildid

Järgmise päeva bits n pieces:
- Ma olen Xdreamil kaasas enam-vähem nagu need $25m kosmoseturistid. Martti ei öelnud kunagi "Kuule, Mihkel" vaid alati "Kuule, Cris", kui oli tarvis mingit teevalikut või asukohta discussida. Ma siis kompenseerisin seda endale vahest karjudes üle jõe või rattatee meie asukohta isegi siis, kui kõigil kaardid ninas olid ja polnud just tuumateadlast tarvis, et kaardis olla.
- "ASJAD TASKUS ON PAHA!" Eelmine kord tsiteerisin Katrinit, nüüd juba iseennast, aga tarkus ei taha pähe jõuda. Ka prügi tuleks mujale sokutada. Soovitavalt eessõitja seljakotti
- Pigem kaasa rohkem jooki kui vahetusriided.
- Söök tuleb kotitaskutesse panna kõige enam accessible kohta ja süsteemselt, et teaks ka, kust mida võtta
- mulle kuluks individuaalne seiklusvõistlus ära. Saaks kõike ise teha, tekiks ehk ka suurem mott erinevate alade tehnika selgeks teha. Praegu ma lihtsalt tean, et alati on alternatiiv olemas
- kalasupp ei olnud inspired choice ja lihapiruka amazingness ei tasakaalustanud ka olukorda kuidagi.
- ma tahaks B-raja kaarti näha. Siin alloleva kommentaari ja muude tekstide põhjal tundub, nagu nad oleks ka päris kõrgel põhjas käinud. Ja kas aerofoto osas oli neil rohkem punkte?
- Nüüd me oleme juba 34. kohal
- Lähiaja plaani peaks ultra-long trenn-jooks mix-trenne võtma. LISAKS uisule. Arcticu uisku lähen vist jälle ja teen iga nädal nägu, et ma kuulen seda juttu esimest korda. Milles Arcticu rattatrenn seisneda võiks? Laskumis- ja võssitrenn surely not, ma usun, et nad kasvatavad pigem mnt-rattureid.
- Tallinnasse-sõit 1,5-tunnise une pealt oli täiesti braa. Every little did help indeed.
- Salomonidel lagunes tross ära. Ma ei tea, ma teen neile ühe anonüümse kõne, kas sellist asja üldse parandatakse ka, kuidagi mõttetu tundub okei koss katkise paela pärast ära visata.

Järgmine start - Kõrvemaa triatlon. See on ju peaaegu nagu individuaalne seiklussport ja kui päike nii jätkab nagu ta täna alustas, siis võiks vees isegi üle 20 sekundi olla. Võib-olla tuleb enne Klubide karikas. ORIENTEERUMISES, võeh. O-kosse pole, seikluskosse pole. Kingades it is.